Tenerife, 2. osa

Niisiis olid k6ps ja tema naised ennast ilusasti hotellis sisse seadnud ja kaks päeva oma noorest elust maha maganud ja vedelenud ning sihitu jutuga sisutanud. Ei, see ei ole kahetsevalt öeldud. Viimastel aastatel tundub k6psule, et magamine ja laisklemine ei ole mitte kasutu aeg inimese elust, vaid kvaliteetaeg veedetud iseenda ja oma kõige lähedasemate inimestega. Selliselt hakkas k6ps mõtlema siis, kui oli juba lisaks tööinimesele saanud pereinimeseks ning üritas lisaks kooli ära lõpetada ja ka mõne harrastusega vahel tegeleda.

Aga kolmandal päeval, peale hommikupoole-öist korralikumat vihmasadu (mis olevat sealkandis üsna harv nähtus), tuli ka päike püsivamalt välja ja ilm muutus soojemaks. Üldiselt olevat kliima seal ideaalne aktiivsete väliharrastustega tegelemiseks -- millal iganes sa välja lähed, on enam-vähem garanteeritud sobiv ilm. Nii vee- kui maapealseks tegevuseks. Aastaringi on soe ja päikesepaisteline. Ainult novembri-detsebrikuus olla pisut jahedam ja seega ka hotellides ja randades inimesi hulka vähem. See oli just see aeg, mille k6ps ja Triinu omale välja valisid. Ja õigesti tegid: see "pisut jahedam" tähendas, et õhutemperatuur oli u. 24 kraadi. Kui päike väljas oli (ja enamasti oli) siis sai vabalt päevitada. Atlandi Ookean oli umbes sama soe kui Eestis meri siis, kui on juulikuus nädal aega järjest üle 30-kraadi sooja olnud.

Sellel päeval läksid k6ps, Mia ja Triinu mere randa jalutama ning ennast korra vette kastma. Playa de las Americas sisaldas mitut randa. Mõned suuremad ja elavamad, mõned jälle väiksemad ja rahulikumad. Ühte sellist väiksemat randa eraldas kõrvalolevast suuremast rannast kaljunukk, mida mööda läks kahte randa ühendav väike jalgrada. Mia, kes on muidu üsna osav ronija, avastas tol päeval enda jaoks kaljude võlud (ja ka ohud). Algul ronis ta väiksematele musta värvi vulkaanilise päritoluga (nagu kogu selle saare kivimistik on) kividele, mis rannaliivas turritasid. Edaspidi aga aina suurematele, kuni lõpuks otsustas ta jalgraja alguses pisut lõigata ja pani kümmekond meetrit ligi 45-kraadisest kallakust üles enne, kui lapsevanemad (kes samal hetkel tegelesid keskendunult endale sandaalide jalga putitamisega) olukorrast aru said. See kallak muutus lõpupoole väheke järsemaks ning Mial läks seal ronimine raskeks. Kõige kehvemal juhul oleks ta võinud seal sama teed ka alla veereda, kui poleks jõudnud üks onu ülalt raja pealt vastu tulla ja Miale käe ulatada enne, kui k6ps jõudis üles tormata.

Teine pisut ohtlikum moment leidis aset ülal juba keset rada olles, kui k6ps üritas õitsvate viigikaktuste vahelt kaameraga teistest ette joosta, et nende tulekut filmida. Nimelt sellel jooksul k6ps libastus ning käis käpuli, aga õnneks sai ruttu pidama. Ka kaamera pääses põrutuste ning kriimudeta. Jalgrajalt tulnud jõudsid k6ps, Triinu ja Mia õnnelikult suuremasse randa ning edaspidi enam kaljude lähedusse ei kippunud. Ainult vaatasid eemalt, kuidas mäslevad Atlandi lained alt vastu kaljuseina laksasid nii, et vesi vahutas ja pritsis kõrgele üles.

Samas ei lõppenud sellega Mia ekstreemsuselamuste proov. Ta vedas k6psu ja Triinu sihikindlalt rannas ülesseatud batuutide juurde, millel suuremad lapsed benji-hüppe kummidega kinnitatuna kilgete saatel vastu sinist lõunamaa taevast hüppasid. Peagi rippus Mia ka seal kummide otsas ning sooritas oma esimesi hüppeid kõhna tõmmunahkse kohaliku poisi juhendamisel. Päikeseloojangul proovis Mia lisaks ära veel kõik kohaliku rannaäärse mänguväljaku ronimisvõlud.

Samal ajal sai Triinu juhuslikult rannas kokku oma täditütrega. Väike maailm, midagi pole öelda.

Tenerife

K6ps käis paar nädalat tagasi puhkusereisil -- Tenerifel ja koos perega. See oli mitmes mõttes eriline reis, sest k6ps ei olnudki varem soojemas kohas käinud. K6ps on seni üldiselt käinud ikka suviti Eestist külmemates kohtades (Norra, Kaukaasia jms.), talvel veel külmemates (Lapimaa) ning olnud seejuures üsna aktiivne (rattamatk, suusatamine, mägironimine jms.). Samuti sai seekord võetud eesmärgiks mitte niivõrd aktiivne puhkus kui hoopis perega koos olemine. Lisaks mõtles k6ps ära proovida, et kuidas siis on pensionäri kombel paketireisiga reisida, elada heas hotellis kus kõik hinna sees, ning tavalise turistina, kaamera õlal ja plätud jalas, organiseeritud ekskursioonidel mööda vaatamisväärsusi ja suveniiripoode käia.

Oli igati tublisti üle ootuste. Eesmärk sai täidetud, sai perega kvaliteetselt koos oldud nii, et kuhugi pole kiiret. Esimesed kaks päeva k6ps koos perega lihtsalt magas ja oleskles, vestles ja vedeles. Hotellist kaugemale neil päevil ei saanudki. Aga polnud ka eriline probleem, sest hotell oli ise juba suur ja seal oli üksjagu teha. Hotelliks oli Melia Jardines del Teide, mis asus Playa de Las Americas-nimelise puhkekuurordi ääremail rahulikumas ja luksuslikumas piirkonnas. Vähemalt ümberkaudsete hotellide, restoranide ja kaubanduskeskuse (kus müüdi peamiselt kalleid riided a la Prada ja Escada ning veel kallimaid ehteid jms.) järgi võis nii arvata.

See hotell kujutas endast mäeküljele rajatud päris suurt kompleksi, kus tagumises kõige kõrgemas ääres oli ehitatud poolkaares neljakorruseline hoone. Seal asus vastuvõtt, restoran, vaatetorn ning enamik tube. Hoone ees oli bassein. Selles hoones, kõige ülemisel korrusel, sattus olema ka k6psu tuba. Selline vaade avanes esimesel õhtul toa aknast basseinile:



Basseini selle eest algas mööda mäekülge alla valguv aeg koos tohutu kaootilise treppide ja sildade rägastikuga. Tolle aia territooriumil oli ka veel hulk tube mäekülge sisse ehitatud. Päris all treppide-sildaderägastikuga aia lõpus oli teine suurem bassein, eraldi lastebassein, jõusaaliruum, juuksur, massaaz, lastetuba, teine väike söögikoht, palju päevitustoole jms. Juba hotellist ülevaate saamine võttis k6psul ja Mial tükka aega aega. Triinu sai samal ajal veel pisut magada.

Mõned sõbrad olid k6psule enne soovitanud, et pole mõtet sellist paketti võtta, kus kõik söögid hinnas. Et leidub hulgaliselt erinevaid söögikohti, kus süüa ja hinnad ei ole kõrged, ja ühes ja samas kohas söömine iga kord muutub tüütuks, kui samad söögid kohu aeg. Aga ei olnud samad. Õhtusöök oli igal õhtul mingi maailma piirkonna-temaatiline ning valik oli alati suur. Kõige enam maitsesid k6psule kohalikud traditsioonilised koorega keedetud soolased kartulid.

See tuleb ilmselt pikk jutt ja jätkub varsti. Seniks saab näha Triinu tehtud fotosi k6psu veebialbumis. Sedakorda k6ps pilte ei teinud, tegi filmi. Kui Triinu oma uue MacBook-i kätte saab, siis saab hakata videot töötlema..

Ratas talveks rullidele?

Eile tegi k6ps väikse katse - laenas sõbralt rullikud, pani rattale siledad maanteekummid alla ning pani ratta magamistoas rullidele et proovida, mis tunne on. Rullikud ise olid sellised, kus taga kaks ja ees üks rull ning ratas jookseb nende peal vabalt. Tegemist oli siis sellise asjandusega:

Tagumistest rullidest üks oli rihmaga ühenduses ka esimese rulliga ning pani tolle abil esiratta samuti pöörlema. Muidu poleks saanud ju püsti seista.

Algul oligi k6psul tükk tegemist, et see asjandus käima saada. Esimene rull ei tahtnud kuidagi pöörlema hakata. Selgus, et asi selles, et esikumm oli pisut pehmevõitu. Pumpas siis k6ps kummi päris kõvaks ja ennäe -- hakkas tööle. Terve pere kogunes k6psu tegemisi uudistama. Nad seadsid endid mugavalt toolidele-diivanitele sisse ja vaatasid huviga seda järjekordset imeasja, mis k6ps oli koju tassinud.

Esimesed kümme minutit väntamist ei julgenud k6ps käega seinast lahti lasta. Siis hakkas aga tasakaal vaikselt tulema. Lõpuks veeres k6ps täitsa vabalt. Ainult joogi võtmiseks ja asendi kohendamiseks tuli siiski igaks juhuks seisma jääda.

Rullidel väntamine mõjus eriti hästi väntamistehnikale. Kuna väntamisel rakendatava jõu vähendamisel mingis vändatsükli osas hakkavad rullid ka kohe seisma jääma, siis oli eriti hästi tunda, kui tsükkel ei olnud ühtlane. Aga ühtlane vändatsükkel pidavat olema igale endast lugupidavale jalgratturile normiks. Teine asi oli see, et kuna tasakaalu hoidmisega oli ka tegemist ning seda sai kõige paremini teha ühtlaselt vändates, siis see pukk lausa sundis pidevalt keskenduma korralikult väntamisele.

Selliselt väntas k6ps seal tund aega. Pukis väntamine oli küll üsna nüri tegevus, minutid läksid kole aeglaselt. Rattaga tund aega metsas uhades tundub, et pole veel eriti sõitnud, pukil olles aga tundub, et on enam kui küllalt. Põrand juba higist märg ka. Eksperimendi väärikaks lõpetuseks, kui juba jalad pisut väsinud olid, kukkus k6ps veel keset tuba külili ka. Kui selle osa oleks ära jätnud, siis oleks kokkuvõttes see esimene proov rullidel ikkagi puudulikuks jäänud.

Nüüd mõtleb k6ps, et kuna tuleval hooajal plaanis rohkem rattasõidule keskenduda, siis peaks selle asjanduse ikka omale ära ka ostma. Mitte küll ÜKE ega mahutreeninguteks, vaid just väntamistehnika jaoks.

Veel Mia kilde

Mia vaatab viimasel ajal mõnikord Pipi Pikksuka filmi. Seal on üks koht, kus Pipi seletab, kuidas ta õhtuti magama läheb: "Ma ütlen endale algul ilusasti: "Pipi, sa lähed nüüd kohe magama!". Kui see ei aita, siis ütlen kurjalt. Kui see ka ei aita, siis tuleb keretäis." Mia, kes on kasvatatud tänapäevaste humaansete kasvatuspõhimõtete alusel, pole kunagi keretäit saanud ega tea, mis asi see on. K6ps küsib Mia käest: "Kas sa tead mis asi see keretäis on?" Mia: "See on kui tuleb terve auto täis inimesi ja nad panevad Pipi magama."

K6ps ja Mia (tol ajal umbes kaheaastane) sõidavad linnas autoga ja jäävad raudteeületuskoha taha esimesena pidama. Mia: "Onud panid siia selle kõva nööri, et rogid ei tuleks autode teele".

K6ps ja Mia (tol ajal umbes kahe ja poole aastane) tulevad koos lasteaiast. Üks orav lidub mööda männitüve üles ja seejärel ronib puu võras ringi. Mia: "Ma panen siia oravale hoiatuse, et ta alla ei kukuks."

K6ps, Triinu ja Mia arutavad, et mis oleks, kui ostaks lapsele maal kasutamiseks täispuhutava basseini, aga seal kohapeal pole kusagilt eriti vett võtta (k6ps pole veel hakanud maale kaevu ehitama). Mia: "Aga ostame täispuhutava vee ka."

Mia kilde ja teooriaid

Mial on oma teooria selle kohta, kuidas inimestel on hea või paha tuju. Inimese pea sees on kaks palli: üks roosa, teine must. Kui roosa pall põrkab, siis on inimesel hea tuju, kui must pall põrkab siis on paha tuju. Kuidas saada roosat palli põrkama? Üks võimalus on see, et lõigata peasse väike auk ja panna selle kaudu roosa pall põrkama (täiskasvanud nimetavad seda "neurokirurgia"). Aga see pole eriti hea variant. Teine variant on teha midagi huvitavat või rääkida midagi ilusat. Aga seal on "põrketädid" ka, nemad panevad ka vahel oma äranägemise järgi mõne palli põrkama.

Kord sõidame kusagilt koos koju ja Mia hakkab rääkima, et kõige halvema maitsega söök olevat "võsatordi vastik". Küsime, et kuidas võsatordi vastikut tehakse ja millest see koosneb. See koosnevat veest, lehesodist, mullast ja vahtraninadest.

Mia on osalenud sel aastal kõigil Tartu Maratoni lasteüritustel: suusamaraton, jooksumaraton, rattaralli, rattamaraton. Mingil ajal rääkis Mia mitmel päeval täiesti veendunult, et toimus ka Tartu Kiigemaraton, aga meie olime sel ajal haiged ning ei saanud minna.

Triinu püüab tuba koristada ja on veidi pahur, et kõik asjad on laiali. Samas Mia aga on heas tujus, rebib WC-paberirullist paberijuppe, jookseb neid lehvitades ja laiali loopides mööda tube ringi ning kiidab: "Need on minu imelikud uimed!"

XDream Mooste

XDream-i sarja tänavune viimane osavõistlus sai maha peetud Moostes Põlvamaal. K6ps oma tiimiga startis ka seekord A-rajale. Kuna Juss oli läinud pikemaks ajaks Inglismaale õppima, siis sai seekord võetud kolmandaks tiimikaaslaseks Liinu ja meie JIT-Team esines jälle segatiimina. Ilm oli mõnus, päike näitas ennast terve päeva, puud olid ilusates sügisvärvides, kõigil oli tuju hea.

Võistlus algas Mooste mõisa lähedalt pargist rulluisuetapiga. Selle sõitsime üsna rahulikult koos. Oleks isegi võinud rohkem tempot anda, sest see oli lihtne etapp: tuli sõita mööda maanteed edasi, võtta punkt, ja pöörduda tagasi algusesse. Üks tiim rakendas rulluisuetapil sellist tehnikat, et kaks meest sõitsid ees kõrvuti, tegid tempot ja hoidsid kumbki käes nööri, mille otsas taga keskel veeres kolmas meeskonnaliige, kes ise tempot ei teinud vaid vaatas kaarti. See on päris hea tehnika juhuks, kui näiteks üks võistkonnakaaslane on palju nõrgem uisutaja kui teised. Samuti oleks sellest palju abi, kui rulluisuetapp oleks keerulisem ja seal tuleks mitmeid punkte otsida. Siis saaks selliselt sõidu ajal kaarti süveneda ilma aega kaotamata ega kartmata kuhugi vastu sõita.

Rulluisuetapp lõppes paarisaja meetri väga konarliku asfaldiga ning seejärel saabuti tagasi võistluskeskusse rattaalasse. Kähku uisud jalast, rattavarustus kaasa ja esimesele rattaetapile. Liinul oli rattasõidus vähe kogemusi, sestap me Jan-iga ei saanud eriti tulist tempot teha. Siin oleks ka puksiirköiest abi olnud, nagu siin ühes Sleepmonster-i artiklis kirjutatakse. Sellega oleks me oluliselt aega võitnud, sest Jan on üsna tugev rattasõitja.

Rattaetapi vahel oli jalgsi valik-joonorienteerumine. Kõigepealt tuli valida viiest erinevast joonest üks. Valisime sellise, mis oli maastikul lihtsamini järgitav, kuid pikem. Siis sai kaardi ning võis asuda teele. Üles tuli leida kõik joonel asuvad punktid. Kuna Liinu oli hea orienteeruja, siis selle läbijooksmisega meil erilisi probleeme polnud. Korra ainult tekkis kahtlus, kas me pole mitte õigelt teelt kõrval kaldunud. Ja jalad sai märjaks ka. Seiklusspordiüritustel saavad 100% alati vähemalt jalad märjaks. Pole mõtet unistadagi, et kuivalt pääsed. Raskematel juhtudel, nagu näiteks viimasel Ferrino 36h-l, kus k6ps kevadel käis, tuleb koguni kõhuni vette ronida. Või siis riietes mitusada meetrit ujuda, nagu suvel XDreami öisel etapil, mille ka k6ps sel aastal läbi tegi.

Järgnenud teine rattaetapp viis meid Põlva lähedale Mammaste Tervisespordikeskuse suusaradadele.

Seal me tegime mitu orienteerumisviga, millega kaotasime taas aega. Kuid avastasime, et need paistavad väga korralikud suusarajad olevat. Sinna on hiljuti tehtud valgustus ja tähistused. Tõusud ja laskumised on ka päris muljetavaldavad. Nii et talvel tasub sinna suuska proovima minna.

See osa rattasõidust lõppes kusagil päikesepaisteliste põldude vahel, kust algas jooks kanuu alguspunkti Ahja jõe äärde. Kanuusõit toimus Ahja laiemas osas peale veskitammi. Algul tuli sõita vastuvoolu kuni tammini välja kahelt poolt jõge punkte otsides. Punktid asusid päris põnevates kohtades: üks rippus kusagil kaldasopis jõe kohal puu otsas, üks asus liivapaljandis olevas koopas, üks keset kõrkjasaart jne. Tammini jõudnud tuli pöörata tagasi ning sõita allavoolu alguspunkti tagasi.

Edasi hakkas päike juba õhtusse keerama ning meil kästi sõita otse finishisse. Seega jäid vahele viimane jalgsietapp, viimased rattapunktid ja lõpu lisaülesanded. Sellest viimasest oli pisut kahju, sest need on alati päris põnevad ülesanded, aga polnud miskit parata, tuleb teinekord rohkem trenni teha.

K6psu tiim saavutas lõpuprotokollis 67. koha, olles segatiimidest 15-s. Sarja üldarvestusse läks JIT-Team kaks korda, kuna ühel etapil olime osalenud meeste-, kahel segatiimina -- oleks kõigil osalenud segatiimina, siis oleks hulka kõrgema koha saanud. Aga 80-s koht 110-st (segatiimidest 18-s 25-st) pole ka teab mis katastrofaalne tulemus.

Seiklussport on kompleksne ala, kus edu sõltub paljudest teguritest: vastupidavus ja liikumistehnika erinevatel kestvusaladel, kiire orienteerumisoskus, tiimi koostöö, strateegia ja taktika valik, varustuse optimeeritus ja kiire käsitlemise oskus jne. Lisaks trennile tuleb suur osa sellest kogemusega ja senise kogemusega on k6ps selles mõttes rahul, et igalt seiklusspordiürituselt oleks justkui midagi uut õppinud. Seega vaatab k6ps uuele hooajale üsna optimistlikult vastu.

Koturnijad Viljandis

K6ps ja Triinu käisid jälle üle pika aja teatris -- sedakorda taas Viljandis Ugalas. K6ps pole küll mingi eriline teatri asjatundja ega tihe külastaja ning on varem Viljandi teatris käinud ainult ühe korra, aga miskipärast on just see teater k6psule kõige rohkem meeldima hakanud.

Teartihoone ise tundub seal linna kohta ebaproportsionaalset suur: lähed läbi linna, kesklinnas on palju väikseid 3-4 korruselisi maju tihedalt koos, alakorrustel väikesed poekesed jms., siis tuleb pisut tühja maad ja siis kõrgub uhke suur ja lai punane hoone, ümber palju vaba ruumi ja haljastust. Sees soliidsed laiad koridorid täis kultuuri ja pidulikes riietes inimesi ja teatrisaal, mis oma publiku mahutavuse poolest vist ei jää palju alla pealinna suurimatele.

Etenduseks oli komöödia "Koturnijad ehk kui nalja ei saa siis meie ei mängi". See oli selline kerge huumori tükk, kus sai üksjagu naerda. Saal oli küllaltki täis. Kuna tegemist oli selle tüki viimase ettekandega, siis suutsid näitlejad selle kogemuste põhjal ikka väga hästi ette mängida. K6ps ja Triinu istusid üsna ees ning nägid ära ka näoilmed, mis andis etendusest saadud kogemusele palju juurde.

Ka seekord võtsid k6ps ja Triinu Viljandi-külastust rahulikult ning jäid sinna ka ööbima hotelli Grand Hotel Viljandi, mis on üks täitsa hea hotell k6psu arvates. Eriti hea tundus seal hommikusöök, võrreldes paljude teiste hotellidega, kus k6ps oma tööreisidel sageli peatunud on.

Järgmisel hommikul magasid k6ps ja Triinu kaua, sestap jäi jälle sooritamata jalutuskäik Viljandi lossivaremeis. See olla samuti üks ebaproportisonaalselt suur ehitis võrreldes muu linnaga ning viimati käis k6ps seal vist umbes kolmandas klassis klassiekskursiooniga. Aga k6ps kavatseb koos Triinuga Viljandit veelgi külastada, kui mahti saab ja kui midagi potentsiaalselt vahvat teatris näidatakse. Siis tuleb ka lossiretk tõsisemalt käsile võtta.

Tartu Rattamaraton ja Nelikürituse kokkuvõte

Nädal tagasi käis k6ps järgjekordset Tartu Rattamaratoni sõitmas. Seekord oli tegemist kümnenda juubeliüritusega, k6psu jaoks aga oli see üheksas. Kõige esimesele rattamaratonile 1998-ndal aastal ei õnnestunud k6psul minna. Peale seda on k6ps aga üheksa aastat järjest alati stardis olnud nagu viis kopikat ja alati finishis ka. Kõik need üheksa ratta markeeringuklepsu on ilusasti k6psu rattaraamil reas alles ka. K6ps ei ole vahepeal ratast vahetanud. Õigemini on küll, k6ps on oma ratta vahepeal korduvalt ümber ehitanud ja komponente välja vahetanud, raam on enam-vähem ainus asi, mis on samaks jäänud.

Juubeliürituse rada oli käesolevale aastale kohaselt märg ja mudane, ilm aga vahelduva pilvisusega ja kaunikesti tuuline. Seetõttu oli sõita tunduvalt raskem kui eelmisel aastal kuivaga. Palju oli selliseid kohti, kus tuli mudas nikerdades õige tee leida ja mitte ratta pealt maha astuda. Päris mitmest tõusust läks k6ps ka jala üles, erinevalt eelmisest aastast. Eks k6psu rattavorm oli ka seekord kesisem kui mullu. Raja esimese kolmandikuga sõitis k6ps endal jalad kinni, ehk siis sai haamri, ja peale seda muutus edasiliikumine üsna vaevaliseks, milliseks ta jäi üldiselt lõpuni. Ei aidanud ei venitused, söömine, ega ka kerge puhkus -- kui ikka pole piisavalt rattaga sõitnud, siis ei ole midagi teha.

Tulemus 5:27:56.6 ja 2204. koht räägivad ise enda eest. K6ps kaotas oma eelmise aasta tulemusele (4:43:45.8 ja 2153. koht) oma kolmveerand tunniga. Sellest ehk vast ainult 20 min. oli raskemast rajast tingitud, ülejäänu ilmselt kehvemast vormist. Seda kinnitab asjaolu, et ka mitmed k6psu sõbrad kaotasid oma eelmise aasta tulemusele 20-30 min., kuid enam-vähem säilitasid koha või koguni parandasid seda.

Kogu Tartu Neliküritus jäi k6psul sel hooajal kesiseks - 373. koht 415-st. Suusamaraton läks keerulistes lumeoludes ebaõnnestunud määrimise nahka ja võibolla ka veel nädal varem toimunud avatud raja sõidust (mille k6ps tervenisti läbis) ebapiisava taastumise nahka. Jooksumaratoni erakordselt tagasihoidlik tulemus tuli kas kerge haiguse või/ja mõningase ületreenituse tõttu - k6ps jooksis pikka aega enne jooksumaratoni iga nädal küllaltki pikki distantse.

Aga sekka positiivseid meenutusi ka: esiteks, Mia läbis sel aastal esimest korda edukalt Mini Nelikürituse 3-4 aastaste vanuseklassis ja teda ootab selle eest väike meene. Teiseks, Tartu Rulluisumaratoni tulemusega võis k6ps sel aastal täitsa rahule jääda. K6ps kavatseb rulluisutreeningutega jätkata ning ootab aega, mil neliküritusest saab viisiküritus. Siis proovib k6ps saada kohta esimese 100 seas. Seniks aga tuleb panna oluline rõhk rattatreeningutele, sest paistab, et järgmisel aastal veel viisiküritust ei tehta.

Nüüd siis jääb sel hooajal teha veel viimane XDream nädala pärast Moostes ja võibolla ka pulli pärast üks kergejõustiku kümnevõistlus sõprade ringis. Siis tuleb mõningane puhkus kehalisest aktiivsusest, mille jooksul tuleb seada eesmärgid ja teha plaanid järgmiseks hooajaks.

LEGO klotsidest keerdtrepi tegemine

K6ps ja Mia avastasid hiljuti, et LEGO DUPLO standardsetest 2x2 ja 2x4 klotsidest saab edukalt keerdtreppi ehitada. Pildid said tehtud Triinu uue Nokia E50 telefoniga ja on seega nats udused, aga konstruktsioonist peaks aru saama. Trepp keerleb kogu aeg ühe ja sama 2x2 posti ümber, aga iga neljas klots on 4x2, siis püsib asi koos.

Uusi fotosi avaldatud

K6ps on vahepeal viimaste sündmuste piltidega valmis saanud ning need üles riputanud, ikka traditsioonilisse kohta --> http://picasaweb.google.com/tanavst. Sinna on lisandunud näiteks Hiiumaa külastuse, Nõmme seikluspargi ja Leifi sünnipäeva pilte. Piltidega on täiendatud ka nendesamade sündmuste kirjeldusi siin allpool.

1. Tartu Rulluisumaraton

Esimene Tartu Rulluisumaraton sai siis pühaba maha peetud. K6psu jaoks oli see seitsmes sõit uiskudel üldse elus (eelnenud trennisõidud olid küll suht pikad: enamasti 32 km., üks kord aga koguni 47 km), esimene rulluisuvõistlus ning ka esimene katse suures pundis sõita. Üldmulje oli väga hea. Ilmataat soosis võistlejaid kuiva asfaldiga, kuid käis välja tugeva tuule piki sirglõiku, mida sõideti mõlemas suunas kaks korda. Pika distantsi stardis oli pisut alla 500 osaleja. K6ps startis üsna lõpust, viimasest stardigrupist.

Peale stardijoone ületamist hakkas kohe ümpriski korralik andmine allatuult, allamäge ja massi keskel. Mõnevõrra üllatusena koges k6ps, et uisutamine grupis on hoopis ohutum kui oli seni arvanud ja kui on näiteks maanteerattasõit grupis. Tuleb lihtsalt vaadata, et kellelegi jalgadesse ei vehi. Kui kellestki kitsamas kohas mööduda, siis tuleb anda enne hoog sisse ja veereda ilma sammuta mööda. Pundis saab ka "karusselli" sõita nagu maanteeratturid teevad, kusjuures uisutades tundus see lihtsam ja ohutum. Seal on veel selline nipp, et kui eessõitjale selga hakkad sõitma, paned talle lihtsalt käed selja peale ja läheb rahulikult edasi. Kui k6psule esimene kord selja taga sõitev naisterahvas niiviisi käed puusadele pani, siis k6ps esteks pisut ehmatas ära, et mis pull nüüd on :) Aga peatselt taipas ja hiljem kasutas ise ka edukalt seda võtet. Naisterahvaid oli sellel üritusel muide umbes pooled. Rattarallil näiteks seevastu olla meeste-naiste suhe umbes 5:1. Isegi Triinu arvas juba võistluspäeva hommikul, et äkki tuleks ka lühikest otsa sõitma (ta sai just paar nädalat tagasi uued uisud ja oli juba jõudnud kolm korda koos k6psuga sõitmas käia ka), aga lõpuks ikka ei julgenud ja enam ei saanud registreeruda nagunii. Eks k6ps ise ka seda grupisõitu rattaralli kogemuste põhjal esialgu kartis.

Allatuult ja allamäge läksid kiirused päris suureks, max. 43,5 km/h teisel ringil (esimesel ringil samas kohas 41,2 -- uisutamisel ongi huvitav see, et kui olla 10 km uisutanud, siis mitte ei hakka ära väsima vaid siis alles hakkab jalg lahti minema). Sellise kiirusega polnud k6ps päris kindlasti kunagi varem veerenud. Peale tagasipööret ja TP-d vastutuult ja ülesmäge minnes oli asi muidugi hoopis midagi muud. Siis oli palju abi reas sõitmisest ja karussellist. Kõik üksikud sõitjad tulid k6psu grupile selg ees vastu. Neile pakuti siis lahkest võimalust karusselliga liituda, mida paljud ka tegid. Sedasi sai algul väikesest grupist ajapikku suurem. Esimese ringi vastutuuleosas vedas k6ps seda rida algul päris pikalt ja see oli ikka raske küll. Siin ongi näha, kuidas k6ps, keel vestil, väikest gruppi vastu tuult veab:

Pulss läks üle 180. Samas tuules veereda oli jälle palju kergem ja sai puhata. Selliselt liikus k6ps erinevates karussellipuntides nii esimesel kui teisel ringil vastutuulelõigul. Allatuult aga oli miskipärast nii hea minna, et k6ps pani peale tagasipööret mõlemal ringil kohe paugu ja läks pundist kaugele eest ära.

K6ps kohtas sellel sõidul ka mitmeid sõpru ja tuttavaid, kellest mõnede kohta ta ei teadnudki varem, et nad rulluisutamisega ka tegelevad. Kusjuures näis, et need inimesed vaatavad k6psu ka umbes sama üllatusega pilgus. Esimesel ringil näiteks püüdis k6ps allatuules kinni eelmise grupi, milles veeres rõõmsalt kaasa k6psu vana tuttav John. John jäi k6psust maha teise ringi algul, mil k6ps eriti karmi kiirust arendas ja laskumisel ka eespoolmainitud kiiruserekordiga maha sai. Lisaks temale osales sõidus k6psu sõpradest veel näiteks paar k6psu tiimikaaslast XDream-i JIT-Team-ist. Veeremine oli tõesti hea, olgugi et k6psul olid all 80mm-sed rattad, erinevalt "päris" võistlejaist, kes tavaliselt umbes 90mm-stega sõidavad. K6ps oli kevadel just XDreami jaoks odavad (1500 EEK) uisud ostnud, kuna polnud teada, kas ja kuivõrd ta selle alaga üldse tegelema hakkab. Nüüd mõtleb juba, et ostaks varsti vingemad uisud: metallraamidega ja 90mm-ste ratastega.

Igatahes tagajärjeks sai k6ps aja 1:47, mis andis lõpuprotokollis 310. koha ja mida k6ps peab enda jaoks väga heaks tulemuseks, kuna varem oli arvanud, et alla kahe tunni vaevalt et sõidab. Emotsioonid olid ka positiivsed ja täna on k6psul hea enesetunne (millele vast aitas kaasa ka eilne massaaziskäik). Üldiselt tundub, et uisutamine on selline ala, mis ei võta keha nii läbi kui jooks või kümnevõistlus. Rajal ei näinud k6ps ka mitte ühtki kukkumist ega muud õnnetust (pärast kuulis, et mõni olla ikka olnud ka, aga mitte midagi eriti tõsist). Järgmisel aastal on k6ps kindlalt stardis nagu viis kopikat (kui just midagi tõsist vahele ei tule ja kui selle ürituse korraldamist ikka jätkatakse). Eriti aga, kui neliküritusest saab viisiküritus. Siis on k6psul jälle ehk lootust üldarvestuses esimese saja seas figureerida, mis vahepealsetel aastatel on ammu kadunud seoses rattaürituste suure osakaaluga (loe: k6psu äärmiselt nõrga rattavormiga).

Allpool ka graafikud ja väljavõtted, kus näha, kuidas k6ps seda rada läbis (klõpsa piltidele, et neid suuremalt vaadata). Kiiruse graafikult on näiteks selgelt näha, millised on alla- ja millised vastutuulelõigud ning kus laskumistel on eriti suured kiirused.

IBMi suvepäevad Peipsi ääres ja veesuusatamine

Nädalavahetusel pidas IBMi Eesti kontor järjekordlselt suvepäevi. K6psu jaoks olid need juba vist rohkem kui kümnendad. Staabiks oli seekord Voore Puhkekeskus. Reedel toimusid traditsiooniliselt ettekanded, arutelud, autasustamised ja uute meeskonnaliikmete tutvustus. Peale seda väikesed murumängud. Need algasid bingoga, kus tuli koguda etteantud loetelu teatud esemetest, mida võis asendada ka mingite muude esemetega ja punkte anti loomingulisuse eest asendamisel ja selle põhjendamisel. Sellele järgnes meeskondlik mitmevõistlus, kus tuli puhuda topsi mööda nööri, mängida maahokit, tõsta 24-kilost sangpommi ning sooritada tasakaaluharjutus kahe väikese palliga kandikul.

Mitmevõistlusele järgnes võrkpall, mis oli eriline. Seda mängiti paarides, kus iga paar hoidis enda vahel froteerätikut, millega tuli palli nii püüda kui ka visata. Käega ei tohtinud palli puudutada, samuti ei võinud pall loomulikult maha kukkuda. Kummalgi pool oli viis seesugust rätikupaari. See osutus suhteliselt geniaalseks seltskondlikuks mänguks -- polnud ei liiga keeruline ega ka liiga igav. Rahvas sai sellega mõningase proovimise järel hakkama ning läks hasardiga kaasa.

Võrkpall mängitud ja õhtusöök söödud, järgnesid filmiõhtu, kohtumine huvitava inimesega ning saun. Saunaks oli seekord suitsusaun, mida meie jaoks oli päev otsa köetud, ning k6ps andis oma kogemuste põhjal sellele hinnangu "väga hea". Kui k6ps koos Rixiga esimestena sauna läksid, oli seal nii kuum, et ei kannatanud jalga lava alumiste laudade peal hoida, rääkimata ülemiste laudade peal istumisest. Samas polnud see kuumus terav ega väljakannatamatu, vaid pigem pehme ja mõnus. Leil oli suitsusaunas ka aeglane, aga see-eest kauakestev ning võttis higi ojadena lahti. Peale sauna oli valida sooja kümblustünni, milles seltskond istus ja õlle kõrvale elavalt Eesti majanduse teemadel arutles, ja jaheda basseini vahel, kuhu osa seltskonda, k6ps kaasa arvatud, õhtupimeduses suundus.

Järgmisel hommikul kallas päris korralikult vihma. Selles sajus sõitsime hanereas Peipsi järve äärde Piirioja puhkekeskuse lähedusse, kust pidime minema järvele vesisuusatama. Sõidu ajal virutas nii kõva sahmaka vihma, et kõps pidi sisse lülitama auto klaasipuhastajate kõige kiirema käigu, mida on seni väga harva ette tulnud. Siiski paistis ees sõitva Ritso ja tema tsikli tume kogu punase tagatulega keskel pisut ähmasevõitu piirjoontega. Kohale jõudma hakates andis vihm pisut järele ja pilt läks piisavalt selgeks, et k6ps nägi kuidas Ritso kurvis tsikli käepidemete tuulekaitsmeist vett välja kallutas :) Ega tal sel sõidul vist eriti mõnus ei olnud. Aga kohale me ilusasti jõudsime ja selleks ajaks sadu enam-vähem lakkas.

Nüüd jäi üle oodata ära paat, mis pidi meid veesuusatama viima. K6ps tõmbas ühena esimestest kalipso selga ja läks järve vett ja põhja uurima. Vesi oli väga soe, kalipsot poleks eriti vaja olnudki. Taevas oli hall kuid vaheldusrikas ja päikest lubav. Tuult peaaegu ei olnud, järve pind oli üsna sile. Põhi oli kohati kivine, kohati liivane. Sügavaks läks aeglaselt: tükk aega andis sumada kuni vesi alles nabani tõusis. Siis aga läks jälle madalamaks ja liivasemaks, jälle sügavamaks ja kivisemaks, jälle madalamaks jne. Vees oli näha ka (arvatavasti) sinivetikat, mis oli juba õitsenud ja pisut vee alla vajunud.

Varsti saabus paat. K6ps kahlas vees koos esimese väikese grupiga paadini.

Ronis siis pardale, pani päästevesti selga ning paat sõitis järvele välja. Grupi mõningasel survel viskas k6ps seal esimesena suusad vette ja hüppas ise järele. Üllatus oli suur, kui k6psul juba esimesel katsel tuli veesuusatamine täitsa välja. Meeled ja lihased olid täiesti pingul, kuid k6ps tõusis ilusasti veest välja suuskadele ning püsis püsti. Varem oli k6ps seda ala proovinud ainult ühe korra ja see oli rohkem kui viis aastat tagasi. Tookord oli lainetus pisut kõrgevõitu ning mitte midagi tarka ei tulnud välja. Nüüd aga k6ps sõitis! Sirgel sõidul hakkas k6ps juba sellist enesekindlust saavutama, et kaalus varianti ühe käega nöörist lahti lasta ja sellega paadisolijaile lehvitada, kuid just siis hakkas paadimees kurvitama. Ühest sellisest kurvist pani k6ps otse, kuid jäi suuskadele ja sõitis hoo pealt edasi kuni vette vajus.

Järgmisel katsel tuli kurvitamine ka enam-vähem välja. K6ps püüdis seejuures midagi mäesuusa-kurvitehnika laadset kasutada, kuid üsna ettevaatlikult, ja see vist enam-vähem töötas. Siis aga lisas paadimees kiirust ja nüüd varsti k6ps kukkus, kusjuures veepind tundus sellise kiiruse pealt juba üllatavalt kõva, umbes nagu voodimadratsile kukuks. Räägitakse, et mingi kiiruse pealt, a la lennukist hüpates, olla veepind lausa nagu betoonsein... Igatahes selle matsuga sai k6ps vist kerge sinika selja peale, nagu ta hiljem õhtul avastas.

Aga proovida said kõik. Mõnel tuli paremini välja, mõnel mitte nii hästi. Margus näiteks sõitis pikalt istuli nii et paadis olev rahvas sai üksjagu naerda. See olevat tema sõnul täiesti mugav asend, ainult et jalgade vahelt pritsivat vett näkku. Lõpuks aga sõidutati meid kogunemiskohaks oleva väikese sauna lähedusse tagasi, kus saatsime teele järgmise grupi ning sumasime ise kaldale.

Seejärel läksime pesema ning grillilt tulevat maitsma.

Lõpeks toimus seal veel selline huvitav intsident, et sauna eesruumis, kus oli pisut saiapuru maha pudenenud ning mõneks ajaks vaikseks jäänud, ilmus välja väike hall hiir, napsas saiapuru ära ja pani sellega toanurka oma auku tagasi. Seda pani tähele Liisu, asetas hiirele uue sööda välja ning jäi ise kaameraga passima. K6ps tuli just saunast kui selle avastas, haaras esimesena ette juhtunud Lauri fotoka ning jäi samuti passima.

Aga head pilti sealt seekord siiski ei saanud.

Suusahooaeg sai niisis avatud :) Tänud kallitele kolleegidele IBMist toreda ürituse korraldamise, selle õnnestumisele kaasa aitamise ning siinsete fotode k6psule kasutata võimaldamise eest (k6ps ise seekord peale hiire muud ei pildistanud, küll aga proovis pisut videomaterjali võtta).

Palmses Siimul ja teistel külas

Nädal tagasi sai ette võetud järjekordne külaskäik Palmsesse Siimu ja tema vanemate talusse, et lapsed saaksid omavahel mängida ja et saaks veel arvatavasti peatselt lõppema hakkavat suve nautida. Seekordsed tegevused sealmail olid järgmised:

• Batuudil hüppamine. Seda sai seekord eriti ohtralt tehtud. Mia ja Siim vedasid korduvalt k6psu endaga batuudile kaasa ning hüppasid seal kõik koos käest kinni sünkroonis väga pikka aega.


• Vana talumaja renoveerimise käigus ühe toa põranda lammutamine. K6ps koos Siimu issiga tegid üksjagu tööd. Kõps polnudki väga ammu ehitustööga tegelenud. Kõigepealt võtsid mehed lahti seal toas viimased põrandalauad ning tõstsid need üles laka peale. Seejärel lammutasid vana ahju aluse, kühveldasid välja põranda all soojenduseks olnud saepuru, võtsid ära saepuru all olnud lauad, eemaldasid põranda tugitalad ning lõpuks kaevasid välja suurema osa põranda all vundamendi vahel olnud mullast. Sinna pidavat hiljem liiv pandama, asendatama kõige alumised pisut riknenud seinapalgid ning ehitatama uus põrand tänapäevasemate isolatsioonimaterjalidega. Siim koos naistega, st. Siimu emme, Triinu ja Miaga, olid ka samal ajal tublid ja värvisid kuuri seina.


• Grill. Aga mis siis muud, kui ilm veel ilus selge ja suve pole enam teab kui kauaks jäänud?


• Saun. Nagu ikka taludes kombeks, korralik maasaun puuküttega. Kui selline variant kusagil seltskonnas juba välja pakutakse, siis k6ps on enam-vähem kindlalt käsi. Pealegi veel töötegemise järel.


• Õhtulõke ja tähtede vaatamine. Sauna vahele sai lõkke ääres istutud ja pisut juttu jõmisetud. Kui päris öö oli kätte jõudnud, lõke juba kustuma hakkas ning teised juba magama läinud, siis k6ps veel tükk aega lesis lõkke juures maas ja vaatas tähistaevast. Küll oli ikka palju tähti! Mõned liikuvad tähed ka. K6psu on tähed alati paelunud. Need on mingid müstiliselt kauged ja kättesaamatud asjad, mille üle targad mehed ja naised teoretiseerivad. Ometi igaüks näeb, et nad on olemas, ja saab aru, et seal peab midagi huvitavat toimuma.

Järgmisel päeval koduteele asudes sai veel käidud Viitna järves suplemas ning Viitna kõrtsis söömas. Viimases polnud k6ps kunagi varem käinud. Seal oli päris huvitav sisutus: oherdid, kaelkoogud, koodid kõik seinal ja puha.

Sellest üritusest paraku pilte pole, aga ta jäi muidu meelde kui väga tore üritus. Õnneks peale seda suvi siiski veel ei lõppenud.

Nõmme Seikluspargis

K6ps, Triinu ja Mia käisid paar päeva tagasi Nõmme Seikluspargi seiklusradadel. Mia oli seal juba vana seikleja -- ta oli paar korda varem koos Triinuga vastvalminud mudilaste rajal käinud. Seekord läks ta rõõmsalt jälle sinna sel ajal, kui Triinu esimest korda suuremate inimeste radade ringile läks.

K6ps siis aitas Mial seigelda. Vahepeal aga tahtis Mia ringi joosta ning k6ps puhus veidi juttu Valdekuga, kes ehitas parajasti mudilaste rajale ilusat kollast aeda ümber. Valdek on k6psu vana tuttav kaljuronimisklubi aegadest ning temaga on k6ps kunagi koos Kaukaasias mägedeski käinud. Nüüd aga tegeleb Valdek omasõnutsi põhiliselt selle seikluspargi arendamisega.

Kui Triinul seigeldud sai, siis läksid nad Miaga sööma ja nüüd oli k6psu kord rajale minna. Esimesed kolm rada olid lihtsad ja need ronis-jooksis-hüppas k6ps üsna kiiresti läbi. Neljas oli juba huvitavam ja viies veel huvitavam. K6psul õnnestus läbi teha ka viienda raja tagumine osa, kus kõige nõudlikumad atraktsioonid on. Esimene tõsisem pähkel oli rida rippuvaid siniseid köisi, millest igaühe otsa oli kinnitatud puust ketas. Nipp oli selles, et kätega köitest kinni hoides tuli järgmine ketas kahe jalaga korraga kinni püüda, et sinna peale seisma jääda. See nõudis juba märkimisväärset jõudu ja osavust. Järgmine pähkel oli kaks rida pikkade köite otsas rippuvaid hobusejalase-taolisi esemeid, mis tuli igal sammul eraldi kinni püüda, samas kui kätega veel eelmise köie otsas kõlkusid.

See nõudis samuti parajalt jõudu ning osavust. Siis veel pikk hüpe ühelt platvomilt teisele, mille k6ps nibin-nabin sooritas, ja pikk lõpulaskumine alla tagumise värava juurde. Sellele minnes tõukas k6ps endale niisuguse hoo sisse, et sadas päris kõva prantsatusega selg ees vastu lõpus olevat sinist võrku, ei suutnud viimasest kinni haarata ning põrkas poolele teele tagasi ja jäi sinna rippuma. Õnneks tuli Triinu appi ja jooksis k6psule uue hoo sisse.

Igatahes järgmine päev andsid mõned käelihased endast märku, nagu oleks mingit uut trenni tehtud. Triinul veel eriti. Ka sellest sündmusest on k6psul fotoalbum üleval -> http://picasaweb.google.com/tanavst/NMmeSeikluspargis2007.

Leifi sünnipäev Varbla lähistel

K6ps käis koos Triinu ja Miaga Leifi sünnipäeval, juba vist kuuendat aastat järjest või umbes nii. Traditsiooniliselt toimus see jälle Leifi vanemate talus Varbla lähistel Põhja-Pärnumaal. Seltskond, nagu ikka, oli kirju ja huvitav ning tegevused, nagu ikka, olid järgnevad:

• õues telgi all rikkaliku söögilaua ääres istumine ning seejuures akadeemilises ja ametlikus kõnepruugis ääretult haigete kildude esitamine


• puuküttega saunas käik ning seejuures (suhteliselt vähenõudlikus ja keskkonnasõbralikus) välibasseinis müramine
  

  
  
  

  
  


• mere ääres jalutamine ja ujumas käimine
  

  
  
  
  

  
  


• koroona (millest sai seekord valitud eriti raske variant: pimedas ja kergelt niiske lauaga. K6ps andis seal vanamehele esimese tou nii kõvasti, et see kokkupuutel esimese nupuga viimase kaheks pooleks lõi)


• petang


• kroket


• Buratiino nina otsa rõnga püüdmine


• võrkpall (seda mängis k6ps seekord ainult lastega)


• Leifi spetsiaal: osavusmäng, kus tuli kuuli veeretada mööda rada viimast kallutades selliselt, et kuul rajalt välja ei kuku (sellega õnnestus k6psul lõpuks esimest korda täisring sooritada)


• sokimäng, milles tuli otsida soki seest väikesi esemeid ning nendega ennast iseloomustada

Sedakorda aga jäi pererahva lahkel loal k6ps koos oma perega sinna veel mitmeks päevaks. Need päevad osutusid käesoleva aasta seni päikesepaistelisemateks ja soojemateks -- vastandina suhteliselt vihmasele ja jahedale juulikuule. Huvitav oli jälgida, kuidas meri läks iga päevaga aina soojemaks, tuul jäi vaiksemaks, ööd läksid soojemaks ning öine kaste jäi vähemaks. Viimasel ööl ei tekkinud üldse kastet. Pääsukesed, kel oli seal talus nähtavasti igati hea elu, olid juba valdavalt pojad pesast välja saanud ning kogunesid maja taha elektritraadile salkadesse. Neid oli seal esimestel päevadel päris mitukümmend ning nende sädistamist oli terve päev täis. Viimastel päevadel oli neid aga vähemaks jäänud, ju siis olid suuremad salgad juba liikvele läinud.

Naised vedasid k6psu iga päev randa ka, sellest polnud pääsu. Rannas mängis k6ps põhiliselt Miaga või siis pani snorkeldamismaski ette ja läks mere bioloogilist mitmekesisust uurima. See tegevus oli aga kahjuks piiratud keha liigse jahtumisega mingi aja pärast, ujumislestade puudumisega ning maski kerge lekkega. K6ps on ikka rohkem maamees kui meremees ja pole omale korralikku merevarustust hankinud.

Ühel kõige ilusamal õhtul, kui Mia juba magas sügavalt, käisid k6ps ja Triinu veel pimedas mere ääres jalutamas ning tähti vaatamas. Tõusev kuusirp oli algul tumekollane. Taevas oli miljoneid tähti, selgelt oli näha Linnutee vöö. Aeg-ajalt oli augustikuule omaselt näha ka lendavaid tähti. Isegi Saaremaa majakas paistis.

Kogu sellest üritusest tegi k6ps ka mõned pildid, mis on üleval siin.

Esimene kõvem pauk rulluiskudel

K6ps käis eile jälle rulluiskudega sõitmas. Sedakorda siis seitsmendat korda uiskudel ning teist korda pikem distants -- 32 km. Saku - Kasemetsa - Kiisa rajal. Keskmine kiirus oli 19,3 km/h (juba parem kui eelmine kord samal rajal), pulss enamasti vahemikus 150-175, enesetunne suht hea.

Seekord oli tuul päris tugev ja puhus piki Kasemetsa raudtee-äärset sirget. Sestap oli Kiisa poole minek päris vaevaline, sealtpoolt tulekul aga sai rekordkiirusi arendada. Tuleb välja, et tuul mängib uisutamisel ka päris olulist rolli, peaaegu nagu maanteerattasõidus.

Seekord aga pani k6ps ka maha oma esimese tõsisema nipli rulluiskudel. Nimelt üritas ta suurema kiiruse pealt üle hüpata teele hüpanud rohutirtsust, maandus aga millegipärast põlvili. Tirts ise oli selleks ajaks ammu teisele poole teed minema hüpanud kui k6ps alles asfaldiga kontakti võttis. Temal nähtavasti polnud asjast sooja ega külma. Aga k6ps jättis jälle pisut sõrmenahka asfaldisse, sellest ei osanud k6ps veel hoiduda. Põlvekaitsmed, mis enne olid uued, puhtad ja ilusad, on ka nüüd märgatavalt ära kriibitud ning ühe uisu nina on kriipida saanud. Aga sest pole midagi, peaasi et edasi töötavad.

Kogu loo moraal on aga see, et esiteks: rohutirtsudega ei maksa ikka võistu hüpata, ja teiseks: tuleb ikka kukkumise tehnikat ka õppida. K6ps nüüd mõtlebki, et läheb järgmisel nädalal Rollerblade rulluisukoolitusele.

Hiiumaal esivanemate jalajälgi avastamas

Jutt, et läheks huvi pärast Hiiumaale ja otsiks oma sealsed sugulased üles, on käinud juba k6psul ja tema emal Hillel vahelduva eduga vist pea kümme aastat. K6ps on nimelt 1/4 hiidlane - k6psu vanaisa tuli sealt mandrile ja ostis talu. Tänavu sai see käik siis lõpuks ette võetud. Eelnevalt sai mõned Hiiumaa sugulased üles otsitud ning tuli välja, et üks neist on isegi väga korraliku sugupuu teinud, kus kuus järjestikust põlvkonda k6psu esiisasid ilusasti kirja pandud. Veel ajas tagasi esialgu pole mindud, sest siis oleks vaja juba spetsialisti, kes kirikuraamatutes hästi orienteeruks ja seal kasutatud kirja lahti shifreerida oskaks. Info aga olevat mingil kujul olemas.

Varem oli k6ps arvanud, et Tänavsuusid on Hiiumaal päris palju, aga tuli välja, et nii palju ei ole ka -- sellel mandri mehel oli miskipärast rohkem järeltulijaid kui tema õdedel-vendadel ning kõigil neil järeltulijail oli omakorda ka vähemalt kaks järeltulijat. Sestap on nüüdseks mandri-Tänavsuusid hulka rohkem. Aga igatahes üks neist Hiiumaa-Tänavsuudest -- kohalik metsamees -- oli lahkesti nõus k6psu ja tema seltskonda seal vastu võtma ning väikese ringreisi korraldama. Niisiis saigi see käik ette võetud seltskonnas Hille, lapsed Mia ja Elizabeth ning k6ps ise. Triinu oleks ka tulnud, aga tal oli samal ajal hoopis Riias teaduskonverents.

See paaripäevane ringreis polnud üldse selline, nagu võiks arvata, et korraldataks keskmisele turistile. Vaatamisväärtustest vaatasime ära ainult Kõpu tuletorni. K6ps ronis koos lastega selle otsa ka ja vaatas Hiiumaad kõrgelt ülevalt.

Käidud sai ka Tahkunas ja Ristnas mere ääres Hiiumaa rannikut uudistamas. Need olid üsnagi erinevad kogemused.

Tahkunas sai käidud esimesel õhtul päikeseloojangut vaatamas. Tol õhtul oli nii kõva tuul, et isegi kajakad pidid jala käima. Nad kogunesid rannas ühte kohta ja kössitasid seal märjal rannaliival. See pidi tähendama, et öösel on tormi oodata. Laine oli muidugi kõrge ning lainehari vahune. Randa tormanud lained olid sinna moodustanud oma paarimeetrise sileda niiske liiva riba, mille tuul oli veel pisut ära ka kuivatanud. Sinna oli lastel tore jälgi teha. Seal asusid nad ka hoolega liivas kaevama.

Kaevati seni, kuni üks eriti kuri laine nii kaugele randa tuli, et lastel jalgadest üle viskas. Sealsamas sai k6ps ise ka jalad märjaks, kui ta lastest pilti teha üritas.

Kui päikese punane ketas oli juba mere taha vajunud, jalutati veel kuival samblasel metsaalusel mööda vana nõukogudeaegset piirivalveteed. Seejärel aga suundusid kõik külla tagasi. Lapsed jäid enam-vähem hetkega magama. Suured aga jõmisesid veel poole ööni juttu Hiiumaast ja Tänavsuude suguvõsa elust-olust ning tegemistest ja kuulasid õues pimedas rukkirääku, kes maja taga rohumaal ebarukkiräägulikult kiiresti ja masinlikult laulis.

Ristnas käisid k6ps ja tema seltskond järgmisel päeval, peale lõunasööki Sõru sadamas ning Kõpu tuletorni kaemist. Sealne rand oli hoopis klibune ja kivine.

Kivid olid enamasti ümaraks uhutud ning palju leidus auguga kive. Sealsamas kõrval paistis ka Paap Kõlari surfikeskus, kus k6ps kunagi aastaid tagasi surfikoolitusel käis ning surfari tunnistusegi sai, aga praktikani pole seni jõudnud.

Esivanemate talu Harju külas Emmastes sai ka kaemas käidud.

Seal olid uued elanikud, kuid need lubasid lahkesti tulla uudistama ja vanu aegu meenutama. K6ps polńud seal talus varem kunagi käinud, sest see sai müüdud juba ammu enne k6psu sündi. Kuid Hille veel mäletas üht-teist.

Viimasel hommikul sai ette võetud hoopis ekstreemsem üritus: mustikal käik. Metsaalune oli mõnus ja mustikaid nii et mustas. K6ps istus paar tundi maas ja korjas oma ämbri täis ainult umbes kolmelt-neljalt ruutmeetrilt. Sellist tegevust polnud k6ps vist oma kümme aastat teinud. Aga see oli päris tore -- sai keskenduda mustikate noppimisele ja see kuidagi puhastas mõistust ja vaimu ning muuuhulgas kaotas täielikult ära turisti tunde. Linnalapsed Mia ja Elizabeth olid ka metsast vaimustatud. Nad korjasid algul tükk aega tublisti mustikaid, siis aga jooksid metsa all ringi, korjasid "karu lätusid" (mingeid pika heleda lehega taimi, mis ühel niiskemal kohal kasvasid), tegid nendest "lõket" (panid ühte hunnikusse koos okstega) ning põgenesid "karu" (vanaema Hille) eest. Lõpuks olla "karu" surnud, sest "takja osakond olla nii teatanud".

Selliselt kulges siis k6psu seekordne Hiiumaa retk. Igatahes hakkas Hiiumaa k6psule nüüd koduselt tunduma küll. Nüüd sööb k6ps pannkooki mustika-toormoosiga ning meenutab Hiiumaad hea sõnaga. Pildid sellest külaskäigust on üles riputatud k6psu veebialbumisse.

Uljas Neitsi ja mereromantika

Üleeile olid k6ps ja Triinu romantilised. Nimelt õnnestus üle pika aja kahekesi koos teatris käia, õigemini suvist vabaõhuetendust vaatamas. Ega see laste kõrvalt lihtne ole, kuid vanaema Hille oli õnneks nõus lapsed õhtuks enda juurde võtma. Sedakorda oli näitemänguks A. Kivirähki "Uljas Neitsi", mida mängiti Rannamõisa resorti lähedal mere ääres metsa all. Rahvast oli palju. Kõik kohad olid täis, toodi veel pinke juurde ning lõpuks jagati juba suuri musti kilekotte, mille peale sai metsa alla maha istuda. K6ps ja Triinu leidsid koha üsna esirieas, ühel pingil tihedalt koos. Paljud inimesed lootsid ka kohapealt piletit osta, kuid terve pikk saba siiski etendusele enam ei mahtunud ja nendest inimestest oli tõeliselt kahju. Sestap tasub ikka ette broneerida, nagu k6ps Piletilevi kaudu seekord teinud olid. Etendus oli selles mõttes tore, et peaaegu pidevalt sai naerda. Muidugi, ega Kivirähkilt midagi keskpärast ei tule ka, ja näitlejad olid ka head, eesotsas Ita Everiga.

Pärast etendust ei kiirustanud k6ps ja Triinu mitte kohe parkla poole liikuva rahvamassiga ühinema ning hiljem Tallinna poole suunduva lõpmatu autoderivi sisse loksuma, vaid läksid hoopis mere äärde jalutama. Ilm oli äraütlemata mõnus: tuult polnud, taevas oli mitmesuguseid huvitavaid pilveid, õhtune päike oli ühe sellise pilve taga. Õhk polnud ei liiga külm ega liiga palav, vaid oli mõnusalt värske. Triinu võttis kingad jalast ja kastis varbad merre. Vesi olla ka täitsa soe. Osa inimesi ujus ka rannas. Aga selle peale polnud k6ps ega Triinu mitte tulnud, et teatrisse minekuks ujumisasjad ka kaasa võtta. Selle asemel nad hoopis käsikäes jalutasid veepiiril ning unistasid sellest, milline võiks olla nende tulevane oma maja, mis oli üks äraütlemata lahe tegevus.

Pärast koju sõites kuulasid k6ps ja Triinu veel Marko Matvere esituses rahvalikke meremeestelaule ning sõid õhtusöögiks riisi mereandidega, kõrvale valget veini. See oli üks eriliselt mõnus õhtu.

Soomaal raba- ja kanuumatkal lastega

Triinu ja k6ps on juba ammu tahtunud jälle kanuumatkale minna. Kuna Elizabeth, kelle vanemad Indiasse reisile sõitsid, oli ka sel ajal paar nädalat k6psu ja Triinu laps, siis tekkis mõte mõlemad lapsed (esimest korda) kanuumatkale kaasa võtta. Seega asuski laupäeva lõunapaiku Soomaa poole teele seltskond Triinu, lapsed Elizabeth "Elts" ja Mia "Miuks" ning k6ps ise, kaasas telk, magamiskotid, matkatoit, matkariided ja muu träni, nagu ikka.

Sooma sirgete kaskede ja roheliste kõrkjaväljade vahele jõudnud, keerasid k6ps ja tema kaaslased otsa Riisale Hoolmiku talu poole. Seal pidi pühapäeva hommikul olema kanuumatka algus ja lõpp ning seal pidi ka telkida saama, et hommikul kohe valmis olla. Peremees -- päevitunud ja kortsulise näoga stiilipuhas maainimene -- tuli koeraga jalutades vastu ning juhatas telkimisplatsile. Hoolmiku talu oli selles mõttes ehtne, et see ei olnud välja ehitatud kaasaegseks turismitaluks. See oli umbes selline, nagu ta oli olnud juba aastakümneid. Ainult loomi seal enam ei peetud ning paljud asjad olid pisut käest lastud. Peremees ise oli viimase paari aastakümne sotsiaalmajanduslike muutuste käigus siirdunud põllumajandustegevuselt turismitegevusele -- kolhoosi silokombaini pealt matkajaid vastu võtma ning kanuusid hooldama. Seejuures oli ta oma endise mina suuresti säilitanud. Ühesõnaga: Hoolmiku oli ehtne. See ei olnud silmakirjalik. Sinna, jõe äärde suurte puude alla, panigi k6ps telgi üles.

Noortele nõudlikele linnapreilidele polnud maaelu esialgu just mitte väga meeltmööda. Tõsisteks probleemideks olid näiteks nõgese kõrvetus, putukate ronimine telgikatuse kahe kihi vahel, sääse hammustus, tuule puhumine, päevinäinud hämara kuivkäimla kasutamine. Kõikidel nendel juhtudel tuli muidugi oma pahameelt otsekoheselt ja häälekalt väljendada. Aga peagi harjuti maa-eluga siiski ära.

Samal õhtul otsustasid k6ps ja tema kaaslased minna veel Riisa rabarajale väikesele jalgsiretkele. Suurest puukõverikust väravakaare alt hakkas pihta laudtee, mis lookles soode ja rabade, laugaste ja metsade vahel peaaegu viis kilomeetrit, põigates korraks ka Navesti jõe äärde. Ilm oli suhteliselt soe ja vahelduva pilvisusega, õhtune päike paistis ning puhus tuul. Lapsed olid tublid: vähemalt 3 km. jalutasid omal jalal läbi.

Ainult lõpus vastu õhtut tuli nad kukile võtta. Sellel rajal tegid nad esmatutvust tõelise sooga. Teadetetahvlilt võis taimede ja loomade tutvustuse ning soo külastamise reeglite kõrvalt leida ka Tõnu Õnnepalu mõttetera soo ajatusest ning erilisusest võrreldes linnainimese igapäevamaailmaga. Miuks tabas selle mõtte omal käel ka ära ja sõnastas umbes selliselt: "See vist ei ole päris maailm, huvitav kuidas inimesed siin käia võivad?" K6ps siis püüdis noorele filosoofile selgitada, et see just ongi päris maailm. Triinu täiendas omalt poolt, et soo oli siis ikka siin ja umbes samasugune, kui inimesi ja linnu üldse veel olemas ei olnud. Aga üks väike avastaja sai ikka jala märjaks ka, kui korra kogemata laudteelt kõrvale astus. Selline oli siis laste esmatutvus sooga. "Soo" aga tähendab teatavasti "tüma maa".

Soomaa.com-ist sai eelnevalt valitud järgmiseks päevaks regulaarne kanuumatk Kuusekäära -> Riisa (12 km). Pikemat ei julgenud igaks juhuks võtta, kuna polnud päris teada, kuidas on võimalik lastega niisugust ettevõtmist läbi viia. Hommikul viidi meid bussiga Riisalt Kuusekäärale matka alguspunkti. Seal astusime bussist välja halli taeva alla tuule ja peenikese seenevihma kätte ning meid aidati rohelisse paati. Enne seda aga said lapsed järjekordseid huvitavaid elamusi, nähes lähedalt lehmi, lambaid, hanesid, kukke, küülikuid, posti otsas pesal istuvaid toonekurgi ning lauda katuse alla oma pesadesse sisse-välja lendavaid räästapääsukesi.

Peagi aga libises meie paat rahulikult Raudna jõkke. Triinu istus ees.

Lapsed olid kahekesi keskel ning k6ps oli taga.



Lapsed olid kumbki saanud oma väikese päästevesti ja väikese mõla kah. Viimastega siis püüti kahelt pool küljelt uhada, sudida ja kaevata nii kuis osati ja jaksati, või siis hoiti neid lihtsalt vees paigal, mistõttu oli k6psul roolimehena tükk tegemist, et paat enam-vähem õigel kursil püsiks ja pisut edasi ka liiguks.

Jõgi ise oli rahulik ja lai, olulisi takistusi polnud. Vesiroosid ja vesikupud õitsesid, pääsukesed ja parmud lendasid. Kallastel kasvas valdavalt palju paksu rohelist pilliroogu, sekka mitmesuguseid väiksemaid õisi ning eriskummalise kujuga lehti. Vees kasvas kah kohati omapäraseid taimi. Lähemal silmitsemisel võis näha veepinnast allpool taimevarte taustal väikesi kalu. Nii möödus k6psu paatkond Lemmjõe suudmest, ületas ainsa pisut kärestikulise koha Suuremurru all ning jõudis Karusekosele.

Karusekosel tegi k6psu seltskond väikese peatuse, et külastada jalgsi Kuresoo raba ning vaatetorni. Kõigepealt tuli muidugi möllata värskes heinarõugus

ning uudistada pooleliolevat haabjaehitust. Siis aga seati sammud järjekordsele laudteele. See lookles mööda metsavahet, ületas kuivanud oja ning ronis üles rabarinnakule. Siin oli nüüd jälle maa tüma ja mets õige hõre ning madal. Vaatetornis käidud ja sood ülaltpoolt vaadatud siirdus k6ps koos teistega veel edasi suurema lauka juurde, kus võis ka ujuda. Ujuma aga keegi seekord ei läinud, sest polnud kaasas rätikuid ja ilm polnud kuigi soe. Kunagi aastaid tagasi on aga k6ps ja Triinu koos sõpradega siin ujumas käinud küll. Nüüd aga maitsesid tüdrukud Triinu eeskujul käte vahel puhast pehmet laukavett ning seejärel asusid k6ik tagasiteele paatide juurde.

Nüüd oli taevas huvitavamaks läinud ja ilm pisut soojemaks. Päikegi näitas end, ning k6psu reisiseltskond pidi võtma joped seljast. Tüdrukud olid nüüdseks väsinud ja virisesid pisut, kuid sellest saadi jagu selliselt, et järgmises peatuses pakkus Triinu võimalust võtta kummikud ja sokid jalast, käärida püksisääred üles ning tatsata paljajalu jõemudas. Seda võimalust loomulikult ei jätnud väikesed matkasellid kasutamata ning nende silmad lõid särama kui nad avastasid, et jalaga saab ka muda loopida.

Edasisel sõidul veetsid lapsed aega veel mudaste jalgadega kanuu põhja joonistamise ning tühja pudeliga kahelt poolt parrast vee haaramise ja paati kallamisega. Siis aga löödi laul lahti. Selliselt kulges see seltskond Raudna jõest Halliste jõkke, möödus mõnest lõkkekohast ja turismitalust ning jõudiski Hoolmiku talu juurde tagasi.

Sellega hakkas siis selleks korraks k6psu Soomaa-külaskäik otsa saama. Nüüd tõmbas k6ps kanuu kaldale ja hakkas asju kokku pakkima, samas kui Triinu lastega veel paljajalu jõe ääres mudas mängis, kusjuures mõlemal lapsel õnnestus veel pükstega vette istuda ka ja see oli tore, nagu võis nende õnnelikest nägudest välja lugeda.

Siis aga tuli kuivad riided selga panna ning Soomaaga hüvasti jätta. Kõigile jäi retkest hea mälestus. Mia tahtis kogunisti järgmisel hommikul uuesti kanuumatkale minna. Ja tingimata Soomaale. Välja pakutud Ahja jõe ja aja umbes kuu aja pärast lükkas ta igatahes kategooriliselt tagasi. Miuks ei tahtnud üldse soomaailmast "pärismaailma" tagasi minna. Siis aga jäi koos Eltsiga sügavasse unne ning ärkas alles kodu lähedal.

Selle ürituse pildiablbumit saab vaadata siit. Aga kahe nelja-aastase lapsega saab kanuumatkal käidud küll. Tuleb ainult valida lihtsam ja rahulikum jõgi ning olla tavalisest pisut kannatlikum ja loomingulisem. Siis jäävad kõik matkaga rahule.

Triinu esimene rulluisutamine

K6ps ja Triinu käisid eile rulluisutamas. Triinul oli see esimene kord elus. A&T Sport-ist laenutasid Triinule uisud ja kaitsmed. Sealse teenindusega võis igati rahule jääda -- aidati kenasti õigete suuruste valimisel, kaitsmete sobitamisel jms. ning anti professionaalset nõu. Siis aga sõitsid k6ps ja Triinu Rocca-al-Mare kooli ette ja panid uisud jalga. Triinul ikka algul kippusid uisud ise sõitma sinna kuhu heaks arvasid (kusjuures tüüpiliselt erinevates suundades), sestap hoidis k6ps tal mõnda aega ilusasti käest kinni ja jooksis kõrval, endal plätud jalas. Kuigi k6ps ise oli ka alles viiendat korda elus uiskudel, püüdis ta muidugi Triinule ohtralt õpetussõnu jagada, mis ABEC Rulluisuklubi kodukalt "Abi ja nõuanded" rubriigist värskelt loetud ja meeles. Aga neid nõuandeid sai nii ohtralt et ühel hetkel kooli eest alla linna poole laskumisel Triinu teatas järsul toonil: "Ära rohkem midagi räägi!" ning kihutas siis, jalad laiali ja silmad punnis, sealt (tegelikult üldse mitte järsust) laskumisest alla. Püsti jäi.

Pärast sõitsid k6ps ja Triinu Kakumäe poole ka. K6ps veeres seekord suht rahulikult, pulss üle 145 ei tõusnudki. Kilomeetreid sai ka väga vähe: ainult 5-6 (võrreldes eelmise nädala Saku-Kasemetsa-Kiisa 32-ga). Üldiselt k6psule tundus see Kakumäe rada kehvem kui Saku-Kasemetsa-Kiisa rada, sest esimene on kitsam ja lühem, seal on liiga palju kanalisatsiooniaugu kaasi (ühtede selliste vahelt läbi manööverdamisel pidi k6ps peaaegu et nipli viskama). Kakumäe rajal on ka liiga palju sellised sõidutee-ületusi kus konarlik asfalt, mis jalad läbi väristab.

Aga Triinu hakkas lõpuks ise veerema küll ja jäi kokkuvõttes üritusega väga rahule. Ta teatas säravail silmil, et tal on kahju kõikidest nendest nädalatest, kuudest ja aastatest, mis ta siiani oma elus on ilma rulluisutamata ära raisanud. Nii et nüüd tuleb Triinule vist ka oma rullid (ja kaitsmed) osta.

Blogimise katse

K6ps mõtles siin kah juba ammu et prooviks selle blogimise ära. Mine tea, äkki hakkab meeldima ja sobib. Kui sobib ja kui ka lugejaid leidub, eks siis see areneb siin vaikselt edasi. Kui ei, eks siis k6ps kustutab mingi aja pärast selle siit ära. See on siis k6psu esimene blogi ja esimene sissekanne, ja selle üle on k6ps nüüd natuke uhke ka :)

Ise on k6ps muidu siuke tegelane -> http://www.tud.ttu.ee/~t030042/. See on küll natuke vana versioon. Uuem on kah peaaegu valmis, aga k6ps pole siiani viitsind viimast lihvi anda ja üles riputada, kole palju muid tegemisi praegu. Aga puhkuse ajal ehk jõuab ka. Tegelikult kõige värskem profiil k6psust (kodanikunimega Taavi Tänavsuu) on hoopis Orkut-is, kui keegi on huvitet.

Et millest siis k6ps siin kirjutab? Esialgu enam-vähem kõigest, mis k6psu seest mingil põhjusel tahab välja tulla ja kirjasõnaks saada. Aga arvata võib, et valdavateks teemadeks saavad olema k6psu ja tema pere mitmesugused (tavaliselt vähemalt kerge kiiksuga) juhtumused matka- ja spordiradadel, sekka muid huvitavamaid ideid ja elamusi.