K6ps käis eile jälle rulluiskudega sõitmas. Sedakorda siis seitsmendat korda uiskudel ning teist korda pikem distants -- 32 km. Saku - Kasemetsa - Kiisa rajal. Keskmine kiirus oli 19,3 km/h (juba parem kui eelmine kord samal rajal), pulss enamasti vahemikus 150-175, enesetunne suht hea.
Seekord oli tuul päris tugev ja puhus piki Kasemetsa raudtee-äärset sirget. Sestap oli Kiisa poole minek päris vaevaline, sealtpoolt tulekul aga sai rekordkiirusi arendada. Tuleb välja, et tuul mängib uisutamisel ka päris olulist rolli, peaaegu nagu maanteerattasõidus.
Seekord aga pani k6ps ka maha oma esimese tõsisema nipli rulluiskudel. Nimelt üritas ta suurema kiiruse pealt üle hüpata teele hüpanud rohutirtsust, maandus aga millegipärast põlvili. Tirts ise oli selleks ajaks ammu teisele poole teed minema hüpanud kui k6ps alles asfaldiga kontakti võttis. Temal nähtavasti polnud asjast sooja ega külma. Aga k6ps jättis jälle pisut sõrmenahka asfaldisse, sellest ei osanud k6ps veel hoiduda. Põlvekaitsmed, mis enne olid uued, puhtad ja ilusad, on ka nüüd märgatavalt ära kriibitud ning ühe uisu nina on kriipida saanud. Aga sest pole midagi, peaasi et edasi töötavad.
Kogu loo moraal on aga see, et esiteks: rohutirtsudega ei maksa ikka võistu hüpata, ja teiseks: tuleb ikka kukkumise tehnikat ka õppida. K6ps nüüd mõtlebki, et läheb järgmisel nädalal Rollerblade rulluisukoolitusele.
No comments:
Post a Comment