Monday, November 30, 2009

Miks k6ps vahetevahel kõrge kontsaga käib


Oot misasja, kas siis MEESTERAHVAS käib ka KÕRGE KONTSAGA?? Sellist asja küll olemas ei ole.



On olemas. Kõrgetes kontsades ei ole midagi sellist, mis neid põhimõtteliselt ainult naistele võimalikuks teevad. On see olnud meeste seas varemgi trendikas. Aadlimehed käisid küllaltki kõrge kontsaga 17. sajandil. Viimati aga oli selline trend 1970-tel, platformkingade aegu, mil mehedki käisid suurte laiade kontsadega. Üksikud disainerid teevad meestele kõrge kontsaga kingi tänapäevalgi, näiteks:


  • Yves Saint Laurent-i "Johnny" saapad 6-7cm kontsaga -- on juba paar aastat valikus olnud, pidavat hästi head ja mugavad olema, nendest tuleb igal hooajal uusi variante

  • John Fluevog-i saapad 6-7cm kontsaga

  • Ühed hiinakad, 10cm kontsaga, pidavat kah suht head olema

  • Archie Eyebrows -- terve valik 6cm kontsaga meestekingi ja -saapaid

  • Rick Owens-ilt viimasel paaril-kolmel hooajal mitu varianti saapaid. Näiteks need 10cm. kiilkontsaga meeste poolsaapad kevad-suvi'2010 kollektsioonist.

  • Gianni Barbato kevad-suvi'2010 meestekollektsioonis (mis on k6psu arvates muidu ka erakordselt äge) on mõned 6-7 cm. kontsaga mudelid.

  • Mitmed USA või Mehhiko kauboi-stiilis saabaste disainerid pakuvad 7-8cm. kontsaga variante meestele (see stiil aga k6psule eriti ei istu).


K6ps katsetabki, kas on võimalik ühildada selliseid jalanõusid meheliku riietusega ning hea välja näha. Paistab, et on ikka.



Aga MIKS k6ps käib vahetevahel kõrge kontsaga?




  • Meeldib. Kõrge kontsaga (üldse eriliste ja moodsate jalanõudega) on paganama äge käia! On selline kiiks, kirg, harrastus, sõltuvus või misiganes. See on vist piisavalt hea põhjus. Miks mõned inimesed sõidavad vahetevahel Ferrari, Bentley või Lotusega, kuigi need on ebapraktilised ja kallid autod? Kingad on tegelikult (võrreldes näiteks tugitoolispordi-, kasiino-, alkoholi-, tubaka-, autodega kihutamise vms. tuntumate kirgedega) päris hea kirg -- jätkusuutlik, mitte eriti ebatervislik, mitte kellelegi kahjulik, odavam kui autod ja mootorrattad jms. ning üldiselt atraktiisemaks tegev.

  • See aitab k6psul pisut leevendada üht istuvast tööst tulenevat probleemi alaseljas, mis aeg-ajalt ligi hiilib (hoolimata mõningasest sporditegemisest ning massaazist). Siit tuligi k6ps üldse mõttele ise katsetada kõrge kontsaga käimist.

  • Parandab k6psul rühti ja kõnnakut, aidates vältida kalduvust teha liiga pikki ja lohakaid samme ning lasta selg küüru. Kõrge kontsaga kingad ei luba lohakalt käia.

  • K6psule üldse ei meeldi see, et pakutavad meestekingad on pea igal pool enam-vähem ühesugused, liiga klassikalised, vaimuvaesed või lihtsalt igavad. Meeste mood oleks nagu surutud küllaltki kitsastesse raamidesse, samas kui naistele on peaaegu kõik "lubatud". Selle vastu avaldab k6ps väikest protesti kõrgete kontsade kandmise läbi.

  • Ilusatest kingadest leiab mahti rõõmu tunda ka väga kiire elutempo juures, nagu k6psul parasjagu on. Selle harrastusega tegelemiseks ei pea eraldi palju aega varuma. Tööl, koolis, poes, teatris jms. kohtades tuleb ju nagunii vähemalt pisut jalutada.

  • K6ps usub et "mehe" ja "naise" stereotüüpi ei ole mõtet liiga rangelt võtta -- individuaalsed erinevused inimeste vahel on alati palju olulisemad ja huvitavamad kui soostereotüüpsed erinevused. K6ps usub ka põhimõtteliselt meeste ja naiste võrdsusse. Sestap püüab k6ps panustada kodule, lastele ja paarisuhtele sama palju kui abikaasa ning aitab abikaasal karjääri teha. Sellise neofeministliku maailmavaatega aga ei sobi, et vahvate kingade kandmise lõbu ainult ühele sugupoolele jääb :)




Mida teised inimesed sellest arvavad?



Üldiselt hästi. Mitmed on algul hetkeks mõnevõrra üllatunud, aga hiljem, olles pisut järele mõelnud, leiavad, et see on päris lahe idee, et miks mitte. Eriti tundub see meeldivat (ärksama vaimuga) naistele :) Paar küllaltki moeteadlikku naisterahvast on lausa paduvaimustusse sattunud, et olla äge stiil ja et on Eestiski mehi kes ei karda teistest erineda. Paljud ei arva eriti midagi (või jätavad oma arvamuse endateada). Mitmed küsivad praktilise loomuga küsimusi, et kas on mugav ka, kas auto juhtimisel ei sega, jne. Mõned üksikud aga tunduvad isegi inspiratsiooni saavat, et hakata endalegi rohkem mitteklassikalisi jalanõusi vaatama. Midagi negatiivset pole küll seni keegi vihjanud.



Mees, kes kõrge kontsaga käib, vist päris normis ei ole. Homo või midagi sellist. Mehed ei käi ju kõrge kontsaga.



See on ilmselt umbes sama tark arvamus kui: "Naine, kes kannab miniseelikut, vist päris normis ei ole. Prostituut või midagi sellist." ja "Naised ei sõida ju mootorrattaga ega tegele langevarjuhüpetega". K6ps on muide 100% hetero. Lisaks teab k6ps tervelt KAHTE väga toredat ja ilusat naisterahvast, kes tegelevad mootorrattasõiduga JA langevarjuhüpetega :) Ja homode vastu pole ka k6psul üldse mitte midagi.



Kuskohast k6ps selliseid kingi saab?



Sellega on miskipärast on nii, et kingadisaineritel, -kaupmeestel, moeajakirjanikel ja väljaannetel jne. läheb u. 95% aurust ikka naistekingade peale. Naistel tundub olevat tohutu valik erineva värvi-, lõike-, kontsa kõrguse ja kujuga jne. jalanõusid (kuigi k6ps on kuulnud ka mõnda naist väitvat, et ei leia endale sobivaid kingi). Meestemood oleks justkui valitseva massimeedia ja -tootmise silmis kolmandajärguline. Ägedaid meestekingi, ükskõik kas kontsaga või ilma, trehvab siin ilmas kahjuks (või õnneks) äärmiselt harva. On sellsed variandid:


  • otsida antiigiäridest näiteks 70-datel-80-datel tehtut -- siis oli meestekingade disain justkui vähem vaimuvaene (või tundub see ainult tagantjärele nii). Näiteks SIIN pakutakse päris lahedaid 70-date platvormkingi (enamasti mitte liiga kõrge platvormiga).

  • disainida ise ja lasta käsitööna valmistada -- seda varianti pole k6ps veel proovinud, aga mitmed disainiideed on tal küll mõttes.

  • otsida naistekingade seast — õnneks leiab sealt hoolikal otsimisel ka väga mehelikke kingi - kui muidugi õiget suurust on (ja tavaliselt ei ole).

  • vaadata midagi tippdisdainerite repertuaarist hinnaga umbes 10000 EEK/paar — ja ka selles seltskonnas on vähe neid, kes midagi mitteklassikalist, erilise kiiksuga ja siiski mehelikku aeg-ajalt teha mõistavad (noodsamad eelpoolmainitud YSL, Owens ja Barbato). K6ige kallimad jalanõud, mis k6ps seni ostnud on, maksid u. 4000 EEK. See on juba selline korraliku "Lexuse" hinnaklass, aga k6ps mõtleb, et korra elus võiks ju ka ühe "Ferrari" osta, näiteks ülikooli lõpetamise puhul. Ja abikaasale ka tema "Ferrari" -- Christian Louboutin -- näiteks doktorantuuri lõpetamise, kümnenda pulma-aastapäeva või kolmanda lapse sünni puhul (kui see peaks kunagi juhtuma) :)




Kuidas siis on, kas on normaalne ja mugav käia?



Üldiselt jah. Üllatavalt ruttu harjub ära. On mugav -- kõps on päris mitu korda tublisti rohkem kui 10 tundi järjest kontsadel olnud, seejuures üksjagu jala käinud ja pole mingeid probleeme. Tõsi küll, kõpsu kingad on laia ümara ninaga ning laia kontsaga. Võibolla terava ninaga ja peenikese tikk-kontsaga (nagu mitmed daamid käivad) oleks hoopis teine asi.



Kas k6psul on muid vahvaid jalanõusid ka peale kontsade?



Absoluutselt: punased ketsid, puukotad, helerohelised Hugo Boss-i plätud, eriti kõrge säärega teksariidest Converse All Stars ketsid, puhasvalged klassikalised meestekingad, Crocks-id jne.



Kas k6psu ülejäänud välimus kingade kõrval liiga tagasihoidlik ei ole?



Aeg-ajalt vist kipub olema jah. Moekad kingad nõuavad, et kogu välimus oleks tasakaalustatult moekas. Sestap kannab k6ps vahel ka muid huvitavaid riideid ja aksessuaare -- musta-valgekirju mantel, vanaisa 1960-dest pärit nahkportfell, tumepunase-tumeroheliseruuduline vihmavari, erilisemad prillid ja päikseprillid jne. Torukübar on veel katsetamata :)

Kuidas k6ps ja Mia olid pokud


Eile läks k6ps lastega Pokumaale. Triinu jäi üksi Tartusse oma ema juurde, kasutamaks head võimalust segamatult oma doktoritööd edasi kirjutada. Ott tuli ka kaasa, seega oli k6ps lausa kolme lapsega.



Võromaa suurte hämarate laante vahel sadas kerget vihma. Lund ei olnud, külm ka eriti ei olnud. Puud olid raagus. Valget aega vähevõitu. Metsaalune oli kaetud märgade ühtlaselt tumepruunide lehtedega nii, et kohati kadus rada nende alla ära.



Aga kaks matkarada tegi k6ps selliselt lastega läbi -- matkamängu raja ning väikese taimeõpperaja.





Matkamängurajal olid suured lapsed tublid. Seal tuli otsida looduslikke objekte, mis mõningase fantaasia rakendamisel paistavad kui kamm, sipelgate kaarsild, krokodill, harf jne. Ott luges samme ja koos Miaga leidsid nad üsna kerge vaevaga üles otsitavad objektid ning nende juures olevad puupakud, mille sisse oli kirjutatud sammude arv järgmise objektini ning selle kirjeldus. Pia aga väsis varsti metsa all tatsamisest ning k6ps tõstis ta oma seljakott-matkatooli. Seal oli ta omadega üsna rahul. Päris pokusid k6ps ja lapsed aga ei silmanud. Ainult selliseid pisikesi ja kollaseid oli näha. Ju nad siis olid läinud külma, märja ja pimeda eest mõneks ajaks kuhugi hubasemasse kohta.



Pärast, pimeduse saabudes, astus k6ps lastega läbi ka Pokumaa külastuskeskusest. Omapärase kujundusega naturaalses puumajas oli hubane ja mõnus olla. Seal sai panna selga pokukostüümi ning seejärel võtta ette majas väike ringkäik. Ott miskipärast ei tahtnud pokukostüümi ja Pia suurust ei olnud saadaval, seega olid seekord pokud ainult k6ps ja Mia.






K6ps avastas, et poku, st. mätas, ei ole tegelikult väga lihtne olla -- peakate on raskevõitu ja "juuksed" kupuvad silmadele ette tulema nagu kardinad. Aga eks see on ainult inimestel nii. Pokudel endil näis poku olla olevat vägagi lihtne ja lõbus.



Kõigepealt juhatati keldrisse, kus oli välja pandud näitus Edgar Valteri loomingust. Seal oli nii kunstniku kujundatud raamatud (küll oli palju lasteraamatuid, enamus nendest k6psle oma lapsepõlvest tuttavad ning paljud Mialegi juba unejutuks ära loetud) ja suuri illustratsioone kui ka kunstnikust endast tehtud fotosid ja skulptuure. Silma ei hakanud aga ühtki ajakirja "Pikker" numbrit, mille veergudelt k6ps mäletab Edgar Valteri karikatuure 1980-test aastatest.



Eriti meeldisid k6psule aga Edgar Valteri maalid. Need oli kuidagi sellistes mõnusates naturaalsetes toonides, nii et neid oli väga hea vaadata. Kolm last aga k6psul kaua maalikunsti nautida muidugi ei lasknud -- tuli suunduda hoopis läbi madala käigu üles mängu- ja meisterdamise tuppa.



Seal sai Mia jälle korralikult tegeleda oma praeguse aja meelistegevusega -- meisterdamise ja joonistamisega.






Pia jälle enda omaga -- ringi hängimise, igasuguste asjade korduvalt läbi uurimise ja järgi proovimise, ning kõikide inimestega suhtlemisega.






Pakuti ka väga häid iseküpsetatud piparkooke -- esimesi sel jõuluhooajal. Pia sõi piparkoogil ilma pikemalt mõtlemata glasuuri pealt ära ning andis ülejäänu k6psule.

Wednesday, September 2, 2009

Kuidas k6psust sai üle pikema aja jälle koolipoiss


Just nimelt see tänavu sügisel juhtuski: k6psust sai jälle koolipoiss üle pikema aja. Sedakorda tundis k6ps hinges Tartu Vaimu vastupandamatut kutset, kui sattus suvel lugema SEDA LEHTE. Sinna kandideerides sattuski k6ps jälle koolipinki, valides oma erialaks Enterprise Software Engineering, mis üldiselt iseloomustab üsna täpselt seda, millega k6ps oma igapäevast leiba teenib. Kuigi k6ps on seda praktiseerinud juba oma 15 aastat, oli ta siiski suhteliselt veendunud, et õpib midagi juurde või vähemalt korrastab olemasolevaid teadmisi. Eks see edaspidi selgub, kas on ka nii.



K6ps oli veel nii tubli poiss, et käis ka avaaktusel, oma grupi kokkutulekul ning Matemaatika-Informaatikainstituuti tutvustaval infopäeval. Nendelt üritustelt sai ta teada mitmesuguseid huvitavai asju, nagu näiteks:


  • et on sattunud mõnusasse väikesesse rahvusvahelisse ja nooruslikku seltskonda. Siin on rahvast Eestist, Venemaalt, Ukrainast, Türgist, Inglismaalt, Guatemalast ja Mehhikost

  • et üldse liigub Tartu Ülikoolis üllatavalt palju rahvusvahelist seltskonda, nii tudengite kui õppejõudude seas

  • et eesti tudengitel olevat "halb" komme kooli kõrvalt töötada. See iseloomustas kõiki meie grupi eesti tudengeid, aga mitte ühtegi mujalt pärit tudengit. Ja k6ps on siin eriti kehv eksemplar -- peab veel koolile ja tööle lisaks perekonda ka :)

  • et teaduskonda sisse astunud bakalaureusetundegitel soovitatakse mitte võtta matemaatikaga seotud aineid teistest teaduskondadest -- see võivat kahjustada nende alles välja arenevat matemaatilist mõtlemist

  • et Tartu Ülikooli keldris on olemas LEGO robotite tuba

  • et Tartu Ülikooli arvutimuuseumis on väga huvitavaid eksponaate, aga pole seni ühtki PalmOS-süsteemiga pihuarvutit (seepeale annetas k6ps sinna oma vana täiesti töökorras Handspring Visor Platinum-i koos kogu aegade jooksul kokkukogunenud lisavarustusega)




K6ps ootab nüüd huviga õppetöö käimaminemist.

Kuidas Lotte muusikal oli


Hästi vahva!



Kui teised lapsed tõusid vaata et püsti ja kilkasid vaimustusest, siis Mia istus liikumatult paigal, suu lahti ja pilk lavale fokuseeritud. Pärast aga, niipea kui k6ps, Triinu ja Mia etenduselt koju tagasi jõudsid, sulgus ta oma tuppa, teatas et rangelt ei või teda nüüd üldse segada, ning mängis omaette oma maailmas läbi kõik selle etenduse temaatikad.



Lisaks Miale on ka k6psust saanud Lotte fänn. K6psule meeldiks niiväga elada päris-maailma asemel Lotte maailmas. Seal on elutempo rahulikum, aega huvitavaid asju tähele panna (tegelikult ei tea ka -- enne leiutajate võistlust rügas ikka Oskar kõvasti tööd teha nii et polnud aega söömagi tulla), seal on palju hoolivust. Seal ei ole keegi oma olemuselt paha -- isegi kui keegi tundub paha, tuleb alati lõpuks välja, et tegelikult oli temalgi mingi probleem, mida ta lahendada püüdis ja teda tuleb aidata, siis saab üheskoos probleemist jagu ja kõik on jälle sõbrad.

Kuidas k6ps Aerobike-l meeskonnasõitu proovis


K6psul tekkis siin koos Black Pole poistega idee, et teeks Aerobike.ee-l ühe grupisõidu ka. See teostus viimasel etapil Kohila-Hageri-Kohila lõigul.



Päris põnev sõit oli. Kuna teised meeskonnakaaslased olid k6psust pisut tugevamad, siis polnud mahti mõelda sellele, kas jaksab vändata või mitte, vaid tuli 100% keskenduda grupi kiiruse hoidmisele, tuules sõitmisele ning vahetuse kiirele ja täpsele sooritamisele.



Kui jätta kõrvale väike äpardus kohe stardis, mille tõttu kõps teistest algul hetke maha jäi, sujusid vahetused tõepoolest üllatavalt hästi. Tundus, et sellele aitas palju kaasa asjaolu, et Rainer iga kord hüüdis, kui arvas, et võiks vahetada -- ja tegi seda piisavalt tihti, aga mitte ka liiga tihti.



Igatahes, selle meeskonnaga teeks niimoodi veelgi. Tabelis saadi 73. koht keskmise kiirusega 38,05 km/h, mis on ikka tunduvalt rohkem kui k6ps üksinda suudaks välja panna oma praeguse taseme juures. Siin pildil on meie finish: Rainer ees, Rait teisena, k6ps viimasena pole aga pildile enam mahtunud :)




Illustratsiooniks tabelid ja graafikud ka:



Kuidas k6ps Soomes käis ja ühte omapärasesse kohta sattus


Marja-Liisa on k6psu ema Hille vana sõbranna Soomes. Ta elab aga mitte Helsinkis, vaid ühes väikeses külas nimega Putikko, mis asub ühe väikese linnakese nimega Punkaharju lähedal, Lõuna-Savo maakonnas. Mitmel põhjusel otsustasid k6ps koos perega ning Hille käia paariks päevaks seal teda külastamas.



Teekond Helsinkist sinna oli päris pikk, oma 400 km. Lapsed olid väga tüdinud autos istumisest ja kippusid sõidu lõpupoole virisema. Seepeale hakkas k6ps kahtlema ka oma plaanis sõita järgmisel või ülejärgmisel aastal lastega autoga Saksamaa kaudu Taani Legolandi-kanti.



Putikko oli üks õige omapärane koht. Peaaegu mitte ükski soomlane, kellega k6ps on sellest rääkinud, ei tea seda kohta.



Teed ja tänavad on perfektselt siledad, kõik on korralikult aiaga ümbritsetud ja tähistatud. Aiad on piinlikult korras. Lilled õitsevad, muru on niidetud. Mitte midagi ei ole kusagil lohakil ega pooleli. Isegi pisikesed detailid, nagu näiteks postkastid, on terved, puhtad ja säravad ning seisavad sirgelt.



Aga peaaegu mitte ÜHTKI inimest ei ole kusagil näha ega kuulda. Kõik on vaikne. Ei laste kilkeid, ei täiskasvanute juttu, ei ole näha kedagi aias tööd tegemas ega tänaval koeraga jalutamas. Ainult ühest aknast kostab tasast jutukõminat ning kaugemalt järvelt üksiku paadimootori põrinat.



Hääbuv küla. Lapsi ega noori ei ela siin peaaegu üldse. Paar mälestusmärki (üks "aasta küla" tiitliga kusagilt 1990-te algusest, teine Teise Maailmasõja päevilt) räägivad küla kuulsusrikkast ajaloost. Vana raudteejaama taga kõrgel suurte puude vahel on mingi kotkapesa-taoline onn, millel katuseks suur avatud raamatu kuju - kunstiteos.






Peamine tööandja -- saeveski -- on tegevuse lõpetanud rohkem kui kümme aastat tagasi. Ümbruskonnas tegutsenud neljast poest on kõik suletud. Ainult juuksur ja keraamikaäri töötavad -- kui neile helistada ja aeg kokku leppida. Raudtee läheb külast mööda, kuid rongid seal enam ei peatu juba üle kümne aasta. Raudteejaama mälestab vanale rööpapaarile tõstetud punane velodresiin.






Laste mänguväljakulgi on muru ilusasti niidetud ning kiiged-karusellid-liumäed-liivakastid korras, kuid ämblikuvõrke täis. Näib, et sealt pole laste kilkeid ammu kostnud. Kui Mia ja Pia seal mängisid, siis tulid mõned kohalikud sellist imeasja lausa vaatama.






Õhtul võtsid k6ps ja tema kaasalsed ette jalutuskäigu järve äärde.






Jalgrada lookleb läbi kaljuse metsa järve ääres. Raudteelt keerab ära üks vana lisaharu, osaliselt juba üles võetud, viib jalgraja kõrval järve äärde ja lõpeb mingi vana sildkraana-taolise konstruktsiooni varemetega. Keset seda raudteed, st. kahe rööpa vahel, kasvab ligi 30 cm-jämeduse tüvega kasepuu -- ilmselt pole sedagi raudteed ikka päris ammu kasutatud :)






Saime kokku kahe kohaliku vanema naisterahvaga, kes tulid järve äärselt kaljult pikniku pidamast - endise kooli endised õpetajad. Nendelt saime teada, et too kraana ning raudtee on seotud palgiparvetamisga, mida sealkandis viimati harrastati oma 50 aastat tagasi. Need naisterahvad rääkisid muudki huvitavat sellest paigast.



Vaat niisugune koht on siin maamuna pääl olemas. K6psule avaldas muljet see vaikus, nostalgia ja mõningane nukruski, mida seal võis kogeda.

Friday, August 14, 2009

Kuidas k6ps tuule ja paduvihma kiuste Aerobike.ee-l rööpasse tagasi sai


Aerobike.ee järjekordne etapp kutsus k6psu sedakorda Keila-Vasalemma rajale. Seekord tuli Jan, kes juhuslikult Tallinna-kandis oli, ka kaasa -- esimest korda eraldistarti proovima. Ilm oli vahelduva pilvisusega ja kahtlasevõitu -- oli vihmavõimalus. Esialgu oli aga rada kuiv ja korralik.



Jan läks teele pisut enne k6psu. K6ps tegi enne veel ühe väikese soojendusringi. Siis aga lendas peale ja alustas võitlust üsna korraliku TUULEGA. K6ps aina surus ja surus vastu tuult, taevas aga läks aina süngemaks ja süngemaks. Lõpuks, kui tagasipöörde koht juba paistma hakkas, avanesid järsku taevaluugid ja alla tuli päris korralik lahmakas vihma. Peale tagasipööret oli k6ps läbimärg. Asfalt ujus, rattal oli kiiluvesi taga, nähtavus uduste ja vesiste prillide tagant üsna halb. K6ps püüdis iga hinna eest mitte libiseda ja kukkuda, samas aga ka mitte kiiruses eriti järele anda. Selles mõttes oli tagasitee jälle väheke lihtsam, et tuul oli nüüd valdavalt tagant.



Finishipoole jõudes sadu lakkas ja asfalt tundus aina kuivem. Finishis oligi päris kuiv. Sinna see sadu ei jõudnudki. Jan, kes oli raja kaugeimas punktis k6psust mõni minut varem, ei saanud üldse vihma kaela. Vaat mis vingerpussi ilmataat mängis :)



Aga sellele vingerpussile vaatamata polnud tulemus üldse paha -- keskmine kiirus 36,28 km/h. Jan platseerus tabelis täpselt k6psu taha, mis pole esimese korra kohta üldse kehva tulemus. K6ps on täiesti kindel, et tema erilise ratta-ande juures tuleb järgmine kord juba koht k6psust 5-10 kohta eespool, harjutagu k6ps palju tahes.



Aga tabelid-graafikud ka (huvitav mida altimeeter seekord mõtles...?):





Sunday, August 9, 2009

Kuidas k6ps Tartu Rulluisumaratonil kahesajaga sibas


K6psu maja lähedalt läheb mööda (vist praeguse seisuga veel) Eesti parim rulluisurada: Saku -> Kasemetsa -> Kiisa. Astu ainult väravast välja, jaluta pisut, pane uisk alla, ja 7 km ühtlast, enamasti siledat ja laia rada on sinu päralt. Sellele vaatamata suutis k6ps oma praeguse elutempo juures käesoleval hooajal ainult 4 (neli) korda rulluisutamas käia enne Tartu Rulluisumaratoni. Esimene neist neljast oli 1. aprillil ning lõppes algavas lumesajus. Seega läks k6ps Tartu Rulluisumaratonile peamiselt selleks, et lihtsalt kohal olla ja mitte üht aastat vahele jätta. Lisaks suutis k6ps juba TEIST AASTAT JÄRJEST astuda selle reha otsa, et magada maha esimene registreerumisvoor ning siis maksta rohkem ja saada stardikoht tagumises otsas.



Edasi läks aga kõik aina paremaks. K6psul oli jälle terve tee väga hea minek. Positsioon tõusis pidevalt, kuni lõpuks avastas k6ps ennast juba küllaltki tugevas grupis. Seal oli grupisõidudistsipliin juba parem, kiirused k6psu jaoks küllaltki suured ning uiskudel vähemalt 90 mm-sed rattad. Isegi vedada sai k6ps seal grupis mitu korda.



Rulluisutamine on k6psu jaoks selles mõttes huvitav ala, et minek on peaaegu alati hea (isegi väga vähese ettevalmistusega), läheb sõidu käigus aina paremaks ning haamrit miskipärast ei tule kunagi. Ratast seevastu treeni palju tahad, tee iga nädal mõni nelja-viietunnine maraton ja siis veel punnita kiiruslõike või eraldistarti -- ikka rahvaspordivõistlustel koht tabeli viimases neljandikus, haamrid kaelas jne. Võibolla peaks sellele rohkem ja rattale vähem panustama?



Esimest korda elus tundis k6ps seal (enda taseme kohta) tugevas grups vehkides, et varustus on takistuseks. Muidu on ikka alati mees takistuseks, varustus kannataks veel oluliselt kõvemat liikumist. Aga 79mm-ste ratastega andis kõvasti sibada, et grupis püsida. Peab vist peale jõule endale mingid profimad uisud ostma, kui hinnaalandused kõige suuremad on. Meeletut sibamist iseloomustab ka küllaltki aukartustäratav keskmine pulss - 180.



Teise ringi lõpupoole, peale viimast TP-d, pani k6ps veel küllalti kõva puraka ja veeres koos väiksema grupiga teistel eest ära, ise seejuures vedades. Vaat küll SEAL sai ikka sibada! Seal kohas kordas k6ps ka oma viimase kolme aasta pulsirekordit -- 199. Eelmine kord pärineb 2008. Tartu Jooksumaratoni finishispurdist, peale mida k6ps tükk aega lamas maas ja mõtles elu üle järele. Seekord aga oli olemine üllatavalt hea. Alles juba finishikoridoris tekkis selline tunne, et nüüd vist enam ei jõua ning k6ps igaks juhuks loobus plaanist enne finishijoont veel kahest uisutajast mööda tõmmata.



Edasi lühiandmed, graafikud ja statistika:


  • Tunne: väga hea

  • Ilm: kuiv, vahelduva pilvisusega, mitte kõige palavam

  • Rada: kuiv

  • Jook: oma Nutrend suusapudelis, TP-dest vist ei võtnud üldse jooki.

  • Uisud: Fila, nelja 79mm rattaga, metallraamiga, kõrge säärega saabastega













































AastaDistantsAegKaotus võitjalePulss (keskm./ maks.)Koht/ võistlejaid (üld)Koht/ võistjelaid (vanuse- klassis)
200936 km1:30:420:29:26180/199395/763157/255
200836 km1:33:520:31:25168/190331/548125/180
200738 km1:47:110:43:51165/189310/448109/145


SIIN ka Jan-i nägemus sellest üritusest, koos mõningate piltidega ka k6psust.

Kuidas k6ps Madonna ära nägi


Madonna fänn on k6psu peres põhiliselt Triinu. K6ps ise ei tea Madonnast suurt miskit muud, kui et pidavat üks väga suur staar ja seltskonnaajakirjanduse lemmik olema. Aga otsus sai tehtud, et sinna me läheme. Esiteks, k6ps on alati nõus koos Triinuga minema ükskõik kuhu. Teiseks, k6ps tahtis näha, millega tuleb välja staar, kes ei tohiks saada endale lubada mitte midagi keskpärast. Sestap ostis k6ps juba pool aastat varem interneti vahendusel kaks piletit, mis maksid kokku 1890 EEK. See on päris kindlasti kõikide aegade kõige kallim pilet, mille eest k6ps on üldse maksnud (mis ei sisalda toitlustust, transporti, ööbimist vms.).



Lauluväljaku ala oli küllaltki tihedalt rahvast täis. Laulukaare alla oli ehitatud lava, selle ümber püstituatud meeletu heli- ja show tehnika -- arvukad suured kõlarid, ekraanid ja palju muud. Staar sõidutati lavale ning show hakkas pihta. Laval liikusid nii tantsijad kui ka mingid kastid, millele oli kinnitatud ekraanid, mis näitasid osa showst. Ega keset lauluväljaku ala seistes polnud staari ennast eriti näha, detaile sai näha ikkagi vaid ekraanide vahendusel. Show käis, koos väikese vaheajaga, ühe jutiga lõpuni välja. Lisalugu vms. ei tulnud. Igale laulule oli pandud korralik tümakas taha ning laulja hääl oli tehniliselt nii ära timmitud, et see kõlas peaaegu steriilsena ükskõik kus kohas lauluväljaku kandis. Ekraanidel oli pilt piinlikult selge ning värvid nii intensiivsed, et lausa kargasid silma.



Sellise show tegemiseks töötavad tõenäoliselt sajad (kui mitte tuhanded) kõrgepalgaliselt spetsialistid, kes tunnevad peensusteni neid suuri musti kaste seal lavanurgas, tööriistu millega luua näkkukäratavaid animatsioone, neid rohelisi lasereid mis muusika taktis õhku kujundeid joonistavad jne. Turundusosakond teeb kõigepealt põhjaliku uuringu, püüdmaks välja selgitada, milline tümakas täpselt keskmisele inimesele kõige rohkem muljet avaldab ja millised animatsioonid kõige intensiivsemalt näkku käratavad. Muuhulgas ka nende uuringute tulemustest lähtuvalt timmivad need spetsalistid oma töid. Nende töö on tulemuslik, kui neil on õnnestunud luua perfektselt näkkukäratav animatsioon või saavutada steriilselt müravaba ja täpselt õige tümakas, mis ka lavast mitmesaja meetri kaugusel seisval inimesel luud värisema paneb. Seda oskavad ainult parimad oma ala spetsialistid. Lisaks töötab seal kindlasti veel sadu (kui mitte tuhandeid), kes kõike seda planeerivad, juhivad, administreerivad, korraldavad, konsulteerivad ning kõigest sellest (kaasa arvatud planeerimisest, juhtimisest jne) aruandeid genereerivad.



Kokkuvõtteks võib öelda, et mis seal ikka, k6ps nägi sellise meeletu super-hüper-kommerts-show kah ära. Mitmed lood olid tegelikult päris head ja mitmed videoklipid ka. Aga vahetut ehedat elamust eriti ei olnud (võibolla oli seda neil, kes ostsid veel poole kallima pileti ja said sellega päris lava ette?). Seega sai näiteks Viljandi folk k6psu käest tunduvalt kõrgemad punktid kui Madonna. Enam-vähem sama arvas ka Triinu.

Monday, July 27, 2009

Kuidas Tõetobu Tata Taani reisi maha magas


Mia on juba suur tüdruk. Korraldab ise oma toas asju, tal on oma sõbrad, järgmisel aastal läheb kooli. Juba läheb ka esimest korda ilma oma vanemateta reisile -- Legolandi ja Kopenhaagenisse, koos Kristjani ja tema emaga.



Aga vahetevahel tahab Mia veel tita ka olla. Eks talle tundub see pisut ebaõiglane, kui Piat nunnutatakse tita moodi, tema aga peab suur ja tark olema, ise kõike oskama ja teda nunnutatakse hoopis suure lapse moodi. Siis ta hakkab "titat mängima", matkides Pia hääletooni, kõneviisi jms. Triinule see eriti ei meeldi ja kui Mia kaua aega titat mängib, siis lõpuks saab ta tavaliselt Triinu käest riielda.



Mial ja Pial on muuhulgas üks väike pehme mänguasi -- suht muheda olemisega kollane jõehobu. Sellega mängis Mia reisile mineku päeva hommikul titat, nimetades seda Pia hääletooni ja kõneviisi matkivalt "tõetobu tata"-ks. Mia kavatses Tõetobu Tata kah Taanimaale kaasa võtta, et too tahtvat ka Legolandi näha. Viimaste asjade pakkimise käigus aga kadus Tata kuhugi ära ning Mia oli natuke kurb.



Samal õhtul leidis Triinu ta külaliste toa voodist teki alt. Oli teine sinna magama läinud ja magaski Taani reisi maha. Aga tal endal polnud sellest nagu eriti miskit. Mial polnud ka lõpuks eriti hullu, et Tata maha jäi. Aga väga vahva reis oli olnud.

Kuidas k6ps ja Triinu taaskord Viljandis kultuurielamusi saamas käisid


Viljandi Folk-ile minemisest on aastaid juttu olnud, aga ometi polnud see seni mitmel põhjusel kättevõtmiseni jõudnud. Selle trendi murdsid k6ps ja Triinu tänavu. Mia oli reisil Legolandis ning Tartu vanaema oli nõus Piaga olema. Seega siis said k6ps ja Triinu võtta suuna Viljandi poole. Seni on k6ps ja Triinu käinud Viljandis kaks korda ning ikka peamiselt kultuurielamusi nautimas. Seda trendi tänavu ei murtud.



Viljandi linn kihas elust. Olgugi, et oli neljapäeva lõunaaeg ning paljud folgilised alles kusagil Tallinnas tööl, oli linn rahvast täis. Paljud olid tulnud lastega. Palju oli näha stiilseid ja huvitava välimusega inimesi. Üritus ise oli ka üllatavalt kultuurne. Isegi suitsetamiseks olid ette nähtud kindlad kohad, seda ei võinud igal pool teha. Ja polnud näha massilist õllejoomist ega ebameeldivat käitumist. "Folkkalkarid" tundusid olevat üldiselt üsna hoolivad inimesed -- või siis oli neljapäeval pidu alles noor ja "tõelised" folkkalkarid polnud veel kohale jõudnud. Või ärganud. On k6ps kuulnud mõnedelt inimestelt ka teistsuguseid muljeid selle ürituse kohta.



Esinejaid nägid k6ps ja Triinu peamiselt suurematel lavadel ning viite:



  • Lenna Kuurma ja Zetod, kes rahva üsna hästi käima tõmbasid.






  • Senegali onu ja Rootsi tädi, kes, kuigi kumbki oma välimuse ja pilliga omas kultuuris, kuidagi päris nunnult kokku mängisid ja sobisid.






  • J. Karjalainen - Soome pillimees, kes mängis bandzol Ameerikasse välja rännanud soomlastega seonduvaid rahvalikke lugusi.






  • Vägilased ja Tiit Kikas - seal läks mölluks, hakati kätest kinni hoides ketina rahva seas jooksma jne. Triinu vedas k6psu ka ketti kaasa ja k6psul oli seal tükk tegemist, et fotokott jooksu pealt ühe käega kinni panna nii, et pimedas rahva seas ühtki vidinat ära ei kaota. Väike ja kindel seljakott oleks Folgil abiks.






  • Kaks India onu, kes tegi meditatiivset muusikat ühel indiapärasel keelpillil ning trummidel. Tuli seista lava ees, silmad kinni, ning lasta muusikat endasse.








Üldiselt meeldis see üritus k6psule väga. K6psul hakkas juba kahju, et ta sinna varem sattunud ei ole. Kindlasti üritavad k6ps ja Triinu järgmisel aastal ka minna. Samamoodi esimele päevale, võibolla ka teisele.



Kogu k6psu tehtud folgifotode albumit näeb siit.

Kuidas k6psul Aerobike.ee eraldistart seekord kehvasti läks


Pärast väikest puhkeperioodi keeras k6ps taas rattad järjekordse Aerobike.ee eraldistardietapi poole. Rajaks oli tuttav Vana-Pärnu mnt.



Seekord aga oli midagi üsna viltu. K6ps alustas küll nii nagu alati, aga juba raja esimesel neljandikul hakkas selguma, et jalad ei taha täna eriti vändata. Edasi läks aina raskemaks ja raskemaks. Pulss vajus alla, tempo samuti. Tagantpoolt startinud läksid aina viuhh ja viuhh k6psust ette.



Võibolla oli põhjus kerges haigusevimmas, võibolla liiga järsus tempo üles kruvimises peale pikemat puhkust (eelmise nädala pikem vastupidavussõit jäi tegemata), võibolla olid lihtsalt põlved väsinud eelmiste päevade tegusast aiatööst ja muust. Või siis see kõik kokku. Aga ka selliseid päevi tuleb ette. Järgnevad pildid iseloomustavad toimunut päris hästi (klõpsa pildile, et suuremalt vaadata):





Kuidas Mia kuueseks sai ja aardeid jahtis


Mia sai kuueaastaseks ja seda sai loomulikut pisut tähistatud. Kuna naabri-Mial oli ka samal ajal sünnipäev, siis otsustati seekord korraldada kahe aia peale ühine pidu.



Lapsi oli oma kümmekond. Tüdrukud möllasid põhiliselt õues kummimadratsiga ja batuudil ning kiusasid seejuures naabri-Mia suurt venda.






Poisid ja Mia aga ei võtnud sellest möllust eriti osa. Nemad mängisid samal ajal hoopis toas rahulikumaid mänge ning vaatasid filmi Jääaeg.



K6ps korraldas lastele ka väikese mägu -- aaretejahi. Ta peitis salaja kahte aeda erinevatesse kohtadesse neli "aaret", milleks olid kommi- ja küpsisekarbid fooliumisse pakituna. Seejärel joonistas ta suure kaardi, kus peal kaks aeda koos hoonete asukohtadega ning olulisemad äratuntavamad objektid, nagu näiteks tammepuud, mänguväljak, batuut, Mia südamekujuline peenar, naabri koer koos oma kuudiga jne. Siinkohal k6ps kahtles, kas 6-7-aastased oskavad sellist kaarti reaalsusega kokku viia. Oskasid. Iga kord jooksid kohe enam-vähem õigesse kohta, aga ei leidnud aardeid ka liiga kergesti üles.







Nii et see mäng õnnestus suurepäraselt. K6ps kahetseb ainult, et ta nii vähe neid aardeid tegi (4 tk) ja et ta aarete asukohad punase markeriga suurelt kaardile joonistas. Oleks võinud mingid värvilised märgid peale panna, siis oleks saanud suure vaevaga valmis joonistatud kaarti edaspidi korduvkasutada. Siin on väljavõte kaardist. Punased ristkülikud tähistavad hooneid, hariliku pliiatsiga on joonistatud aedades asuvad objektid, punased ristid tähistavad aarete asukohti. Pildil on ainult u. 1/3 kaardist ja kahjuks peab pisut pingutama, et harilikuga joonistatut näha. Aga sellise kaardi reaalsusega kokku viimisega said 6-7-aastased ilusasti hakkama. Klõpsa pildile, et suuremalt näha.






Loomulikult ei puudunud suvisest sünnipäevast ka küpsisetort maasikatega:




Monday, June 29, 2009

Kuidas k6ps käis vana head FIX-i kuulamas


Kõps on alati mäletanud lapsepõlveaegseid ansambli Fix hitte, mida tol ajal (1980-te esimene pool ja keskpaik) ikka raadios aeg-ajalt võis kuulata: tsirkus, jaanipäev, pardike ja mooniõis, vana pildiraam jpt. K6ps oli arvanud, et see bänd on ammu ajaloohõlma vajunud -- kuni ükskord hiljuti avastas ta Fix-i kontserttuuri kuulutuse. Nii et bänd tegutseb! Ja selgus, et veel küllaltki originaalses koosseisus. "Säärast asja peab minema vaatama-kuulama", otsustas k6ps.



Triinu oli kohe krapsti valmis kaasa tulema ning vanaema Hille oli nõus sel ajal lastega tegelema. Nii saigi ette võetud minek Viimsisse restorani Savoy ette, kuhu oli lava üles säätud. Natuke sai ka oma välimusga vallatusi tehtud: k6ps pani valged teksapüksid jalga, heleda särgi selga (ülemine nööp lahti), punase lipsu väheke lõdvalt kaela, tumehalli pintsaku peale, mõned märgid ka rinda (üks roosaka kirjaga "Rohkem nalja!", teine Tartu Jooksumaratoni kuldmärk 10 korra osalemise eest) ning beezikad küllaltki kõrge kontsaga puukotad jalga. Triinu pani valge kleidi selga, eest ülalt vaskse prossiga kinni, pruuni pika eest nööpidega kampsuni peale, punaste mummudega rätiku pähe ning valged sokid ja pruunid platvormtallaga ja väga kõrge kontsaga sandaalid jalga.



Õhtu oli ilus. Päike paistis, taevas oli selge. Kontsert oli mõnus. FIX laulis kõik vanad hitid ette. Rahvast oli aga lavaesisel muruplatsil vähevõitu. Ei tea kas pani masuaegne mõtteviis mitmeid piletirahast loobuma, oli palju alternatiivseid kultuuriüritusi või olid kõik juba Fix-i tuuril varem käinud (Viimsi oli tuuri viimane kontsert)? Kaasa elati ka üsna tagasihoidlikult. Aga elati. Võibolla paljud elasid sisemiselt kaasa. Alles lõpu eel hakkas rahvas vaikselt püsti tõusma ja elavamalt keksima. Toimus ka mõningane liikumine lava ette selleks ajaks, kui lisalugu tulema pidi. Väljapakutud "tsirkuse" või "jaanipäeva" kordamise asemel valiti aga lisalooks miskipärast hoopis rahulik "tõuse üles ja läheme ära", nii et oodatud suurem lõputrall jäi seekord olemata. Aga ikkagi -- hea kontsert oli. Meeldiv tõdeda, et see punt tegutseb endiselt ning on järjekindlalt teinud paganama head eesti muusikat.



Kojuminekul premeeris see päev veel k6psu ja Triinut ilusa päikeseloojanguga täpselt sel hetkel, kui k6ps ja Triinu Pirita teed mööda liikusid. Seda sai küll ainult autoaknast imetletud, aga siiski -- paganama hea ajastus. Oleks olnud loogiline teha väike päikeseloojangu-jalutuskäik käsikäes seal mere ääres, aga lapsed ootasid pikisilmi emmet-issit koju ning ei olnud nõus muidu magama minema.

Thursday, June 11, 2009

Kuidas k6ps Aerobike-l kahte uut asja koges (ühte head ja teist halba)


Aerobike.ee karikasarja järjekordne etapp. Kohila-Kernu tee. Taevas kahtlaselt pilvine aga siiski kuiv ja kohati päikesepaisteline. Zipp-id alla, eraldistardilenks peale tagasi (Tartu Rattaralliks oli see tulnud maha keerata, kuna grupisõidus ei tohiks eraldistardilenksu kasutada), pajehhali. Start 10 km. kaugusel kodust - paras soojendusdistants (tegelikult isegi lühikesevõitu).



K6ps startis väga rahulikult. Olles juba eraldistardilenksu pulgad pihku haaranud ning aerodünaamilise sõiduasendi sisse võtnud, märkas k6ps raja kõrval fotograafi ning püüdis talle lehvitada (edev mees nagu ta on). Siin pildil on see toimumas (Autor: Aerobike.ee):



See oleks aga peaaegu lõppenud maokaga ja eraldistardis maoka panemine hetk peale starti edevuse tõttu oleks juba küllaltki häbiväärne manööver. Õnneks suutis k6ps seda siiski vältida ning muutus kohe ka ettevaatlikumaks. Ettevaatlikus sundis k6psu ka algul tempot tagasi hoidma ja võimalikult sujuvalt sõitma.



Lagedale jõudnud, tundus, et tuul eriti tugev ei ole. Polnud ka rajal olulisi tõuse-laskumisi. Seega püüdis k6ps sujuvalt ja järk-järgult tempot tõsta. Peale tagasipööret hakkas õige vaikselt lähenema ees sõitev eelmine startija. Loomulikult oli vaja ta kätte saada ning k6ps tõstis veel vaikselt tempot. Nüüd oli juba päris hea minek. Kui veel oma 5 km. oli sõita, siis saigi k6ps eessõitja kätte ning möödus temast suure kaarega. Viimane kilomeeter. K6ps tundis juba jalgades seda endast kõige välja panemise tunnet. Veel natuke... Juba finishikoridor paistab (Autor: Aerobike.ee):




Ja siis järsku -- vasak sääremari muutub nagu telliskiviks, ei liigu enam üldse ning teeb k6psule pehmelt öeldes üsna ebaugavat valu. See vist ongi kramp. Esimest korda elus.. Aga õnneks oli finishini jäänud ainult loetud meetrid ning k6ps kihutas selle tundega üle finishijoone. Ning hakkas kohe kiiruga jalga lõdvestama ja mudima. See oli siis see halb uus asi, mida k6ps koges. Mõningase rahuliku jahutussõidu käigus kramp siiski kadus.



Head asja sai k6ps teada järgmisel päeval oma postkasti vaadates -- saadetud tulemustes on kirjas k6psu keskmiseks kiiruseks 36,06 km/h. Seega sai juba poole hooaja peal täidetud käesoleva hooaja üks väikseid eesmärke -- ületada eraldistardis individuaalsõidus 20 km pikkusel rajal 36 km/h piir. Pole paha. Edasi võib hakata juba 37-t püüdma. Lisaks ka väljavõte kellast (seekord unustas k6ps kiirusanduri sisse lülitamata, seega kiiruse- ja distantsiinfo on väga umbkaudne):



Monday, June 1, 2009

Kuidas k6ps järjekordse Tartu Rattaralli ära tegi


Kui k6ps hommikul koos Jan-iga Tartust ämma juurest stardipaiga poole veeres, tõotas tulla erakordselt palav ilm. Päike oli juba horisondi kohalt tublisti kõrgemale kerkinud. Taevas oli üleni sinine - ei ühtegi pilve. Linna vahel oli juba hakanud sagima napis riietuses inimesi. See oli käesoleva aasta esimene tõeliselt palav päev.



Juba üheksandat aastas astus k6ps tol hommikul niisiis Tartu Rattaralli 125km. distantsi starti. Teist aastat maanteerattaga. Stardis oli nii palju rahvast, et korduvalt pidi kogu seltskond suruma ennast tihedalt ettepoole, et tahapoole veel startijaid ära mahuks.



Seekord tegi k6ps kohe alguses mõningast tempot, et kiirematesse gruppidesse saada. Aga siiski ettevaatlikult, pidurihoobe pihus hoides ja gruppide vasakusse serva hoides, kartes tõsisemat kukkumist. Ega sellest pidurihoovade pihus hoidmisest tegelikult vist palju kasu pole -- maanteeratta kummid on nii peenikesed, kõvad ja siledad, et vähegi kõvemal pidurdamisel libised nagunii suvalises suunas ja oled peagi ikka pikali.



Aga nõndaviisi sattus k6ps üsna suurde gruppi ning sõitis tolle grupiga koos peaaegu terve tee koos. Ikka kogu aeg näpud pidurihoobade lähedal, pea kuklas ja silmad ülespidi jälgimaks pingsalt ning pidevalt, mida eespool sõitev rahvas kavatseb ja teeb. Selliselt suures grupis keskendudes ei pannud k6ps tähele isegi kilomeetrisilte ega tuult. Siin on paar pilti k6psust (autor: Tarmo Haud). Esimesel pildil on k6ps kenasti esiplaanil lehvitamas, teisel pildil grupi vasakus servas kollase kiivri ja sinise särgiga ratturi taga.





Tänu taevale (või kellele iganes) ei juhtunud k6psul ka seekord ühtki äpardust. Küll aga nägi k6ps rajal mõningate kaasvõistlejate äpardusi. Mitte küll veriseid kukkumisi, aga siiski äpardusi. Esimene juhtus millaskil enne Otepää lähistele jõudmist, kui suur grupp venis pikaks ning k6ps sattus selle üsna eesotsa. Seal lõhkes ühel veloclubbers.ee särgiga kaasvõistlejal heleda plaksuga kumm. Teine juhtus mõnda aega hiljem peale pööret "sporditeelt" paremale tagasi, Pühajärve äärde suunduva laskumise alguses. Seal ei tulnud k6psu ees sõitev rattur suuremal kiirusel kurvi läbimisega toime, pidurdas külglibisemisse ning kukkumise vältimiseks pani raginal ja vandumise saatel otse metsa. Loodetavasti ei juhtunud midagi tõsisemat. K6ps sattus kah seal korraks külglibisemisse, kuid suutis siiski püsida püsti ning jääda rajale.



Ei saanud k6ps seekord ka haamrihoiatust ega tundunud sadul ebamugav. Sai ainult päikesepõletuse kätele ja jalgadele. Ainult eelviimases teeninduspunktis k6ps korraks peatus ning igaks juhuks venitas lihaseid, aga seda ka pigem profülaktika mõttes. Alles viimasel viiel kilomeetril, st. finishisirgel, tekkis tahtmine korra jalg sirgeks lasta ja k6ps jäigi seal ühest grupist maha, kuid pingutas lõpuni. Sõit oli suure tõenäosusega k6psul läbi aegade parim Tartu Rattaralli.



Lisaks, nagu ikka, mõned lühiandmed ja väljavõte Suunto-st:


  • Aeg: 4:05:59

  • Koht (üld/vanuseklass): 1090/358

  • Tunne: hea

  • Ilm: kuiv, päikesepaisteline, suhteliselt tuulevaikne, palav (27 kraadi)

  • Rada: täiesti kuiv, küllaltki pikad lõigud aga värskelt pinnatud ja krobelised




Thursday, May 14, 2009

Kuidas k6ps tänavu Aerobike.ee temposõidusarja alustas


Aerobike.ee temposõidu karikasari 2009 hakkas tegelikult pihta juba aprilli lõpus. Aga tookord ei õnnestunud k6psul sinna minna. Sestap alustas k6ps oma tänavust temposõiduhooaega II. etapil. Ta keeras esimest korda uued kõrge süsinikpöiaga temposõidujooksud maanteerattale alla ning ronis starti Vana-Pärnu maanteele (Foto: Aerobike.ee):




Kohe stardist algas aga probleem: esijooks käis piduriklotsi vastu. Kodust starti sõites seda ei olnud. K6ps üritas siis piduriga mängida ning kaalus ka katkestamist, aga varsti probleem siiski lakkas. Küll aga kaotas k6ps selle nikerdamisega üisut kiirust ja aega.



Rada oli oma tõusude, laskumiste ja looklemistega küllaltki vaheldusrikas ning k6ps tegi seal, mis suutis. Üllataval kombel oli minek esimese korra kohta üsnagi hea. Kas oli asi korralikus kolmveerandtunnises soojendussõidus kodust Haruteeni, uutes areodünaamilistes ja kergetes jooksudes, või hoopis eelmise aasta kogemustes? Või kõiges selles kokku? Igatahes tuli keskmine kiirus 34,24 km/h samasse kanti kus on eelmise aasta paremad keskmised kiirused hoolimata eelpoolmainitud äpardusest.



Suunto väljavõte ka:



Tuesday, May 12, 2009

Kuidas k6psul (ja teistel) tänavune Tartu Jooksumaraton läks


Nagu viimastel aastatel tavaks, algas k6psu Tartu Jooksumaratoni nädalavahetus juba laupäeval - tillujooksudega. Seekord oli too laupäevane osa väga eriline - nimelt Triinu ja Pia tulid ka kaasa. Algavas vihmasajus tatsas Pia esimest korda kõige noorema vanuseklassi jooksumaratoni raja läbi, valdavalt omal jalal. Aeg-ajalt kaldus küll rajalt kõrvale, kui teda seal miski objekt huvitama hakkas, aga lõpuks jõudis ikka koos Triinuga õnnelikult finishisse (Foto: Tartu Maraton)




Seal sai oma esimese medali -- ilusa kuldse ja rohelise paelaga. Terve õhtu ta kodus mängis sellega -- pani kaela, võttis jälle ära, proovis hambaga jne.



Miaga koos 850m. joostes sai aga k6ps juba selja märjaks. Miat tuli põhiliselt juhendada selles osas, et ta alustaks rahulikult ja jookseks ühtlase tempoga. See ka õnnestus ja Mia jooksis tublisti kogu distantsi läbi ilma tempot järsult muutmata.



K6psu enda jooks oli siis järgmisel päeval algusega Otepäält, nagu ikka. Seekord oli k6ps stardis juba 11-ndat (järjestikkust) korda. Jooksutrenni ei olnud k6ps eelnevalt eriti teinud. Samuti ei olnud k6ps veel sel hooajal alustanud intensiivsemate lõigutrenidega ning olude sunnil jäi vahele ka kevadine Cooperi test. (Vabandused-vabandused. Aga tegelikult ka, pere- ja majainimestel ON PALJU VÄHEM aega enda jaoks kui teistel.) Küll aga oli all enam-vähem ok põhivastupidavus peamiselt rattaga tehtud mahutrenni näol ning paari nädala tagune kümnetunnine XDreami A-rada. Seega k6psul eriti kõrgeid eesmärke ei olnud. Eesmärgiks oli rahulikus tempos (pulss alla 175) läbi joosta ning nelikürituseks jooksus enam-vähem viisakas tulemus kirja saada, et hiljem keskenduda rattaaladele.



Võib öelda, et need eesmärgid sai täidetud. Üldse oli sel jooksul enesetunne väga hea, isegi üllatavalt hea. K6ps ei mäleta, et varem oleks jooksumaratonil viimastel kilomeetritel nii normaalne enesetunne olnud. Võibolla oleks pidanud isegi rohkem pingutama? Või oli asi selles, et ilm ei olnud seekord, erinevalt enamikust varasematest kordadest, liiga palav? Päike aga siiski paistis ja vähemalt ühes teeninduspunktis olid märjad käsnad igaks juhuks väljas. (Üks jooksja haaras esimeselt laualt kohe topsi vett ja valas endale pähe, mispeale laua taga olnud teenindaja ütles: "käsnad on viimasel laual", mispeale keegi jooksjate seast omakorda hüüdis: "Käsna-Kalle Kantpüks -- viimane laud!").



Teine hetk, mis sellest jooksust meelde jäi, oli see, kui k6ps oma traditsioonilisel võimsal finishisirge-spurdil möödus ühest heleda peaga naisterahvast, kellega sai suur osa jooksust enam-vähem samas grupis koos joostud. Sel hetkel turgatas k6psule miskipärast pähe, et äkki oleks viisakas daam enne üle finishijoone lasta. Polnud aega pikalt mõelda, nii k6ps ka tegi -- peatus hetkeks enne finishijoont ja astus alles daami järel sellest üle. Tuleb välja, et k6ps on ikka natuke pullimees ka :)



Aga tulemustest siis:


  • Aeg: 2:01,39

  • Koht (üld/vanuseklass): 715/257

  • Pulss (keskm./maks.): 169/195

  • Keskm. kiirus: 11,8 km/h

  • Ilm: päikesepaisteline aga tuuline

  • Rada: suhteliselt kuiv

  • Söök-jook: igas punktis üks PowerBar jook + raja keskel üks Nutrend Enduro geel

  • Tunne: väga hea




Siin on ka graafikud ja andmed Suunto-st. Hea on vaadata ühtlast pisut tõusvas joones pulsigraafikut. Kiiruse kõikumine lõpuosas on tõenäoliselt tingitud GPSi häiretest suurte puude vahel.





Lõpuks veel viimase kolme aasta graafikute võrdlus. 2007 aasta jooksu alguse kõrgem pulss ei olnud mitte suuremast pingutusest vaid kehvemast tervisest. Nagu näha, on selle kõrgema pulsi korral kiirus ikka sama mis järgnevatel aastatel. Samuti oli 2007 rada alguses ja eriti lõpus pisut erinev kui 2008 ja 2009.



Saturday, May 2, 2009

Kuidas Pia aastaseks sai


Esimene mai oli k6psu juures seekord eriti suur pidupäev -- lisaks töörahva pühale sai siis ka Pia aastaseks. Pia on seega juba suur ja tubli tüdruk, ei ole enam tita. Sööb juba peaaegu kõike, räägib elavalt juttu (millest eriti keegi aru ei saa, v.a. üksikud sõnad), käib vabalt ringi nii toas kui õues (hiljuti tegi oma esimese ringi õues ümber maja), oskab mitmesuguseid keerulisemaid tegevusi (näiteks sahtleid ja kappe avada, klaverit mängida, trepist üles minna, madala tabureti peale püsti ronida, kraani lahti keerata ning vanni massaazifunktsiooni käivitada, jne..) ja on muidu ka üks vahva ja rõõmus laps. Kindlaid sõnu on tal juba mitmeid. Näiteks "Mia", "gli-gli" (kalli-kalli), "lijja" (tähedab nii lille kui lindu), "kapp" (seda tuleb öelda hästi kavala näoga ja möriseval toonil ning see tähendab "kappadi-kappadi", st. kellegi seljas ratsutamist või üldiselt müramist), "kii-kaa" (kiikumine), jne.



Sünnipäeva puhul tellisid k6ps ja Triinu suure kiisu pildiga kohupiimatordi, ostsid 25 heeliumiga täidetud õhupalli (kusjuures neid oli küllaltki huvitav autosse pakkida), tegid ise kartulisalatit ja grillisid väikesi vorstikesi ning kutsusid külla mitmed sõbrad ja tuttavad, peamiselt lastega. Heeliumipallidega sai hõlpsasti all suures toas luua lastepärase peomeeleolu: tuli nad lihtsalt mööda tuba laiali jaotada ning lasta neil lae alla tõusta. See oli üks väga tore õhtu -- maja oli lapsi täis (kellest kõige noorem peaks paari nädala pärast sündima, kõige vanem aga 6-7 aastane). Nad kilkasid ja mängisid nii all toas õhupallidega, üleval Mia mänguasjadega, kui ka õues mänguväljakul. Muuhulgas prooviti näiteks ära kui palju õhupalle on vaja, et keskmise suurusega paberist kinkekott (Käsna-Kalle Kantpüksi pildiga) maast lahti tõsta -- pisut üle kümne. Aga ka täiskasvanud said omavahel mõnusasti vestelda.



Siin paar pilti ka sünnipäevalapsest (autor: Agnes Taro)





Tuesday, April 28, 2009

Kuidas k6ps 10 tundi XDreami rajal ära sisustas


Tänavune XDream-i avaetapp sai maha peetud Ardu-kandis -- sealsamas, kus kunagi 5 aastat tagasigi. K6psu JIT-Team asus stardijoonele meestevõistkonnana, kus lisaks Jan-ile tuli kolmandaks liikmeks k6psu töökaaslane Juhan. Tundus, et tiim on tugevam kui kunagi varem. Lisaks oli meeles suhteliselt edukas esinemime eelmisel aastal kevadisel etapil. Seega asus k6ps võistlusse täis optimismi, nagu alati.



Tugevamaks oli muutunud aga ka korraldus ning raskemaks rada. Rajal sai ka endaarust pingutatud rohkem kui tavaliselt. Aga pingutusele vaatamata jäi JIT-Team-il ikka 5 punkti võtmata ning tuldi napilt kontrollaja sisse.



Stardipauk anti lühikesele rattaetapile. See lõppes kusagil metsa vahele moodustatud vahetusalas, kust tuli edasi minna jala. Seejuures pidi tiim kolmeks hargnema. Igaüks läks omi punkte võtma. Kuna k6ps ei ole orienteeruja, siis valis ta sellised punktid, kus on rohkem jooksmist kui nuputamist. Igaks juhuks võttis k6ps küll pisukese mõtlemisaja ja pani endale kaardil asjad paika (meenutades eelmise aasta arutut tormamist endateda punkti poole, mis päädis avastusega, et olen ikka täitsa metsa pannud. Tule tagasi, rahune maha, uuri kaarti ja MÕTLE natuke, siis mine uuesti). Aga seekord sai k6ps need kaks punkti naks ja naks võetud, tänu enesele asja eelnvalt selgeks tegemisele.



Edasi jätkus jalgsietapp juba kolmekesi ja valikorienteerumise vormis. Siis jälle ratastele. Rattaetapi ajal oli nuputamise lisaülesanne, kus kaks metallkonksu tuli omavahel lahti ühendada. K6ps rabas kohe sellised konksud, mille kohta talle meenus, et oli lapsepõlves sellistega mänginud ja suutnud edukalt lahti haakida. Aga ka Jan sai asjale pihta ning sooritas selle ülesande hetkega. Etappide vaheaegu vaadates tundub, et sellel "etapil" oli JIT-Team üks kiiremaid. Oleks vaid ratta-, jooksu- ja kanuuetappidel ka nii..



Peagi ootas JIT-Teami eest järgmine vahetusala. Seal tuli läbida takistusrada, nagu sageli XDream-idel, ning seejärel suunduti pikemale jalgsietapile, kus tuli oma äranägemise järgi valida 7-st punktist 5. Too jalgsietapp oli tõenäoliselt kogu ürituse raskeim osa. See kulges tihedas ja künklikus metsas. Künkad olid küllaltki järsud ja kõrged ning neid oli päris tihedalt koos. Jan suutis sellises maastikus ikkegi nii head orienteerumistööd teha, et JIT-Team raginal läbi padriku ronides ikkagi enam-vähem kõik vajalikud punktid üles leids ning olulisi vigu ei teinud. K6psul oli selleks ajaks orienteerumisjärg juba ammu kadunud.



Padrikust välja jõudnud, läks kohe rattaralliks. Nüüd olid k6psul juba jalad töntsivõitu, aga sellele vaatamata oli padrikust välja jõudes ja ratta selga istudes hea vabastav tunne ning k6ps andis koos teistega minna nii kuis jaksas. Peale väikese ringiga samasse kohta jõudmist, kus äsja oli oldud, hakkas k6ps mõtlema, et äkki on selliseid asju veel ja äkki annab neid vältida, proovides eelnevalt legendi järgi kaardil järge vedada. Punktid olid ju ka legendis kirjas. Aga minek oli nii hea, et k6ps ei jõudnud sel teemal rohkem arutleda, vaid kihutas edasi. Eks kui pea ei võta, siis pea ikka jalad võtma (aga varsti ei tahtnud jalad ka enam niiväga võtta). Igatahes pärast selgus, et sinna läks üksjagu aega kaduma ja kaadril järje ajamine ning taoliste ringide vältimine oli edukas strateedia nii mitmelgi kaasvõistkonnal.



Rattarallile lisaks tuli rattaga veel võtta paar punkti valikorienteerumisega. Siis suuntuti starti tagasi. Seal tuli sooritada posti otsa väikesele platvormile ronimine ja sealt trapetshüpe. K6ps sai selle edukalt tehtud. Ees ootasid kanuud.



Juba päevapeale oli tuul märgatavalt tõusnud. Kui JIT-Team kanuude juurde jõudis, olid Paunküla veeholdlal saartest tuulepoolsel alal vahused laineharjad. Seal piirkonnas oli ka neli punkti, kuhu ei soovitatud enam minna -- vaikse vee jaoks mõeldud kanuu võib lainetusega kergesti vett täis või ümber minna. Kuna aega polnud ka enam palju järel, siis otsustaski JIT-Team need neli vahele jätta.



K6psule on alati meeldinud kanuuga navigeerida sellistel järvedel ja jõgedel, kus on mitmesuguse suuruse ja kujuga saarekesi, milledelt on tore punkte otsida. Nii oli ka seekord. Loomulikult oli k6ps ka jälle see, kes istus kanuus keskel ning jooksis saartele punkte võtma.



Teine teema, millega saab sellistel "keerulisematel" ja põnevamatel veekogudel kohati mõningast edu saavutada, on kanuu kusagilt üle tassimine. Nii sai toimitud näiteks eelmisel aastal Paide tehisjärve piirkonnas. Ka sel korral oli selliseid kohti.



Päris kanuuetapi lõppu jäi veel üks väike lisaülesanne ühel suuremal saarel: vee ületus trossidel ja sellele järgnev mälu järgi orienteerumine. Veeületuse sooritas Jan. Mälu järgi orienteerumisel oli juba jaks üsna otsakorral, et tuli paljalt tahtejõuga järjekordsel künklikul ja võsasel maastikul edasi liikuda. Seal jäi JIT-Teamil ka veel üks punkt võtmata. Lõpuks veel kõva kühveldamine võistluskeskuse lähistele kaldale tagasi, vibulaskmine ja finishisse.



JIT-Team sai ajaks kirja 10:06:03, mis koos kolmetunnise trahviga andis tulemustes üldarvestuses 78. koha. Pole just kõige hullem, kuigi sai loodetud paremat. Aga umbes paarkümmend tiimi jäi veel tahapoole.



Siinkohal veel mõned andmed nii Suunto-st kui k6psu enda peast:


  • Eesmärk: kontrollaja jooksul rada läbida, hoida pidevat mõõdukat tempot

  • Eesmärgi täituvus: peaaegu aga mitte päris

  • Teravaimad elamused rajal: seekord eriti ei olnud -- kui siis ainult lainetusega kanuutamine

  • Üldine tunne: rahuldav

  • Pulss (keskm./maks.): 142/190

  • Keskmine liikumiskiirus (GPSi järgi, arvestades ka pause ning asjaolu, et k6ps jooksis kanuuetapil saartel punktide järele): 7,9 km/h.

  • Kogu läbitud vahemaa (kehtivad samad märkused mis eelmise punkti juures): 79,9 km.


Saturday, April 18, 2009

Kuidas tänavu kevad k6psule tuli


Kevad tuli ühel päeval üsna järsku ja ootamatult, nagu ikka (sellele mõeldes meenub k6psule alati lapsepõlveaegne Priit Pärna raamat "Tagurpidiantsla", kus oli üks koht koos illustratsiooniga, kus onu seletas Antsule, et looduses on kõik üleminekud järsud). Sellel päeval lihtsalt päike paistis soojalt, õhus oli seda seletamatut kevade lõhna, linnud laulsid hoopis teisiti kui muidu, k6psu maja juurest sõitis mööda esimene rattur maanteerattaga ning rulluisurada tundus esimest korda kuiv olevat. Edasi juhtus kõik loetud päevadega: lumehunnikud vähenesid märgatava kiirusega, aeda tekkis tumedaid laike, igahommikusele tihaste ja rohevintide koorile lisandusid kuldnokad, õhtuti hakkas punarinda taamalt metsast kuulda olema, sai talvesaapad koju jätta ja kingadega välja minna, võis rattalt naelkummi maha võtta jne. Musträhn ka juba kohendas oma pesa vana saare otsas, nii et naabrite terrass oli laaste täis.



1. aprillil tundus rulluisurada juba nii kuiv, et k6ps tegi selleaastase esimese väikese rulluisutuuri: 2 ringi Kiisa -> Kasemetsa -> Saku ja tagasi. Täiesti sõidetav, ainult paaris kohas oli veel liiga palju liiva talvest järele jäänud. Nagu ikka varakevadel, vaatab talv vahel tagasi. Nii ka tol päeval: hakkas sadama lund just siis, kui k6ps oli rulluiskudega kodust kõige kaugemas punktis. Aga rulluisurajale siiski eriti midagi ei kogunenud ja sõidu võis rahulikult lõpetada.



Tänavu kevadel tabas k6psu küllaltki tugeva hoobiga üks uus teema -- aiandus. Kui eelmisel aastal keskendusid k6ps ja Triinu oma uues kodus põhiliselt sisustusele, siis seekord sai otsustatud aed käsile võtta. Triinul tekkis meeletu hasart aianduse suhtes. Särasilmil rääkis ta sellest, et me hakkame lehti riisuma, siis tellime mulda ja veame selle mitmesse kohta laiali, teeme peenrad ja kasvatame seda ja teist, käime aianduspoes ja hangime terve hulga asju, tasandame maa ja külvame muru jne. Ega's midagi, tuli peale hakata (k6ps püüab alati hea abielumees olla ja Triinut toetada kõigis tema unistustes, kirgedes, soovides ja ettevõtmistes niipalju kui vähegi saab, kuigi ise suur aiandusfanaatik ei ole). Kõige tüütum töö oli lehtede koristamine. Viie võimsa tammehiiglase poolt mitme aasta jooksul tekitatav lehekogus on ikka muljetavaldav. Küll täitsid k6ps ja Triinu nendega madalaid kohti aias, küll toppisid kottidesse selleks et hiljem heki istutamisel veel aiaäärsetesse kohtadesse aukude täiteks panna, küll sai ka lõkkesse pandud, aga ikka tundus, et neid on veel kõik kohad täis. Selle peale kulus päris mitu päeva. Mia oli ka tubli ja aitas riisumisel pisut kaasa. Rohkem meeldis talle aga aiakäruga mulla vedamine, sest siis sai ise ka kärusse ronida. Ka Pia, kes on juba 11-kuune ning hiljuti käima hakanud, tegi sel ajal oma esimesed sammud õues. K6psule tuli veel mõte Pia jalgrattatool mururulli külge paigaldada, et saaks temagi rullimise toredast tööst osa võtta. Seda aga polnud vaja, sest Pia on aktiivne laps ja tahab ise aias ringi käia, mulda ja kivikesi suhu proovida jne. See oli talle uus ja täiesti põnev maailm.



Kevad, eriti varakevad, ongi k6psu lemmikaastaaeg. Mitmel põhjusel:


  • siis on huvitav jälgida looduses päevadega toimuvaid muutusi tärkamise suunas

  • siis pole ei liiga külm ega liiga palav

  • siis saab juba palju õues olla, aga pole veel lopsakat taimestikku ega tüütuid putukaid

  • siis on linnulaul kõige aktiivsem ja mitmekesisem

  • siis on küllaltki tihe sporditegemise aeg - XDream, rattakolmapäevakute algus, Tartu Jooksumaraton jne.

  • siis on kodust välja minemisel võimalike jalanõude valik kõige suurem

  • jne.


Thursday, March 5, 2009

Kuidas k6ps ja Triinu käisid (salsa)tantsuõhtul


Peale ligi kaheaastast pausi suutsid k6ps ja Triinu paar nädalat tagasi ennast lõpuks nii palju kokku võtta ja ära organiseerida et jälle tantsutrenni minna. Tantsudeks olid, nagu ikka, ladina-ameerika rahvalikud tantsud: Salsa, Bachata, Cha-cha jms. Trennikohaks seekord CorazonSalsa ja õpetajaks Pj. K6psule seal trennis väga meeldib. Pj on tore õpetaja, hinge ja südamega asja juures. Grupp on ka mõnusalt väike. Esialgu trenni minnes tekkinud ärevusest oli seal igatahes lihtne üle saada. Viimasel paaril korral on aga olnud meeste ülekaal (tavaliselt olevat tantsutrennides ikka naiste ülekaal), nii et naised -- tulge trenni :)



Peale kolme-nelja trenniskäiku ja mõningast takkautsitamist Pj ning teiste trennikaaslaste poolt, samuti k6psu ja Triinu kuuenda pulma-aastapäeva lähenedes, otsustasid k6ps ja Triinu julguse kokku võtta ning minna pühapäeva õhtul Clazz-i salsaõhtule. Vanaema Hille oli selleks puhuks lahkesti nõus tulema lastega tegelema.



Vanalinn oli pühapäeva õhtuselt inimtühi. Ainult võibolla paar inimest ja paar autot liikus ringi. Niguliste kiriku kõrval oleval tuledes uisuplatsil tiirutas üksik pühapäevaõhtune uisutaja. Ühestki uksest ega aknast ei kostnud seltskondlikke hääli. Aga Clazz-i uks oli sõbralikult avatud ja sealt kostis. Seal oli rahvast omajagu.



Esimese ehmatusega ei osanud k6ps ja Triinu muud peale hakata kui ainult inimesi vahtida -- nii erinevad olid need inimesed neist, keda k6ps ja Triinu muidu viimasel ajal harjunud nägema. Seal oli küllaltki rahvusvaheline seltskond. Oli kuulda inglisekeelset juttu, oli näha üht mustanahalist meesterahvast ja ühe naisterahvast, oli ka lõunamaiste näojoontega tüdrukuid ja muidu latiino-stiili riietatud tumedajuukselisi noori naisterahvaid. DJ keerutas plaate kuumade ladina-ameerika rütmidega ning k6ps vedas lõpuks Triinu tantsupõrandale. Enamasti lasti salsat, natuke aga ka cha-chat ja bachata-t. Tantsimisest tuli isegi enam-vähem midagi välja, kui keskenduda oma tantsule ja unustada teised ära. Seda oli aga esialgu üsna raske teha, sest ruumi oli vähevõitu ja teised tantsijad tegid vägagi huvitavaid ja särtsakaid salsa-vigureid.



Koju tagasi ja magama sai (pereinimeste kohta) ebaloomulikult hilja -- millaskil peale 24:00 :) Aga igatahes jäid k6ps ja Triinu selle esimese katsetusega üldiselt rahule. K6psule meeldis eriti see, et seal oli suhteliselt hea õhk, inimesed käituseid vägagi viisakalt ning mis peamine -- muusika ei olnud liiga vali. Seega võib öelda, et k6ps tundis ennast seal üsna hästi. Kindlasti üritavad Triinu ja k6ps kunagi sinna tagasi minna, kui võimalus avaneb. Seni aga tuleb trennis käia ja huvitavaid salsa-vigureid juurde õppida :)

Tuesday, February 17, 2009

Kuidas k6ps 38. Tartu Maratoni läbi sõitis


Möödunud pühapäeval peeti siis maha järjekordne suustajate laulupidu -- 38. Tartu Maraton. Seekord toimus vahelduse mõttes üritus jälle täies pikkuses ja hiilguses. Tegu oli tõelise laulupeoga: rajal oli üle 5000 inimese, palju välismaalasi, igasuguseid suusatajaid alates (tõelisest) Eesti peaminister Andrus Ansip-ist kuni igasuguste kukkede, karude, batman-ide ja Barak Obama-deni välja. Esikaksiku ja peaaegu terve esikümne täitnud norralased panid eestlastele ilusasti särgid püksi ja tõmbasid nokatsid silmini (esimene kodumaa mees oli alles 14-dal kohal), näidates et Norra on jälle Eesti murdmaasuusamaade tipust pisut allapoole tõuganud. Aga see selleks, tippsport k6psu eriti ei köida ning üldiselt ei ole k6ps ka eriline Eesti (või misiganes muu maa) fänn.



K6psu tulemus oli selline:


  • Eesmärk: ühtlaselt rahulikult läbi sõita, pikem põhivastupidavustrenn kirja saada.

  • Eesmärgi täitmine: enam-vähem, pulss oli ainult natuke liiga kõrge.

  • Mitmendat korda k6ps maratonil: 9

  • Aeg: 5:24:22

  • Koht: 2280

  • Koht oma vanuseklassis: 661

  • Pulss (keskm./maks.): 164/184

  • Rada: enam-vähem ok, suusajälg kohati värske lume tõttu liiga pehme ja lund vähevõitu aga siiski päris korralik põhi all, mättaid-kive-mutimullahunnikuid väljas ei olnud

  • Suusk: ikka 10 a. vana Visu Force Classic

  • Libisemine: keskpärane, kehvem värskemal lumel (vanadest nõuka-aegsetest värvilistest pulkadest kollane krundiks alla, 3 kihti SWIX-i -1 - -4 roosa määre)

  • Pidamine: väga hea, nagu naelutatud (krundiks SWIX-i roheline kuumalt, peale külmalt 6 kihti Holmenkol-i sinist -2 - -6 värske lume pidamismääret)

  • Ilm: ok, kerge miinuskraad, tuult märkimisväärselt polnud, värske lumi

  • Tunne: hea

  • Söök-jook: igas TPs PowerBar jook + midagi veel (banaan, rosinakukkel, mustikasupp, puljong või hapukurk) + üks Nutrend-i geel.

  • Sõbrad, kellele k6ps kaotas: Jan (5:04:46/1891 - esimene kord nende 9 maratoniaasta jooksul kui k6ps Jan-ile kaotas), Rainer (3:58:01/461 - siin pole midagi rääkida; mees kurtis veel, et peale Palut oli kahju hakanud et nii tore maraton nii ruttu otsa saab.), Rait (4:49:50/1534), Argo (4:52:20/1587)

  • Sõbrad, keda k6ps seekord võitis: Janno (5:34:05/2453)




Tehnika, mis aeg-ajalt võistlustel nöögib (õigemini tavaliselt on k6ps sellistel juhtudel ise midagi valesti teinud või ära unustanud), töötas seekord suurepäraselt. Siin ka väljavõte Suunto graafikutest. Vahepunktid on ametlikud TPd. Klõpsa pildile, et suuremalt näha.







Siin ka üks pilt sellest, kuidas k6ps gruppi Palu TPsse veab (autor: sportfoto.ee):






Siin on aga k6ps finishile lähenemas (Autor: Liane Unt):