Sunday, April 30, 2017

Kevadõhtu

Jälle üks päevake õhtasse veeret'
ja läinud ta ongi - korra vaid peeret'.
Täna ei viitsinud midagi teha -
ei vinnata harki, ei kratsida reha.
(Võind laotada sõnnikut, riisuda kulu -
tea, kas olnuks sest erilist tulu.)
Nüüd musträstas kuusikus õhtast veel jaurab
ja pliidi peal õnneks miskit veel aurab.
Oh läheks veel õue ja nuusutaks eha?
Ah, las jääb. Parem kinnitan keha.

/kodus, aprill 2015/

Meenutusi minevikust: jõuluõhtu

Laternate vihus keerleb
valgeid helbeid langeb teele
seal, kus Sinu särav kodu,
seal, kus seisan, tume kogu.
Seal, kus Sinu loos vist praegu
on rõõmu, õnne, ehk ka naeru.
"Miks seisad seal sa, tume kogu?
Miks ei leia teed sa koju?
Miks ei saa osa jõuluimest?
Miks on sul ainult külm ja pime?
Miks ei ole hinges rahu?
Miks kõik ei südamele mahu?"
Ma tahaks olla nagu Sina
särada ja olla kena,
armastada, endast anda.
Tahaks kus'gil kaugel randa
et me käsikäes võiks joosta.
Tahaks olla Sinu loos ma.
Oh elanuks Sa teises ajas
või hästi kaugel suures majas
või oleks kõik see möödas ammu,
siis ma ehk õnnerada sammuks.
Oh oleksin ma juba vana,
siis oleksin ehk jõuluvana.
/Janale, dets. 1998, hiljem muudetud/