Selle loo me mõtlesime välja koos Eliisega hommikuti ratastega lasteaeda sõites:
Oli unine hilissuvehommik. Aia taga kõrges rohus paistsid jahedaid kastepiisku täis ämblikuvõrgud. Neid oli nii suuri kui ka väikeseid. Jahedaid kastepiisku olid täis ka mitmed õied sealsamas. Päike polnud enam nii särtsakas kui kevadel või südasuvel. Ta kerkis laisalt, algul justkui haigutades, lastes oma helekollasel valgusel läbi jaheda udu paista.
Vana paks mustakirju kõuts oli kohe hommikul halvas tujus, sest perenaine oli talle andnud mitte tema lemmiksööki, vaid ühte teist - mitte nii lemmikut. Kulm kergelt kortsus, lonkis ta õue ning seadis ennast maja seina äärde esimeste päikesekiirte kätte lesima. Selle aja peale oli udu mõnevõrra taandunud ning päikesevalgus oli muutunud soojemaks ja eredamaks. Perenaine oli pannud endale töökostüümi selga ja kerge mantli peale ning kiirustas nüüd kontsade kõpsudes auto poole, et tööle minna. Kass kergitas selle peale korra pead, tõmbas siis kulmu veelgi rohkem kortsu, keeras ühe esikäpa teise järel laisalt endale rinna alla ja pobises vaikselt omaette: "Noh, ei toonudki mulle midagi paremat!? Mis mõttega sa seal niisama siis ringi käid??"
Soojenev ja helenev päikesevalgus virgutas ka sealsamas eletritraadil tukkuvaid pääsukesi. Pääsukesed olid valmistumas oma elu üheks raskeimaks katsumuseks: lennuks lõunamaale. Selleks olid nad kogunenud suurde parve ning veetnud öö konutades tihedalt üksteise kõrval elektritraadil. Nüüd aga virgutas neid aina soojemalt paistev päike. Kõhud oli neil ka nüüd tühjad. Seega oli tarvis minna putukaid püüdma.
Noored pääsukesed alustasid esimesena sädistamist ja lennuharjutusi. Nad tegid läheduses aina pikemaid tiire, naastes iga mõne aja tagant oma traadile tagasi. Peagi oli udu hajunud ning päev tundus juba päris suve moodi. Noored pääsukesed tegid aina uljamaid lennuringe ning sädistasid aina reipamalt.
"Emme! Issi! Onud! Tädid! Vaadake seda!!" sädistas üks alles sel kevadel munast koorunud pääsuke. Ta sööstis paari tugeva tiivalöögiga nagu kuul taevasse, tegi seal kerge vaevaga paar surmasõlme nagu vigurlendur, siis pikeeris osavasti allapoole, seejuures ühele ja teisele poole kurvitades nagu slaalomisõitja, haaras peaaegu ühel ja samal hetkel õhust kaks kärbest noka vahele, ja lõpuks maandus täpselt traadile tagasi.
Peagi oli terve õhk lendlevaid ja sädistavaid pääsukesi täis. Nad sädistasid läbisegi: "Hakkame juba homme minema!!" "Ei, hakkame juba täna!" "Mina tean kõige paremat teed lõunamaale! Meile koolis õpetati!" "Ei mina tean veel paremat!" "Aga mina suudan kõige kauem järjest lennata!" "Aga mina jaksasin ükskord tükk aega isegi vastu tuult lennata!" "Me läheme Gibraltari väina kaudu, eksole?" "Eii, seal on tormioht liiga suur, me läheme ikka Israeli kaudu!"
"Ise alles noored ja pole kunagi päriselt lõunamaale lennanud, aga näe juba vaidlevad ja kiitlevad," sädistas üks vanem pääsuke traadil istudes. "On alles ninatargad need meie noored jah," nõustus teine sealsamas kõrval. "Nooh, ärge nüüd nii ka hurjutage, eks noorsugu peabki julge pealehakkamisega olema - see viib meie elu edasi," sädistas üks kõige vanematest ja elukogenumatest pääsukestest ülemiselt traadilt.
"No kas te ei võiks lihtsalt VAIT olla!" uratas järsku kass. Nüüd oli ta veelgi halvemas tujus. Ta jätkas omaette pobisedes: "Tüütud säutsuvad sulepallid. Minge jah lõunamaale ja minupoolest jäägegi sinna. Saabki teist lõpuks rahu. Sööks teid ära hea meelega, aga teist poleks mingit kõhutäit kah - ainult mõttetu sulehunnik." "Hehehee, sa ei saaks meid kätte nagunii!", sädistas üks pääsukestest, kes oli kassi pobinat lennul kuulnud, ja teised jätkasid sealsamas läbisegi: "Ükski kass pole kunagi ühtki pääsukest kätte saanud!" "Kassid on nii lollid et ei oska isegi lennata!" "Jaa, ja sa oled ka liiga paks et üldse õhku tõusta!" "Sa lendad sama hästi kui siga!"
Sellise jutu peale kass ainult urises tasakesi ning keeras taas ühe esikäpa teise järel laisalt endale rinna alla.
