Monday, December 24, 2007

Tenerife, 2. osa


Niisiis olid k6ps ja tema naised ennast ilusasti hotellis sisse seadnud ja kaks päeva oma noorest elust maha maganud ja vedelenud ning sihitu jutuga sisutanud. Ei, see ei ole kahetsevalt öeldud. Viimastel aastatel tundub k6psule, et magamine ja laisklemine ei ole mitte kasutu aeg inimese elust, vaid kvaliteetaeg veedetud iseenda ja oma kõige lähedasemate inimestega. Selliselt hakkas k6ps mõtlema siis, kui oli juba lisaks tööinimesele saanud pereinimeseks ning üritas lisaks kooli ära lõpetada ja ka mõne harrastusega vahel tegeleda.



Aga kolmandal päeval, peale hommikupoole-öist korralikumat vihmasadu (mis olevat sealkandis üsna harv nähtus), tuli ka päike püsivamalt välja ja ilm muutus soojemaks. Üldiselt olevat kliima seal ideaalne aktiivsete väliharrastustega tegelemiseks -- millal iganes sa välja lähed, on enam-vähem garanteeritud sobiv ilm. Nii vee- kui maapealseks tegevuseks. Aastaringi on soe ja päikesepaisteline. Ainult novembri-detsebrikuus olla pisut jahedam ja seega ka hotellides ja randades inimesi hulka vähem. See oli just see aeg, mille k6ps ja Triinu omale välja valisid. Ja õigesti tegid: see "pisut jahedam" tähendas, et õhutemperatuur oli u. 24 kraadi. Kui päike väljas oli (ja enamasti oli) siis sai vabalt päevitada. Atlandi Ookean oli umbes sama soe kui Eestis meri siis, kui on juulikuus nädal aega järjest üle 30-kraadi sooja olnud.



Sellel päeval läksid k6ps, Mia ja Triinu mere randa jalutama ning ennast korra vette kastma. Playa de las Americas sisaldas mitut randa. Mõned suuremad ja elavamad, mõned jälle väiksemad ja rahulikumad. Ühte sellist väiksemat randa eraldas kõrvalolevast suuremast rannast kaljunukk, mida mööda läks kahte randa ühendav väike jalgrada. Mia, kes on muidu üsna osav ronija, avastas tol päeval enda jaoks kaljude võlud (ja ka ohud). Algul ronis ta väiksematele musta värvi vulkaanilise päritoluga (nagu kogu selle saare kivimistik on) kividele, mis rannaliivas turritasid. Edaspidi aga aina suurematele, kuni lõpuks otsustas ta jalgraja alguses pisut lõigata ja pani kümmekond meetrit ligi 45-kraadisest kallakust üles enne, kui lapsevanemad (kes samal hetkel tegelesid keskendunult endale sandaalide jalga putitamisega) olukorrast aru said. See kallak muutus lõpupoole väheke järsemaks ning Mial läks seal ronimine raskeks. Kõige kehvemal juhul oleks ta võinud seal sama teed ka alla veereda, kui poleks jõudnud üks onu ülalt raja pealt vastu tulla ja Miale käe ulatada enne, kui k6ps jõudis üles tormata.



Teine pisut ohtlikum moment leidis aset ülal juba keset rada olles, kui k6ps üritas õitsvate viigikaktuste vahelt kaameraga teistest ette joosta, et nende tulekut filmida. Nimelt sellel jooksul k6ps libastus ning käis käpuli, aga õnneks sai ruttu pidama. Ka kaamera pääses põrutuste ning kriimudeta. Jalgrajalt tulnud jõudsid k6ps, Triinu ja Mia õnnelikult suuremasse randa ning edaspidi enam kaljude lähedusse ei kippunud. Ainult vaatasid eemalt, kuidas mäslevad Atlandi lained alt vastu kaljuseina laksasid nii, et vesi vahutas ja pritsis kõrgele üles.






Samas ei lõppenud sellega Mia ekstreemsuselamuste proov. Ta vedas k6psu ja Triinu sihikindlalt rannas ülesseatud batuutide juurde, millel suuremad lapsed benji-hüppe kummidega kinnitatuna kilgete saatel vastu sinist lõunamaa taevast hüppasid. Peagi rippus Mia ka seal kummide otsas ning sooritas oma esimesi hüppeid kõhna tõmmunahkse kohaliku poisi juhendamisel. Päikeseloojangul proovis Mia lisaks ära veel kõik kohaliku rannaäärse mänguväljaku ronimisvõlud.






Samal ajal sai Triinu juhuslikult rannas kokku oma täditütrega. Väike maailm, midagi pole öelda.

Monday, December 10, 2007

Tenerife


K6ps käis paar nädalat tagasi puhkusereisil -- Tenerifel ja koos perega. See oli mitmes mõttes eriline reis, sest k6ps ei olnudki varem soojemas kohas käinud. K6ps on seni üldiselt käinud ikka suviti Eestist külmemates kohtades (Norra, Kaukaasia jms.), talvel veel külmemates (Lapimaa) ning olnud seejuures üsna aktiivne (rattamatk, suusatamine, mägironimine jms.). Samuti sai seekord võetud eesmärgiks mitte niivõrd aktiivne puhkus kui hoopis perega koos olemine. Lisaks mõtles k6ps ära proovida, et kuidas siis on pensionäri kombel paketireisiga reisida, elada heas hotellis kus kõik hinna sees, ning tavalise turistina, kaamera õlal ja plätud jalas, organiseeritud ekskursioonidel mööda vaatamisväärsusi ja suveniiripoode käia.



Oli igati tublisti üle ootuste. Eesmärk sai täidetud, sai perega kvaliteetselt koos oldud nii, et kuhugi pole kiiret. Esimesed kaks päeva k6ps koos perega lihtsalt magas ja oleskles, vestles ja vedeles. Hotellist kaugemale neil päevil ei saanudki. Aga polnud ka eriline probleem, sest hotell oli ise juba suur ja seal oli üksjagu teha. Hotelliks oli Melia Jardines del Teide, mis asus Playa de Las Americas-nimelise puhkekuurordi ääremail rahulikumas ja luksuslikumas piirkonnas. Vähemalt ümberkaudsete hotellide, restoranide ja kaubanduskeskuse (kus müüdi peamiselt kalleid riided a la Prada ja Escada ning veel kallimaid ehteid jms.) järgi võis nii arvata.



See hotell kujutas endast mäeküljele rajatud päris suurt kompleksi, kus tagumises kõige kõrgemas ääres oli ehitatud poolkaares neljakorruseline hoone. Seal asus vastuvõtt, restoran, vaatetorn ning enamik tube. Hoone ees oli bassein. Selles hoones, kõige ülemisel korrusel, sattus olema ka k6psu tuba. Selline vaade avanes esimesel õhtul toa aknast basseinile:



Basseini selle eest algas mööda mäekülge alla valguv aeg koos tohutu kaootilise treppide ja sildade rägastikuga. Tolle aia territooriumil oli ka veel hulk tube mäekülge sisse ehitatud. Päris all treppide-sildaderägastikuga aia lõpus oli teine suurem bassein, eraldi lastebassein, jõusaaliruum, juuksur, massaaz, lastetuba, teine väike söögikoht, palju päevitustoole jms. Juba hotellist ülevaate saamine võttis k6psul ja Mial tükka aega aega. Triinu sai samal ajal veel pisut magada.



Mõned sõbrad olid k6psule enne soovitanud, et pole mõtet sellist paketti võtta, kus kõik söögid hinnas. Et leidub hulgaliselt erinevaid söögikohti, kus süüa ja hinnad ei ole kõrged, ja ühes ja samas kohas söömine iga kord muutub tüütuks, kui samad söögid kohu aeg. Aga ei olnud samad. Õhtusöök oli igal õhtul mingi maailma piirkonna-temaatiline ning valik oli alati suur. Kõige enam maitsesid k6psule kohalikud traditsioonilised koorega keedetud soolased kartulid.



See tuleb ilmselt pikk jutt ja jätkub varsti. Seniks saab näha Triinu tehtud fotosi k6psu veebialbumis. Sedakorda k6ps pilte ei teinud, tegi filmi. Kui Triinu oma uue MacBook-i kätte saab, siis saab hakata videot töötlema..