Jätk eelmisele unenäole

Püüan sellele loole nüüd juba ilmsi jätku kirjutada

*********

Maja poole tagasi hiilides mõistsin, et Kaliliga pole tänapäeval midagi teha. Seega enne, kui hakkasin jõudma lagendikule, mille teises servas paistis talu, peitsin Kalili kõrgemale kuuse otsa tihedate okste sisse ning jätsin koha erinevate märkide järgi meelde. Eemaldasin igaks juhuks salve ning peitsin selle eraldi ühe lähedal asuva puu juurte alla. Mõtlesin, et kui see kõik on läbi siis saadan Kaitseliidule teate.

Ettevaatlikult vaatasin puude vahelt üle lagendiku. Kõrreliste ja noorte kuuskede vahelt paistis eemal kaugel lagendiku teises otsa minu sinine Nissan, mis seisis puukuuri taga. Mingit suuremat liikumist polnud talu juures märgata, aga ma olin alles liiga kaugel, et seda lõplikult otsustada.  Igatahes tuli nüüd olla väga ettevaatlik, sest HALi "silmad" võisid olla igal pool. Kas HAL võis siiapoole "vaadata"?  Oletasin, HALil võib olla lagendikule suunatud liikumisandurid, mis tunnevad ära suurema liikumise. Tavaline liikumisandur peaks "nägema" liikumist alles mõne meetri pealt ning ta peaks olema seina peal nähtaval kohal. Seega kui mul õnnestuks märkamatult hiilida autost umbes paarikümne meetri kaugusele, siis peaks mu Pebble nutikell võtma Bluetooth LE ühenduse autos asuva telefoniga, mispeale ma saan Carwings-i edasiarenduse abil öelda autole, et ta aktiveeruks ja sõidaks talust eemale metsa vahele, kus ma saaksin autosse tulla. Seda aga üsna kindlasti märgatakse. HAL võib liikumist tuvastada ka videokaamerate ja pildianalüüsi abil. Sellega avastaks ta liikumise ammu enne kui ma autole piisavalt lähedale jõuaks. Võibolla on HAL isegi mind ja meid kõiki pidevalt filminud ning deep learning algoritmide abil endale selgeks teinud nii, et ta mitte ainult ei märka liikumist vaid tunneb mind ka ära. Selle vastu aitaks, kui ma maskeeriksin ennast näiteks väikeseks kuuseks. Kuna vahepeal oli tõusnud ka tuul, mis kõigutas aastaid niitmata lagendikul kasvavaid kõrrepuhmaid ja üksikuid noori kuuski, siis oletasin, et väikese kuusena lagendikul vähehaaval liikudes jään ma isegi pildi muutuseid analüüsivale algoritmile märkamatuks. Veel võis HAL kasutada ümbruse jälgimisel soojuskaamerat. Hakkasin just mõtlema, et selle vastu polegi mul õieti midagi teha, kui märkasin lagendikul rahulikult söövat lambakarja, kes oli umbes minu ja auto vahel. Nüüd võis oletada, et minu soojuspilt on sarnane lamba omaga ja võin seega jääda märkamatuks - kui just HAL ei rakenda väga keerulist stream processing algoritmi, mis tuvastab, et üks lammas liigub väga ebatavaliselt või et kuusel on millegipärast soojaverelise termopilt. Aga selle riski ma hindasin suhteliselt väikeseks.  Niisiis, ennast üleni kuuseoksi täis toppinud ja nende vahelt piiludes asusin kükakil asendis kakerdama lagendiku poole, aeg-ajalt peatudes.  Peab ütlema, et on pehmelt öeldes väga ebamugav, kui sul on põue, püksid, varrukad ja kraevahe paksult teravaid kuuseoksi täis topitud ning sa pead selliselt kükkis liikuma puhmasel pinnasel mitusada meetrit, aga hetkel tundus see probleem väheoluline ning ülimalt kõrgenenud adrenaliinitaseme juures ei pannud ma toda ebamugavust eriti tähele.

Hakkasin juba lammasteni jõudma kui märkasin järsku ehmatusega küljelt minu poole jooksvat koera - todasama, kes mind talust põgenedes taga ajanud oli. Nüüd oli mul vesi ahjus - koera ma oma kuusemaskeeringuga juba kindlasti ei peta. Kahetsesin juba, et ma relva kaasa ei võtnud. Oleksin saanud seda vähemalt enesekaitseks kasutada. Viimases hädas haarasin maast ühe paraja suurusega kivi pihku. Koer lähenes. Asjaliku galopiga jooksis ta minu ja lammaste vahelt mööda, minust oma kolme-nelja meetri kauguselt. Kas ta ei märganudki mind?? Kuidas on võimalik, et sellise lõhnatajuga elukas mind nüüd ei märganud? Märkas küll. Jooksu pealt ilma eriliselt pead pööramata vaatas ta mulle vandeseltslasliku naeratusega sügavalt silma.  Mulle näis, et ta isegi pilgutas oma paremat silma. Ja jooksis edasi, nagu poleks mind olnudki, nagu tal oleks hoopis vaja rutiinselt lambad üle vaadata ja siis tagasi koju sörkida.

Tänaöine unenägu

Sõitsime mingi seltskonnaga puhkama kuhugi Vooremaa metsade vahele ühte ilusasse suurde turismitalusse. Ei mäleta täpselt, kes seal seltskonnas oli, aga meid oli oma kuus ja peresid kaasas polnud. Talu oli tõesti uhke: vana palkmaja koos rehealusega, ilus aed ja kõrvalhooned, kõik autentselt taastatud. Peremees kurtis, et küttepuud ei pidavat tänavu üldse kuivama. Millegipärast ma teadsin, et mingi keerulise ja vähetuntud füüsikaseaduste kombinatsiooni kohaselt peaksid puud kuivama kiiresti, kui need päevaks kinnisesse autosse laduda. Seega kuna oli päikesepaisteline päev ja me pidime veel sinna mitmeks päevaks jääma, siis ladusime koos peremehega minu Nissan LEAFi salongi laeni küttepuid täis.

Millaskil peale seda tekkis meie seltskonnal peremehega mingi suhteliselt mõttetu väike vaidlus, mille peale kogu talu juhtiv pahatahtlik superarvuti HAL otsustas meie seltskonna vangi võtta. Muidu oli HAL siiani tegelenud uste ja akende, valguse, kütte jms. juhtimisega ning toateenindusega. Piisas ütlemisest "HAL, palun alanda minu toa temperatuuri 17 kraadinin ning hommikul kel 6 tõsta uuesti 19 kraadini" või siis: "HAL, palun too mulle väike pudel gaasiga mineraalvett ning lisa see toa arvele" ja oligi tehtud. Nüüd aga sirutusid seintest ja väljas asuvatest esemetest kiirelt välja robotkäed, mis haarasid meist igaühe kinni. Minul ainult õnnestus esikunurgast minupoole liikunud robotkäe eest juhuslikult väga napilt välisuksest välja hüpata.

Tormasin puu najal seisva jalgrattani, hüppasin sadulasse ning kihutasin sellega väravast välja mööda kruusateed talust eemale metsa vahele. Peremees sajatas midagi, koer jooksis lõrinal mulle järele. Kuna mulle tundus, et peremees asus mind autoga jälitama, siis põikasin esimesel võimalusel teelt kõrvale single-trackile ehk jalgrajale. Koer klähvis endiselt kannul ning oli üsna lähedal. Ühel hetkel aga muutus koer ootamatult sõbralikuks ja rahulikus. Peremeest autoga ei olnud ka näha ega kuulda. Kuna mulle tundus, et olen nüüd HAL-i mõjuulatusest väljas, siis jäin hingeldades seisma ning tulin rattalt maha. Koer oli kuhugi läinud.

Jalutasin ratast lükates ja hingeldades jalgrada mööda edasi ning mõtlesin, et mis ma nüüd peale hakkan. Mul polnud ei telefoni ega kaarti. Mul polnud mitte midagi kasulikku kaasas peale ratta. Teadsin ennast olevat suurematest asustatud punktidest vähemalt päeva teekonna kaugusel juhul kui ma väldin suuremaid teid (uskusin ikka, et peremees asus mind autoga otsima).

Selliselt arutledes sattusin kogemata tühjale Kaitseliidu polügonile ning leidsin maast täiesti juhuslikult ühe Kalili koos padruneid täis salvega. Esialgu arvasin, et see teeb mu olukorra lihtsamaks. Mõtlesin, et hiilin tagasi ja ähvardan peremeest, et ta vangid vabaks annaks. Siis aga hakkas mulle tunduma, et peremehe käitumine oli olnud tegelikult kuidagi imelik. Ta meenutas mulle natuke dr. Snauti Stanislav Lem-i romaanis "Solaris" sel korral, kui peategelane esimest korda Snaudiga rääkima tuli. Snaut käitus siis äärmiselt ettevaatlikult, kuna ta ei teadnud kas temaga räägib päris inimene või tollel planeedil elanud imeorganismi loodu. Seega võis peremees ise ka olla oma HALi ori ning sunnitud sellega koos elama. Võibolla tegi ta ainut HALi ees näo, et hakkab mind taga ajama? Äkki oli peremees tegelikult minu poolel? Miks koer kodust väljaspool veidral kombel meelt muutis? Lisaks ma ei teadnud täpselt HALi võimekust ja ulatust, sest kõik sensorid ja aktuaatorid olid korralikult maja seintesse ja muudesse esemetesse peidetud püüdmaks säilitada talu ajaloolist ilmet. HAL võis mind ammu enne märgata kui ma majani jõuaksin ning teha vangidega mida iganes. Ja lõpuks ma ei teadnud üldse, kus asub HAL-i "aju", et seda rünnata. Seega otsustasin, et see ei ole ka hea plaan. Aga teisest küljest tundsin ma väga puudust mingist kriitilisest esemest, mis asus talus minu küttepuid täis laotud autos. Ma ei teadnud, mis ese see on, aga teadsin, et see on kogu olukorra lahenduse võti. Samuti ei saanud ma ilmuda kuhugi asulasse ja paaniliselt küsida luba helistamiseks.  Koos automaadiga oleks mind ilmselt kohe kinni võetud ja keelatud relva omamises süüdistatud, ilma selleta aga lihsalt mitte usutud. Võibolla oleks koos politseiga talusse kohale sõitnud ja peremees oleks lihtsalt head nägu teinud nagu oleks kõik korras. Niisiis, keerasin tagasi lootuses, et mõtlen midagi välja ja jõuan märkamatult autoni.

Ei saanudki teada millega see lugu lõppes, sest hommik jõudis enne kätte.