tag:blogger.com,1999:blog-37967461321806162012024-02-07T04:21:00.494-08:00k6psu blogiPere, sport, elamused ja veidrused.k6pshttp://www.blogger.com/profile/06654973951764384356noreply@blogger.comBlogger94125tag:blogger.com,1999:blog-3796746132180616201.post-10307296972873290002020-09-09T11:15:00.002-07:002020-09-09T11:15:21.637-07:00Kass ja pääsukesed<p>Selle loo me mõtlesime välja koos Eliisega hommikuti ratastega lasteaeda sõites:</p>
<p>
Oli unine hilissuvehommik. Aia taga kõrges rohus paistsid jahedaid kastepiisku täis ämblikuvõrgud. Neid oli nii suuri kui ka väikeseid. Jahedaid kastepiisku olid täis ka mitmed õied sealsamas. Päike polnud enam nii särtsakas kui kevadel või südasuvel. Ta kerkis laisalt, algul justkui haigutades, lastes oma helekollasel valgusel läbi jaheda udu paista.
</p>
<p>
Vana paks mustakirju kõuts oli kohe hommikul halvas tujus, sest perenaine oli talle andnud mitte tema lemmiksööki, vaid ühte teist - mitte nii lemmikut. Kulm kergelt kortsus, lonkis ta õue ning seadis ennast maja seina äärde esimeste päikesekiirte kätte lesima. Selle aja peale oli udu mõnevõrra taandunud ning päikesevalgus oli muutunud soojemaks ja eredamaks. Perenaine oli pannud endale töökostüümi selga ja kerge mantli peale ning kiirustas nüüd kontsade kõpsudes auto poole, et tööle minna. Kass kergitas selle peale korra pead, tõmbas siis kulmu veelgi rohkem kortsu, keeras ühe esikäpa teise järel laisalt endale rinna alla ja pobises vaikselt omaette: "Noh, ei toonudki mulle midagi paremat!? Mis mõttega sa seal niisama siis ringi käid??"
</p>
<p>
Soojenev ja helenev päikesevalgus virgutas ka sealsamas eletritraadil tukkuvaid pääsukesi. Pääsukesed olid valmistumas oma elu üheks raskeimaks katsumuseks: lennuks lõunamaale. Selleks olid nad kogunenud suurde parve ning veetnud öö konutades tihedalt üksteise kõrval elektritraadil. Nüüd aga virgutas neid aina soojemalt paistev päike. Kõhud oli neil ka nüüd tühjad. Seega oli tarvis minna putukaid püüdma.
</p>
<p>
Noored pääsukesed alustasid esimesena sädistamist ja lennuharjutusi. Nad tegid läheduses aina pikemaid tiire, naastes iga mõne aja tagant oma traadile tagasi. Peagi oli udu hajunud ning päev tundus juba päris suve moodi. Noored pääsukesed tegid aina uljamaid lennuringe ning sädistasid aina reipamalt.
</p>
<p>
"Emme! Issi! Onud! Tädid! Vaadake seda!!" sädistas üks alles sel kevadel munast koorunud pääsuke. Ta sööstis paari tugeva tiivalöögiga nagu kuul taevasse, tegi seal kerge vaevaga paar surmasõlme nagu vigurlendur, siis pikeeris osavasti allapoole, seejuures ühele ja teisele poole kurvitades nagu slaalomisõitja, haaras peaaegu ühel ja samal hetkel õhust kaks kärbest noka vahele, ja lõpuks maandus täpselt traadile tagasi.
</p>
<p>
Peagi oli terve õhk lendlevaid ja sädistavaid pääsukesi täis. Nad sädistasid läbisegi:
"Hakkame juba homme minema!!"
"Ei, hakkame juba täna!"
"Mina tean kõige paremat teed lõunamaale! Meile koolis õpetati!"
"Ei mina tean veel paremat!"
"Aga mina suudan kõige kauem järjest lennata!"
"Aga mina jaksasin ükskord tükk aega isegi vastu tuult lennata!"
"Me läheme Gibraltari väina kaudu, eksole?"
"Eii, seal on tormioht liiga suur, me läheme ikka Israeli kaudu!"
</p>
<p>
"Ise alles noored ja pole kunagi päriselt lõunamaale lennanud, aga näe juba vaidlevad ja kiitlevad," sädistas üks vanem pääsuke traadil istudes.
"On alles ninatargad need meie noored jah," nõustus teine sealsamas kõrval.
"Nooh, ärge nüüd nii ka hurjutage, eks noorsugu peabki julge pealehakkamisega olema - see viib meie elu edasi," sädistas üks kõige vanematest ja elukogenumatest pääsukestest ülemiselt traadilt.
</p>
<p>
"No kas te ei võiks lihtsalt VAIT olla!" uratas järsku kass. Nüüd oli ta veelgi halvemas tujus. Ta jätkas omaette pobisedes: "Tüütud säutsuvad sulepallid. Minge jah lõunamaale ja minupoolest jäägegi sinna. Saabki teist lõpuks rahu. Sööks teid ära hea meelega, aga teist poleks mingit kõhutäit kah - ainult mõttetu sulehunnik."
"Hehehee, sa ei saaks meid kätte nagunii!", sädistas üks pääsukestest, kes oli kassi pobinat lennul kuulnud, ja teised jätkasid sealsamas läbisegi:
"Ükski kass pole kunagi ühtki pääsukest kätte saanud!"
"Kassid on nii lollid et ei oska isegi lennata!"
"Jaa, ja sa oled ka liiga paks et üldse õhku tõusta!"
"Sa lendad sama hästi kui siga!"
</p>
<p>
Sellise jutu peale kass ainult urises tasakesi ning keeras taas ühe esikäpa teise järel laisalt endale rinna alla.
</p>
k6pshttp://www.blogger.com/profile/06654973951764384356noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3796746132180616201.post-68908261986422569962019-08-14T02:46:00.001-07:002019-08-14T02:47:04.323-07:00Mõisavare<p>
See oli umbes kümme aastat tagasi. Mia oli alles väike, Pia päris pisike. Ema elas veel ning tervis oli tal veel hea. Oli kevad - minu lemmikaastaaeg. Taevas oli sinine, päike paistis heledalt, pajuurvad olid õide puhkenud. Lund oli ainult natuke järel - suuremate puude all ja metsa ning majavaremete põhjapoolsel küljel. Päikesepoolsel metsaalusel võis näha esimesi sinililli. Elu oli ilus.
</p>
<p>
Olime jälle tulnud perega oma maadele metsatööd tegema ja kevadet avastama. Mõisahoone hallid kivivaremed seisid nagu ikka metsa ääres ning lõunapäike kuldas need oma kiirtega üle (tegelikkuses on seal hoopis väikese talumaja varemed, millest ainult vundament järel. Aga unenäos oli millegipärast kahekorruseline mõisahäärber, millel seinad veel püsti ja katus osaliselt peal). Parajasti oli kätte jõudnud lõunaaeg. Ema oli keetnud lõkkel pajas suppi ning kutsus kõiki sööma. Me isaga jätsime metsatöö pooleli ja hakkasime astuma varemete poole. Mia mängis sealsamas lõkke ja varemete läheduses ning aitas vahel ema. Triinu oli veidi eemal suure kase varjus ning kiigutas vaikselt vankrit, kus pisike Pia oli just lõunaunele jäänud. Peagi sõime kõik koos maitsvat suppi (välja arvatud muidugi pisike Pia, kes oli saanud rinnapiima ja magas nüüd mõnusasti oma vankris) ja tundsime rõõmu kevadisest värskest õhust, tegusast pühapäevast ning üksteisega koos olemisest.
</p>
<p>
Kuidagimoodi läks jututeema sellele, kuidas vanaema, kes oli meie mõisas sündinud ja üles kasvanud, oli kord rääkinud, et seal olevat kummitanud (tegelikkuses pole sellist juttu kunagi olnud, aga unenäos oli). Miat hakkas see teema väga huvitama. Ta sõi kiirustades oma supi lõpuni ning sikutas mind varrukast, et ma tuleks majavaresse vaatama, et kus need kummitused siis on. Mäletasin lapsepõlvest seda vanaema juttu kummitustest küll, aga selles jutus eriti detaile polnd. Vanaema polnud maininud, kas ta nägi kummitusi ise või ainult kuulis kelleltki teiselt nende kohta. Samuti ei olnud ta kirjeldanud, et millised need kummitused siis olid ja mida nad tegid. Ega ma isiklikult ei uskunud ka kummitustesse. Pealegi tundus see ilus kevadine keskpäevatund olevat kõige ebasobivam hetk üldse igasuguseks kummitamiseks. Aga läksin koos lapsega majja. Astusime peatrepist üles, kõndisime pisut tolmuses ja risuses avaras koridoris ning suundusime ühte väikesesse tahatuppa, mis oli olnud vanaema lapsepõlvetuba.
</p>
<p>
Aknaavast sisse paistev päike valgustas tuba. Tema kiirtes hõljusid arvukad väikesed tolmuterad. Põrandalauad olid mädanenud ja osaliselt sisse vajunud. Nurgas vedeles krohvitükkide, mööblijuppide ja muu toasisustuse jäänuste seas üks vana mänguasi. See oli üks imelik mänguasi: pruunist riidest korralikult kokkuõmmeldud ja kaltsujuppe täis topitud linnu keha, millel oli portselanist vanaaegse inimnuku pea. Vanavanaisa, kes seda mõisa 1920-datel ja 30-datel viimati pidas, oli olnud osav rätsep. Ju ta siis ka sellise mänguasja valmis tegi.
</p>
<p>
Korraga juhtus midagi väga veidrat: see mänguasi pööras oma nukupea minu poole ja lausus vaiksel härdal häälel: "Palun mine üles raamatukogutuppa. Seal on üks pesunöör ja üks vibunöör. Palun tee neist pilti." Lausus ning seejärel oli taas elutu vana tolmune mänguasi, nagu ma teda seal juba lapsepõlvest peale mäletasin olevat.
</p>
<p>
Jah, me mõlemad Miaga nägime ja kuulsime seda selgelt. Vahetasime pilke. See ei saanud olla mingi meelepete. Mul oli päris kõhe tunne. Mõisa omanikuna ja selle rajajate järeltulijana pidin ma seisma silmitsi kummitustega. Kas nad tahavad mulle midagi öelda? Kas neid vaevab mingi aegade hämarusest lahendamata jäänud müsteerium? Kas on siin mõne esivanemate draama järelkaja? Ma pidin neid kuidagi aitama. Pealegi oli meil Triinuga kindel kavatsus mõis taastada nind sellest endale ja oma lastele kodu luua.
</p>
<p>
Jahmunud vaikusehetke katkestas Mia, kes haaras mul jälle varrukast ning vedas toast välja, koridori teise otsa, lagunenud treppi mööda üles teisele korrusele ja ümber nurga hämarasse raamatukogutuppa. Tema ei kartnud üldse. Talle tundus see kõik ääretult põnev. Sel hetkel ma tahtsin ka olla viieaastane laps.
</p>
<p>
Keset raamatukogutoa tolmust ja sissevajunud põrandat lebas väike tuhmunud ja osaliselt lagunenud punakat värvi puust kast. Kasti kaanel vedeles kaks erinevat nööripundart. Kuna muid nööre toas ei paistnud, siis tegin neist pilti (mobiiltelefonid olid sel ajal veel valdavalt nuppudega ja ilma kaamerata, aga mul oli komme metsas alati fotoaparaati kaasas kanda, sest iga hetk võis saada ilusaid looduspilte). Seejärel vahetasime Miaga jälle pilke ja kehitasime õlgu. Miks need nöörid olulised on? Mis ma selle pildiga nüüd edasi teen? Hakkasime juba minekule pöörduma, kui mul tekkis tahtmine korra sinna kasti sisse vaadata. Olin kasti muidugi varem sadu kordi uurinud ja teadsin, et see on tühi. Ka seekord oli kast tühi. Ainult tema põhjale tolmu sisse oli sõrmega kirjutatud: "AITÄH!".
</p>
k6pshttp://www.blogger.com/profile/06654973951764384356noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3796746132180616201.post-37017370886603174152017-04-30T12:25:00.001-07:002017-04-30T12:25:20.108-07:00Kevadõhtu<p dir="ltr">Jälle üks päevake õhtasse veeret'<br>
ja läinud ta ongi - korra vaid peeret'.<br>
Täna ei viitsinud midagi teha -<br>
ei vinnata harki, ei kratsida reha.<br>
(Võind laotada sõnnikut, riisuda kulu -<br>
tea, kas olnuks sest erilist tulu.)<br>
Nüüd musträstas kuusikus õhtast veel jaurab<br>
ja pliidi peal õnneks miskit veel aurab.<br>
Oh läheks veel õue ja nuusutaks eha?<br>
Ah, las jääb. Parem kinnitan keha.</p>
<p dir="ltr"><i>/kodus, aprill 2015/</i><br>
</p>
k6pshttp://www.blogger.com/profile/06654973951764384356noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3796746132180616201.post-25466750508296338792017-04-30T12:05:00.001-07:002018-04-10T11:40:29.061-07:00Meenutusi minevikust: jõuluõhtu<div dir="ltr">
Laternate vihus keerleb<br />
valgeid helbeid langeb teele<br />
seal, kus Sinu särav kodu,<br />
seal, kus seisan, tume kogu.<br />
Seal, kus Sinu loos vist praegu<br />
on rõõmu, õnne, ehk ka naeru.</div>
<div dir="ltr">
"Miks seisad seal sa, tume kogu?<br />
Miks ei leia teed sa koju?<br />
Miks ei saa osa jõuluimest?<br />
Miks on sul ainult külm ja pime?<br />
Miks ei ole hinges rahu?<br />
Miks kõik <u>ei</u> südamele mahu?"</div>
<div dir="ltr">
Ma tahaks olla nagu Sina<br />
särada ja olla kena,<br />
armastada, endast anda.<br />
Tahaks kus'gil kaugel randa<br />
et me käsikäes võiks joosta.<br />
Tahaks olla Sinu loos ma.</div>
<div dir="ltr">
Oh elanuks Sa teises ajas<br />
või hästi kaugel suures majas<br />
või oleks kõik see möödas ammu,<br />
siis ma ehk õnnerada sammuks.<br />
Oh oleksin ma juba vana,<br />
siis oleksin ehk jõuluvana.</div>
<div dir="ltr">
/Janale, dets. 1998, hiljem <u>muudetud</u>/</div>
k6pshttp://www.blogger.com/profile/06654973951764384356noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3796746132180616201.post-67980235638818036112016-09-12T01:08:00.001-07:002018-04-10T11:40:11.355-07:00Meenutusi minevikust: Pariis<p dir="ltr">Daam sinises, kingakonts nii pikk<br>
seal astub, sigar peenike kui tikk.<br>
Sillal sõitmas on metroo,<br>
ning peatub punane Renault.<br>
Siin kirju sagin, boulangerie,<br>
istun, mõtlen: "Oleksid Sa siin.."</p>
<p dir="ltr">Kui oleksid Sa siin <u>j</u>a kui must hooliks,<br>
siis me ehk praegu saia nooliks<br>
või hoopis <u><u>maitseks</u></u> veinisõõmu<br>
ja tunneks sellest kõigest rõõmu.<br>
Me Louvrie's vaikselt kõnniks ringi,<br>
moetänavatel vaatleks kingi,<br>
käiks käsikäes Montmartre'il ära,<br>
meil silmis oleks sama sära.</p>
<p dir="ltr">Ja õhtul Seine'i jõel või kaldal<br>
vaid korraks Sinu juukseid valgeid<br>
tuules minu põsel liiguks<br>
või siis ainult väik'seks viivuks<br>
ma tunneks Sinu ihu lõhna.<br>
Siis tummalt südamest ma õhkaks.</p>
<p dir="ltr">Nüüd hoian pihus, tornist tulles,<br>
üht killukest Pariisi Sulle<br>
ja panen põue - seal kus süda -<br>
ja mõtlen Sulle öelda seda,<br>
kui Sind kord veel näen, kui julgen,<br>
et tõin selle kingiks Sulle.<br>
Ja kui ei näe, ei julge öelda,<br>
siis las aastad läh'vad mööda, <br>
siis las mälestuseks mulle<br>
jääb see killuke Pariisi Sulle.</p>
<p dir="ltr">/Maretile, Pariisis 1997 <u>kevadel</u>, kirja panud ja viimistletud hiljem./</p>
k6pshttp://www.blogger.com/profile/06654973951764384356noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3796746132180616201.post-38932303257847282002015-09-02T04:29:00.001-07:002015-09-02T06:05:58.475-07:00Jätk eelmisele unenäole<p dir="ltr">Püüan sellele loole nüüd juba ilmsi jätku kirjutada</p>
<p dir="ltr">*********</p>
<p dir="ltr">Maja poole tagasi hiilides mõistsin, et Kaliliga pole tänapäeval midagi teha. Seega enne, kui hakkasin jõudma lagendikule, mille teises servas paistis talu, peitsin Kalili kõrgemale kuuse otsa tihedate okste sisse ning jätsin koha erinevate märkide järgi meelde. Eemaldasin igaks juhuks salve ning peitsin selle eraldi ühe lähedal asuva puu juurte alla. Mõtlesin, et kui see kõik on läbi siis saadan Kaitseliidule teate.</p>
<p dir="ltr">Ettevaatlikult vaatasin puude vahelt üle lagendiku. Kõrreliste ja noorte kuuskede vahelt paistis eemal kaugel lagendiku teises otsa minu sinine Nissan, mis seisis puukuuri taga. Mingit suuremat liikumist polnud talu juures märgata, aga ma olin alles liiga kaugel, et seda lõplikult otsustada.  Igatahes tuli nüüd olla väga ettevaatlik, sest HALi "silmad" võisid olla igal pool. Kas HAL võis siiapoole "vaadata"?  Oletasin, HALil võib olla lagendikule suunatud liikumisandurid, mis tunnevad ära suurema liikumise. Tavaline liikumisandur peaks "nägema" liikumist alles mõne meetri pealt ning ta peaks olema seina peal nähtaval kohal. Seega kui mul õnnestuks märkamatult hiilida autost umbes paarikümne meetri kaugusele, siis peaks mu Pebble nutikell võtma Bluetooth LE ühenduse autos asuva telefoniga, mispeale ma saan Carwings-i edasiarenduse abil öelda autole, et ta aktiveeruks ja sõidaks talust eemale metsa vahele, kus ma saaksin autosse tulla. Seda aga üsna kindlasti märgatakse. HAL võib liikumist tuvastada ka videokaamerate ja pildianalüüsi abil. Sellega avastaks ta liikumise ammu enne kui ma autole piisavalt lähedale jõuaks. Võibolla on HAL isegi mind ja meid kõiki pidevalt filminud ning deep learning algoritmide abil endale selgeks teinud nii, et ta mitte ainult ei märka liikumist vaid tunneb mind ka ära. Selle vastu aitaks, kui ma maskeeriksin ennast näiteks väikeseks kuuseks. Kuna vahepeal oli tõusnud ka tuul, mis kõigutas aastaid niitmata lagendikul kasvavaid kõrrepuhmaid ja üksikuid noori kuuski, siis oletasin, et väikese kuusena lagendikul vähehaaval liikudes jään ma isegi pildi muutuseid analüüsivale algoritmile märkamatuks. Veel võis HAL kasutada ümbruse jälgimisel soojuskaamerat. Hakkasin just mõtlema, et selle vastu polegi mul õieti midagi teha, kui märkasin lagendikul rahulikult söövat lambakarja, kes oli umbes minu ja auto vahel. Nüüd võis oletada, et minu soojuspilt on sarnane lamba omaga ja võin seega jääda märkamatuks - kui just HAL ei rakenda väga keerulist stream processing algoritmi, mis tuvastab, et üks lammas liigub väga ebatavaliselt või et kuusel on millegipärast soojaverelise termopilt. Aga selle riski ma hindasin suhteliselt väikeseks.  Niisiis, ennast üleni kuuseoksi täis toppinud ja nende vahelt piiludes asusin kükakil asendis kakerdama lagendiku poole, aeg-ajalt peatudes.  Peab ütlema, et on pehmelt öeldes väga ebamugav, kui sul on põue, püksid, varrukad ja kraevahe paksult teravaid kuuseoksi täis topitud ning sa pead selliselt kükkis liikuma puhmasel pinnasel mitusada meetrit, aga hetkel tundus see probleem väheoluline ning ülimalt kõrgenenud adrenaliinitaseme juures ei pannud ma toda ebamugavust eriti tähele. </p>
<p dir="ltr">Hakkasin juba lammasteni jõudma kui märkasin järsku ehmatusega küljelt minu poole jooksvat koera - todasama, kes mind talust põgenedes taga ajanud oli. Nüüd oli mul vesi ahjus - koera ma oma kuusemaskeeringuga juba kindlasti ei peta. Kahetsesin juba, et ma relva kaasa ei võtnud. Oleksin saanud seda vähemalt enesekaitseks kasutada. Viimases hädas haarasin maast ühe paraja suurusega kivi pihku. Koer lähenes. Asjaliku galopiga jooksis ta minu ja lammaste vahelt mööda, minust oma kolme-nelja meetri kauguselt. Kas ta ei märganudki mind?? Kuidas on võimalik, et sellise lõhnatajuga elukas mind nüüd ei märganud? Märkas küll. Jooksu pealt ilma eriliselt pead pööramata vaatas ta mulle vandeseltslasliku naeratusega sügavalt silma.  Mulle näis, et ta isegi pilgutas oma paremat silma. Ja jooksis edasi, nagu poleks mind olnudki, nagu tal oleks hoopis vaja rutiinselt lambad üle vaadata ja siis tagasi koju sörkida. </p>
k6pshttp://www.blogger.com/profile/06654973951764384356noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3796746132180616201.post-65614732226926492222015-08-31T04:03:00.001-07:002015-08-31T04:03:58.752-07:00Tänaöine unenägu<p dir="ltr"><u>Sõitsime</u> mingi seltskonnaga puhkama kuhugi Vooremaa metsade vahele ühte ilusasse suurde turismitalusse. Ei mäleta täpselt, kes seal seltskonnas oli, aga meid oli oma kuus ja peresid kaasas polnud. Talu oli tõesti uhke: vana palkmaja koos rehealusega, ilus aed ja kõrvalhooned, kõik autentselt taastatud. Peremees kurtis, et küttepuud ei pidavat tänavu üldse kuivama. Millegipärast ma teadsin, et mingi keerulise ja vähetuntud füüsikaseaduste kombinatsiooni kohaselt peaksid puud kuivama kiiresti, kui need päevaks kinnisesse autosse laduda. Seega kuna oli päikesepaisteline päev ja me pidime veel sinna mitmeks päevaks jääma, siis ladusime koos peremehega minu Nissan LEAFi salongi laeni küttepuid täis. </p>
<p dir="ltr">Millaskil peale seda tekkis meie seltskonnal peremehega mingi suhteliselt mõttetu väike vaidlus, mille peale kogu talu juhtiv pahatahtlik superarvuti HAL otsustas meie seltskonna vangi võtta. Muidu oli HAL siiani tegelenud uste ja akende, valguse, kütte jms. juhtimisega ning toateenindusega. Piisas ütlemisest "HAL, palun alanda minu toa temperatuuri 17 kraadinin ning hommikul kel 6 tõsta uuesti 19 kraadini" või siis: "HAL, palun too mulle väike pudel gaasiga mineraalvett ning lisa see toa arvele" ja oligi tehtud. Nüüd aga sirutusid seintest ja väljas asuvatest esemetest kiirelt välja robotkäed, mis haarasid meist igaühe kinni. Minul ainult õnnestus esikunurgast minupoole liikunud robotkäe eest juhuslikult väga napilt välisuksest välja hüpata.</p>
<p dir="ltr">Tormasin puu najal seisva jalgrattani, hüppasin sadulasse ning kihutasin sellega väravast välja mööda kruusateed talust eemale metsa vahele. Peremees sajatas midagi, koer jooksis lõrinal mulle järele. Kuna mulle tundus, et peremees asus mind autoga jälitama, siis põikasin esimesel võimalusel teelt kõrvale single-trackile ehk jalgrajale. Koer klähvis endiselt kannul ning oli üsna lähedal. Ühel hetkel aga muutus koer ootamatult sõbralikuks ja rahulikus. Peremeest autoga ei olnud ka näha ega kuulda. Kuna mulle tundus, et olen nüüd HAL-i mõjuulatusest väljas, siis jäin hingeldades seisma ning tulin rattalt maha. Koer oli kuhugi läinud.</p>
<p dir="ltr">Jalutasin ratast lükates ja hingeldades jalgrada mööda edasi ning mõtlesin, et mis ma nüüd peale hakkan. Mul polnud ei telefoni ega kaarti. Mul polnud mitte midagi kasulikku kaasas peale ratta. Teadsin ennast olevat suurematest asustatud punktidest vähemalt päeva teekonna kaugusel juhul kui ma väldin suuremaid teid (uskusin ikka, et peremees asus mind autoga otsima). </p>
<p dir="ltr">Selliselt arutledes sattusin kogemata tühjale Kaitseliidu polügonile ning leidsin maast täiesti juhuslikult ühe Kalili koos padruneid täis salvega. Esialgu arvasin, et see teeb mu olukorra lihtsamaks. Mõtlesin, et hiilin tagasi ja ähvardan peremeest, et ta vangid vabaks annaks. Siis aga hakkas mulle tunduma, et peremehe käitumine oli olnud tegelikult kuidagi imelik. Ta meenutas mulle natuke dr. Snauti Stanislav Lem-i romaanis "Solaris" sel korral, kui peategelane esimest korda Snaudiga rääkima tuli. Snaut käitus siis äärmiselt ettevaatlikult, kuna ta ei teadnud kas temaga räägib päris inimene või tollel planeedil elanud imeorganismi loodu. Seega võis peremees ise ka olla oma HALi ori ning sunnitud sellega koos elama. Võibolla tegi ta ainut HALi ees näo, et hakkab mind taga ajama? Äkki oli peremees tegelikult minu poolel? Miks koer kodust väljaspool veidral kombel meelt muutis? Lisaks ma ei teadnud täpselt HALi võimekust ja ulatust, sest kõik sensorid ja aktuaatorid olid korralikult maja seintesse ja muudesse esemetesse peidetud püüdmaks säilitada talu ajaloolist ilmet. HAL võis mind ammu enne märgata kui ma majani jõuaksin ning teha vangidega mida iganes. Ja lõpuks ma ei teadnud üldse, kus asub HAL-i "aju", et seda rünnata. Seega otsustasin, et see ei ole ka hea plaan. Aga teisest küljest tundsin ma väga puudust mingist kriitilisest esemest, mis asus talus minu küttepuid täis laotud autos. Ma ei teadnud, mis ese see on, aga teadsin, et see on kogu olukorra lahenduse võti. Samuti ei saanud ma ilmuda kuhugi asulasse ja paaniliselt küsida luba helistamiseks.  Koos automaadiga oleks mind ilmselt kohe kinni võetud ja keelatud relva omamises süüdistatud, ilma selleta aga lihsalt mitte usutud. Võibolla oleks koos politseiga talusse kohale sõitnud ja peremees oleks lihtsalt head nägu teinud nagu oleks kõik korras. Niisiis, keerasin tagasi lootuses, et mõtlen midagi välja ja jõuan märkamatult autoni.</p>
<p dir="ltr">Ei saanudki teada millega see lugu lõppes, sest hommik jõudis enne kätte.</p>
k6pshttp://www.blogger.com/profile/06654973951764384356noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3796746132180616201.post-72810264226614624122013-12-29T13:23:00.000-08:002013-12-29T13:23:50.522-08:00K6ps's Ultimate Smartphone Test<p>
I'm writing this in English, in case it interests any smartphone developers worldwide.
</p>
<h4>The Test</h4>
<p>
This is the test i intend to put all my current and future handsets through:
<ol>
<li>I enter my car, switch on the car.</li>
<ol>
<li>The handset should switch to "car mode". Only unlocking the handset (insert security code, mazelock, fingerprint scan, face recognition, etc.) plus at most one additional simple movement (tap a button, touch an NFC tag, etc.) should be required to switch it to car mode.</li>
<li>When going to car mode, the handset should: </li>
<ol>
<li>Switch to ringing mode, if it was silent before</li>
<li>Connect to external audio system, if/when it is available (such as Bluetooth headset or car built-in audio)</li>
<li>Launch my favorite music player, if/when external audio system is available and it is stereo (i.e. not if only mono Bluetooth headset is available)</li>
<li>Launch my favorite navigation system and bring it to foreground. The navigation system should show traffic information, e.g. traffic jams, problems on road, police, etc. (such as <a href="http://www.waze.com/">Waze</a>)</li>
<li>Not go to sleep mode and darken the screen (unless battery is getting emptier than a particular treshold),</li>
</ol>
</ol>
<li>I navigate to an address in my calendar entry, address book entry, or a web site.</li>
<ol>
<li>It should start navigation in my favorite navigation app</li>
<li>Copy and paste of address is the most complicated task that should be needed.</li>
<li>If both a headset and car audio system are active, the navigation voice messages should only come to the headset.</li>
</ol>
<li>I switch on the car audio player</li>
<ol>
<li>The handset should resume playing music where it left off last time.</li>
<li>If navigation app is in foreground, the music player should stay in background.</li>
<li>Controlling the music should not require me to take my eyes off the traffic/road (if the car has external music controls (e.g. play, stop, previous, next, volume up, volume down buttons on wheel), the handset should be controllable by these).</li>
<li>If both a headset and car audio system are active, the music should play only in the car audio system.</li>
</ol>
<li>Navigation (voice) message comes while music is playing.</li>
<ol>
<li>The handset should smoothly pause or mute the music before the voice message.</li>
<li>It should smoothly resume the music after the voice message.</li>
</ol>
<li>Incoming call comes while music is playing and navigation is active</li>
<ol>
<li>The handset should display caller name (if it is in my phonebook) or number on screen with minimal disturbance of the navigation screen</li>
<li>It should smoothly pause or mute the music and start ringing.</li>
</ol>
<li>I answer incoming call</li>
<ol>
<li>Answering incoming call should not require me to take my eyes off the road (E.g. it should be automatic, push of a button on headset, push of a button on steering wheel, etc.)</li>
<li>If music was playing, it should be smoothly paused or muted.</li>
<li>If navigation app is in foreground, it should stay in foreground. Only a minimal visual indicator of an active call is allowed.</li>
<li>If both headset and car audio system are active, the call should only be in headset.</li>
<li>If i turn off the headset while call is active, the call should switch from headset to car audio system.</li>
</ol>
<li>I initiate outgoing call</li>
<ol>
<li>Initiating outgoing call should not require me to take my eyes off the road (E.g. it should be a push of a button on headset or on steering wheel and voice dialing that resolves contact names also in Estonian)</li>
<li>If music was playing, it should be smoothly paused or muted.</li>
<li>If navigation app is in foreground, it should stay in foreground. Only a minimal visual indicator of an active call is allowed.</li>
<li>If both headset and car audio system are active, the call should only be in headset.</li>
<li>If i turn off the headset while call is active, the call should switch from headset to car audio system.</li>
</ol>
</ol>
</p>
<h4>Some Results</h4>
<h5>Nokia N9/SailfishOS</h5>
<p>The <a href="https://sailfishos.org/">SailfishOS</a> was very recently <a href="http://talk.maemo.org/showthread.php?t=90761">ported</a> to N9 and it has many <a href="https://github.com/romu70/sailfish-for-other/issues?labels=N9&state=open">issues</a> so far. So i feel it is not time yet to start the test. However, i've installed SailfishOS to my N9 and have played with it a bit.</p>
<h5><a href="http://www.nokia.com/global/products/phone/n9/">Nokia N9</a>/MeeGo + <a href="http://everythingn9.com/profilematic-nokia-n9/">ProfileMatic</a> + <a href="https://katastrophos.net/quasarmx/">QuazarMX</a> + <a href="http://code.google.com/p/waze-qt/">Waze unofficial Qt port</a></h5>
<p>Works pretty well, except:
<ul>
<li>Fails completely on the "outgoing calls" section, because it has no built-in voice recognition. There are a few third-party voice command apps, but all of them rely on the Google Voice service, which has no Estonian language support. There is zero chances than any of such apps correctly resolve and Estonian name to a phonebok entry.</li>
<li>The Waze port is very raw and has several issues. Also, it is very unlikely that it will be ever updated for N9.</li>
<li>Not possible to launch navigation with Waze from address book or calendar entry. Can't copy/paste addresses from some places either, e.g. from an e-mail message body (with the built-in MeeGo e-mail app).</li>
</ul>
</p>
<h5><a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Nokia_5230">Nokia 5230</a>/<a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Symbian">Symbian S60</a></h5>
<p>Works surprisingly well. It (the S60) is the only platform so far that i have seen to pass the "outgoing call" test. Some issues:
<ul>
<li>I did not find any app for S60 that switches profiles automatically on certain conditions. However, switching them manually was very straightforward.</li>
<li>I did not have any interactive navigation app, but the built-in Nokia Maps was fairly good too.</li>
</ul>
</p>
<h5>Others</h5>
<p>I have played a little with <a href="http://www.apple.com/iphone-4s/specs/">iPhone 4s</a> and a few <a href="http://www.android.com/">Android</a> devices, but i have not systematically performed this test with these. However, i'd expect Android and iOS devices to succeed on everything else (because of multitude of apps available) but fail on the "outgoing calls" section (because of no Estonian language voice support). I have never played with any handheld device of <a href="http://www.windowsphone.com">Windows Phone</a>, <a href="http://uk.blackberry.com/">Blackberry</a>, the newer versions of Symbian, and others. </p>
k6pshttp://www.blogger.com/profile/06654973951764384356noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3796746132180616201.post-75254945344275218662013-12-22T22:59:00.001-08:002013-12-22T23:04:49.660-08:00Üks umbes aasta tagune unenägu (ja selle hilisem mõningane ilukirjanduslik edasiarendus)<p>See sai Facebook-is juba kunagi avaldatud, aga igaks juhuks kirjutan ühes tükis siia ka. Tegemist on niisiis ühest umbes aasta tagasi nähtud unenäost edasi arendatud ilukirjandusliku eksperimendikesega.</p>
<p style="text-align: center">*********</p>
<p>Õhtuks jõuan muistse kaitserajatise varemete juurde. See on selline nagu neid siinkandis ikka leidub: kollakatest kividest, mitte kuigi suur, liiva täis tuisanud. Kivivare varjust avastan väikese puust onni. Seegi näib ammu maha jäetud olevat. Vast on mõned rändurid enne mind selle siia ehitanud. Otsustan esimese öö siin onnis veeta. Igaks juhuks lükkan onni sisse ka oma päevinäinud mopeedi ning loobun tule tegemisest: kindral oli mind hoiatanud et kuigi piirkond on rahulik ning kohalikud elanikud üldiselt siirad ja lahked, esineb siiski Islami ekstremismi ja viha lääne inimeste vastu. </p>
<p>Enne päikeseloojangut võtan seljakotist videokaamera ja asun varemeid lähemalt uurima. Jalutan tiiru ümber varemete. Seisatan. Toetun hetkeks müürile. Edasi aga hakkab juhtuma kummalisi asju. Kivi, millele toetusin, avaneb. Tema esipaneel kukub eest ära. Selle all on näha müüri sees väike ümar plekist laegas. Mõtlen: "See on nüüd küll pime juhus." ja avan ettevaatlikult laeka. </p>
<p>Laegas on täis väikesi kujukesi. Ühest küljest meenutavad nad selliseid, nagu võib leida poest ostetud shokolaadi-üllatusmunade seest, teisest küljest aga mingeid ebamääraseid arhailisi Budda kujukesi. Kõik nad tunduvad kullast olevat. Igaüks veel eri tooni: mõni on oranzikas, mõni päris hõbevalge, mõni kergelt rohekas. Võtan ühe pihku. See on punakat tooni. Ühtepidi vaadatuna oleks nagu väike rõõmus delfiin. Teistpidi vaadatuna aga Budda mis Budda. </p>
<p>Järsku märkan silmanurgast, et minust vaid kümnekonna sammu kaugusel istub kivihunnikul vana halli habemega beduiin. Ta istub rahulikult, nagu ei läheks talle minu tegevus eriti korda. Tema kehaehitus on kõhna ning tema päevitunud nahk kortsuline. Kuidas on võimalik et ma aarde uurimisse süvenenult tema tulekut ei märganud? Polnud siin ju ühtki hingelist ning kõrbe ja mäestiku piiril looklev teerada paistis mõlemale poole kuni silmapiirini täiesti tühi. Äkki on ta mingi idamaine võlur, kes suudab eikusagilt välja ilmuda? Mida ta minust tahab? Ehmatust varjata püüdes tervitan teda pisut kohmetult oma sisseharjutatud Araabia tervitusega. Ta vastab rahulikult omapoolse tervitusega ning jätkab seal istumist, nagu ei oleks selles mitte midagi erilist et seina seest võib leida kuldaardeid. Mina aga ei suuda rahulikuks jääda.
</p>
<p>Tean et nüüd tuleb mingi sekeldus. Käed ja jalad hakkavad värisema. Mõtted tormavad välkkiirelt läbi pea: Kas päästsin nüüd dzinni valla nagu vanas Araabia muinasjutus? Kas on see mingi eriti kavalat seatud lõks püüdmaks lihtsameelseid, uudishimulikke ja kasuahneid lääne inimesi? (Mul ei olnud mingitki kavatsust midagi sellest aardest salamahti omastada. Ei, selline inimene ma kindlasti ei ole. Oleksin ilmselt filminud aardest mõned kaadrid, seejärel laeka endisele kohale tagasi pannud, kivi hoolikalt sulgenud ning edaspidi sellest vaikinud, välja arvatud ehk kõige-kõige usaldusväärsematele inimestele nagu Joukko, C.-J., Celine, toimetaja, kindral ja minu abikaasa. Küll aga oleks mind saanud süüdistada uudishimus. Uudishimu on see, mis mind laegast avama pani. Uudishimu tõi mind üldse sellesse maailmanurka, kaugele kodust. Uudishimu aitas mul valida selle elukutse. Võib julgelt väita, et uudishimu on juhtinud olulist osa sammudest minu senisel eluteel.) Tunnen mingit jõuetut piiratust ja lootusetut nõrkust. Tahaks maha langeda ning anda vanale mehele mõista, et ta võib teha minuga mida heaks arvab, olen selle ilmselt ära teeninud. Samas sunnib miski mind rahulikuks jääma. Äkki on see ikkagi juhus? Äkki ta ei tahagi minust midagi? Paneks külma rahuga aarde seina tagasi, kinnitaks kivi nii nagu oli, puhuks vanamehega väärikalt natuke juttu (kuigi mu Araabia keel on vahepeal üsna rooste läinud ning siinset kohalikku dialekti peetakse mitte kuigi kergeks), jagaks temaga oma seesamisaiad ja külma hirsipudru kui soovib, keeraks onni magama ja loodaks et ärkan hommikul puhanuna samas kohas, võtan seljakoti selga, istun mopeedile ning jõuan kuhugi oaasi veel enne keskpäevast kuumust?</p>
<p>Vanake aga istub edasi. Loojuva päikese viimased kiired valgustavad tema tumedaid silmi.</p>k6pshttp://www.blogger.com/profile/06654973951764384356noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3796746132180616201.post-87097516719837322732013-12-11T12:05:00.001-08:002013-12-11T12:06:37.198-08:002013-ndast aastast ja kirjutamisest<p>Mõtlesin juba, et täiesti lootusetu on kunagi jõuda siia veel midagi kirjutada oma väikekodanliku elustiili juures. See elustiil on täis tegemisi abikaasa ja lastega, eluaseme ja koduloomade eest hoolitsemist, karjääritegemist, püüdlust enda ja oma lähedaste tulevikku kindlustada, ehk ka killuke püüdlust olla ühiskondlikult aktiivne, ning veel üks killuke konstruktiivset looderdamist. Aga ometi juhtub aeg-ajalt asju, mis kohe tahavad kirja pandud saada. Ehk nagu Karupoeg Puhh ütleb luuletuste kohta: "Lase aga tulla mis tulla tahab. See on kõige parem viis luuletusi kirjutada." Näiteks käesoleval 2013-ndamal aastal oleks kirjutada:
<ul>
<li>sellest, kuidas Mia on juba suureks lapseks saanud ning teeb iseseisvalt päris keerulisi asju, samuti kuidas Pia on ka vahepeal suureks saanud</li>
<li>sellest, kuidas k6ps ja Triinu käisid Horvaatias-Sloveenias ning veel mõnedest reisidest ja reisikestest mis k6psu pere on tänavu ette võtnud</li>
<li>sellest, kuidas on olnud esimene aasta ja 25000 kilomeetrit elektriautoga</li>
<li>sellest, kuidas on tänapäeval Nokia N9-t kasutada</li>
<li>sellest, millised on olnud k6psu pühapäevasportlikud saavutused viimasel hooajal</li>
<li>sellest, kuidas k6psu pere vahepeal kohe kümnekonna liikme võrra täienes - nimelt isenditega liikidest <i>paracheirodon innesi</i> ja <i>corydoras aeneus</i> ning nende isendite elust ja tegemistest</li>
<li>ja ka mõningatest tarkvara-arendusega seonduvatest filosooflistest küsimustest, mis k6psule on peamurdmist pakkunud</li>
</ul>
Aga elame-näeme ja vaatame kas õnnestub siia veel kirjutada.
</p>k6pshttp://www.blogger.com/profile/06654973951764384356noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3796746132180616201.post-21083998186391724282012-04-10T12:39:00.012-07:002012-04-11T03:25:50.471-07:00Prioriteet 4-5 ideed<p><br />Järgnevalt loetleks mõningaid madala prioriteediga ideid, st. mida ma teeksin kui mul oleks peaaegu piiramatult vaba aega ning ka mõõdukalt vaba raha.<br /><ul><br /><li>Taastaks vana-vanavanemate saja-aastase raadio puukasti ning ehitaks sinna sisse multimeedia-arvuti, mille ühendaks koduse audio-videosüstemiga. Muusika kuulamiseks, fotode ja videote vaatamiseks jms.</li><br /><li>Installiks oma tööarvutisse op. süsteemiks <a href="http://www.freebsd.org/">FreeBSD</a> ja prooviks kas sellega saab oma igapäevast tööd edukalt teha.</li><br /><li>Läheks üle <a href="http://dvorak-keyboard.com/">Dvorak-i klaviatuurile</a>.</li><br /><li>Skänniks korralikult kõik oma vanad negatiivid ja slaidid. Teeks neist albumid.</li><br /><li>Teeks sedasama ema-isa vanade (alates 1950-dates) filmidega.</li><br /><li>Vaataks taevatähti. Selleks valiks vaikse selge öö (parem varakevadel, kui sääski ei ole) ning koha, kus ei ole ühtki segavat maapealset valgust lähedal. Lesiks lihtsalt tundide viisi maas ja vaataks taevatähti.</li><br /><li>Pildistaks aastaaegu. Teeks ühtedest ja samadest vaadetest pilti neljal aastaajal. Või isegi igal kuul.</li><br /><li>Valmistaks endale ise kingad. Või vähemalt disainiks ise ja laseks käsitööna valmistada. Mingid eriti ägedad, mida kusagilt mujalt ei saa. Avaks koostöös mõne kingavalmistajaga oma väikese kingaäri, kus kliendid saavad valida disaini ja lasta käsitööna teha. Kõik disainid oleks unisex ja saadaval misiganes suurustes.</li><br /><li>Ehitaks vanavanaisa talu maadele metsa serva onni. Sinna jääks aeg-ajalt ööseks. Kuulaks ööhääli, pildistaks vara hommikul päikesetõusu, vaatleks linde jne.</li><br /><li>Teostaks mitmed oma matkaideed.</li><br /><li>Teeks oma vedelema jäänud vanadest arvuti- ja muu eletroonikakomponentidest kunstiteose, kruvides need üksteis kõrvale ja peale suurele vineeritahvlile.</li><br /><li>Pildistaks kõiki neid Tartu maanteel bussipeatuste seintele, Tallinnas Järvel plankudele ja ka mujale kellegi poolt joonistatud valgeid Riotminke (või kes iganes need on). Teeks nendest fotoseeria või kollaazi.</li><br /><li>Teeks mõne 1980-dest pärit Polaroid kaameraga igasuguseid pilte ja vaataks mis välja tuleb.</li><br /><li>Teeks sama 1950-dest päris Ljubitel-iga.</li><br /><li>Loeks läbi oma vanad matka- ja muud päevikud. Digitaliseeriks parimad palad neist ja kirjutaks blogisse. Eriti tahaks digitaliseerida ja viimistleda oma 2000-aasta Kaukaasia mägimatka päevikut.</li><br /><li>Loeks iga kuu kaanest kaaneni läbi <a href="http://ngm.nationalgeographic.com/">National Geographic</a> ajakirja. Üldse loeks vist lõputult igasuguseid asju.</li><br /><li>Käiks regulaarselt Argentiina tango ja/või Salsa trennides. Põhjuseta ei puuduks ka üheltki suuremalt ürituselt ega kogenud välisõpetaja/-artisti osalusega laagrist.</li><br /><li>Õpiks korralikumalt ära vene keele.</li><br /><li>Õpiks igasugu huvitavaid aineid <a href="http://ocw.mit.edu/index.htm">MIT OpenCourseWare</a> kaudu.</li><br /><li>Osaleks mõnes vabavaraprojektis.</li><br /><li>Teeks regulaarselt kolm korda nädalas ratta-, jooksu- ja rulluisutrenni.</li><br /><li>Reisiks Kanadasee, Islandile, Mongooliasse, San Marinosse, Austriasse, Portugali, Kuubasse, Tansaaniasse, USAsse jne.</li><br /><li>Püüaks realiseerida mõnda oma IT arenduse ideed, luues oma startup-firma ning energiliselt seda arendades. Või siis panustaks mõne sõbra sarnasesse ettevõtmisse, millesse on usku.</li><br /><li>Ostaks mõne vanema ja mitte väga suure ega äkilise mootorratta, näiteks <a href="http://cybermotorcycle.com/gallery/csepel/Pannonia_250_TLF_de_Luxe_1960.htm">Pannonia</a> või <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Honda_CB750">Honda CB-750</a>, sõidaks sellega ning remondiks seda ise, püüdes hoida seda võimalikult originaalsena.</li><br /></ul><br />Samas on nii hea et mul seda aega pole, sest see aeg kulub enamasti kõik kõrge prioriteediga valdkondadele: <br /><ul><br /><li>Naised (täpsemalt: abikaasa ja tütred)</li><br /><li>Erialane töö ja karjäär (tarkvara-arendus)</li><br /><li>Kodu (maja ja aia korrashoid ning arendus)</li><br /></ul><br />Ma olen vist väga õnnelik inimene, et mul on olemas need kolm valdkonda, ma saan nendega tegeleda ning mul läheb nendest üldiselt hästi.<br /></p>k6pshttp://www.blogger.com/profile/06654973951764384356noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3796746132180616201.post-27625914568034101232012-04-10T12:26:00.006-07:002012-04-10T12:38:28.240-07:00Matkaideed<p><br />Kevad tuleb täiega ja sai siin mingitel aegadel mitmetele seltsimeestele/-naistele suure suuga lubatud oma vanadest päevikutest mõningaid matkaideid otsida. Siin on kiire läbikammimise tulemus, erinevate raskusastmetega, ainult Eesti piiresse jäävatest, pisut parandatud-muudetud tänapäevaste teadmistega:<br /><ol><br /><li>Mõne aastatetaguse roheliste rattaretke marsruudi võimalikult lähedane kordamine oma väiksema seltskonnaga. Eriti tahaks korrata 1999 Tartumaa ja 2001 Lahemaa marsruuti. Kaardid koos teekonna ja vaatamisväärsustega on säilinud. Boonus: tee pilte samadest kohtadest kus siis tegid. Kestvus: 2-2,5 päeva, raskuskategooria: 2a-2b, olenevalt ilmast.</li><br /><li>Kombineeritud kajakk-jalgsi-kajakk matk Naissaarele. Kajakkidega Põhja-Tallinnast Naissaarele, seal läbida jalgsi kõik kolm matkarada. Looduskeskuse, tsaariaegse betoonkindluse ja maa-aluste käikude ning miinimuuseumi külastus võiks ka sees olla. Boonus: ehk saab kitsarööpalise suslaga või dresiinaga saarel pisut ringi sõita. Ööbimine looduskeskuse kämpingumajades või telgiga rannal. Kestvus: 1-2 päeva, raskuskategooria 1b-3a, olenevalt lainekõrgusest.</li><br /><li>Jalgsi Tallinnast Tartusse, võimalikult sirget joont pidi. Kestvus 2-2,5 päeva, raskuskategooria 5a-5b. Boonus: liikumine ilma pikemate peatusteta, k.a. öösel. Siis on vist juba 7a :)</li><br /><li>Kevadise suurvee-aegne kanuumatk mööda põlde-metsi-heinamaid. Sobib hea suurveega aastatel ja seda tuleb teha täpselt õigel ajal. Soomaal saab mõnel aastal juba jaanuaris algust teha. Loobu või Valgejõe ümbruses pole teinekord veel aprilliski hilja. 1-2 päeva, 1b-2a.</li><br /><li>Suusamatk Emajõe suursoo peal. Sobib kui soo on külmunud, lund piisavalt ning väljaspool liikumiskeelu aega. 1-2 päeva. 2b-3a. Boonus: teeks väikse tripi mööda Peipsit ka kuhugipoole. Bonus 2: teeks korralikult vanakooli-moodi: ahi, kühvel ja saag seljas kaasa, õhtuks igloo püsti jne.</li><br /><li>Rattamatk Peipsi järve põhjakaldal: Illuka-Vasknarva-Kuremäe kant. 1-2 päeva. 1b-2a. Boonus: päev Narvas vaatamisväärsustega tutvumiseks.</li><br /><li>Jalgsimatk Vastseliina – Piusa valdavalt jõe äärt pidi. Boonus: Piusa koopad. 1 päev, 1b-2a.</li><br /><li>Kombineeritud matk Riisipere-Vormsi-Riisipere ratas-praam-ratas-praam-ratas. 3 päeva, 3a-3b. Riisipere-Haapsalu mööda raudteetammi. Boonus: praami asemel kajakk aga siis on juba 4+ päeva ja 5a-5b ja tahab varustusealasid ja support tiimi.</li> <br /><li>Rattamatk Setomaale. Marsruut tuleks veel välja mõelda.</li><br /><li>Üks uus idee: rulluisumatk Ülemiste – Järvevana tee (kui see ükskord valmis saab) – Järve – Männiku (seal on üks kehva lõik Tallinna piiril) – Männiku tee (uus kergliiklusrada) – Saku –Kasemetsa – Kiisa – Kurtna (vanem kergliiklkustee). 0,5-1 päeva. Boonus: Kurtna mootorrattamuuseum.</li><br /></ol>k6pshttp://www.blogger.com/profile/06654973951764384356noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-3796746132180616201.post-68774268635996129602012-04-03T04:50:00.006-07:002012-04-03T05:13:51.320-07:00Teisipäev<p><br />Teisipäev see on väga tore päev.<br />Kõik siis toimib justkui võluväel.<br />Teisipäev on minu lemmikpäev.<br />Kõik siis korda läheb, küll Sa näed.<br /></p><br /><p><br />Tegelikult on miskipärast just nii, et teisipäeva hommikud on meie peres kõige sinisemad. Järgnevalt loetelu asjadest, mis kipuvad just teisipäeva hommikuti kõige suurema tõenäosusega juhtuma (ja enamasti mitmekaupa korraga, andes tervikefekti, mis on suurem kui selle komponentide summa):<br /><ul><br /><li>padja-teki külgetõmbejõud on selgelt kõige suurem</li><br /><li>lapsed ei taha ennast pesta ja ise riidesse panna</li><br /><li>keegi lastest on vankumatult veendunud, et tahab selga panna midagi, mis ei sobi üldse kokku algava päeva tegemistega</li><br /><li>sooja vett ei ole sest (puitgraanul-) küttesüsteem on öösel mingi vea tõttu ennast välja lülitanud või minimaalsesse reziimi lülitanud</li><br /><li>viis minutit enne kodust väljaminekut avastatakse, et midagi oli veel vaja tänaseks ära teha</li><br /><li>hommikune koosolek või esimene vastuvõtt tööjuures on tavapärasest pool tundi varem</li><br /><li>nõudepesumasin ja/või põrandapesurobot on öösel mingi vea tõttu jätnud töö pooleli ja/või nõud/põranda mustaks</li><br /><li>kassid on öösel maja peal pahandust teinud</li><br /><li>Triinu algavaks päevaks planeeritud riietumiskontseptsiooni kõige olulisem komponent on must/kadunud/kortsus</li><br /><li>jne..</li><br /></ul><br /></p><br /><p><br />Huvitav miks just teisipäev..? Esmaspäevadel pole nagu miskit hullu. Kolmapäevadel jne. pole ka väga viga. Teisipäev ei ole mitte kellelgi kõige raskem töö/kooli/lasteaia/trenni/jms päev. Aga ikkagi on teisipäevade sinisus üsna selgelt tunnetatav ning nii on see olnud üsna stabiilselt pikema aja jooksul.<br /></p><br /><p><br />Aga vähemalt on meil otsustatud, et teisipäevad on ka kommipäevad, st. siis tuuakse õhtul komme koju ja süüakse need kõik koos ära. Muudel päevadel kommisöömist võimaluse korral välditakse.<br /></p>k6pshttp://www.blogger.com/profile/06654973951764384356noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3796746132180616201.post-39821983263111316662012-03-27T10:34:00.004-07:002012-03-27T10:54:14.798-07:00Le Grand Bateau<p><br />Jazz käib meil aastaringi: on Jõulujazz, siis on Talvejazz, siis tuleb juba <a href="http://www.jazzkaar.ee">Jazzkaar</a> jne. Need kõik on k6psu hinnangul ühed enamasti väga mõnusad asjad.<br /></p><br /><p><br />Talvejazzi raames ning tähistamaks oma 9-ndat pulma-aastapäeva käisid k6ps ja Triinu kahekesi <a href="http://www.kumu.ee/et/kumu-auditoorium">KUMU auditooriumis</a> kuulamas-vaatamas Belgia bändi <a href="http://legrandbateau.com/">Le Grand Bateau</a>. See oli ka enamasti väga mõnus asi, õigemini täpselt seda ta oligi. <br /></p><br /><p><br />Tegemist oli šansoonidega, kuhu sisse tipitud mitmesuguseid elemente: särtsakaid ladina rütme, keerulisi trummisoolosid, kahekesi klaveri taga kiiret klimberdamist, isegi midagi rock-i taolist. Tütarlaps laulis maheda häälega, onud mängisid instrumente ja tegid ka laval pisut nalja. <br /></p><br /><p><br />Üks mõneti veider instrument oli neil ka: pool akordioni, millelt oli lõõts eemaldatud. Selle asemele oli ehitatud tagumine sein. Keset seina oli auk. August tuli välja voolik. Onu võttis vooliku teise otsa suhu ja puhus sisse-välja, nagu lõõts normaalsel juhul teeb. Kätega mängis samal ajal klahvidel. On ikka leidlikke.. <br /></p>k6pshttp://www.blogger.com/profile/06654973951764384356noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3796746132180616201.post-62539735148168983732011-09-29T23:52:00.005-07:002012-04-11T03:26:38.867-07:00K6ps kui talent kingade kollektsioneerimise valdkonnas<p><br />Webmedia suvepäevad 2011 olid talendijahi ning loomingulisuse stiilis. Seal sai osaleda Brasiilia ja Aafrika trummide, laulu ning tantsu töötubades. Lõpuks sai neist kõigist poolspontaanselt kokku pandud üks kollektiivne loomingulisuse kompott, kus iga grupil oli oma osa. Sai ka välja näidatud oma loomingulisust T-särgi disainimisel. Nagu ikka, esines Webmedia tantsugrupp ehk Dance BU oma teemakohase etteastega, mida täiendas videoinstallatsioon. Kõike seda me oskame ise teha. Ja palju muudki. Oi kui palju ja kui hästi oskame :) (Vähemalt selline mulje on jäänud). <br /></p><br /><p><br />Aga selle ürituse raames oli avatud ka talentide stend ning Webmedia tüdrukud palusid k6psu kirjutada sinna oma kingade kollektsioneerimise kirest. K6ps siis kirjutas. Kirjutas nõnnaviisi:<br /></p><br /><p><br />You may have seen a MAN walking around in Webmedia office on HIGH HEELS and may have wandered "what the heck..." - that's me :) Shoes are my passion. <br /></p><br /><p><br />Maybe i have that gene which often activates on women and extremely rarely on men. Maybe it is just a common misperception that only women are interested in shoes and and men are not while in reality men are equally interested (there is a research made that supports this theory). Anyways, i have always liked fancy shoes since i was a kid. I have always wanted my shoes to be uncommon and perfect, for as long as i remember. This passion got into a totally new level about five years ago when i discovered men's high-heeled shoes. It was clear that i HAD to get this pair IMMEDIATELY. So i paid quite a lot for it (it was a top designer brand) and from the very first moment i put my feet in, i knew for sure that i'm hopelessly addicted to heels. Novadays i have several pairs of heels and i'm wearing them almost daily. This is my unique style. But besides heels, i of course have lots of other fancy shoes.<br /></p><br /><p><br />My shoe collection is not very big - just about 30 pairs. Each pair is very emotional. Each pair has an extraordinary feature. Each pair has accumulated some particular memories and feelings that always come to my mind again when i put on that pair. In fact, i have only one pair of ordinary shoes: plain black classical men's oxfords by Ecco (just in case i need to go to some funeral or anything like that) and i like that pair too. A few pairs are quite tricky to walk and require skill and confidence. The oldest pair is from 1975 and still has a lot of fun left. The highest heels are 14,5 cm. There are boots, sandals, sneakers, oxfords, loafers, clogs, even flip-flops. There are several different colors. There are a few very expensive shoes. There are the Webmedia's custom-painted white Swedish wood clogs. There are platform shoes, a few of them feature so high platforms that it is dangerous to walk on uneven terrain or drive a car wearing them. There are the Chuck Taylor's sneakers with extra high denim tops. There are blue suede shoes that always remind the the famous Elvis Presley's and Mark Cohn's songs. There are the Vibram FiveFinger toe shoes - the future of adventure sports. There are cowboy-style rainboots that make me smile even under heavy rain. I am constantly in search of new pairs to add to my collection, but unfortunately (or fortunately?) nice extraordinary men's shoes are extremely rarely offered, especially in Estonia. I have purchased most of my collection from some freaky internet stores or from boutiques in some big fashion centers of the world. Especially i'm looking for styles that defy the common strict limits on men's shoes, by designers who can think outside the box. My favorite designers are Jeffrey Campbell, Rick Owens, Natasha Marrow, Acne, Gianni Barbato, Rad Hourani, John Fluevog, and of course Christian Louboutin. I do have a few pairs of women's shoes and i have no problem wearing them. I even have a couple of similar pairs that my wife has, in my size, and we enjoy going out wearing them together. Having my shoes taylor-made and designing shoes myself are something i still have to try. <br /></p><br /><p><br />I like this hobby for several reasons: <br /><ul><br /><li>It does not take much extra time. Shoes is a good hobby for people like me who are very much committed to family, home, and career, and therefore do not have enough time for the more time-consuming hobbies. You can enjoy wearing nice shoes while doing many everyday activities such as work at the office, lecture in a university, shop in a supermarket, attend the kids' school and kindergarden events, have a dinner with your friends, have a night out with your spouse.<br /></li><br /><li><br />When you wear fancy shoes, it is harder to be sad, angry, careless, unfriendly, boring, or pessimistic (this is a problem when you need to give time estimates for software development tasks). It is easier to smile, joke, care, get interesting ideas, have fun.<br /></li><br /><li><br />Shoes are good investment (i believe). They do take a lot of money, but not so much as many other hobbies. In this hobby, you normally don't consume anything away while having fun. If you have many carefully selected pairs of shoes and maintain them well, they wear out very slowly and break very unlikely. If some style goes totally out of fashion, it will most likely be in again after ten years or so, and start to gain vintage value. Thus, your collection grows over time, which means the value for the money spent grows rather than shrinks.<br /></li><br /><li><br />Nice shoes make you more attractive and tend to motivate staying healthy.<br /></li><br /></ul><br /></p><br /><p><br />So i recommend this hobby to everybody. Life is too short to wear only ordinary shoes. Finally, a word of warning: wearing fancy shoes is highly addictive and attracts special attention of people of the opposite gender (yes, guys take a note on that: this works well for men too) :)<br /></p>k6pshttp://www.blogger.com/profile/06654973951764384356noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3796746132180616201.post-28358255716584649652011-08-01T23:22:00.014-07:002018-06-17T22:41:15.350-07:00Orissaare-Muhu Öine XDream<p><br />Sume suveõhtu, vaikne ja soe. Väike Orissaare linn elab oma vaikset rahulikku elu. Ühes kohvikus peetakse sünnipäeva. Laua taga istuvad pidulikes riietes inimesed, daamid-härrad ja lapsed. Selle avatud uksest kostub suveõhtusse jutukõminat ja laulu. Aga seegi on üsna tasane. <br /></p><br /><p><br />Äkki ilmvad linna mitusada värvilises liibuvas riietuses, numbritega ja kiivritega klouni, kes askeldavad jalgrataste ja seljakottide kallal. Nende liigutused on kiired, täpsed ja läbimõeldud ning seljakottidest tuleb neil välja igasugu veidraid asju. <br /></p><br /><p><br />See on XDreami-rahvas. Kell kümme käib kooli staadionil üks kõvem pauk ja klounid teevad kõik ühekorraga rulluiskudel sealt üsna ruttu minekut. Alanud on ACE XDream-i 2011 kolmas, Orissaare öine pikk etapp.<br /></p><br /><p><br />Natuke kiiret uisutamist ümber linna ning siis pöörduvad klounid kolmekaupa kesklinna tagasi. Nad võtavad kiirustades uisud jalast, istuvad kanuudesse ja ragistavad nendega õhtuhämaruses läbi roostiku Väikese Väina vetele. Lesta traalima? Säinast?? Ei, siiski neid oranzi-valgekirjuid riidest kaste otsima, mis on kaldaroostikku ja saarekestele ära peidetud. Aga miks nad neid just pimedas otsima peavad?<br /></p><br /><p><br />K6ps on ka seal klounide seas. K6psu paatkonnal edeneb esialgu sõit üsna hästi. Aga ainult esialgu. Üldiselt võib arvata, et kui satud ööpimeduses paadiga keset karjamaad ning veel ei tea ka täpselt kus oled, siis oled üsna täbaras olukorras. Aga täpselt nii juhtus, kui me lootsime lõigata otse üle roosaarekeste ja suundusime eelnevate klounkondade poolt neisse rajatud tunnelisse. No pole viga, vaatame kaarti ja kompassi, mõtleme natuke, siis ragistame mingis suunas edasi. Surume kanuu elektrikarjuse alt läbi, ise ronime sellest üle ja olemegi jälle madalas vees. Kanuu küll takerdub algul hundinuiadesse kinni, aga pole viga - ronime põlvini vette ja lükkame takka. Peagi jõuame taaskord mustavasse vabasse vette.<br /></p><br /><p><br />Nüüd on juba täitsa pime. Vee peal paistavad mitmed tuled: eelnevate paatkondade pealambid (neid on mitmeid variante: led-e, ksenoone, ka üks vilkuvate roheliste tulukestega - ikka klounide värk), auto tuled eemal Väikese Väina tammil, ehk ka mõni kauge majakas. Sinna tammi poole me suundumegi, täpsemalt selle Muhu-poolsesse otsa. Tassime paadi üle tammi, istume ratastele ja kaome kuhugi metsade vahele Muhu mustavasse öhe.<br /></p><br /><p><br />Kihutame öistel radadel. Oksad peksavad vastu kiivrit, peaaegu ka vastu nägu. K6psu pealamp sisaldab ainult ühte led-i. See on piisav, et uurida kaarti, aga mitte päris piisav, et näha kõiki ees olevaid lohke ja kive piisavalt kaugelt. MÜRTS!! Oh pärgel, oligi mingi suurem kivi. Lendan ratta pealt nii kiiresti minema et rattakinga tallast jääb pool pedaali külge. Aiaiaiai - puus ja pöial valutavad. Aga, noh, pole viga, pulmadeks (ei, oot, need olid juba ära. 8 aastat tagasi. Küll see aeg ikka läheb ruttu.. Ah, enivei, ükskord ikka) paraneb ära, lähme edasi. <br /></p><br /><p><br />Kord lõpeb rada keset tumedat metsa. Siis ei aita muud kui kompassi järgi suund kätte, rattad õlale ja raginal minema. Siin peab varsti teine tee vastu tulema. No aga ei tule.. Keset pimedat metsa - vana maja. Ei ühtki tulukest, ei ühtki hingelist. Nagu muinasjutus.. Kahju et seda muinasjutulist tunnet ainult viivu tunda jõuab - teisel pool maja leiti kaardi järgi tee üles. <br /></p><br /><p><br />Hakkab koitma uus päev. Juba läheb valgeks. Kord jalgsi, kord ratastel ragistame kadastikes, metsateedel, mingis vanas paekaevanduses, mingi vana raketibaasi varemetel ja šahtides. Und nagu miskipärast ei olegi. <br /></p><br /><p><br />Päike on juba kõrgel kui järsku kaart näitab pikemat teekonda üle vee Kõinastu laiule. Ilma paatideta. Sinna suundub läbi vee kahlates terve rida kloune. Ega's midagi, hakkame meiegi astuma. Vesi ei ole kusagil sügavam kui pisut üle põlve. Mõned klounid püüavad rattaga sõita ning jõuavad ka üsna kaugele. <br /></p><br /><p><br />Saareke elab oma vaikset elu. Tuul, lained, päike. Kadakad ja kivid, sekka suuremaid metsatukki. Nende vahel mõni üksik maja. Ilus, vaikne, romantiline koht suvitamiseks. Kui just mõni lärmakas grupp läbi ei käi, mida aeg-ajalt pidavat juhtuma. Nii väidab üks kohalik mees, kes meile vastu juhtub. Noh, meie, klounid, ehk ei ole kõige tüütum seltskond. Pealegi, me jookseme saare mõne hetkega läbi ja kaome läbi vee tuldud teed tagasi.<br /></p><br /><p><br />Jätnud rattad keset Väikese Väina tammi, algab teine korralikum kahlamine: tammi keskelt Orissaare suunas. Algul on vesi pisut sügavam, isegi rinnuni. Siis aga hakkavad vastu tulema esimesed roosaared ning siin on vesi juba madalam. Keset ühte roosaart leian lõpuks selle, mida ammu juba kartsin leida - korraliku suure haamri. Päris ehtsa kuvalda. Suurima ja raskeima mida ma eales kohanud olen. (Need tänapäevased, mida ehituskaupade poes müüakse, on selle kõrval poisikesed). See haagib end mulle kaela ning teeb edasiliikumise peaaegu võimatuks. Vaevalt suudan jalgu tõsta, rääkimata käimisest või jooksmisest. Pole millelegi toetuda, pole kellelegi loota. Siiski - seiklusspordis on alati loota oma tiimikaaslastele. Nad turgutavad mind pisut magusate geelidega ja jookidega ning lasevad tempo alla. See aitab. Tasapisi läheb enesetunne paremaks. Ja sinna Saaremaa serva, otse Orissaare külje alla kuhugi roostikku see haamer minust maha jääb. Ma ei mäleta kas enne või peale Orissaare tee ületust. Kel huvi, mingu otsigu üles.<br /></p><br /><p><br />Pärastlõunal, kui oleme juba oma 14 tundi järjest teel olnud, jõuame tagasi Orissaare linna. Lõpp on juba käegakatsutavalt lähedal. Siiski ootavad meid enne päris lõppu ees veel mõningad katsumused. Esimene neist on kuulitõuge kooli staadionil. Kolme peale kokku tuleb ületada Eesti rekord. See õnnestub, aga mitte ka just liiga suure varuga. Järgneb Orissaare linnaekskursioon - tutvumine omal valikul linna kuuest vaatamisväärsusest neljaga: sadam, kesklinna piirkond, vana veetorn, elektrijaam. Lõpuks veel kohustuslik värisevate kätega turnimine puude otsa riputatud palkidel. Nüüd, NÜÜD on - tänu taevale - kõik see läbi. Võib rahulikult visata seljakoti seljast, lesida staadionimurul ja nautida sooja seljankat koos teiste klounide ja muude asjapulkadega. Isegi algav vihmasadu ei häiri.<br /></p><br /><p><br />Tulemuseks läheb kirja A-rajal 48-s koht 69-st lõpetanust, mis on JIT-Teami pika ajaloo jooksul vist üks kõrgeimaid kohti. Aeg 14:50:56, trahviaeg mõnede vahelejäetud punktide eest 3:45:00. Hullult hea tunne et SELLE ära tegime.<br /></p><br /><p><br />Tagasiteel võtame Muhust, legendaarsest Koguva külast, <a href="http://www.vanatoa.ee">Vanatoa talust</a> peale Triinu, Mia ja Pia. Tänu ühele heale inimesele avaneb võimalus seal teha ka väike uinak, pista midagi magusat põske ning oma käega katsuda ehitatavat "uisku" e. Muhu laeva. <br /></p>
<p>
<br />
Sealsamas koduste kadakate vahel istub endiselt Juhan Smuul. Igaveseks kivissse raiutud, lind õlal ja prillid ninal, vaatab ta mõtlikult merele. Värvilistes riietes klounide kiire tegevus ei paku talle justkui mingit huvi. Võibolla see on nii väike hetk igavikus, et ta ei pane seda tähelegi.
<br />
</p>k6pshttp://www.blogger.com/profile/06654973951764384356noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3796746132180616201.post-29704067658163712902011-07-29T23:07:00.000-07:002011-08-09T23:21:46.418-07:00Viljandi Folk 2011<p>
<br />Jälle käidud. Jälle kahekesi. Jälle neljap-reede. Viljandi ikka selline nagu alati: möllu ja rahvast täis lõunamaine suurlinn :)
<br /></p>
<br /><p>
<br />Seekordsed teravamad elamused ja uued avastused:
<br /></p>
<br /><ul>
<br /><li>Kristiina Ehina ja Sofia Joonsi hiiu kandle lugu. Seda elamust me seedisime kahekesi pingil lesides ja värskeid vaarikaid süües mitu tundi, jättes järgneva kontserdi vahele.</li>
<br /><li>Tants Joaquin Diaz-i merenge-rütmide saatel.</li>
<br /><li>Tuleb välja, et kontrabassi saab mängida ka ise samal ajal ringi kareldes.</li>
<br /><li>Hedningarna.</li>
<br /></ul>
<br /><p>
<br />Järgmisel aastal jälle.
<br /></p>k6pshttp://www.blogger.com/profile/06654973951764384356noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3796746132180616201.post-27521563859918716192011-07-18T00:45:00.004-07:002012-03-27T12:31:45.089-07:00Kahekesi Pedassaarel<p><br />Tänavusest juulikuisest puhkusest õnnestus k6psul veeta mõni päev kahekesi koos Triinuga. Lapsed olid neil päevil vanaemade juures. Sellise harukordse võimaluse peale ei teadnudki algul mida ette võtta. Tekkis tunne, et nüüd tuleb kõik korraga ära teha, alates niisama vedelemisest kuni maailma parandamiseni.<br /></p><br /><p><br />Viimaks aga küpses suhteliselt eluterve plaan: <br /><ol><br /><li>Läheme Valkla randa.</li><br /><li>Sööme selles forellipüügi-kohas midagi enam-vähem head.</li><br /><li>Peesitame pisut rannas.</li><br /><li>Vastu õhtut teeme päikeseloojangu-kajakimatka ümber Pedassaare.</li><br /><li>Jääme ööseks kahekesi saarele.</li><br /><li>Hommikul tuleme tagasi.</li> <br /></ol><br />Mõeldud-tehtud. Magamiskotid, mõned riided ja veel üht-teist kaasa ning minema. Peesitamisega oli nii ja naa: päike küll paistis mõnusasti, aga tuul oli pisut liiga külm, nii et päris õiget rannamõnu seekord ei olnud.<br /></p><br /><p><br />Kajakimatka osas aitas meid <a href="http://www.retked.ee/meresustamatkad/paikeseloojangumatk-pedassaarele/">Reimann Retked</a>. Matkajuht tuletas meelde kajakisõidu põhitõdesid, tutvustas meile Pedassaare ja ümbruskonna väiksemate saarekeste loodust ja ajalugu ning lubas jääda omapead ööseks saarele. Sõime pisut kodust kaasatoodud porgandipirukat, tõmbasime paadi kaldale, panime telgi üles. Matkajuht läks oma kajakiga tagasi Valklasse.<br /></p><br /><p><br />Õhtu oli ilus, kuigi pisut jahedavõitu. Päikeseloojangul värvus taevas kõige kaunimatesse loojanguvärvidesse. Kuna taevas oli suuremaid pilvi, siis olid esindatud ka tumedamad ja lillakad toonid. Lesisime rannaliival magamiskottides, üksteisele hästi lähedal ning nautisime seda vaatemängu. <br /></p><br /><p><br />Päike kadus silmapiiri taha ning punased-oranžid-kollased-roosad toonid hääbusid tasapisi tumesinisteks, hallideks, mustadeks. Pilvede vahelt tuli nähtavale suur kollane kuu. Merepind läikis tema paistel. Polnud tuuleõhkugi. Jahedusest hoolimata võtsime end paljaks ning tegime värskendava supluse kuuvalgel. Siis aga pugesime telki sooja magamiskotti teineteise kaissu.<br /></p><br /><p><br />Hommik tervitas meid kerge vihmasabinaga. Taevas oli üleni hall, meri lainetas. Udu varjas silmapiiri, mere ja taeva piiri. Vastaskallast polnud üldse näha. Ainult mõned mustad kogud - lähemalasuvad suuremad kivid - paistsid udus. Meie ööseks välja kuivama riputatud riided olid veel märjemad kui õhtul. Matkajuht saabus meile kokkulepitud ajal vastu - ühele seni udus kiviks peetud objektile tekkisid järsku aerud külge.<br /></p><br /><p><br />Valkla randa tagasi sõites oli lainetus kohati päris märkimisväärne. Siiski jõudsime ilma äpardusteta ja mitme vahva elamuse võrra rikkamana kohale.<br /></p>k6pshttp://www.blogger.com/profile/06654973951764384356noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3796746132180616201.post-13875350126425359442011-05-25T10:03:00.004-07:002012-03-26T23:20:47.248-07:00Tartu Jooksumaraton 2011<p><br />Läks, nagu ikka, nii nagu alati :) Ettevalmistus umbes sama mis alati, aeg umbes kahe tunni kanti nagu alati. Ilm oli soe ja päikesepaisteline nagu alati. Samad probleemid ka mis alati. Isegi seda kildu: "Käsna-Kalle Kantpüks - viimane laud!" korrati, nagu eelmisel aastal :)<br /></p><br /><p><br />Hm.. Prooviks järgmisel aastal midagi uut. Kostüümi? <a href="http://www.vibramfivefingers.com/index.htm">Vibram FiveFinger</a> papusid? Või siis hoopis paremat ettevalmistust..?<br /></p>k6pshttp://www.blogger.com/profile/06654973951764384356noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3796746132180616201.post-3671229440959407712011-03-31T10:57:00.000-07:002011-04-21T08:33:16.857-07:00Meenutusi minevikust: Shotimaa rattamatk, juuli 1998<h3><br />Alguse-jutt<br /></h3><br /><p><br />Matka idee olevat Jarmol, Reinul ja teistel tekkinud juba kunagi talvel Tehnikaülikooli ühiselamus, nagu ikka tekib ühiselamutes pidevalt väga mitmesguseid ideed. Mõned neist on lausa pööranud uue lehekülje Eesti või siis maailma majanduse, poliitika, tehnoloogia vms. ajaloo raamatus. Pärast idee sündimist hakkas Jarmol tõsine organiseerimis- ja juhtimistöö. See kestis kogu suve ja selle tulemusena me ühel augustihommikul seisimegi, rattad käekõrval ja seljakotid paksult kõiksugu enda arvates vajalikke asju täis, Mustamäel Rademari rattapoe ees. Varsti tuligi buss, kahe teljega järelkäru järel, ning rõõmsate ja ootusärevatena asusime rattaid lammutama, et need sinna kärusse pakkida.<br /></p><br /><p><br />Ei kujutanud me siis veel ette, et kolm nädalat hiljem hallil pärastlõunal siinsamas väsinute ja kõhnadena oma rattaid samamoodi, ainult ühe teljega kärust, välja võtame ja kokku paneme.<br /></p><br /><p><br />Ja siis algas teekond: Tallinn - Pärnu - Ikla - Läti - Leedu - Poola.<br /></p><br /><h3><br />Poola-jutt<br /></h3><br /><p><br />Poola tundus olevat teinud tormilise majandusliku arengu sellest ajast, mil ma teda umbes aasta tagasi viimati külastasin. Ei olnud ta enam nii must maa. Kunagised räpased, ilma usteta ja auguga põrandas, käimlad olid enamasti asendunud korralike tualettidega, mille eest nüüd küll 50 krossi taheti. Arvukad salakaubana toodud sigarette ja illegaalselt kopeeritud kassette müüvad putkad, furgoonidesse tehtud baarid ja kuurialused autoremonditöökojad olid enamasti, isegi maakohtades, asendunud soliidsete suurte äridega, mis rahvusvaheliselt tuntud kaubamärke esindasid. Papist, paberist ja plekist isemaalitud reklaamisildid olid asendunud suurte värviliste valgustatud ja trükitud plakatitega.<br /></p><br /><p><br />Ühes Poola linnas nimega Poznan tegime esimese suurema peatuse. Linnas oli eriti märgata arengut majanduses ja aeglase, kuid järjekindla muutue algust inimeste mõtteviisis.<br /></p><br /><p><br />Linnas olid tänavad korralikult puhastatud ja rõdud kaunistatud värviliste lillekorvidega. Kirikud ja nende ümbrused olid uhkelt ja silmatorkavalt ehitud. See tulenes küll ilmselt juba igivanast ja sügavasti juurdunud Katoliku usu traditsioonidest. Inimesed käisid juba euroopalikumalt riides ja ka tänavapildis võis näha ikka veel domineerivate väikeste Poola FIAT-ide kõrval päris palju uusi autosid.<br /></p><br /><p><br />Rikkamad inimesed olid endale ehitanud uued majad. Oli nii väiksemaid tagasihoidlikke maju kui ka suuremaid losse, mille välisukse kohal ilutses valge ingli kuju. Peale kommertsi ja usu muid elupõhimõtteid nagu näha ei olnudki. Ilmselt on Poola rahval veel ees silmitsi seismine sellest tormilisest kommertstegevuse arengust tulenevate tõsiste ökoloogiliste ja sotsiaalsete probleemidega. Näiteks tuleb lahendada juba kõige lihtsam ülesanne--korjata metsst ära peamiselt looduses aeglaselt lagunevatest plastikmaterjalidest koosnevad prahihunnikud. Neid on nagu meilgi tekitanud mõni pohhuist on oma prügikasti tühjendamisega.<br /></p><br /><p><br />Poolasse jäime esimeseks ööks ka ööbima. Leidsime ühe ilusa järve ja selle kõrval telkimiseks piisavalt suure platsi. Järves sain sel märjal ja külmal suvel esimest ja viimast korda looduses ujuda. Vesi oli soe ja tundus suhteliselt puhas olevat. Ka pesakond päris julgeid kühmnokk-luiki istus kalda ääres või siis ujus koos meiega.<br /></p><br /><p><br />Telgis oli pärast mitmekümnetunnist bussis istumist ja pärast ujumist ennast mõnus sirutada. Magamiskotis oli soe ja uni tuli kiiresti. Seda jätkus aga niikauaks, kuni Peep (Mait) mind ja Reinu kella kahe ajal öösel välja kutsus ja valvesse pani. Lubas ise telki sisse tulla, kui me viie minuti jooksul välja ei tule. Varsti me siis valvasimegi rattaid, kuni kella neljani. Oli varem otsustatud, et käru niimoodi vahetustega Poolas valvatakse. Kartsime ikka veel, et keegi võib kurja teha. Poolas on väidetavalt aastaid tagasi ikka aeg-ajalt turistidele kurja tehtud. Seekord aga seda kellelgi plaanis ei olnud. Seisime kahekesi ööpimeduses, vaikuses ja rahus. Taevas oli selge. Särasid tähed ja järve kohal paistis täiskuu. Oli täielik tuulevaikus, nii et kuu peegelpilt järvepinnalt oli täpselt sama selge kui kuu ise. Aeg-ajalt võis näha augustikuule omast tähtede liikumist. Mõni lasi hetkega heleda jutina üle taeva, mõni teine jälle liikus vaikselt ja aeglaselt, samal ajal aina väiksemaks ja väiksemaks muutudes. Ei tea, kas ta eemaldus Maast või hoopis põles ära. Harva oli kuulda ka õrna oksa praksumist. Kord hakkas üks lind isegi mõneks ajaks metsas häälitsema.<br /></p><br /><p><br />Olime Reinuga mõlemad napisõnalised. Aja surnukslöömiseks vahtisime tähti ja tegime kükke. Peale viiesaja küki tegemist ei tahtnud jalad küll hetkel enam sõna kuulata, aga sellest sai peatselt üle. Kui idataevas juba heledamaks hakkas minema ja järve kohale tihe valge udu kerkis, ajasime kogu laagri maast lahti, panime telgid kokku, sõime ja jätkasime sõitu.<br /></p><br /><h3><br />Saksamaa-jutt ja Amsterdami-jutt<br /></h3><br /><p><br />Ida ja Lääne vahel laiutava ja tormiliselt areneva Poola selja taha jätnud, jõudis meie seltskond Saksamaale. See tundus olevat vähe muutunud. Samad sirged ja laiad kiirteed, samad autod, samad linnakesed, sama endaga rahul olev rahvas--kõik üldjoontes sama. Saksamaal, nagu paljudes teisteski nii-öelda arenenud riikides, on vist väga igav elada--mitte midagi ei juhtu, riik ja ametiühingud teevad kõik ette-taha ära, iga sammu eest tuleb maksta, praktiliselt puudub võimalus minna omapead kuhugi metsa kolama. Uutest asjadest hakkas silma ainult paar tuulejõujaama siin ja seal kiirtee ääres. Laisalt pöörlesid kauguses nõrga tuule käes nende suured valged tiivikud suurte valgete postide otsas. Sakslased mõtlevad juba ammu ökoloogilise majandamise ja loodussõbraliku eluviisi peale. Prügi sorteerimine eri kastidesse on neil vana leiutis. Uuemal ajal on nad hakatud tegelema selliste kallite ja tõsiste, aga esialgu ebakindlate projektidega nagu tuule- ja päikeseenergia. Kui Eestis pöörlesid sajandite eest küngaste otsas võimsad tuulikud ja ajasid ringi suuri raskeid veskikive, miks siis ei võiks tänapäeval panna nende asemele suhteliselt kerged tuulejõujaamad loodussõbralikuma majandamise nimel? Tahkurannal on sellega juba edukalt algust tehtud. Üldiselt aga ei ole Eesti inimesed vist veel selleks valmis, et tuua suurt ohvrit praegu õrna lootuse eest puhtamale tulevikule.<br /></p><br /><p><br />Saksamaal peatust ei tehtud. Jätkasime hoopis Hollandi suunas. Turismibussidele kehtib Euroopas teatavasti selline reegel, et kui ollakse 16 tundi sõitnud, siis peab vähemalt 8 tundi puhkama. Sellised 8-tunnised puhkusi saab siis edukalt ära kasutada mõne linnaga tutvumiseks. Amsterdam oligi meil esimene selline linn. Kaheksa tundi linnaga tutvumiseks on muidugi pisut vähe. Parimal juhul saab linnast mingi üldpildi ja mingi idee, et mida siis vaadata, kui teist korda pikemaks ajaks tagasi tulla.<br /></p><br /><p><br />Amsterdam on suur ja vana linn. Seal oli väga palju erinevaid inimesi: nahavärviga päris valgest kuni päris mustani kõikides vahepealsetes toonides ja pooltoonides, kõikvõimalike rahvuste, sugude, rasside, vanuste, etnilistesse ja muudesse gruppidesse kuuluvuste, kõikvõimalike elupõhimõtete ja intelligentsuse tasemetega. Enamus tundis ennast vabalt: kes käis niisama ringi ja tegi pilti, kes istus maas ja mängis pilli, kes jutustas elavalt ja valjult oma kaaslastega, kes joonistas asfaldile, kes lasi oma suure laia vana Ameerika lahtise autoga kummivilinal minna, kes vaatas kust aga saab kellegi hetkeks hooletusse jäetud koti ära näpata, kes püüdis mingi meetodiga turistidelt pisut raha välja meelitada jne.<br /></p><br /><p><br />Silma hakkas tohutu kanalite süsteem, millest enamus oli ehitatud juba 17. sajandil, ehk siis kaevatud käsitsi. Sellega oli muidugi hirmus töö ära tehtud. Üks nendest arvukatest veeteedest, mis mööda linna igasse suunda jooksid, pidi ilmselt olema ka esialgne Amsteri jõgi, aga seda ei olnud ilma kaardita võimalik kanalitest eristada. Päeval päikese käes oli näha kanalites vaikselt voolav roheline vesi. Selles ujus ja hulpis tühje pudeleid, kilekotte, õllepurke, jäätise- ja shokolaadipabereid ning muud rämpsu. Ilmselt oli juba aegade algusest peale sinna kui kõige kättesaadavamasse ja odavamasse kohta, kuhu kunagi keegi vaatama ei lähe, loobitud kõikvõimalikke jäätmeid ja võibolla peidetud ka muud. Ei tea, millal keegi nende kanalite põhju viimati uuris. Ühes kanalis ujus rahulikult tuttpütt koos ühe pojaga. Nad liikusid kergelt ja vaikselt, vana ees, noor järel, mööda hulpivast keskelt mõlki vajutatud Coca-cola purgist ja kadusid oma teed. Nii et mingi elu pidi seal ikka käima.<br /></p><br /><p><br />Õhtul maksin mõned kuldnad ja läksin turistidele mõeldud linna tutvustavale laevaekskursioonile. Sellistest linnadest, mille keskosas on kas mingi suur jõgi või kanalite süsteem, näiteks nagu Amsterdam, Pariis ja London, saabki kõige parema lühiülevaate veelt. Enamasti on ju tähtsamad vaatamisväärsused jõe ääres. Amsterdamis aga eriti tähtsaid linna sümboleid, nagu Pariisis on Eiffeli torn ja Londonis Big Ben, ei olnud. Olid ainult mõned kanalid, mis pikalt läbi linna ulatusid ja üksteisega ristusid. Kanalitel oli lõpmatu arv sildu. Neid oli seal vanu ja uusi, kaarjaid ja kandilisi, autodele, trammidele ja jalakäijatele. Kui õhtul pimedaks läks, siis süüdati sillakaarte kohal lampide read. Need andsid päris hea valgusefekti. Ühes kohas oli isegi korraga üksteise taga näha seitsme silla valguskaared.<br /></p><br /><p><br />Lisaks kanalite süsteemile oli teine asi, mis Amsterdamile omapärane tundus olevat, tava paigaldada iga maja katuse alla tali, et sellega saaks väljast asju üles vinnata. See olevat juba vana traditsoon, mida kasutatavat tänapäevalgi.<br /></p><br /><p><br />Kolmas asi oli mingi eriline jalgrattakultuur. Jalgrattaid oli Amsterdamis palju. Kõik need olid aga vähemalt 10 - 50 aastat vanad, mõned veelgi vanemad. Nad olid primitiivsed, ilma käikudeta, aja jooksul mitu korda musta värviga üle värvitud, roostes, kõverad, kriuksuvad ja kolisevad. Nendega sõitsid aga väga soliidsed inimesed. Lukustatud olid nad aedade, postide ja sillapiirete külge hästi jämedast ja kindlast trossist lukkudega, mida oleks väga raske lahti muukida või läbi lõigata. Ei tea, kas seal siis nii palju rattaid varastatakse, et igaüks püüdis ühelt poolt väga vana ja väärtusetuna näiva ratta ja teiselt poole uue ja tugeva lukuga (mis võis maksta rattast päris mitu korda rohkem) kõigile nädata, et tema ratast lihtsalt ei ole mõtet üritada varastada? Erinevalt sellest on Eestis enamus rattad tehnika viimane sõna ja lukustatud kergete ja odavate trosslukkudega, mida tõenäoliselt keskpäraste plekikääridega päris lihtsalt läbi lõikab.<br /></p><br /><h3><br />Londoni-jutt<br /></h3><br /><p><br />Õhtupimeduses jätsime Amsterdamiga hüvasti. Jätkasime sõitu Prantsusmaa ja La Manche´i väina poole, kuhu jõudsime järgmiseks hommikuks. Siin, enne Eurotunnelisse sisenemist, oli isegi mingi passikontroll, erinevalt teistest riigipiiridest alates Saksamaast. Eurotunnelis on kolm käiku: kas äärmist rongidele ja kolmas, keskmine, abitunnel. Ühes äärmises sõitsid rongid ühtepidi - Inglismaale, teises teistpidi - Prantsusmaale. Meie buss koos käruga mahtus parajati ühte vagunisse.<br /></p><br /><p><br />Selles rongis eriti midagi teha ega näha ei olnud. Sai ainult pisut ümber bussi ringi käia ja end sirutada, kui poole tunni pärast juba oligi rong kohal.<br /></p><br /><p><br />Siin hakkas vasakpoolne liiklus, siin oli palju asju teisiti, lähtuvalt juba vanadest ja suuri rahvahulki hõlmavatest traditsioonidest, mida on ülimalt raske muuta. Kõike seda igivanadel alustel väljakujunenud erilisust võis varsti näha ka Londonis. London on muidugi oma nõu ja jõuga ajaloo jooksul saanud maailma peaaegu et tähtsaimaks keskuseks. Alguse saanud Thamesi jõe ääres, on ta miilide viisi igas suunas ennast laiutanud ja ammu sundinud taanduma võibolla imeilusa looduse, mis on seal temast sadu tuhandeid kordi kauem valitsenud.<br /></p><br /><p><br />Päike paistis läbi kerge pilvevine, kuid ilm Londonis oli hirmus palav. Pärast tavalist rahavahetust ja linna kaardi hankimist alustasin oma ringkäiku sellega, et maksin £12 ja istusin turistidele linnaga lühikeseks tutvumiseks mõeldud kahekordsesse, pealt lahtisese bussi teisele korrusele. Ka kõrvaklapid pisteti pihku ja nendest võis kuulata tutvustavat juttu iga objekti kohta, millest me möödusime. Liiklus oli tihe ja mitmel pool olid ummikud. Siin liikus palju Londonile omaseid kahekorruselisi punaseid busse ja suuri musti taksosid.<br /></p><br /><p><br />Buss sõitis läbi paljude tähtsamate kohtade: parlamendihoone ja Big Ben, sillad, muuseumid, kuningaloss, Harrod’s kaubamaja, tähtsamad tänavad nagu Picadilly Street ja teised, kirikud, Buckinghami palee, Hyde park, jt.<br /></p><br /><p><br />Pärast seda, kui üks ring täis sai, läksin jala edasi. Otsustasin mõningaid asju jalgsi uuesti vaatama minna ja muuseumides käia. Ka Londonis liikus rahvast palju, kuid inimesed olid tunduvalt vaoshoitumad kui Amsterdamis. Igal pool olid Londonile iseloomulikud asjad, nagu punased telefoniputkad, Underground-metroojaamu tähistavad sildid ja üldse igasugused imelikud sildid ning viidad. Näiteks tänavaületuskoha ette oli kirjutatud ka “Look right,” “Look left,” või siis ka “Look both ways” vihjetena sellele, kust poolt võib tänava ületuse ajal auto tulla.<br /></p><br /><p><br />Ka äride siltidel oli kohati pikalt ja põhjalikult kirjeldatud, mis siit saab.<br /></p><br /><p><br />Londonis on ka mitu parki, millest kõige suurem on Hyde park. Seal kasvavad võimsad puud, mille üksikud lehed kas siis juba sügise ootel või lihtsalt pidevast kuivusest ja palavusest kolletama hakkasid, ja muru, mis ka kuidagi kuiv ja kollakas tundus (võibolla ei olnud sealkandis niipalju vihma sadanud kui Eestis). Seal on ka kas tehtud või ise tekkinud tiigid ning ojad. Arvukad tuvid kössitasid väiksemate puude all varjus, otsides kaitset palavuse eest. Väidetavalt pidi seal ka palju oravaid olema, kuid mulle küll ühtegi silma ei hakanud.<br /></p><br /><p><br />Hyde park on koht, kus peale tööpäeva lõppu saab peaaegu kõike teha. Paljud tulid siia jalgpalli, tennist, petangi, golfi või midagi muud mängima ja harjutama, jooksma, suurde välibasseini ujuma, kala püüdma, ratsutama või veel ilmselt üsna mitut spordiala üsna mitmel tasemel tegema. Paljude spordialade harrastamiseks oli isegi väljakud ehitatud. Ainult rattaga sõita ja rulluisutada ei olnud seal miskipärast lubatud, see oli pargi igasse väravasse kirjutatud. Rahulikumad inimesed tulid aga koeraga või ilma jalutama, pingile istuma, lugema, vestlema, armastama, päikest võtma, magama, pilti tegema, piknikut pidama, vms. Lõpuks oli seal ühes nurgas ka vaba mikrofon, kuhu igaüks võis kaaskodanikele rääkida, mis heaks arvas. Üldse on Hyde park väga suur ala ja võimalusi on väga mitmesugusteks tegevusteks. Korda valvasid seal paar ratsapolitseinikku, kes enamasti vaikselt ringi ratsutasid. Hyde pargis lõppes ka minu põgus jalutuskäik Londonis. Astusin bussi ja mõne aja pärast jätkas see sõitu põhja, Shotimaa poole.<br /></p><br /><h3><br />Glasgow-jutt ja matka alguse-jutt<br /></h3><br /><p><br />Järgmisel hommikul kihutasime mööda kiirteid ikka edasi ja edasi põhja, Glasgow poole. Järsku tundus, et järelkäru käitub imelikult. Selgus, et selle kumm oli purunenud ja koos veljega ära põlenud ning ka assi ots oli kulunud. Hetke seisime nõutuna tee ääres. Siis aga haakisime käru lahti, jätsime mõned inimesed valvama ja läksime ülejäänuga abi otsima. Pärast mõningast keerutamist leidsime päris lähedalt remonditöökoja. Kuna aga hommik oli alles noor, siis ei olnud seal näha ühtki hingelist. Lähedalasuvast majast ajasin pereproua üles (millega too ilmselt mitte eriti rahul ei olnud) ja see seletas pikalt ja laialt meile Shotimaa inglise keeles midagi. See shoti-inglise keel oli aga nii kõver, et esialgu ei saanud minu ameerika-inglise keelega harjunud kõrvad isegi mitte lihtsamatest sidesõnadest aru. Lasksin tal kuus korda seletada, enne kui aru sain, et mehed tulevad kell kaheksa ja et siinmail algab tööpäev täpselt. Ja mehed ei võtnud meid jutule tõesti enne kui täpselt kell kaheksa. Toodi tee äärest käru kohale ja hakati arutama, mida edasi teha. Lõpuks otustati rahvas bussiga Glagow lähistele kämpingusse viia, siis tagasi tulla, rattad bussi panna ja järele tuua ning lõpuks käru korda teha.<br /></p><br /><p><br />Päevapeale jõudsimegi Glasgow’sse. Tegime linnas lühikese peatuse ja läksime siis otsima linna lähedal asuvat kämpingut, kus pidime ennast väiksemateks gruppideks jagama ja oma matkateekonda alustama. Seal pidime ka öö veetma. Õhtul läksin koos Reinu, Kadri, Kertu ja Siimuga uuesti linna peale.<br /></p><br /><p><br />Teised jäid sinnasamasse, pidades bussipileti hinda (£1.10) liiga kalliks. Olid hoopis Venno eestvedamisel mingisse kohalikku kõrtsi läinud ja seal nalja teinud, st. Venno ja Väints omavahel, teised olevat põhiliselt ainult naernud. Pärast ei olevat nad kahetsenud, et nii tegid. Ja meie ka ei kahetsenud, et linna läksime. Algul otsustasime vaadata mõningaid vaatamisväärsusi, põhiliselt hooneid. Kadri orienteerus linnas päris hästi ja teised läksid enam-vähem sinna, kuhu tema arvates tuli minna. Ja üldiselt ta ei eksinud. Nägime vasest tehtud linna skulptuuri, mida sai mingil määral kasutada linna plaanina, suurt ülikooli kompleksi arvukate hoonetega, kirikut, mille kõrval oli mingi vana aiaga piiratud koht, kuhu oli tehtud pealuu kujuga monument, ja kus oli aial silt “DANGER! Keep out!!” Ei osanud me välja mõelda, mis oht seal olla võis, aga näha oli, et paigas olnud keegi ammu käinud - seal kasvas kõrge metsik rohi, milles vedelesid mitmesugue prahi kõrval ka mõned vanad müürikivid.<br /></p><br /><p><br />Keset linna asuval mäel oli vana surnuaed, mis oli kõrge ja paksu kivimüüriga ümbritsetud. Seal oli ümber mäekülje tohutu hulk kivist riste, obeliske, väikesi kambrikesi, monumente ja muid moodustisi. Igaüks neist oli kellelegi pühendatud. Paljud tundusid olevat juba mitu sajandit vanad. Kõige kõrgemal asus kõige suurem kujuga monument. See oli püstitatud John Knox´ile, kes oli XVI. sajandil refomatsiooni juhtimisega seotud usutegelane. See kalmistu tundus olevat linna kõige huvitavam vaatamisväärsus. Paraku hakkas aga juba hämaraks minema ja selle ametlik külastusaeg oli ammu lõppenud ning kõik väravad lukus. Kuid ühe müüri ääres oli juhuslikult redel püsti pandud. Ja kuna meil oli parajasti võibolla elus ainus võimalus seda kalmistut näha, siis otsustasime seda kasutada. Teiselpool aeda ei olnud peale meie ainsatki hingelist. Käisime ja imetlesime neid kiviriste ning muid moodustisi päris tükk aega, vist isegi mitu tundi.<br /></p><br /><p><br />Vahepeal oli juba päris pimedaks läinud ja ümberringi all paistis tuledes linn. Kui asi vaadatud sai, hakkasime väljapääsu otsima. Kõik väravad olid aga lukus. Tekkis pingeline olukord. Peasissekäigu juurde kahe hoone vahel asuva suure värava juurde ei julgenud me minna, sest kui seal ka oleks olnud keegi meid välja laskmas, oleks tal ilmselt tekkinud küsimus, kuidas me sisse saime. Viimases hädas avastasime aiaaugu ja hiilisime üle lillepeenra sellest läbi. Seejärel jäi üle ainult mööda mäekülge alla kõnniteele laskuda ja pingeline moment oligi möödas. Õnneks keegi meid ei märganud. Rõõmsalt sõitsime bussiga kämpingusse tagasi.<br /></p><br /><p><br />Järgmisel hommikul oli tublisti tööd. Buss tuli meie jalgratastega ja need tuli sealt välja võtta, oma jupid üles leida, kokku panna ja proovida, kas sõiduriist veel hästi liigub. Käru oli jälle korras, kuid kahe telje asemel oli sel nüüd vaid üks. Remondi-onud olevat soovinud parandamise eest £1000 . (Selle raha eest oleks Eestis ilmselt juba samasuguse käru saanud osta.) Seepeale võtnud bussijuhid lihtsalt ühe telje ära, ja asi oligi korras.<br /></p><br /><p><br />Kui rattad olid kokku pandud, jagasime kaasavõetud suure hunniku toitu nelja grupi vahel. Iga grupp sai saia, mis varsti hallitama läks, leiba, mannat, riisi, tatart, kala- ja lihakonserve, makarone, küpsist, kommi, rosinaid, võid, halvaad jms. Lõpuks tuli veel asjad sadulakottidesse pakkida, mis võttis ka oma aja. Siis sõime ja umbes lõuna ajal asusimegi lõpuks kauaoodatud teele.<br /></p><br /><p><br />Kogu rahvas, 48 inimest, oli jagatud nelja gruppi, millest igaühes oli 12 liiget. Meie grupi juht oli Kertu, juba pisut kogenud matkaja. Tartu Ülikooli loodusgeograafiatudengina tundis ta ka ümbrust kõige paremini. Siim, kes muidu oma igapäevast leiba teenis ühes Tartu fotolaboris, oli meil rajaleidja. Talle meeldis alati kõige ees sõita. Kui ta alustaski teistest pisut hiljem, siis tuiskas ta alati kõigist mööda ja võttis jälle sisse oma liidripositsiooni. Kadri, olles lõpetanud Tartu Ülikooli meditsiinierialal ja ka sellel erialal töötades, oli grupi arst. Tema tarkustest oli meil nii mõnelgi korral abi. Venno, näitleja kes oli tuntud ka kui Otto-Triin, oli meie grupi vaim ja hing. Tema alati hea tuju ja meisterlikult ettekantud naljad olid väga abiks kõige raskematel hetkedel, millest edaspidi juttu tuleb. Lisaks osutus Venno koos Siimuga heaks lõkkemeistriks. Annika oli Venno abikaasa, kes oma isikupära poolest viimasega täpselt paari sobis. Alar, infotehnoloogiaspetsialist, oli tehnikamees. Ta eelistas sõita rivi lõpus ja kui kellegi ratas tahtis kohendamist, siis tuli ta kohe appi. Lisaks oskas ta veel priimusega ümber käia ja tegi sellel tule üles iga kord, kui tahtsine süüa tegema hakata. Alari sõbranna ja töökaaslane Eve oli samuti oma igapäevases elus infotehnoloogiaspetsialist. Kati oli Tartu Ülikooli psühholoogia-, Kristina keemia- ja Marko (kes sai tuntuks ka “Hugo” nime all) meditsiinitudeng. Lõpuks mina ise püüdsin grupis olla fotograaf ja matkapäeviku pidaja ning sõitin ka enamasti grupi lõpus.<br /></p><br /><h3><br />Esimene matkapäev<br /></h3><br /><p><br />Suured sadulakotid olid pungil täis ja tegid ratta ning sellega sõitmise üsna raskeks. Kahekesi sai selline kott rattale vinnatud ja pakiraamile kinni seotud. Tagumisse kummi tuli kindlasti 4.0-ine rõhk panna ja sõidul tuli iga hinna eest vältida kõrgeid ja teravaid tänavakive, mida linnas aeg-ajalt ette tuli. Eriti valusad olid mingid Shotimaale omased suvalised moodustised teede alguses, mis pidid tagama selle, et ainult selle sõidukiga sealt üldse läbi saab, milleks antud tee ette on nähtud. Näiteks kui oli tegemist jalgrattateega, siis tuli selle alguses läbi vingerdada mingite postide ja aedade vahelt, kusjuures vahed olid just täpselt nii laiad, et just ainult rattaga sealt läbi mahtus. Näiteks rolleriga poleks enam mahtunud. Ja ei mahtunud ka meie laiade sadulakottidega. Venno hüüdis isegi enne üht sellist tõket eesti keeles kõva häälega: “Shotlased, te olete lollakad!!!” Aga kahekesi ratast tõstes ja nügides saime siiski läbi. Lisaks sadulakotile oli mul veel raske seljakott fototehnikaga, mis üsna varsti kaela peale hakkas. Aga kannatasin ära ja pärast ei kahetsenud. Tegin ligi kümme rulli ilmi täis ja neis sisaldusid mõned üsna väärt kaadrid.<br /></p><br /><p><br />Päris kämpingu lähedal saime soliidsele jalgrattateele ja alustasime seal sõitu tagasi Galsgow poole, et sellest läbi minna. Linnas ekslesime pisut ja tegime tihti peatusi, et kaarti vaadata ja edasist liikumissuunda otsustada. Varsti juhatati meid suurele rattateele, mis viis teisele poole linna. Tee lookles kümnete kilomeetrite viisi küngastest üles ja alla, mööda metsaääri ja mingeid tehasetaguseid, läbi tunnelite ja üle sildade, läbi lehmakarjamaa ning mööda jõe vasakut kallast.<br /></p><br /><p><br />Vändates vaatasin tihti paremale jõele, lootuses seal avastada tükki Shotimaa loodusest. Esialgu, kui jõgi mööda tehasetaguseid ja elektriliinide, torude ning sildade alt voolas, ei olnud seal aga märke elust. Jõkke oli loobitud kõiksugu rämpsu. Seda oli minu arvates rohkem, kui Eesti jõgedes näha võib. Seal oli jäätisepabereid ja õllepurke, toru- ja lauajuppe, kilet, kõikvõimalikke plastmassdetaile, kaubamaja ostukäru ning vana diivan (võibolla arvas keegi, et sellest saab hea parve?).<br /></p><br /><p><br />Kui linnast välja jõudsime, tuli jõele ka rohkem elu sisse. Siin-seal võis ujumas näha üsna tavalisi puhkesulestikus sinikael-parte ja vanu, valgeid ning noori halle kühmnokk-luiki. Ka mõnda üsna tavalist kajakat oli näha. Üldse olid kõik linnud, keda ma nägin, mulle juba Eesti loodusest tuttavad. Vahel arvasin aga kuulvat ka võõraid linnuhääli.<br /></p><br /><p><br />Jõe ääres kasvas igasugu taimi ja ka nendest olid mulle enamus Eesti loodusest tuttav. Oli aga paar sellist, mida enda arvates kodus näinud ei olnud: mingi madal põõsataoline taim peente lehtede ja väikeste mustade kaunviljadega ning mingi suuremate oranzhide kellukataoliste õitega taim. Esimene osutus Shotimaal üsna tavaliseks, teist aga nägin sealsamas jõe ääres ainult ühe korra.<br /></p><br /><p><br />Jões võis ka kalu olla, sest õngitsejaid istus selle ääres päris palju. Üksikud olid isegi spetsiaalses kalamehe kummiülikonnas rinnuni vette läinud. Kalapüük tundus sealmail üldse jalgpalli ja golfi järel populaarsuselt kolmas harrastus olevat.<br /></p><br /><p><br />Olime valinud esimeseks sihtpunktiks Loch Lomond´i, ühe päris soliidse järve, mille äärde jõudsime õhtuks. Minu kilomeetrilugeja näitas, et olime sel päeval ligi 45 km. sõitnud. Järve ääres oli ka väike linnake nimega Balloch, mis oli suur turismikeskus.<br /></p><br /><p><br />Ballochisse otsustasime ööbima jääda. Linnast veidi eemal leidus spetsiaalselt pikniku pidamiseks mõeldud muruplats. See kõlbas ka telkimiseks. Pidevalt oli küll väike kartus, et äkki seal ei tohigi telkida ja meid tullakse ära ajama. See kulmineerus siis, kui politseiauto paar korda mööda sõitis. Kuna tal aga meie juurde asja ei olnud, siis rahunesime ja keerasime pärast makaronipudru söömist magamiskottidesse unele.<br /></p><br /><h3><br />Teine matkapäev<br /></h3><br /><p><br />Kui eelmisel päeval oli taevas olnud pidevalt hall ja sadas peent uduvihma, siis hommikul hakkas tulema juba tõsisemat vihma. See jätkus kuni lõunani. Siis aga läks taevas pisut huvitavamaks ja päikegi näitas end vahel.<br /></p><br /><p><br />Panime telgid kokku, sõime ja jätkasime oma teed. Linnakese keskel künka otsas oli park ja väike loss. Asusimegi kerget tõusu võtma, et sinna jõuda. Peale ilusa vaate järvele ja mägedele seal midagi huvitavat aga polnud. Hakkasime tuldud teed tagasi laskuma. Enne laskumist tegin Vennole ettepaneku võidu laskuda. Sellest too aga keeldus ja peatselt selgus, et õigesti tegi: aina kasvava kiirusega alla tormates nägin enda ees, kuidas Alari ratas kõikuma lõi, külili viskus ja pärast väikest lohisemist tee äärde pidama jäi. Minu ees viis korda aeglasema kiirusega sõitnud Kristina pidurdas muidugi seepeale järsult ja talle otsasõidu vältimiseks olin sunnitud sama tegema. Märjal asfaldil aga hakkas ratas libisema. Kukkusin vasakule küljele ja lohisesin pisut edasi. Lõpptulemus oli see, et Alaril oli haav peas ja mul vasakus küünarnukis. Minu kiiver, millest tükk väljas, oli ilmselt ennast õigustanud ja peahaava ära hoidnud. Lisaks olid meil veel riided lõhki ja ratas kriimustatud. Minu rattal oli purunenud ka kompuuter, nii et läbitud distantsi ma enam öelda ei osanud. See vahejuhtum andis meile kokkuvõttes hea õppetunni. Hiljem juba hoidsime rangelt kiivreid peas ja tõsistes mägedes oskasime end hoida. Pärast matka kuulsime, et teistes gruppides oli hulleminigi kukutud: ühe sõidukil olid mõlemad rattad ära vahetatud ja üks matkaja oli lausa rongiga linna arsti juurde sõitnud.<br /></p><br /><p><br />Lõunaks jõudsime järgmisse väikesesse linnakesse. Seal tegime Jarmo grupi eeskujul sooja suppi kusagil kangialuses, kuhu vihma ei sadanud. Alaril olid kaasas bensiiniga köetav priimus ja paar potti. Nendega sai kogu matka jooksul päris kiiresti piisavas koguses putru või suppi teha. Kohalikud aina jalutasid kangi alt läbi, vaatasid ja imestasid.<br /></p><br /><p><br />Pärast lõunasööki jätkus sõit mägede poole. Varsti seisime silmitsi esimese raske tõusuga. Aeglaselt, kõige madalama käiguga ning ähkides ja ohkides läks meie kolonn päris visalt üles. Kohati tuli rattaid ka käekõrval üles lükata. Vihm oli järele jäänud ja taevas kohati selgemaks läinud. Peatusime sagedasti. Võtsime riideid seljast vähemaks, sõime rosinaid ja ootasime nõrgemaid tagantpoolt järele. Lõpuks aga tervitaski meid selle künka lame tipp. Seal peatusime pisut ja lasime pilgul ümberringi avanenud Shotimaa mägisel maastikul puhata. Igal pool kasvasid sõnajalad ning madalad jändrikud okaspuud. Näha oli ka mitmeid liike shoti rahvustaimi--ohakaid. Neid oli suuremate ja väiksemate lillakate ja roosakate õitega, rohkem ja vähem teravaokkalisi. Silmapiiril paistsid arvukad künkad, mille tippe varjas kerge valge udu.<br /></p><br /><p><br />Kui kõik olid järele jõudnud, hakkasime teiseltpoolt küngast alla laskuma, aimates, et läbitud tõus ei olnud kaugeltki mitte viimane ja ka mitte kõige raskem meie teel. Laskumine raske rattaga oli igal juhul palju lõbusam kui tõus. Sirge asfalttee kadus ees allapoole. Sellel võis saavutada metsikuid ja eluohtlikke kiirusi, kui pidureid poolenisti peal ei hoidnud. Pärast matka kuulsime, et teisest grupist oli keegi hull proovi mõttes lausa 75-kilomeetrise tunnikiirusega sealt alla tulnud ja õnneks ta ei kukkunud. Nii jõudsime lühikese ajaga alla tagasi ja hakkasime lähenema järgmisele mäele. Ekslesime seal pisut ja lõpuks leidsime jalgrattatee, mis viis Callanderi. Otsustati, et see on enam-vähem õige suund, ja hakatigi rõõmsalt minema.<br /></p><br /><p><br />Algul oli tee päris hea ja lai. Kohati olid sel küll suuremad lombid. Varsti hargnes tee kaheks. Callanderi poole näitava viida juures oli jalgratta märk, millele oli punane kriips diagonaalselt peale tõmmatud. Loomulikult tähendas see, et seda teed mööda rattaga varsti enam minna ei saa, aga loomulikult ei pööranud me sellele asjaolule esialgu suuremat tähelepanu. Kuid oma kõige väiksemates sisemistes ajusoppides aimasime siiski halba.<br /></p><br /><p><br />Esialgu jätkus sama lai ja lõbus tee, aga ainut esialgu. Peagi seisime silmitsi vana tuttava, ainult ettenähtud viisil liikumist võimaldava takistusega. Seekordne takistus lubas liikumist ainult jalgsi. See oli lihtne aiavärav, mille kõrvalt läks trepp üle aia. Venno oli täis erakordset teotahet. Ta arvas, et Suvorovi mehed, kes läbi Alpide läksid, küll selliste moodustiste taha pidama ei oleks jäänud. Tema eeskujul tegid ka teised saatusliku otsuse, et tagasiteed ei ole. Kui me siis asusime neljakesi rattaid järjest üle värava tõstma, ei aimanud me veel, mis meid ees ootab.<br /></p><br /><p><br />Teisel pool aeda läks kitsas, sügav ja käänuline jalgrada. Kui poleks olnud rattaid ja raskeid sadulakotte, siis vettpidavate matkasaabaste ja suusakeppide moodi matkasauadega oleks seal vist jalgsi päris mõnus vantsida olnud. Tee lookles läbi sõnajalatihniku ja mägikanarbiku puhmaste. Mägikanarbik õitses erinevates toonides - punaste, roosade ja oranzhide õitega. Mitmel pool oli väikesi selgeveelisi mägiojakesi, mis kord jooksid teega paralleelselt, kord lõikasid seda ja kord voolasid lausa mööda seda. Teel oli suuremaid kive ning vett ja pori täis auke, muhke ja lohke. Rattaga seal sõita ei olnud võimalik. Seega tuli neid käekõrval nügida.<br /></p><br /><p><br />See oli ränkraske teekond. Tundide ja kilomeetrite viisi nügisime rattaid üles väiksematest tõusudest ja hoidsime neid poriaukudesse külili libisemast. Kust üksi läbi või üle minna ei jaksanud, sealt kangutati ja ragistati kuidagi kahekesi. Esialgu üritasime kõigi nende takistuste vahel leida optimaalset teed, kus ratas ei vajuks aukudesse ja ka endal jalad võimalikult kuivaks ja puhtaks jääksid. Lõpuks aga kadus meil igasugune mõtlemisisu ja punnitasime loomaliku toore jõuga ainult otse ainult sinna, kuhu see õnnetu tee viis. Otsekui mõnitavalt sõid meid mõnuga veel tuhanded imeväikesed kihulased, kes pugesid riiete alla ja panid naha kipitama. Suured mustad liikumatud nälkjataolised limused olid ka teele roninud. Ilmselt paljudele neist sai see tol õhtul saatuslikuks.<br /></p><br /><p><br />Selliseid takistusi, millest tuli rattad üle tõsta, oli veel paar tükki. Ühest ei viitsinud enam üle tõstma hakata ja selle lammutasime maha. Loodan, et tagumised mehed ta pärast küll enam-vähem taastasid. Selle taga oli aga silt: “All unleaded dogs will be shot, by order.” Taamal sõid lambad stoilise rahuga rohtu, nagu poleks maailmas kunagi midagi juhtunud. Olgu ümberringi kasvõi sõda, neile ei oleks sellest ei sooja ega külma.<br /></p><br /><p><br />Õhtu hakkas juba hämaraks minema, kui me ikka veel higiste, märgade, poriste, väsinute ja masendunutena edasi rebisime. Kui ei oleks aeg-ajalt eestpoolt kõlanud Venno julgustavaid hõikeid: “Everybody say “Hooo-oohhh!!!””, “Shotlased, te olete lollakad!!!” ja “Everybody say “Heee-eeihhh!!!””, siis oleks must masendus juba ammu meis võimust võtnud. Lõpuks hakkas eemal paistma järv ja meis süttis lootus varsti selle teekonna lõppu näha. Uue hooga nügisime aina edasi. Ja õnneks oligi kõige viimase ja kõige tigedama tõusu taga õnnistatud suur ja lai kruusatee. Pidime rõõmust peaegu üksteist kallistama hakkama! Nüüd jäi üle ainult leida laagriplats saabuvaks ööks.<br /></p><br /><p><br />Selleks sobis hästi üksildane inimtühi paadimeeste klubi järve ääres. Seal oli väike majake ja selle ümber kõikvõimalike purjekaid ning muid paate. Väravas oli silt: “Sailig Club. New members welcome!” Oli ka üks suurem plats, kuhu me oma laagri üles lõime. Juba pimedas tegime ja sõime sooja putru. Siis keerasime magamiskottidesse. Pärast raskeid vintsutusi tuli pikk ja magus uni.<br /></p><br /><h3><br />Kolmas matkapäev<br /></h3><br /><p><br />Järgmine hommik oli ilus ja päikesepaisteline. Järve ääres oli mõnusalt niiske. Vesi järves oli puhas ja kõlbas isegi juua. Sel ei olnud mitte mingit ebameeldivat värvitooni, lõhna ega maitset. Selline puhtaveeline järv tundus lausa imena. Eestis ei ole ma sellist kohanud. Pesime oma riideid ja rattaid, sõime ja panime telgid kokku. Meis oli väike kartus, et äkki tulevad paadimehed enne meie lahkumist ja siis peab ehk midagi seletama hakkama. Paadimehi aga enne meie lahkumist ei tulnud, kuigi ilm oli paadiga sõitmiseks peaaegu ideaalne.<br /></p><br /><p><br />Sel päeval loobusime rattateest ja valisime sõiduks hoopis maantee. Maantee lookles mägede ja küngaste vahel kord üles, kord alla. Pidevalt jooksis rattakummide all valge joon. Autojuhid olid seal tunduvalt viisakamad kui Eestis. Nad sõitsid meist mööda vastassuunavööndis, nagu teisest autost. Kui sealt aga keegi vastu tuli, siis jäid nad meie taha passima niikauaks, kuni tee vabanes. Eestis oleks enamus autojuhte aga jalgratturist lihtsalt suure kiirusega lähedalt mööda kihutanud.<br /></p><br /><p><br />Lõuna paiku jõudsime Rob Roy haua juurde Callanderis. Seal olid vana väikese kiriku kivivaremed ja selle ümber pisut kivist hauakive. Need sarnanesid paljuski Glasgow’s mäe otsas nähtule, kuid olid enamasti Glasgow omadest palju vanemad. Istusime maha, tegime suppi ja vestlesime ühe shotlasest jäätisemüüjaga. Käisime ka vana lagunenud kiriku kõrvale ehitatud uues, sama väikses kirikus. Seal oli üks tagumine tuba, mille nimi oli “Friendship room.” Selles toas sai pisut istutud ning Venno tegi jälle nalja, nagu tavaliselt.<br /></p><br /><p><br />Varsti lahkusime Rob Roy haualt ja väntasime mööda maanteed edasi. Peagi tuli väga pikk tõus. Õnneks oli see aga üsna lame ja meil oli tõusu võtmise kogemus juba olemas. Päris mitu head tundi tuli meil jõuga vändata, et umbes jalakäija kiirusega visalt edasi jõuda. Neiud, välja arvatud Kati, kes kogu aeg tublilt ees sõitis, väsisid ikka üsna ära. Võttis minugi päris läbi. Tuli ka tihti peatuda, tagumisi järel oodata ja energiapause teha. Nende nn. “energiapauside” ajal kulus nii mõnigi küpsise-, halvaa-, kommi- või rosinapakk koos veega marjaks ära. Kõike jagati võrdselt, keegi ei jäänud ilma. Kui tõus võetud sai, algas aga veelgi pikem laskumine. Sellel võis rahulikult nagu tsikliga alla sõita ja samas ise vilet lasta. Nii sai väga lühikese ajaga väga pikka maad läbida ja samas ka raskest väntamisest väsinud jalgu puhata.<br /></p><br /><p><br />Jõudsime sel päeval veel jalgsi ühe mäe otsas käia. Jalgsi ronimine oli väntamisele muidugi väga mõnus vaheldus. Kui sadulast maha sai, siis leidsid Siim ja Venno endas veel uut energiat. Nad ronisid vana jämeda kuuse otsa ning tegid seal pisut käo häält ja muid hääli. Mööda mäekülge üles ja hiljem alla tagasi astudes sai ikka palju rohkem ringi vaadata, kui sadulas istudes ja vändates.<br /></p><br /><p><br />Õhtupoole hakkas aga jälle vihma tibama. Kuna tahtsime kõik ennast pesta, siis otsustasime seekord kämpingusse minna. Kämpingu-onu tahtis £5.50 ühe inimese kohta saada ja see tundus nöörimisena. Pealegi pidi dushi all sooja vee eest veel 20 penni maksma. Ei osanud me siis kahjuks veel tingida, mis meid järgmistes kohtades tublisti aitas. Aga pestud kõik said. Sõime oma tavalist kaerahelbe-, riisi- manna- või tatraputru koos konservidega ning uinusime magama. Ei olnud sel õhtul kartust, et meil tuleks kellegagi tegemist teha vales kohas telkimise eest.<br /></p><br /><h3><br />Neljas matkapäev<br /></h3><br /><p><br />Hommikul ärkasime vihmapiiskade tiheda tärina peale vastu telgikatust. See tõotas halba. Taevas oli ühtlaselt hall. Midagi head sealt tõepoolest sel päeval ei tulnud. Virisesime sellise ilma peale, aga ajasime end siiski püsti ja panime paja tulele, et süüa saaks. Paar punarinda keksisid meie hetkeks unarusse jäänud pudrukausside ümber. Neid oli seal nagu Eestis varblasi, kes ringi keksivad ja vaatavad, kust jälle ivakese noka alla saab. Ja ehk nad meie pudrukaussidest midagi said ka. Üks noor punarind kössitas kuuseoksal ja laskis end päris lähedalt imetleda. See punarind ehk inglise keeles “robin” oli lausa nende rahvuslind.<br /></p><br /><p><br />Terve päev kallas halastamatult paduvihma. Vihm--see on üks tõeline Shotimaa vaatamisväärsus. Kohati kasvas see päris hoovihmaks, kohati jälle taandus pisut, aga vähemalt paduvihmaks võis teda kindlasti alati nimetada. Maa ja õhk olid veest küllastunud. Vett tilkus puude okstelt ja ohakate õienuppudelt, nirises kaljupragudest ja igalt poolt, kust aga sai. Mägede tippudest tormasid alla vahutavad mägiojad. Need said lausvihmast hoogu juurde ja paisusid ning kihutasid veel vihasemalt allapoole. Seal nad ühinesid suuremateks jõgedeks mis voolasid kiiresti edasi järvede ja lõpuks mere poole. Oli ka tõsisemaid koski, mis kaljude vahel võimsalt kohisesid ja vahutasid ning lisaks vihmale veel oma vett meile näkku piserdasid. Mõlemale poole teed oli üksikute küngaste ja puude vahele tekkinud väikesi järvekesi ning lombikesi. Maa oleks nagu üleujutuse läbi elanud.<br /></p><br /><p><br />Sellise ilmaga hakkasid meil isegi veekindlad riided vett läbi laskma. Õige pea olime ihuni märjad ja lõdisesime kerge tuule käes. Märjad riided kleepusid ihu külge ning iga liigutus tundus lõpmata vastik. Mitte kusagil ei olnud sooja kohta, kaitset märja ja külma eest. Jäi üle ainult üks--vänta. Vänta elu eest, et vähekenegi sooja saada. Nii me võitlesimegi maanteel tigeda ilma ning pealetikkuva tülgastusega.<br /></p><br /><p><br />Ja me väntasimegi sel päeval kõige tõenäolisemate oletuste kohaselt ligi 70 kilomeetrit. Ei näinud me mingit huvitavat objekti ega leidnud huvitavat kohta, kuhu minna. Silme ees virvendas pidevalt valge joon märjal asfaldil. Ei saanud isegi lõuna ajal sooja suppi teha, pidime leppima kondenspiima ja viskiga. Olime napisõnalised ja aina väntasime.<br /></p><br /><p><br />Või siis seisime, lõdisesime ja vahtisime enda ette maha. Ainult Venno ja Siim olid väge täis, nagu alati. Nad kargasid teineteise järel ühelt kaljult teisele, kuni jõudsid kõige kõrgemasse tippu. Seal teatas Venno: “Shotimaa esitas mulle väljakutse! Nüüd ma enam ei tagane! Väntan kasvõi öö läbi edasi!”<br /></p><br /><p><br />Saabuvaks ööks otsustasime igal juhul sooja koha leida, maksku mis maksab. Lõpuks leidsimegi ühe “Youth Hosteli”, kus me hinna tublisti alla tingisime ja kus meid sakslaste ning prantslastega ühte suurde tuppa paigutati. Hosteli-tädi lubas isegi meie märjad riided oma kamina ääres ära kuivatada. Need pandi kõik kokku ühte suurde kotti ja viidi tädile. Sellest soojast kohast hoolimata hakkasid tasapisi käima jutud matka katkestamisest ja bussi juurde tagasipöördumisest. Õnneks suutsid tugevamad sellised mõtted maha laita ning varsti jäime magama, lootes järgmiseks päevaks ilusamat ilma.<br /></p><br /><h3><br />Viies matkapäev<br /></h3><br /><p><br />Üldjoontes ilusam järgmisel päeval tõepoolest tuli. Esialgu küll tibas veel vihma, kuid peatselt läks selgemaks. Päikegi näitas end, algul harva, aga päeva peale ikka sagedamini. See tõstis tublisti meie tuju. Veel enam tõstis aga tuju see, kui hosteli-tädi juurest toodi kott meie kuivade ja soojade riietega. Seepeale ununesid ka matka katkestamise ideed. Värskete, puhanud ja kuivadena istusime sadulatesse ning andsime aga jälle vänta.<br /></p><br /><p><br />Pärast tublit väntamist jõudsime umbes lõuna ajal Fort Williamisse. See oli üks väiksem linnake, mis oli üsna suureks turismikeskuseks kujunenud. Siin, nagu ka eelnevates ja järgnevates väiksemates kohtades, oli palju suveniiripoode. Kõikides nendes poodides müüdi aga enamalt jaolt samu asju: raamatuid Shotimaast, klannidest ja tartaanidest, viskidest, golfist, kalapüügist ja muust, kõikvõimalike Shoti sümbolitega mütse ja särke, punnivinnasid, postkaarte, tasse, golfipalle, igasuguseid suurema ja väiksema praktilise väärtusega riputatavaid, kantavaid, kleebitavaid, joodavaid jms. asju. Poe ühes nurgas seisis silmatorkavalt ka vahukustuti, mille Venno torupilli pähe ära osta kavatses.<br /></p><br /><p><br />Fort Williamisse ei tulnud me mitte asjata: nimelt selle lähistel asub Shotimaa ja tegelikult ka kogu Briti saarte kõrgeim mägi--Ben Nevis. Selle kõrguseks on 1344 meetrit üle merepinna. Meil oli kindel plaan tema tipp vallutada. Kuna aga päev hakkas varsti õhtu poole kiskuma, otsustasime seda alles homme teha. Jätsime rattad ja muud asjad mäe jalamile ning läksime jalgsi linnapeale kolistama ja omastele koju postkaarte kirjutama. Õhtul tulime tagasi ja lõime sealsamas mäejalamil laagri üles. Seal mägede vahel aia ääres lamades ja läbi lehiseokste õhtutaevast vaadates tekkis esmakordselt tõeline matkatunne.<br /></p><br /><h3><br />Kuues matkapäev<br /></h3><br /><p><br />Sel päeval me telke kokku ei pannud ja rattaid ei puutunud. Pärast hommikusööki seadsime end valmis ja asusimegi jalgsi teele mäetipu poole. Mäkke läks algul üsna hea jalgrada. Jalamil oli ilm päris ilus päikesepaisteline ja rahvast oli ka päris palju. Rada läks kõigepealt üle madalama laia künka ja alles selle taga laiutas Ben Nevise tume sinakas kogu. Tema tipp peitus laia valgesse uttu.<br /></p><br /><p><br />Tee lookles mööda mäekülge siksakiliselt üles. Selle ääres kasvasid laiad lopsakad sõnajalad ja mõned mitte eriti kõrged puud. Rahulikult astudes tõusime aina kõrgemale ja kõrgemale. Mida kõrgemale me tõusime, seda vähem kasvas lopsakaid sõnajalgu ja puid. Need hakkasid asenduma sambla ja mägikanarbikuga. Tee muutus aina kitsamaks, järsemaks ja kivisemaks. Varsti tuli juba igal sammul jälgida, millisele kivile astud. Kivine tee aina jätkus ja tõusis. Siin ja seal voolasid mägiojakesed mööda teed alla või siis lõikusid sellega. Oli ka paar suuremat oja, mille kohin oli juba kaugelt kuulda ja millest olid sillad üle tehtud. Need olid endale aja jooksul korraliku sängi rajanud. Nüüd said nad lisajõudu väiksematest ojakestest, mis neisse mööda sänginõlvu alla voolasid.<br /></p><br /><p><br />Udu, mis oli meil mäe jalamil kõrgel pea kohal, aina lähenes ja lähenes ning varsti tõusime me selle sisse. Sellises udus möödus suurem osa teekonnast. Siin muutus ilm järk-järgult kurjemaks. Päike kadus aina tihenevasse uttu ja õhk täitus peene uduvihmaga. Ka allpool tähelepandamatu tuul muutus ülalpool tugevamaks, külmemaks ja ebameeldivamaks. Tõus jätkus juba mitmendat tundi. Varsti hakkas ka samblaid ja kanarbikupuhmaid harvemaks jääma ning aina rohkem oli ümberringi näha suuremaid ja väiksemaid halle kive. Viimastel tõusudel ei olnud enam mingit elu. Ainut kõle hall ja märg udu ning tohutud kivilademed. Nähtavus oli vähenenud vaid mõne meetrini.<br /></p><br /><p><br />Umbes keskpäevaks jõudsime lõpuks tippu. Mitmes küljes oli näha tõsisemaid kaljusid. Nende taga haigutas tohutu kuristik. Siin keset kivilademeid olid ka mõned mälestus- ja ausambad ning vana observatooriumi varemed. Tuul oli tipus kõige vingem ja kõige külmem, nii et kauaks siia jääda ei tahtnud. Õige pea hakkasimegi tuldud teed laskuma. Nüüd jälgisime juba, kuidas ilm aina meeldivamaks muutub. Vastu õhtut jõudsime alla tagasi. Siin oli endiset päikesepaisteline ja soe. Saabuva öö võtsime vastu samas kohas, kus eelmisegi. Veel kaua istusime väljas ja rääkisime juttu, kuni lõpuks juba hämaras telkidesse pugesime.<br /></p><br /><h3><br />Seitsmes matkapäev<br /></h3><br /><p><br />Järgmisel hommikul panime oma mustlaslaagri kokku ja alustasime sõitu Fort Augustuse poole. Kohati sadas veidi vihma, kohati jälle paistis veidi päike. Varsti jõudsime Loch Lochy äärde ja meie tee viis mööda selle paremat kallast. Pärastlõunal jõudsime Fort Augustusesse. See asus kitsa kanali ääres, kus lõppes Loch Lochy ja algas kurikuulus Loch Ness.<br /></p><br /><p><br />Loch Ness on väga vana, väga kitsas, väga pikk ja väga sügav järv. Vesi on seal alati külm ja salapärane. Järv on miljoneid aastaid tagasi sündinud kahe kõrvutiasetseva maakooretüki eri suundades nihkumise tagajärjel tekkinud lõhesse. Kuulsaks on ta aga saanud seal väidetavalt elavate järvekoletistega. Juba väga varastest aegadest, kui inimesed üldse midagi jäädvustama hakkasid, on jäädvustatud legende, nähtusi ja kuuldusi mõnest sellisest kollist. Järve ääres asuva Fort Augustuse kloostri mungad olevat neid aegade jooksul palju näinud. Nendest kahtlastest nähtustest on õnnestunud isegi fotosid teha. Ükski foto ei ole aga selline, mille üle ei annaks edukalt vaielda. Tänapäeval on aina keerulisema tehnikaga ja aina põhjalikumalt järve uuritud. Alati on avastatud “midagi kahtlast”, kuid mitte kunagi ei ole midagi tõestatud. Tehnika on aga juba piisavat võimsaks arenenud ja varsti peab tulema Loch Nessi mõistatusele juba sajandeid oodatud lahendus.<br /></p><br /><p><br />Aga meie sealoleku ajal midagi kahtlast küll näha ei olnud. Järv tundus olevat rahulik, isegi sõbralik. Sel päeval me rohkem midagi silmapaistvat ei teinud. Õhtul leidsime linnast veidi väljas jõe ääres puujuurte otsas telkimiskoha. Oli hakanud jälle kergelt vihma tibama, kui me sõime ja magama läksime.<br /></p><br /><h3><br />Kaheksas matkapäev<br /></h3><br /><p><br />Hommikul sadas korralikumat vihma ja me ei tahtnudki eriti telkidest välja tulla. Õnneks aga jäi varsti vihm järele. Väntasime pisut edasi ja tegime lühkese peatuse suure ja kuulsa Urquhart Castle lossi varemete juures (kuhu me sisse ei läinud--£3.50 taheti selle eest saada). Seejärel otsustasime hommikupooliku veeta järgmises linnakeses nimega Drumnadrochit. Siin oli kõikvõimalikke Loch Nessiga seotud ja turistidele mõeldud atraktsioone. Arvukate poodide kõrval oli veel kino, kus Loch Nessist tutvustavat filmi näidati, ja näitus, kus eksponeeriti kõike, mis Loch Nessil olulisemat toimunud. Näitusel oli pilte, fotosid ja ajaleheväljalõikeid selle kohta, kuidas koletist on otsitud; sellest, kuidas sõjalennuk ilmasõja ajal sinna maandus ja mitukümmend aastat hiljem välja tõsteti ning restaureeriti; sellest, kuidas üks mees otsustas reaktiivpaadiga vee peal kiiruse maailmarekordit saavutada ning seejuures surma sai jne. Seal sai paadiga järvele minna, kuhu me Kadriga läksimegi. Paat oli vana ja räpane. WC-l ei olnud ust ees. Sellisena oli ta aga omamoodi ime, võrreldes suure, kahekorruselise, ilusa, puhta ja valge konkureeriva laevaga. Meie laeva juhtisid kaks vana merekaru: närustes töömeheriietes ja habemetes meest, kes paberossi tõmbasid, päevalilleseemneid sõid ning läbi ragiseva valjuhääldi meile oma teadmisi järve kohta rääkisid. Nad näitasid meile ka järve kaldaid, mis tundusid olevat üsna metsikud. Seal vaheldus kiviklibu mööda kaldaid üles roniva põlismetsaga. Lausa metsloomi oli näha. Kokkuvõttes aga arvan, et jõudsin selle laevareisi käigus heita ainul ühe hetkelise põgusa pilgu Loch Nessi salapärasele loodusele. Järgmine kord, kui sinnakanti satun, võtan binokli ning laenan paadi päris mitmeks tunniks. Nii saab ehk sellesse loodusesse rohkem süveneda. Lisaks lähen võimaluse korral veel jalgsi mööda järve metsikuid kaldaid uitama.<br /></p><br /><p><br />Pärast lõunat jätsime Drumnadrochiti selja taha ja asusime väntama Invernessi poole, mille lähistel pidi ka olema matka lõpp-punkt. Peagi hakkas jälle õhtu kätte jõudma ja jälle oli vaja otsida laagripaik. Venno leidis lõpuks väikese platsi metsa sees järve ääres vana paadisilla juures. Tundus, et sel platsil peremeest ei ole. Kalamehed olid seal päris mitu korda käinud ja isegi lõket teinud. Nüüd julgesime meiegi esimest korda matka jooksul vana matkatraditsiooni kohaselt elavat tuld teha. Juhtumisi leidis sellesama platsi veel Mari grupp, kes meiega seal saabuvaks ööks liitus.<br /></p><br /><p><br />Leitud platsi oli siiani kõige matkaselli-sõbralikum. Igal pool mujal olid ju väravad ees siltidega “PRIVATE! Keep Out!” Üldse võis sealmail telkida ainut selleks ettenähtud kohtades, ehk siis kämpingutes. Kämping on aga tõelise, metsikut loodust ja seiklusi armastava matkaselli jaoks üks hirmus igav koht. Lisaks võetakse seal ainuüksi selle eest, et sinna telgi panna saab, minu arvates põhjendamatult kõrget hinda ning dushi all käimise eest tuleb eraldi maksta. Kõigi maade tõelised matkasellid peaks ühinema ja moodustama rahvusvahelise organisatsiooni, mis nende huvide eest võitleks. Näiteks tuleks mõnel pool teha valitsustes lobby-tööd, et need võtaksid vastu teatud tingimustel telkimist ja lõkketegemist lubavad otsused. Võiks kuidagi tõhustada ka kontaktivõtmist tõeliste matkasellide ja nende maaomanike vahel, kes oma maal teatud tingimustel telkida ja lõket teha lubavad.<br /></p><br /><p><br />See õhtu kujunes aga kõige ilusamaks kogu meie matka jooksul. Taevas oli peaaegu selge. Selles olid vaid üksikud pilved. Loojuv päike värvis need mõneks hetkeks altpoolt punaseks. Varsti hakkas nende vahel särama tumekollane ehatäht Veenus. Tema järel näitasid end peatselt teisedki kauged kutsuvad tähed, kuhu aga inimesed veel ei ulatu. Pidevalt võis kuulata järve kohinat. Lained loksusid laisalt kaldale, nagu nad olid seda järjekindlalt teinud ilmselt palju kauem, kui inimesed on üldse eksisteerinud. Kui neil laintel oleks mälu, siis mäletaksid nad kõige muu kõrval kogu inimkonna lühikest ajalugu, mis on täis armastust ja rõõmu, õitsengut ja tööd, tuld ja hävingut, viha ja verd.<br /></p><br /><h3><br />Üheksas matkapäev<br /></h3><br /><p><br />Hommik oli sama ilus kui eelmne õhtugi. Olime igal hommikul aina hiljem ja hiljem ärganud ning täna ärkasime hoopis hilja. Mari grupp pani juba pada tulele, kui meie alles telkides põõnasime. Väljast kostis selgelt Väintsi hääl: “Otsi riisi, seakõrv!” Nad olid aga juba ammu lahkunud, kui me hommikusööki sõime, telgid kokku panime ja Invernessi poole oma teed jätkasime.<br /></p><br /><p><br />Tegime väikese peatuse mingis iluaias. Seal oli hekk ja põõsad piinlikult lõigatud neljakandiliseks nagu müür ning muru ühtlaseks ja madalaks nagu jalgpalliväljak. Jõudsin sel päeval kindlale veendumusele, et tõeline loodusesõber ei saa sellisest asjast lugu pidada. Tundub, et paljudel inimestel on siiamaani selline perverssne arvamus, et kõik mis on pealtnäha sümmeetriline ja korrapärane, on ilus. Metsik loodus tundub paljudele korrapäratu ja inetu (või siis ei ole paljude mõistus veel nii kaugele arenenud, et selles korrapära tajuda) ja siis üritatakse seda kodustamiste, lõikamiste, sordiaretuste ja muude selliste haigete tegevustega “korralikuks teha”.<br /></p><br /><p><br />Invernessi jõudsime lõunaks ja hulkusime väheke linna peal. Invernessis lõppes ka meie mitmepäevane teekond Loch Nessi ääres, mis oli alanud Fort Augustuses. Ka Inverness sarnanes väga eelmistele Loch Nessi keskustele, kuid oli tunduvalt suurem. Peatusime keset linna asuval kõrgendikul, kus oli vana loss. Sealt avanes ilus vaade kogu linnale. Päike paistis ning tema sära peegeldus majade katustelt, akendelt, järvelt ja jõelt. Linnas liikus palju turiste ja nagu ikka oli nende jaoks seal palju atraktsioone. Lisaks tavalistele poodidele oli seal ka korralik kunstimuuseum ning tänavanurgal puhus shoti seelikus onu torupilli.<br /></p><br /><p><br />Õhtul hakkasime jällegi laagripaika otsima. Linna lähedale piknikupaigale me laagrisse ei jäänud, sest seal oli kohalik “Ljohha”. Ei jäänud me ka järgmisse muidu enam-vähem sobivasse kohta, sest seal oli kohalik “Goga”. Läksime hoopis edasi, aina kaugemale ja kaugemale linnast. Maastik tundus olevat muutunud tasasemaks. Ei olnud enam ümberringi neid tuttavaid mägesid, mille jalamit mööda kuused üles ronivad ning mille kaljused tipud valgesse uttu peituvad. Ei olnud ka enam mägiojakesi ja jõekesi, kust oleks kristallselget vett saanud. Lõpuks põikasime küla vahele ja kuna paremat kohta ei leidnud, siis hiilisime ümber värava raiesmiku vahele teele, kus oli ilmselt kellegi eramaa. Sõitsime mööda seda raiesmikuteed tüki maad edasi ja leidsime mingi kõva kivise platsi. Telgivai ei tahtnud seal kuidagi maasse minna, kuid lõpuks me telgid siiski üles saime. Lootsime, et maaomanik meid seal ei avasta, või kui avastab, siis väga kurjaks ei saa. Õnneks ta aga meid ei avastanud.<br /></p><br /><h3><br />Kümnes matkapäev<br /></h3><br /><p><br />Ei avastanud maaomanik meid ka järgmisel hommikul, kui me telgid kokku panime, sõime ja jälle läbi värava välja tagasi hiilisime. Oli alanud meie viimane matkapäev. Meid valdas juba mõnda aega koduigatsus. Kes igatses oma laste järele, kes sauna, prae ja voodi järele, kes oma arvuti järele.<br /></p><br /><p><br />Küla vahelt välja saanud, väntasime mööda maanteed edasi, kuni jõudsimegi matka lõpp-punkti. Selleks oli üks kämping. Esimene grupp oli juba seal ja ülejäänud kaks jõudsid ka mõne aja jooksul. Siis saabus buss. Pesime end, panime rattad kokku ja bussist soojad kuivad riided selga. Magasime siis öö veel telkides ja hommikul vara algas pikk kodutee.<br /></p><br /><h3><br />Kodutee-jutt<br /></h3><br /><p><br />Kõik tahtsid nüüd kähku koju saada ja sellepärast sõitis buss kiiresti. Peatusime siiski Edinburghis, et seda linna vaadata. Parajasti oli käimas Edniburghi kultuurifestival. Linnast võis seega leida kõikvõimalikke etendusi ja näitusi. Külastasin rahvusgaleriid, portreede galeriid ja ühte fotonäitust. Fotonäituse autor oli kokku kogunud kõigist tuntud Prantsuse revolutsionääri Robespierre’i eraelu käsitlevatest teostest laused, mis puudutasid tema koera Broundt’i. Siis oli ta iga lause kohta asetanud koera nimega kausi vastavasse keskkonda ning teinud pildi. Nii oli valminud omapärane ja asjalik fotojutustus.<br /></p><br /><p><br />Enne lõunat jätsime ka Edinburghi seljataha ning juba õhtuks jõudsime lõunasse La Manche´i väina äärde. Sõitsime juba tuttava rongiga selle alt läbi. Peatuse tegime Prantsuse sadamalinnakeses Calais’s. Seal aga ei toimunud mitte midagi peale jalgrattavõistluse. Ei jäänud muud üle kui pimeduse saabumiseni niisama ringi hulkuda. Kui pimedus oli saabunud ja linna tuled süttinud, ootas meid raekoja ees buss. Öös jätkasime oma teekonda kodu poole.<br /></p><br /><p><br />Järgmisel hommikul vara võttis meid vastu Euroopa pealinn--Brüssel. Algul lihtsalt magasime bussis või kusagil selle ümbruses pargis. Hommikune Brüssel täitus peagi tööle tõttavatest euroametnikest ja muust sedasorti asjaliku väljanägemisega rahvast. Hakkasime siis meiegi liiikuma ja kolasime üsna sihitult linnas ringi. Mõned külastasid ka linnamuuseumi. Muuseum andis mingi pildi Madalmaade ajaloost. Kahjuks olid seal tekstid aga ainult prantsuse ja flaami keeles, nii et täpselt ikka midagi aru ei saanud. Üldiselt võib aga öelda, et ega meil enam eriti ringivaatamise tuju ei olnud, hoopis koju tahtsime.<br /></p><br /><p><br />Peatselt jätkuski kodutee ja enam me suuremaid peatusi ei teinud. Järgmisel päeval olime Poolas. Seal aga leidis aset üks vahejuhtum, mis meie kojusaabumise aja pisut edasi lükkas. Päev hakkas juba õhtusse jõudma, kui me ikka veel mööda sirget teed kodu poole kihutasime. Tee äärest aga alustas kas tagasipööret või lihtsalt sõitu punane Shkoda...ja jäi õnnetuseks meile ette. Bussijuht üritas viimasel hetkel pidurdada ja kõrvale põigata, kuid buss rammis siiski Shkodale hirmsa kolinaga vastu esimest ust, lohistas sõiduki teepeenrale tüki maad maa sisse, kusjuures lõpuks jäi Shkoda kahe puu vahele pidama. Shkoda juht oli kõrval istuvale naisele sülle lennanud. Teda päästis kinnitamata turvavöö. Kadri puhastas ta näo klaasikildudest ja verest. Keegi oli kohe päästeteenistusse helistanud ja kiirabi oli paari minutiga kohal. Igaks juhuks viidi mees haiglasse, kuigi Kadri kinnitas, et tal midagi hullu ei juhtunud. Varsti tuli ka politsei ja siis hakkas tavaline liiklusõnnetuse järgne rutiin. Kõigepealt mõõdeti ja pildistati, siis tõsteti Shkoda välja ja viidi minema. Bussiga läks õnneks kergemini: kui me järelkäru lahti haakisime, tuli see peaaegu omal jõul välja. Järgmisena viidi buss koos meie ja käruga diagnostikasse, kus tehti kindlaks selle tehniline seisukord. Seejärel algas asjaosaliste ja tunnistajate ülekuulamine.<br /></p><br /><p><br />Kokkuvõttes võib aga öelda, et see oli õnnelik õnnetus ja lahenes üllatavalt kiiresti--saime veel samal õhtul tulema. Öösel ületasime piiri ja järgmise päeva pärastlõunal jõudsimegi Eestisse. Saabusime sinnasamasse Rademari poe ette Mustamäel, kust olime juba terve igaviku eest alustanud. Seal sai üksteist kallistatud, hüvasti jäetud ja tõotatud aasta pärast Kreekas põhimõtteliselt kogu asja korrata.<br /></p><br /><p><br />Mina jäin matkaga üldjoontes rahule. Igatahes nüüd ma tean, et tahan edaspidigi rattamatkadel käia. Tean ka, mida ma järgmistel kordadel samamoodi ja mida teisiti teen. Jarmo küll hiljem väitis, et organiseerimise poole pealt kõik, mis nihu minna sai, nihu ka läks. Igal juhul oli matk vajalik ja õige vaheldus igapäevasele põhiliselt kontoris ja koolipingis istumisele. Nii täitus ka minu ammune unistus näha Inglismaad ja Shotimaad.<br /></p>k6pshttp://www.blogger.com/profile/06654973951764384356noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3796746132180616201.post-82100655092968449492011-03-31T10:19:00.000-07:002011-03-31T10:23:39.273-07:00Väike samurai<p><br />Sa maga, maga väikene,<br />veel alles tõuseb päikene,<br />on taevas roosakollane.<br />Kui juba lahkuma ma pean,<br />ja vaikselt mõõga vööle sean,<br />veel õrnalt puudutan Su pead.<br /></p><br /><p><br />Kui Sinu eest peaks võitlema,<br />Su nimel surma minema,<br />siis hetkegi ei kõhkleks ma.<br />Kui aga päev saab kingitud,<br />saab õhtul jälle mängitud,<br />ja jälle laulan sängi Su.<br /></p><br /><p><br />Me oleme vaid lehed puul,<br />ka samuraid kel hing on suur,<br />kui õielehti pillub tuul.<br />kui liivaterad meres me,<br />Sa mu väike terake,<br />mu kirsiõieleheke.<br /></p> <br /><p><br />/Mõeldes Jaapanile ja oma lastele./<br /></p>k6pshttp://www.blogger.com/profile/06654973951764384356noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3796746132180616201.post-43943683966494475512011-03-31T10:05:00.000-07:002011-03-31T10:17:09.543-07:00Paus<p><br />Vahepeal pole k6ps miskipärast siia kirjutanud. Aga kirjutada olnuks paljust, näiteks:<br /></p><br /><ul><br /><li><br />Ühest väga mudasest ja raskest Tartu Rattamaratonist, kus k6ps muuhulgas ka korralikult üle lenksu käis.<br /></li><br /><li><br />Ühest väikesest mustast kassist nimega Casparella (aka. "Kassu"), kellest on saanud k6psu pere viies liige.<br /></li><br /><li><br />Ühest lumekoobastikust (mis juba mitu kuud k6psu aias püsib) ja ühest iglust (mis mõne päeva pärast kokku kukkus).<br /></li><br /><li><br />Ühest jõuluõhtust, mis k6psu pool sai peetud küünla- ja kaminavalgel ilma elektrita (mis oli üks mõnus õhtu, aga mitte ei olnud mõnus selle õhtu ettevalmistamine, mis käis ka ilma elektrita).<br /></li><br /><li><br />Ühest Winter XDream-ist, mis JIT-Teami jälle originaalkoosseisus kokku tõi ning mille käigus Jan astus oma suusa pooleks.<br /></li><br /><li><br />Ühest Tartu (suusa)Maratonist, mis leidis aset ligi 20-kraadises pakases.<br /></li><br /><li><br />Ühest aastast uues töökohas ja sellest kõigest, mida k6ps seal õppinud on.<br /></li><br /></ul><br /><p><br />Aga olgu pääle, k6ps läheb nüüd kirjutistega edasi.<br /></p>k6pshttp://www.blogger.com/profile/06654973951764384356noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3796746132180616201.post-24472412131192717432010-09-22T04:34:00.002-07:002012-03-26T12:39:11.606-07:00Tartu Neliküritus 2010<p><br />Tartu Neliküritus 2010 lõppes k6psu jaoks mineva pühaba ühe väga mudase ja vesise Tartu Rattamaratoniga. See oli 13. Tartu Rattamaraton, k6psu jaoks 12. start ja 11. finish. <br /></p><br /><p><br />Esimene kolmandik läks pisut libedamalt. Siis aga hakkas ühel pikemal sopasemal laskumisel korraga väga libedalt minema - nimelt esiratas libises mudas ära ja k6ps lendas üsna ühemõtteliselt üle lenksu. Istus siis k6ps seal mudas maas ning jõudis juba hakata elu üle järele mõtlema, kui selja tagant saabus ka ratas, virutades k6psule selga ja pähe ning kadudes seejärel kuhugi allapoole võssa. See pani k6psu edasist sõitu tagasihoidlikumalt võtma.<br /></p><br /><p><br />Rajal oli ka palju kohti, kus ei olnud võimalik läbi sõita - tuli ratas õlale võtta ning jalgsi läbi sumada. Aeg oli ka seega rohkem kui tunni võrra eelmise aasta ajast pikem, koht aga umbes täpselt sama.<br /></p><br /><p><br />Nelikürituse kohta võib kokkuvõtlikult öelda, et keskpäraselt kehva tulemus, mis on ka ootuspärane ebasüstemaatilise treenimise tõttu. Kõik alad v.a. jooksumaraton tuntavalt kehvemad kui eelmisel aastal. Üldarvestuses koht 60 kohta tagapool kui 2009.<br /></p><br /><p><br />Väike kokkuvõtlik tabel ka viimaste aastate kohta:<br /><table><br /><th><br /><tr><td>Aasta</td><td>Koht</td><td>Osalejaid</td><td>Märkus</td></tr><br /></th><br /><tbody><br /><tr><td>2010</td><td>415</td><td>528</td><td></td></tr><br /><tr><td>2009</td><td>355</td><td>480</td><td>Kõik ajad keskmisest paremad</td></tr><br /><tr><td>2008</td><td>-</td><td>427</td><td>Ei osalenud ratta purunemise tõttu TRMil</td></tr><br /><tr><td>2007</td><td>373</td><td>415</td><td></td></tr><br /><tr><td>2006</td><td>328</td><td>379</td><td>TJM-il isiklik rekord 1:52</td></tr><br /></tbody><br /></table><br /></p>k6pshttp://www.blogger.com/profile/06654973951764384356noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3796746132180616201.post-43648661143034398672010-08-11T23:04:00.000-07:002010-08-16T00:27:20.633-07:00Raju nädalavahetus ilusa muusika, õllefestivali, rulluisumaratoni ja tormiga<p><br />Nädalavahetus algas juba reedel poolest päevast. Mia ja Pia jäid tädi Estriga Tartusse, k6ps ja Triinu läksid Leigo järvemuusikale. <br /></p><br /><p><br />Leigolt jäi meelde tolmune tee, mõnus lesimine üksteise kaisus murul, põhupakid, väike tants põhusel sillal, meeletu tulemäng. Juhan Viidingu tekstid olid oma vanast ajast teada-tuntud head. Ei, tegelikult täiesti geniaalsed. Nende muusikaline esitus polnud seejuures väga oluline, kuigi see oli ka kenasti kuulatav. Peamine oli ikka tekst ise. Edasi tuli tolle õhtu tippelamus (k6psu jaoks) - Sergei Manukjan ja Avicenna. Järgnevad etteasted - Uno Loobi laulud ning Tõnis Mägi -- enam midagi üllatavat ei pakkunud. Tõnis Mägi esinemisest oli märkimisväärne siiski tema tütre Lydia ilus puhas lauluhääl. </p><br /><p><br />Publikule istumiseks toodud põhupakkidest lagunesid mõned pisut laiali ning pakkusid piiritut lõbu lastele. Säravail silmil ja kilgete saatel pidasid nad põhusõda, matsid üksteist põhu alla, toppisid teineteisele põhku põue jne. K6psu noorusajal oli põhupakk tavaline objekt (nendest oli tore näiteks lauda lakas mitmekorruselisi labürinte ja onne ehitada), tänapäeva lastele aga vist üsna eriline. <br /></p><br /><p><br />Pärastlõunane palavus pöördus Leigol pikapeale öiseks jaheduseks. Järvel ja taamal küngastel tehti esinemiste ajal meeletut tulevärki - lõkked, värvilised prozektorid jne. Mitu inimest tegid mitu head tundi pingsalt tööd selleks, et katta järv ühtlaselt küünaldega. Vastaspoolel, st. taevas, süttisid samal ajal arvukad tähed. Jah, oli ühtviisi ilus vaatepilt küll -- aga teisalt ainult selge tähistaevas ilma ühegi maapealse valgusallikata on k6psu arvates ilusam.<br /></p><br /><p><br />Tartusse tagasi jõudsid k6ps ja Triinu peale südaööd. Ees ootas järgmine seiklusterohke päev - laupäev, Schlagerfest-i (st. Webmedia suvepäevade) esimene päev Tartumaa Tervisespordikeskuses Elva külje all. Sinna läksid k6ps, Triinu, Mia ja Pia kõik koos. Sedamööda, kuidas päike kõrgemale taevasse kerkis, tõusis ka kuumus ja muutus peagi üsna väljakannatamatuks. Õhus oli 33 kraadi sooja ning ei tuuleõhkugi. Algselt planeeritud saksapäraste kleitide asemel said tüdrukud selga hoopis päevitusriided ning pähe niiskeks tehtud pearätikud. Sellises riietuses oli aga mõnus plärtsutada ja rulluda asfaldiplatsil veel järele jäänud lompides. <br /></p><br /><p><br />Ümberringi võis näha põlvpükstes, traksides ja sulgkaabuga härrasmehi kel käes suured õllekannud (praktiliseks osutus neist selline puust kaanega vanakooli variant, millel sai pöidlavajutusega joomise hetkeks kaane üles tõsta -- herilased ei lähe sisse) ning põlvikuis, pisut puhevil kleitides ja põlledega daame. Helitehnika telgist kostsid Saksa shlaagrid, sekka pisut joodeldamist. Sai lõputult süüa ja juua, lastele olid omad tegevused, avatud olid töötoad - korvipunumine, õllekannu põletamine, joodeldamine, vorsti valmistamine, saksa keel. Mia oli korvipunumises meister - tegi ise algusest lõpuni valmis oma pisikese korvi ning kandis seda edaspidi uhkelt endaga peaaegu igal pool kaasas. <br /></p><br /><p><br />Ei puudunud ka tõsisem sport - täpselt Tartu Maratoni (sh. ka Tartu Jooksumaratoni ning Rattamaratoni) finishi kohas olid võrkpalliplatsid, kus peeti maha tõsine vollevõistlus. Sealt võis peale mängu näha kindlal sammul järve suunas eemaldumas higist läikivate paljaste ülakehadega mängijaid. <br /></p><br /><p><br />Vastu õhtut algas suure telgi piirkonnas SELLINE tants, trall ja möll, millesarnast k6ps vist polnud kunagi varem kogenud. Kuna Mia ja Pia kippusid ära väsima, siis otsustas k6psu pere siiski suuremast möllust mitte osa võtta ning hoopis magama minna. Magamiseks valis k6ps telgi. Majades oli ruumi vähevõitu ning orgkomitee lubas seetõttu kõigile telkijatele pai teha. Mia tahtis ka väga telgis magada, see tundus talle põnev. <br /></p><br /><p><br />Telkimine osutus aga üsna halvaks otsuseks. Esiteks, metsade vahel seisis päevane kuum õhk paigal ja jahtus üsna aeglaselt, mistõttu telgis oli kuni päris kottpimedani lõunamaiselt ropult palav. Teiseks, telkimisala asus suurele möllule liiga lähedal ja vali energiline muusika ei soosinud uinumist. Nii et uni tuli kõigil väga visalt ja rahutult. Lõpuks siiski muutus ka k6psul rahutu uinumispüüe rahutuks unenäoks.<br /></p><br /><p><br />Olin Kristjani pool. Kristjanil on naine ja kolm toredat last ning üsna suur maja, aga naist ja lapsi polnud parajasti kodus. Kristjan hoiab oma mootorratast osadeks lahti võetuna mööda elumaja laiali. See on üks täiesti loomulik mootorratta hoidmise viis, selles ei kahtle keegi. Kristjanil oli aga tõsine probleem -- mootorratta RAAM oli kadunud. KÕIK ülejäänud jupid leidsime maja pealt üles, iga viimase kui seibi. Aga raami ei kusagil. Ega meil polnudki kavas mootorratast kokku ehitama hakata (kuigi see olnuks käkitegu - on ju olemas korralikud build skriptid koos automaatsete testidega). Küll aga tuli veenduda, et kõik komponendid on alles. Vahest ei olegi raam majas? Ei, raam PEAB majas olema, teatas Kristjan resoluutselt. Ma ei saanud tema hääletoonist ja sõnastusest päris täpselt aru kas see on pigem normatiivne nõue või tõenduspõhine fakt, aga mul polnud ka põhjust selles kahelda. Niisiis, otsisime edasi. Õigepea hakkas mulle tunduma, et sellisest otsimisest pole kasu. On vaja süstemaatilisemat ja metoodilisemat lähenemist. Hakkasin pingsalt mõtlema. Raam on mootorratta kõige suurem osa ja on ainult piiratud hulk kohti majas, kus ta üldse saab märkamatult peidus olla. Kui õige teeks majast kolmemõõtmelise lihtsustatud mudeli, mis piisava täpsusega sisaldab kõiki kohti, kuhu raam üldse ära mahtuda saab? Seejärel saaks mudelile külge panna reeglimootori ning analüsaatorprogrammi, mis leiab iga võimaliku koha kohta tõenäosuse, et raam just seal asub. Reeglimootorisse saaks sisestada reeglid a la kuna raam on suhteliselt raske, siis on vähem tõenäoline, et ta on tõstetud kuhugi kõrgele või viidud teisele korrusele. Edasi ei oleks midagi lihtsamat kui järjestada need võimalikud kohad alates kõige tõenäolisemast ning hakata kohti läbi vaatama selles järjekorras. See oleks ilmselgelt kõige vähem aeganõudev otsimise viis. Puuduseks oleks aga asjaolu, et tulemuse kvaliteet on sama hea kui reeglimootorisse sisestatud reeglite kvaliteet, mille alusel tõenäosusi leidma hakatakse. Lisaks - maja mudeli, reeglite ja analüsaatori kirjutamine võtaks küll aega, aga teisalt saaks neid edaspidi korduvkasutada muude analoogsete probleemide lahendamisel. <br /></p><br /><p><br />Sääraset unenäost ehmus k6ps üles, kui Pia üritas poolunes ennast k6psu ja Triinu vahele risti keerata ja seejuures k6psule kannaga silma virutas. Väljas oli juba valge. Õhuvärvides oli näha tõusva päikese oranzikat tooni. Möll telgis käis aga endises hoos: DJ keerutas plaate, rahva seast kostis huilgeid. Alanud oli pühapäev, tolle tegusa nädalavahetuse KOLMAS päev, jälle üks väga palav päev, Tartu Rulluisumaratoni päev.<br /></p><br /><p><br />Peale hommikusööki hakkas kõigile tunduma väga ahvatlev selline plaan, et Triinu lastega läheb terveks päevaks Elvasse järve äärde, k6ps käib vahepeal rulluisumaratonil ära. Tänavune rulluisumaraton saigi sõidetud ropus palavuses (sellest on lähemalt juttu <a href="http://blackpole-sports.blogspot.com/2010/08/tartu-rulluisumaraton-ropp-palavus.html">SIIN</a>). Peale maratoni oli mõnus sõita tagasi Elvasse järve äärde ning hüpata jahutavasse vette. Triinul, Mial ja Pial oli ka seal olnud väga mõnus päev. <br /></p><br /><p><br />Koos lastega sulistades hakkas aga k6psule silma, et taevas tõmbub aina tumedamaks ja tumedamaks. Kostis vaikset kõminat, mida k6ps algul kellegi mootorratta käivitamiseks pidas. Järsku hakkas terve ilm pimenema. Kähku pakkisid k6ps ja Triinu asjad kokku ning jooksid koos lastega auto poole. Täpselt autosse istumise hetkel kostis kõuekärgatus ning kusagilt tuli meeletu tuuleiil. Järverannas, kohas, kus veel kümme minutit varem olid inimesed mõnusasti päikest võtnud, lendasid liiv, vesi ja männioksad läbisegi. Inimesed tormasid autodesse, lapsed süles. Autodele langes käbisid, väiksemaid männioksi ja üksikuid jämedaid vihmapiisku. Sel ajal, kui k6psu pere juba Elvast välja Tartu poole keeras, avanesid juba taevaluugid täielikult - virutati sellise lahmaka vihma, et auto klaasipuhastajad ei suutnud sõitmiseks piisavat selget pilti teha.<br /></p><br /><p><br />Tartusse jõudes oli möll läbi. Kõikjal vedeles väikesi ja suuri murdunud oksi. Veerikul, Tulbi tänaval, murdunud suur puu ning kukkunud koos elektriposti ja aiaga risti üle tee. Kusagil olla batuut lennanud aiast kõrgele puu otsa. <a href="http://www.delfi.ee/news/paevauudised/110_112/fotod-aikesetorm-lohkus-vaike-maarja-kiriku-katuse.d?id=32510391">Väike-Maarja kirikul olla torm tõstnud kupli pealt ning virutanud selle keset kabelit</a>.<br /></p>k6pshttp://www.blogger.com/profile/06654973951764384356noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3796746132180616201.post-85844244678133975452010-08-11T00:19:00.000-07:002010-08-15T23:31:23.007-07:00Argipäevased XDream-id<p><br />Teisipäev, 27. juuli 2010. Tavaline tööpäev, ainult lapsed ei pea kooli-lasteaeda minema ja naine ei pea tööle minema, sest on puhkus ja suvevaheaeg. See (st. transportimise kohustuse puudumine) andis võimaluse korraldada endale tööleminekuks väike reibastav XDream.<br /></p><br /><p><br />I. etapp (ainus seekord) - maanteeratas.<br /><ul><br /><li>aeg - <span style="text-decoration: bold">2:13:46</span></li><br /><li>pulss (kesmine/maks.) - <span style="text-decoration: bold">152/180</span></li><br /><li>rada - <span style="text-decoration: bold">Kiisa - Hageri - Kernu - Vana-Pärnu mnt. - Pärnu mnt. - Vabaduse pst. - Järve - Järvevana tee - Ülemiste</span></li><br /><li>distants - <span style="text-decoration: bold">60,85 km.</span></li><br /><li>keskmine kiirus - <span style="text-decoration: bold">27,3 km/h</span></li><br /></ul><br /></p><br /><p><br />Edasi oli 3 min aega et käia dushi all, vahetada rattariided tööriiete vsstu, rattakingad puukotade vastu ja joosta Scrum-i 15-minutisele päevasele koosolekule. See rattasõit andis mõnusa värskuse ja reipuse terveks päevaks. Kohvi polnud vaja juuagi.<br /></p><br /><p><br />Tagasi koju minekul kah (ainult) maantreerattaetapp, lõvdestussõit:<br /><ul><br /><li>aeg - <span style="text-decoration: bold">1:24:42</span></li><br /><li>pulss (kesmine/maks.) - <span style="text-decoration: bold">139/160</span></li><br /><li>rada - <span style="text-decoration: bold">Ülemiste - Tartu mnt. - Tallinna ringtee - Saku - Kasemetsa - Kiisa</span></li><br /></ul><br />Distantsi ja kiirust ei tea täpselt, kuna GPSi patarei lõppes otsa poolel sõidul.<br /></p><br /><p><br />Kolmapäev, 28. juuli 2010. Jälle samasugune tavaline tööpäev. Seekord kolm etappi:<br /></p><br /><p><br />I. etapp - rulluisutamine.<br /><ul><br /><li>aeg - <span style="text-decoration: bold">28:47</span></li><br /><li>pulss (kesmine/maks.) - <span style="text-decoration: bold">158/177</span></li><br /><li>rada - <span style="text-decoration: bold">Kiisa - Kasemetsa - Saku</span></li><br /><li>distants - <span style="text-decoration: bold">9,00 km.</span></li><br /><li>keskmine kiirus - <span style="text-decoration: bold">18,7 km/h</span></li><br /></ul><br /></p><br /><p><br />II. etapp - rong.<br /><ul><br /><li>aeg - <span style="text-decoration: bold">ei mõõtnud</span></li><br /><li>pulss (kesmine/maks.) - <span style="text-decoration: bold">ei mõõtnud</span></li><br /><li>rada - <span style="text-decoration: bold">Saku - Männiku - Liiva</span></li><br /><li>distants - <span style="text-decoration: bold">ei mõõtnud</span></li><br /><li>keskmine kiirus - <span style="text-decoration: bold">ei mõõtnud</span></li><br /></ul><br /></p><br /><p><br />III. etapp - jooks (uisud seljakotiga seljas).<br /><ul><br /><li>aeg - <span style="text-decoration: bold">45:07</span></li><br /><li>pulss (kesmine/maks.) - <span style="text-decoration: bold">164/178</span></li><br /><li>rada - <span style="text-decoration: bold">Liiva - Järve terviseradade raudteeäärne osa - Järvevana tee äärne väike metsarada - Ülemiste</span></li><br /><li>distants - <span style="text-decoration: bold">7,24 km.</span></li><br /><li>keskmine kiirus - <span style="text-decoration: bold">9,6 km/h.</span></li><br /></ul><br /></p><br /><p><br />Tagasi:<br /></p><br /><p><br />I. etapp - jooks (uisud seljakotiga seljas).<br /><ul><br /><li>aeg - <span style="text-decoration: bold">42:52</span> (sai pisut kiirustatud et mitte rongist maha jääda)</li><br /><li>pulss (kesmine/maks.) - <span style="text-decoration: bold">168/183</span></li><br /><li>rada - <span style="text-decoration: bold">Ülemiste - Järvevana tee äärne väike metsarada - Järve terviseradade raudteeäärne osa - Liiva</span></li><br /><li>distants - <span style="text-decoration: bold">ei mõõtnud, ilmselt sama mis hommikul</span></li><br /><li>keskmine kiirus - <span style="text-decoration: bold">ei mõõtnud</span></li><br /></ul><br /></p><br /><p><br />II. etapp - rong.<br /><ul><br /><li>aeg - <span style="text-decoration: bold">ei mõõtnud</span></li><br /><li>pulss (kesmine/maks.) - <span style="text-decoration: bold">ei mõõtnud</span></li><br /><li>rada - <span style="text-decoration: bold">Liiva - Männiku - Saku</span></li><br /><li>distants - <span style="text-decoration: bold">ei mõõtnud</span></li><br /><li>keskmine kiirus - <span style="text-decoration: bold">ei mõõtnud</span></li><br /></ul><br /></p><br /><p><br />III. etapp - rulluisutamine.<br /><ul><br /><li>aeg - <span style="text-decoration: bold">30:07</span></li><br /><li>pulss (kesmine/maks.) - <span style="text-decoration: bold">146/164</span></li><br /><li>rada - <span style="text-decoration: bold">Kiisa - Kasemetsa - Saku</span></li><br /><li>distants - <span style="text-decoration: bold">ei mõõtnud, ilmselt sama mis hommikul</span></li><br /><li>keskmine kiirus - <span style="text-decoration: bold">ei mõõtnud</span></li><br /></ul><br /></p>k6pshttp://www.blogger.com/profile/06654973951764384356noreply@blogger.com0