Triinu ja k6ps on juba ammu tahtunud jälle kanuumatkale minna. Kuna Elizabeth, kelle vanemad Indiasse reisile sõitsid, oli ka sel ajal paar nädalat k6psu ja Triinu laps, siis tekkis mõte mõlemad lapsed (esimest korda) kanuumatkale kaasa võtta. Seega asuski laupäeva lõunapaiku Soomaa poole teele seltskond Triinu, lapsed Elizabeth "Elts" ja Mia "Miuks" ning k6ps ise, kaasas telk, magamiskotid, matkatoit, matkariided ja muu träni, nagu ikka.
Sooma sirgete kaskede ja roheliste kõrkjaväljade vahele jõudnud, keerasid k6ps ja tema kaaslased otsa Riisale Hoolmiku talu poole. Seal pidi pühapäeva hommikul olema kanuumatka algus ja lõpp ning seal pidi ka telkida saama, et hommikul kohe valmis olla. Peremees -- päevitunud ja kortsulise näoga stiilipuhas maainimene -- tuli koeraga jalutades vastu ning juhatas telkimisplatsile. Hoolmiku talu oli selles mõttes ehtne, et see ei olnud välja ehitatud kaasaegseks turismitaluks. See oli umbes selline, nagu ta oli olnud juba aastakümneid. Ainult loomi seal enam ei peetud ning paljud asjad olid pisut käest lastud. Peremees ise oli viimase paari aastakümne sotsiaalmajanduslike muutuste käigus siirdunud põllumajandustegevuselt turismitegevusele -- kolhoosi silokombaini pealt matkajaid vastu võtma ning kanuusid hooldama. Seejuures oli ta oma endise mina suuresti säilitanud. Ühesõnaga: Hoolmiku oli ehtne. See ei olnud silmakirjalik. Sinna, jõe äärde suurte puude alla, panigi k6ps telgi üles.
Noortele nõudlikele linnapreilidele polnud maaelu esialgu just mitte väga meeltmööda. Tõsisteks probleemideks olid näiteks nõgese kõrvetus, putukate ronimine telgikatuse kahe kihi vahel, sääse hammustus, tuule puhumine, päevinäinud hämara kuivkäimla kasutamine. Kõikidel nendel juhtudel tuli muidugi oma pahameelt otsekoheselt ja häälekalt väljendada. Aga peagi harjuti maa-eluga siiski ära.
Samal õhtul otsustasid k6ps ja tema kaaslased minna veel Riisa rabarajale väikesele jalgsiretkele. Suurest puukõverikust väravakaare alt hakkas pihta laudtee, mis lookles soode ja rabade, laugaste ja metsade vahel peaaegu viis kilomeetrit, põigates korraks ka Navesti jõe äärde. Ilm oli suhteliselt soe ja vahelduva pilvisusega, õhtune päike paistis ning puhus tuul. Lapsed olid tublid: vähemalt 3 km. jalutasid omal jalal läbi.
Ainult lõpus vastu õhtut tuli nad kukile võtta. Sellel rajal tegid nad esmatutvust tõelise sooga. Teadetetahvlilt võis taimede ja loomade tutvustuse ning soo külastamise reeglite kõrvalt leida ka Tõnu Õnnepalu mõttetera soo ajatusest ning erilisusest võrreldes linnainimese igapäevamaailmaga. Miuks tabas selle mõtte omal käel ka ära ja sõnastas umbes selliselt: "See vist ei ole päris maailm, huvitav kuidas inimesed siin käia võivad?" K6ps siis püüdis noorele filosoofile selgitada, et see just ongi päris maailm. Triinu täiendas omalt poolt, et soo oli siis ikka siin ja umbes samasugune, kui inimesi ja linnu üldse veel olemas ei olnud. Aga üks väike avastaja sai ikka jala märjaks ka, kui korra kogemata laudteelt kõrvale astus. Selline oli siis laste esmatutvus sooga. "Soo" aga tähendab teatavasti "tüma maa".
Soomaa.com-ist sai eelnevalt valitud järgmiseks päevaks regulaarne kanuumatk Kuusekäära -> Riisa (12 km). Pikemat ei julgenud igaks juhuks võtta, kuna polnud päris teada, kuidas on võimalik lastega niisugust ettevõtmist läbi viia. Hommikul viidi meid bussiga Riisalt Kuusekäärale matka alguspunkti. Seal astusime bussist välja halli taeva alla tuule ja peenikese seenevihma kätte ning meid aidati rohelisse paati. Enne seda aga said lapsed järjekordseid huvitavaid elamusi, nähes lähedalt lehmi, lambaid, hanesid, kukke, küülikuid, posti otsas pesal istuvaid toonekurgi ning lauda katuse alla oma pesadesse sisse-välja lendavaid räästapääsukesi.
Peagi aga libises meie paat rahulikult Raudna jõkke. Triinu istus ees.
Lapsed olid kahekesi keskel ning k6ps oli taga.
Lapsed olid kumbki saanud oma väikese päästevesti ja väikese mõla kah. Viimastega siis püüti kahelt pool küljelt uhada, sudida ja kaevata nii kuis osati ja jaksati, või siis hoiti neid lihtsalt vees paigal, mistõttu oli k6psul roolimehena tükk tegemist, et paat enam-vähem õigel kursil püsiks ja pisut edasi ka liiguks.
Jõgi ise oli rahulik ja lai, olulisi takistusi polnud. Vesiroosid ja vesikupud õitsesid, pääsukesed ja parmud lendasid. Kallastel kasvas valdavalt palju paksu rohelist pilliroogu, sekka mitmesuguseid väiksemaid õisi ning eriskummalise kujuga lehti. Vees kasvas kah kohati omapäraseid taimi. Lähemal silmitsemisel võis näha veepinnast allpool taimevarte taustal väikesi kalu. Nii möödus k6psu paatkond Lemmjõe suudmest, ületas ainsa pisut kärestikulise koha Suuremurru all ning jõudis Karusekosele.
Karusekosel tegi k6psu seltskond väikese peatuse, et külastada jalgsi Kuresoo raba ning vaatetorni. Kõigepealt tuli muidugi möllata värskes heinarõugus
ning uudistada pooleliolevat haabjaehitust. Siis aga seati sammud järjekordsele laudteele. See lookles mööda metsavahet, ületas kuivanud oja ning ronis üles rabarinnakule. Siin oli nüüd jälle maa tüma ja mets õige hõre ning madal. Vaatetornis käidud ja sood ülaltpoolt vaadatud siirdus k6ps koos teistega veel edasi suurema lauka juurde, kus võis ka ujuda. Ujuma aga keegi seekord ei läinud, sest polnud kaasas rätikuid ja ilm polnud kuigi soe. Kunagi aastaid tagasi on aga k6ps ja Triinu koos sõpradega siin ujumas käinud küll. Nüüd aga maitsesid tüdrukud Triinu eeskujul käte vahel puhast pehmet laukavett ning seejärel asusid k6ik tagasiteele paatide juurde.
Nüüd oli taevas huvitavamaks läinud ja ilm pisut soojemaks. Päikegi näitas end, ning k6psu reisiseltskond pidi võtma joped seljast. Tüdrukud olid nüüdseks väsinud ja virisesid pisut, kuid sellest saadi jagu selliselt, et järgmises peatuses pakkus Triinu võimalust võtta kummikud ja sokid jalast, käärida püksisääred üles ning tatsata paljajalu jõemudas. Seda võimalust loomulikult ei jätnud väikesed matkasellid kasutamata ning nende silmad lõid särama kui nad avastasid, et jalaga saab ka muda loopida.
Edasisel sõidul veetsid lapsed aega veel mudaste jalgadega kanuu põhja joonistamise ning tühja pudeliga kahelt poolt parrast vee haaramise ja paati kallamisega. Siis aga löödi laul lahti. Selliselt kulges see seltskond Raudna jõest Halliste jõkke, möödus mõnest lõkkekohast ja turismitalust ning jõudiski Hoolmiku talu juurde tagasi.
Sellega hakkas siis selleks korraks k6psu Soomaa-külaskäik otsa saama. Nüüd tõmbas k6ps kanuu kaldale ja hakkas asju kokku pakkima, samas kui Triinu lastega veel paljajalu jõe ääres mudas mängis, kusjuures mõlemal lapsel õnnestus veel pükstega vette istuda ka ja see oli tore, nagu võis nende õnnelikest nägudest välja lugeda.
Siis aga tuli kuivad riided selga panna ning Soomaaga hüvasti jätta. Kõigile jäi retkest hea mälestus. Mia tahtis kogunisti järgmisel hommikul uuesti kanuumatkale minna. Ja tingimata Soomaale. Välja pakutud Ahja jõe ja aja umbes kuu aja pärast lükkas ta igatahes kategooriliselt tagasi. Miuks ei tahtnud üldse soomaailmast "pärismaailma" tagasi minna. Siis aga jäi koos Eltsiga sügavasse unne ning ärkas alles kodu lähedal.
Selle ürituse pildiablbumit saab vaadata siit. Aga kahe nelja-aastase lapsega saab kanuumatkal käidud küll. Tuleb ainult valida lihtsam ja rahulikum jõgi ning olla tavalisest pisut kannatlikum ja loomingulisem. Siis jäävad kõik matkaga rahule.
No comments:
Post a Comment