Jutt, et läheks huvi pärast Hiiumaale ja otsiks oma sealsed sugulased üles, on käinud juba k6psul ja tema emal Hillel vahelduva eduga vist pea kümme aastat. K6ps on nimelt 1/4 hiidlane - k6psu vanaisa tuli sealt mandrile ja ostis talu. Tänavu sai see käik siis lõpuks ette võetud. Eelnevalt sai mõned Hiiumaa sugulased üles otsitud ning tuli välja, et üks neist on isegi väga korraliku sugupuu teinud, kus kuus järjestikust põlvkonda k6psu esiisasid ilusasti kirja pandud. Veel ajas tagasi esialgu pole mindud, sest siis oleks vaja juba spetsialisti, kes kirikuraamatutes hästi orienteeruks ja seal kasutatud kirja lahti shifreerida oskaks. Info aga olevat mingil kujul olemas.
Varem oli k6ps arvanud, et Tänavsuusid on Hiiumaal päris palju, aga tuli välja, et nii palju ei ole ka -- sellel mandri mehel oli miskipärast rohkem järeltulijaid kui tema õdedel-vendadel ning kõigil neil järeltulijail oli omakorda ka vähemalt kaks järeltulijat. Sestap on nüüdseks mandri-Tänavsuusid hulka rohkem. Aga igatahes üks neist Hiiumaa-Tänavsuudest -- kohalik metsamees -- oli lahkesti nõus k6psu ja tema seltskonda seal vastu võtma ning väikese ringreisi korraldama. Niisiis saigi see käik ette võetud seltskonnas Hille, lapsed Mia ja Elizabeth ning k6ps ise. Triinu oleks ka tulnud, aga tal oli samal ajal hoopis Riias teaduskonverents.
See paaripäevane ringreis polnud üldse selline, nagu võiks arvata, et korraldataks keskmisele turistile. Vaatamisväärtustest vaatasime ära ainult Kõpu tuletorni. K6ps ronis koos lastega selle otsa ka ja vaatas Hiiumaad kõrgelt ülevalt.
Käidud sai ka Tahkunas ja Ristnas mere ääres Hiiumaa rannikut uudistamas. Need olid üsnagi erinevad kogemused.
Tahkunas sai käidud esimesel õhtul päikeseloojangut vaatamas. Tol õhtul oli nii kõva tuul, et isegi kajakad pidid jala käima. Nad kogunesid rannas ühte kohta ja kössitasid seal märjal rannaliival. See pidi tähendama, et öösel on tormi oodata. Laine oli muidugi kõrge ning lainehari vahune. Randa tormanud lained olid sinna moodustanud oma paarimeetrise sileda niiske liiva riba, mille tuul oli veel pisut ära ka kuivatanud. Sinna oli lastel tore jälgi teha. Seal asusid nad ka hoolega liivas kaevama.
Kaevati seni, kuni üks eriti kuri laine nii kaugele randa tuli, et lastel jalgadest üle viskas. Sealsamas sai k6ps ise ka jalad märjaks, kui ta lastest pilti teha üritas.
Kui päikese punane ketas oli juba mere taha vajunud, jalutati veel kuival samblasel metsaalusel mööda vana nõukogudeaegset piirivalveteed. Seejärel aga suundusid kõik külla tagasi. Lapsed jäid enam-vähem hetkega magama. Suured aga jõmisesid veel poole ööni juttu Hiiumaast ja Tänavsuude suguvõsa elust-olust ning tegemistest ja kuulasid õues pimedas rukkirääku, kes maja taga rohumaal ebarukkiräägulikult kiiresti ja masinlikult laulis.
Ristnas käisid k6ps ja tema seltskond järgmisel päeval, peale lõunasööki Sõru sadamas ning Kõpu tuletorni kaemist. Sealne rand oli hoopis klibune ja kivine.
Kivid olid enamasti ümaraks uhutud ning palju leidus auguga kive. Sealsamas kõrval paistis ka Paap Kõlari surfikeskus, kus k6ps kunagi aastaid tagasi surfikoolitusel käis ning surfari tunnistusegi sai, aga praktikani pole seni jõudnud.
Esivanemate talu Harju külas Emmastes sai ka kaemas käidud.
Seal olid uued elanikud, kuid need lubasid lahkesti tulla uudistama ja vanu aegu meenutama. K6ps polńud seal talus varem kunagi käinud, sest see sai müüdud juba ammu enne k6psu sündi. Kuid Hille veel mäletas üht-teist.
Viimasel hommikul sai ette võetud hoopis ekstreemsem üritus: mustikal käik. Metsaalune oli mõnus ja mustikaid nii et mustas. K6ps istus paar tundi maas ja korjas oma ämbri täis ainult umbes kolmelt-neljalt ruutmeetrilt. Sellist tegevust polnud k6ps vist oma kümme aastat teinud. Aga see oli päris tore -- sai keskenduda mustikate noppimisele ja see kuidagi puhastas mõistust ja vaimu ning muuuhulgas kaotas täielikult ära turisti tunde. Linnalapsed Mia ja Elizabeth olid ka metsast vaimustatud. Nad korjasid algul tükk aega tublisti mustikaid, siis aga jooksid metsa all ringi, korjasid "karu lätusid" (mingeid pika heleda lehega taimi, mis ühel niiskemal kohal kasvasid), tegid nendest "lõket" (panid ühte hunnikusse koos okstega) ning põgenesid "karu" (vanaema Hille) eest. Lõpuks olla "karu" surnud, sest "takja osakond olla nii teatanud".
Selliselt kulges siis k6psu seekordne Hiiumaa retk. Igatahes hakkas Hiiumaa k6psule nüüd koduselt tunduma küll. Nüüd sööb k6ps pannkooki mustika-toormoosiga ning meenutab Hiiumaad hea sõnaga. Pildid sellest külaskäigust on üles riputatud k6psu veebialbumisse.
No comments:
Post a Comment