XDream Mooste

XDream-i sarja tänavune viimane osavõistlus sai maha peetud Moostes Põlvamaal. K6ps oma tiimiga startis ka seekord A-rajale. Kuna Juss oli läinud pikemaks ajaks Inglismaale õppima, siis sai seekord võetud kolmandaks tiimikaaslaseks Liinu ja meie JIT-Team esines jälle segatiimina. Ilm oli mõnus, päike näitas ennast terve päeva, puud olid ilusates sügisvärvides, kõigil oli tuju hea.

Võistlus algas Mooste mõisa lähedalt pargist rulluisuetapiga. Selle sõitsime üsna rahulikult koos. Oleks isegi võinud rohkem tempot anda, sest see oli lihtne etapp: tuli sõita mööda maanteed edasi, võtta punkt, ja pöörduda tagasi algusesse. Üks tiim rakendas rulluisuetapil sellist tehnikat, et kaks meest sõitsid ees kõrvuti, tegid tempot ja hoidsid kumbki käes nööri, mille otsas taga keskel veeres kolmas meeskonnaliige, kes ise tempot ei teinud vaid vaatas kaarti. See on päris hea tehnika juhuks, kui näiteks üks võistkonnakaaslane on palju nõrgem uisutaja kui teised. Samuti oleks sellest palju abi, kui rulluisuetapp oleks keerulisem ja seal tuleks mitmeid punkte otsida. Siis saaks selliselt sõidu ajal kaarti süveneda ilma aega kaotamata ega kartmata kuhugi vastu sõita.

Rulluisuetapp lõppes paarisaja meetri väga konarliku asfaldiga ning seejärel saabuti tagasi võistluskeskusse rattaalasse. Kähku uisud jalast, rattavarustus kaasa ja esimesele rattaetapile. Liinul oli rattasõidus vähe kogemusi, sestap me Jan-iga ei saanud eriti tulist tempot teha. Siin oleks ka puksiirköiest abi olnud, nagu siin ühes Sleepmonster-i artiklis kirjutatakse. Sellega oleks me oluliselt aega võitnud, sest Jan on üsna tugev rattasõitja.

Rattaetapi vahel oli jalgsi valik-joonorienteerumine. Kõigepealt tuli valida viiest erinevast joonest üks. Valisime sellise, mis oli maastikul lihtsamini järgitav, kuid pikem. Siis sai kaardi ning võis asuda teele. Üles tuli leida kõik joonel asuvad punktid. Kuna Liinu oli hea orienteeruja, siis selle läbijooksmisega meil erilisi probleeme polnud. Korra ainult tekkis kahtlus, kas me pole mitte õigelt teelt kõrval kaldunud. Ja jalad sai märjaks ka. Seiklusspordiüritustel saavad 100% alati vähemalt jalad märjaks. Pole mõtet unistadagi, et kuivalt pääsed. Raskematel juhtudel, nagu näiteks viimasel Ferrino 36h-l, kus k6ps kevadel käis, tuleb koguni kõhuni vette ronida. Või siis riietes mitusada meetrit ujuda, nagu suvel XDreami öisel etapil, mille ka k6ps sel aastal läbi tegi.

Järgnenud teine rattaetapp viis meid Põlva lähedale Mammaste Tervisespordikeskuse suusaradadele.

Seal me tegime mitu orienteerumisviga, millega kaotasime taas aega. Kuid avastasime, et need paistavad väga korralikud suusarajad olevat. Sinna on hiljuti tehtud valgustus ja tähistused. Tõusud ja laskumised on ka päris muljetavaldavad. Nii et talvel tasub sinna suuska proovima minna.

See osa rattasõidust lõppes kusagil päikesepaisteliste põldude vahel, kust algas jooks kanuu alguspunkti Ahja jõe äärde. Kanuusõit toimus Ahja laiemas osas peale veskitammi. Algul tuli sõita vastuvoolu kuni tammini välja kahelt poolt jõge punkte otsides. Punktid asusid päris põnevates kohtades: üks rippus kusagil kaldasopis jõe kohal puu otsas, üks asus liivapaljandis olevas koopas, üks keset kõrkjasaart jne. Tammini jõudnud tuli pöörata tagasi ning sõita allavoolu alguspunkti tagasi.

Edasi hakkas päike juba õhtusse keerama ning meil kästi sõita otse finishisse. Seega jäid vahele viimane jalgsietapp, viimased rattapunktid ja lõpu lisaülesanded. Sellest viimasest oli pisut kahju, sest need on alati päris põnevad ülesanded, aga polnud miskit parata, tuleb teinekord rohkem trenni teha.

K6psu tiim saavutas lõpuprotokollis 67. koha, olles segatiimidest 15-s. Sarja üldarvestusse läks JIT-Team kaks korda, kuna ühel etapil olime osalenud meeste-, kahel segatiimina -- oleks kõigil osalenud segatiimina, siis oleks hulka kõrgema koha saanud. Aga 80-s koht 110-st (segatiimidest 18-s 25-st) pole ka teab mis katastrofaalne tulemus.

Seiklussport on kompleksne ala, kus edu sõltub paljudest teguritest: vastupidavus ja liikumistehnika erinevatel kestvusaladel, kiire orienteerumisoskus, tiimi koostöö, strateegia ja taktika valik, varustuse optimeeritus ja kiire käsitlemise oskus jne. Lisaks trennile tuleb suur osa sellest kogemusega ja senise kogemusega on k6ps selles mõttes rahul, et igalt seiklusspordiürituselt oleks justkui midagi uut õppinud. Seega vaatab k6ps uuele hooajale üsna optimistlikult vastu.