Sunday, July 29, 2007

Esimene kõvem pauk rulluiskudel

K6ps käis eile jälle rulluiskudega sõitmas. Sedakorda siis seitsmendat korda uiskudel ning teist korda pikem distants -- 32 km. Saku - Kasemetsa - Kiisa rajal. Keskmine kiirus oli 19,3 km/h (juba parem kui eelmine kord samal rajal), pulss enamasti vahemikus 150-175, enesetunne suht hea.


Seekord oli tuul päris tugev ja puhus piki Kasemetsa raudtee-äärset sirget. Sestap oli Kiisa poole minek päris vaevaline, sealtpoolt tulekul aga sai rekordkiirusi arendada. Tuleb välja, et tuul mängib uisutamisel ka päris olulist rolli, peaaegu nagu maanteerattasõidus.


Seekord aga pani k6ps ka maha oma esimese tõsisema nipli rulluiskudel. Nimelt üritas ta suurema kiiruse pealt üle hüpata teele hüpanud rohutirtsust, maandus aga millegipärast põlvili. Tirts ise oli selleks ajaks ammu teisele poole teed minema hüpanud kui k6ps alles asfaldiga kontakti võttis. Temal nähtavasti polnud asjast sooja ega külma. Aga k6ps jättis jälle pisut sõrmenahka asfaldisse, sellest ei osanud k6ps veel hoiduda. Põlvekaitsmed, mis enne olid uued, puhtad ja ilusad, on ka nüüd märgatavalt ära kriibitud ning ühe uisu nina on kriipida saanud. Aga sest pole midagi, peaasi et edasi töötavad.


Kogu loo moraal on aga see, et esiteks: rohutirtsudega ei maksa ikka võistu hüpata, ja teiseks: tuleb ikka kukkumise tehnikat ka õppida. K6ps nüüd mõtlebki, et läheb järgmisel nädalal Rollerblade rulluisukoolitusele.

Sunday, July 22, 2007

Hiiumaal esivanemate jalajälgi avastamas

Jutt, et läheks huvi pärast Hiiumaale ja otsiks oma sealsed sugulased üles, on käinud juba k6psul ja tema emal Hillel vahelduva eduga vist pea kümme aastat. K6ps on nimelt 1/4 hiidlane - k6psu vanaisa tuli sealt mandrile ja ostis talu. Tänavu sai see käik siis lõpuks ette võetud. Eelnevalt sai mõned Hiiumaa sugulased üles otsitud ning tuli välja, et üks neist on isegi väga korraliku sugupuu teinud, kus kuus järjestikust põlvkonda k6psu esiisasid ilusasti kirja pandud. Veel ajas tagasi esialgu pole mindud, sest siis oleks vaja juba spetsialisti, kes kirikuraamatutes hästi orienteeruks ja seal kasutatud kirja lahti shifreerida oskaks. Info aga olevat mingil kujul olemas.


Varem oli k6ps arvanud, et Tänavsuusid on Hiiumaal päris palju, aga tuli välja, et nii palju ei ole ka -- sellel mandri mehel oli miskipärast rohkem järeltulijaid kui tema õdedel-vendadel ning kõigil neil järeltulijail oli omakorda ka vähemalt kaks järeltulijat. Sestap on nüüdseks mandri-Tänavsuusid hulka rohkem. Aga igatahes üks neist Hiiumaa-Tänavsuudest -- kohalik metsamees -- oli lahkesti nõus k6psu ja tema seltskonda seal vastu võtma ning väikese ringreisi korraldama. Niisiis saigi see käik ette võetud seltskonnas Hille, lapsed Mia ja Elizabeth ning k6ps ise. Triinu oleks ka tulnud, aga tal oli samal ajal hoopis Riias teaduskonverents.


See paaripäevane ringreis polnud üldse selline, nagu võiks arvata, et korraldataks keskmisele turistile. Vaatamisväärtustest vaatasime ära ainult Kõpu tuletorni. K6ps ronis koos lastega selle otsa ka ja vaatas Hiiumaad kõrgelt ülevalt.






Käidud sai ka Tahkunas ja Ristnas mere ääres Hiiumaa rannikut uudistamas. Need olid üsnagi erinevad kogemused.


Tahkunas sai käidud esimesel õhtul päikeseloojangut vaatamas. Tol õhtul oli nii kõva tuul, et isegi kajakad pidid jala käima. Nad kogunesid rannas ühte kohta ja kössitasid seal märjal rannaliival. See pidi tähendama, et öösel on tormi oodata. Laine oli muidugi kõrge ning lainehari vahune. Randa tormanud lained olid sinna moodustanud oma paarimeetrise sileda niiske liiva riba, mille tuul oli veel pisut ära ka kuivatanud. Sinna oli lastel tore jälgi teha. Seal asusid nad ka hoolega liivas kaevama.






Kaevati seni, kuni üks eriti kuri laine nii kaugele randa tuli, et lastel jalgadest üle viskas. Sealsamas sai k6ps ise ka jalad märjaks, kui ta lastest pilti teha üritas.


Kui päikese punane ketas oli juba mere taha vajunud, jalutati veel kuival samblasel metsaalusel mööda vana nõukogudeaegset piirivalveteed. Seejärel aga suundusid kõik külla tagasi. Lapsed jäid enam-vähem hetkega magama. Suured aga jõmisesid veel poole ööni juttu Hiiumaast ja Tänavsuude suguvõsa elust-olust ning tegemistest ja kuulasid õues pimedas rukkirääku, kes maja taga rohumaal ebarukkiräägulikult kiiresti ja masinlikult laulis.


Ristnas käisid k6ps ja tema seltskond järgmisel päeval, peale lõunasööki Sõru sadamas ning Kõpu tuletorni kaemist. Sealne rand oli hoopis klibune ja kivine.






Kivid olid enamasti ümaraks uhutud ning palju leidus auguga kive. Sealsamas kõrval paistis ka Paap Kõlari surfikeskus, kus k6ps kunagi aastaid tagasi surfikoolitusel käis ning surfari tunnistusegi sai, aga praktikani pole seni jõudnud.


Esivanemate talu Harju külas Emmastes sai ka kaemas käidud.






Seal olid uued elanikud, kuid need lubasid lahkesti tulla uudistama ja vanu aegu meenutama. K6ps polńud seal talus varem kunagi käinud, sest see sai müüdud juba ammu enne k6psu sündi. Kuid Hille veel mäletas üht-teist.


Viimasel hommikul sai ette võetud hoopis ekstreemsem üritus: mustikal käik. Metsaalune oli mõnus ja mustikaid nii et mustas. K6ps istus paar tundi maas ja korjas oma ämbri täis ainult umbes kolmelt-neljalt ruutmeetrilt. Sellist tegevust polnud k6ps vist oma kümme aastat teinud. Aga see oli päris tore -- sai keskenduda mustikate noppimisele ja see kuidagi puhastas mõistust ja vaimu ning muuuhulgas kaotas täielikult ära turisti tunde. Linnalapsed Mia ja Elizabeth olid ka metsast vaimustatud. Nad korjasid algul tükk aega tublisti mustikaid, siis aga jooksid metsa all ringi, korjasid "karu lätusid" (mingeid pika heleda lehega taimi, mis ühel niiskemal kohal kasvasid), tegid nendest "lõket" (panid ühte hunnikusse koos okstega) ning põgenesid "karu" (vanaema Hille) eest. Lõpuks olla "karu" surnud, sest "takja osakond olla nii teatanud".


Selliselt kulges siis k6psu seekordne Hiiumaa retk. Igatahes hakkas Hiiumaa k6psule nüüd koduselt tunduma küll. Nüüd sööb k6ps pannkooki mustika-toormoosiga ning meenutab Hiiumaad hea sõnaga. Pildid sellest külaskäigust on üles riputatud k6psu veebialbumisse.

Thursday, July 19, 2007

Uljas Neitsi ja mereromantika

Üleeile olid k6ps ja Triinu romantilised. Nimelt õnnestus üle pika aja kahekesi koos teatris käia, õigemini suvist vabaõhuetendust vaatamas. Ega see laste kõrvalt lihtne ole, kuid vanaema Hille oli õnneks nõus lapsed õhtuks enda juurde võtma. Sedakorda oli näitemänguks A. Kivirähki "Uljas Neitsi", mida mängiti Rannamõisa resorti lähedal mere ääres metsa all. Rahvast oli palju. Kõik kohad olid täis, toodi veel pinke juurde ning lõpuks jagati juba suuri musti kilekotte, mille peale sai metsa alla maha istuda. K6ps ja Triinu leidsid koha üsna esirieas, ühel pingil tihedalt koos. Paljud inimesed lootsid ka kohapealt piletit osta, kuid terve pikk saba siiski etendusele enam ei mahtunud ja nendest inimestest oli tõeliselt kahju. Sestap tasub ikka ette broneerida, nagu k6ps Piletilevi kaudu seekord teinud olid. Etendus oli selles mõttes tore, et peaaegu pidevalt sai naerda. Muidugi, ega Kivirähkilt midagi keskpärast ei tule ka, ja näitlejad olid ka head, eesotsas Ita Everiga.


Pärast etendust ei kiirustanud k6ps ja Triinu mitte kohe parkla poole liikuva rahvamassiga ühinema ning hiljem Tallinna poole suunduva lõpmatu autoderivi sisse loksuma, vaid läksid hoopis mere äärde jalutama. Ilm oli äraütlemata mõnus: tuult polnud, taevas oli mitmesuguseid huvitavaid pilveid, õhtune päike oli ühe sellise pilve taga. Õhk polnud ei liiga külm ega liiga palav, vaid oli mõnusalt värske. Triinu võttis kingad jalast ja kastis varbad merre. Vesi olla ka täitsa soe. Osa inimesi ujus ka rannas. Aga selle peale polnud k6ps ega Triinu mitte tulnud, et teatrisse minekuks ujumisasjad ka kaasa võtta. Selle asemel nad hoopis käsikäes jalutasid veepiiril ning unistasid sellest, milline võiks olla nende tulevane oma maja, mis oli üks äraütlemata lahe tegevus.


Pärast koju sõites kuulasid k6ps ja Triinu veel Marko Matvere esituses rahvalikke meremeestelaule ning sõid õhtusöögiks riisi mereandidega, kõrvale valget veini. See oli üks eriliselt mõnus õhtu.

Monday, July 16, 2007

Soomaal raba- ja kanuumatkal lastega

Triinu ja k6ps on juba ammu tahtunud jälle kanuumatkale minna. Kuna Elizabeth, kelle vanemad Indiasse reisile sõitsid, oli ka sel ajal paar nädalat k6psu ja Triinu laps, siis tekkis mõte mõlemad lapsed (esimest korda) kanuumatkale kaasa võtta. Seega asuski laupäeva lõunapaiku Soomaa poole teele seltskond Triinu, lapsed Elizabeth "Elts" ja Mia "Miuks" ning k6ps ise, kaasas telk, magamiskotid, matkatoit, matkariided ja muu träni, nagu ikka.


Sooma sirgete kaskede ja roheliste kõrkjaväljade vahele jõudnud, keerasid k6ps ja tema kaaslased otsa Riisale Hoolmiku talu poole. Seal pidi pühapäeva hommikul olema kanuumatka algus ja lõpp ning seal pidi ka telkida saama, et hommikul kohe valmis olla. Peremees -- päevitunud ja kortsulise näoga stiilipuhas maainimene -- tuli koeraga jalutades vastu ning juhatas telkimisplatsile. Hoolmiku talu oli selles mõttes ehtne, et see ei olnud välja ehitatud kaasaegseks turismitaluks. See oli umbes selline, nagu ta oli olnud juba aastakümneid. Ainult loomi seal enam ei peetud ning paljud asjad olid pisut käest lastud. Peremees ise oli viimase paari aastakümne sotsiaalmajanduslike muutuste käigus siirdunud põllumajandustegevuselt turismitegevusele -- kolhoosi silokombaini pealt matkajaid vastu võtma ning kanuusid hooldama. Seejuures oli ta oma endise mina suuresti säilitanud. Ühesõnaga: Hoolmiku oli ehtne. See ei olnud silmakirjalik. Sinna, jõe äärde suurte puude alla, panigi k6ps telgi üles.


Noortele nõudlikele linnapreilidele polnud maaelu esialgu just mitte väga meeltmööda. Tõsisteks probleemideks olid näiteks nõgese kõrvetus, putukate ronimine telgikatuse kahe kihi vahel, sääse hammustus, tuule puhumine, päevinäinud hämara kuivkäimla kasutamine. Kõikidel nendel juhtudel tuli muidugi oma pahameelt otsekoheselt ja häälekalt väljendada. Aga peagi harjuti maa-eluga siiski ära.


Samal õhtul otsustasid k6ps ja tema kaaslased minna veel Riisa rabarajale väikesele jalgsiretkele. Suurest puukõverikust väravakaare alt hakkas pihta laudtee, mis lookles soode ja rabade, laugaste ja metsade vahel peaaegu viis kilomeetrit, põigates korraks ka Navesti jõe äärde. Ilm oli suhteliselt soe ja vahelduva pilvisusega, õhtune päike paistis ning puhus tuul. Lapsed olid tublid: vähemalt 3 km. jalutasid omal jalal läbi.


Ainult lõpus vastu õhtut tuli nad kukile võtta. Sellel rajal tegid nad esmatutvust tõelise sooga. Teadetetahvlilt võis taimede ja loomade tutvustuse ning soo külastamise reeglite kõrvalt leida ka Tõnu Õnnepalu mõttetera soo ajatusest ning erilisusest võrreldes linnainimese igapäevamaailmaga. Miuks tabas selle mõtte omal käel ka ära ja sõnastas umbes selliselt: "See vist ei ole päris maailm, huvitav kuidas inimesed siin käia võivad?" K6ps siis püüdis noorele filosoofile selgitada, et see just ongi päris maailm. Triinu täiendas omalt poolt, et soo oli siis ikka siin ja umbes samasugune, kui inimesi ja linnu üldse veel olemas ei olnud. Aga üks väike avastaja sai ikka jala märjaks ka, kui korra kogemata laudteelt kõrvale astus. Selline oli siis laste esmatutvus sooga. "Soo" aga tähendab teatavasti "tüma maa".




Soomaa.com-ist sai eelnevalt valitud järgmiseks päevaks regulaarne kanuumatk Kuusekäära -> Riisa (12 km). Pikemat ei julgenud igaks juhuks võtta, kuna polnud päris teada, kuidas on võimalik lastega niisugust ettevõtmist läbi viia. Hommikul viidi meid bussiga Riisalt Kuusekäärale matka alguspunkti. Seal astusime bussist välja halli taeva alla tuule ja peenikese seenevihma kätte ning meid aidati rohelisse paati. Enne seda aga said lapsed järjekordseid huvitavaid elamusi, nähes lähedalt lehmi, lambaid, hanesid, kukke, küülikuid, posti otsas pesal istuvaid toonekurgi ning lauda katuse alla oma pesadesse sisse-välja lendavaid räästapääsukesi.


Peagi aga libises meie paat rahulikult Raudna jõkke. Triinu istus ees.




Lapsed olid kahekesi keskel ning k6ps oli taga.



Lapsed olid kumbki saanud oma väikese päästevesti ja väikese mõla kah. Viimastega siis püüti kahelt pool küljelt uhada, sudida ja kaevata nii kuis osati ja jaksati, või siis hoiti neid lihtsalt vees paigal, mistõttu oli k6psul roolimehena tükk tegemist, et paat enam-vähem õigel kursil püsiks ja pisut edasi ka liiguks.


Jõgi ise oli rahulik ja lai, olulisi takistusi polnud. Vesiroosid ja vesikupud õitsesid, pääsukesed ja parmud lendasid. Kallastel kasvas valdavalt palju paksu rohelist pilliroogu, sekka mitmesuguseid väiksemaid õisi ning eriskummalise kujuga lehti. Vees kasvas kah kohati omapäraseid taimi. Lähemal silmitsemisel võis näha veepinnast allpool taimevarte taustal väikesi kalu. Nii möödus k6psu paatkond Lemmjõe suudmest, ületas ainsa pisut kärestikulise koha Suuremurru all ning jõudis Karusekosele.


Karusekosel tegi k6psu seltskond väikese peatuse, et külastada jalgsi Kuresoo raba ning vaatetorni. Kõigepealt tuli muidugi möllata värskes heinarõugus




ning uudistada pooleliolevat haabjaehitust. Siis aga seati sammud järjekordsele laudteele. See lookles mööda metsavahet, ületas kuivanud oja ning ronis üles rabarinnakule. Siin oli nüüd jälle maa tüma ja mets õige hõre ning madal. Vaatetornis käidud ja sood ülaltpoolt vaadatud siirdus k6ps koos teistega veel edasi suurema lauka juurde, kus võis ka ujuda. Ujuma aga keegi seekord ei läinud, sest polnud kaasas rätikuid ja ilm polnud kuigi soe. Kunagi aastaid tagasi on aga k6ps ja Triinu koos sõpradega siin ujumas käinud küll. Nüüd aga maitsesid tüdrukud Triinu eeskujul käte vahel puhast pehmet laukavett ning seejärel asusid k6ik tagasiteele paatide juurde.


Nüüd oli taevas huvitavamaks läinud ja ilm pisut soojemaks. Päikegi näitas end, ning k6psu reisiseltskond pidi võtma joped seljast. Tüdrukud olid nüüdseks väsinud ja virisesid pisut, kuid sellest saadi jagu selliselt, et järgmises peatuses pakkus Triinu võimalust võtta kummikud ja sokid jalast, käärida püksisääred üles ning tatsata paljajalu jõemudas. Seda võimalust loomulikult ei jätnud väikesed matkasellid kasutamata ning nende silmad lõid särama kui nad avastasid, et jalaga saab ka muda loopida.




Edasisel sõidul veetsid lapsed aega veel mudaste jalgadega kanuu põhja joonistamise ning tühja pudeliga kahelt poolt parrast vee haaramise ja paati kallamisega. Siis aga löödi laul lahti. Selliselt kulges see seltskond Raudna jõest Halliste jõkke, möödus mõnest lõkkekohast ja turismitalust ning jõudiski Hoolmiku talu juurde tagasi.


Sellega hakkas siis selleks korraks k6psu Soomaa-külaskäik otsa saama. Nüüd tõmbas k6ps kanuu kaldale ja hakkas asju kokku pakkima, samas kui Triinu lastega veel paljajalu jõe ääres mudas mängis, kusjuures mõlemal lapsel õnnestus veel pükstega vette istuda ka ja see oli tore, nagu võis nende õnnelikest nägudest välja lugeda.




Siis aga tuli kuivad riided selga panna ning Soomaaga hüvasti jätta. Kõigile jäi retkest hea mälestus. Mia tahtis kogunisti järgmisel hommikul uuesti kanuumatkale minna. Ja tingimata Soomaale. Välja pakutud Ahja jõe ja aja umbes kuu aja pärast lükkas ta igatahes kategooriliselt tagasi. Miuks ei tahtnud üldse soomaailmast "pärismaailma" tagasi minna. Siis aga jäi koos Eltsiga sügavasse unne ning ärkas alles kodu lähedal.


Selle ürituse pildiablbumit saab vaadata siit. Aga kahe nelja-aastase lapsega saab kanuumatkal käidud küll. Tuleb ainult valida lihtsam ja rahulikum jõgi ning olla tavalisest pisut kannatlikum ja loomingulisem. Siis jäävad kõik matkaga rahule.

Friday, July 13, 2007

Triinu esimene rulluisutamine

K6ps ja Triinu käisid eile rulluisutamas. Triinul oli see esimene kord elus. A&T Sport-ist laenutasid Triinule uisud ja kaitsmed. Sealse teenindusega võis igati rahule jääda -- aidati kenasti õigete suuruste valimisel, kaitsmete sobitamisel jms. ning anti professionaalset nõu. Siis aga sõitsid k6ps ja Triinu Rocca-al-Mare kooli ette ja panid uisud jalga. Triinul ikka algul kippusid uisud ise sõitma sinna kuhu heaks arvasid (kusjuures tüüpiliselt erinevates suundades), sestap hoidis k6ps tal mõnda aega ilusasti käest kinni ja jooksis kõrval, endal plätud jalas. Kuigi k6ps ise oli ka alles viiendat korda elus uiskudel, püüdis ta muidugi Triinule ohtralt õpetussõnu jagada, mis ABEC Rulluisuklubi kodukalt "Abi ja nõuanded" rubriigist värskelt loetud ja meeles. Aga neid nõuandeid sai nii ohtralt et ühel hetkel kooli eest alla linna poole laskumisel Triinu teatas järsul toonil: "Ära rohkem midagi räägi!" ning kihutas siis, jalad laiali ja silmad punnis, sealt (tegelikult üldse mitte järsust) laskumisest alla. Püsti jäi.


Pärast sõitsid k6ps ja Triinu Kakumäe poole ka. K6ps veeres seekord suht rahulikult, pulss üle 145 ei tõusnudki. Kilomeetreid sai ka väga vähe: ainult 5-6 (võrreldes eelmise nädala Saku-Kasemetsa-Kiisa 32-ga). Üldiselt k6psule tundus see Kakumäe rada kehvem kui Saku-Kasemetsa-Kiisa rada, sest esimene on kitsam ja lühem, seal on liiga palju kanalisatsiooniaugu kaasi (ühtede selliste vahelt läbi manööverdamisel pidi k6ps peaaegu et nipli viskama). Kakumäe rajal on ka liiga palju sellised sõidutee-ületusi kus konarlik asfalt, mis jalad läbi väristab.


Aga Triinu hakkas lõpuks ise veerema küll ja jäi kokkuvõttes üritusega väga rahule. Ta teatas säravail silmil, et tal on kahju kõikidest nendest nädalatest, kuudest ja aastatest, mis ta siiani oma elus on ilma rulluisutamata ära raisanud. Nii et nüüd tuleb Triinule vist ka oma rullid (ja kaitsmed) osta.

Blogimise katse

K6ps mõtles siin kah juba ammu et prooviks selle blogimise ära. Mine tea, äkki hakkab meeldima ja sobib. Kui sobib ja kui ka lugejaid leidub, eks siis see areneb siin vaikselt edasi. Kui ei, eks siis k6ps kustutab mingi aja pärast selle siit ära. See on siis k6psu esimene blogi ja esimene sissekanne, ja selle üle on k6ps nüüd natuke uhke ka :)


Ise on k6ps muidu siuke tegelane -> http://www.tud.ttu.ee/~t030042/. See on küll natuke vana versioon. Uuem on kah peaaegu valmis, aga k6ps pole siiani viitsind viimast lihvi anda ja üles riputada, kole palju muid tegemisi praegu. Aga puhkuse ajal ehk jõuab ka. Tegelikult kõige värskem profiil k6psust (kodanikunimega Taavi Tänavsuu) on hoopis Orkut-is, kui keegi on huvitet.


Et millest siis k6ps siin kirjutab? Esialgu enam-vähem kõigest, mis k6psu seest mingil põhjusel tahab välja tulla ja kirjasõnaks saada. Aga arvata võib, et valdavateks teemadeks saavad olema k6psu ja tema pere mitmesugused (tavaliselt vähemalt kerge kiiksuga) juhtumused matka- ja spordiradadel, sekka muid huvitavamaid ideid ja elamusi.