K6psul on vahetevahel kihk miskit hingelt ära sada ja kirjasõnaks vormida. Sestap on k6ps aegade jooksul (ajaveebi-eelsel ajastul) igasuguseid muljetusi ja mõtisklusi kirja pannud. Need asjad vedelevad k6psul vanades päevikutes või vanadel kõvaketastel-plaatidel. Nüüd tuli k6ps mõttele aeg-ajalt mõni neist avaldada siinses blogis rubiigi "Meenutusi minevikust" all. Algust teemegi ühe reisipevikuga, mille k6ps kirjutas oma reisist Lapimaale sõprade seltsis 1998-99 aastavahetuse paiku. Siin ta siis on, originaalis, st. muutmata kujul. Selle jutu juurde kuuluvad fotod on k6psul arhiivis filmilinil ja veel digitaliseerimata (ehk jõuab kunagi pensionipõlves ka sellega tegeleda :))
*****************
Üldine jutt
Minu arvates oma väikese seltskonnaga ja omapead reisimine on üks kõige ideaalsemaid reisimise viise. Seda eriti siis, kui minnakse loodusesse ja kui eesmärgiks on mingi konkreetne tegevus. See tegevus võib parimal juhul olla mõni spordiala või näiteks matkamine. Just selline reis on väga hea võimalus, võibolla üks parimaid üldse, oma reisikaaslasi põhjalikumalt tundma õppida. Tuleb seal ju ette raskemaid hetki ja ootamatuid vajadusi kus on tarvis kaaslaste abi. Samuti tuleb koos lahendada probleeme ning otsustada näiteks kuhu ja kuidas edasi minna. Sellist viisi peab kindlasti eelistama paketina reisibüroost ostetud võõra seltskonna ja reisijuhiga käimisele mööda turistide seas populaarseid kohti linnas, mugavas hotellis ööbimisele ja niisama läbustamisele.
Virmaliste-jutt
Esimest korda elus tundrasse teisele poole polaarjoont minnes oli mul õrn lootus näha virmalisi. Kahjuks pidi see lootus aga luhtuma. Seda põhjamaa looduse imet, millele on antud mitmeid seletusi, aga ühtki neist ei peeta veel lõplikult kindlaks ja õigeks, oleksin väga tahtnud oma silmaga näha. Kas ei olnud piisavalt külm (temperatuur oli ju enamasti -10 kraadi lähedal) või ei olnud taevas päris selge, või hoopis ei olnud päike veel piisavalt aktiivne (kuigi just enne seda reisi lugesin, et päike on saavutamas oma aktiivsuse kõrgperioodi ja on tulemas parim aeg virmaliste vaatluseks). Ainus, mida virmaliste kohta päris kindlasti teatakse ongi see, et nad sagenevad Päikese aktiivsuse kõrgperioodidega. Mitte midagi virmaliste taolist aga seekord Lapimaal näha ei olnud ja nendest ei olnud isegi juttu ega kuuldusi. Ainus koht, kus ma virmalistest midagi nägin, oli kohaliku poekese väikeses nurgas oleva väikese postkontori vaateaknal postkaartidel. Nii jäi mul looduses nägemata see põhjamaade rahvaste mütoloogias ülistatud salapärane looduseime.
Mökki-jutt
See “mökki,” mida me üürisime, oli üle ka kõige julgemate ootuste. Puude keskel väike lumine palkmaja, mõnus, hubane ja soe. Iga päev sai korralikult puhata, ise süüa teha, saunas käia jne. Olgugi, et see maja oli ehitatud ainult ajutiseks elamiseks, kui mõneks päevaks suusatama tullakse, oli ta palju “intelligentsem” kui näiteks valdava enamuse eestimaalaste alatised kodud. Kasutada oli saun, soojendusega põrand, mikrolaineahi, tolmuimeja, külmkapp, riiete kuivatamise kapp, nõudepesumasin, temperatuuri reguleerimise võimalus igas toas eraldi, valguse suuna ja tugevuse reguleeritavus elutoas, tulekahju andur jms. Lisaks oli veel kaks kütmisreziimi: üks selleks puhuks, kui inimesed on sees ja teine selleks puhuks, kui ei ole. Kui inimesi sees ei ole, siis ei pea ju mõttetult kütma, kütte võis lülitada poole võimsuse peale. Nii hoitakse kokku energiat, mille eest tuleb maksta ja mille tootmiseks kas rohkem või vähem tuleb loodust saastada.
Puudu oli ainult veel horisondile suunatud päikeseenergia paneelid maja katusel, maa sisesoojuse pump ja neid kõike eelpool loetletud komponente haldav tõeline kodu infosüsteem. Võiks ju olla selline intelligentne maja, mida saab igat moodi programmeerida. Maja tunneb iga inimene ära lõhna ja silma vikerkesta järgi juba eemalt. Kui äratuntav isik on peremehe poolt usaldatavate isikute andmebaasi kantud, siis avab maja tema ees oma välisukse, mängib maha tema isikliku kutsungi ja ulatab talle riidepuu. Külaline paneb siis üleriided puule ja puu tõmmatakse üles pööningule, kus ka teisi riideid hoitakse. Kui külaline majas ringi liigub, käib ta enda valitud tugevuse ja tooniga valgus temaga pidevalt kaasas, nii et talle jääb mulje nagu põleks tuli igas toas. Tegelikult on see ainult seal, kus ta parajasti asub. Samuti mängib taustaks täpselt seesama muusika, mida ta viimati mängima pani. Kui ta siseneb tuppa, süttib selles toas tuli või tumeneb aken, et saavutada tema soovitav valguse tugevus ja toon. Sama juhtub temperatuuri, õhuniiskusega ja veel mõne parameetriga. Kõiki neid parameetreid saab alati ka inimkeele abil teatud käsklusi andes muuta. Käskudega saab palju muudki teha. Näiteks telekast teatud programmi käima panna, kellelegi helistada, sauna valitud ajaks ja valitud temperatuurile sooja panna, kella küsida, valgust suunata, kohvi- ja pesumasinat juhtida jne. Järgmine samm oleks juba see, et kogu see info oleks ülemaailmses majade andmebaasis ja iga maja, kuhu ta usaldusväärse isikuna ka ei siseneks, võtaks tema isiklikud parameetrid.
Kui sellise maja nägemiseks tuleb veel kümme aastat rahulikult elada (kui just Bill Gates’i taoline mees ei ole), siis ühes asjas igatahes veendusin ma päris kindlasti--sellist oma väikeses majas metsa ääres elamist tuleb iga hinna eest ja igal juhul eelistada mistahes kujul linnas elamisele. Maal on ju vaikus, rahu, värske õhk, taimed, loomad, loomulik valgus, loomulik pimedus, palju ruumi jne. Maal saab panna tähele, kuidas paistab päike, paistab kuu ja säravad kauguses kutsuvad tähed, puhub tuul, sajab vihma, sajab lund, lendavad pilved, vahelduvad öö ja päev, vahelduvad aastaajad jne. Linnas neid eriti tähele ei pane. Ainult maal saab olla tõeliselt iseenda peremees.
Suusa-jutt
Tõeline mäesuusatamine esimest korda elus oli küll omaette märkimist vääriv kogemus. Õnneks alustasin lühikest laskumist mäe viimaselt viiendikult. Kui ma hulljulgelt ja pikemalt mõtlemata Hembole järele laskusin ja kui kiirus juba kasvama hakkas, aimasin kohe, et asi on palju raskem, kui olin varem arvanud. Olin varem arvanud, et laskumine on üks laisa inimese spordiala--lased aga mäest alla ja samal ajal võid rahulikult vilet lasta. Minu elu esimene laskumine lükkas aga totaalselt ümber igasugused sellised arvamused. Higised riided õhtul ja lihaste ning liigeste valu järgmisel hommikul tallasid need arvamused veel lõplikult jalge alla. Õnneks olin tulnud veel selle peale, et vaadata laskumiseks sobiv aeg parajasti siis, kui kedagi teist ülaltpoolt tulemas ei olnud. Esimene pööramiskatse ei õnnestunud absoluutselt mitte ja kokkuvõttes kukkusin sellel lühikesel laskumisel kolm korda. Kuid tõusin aga jälle üles ja jätkasin lolli visadusega. Alla jõudes oli ka tükk tegemist, et õigel ajal pidama saada ja ennast ilusasti järjekorda seada.
Esimest korda elus suusaliftiga pisut ülespoole oma endisesse stardipaika tagasi jõudnud keerasin kõrvale ning läksin ikka veel sama julguse ja lolli visadusega oma teisele laskumisele. Seekord olin aga enda arvates targem: püüdsin jalgu kramplikult ühes asendis hoida, et suusad kogu aeg paralleelselt jookseksid. Ei taibanud aga seda, et nii ei saa üldse pööramist proovidagi. Ja nii tuiskasingi otsejoones järsakust alla. Kiirus aina kasvas ja kasvas. Varsti vuhisesin eespool laskuvast Soome neiust mööda kõige suurema kiirusega, mis ma oma elus suuskadel üldse saavutanud olen, ikka veel jalgu kramplikult paigal hoides. Nii lähenesin peadpööritaval kiirusel raja lõpu poole, kus oli reas liftijärjekorda ootav rahvas ning tagapool palkaed ja mets. Kohe selgus, et ma pean mõne sajandiksekundi jooksul midagi ette võtma, sest väljavaated läbi rahva ja palkaia metsa kihutamise järel terveks ja puhtaks poisiks jääda olid üsna nigelad. Pikemalt mõtlemata viskasin ennast lihtsalt külili ja võtsin ülimalt vastumeelselt vastu Maa poolt täie gravitatsioonijõuga antud löögi. Tulenevalt meie masside ülisuurest erinevusest olin kannatajaks pooleks loomulikult mina, Maad ei pannud see löök isegi nohisema ka mitte, veel vähem mõmisema. Kui siis lumetolmu pilv oli laiali hajunud, ajasin end vaevaliselt püsti. Puistasin lume kinnastest, mütsist ja krae vahelt välja ning raputasin ta maha ka pükstelt ja jopelt. Siis lonkasin kahele poole laiali lennanud suuskade ja keppide järele.
Pärast neid mäe viimaselt viiendikult tehtud totaalselt ebaõnnestunud katseid hakkasin nagu juba kuidagi aimama, kuidas võiks pööramine käia. Iga järgneva laskumisega õppisin jälle midagi juurde, proovisin midagi uut. Varsti suutsin, küll üle kahe noa tera, aga siiski, teha sellise laskumise kus ma lõpuni püsti jäin ja olin selle peale täpselt sama rõõmus nagu lapsepõlves esimese jalgratta või Lego saamise üle. Nii laskusin sealt veel ja veel, kuni otsustasin järgmise taseme võtta--senisest stardipaigast pisut kõgemalt startida. Ja aina suuremaks muutus minu rõõm, kui sealt laskumine mul kohe esimest korda enam-vähem korralikut välja tuli.
Peale mäepileti kehtivusaja lõppemist meie bussis koju sõites olin juba peaaegu endaga rahul ja jõudsin kindlale veendumusele, et proovin järgmisel päeval ka päris mäe tipust alla tulla. Mõtlesin, kas tasuks üldse selle alaga tõsisemalt tegelema hakata. Ühest küljest tegelen ma juba niigi ilmselt liiga paljude asjadega. Mäesuusatamine nõuaks veel lisaks aega, raha ja tähelepanu. Teisest küljest aga, kuna minu üks peaeesmärgist on ma vaimu ja keha mitmekülgne ja põhjalik arendamine (ja eeskujuks Leonardo da Vinci), arendab see päris hästi just julgust ning enesekontrolli suurtel kiirustel ja ohtlikes olukordades. Seega oleks ta hea kaaslane teistele aladele, mida ma harrastan: jooksu, rattasõitu, jõusaali ja murdmaasuusatamist, mis arendavad jõudu ja vastupidavust; ujumist, mis arendab hingamist ja paljude lihaste koostööd; tennist, mis arendab kiirust ja osavust jõu rakendamisel ning vaimset duelli vastasega; golfi, mis arendab koordinatsiooni, kontsentratsiooni ja vaimset võitlust iseendaga; bridzi, mis aredab kontsentreeritud mõtlemist ja mälu. Tõenäoliselt saavutaksin mäesuusatamises rahuldava taseme suhteliselt lühikese ajaga (võrreldes näiteks golfiga). Tuleks ju ainult nii teoorias kui ka praktikas algkursused läbi teha (millest oleks iga minust targem inimene tegelikult alustanudki) ja siis aeg-ajalt kusagil mägedes sõitmas käia, ideaalsel juhul sarnasel viisil, nagu me siin praegu oleme. Tõelist fänni, nagu ma golfi jaoks olen, mäesusatamise jaoks minust aga ilmselt ei saa.
Saani-jutt
Järgmisel päeval, vana aasta viimasel päeval, otsustasime minna mootorsaanidega sõitma. Olgugi et kolmetunnine safari maksis päris palju, jäi igaüks sellega rahule. Saaniga opereerimine osutus lihtsamaks, kui algul ette kujutada võis. Sealmail on saanindus väga kõrgele arenenud. Saan on seal paljude inimeste kohalikuks transpordivahendiks. Sain teada, et saan läheb päris kiiresti edasi -- isegi kuni 150 km/h ja seega saab sellega, vastupidiselt minu varasemale ettekujutusele, ka pikemaid sõite teha. Saane oli sõitmas näha igasuguseid ja igal pool. Tegutses mitmeid saanilaentus- ja -teeninduspunkte. Saanide jaoks olid isegi omad kindlad teed ja liiklusmärgidki. Metsas oli näiteks üks raske lõik, kus kiirusepiirang oli 30 km/h. Kõige sagedasem märk oli aga teiba otsas puust punane rist. Selle tähenduseks oletasin ma nii ohtliku kurve, silla, kitsa puude vahe või mille iganes, mis võis ohtu tähendada. Meie kohalikust teejuhist saanispetsialisti sõnul eksisteerivat seal isegi saanipolitsei.
Saaniga sõitmine ei olnud aga üldse nii sujuv kui auto või mootorrattaga. Tee oli täis suuremaid ja väiksemaid kahele poole kaldeid, künkaid ja mättaid ning rohkem või vähem järsemaid kurve. Metsas oli lausa iga meetri peal muhke, lohke ja kurve, mis tuli kõik läbi töötada. Pidevalt pidi jälgima, et kurvist välja ei lenda, puid ei riiva või ümber ei lähe. Saanile mõjus ka tavaline inertsijõud pisut teisiti kui autole. Saaniga on väga raske külglibisemist tekitada. Suure kiiruse pealt järsult pöörates on tõenäoline hoopis ümber minna. Saani juhtimise puhul on oluline ka omaenda kehaga kallutamine. Ühelt poolt kehaga osavasti kallutades ja teiselt poolt osavasti juhtides on siiski võimalik külglibisemist saavutada, nagu meie teejuht näitas. Kui ma aga ise seda proovisin, siis käisin hoopis külili ja lõhkusin sellega oma fotoaparaadi objektiivi (kust niikuinii mitte ükski pilt välja ei tulnud, nagu pärast selgus).
Lootsin saaniga sõites näha pisut põhjalikumalt Lapimaa loodust, aga see eriti ei õnnestunud. Selle asemel, et ringi vaadata, tuli hoopis pidevalt jälgida, et puusse ei sõida, ümber ei lähe ja kaaslastest liiga kaugele maha ei jää. Kohe läks ka pimedaks ja ega loodusest muud ei näinudki kui saani esitule kunstlikku valgusse jäävat tühist osa, seda ka ainult vilksamisi. Ei saanud ka tunda looduse lõhnu. Nende asemel tungis kiivri alla ainult mingi nõrk bensiinihais. Veel vähem võisin kuulda looduse hääli. Nende asemel kuulsin hoopis pidevalt läbi kiivri summutava toime saani mootori müra. Vahepeatuse käigus metsaonni juures sain alles pisut näha, kuulda ja tunda. Oli juba hämarduma hakanud. Läksin korraks üksikust metsaonnist pisut eemale paksu lume sisse kitsaste tundrakuuuskede alla. Seal valitses jäine vaikus. Tuul ei puhunud, ükski lind ega loom ei häälitsenud. Kuulda võis ainult oma vereringet ning eemal lõkke praksumist ja kaaslaste tasast jutukõminat. Saanispets oli metsaonnis vahepeal tule üles teinud ja võttis seljakotist vorste küpsetamiseks ning teed keetmiseks. Mõne aja pärast saimegi juba kerget kehakinnitust. Pärast seda peatust aga läksime pimedas täpselt samamoodi tuldud teed tagasi.
Aga ka saanisõiduga kui uue kogemusega jäin kokkuvõttes rahule. Veendusin küll, et loodust niimoodi vaadelda ei saa. Äärmisel juhul on küll võimalik saada mingi ülevaade vahelduvatest üldpiltidest. Ja peab ütlema, et need pildid tundusid tõesti vahelduvat. Mets ei koosnenud ainult ühesugustest pikkadest kitastest tundrakuuskedest ja tundramändidest ning jändrikest tundrakaskedest. Kord sõitsime üle järve (Pyhäjärvi), mida ma algul suureks lagendikuks pidasin, kord sõitsime läbi madalate noorte mändidega kaetud lagendiku, kord tundus mets ühes kohas punakaspruuniks ja pisut madalamaks muutuvat. Nii et midagi ikka nägi ka. Looduse tõsiseks vaatlemiseks tuleks aga minna üksi, vaikselt ja jalgsi ning võtta kaasa binokkel ja suurendusklaas detailseks vaatamiseks, paber ja pliiats märkmete tegemiseks ning joonistamiseks. Eelkõige tuleks aga sihtkoha loodust enne reisi algust kodus põhjalikult kirjandusest uurida, et teaks, mida üldse vaatama minna. Selle viimase põhimõtte vastu ma teinekord enam eksida ei tohi.
Aastavahetuse-jutt
Aastavahetus möödus seal kuidagi nii, et see mulle muljet ei avaldanudki. Mäel oli olnud üks suur show ja lumelaudurite võistlus, millele me hiljaks jäime. Ainus show moodi asi, mida me seal lõpuks veel nägime, oli see, kuidas üks mees tegi rooliga mägikelguga umbes 50 - 70 - meetrise hüppe sealt, kust teised olid varem lumelaudadega hüpanud. Mäel oli hõiskav ja muidu -- nii kõikvõimalike vahenditega kui ka ilma -- kõikvõimalikke hääli tegev seltskond poolpurjus soomlasi. Paljud neist üritasid kas kõige kõvema või kõige imelikuma häälega või siis hoopis kuidagi muudmoodi teiste seas silma paista. Suusakeskuse hotellis asusid ka vähemalt kaks tantsusaali, üks noortele ja teine vanematele inimestele. Veel oli restorane ning muid söögi- ja istumise paiku jms. Imelikul kombel aga tundusid kõik need tegevused eesmärgitud ega kutsunud eriti. Üldiselt ka teised mu kaaslased näisid arvavad enam-vähem samuti.
Kui siis 1997. aasta aeg lõpuks igaveseks täis sai, hakati nii mäe alt kui mäe pealt juba natuke tõsisemat ilutulestikku tegema, st. sellist, mida päris igaühele just teha ei anta. Aga ka see ei avaldanud üldse muljet. Ühesõnaga, üritati kõigest väest kisa, kära ja müraga juba igivana traditsiooni kohaselt pahasid vaime terveks saabuvaks aastaks eemale peletada. Kõik see kukkus aga nii ilmetult välja, et kui mina oleksin üks tõsimeelne paha vaim, siis poleks see kõik mind ausalt öeldes isegi köhima pannud, veel vähem häirinud.
Kallistasime üksteist, soovisime parimat uueks aastaks ja läksime koju magama. Kokkuvõttes võib ka tagatjärele öelda, et aastavahetuse tähistamine oli selle reisi üks ebaolulisemaid osasid.
Uusaastahommiku-jutt
“Läheb aga jälle edasi...” ütles Rixi 1998. aasta esimesel hommikul voodist tõustes. Ja elu läheb tõesti kõigest hoolimata aina edasi, meie mõistes uuel aastal uue hooga. Ainult kalendris esineb ju aastavahetuse kontseptsioon, mida inimesed tähistavad. Looduses seda ei ole. Looduses ei ole järske üleminekud. Loodus käib tasa ja targu, aga kindlalt ja vankumatult, oma ringi. Vahelduvad kevad, suvi, sügis ja talv; elusloodus sünnib, kasvab, õitseb, viljub, sureb, saab mullaks ja sünnib uuesti, niikaua kui eksisteerib planeet Maa (võibolla kauemgi ?!?). Ainult nende perioodide vahelised üleminekud ei ole järsud vaid on sujuvad.
Väljas hakkas juba valgeks minema, kuigi päris valgeks ei läinud siin üldse. Oli täielik vaikus, millesse inimesed mõtlesid juurde uusaastahommiku pühaduse. Polnud märgata ühtegi liikumist, ainult vaevu-vaevu märgatavalt sadas peent jäidet. Liikumatult seisid kitsad ja kidurad tundrakuused. Nende kohal silmapiiril oli muidu hallikasvalges taevas ka selge punane triip, mis andis märku tõusvast päikesest. Päike aga siinkandis sellel aastaajal silmapiirist eriti kõrgemale ei tõusegi. Ja ka täna ei ilmunud ta nähtavale, vaid jäi sellesama hallikasvalge vine taha. Seda looduse harmooniat häiris ainult vastasmaja kõrval lumel olev suur tumekollane laik. Sealt oli ilmselt eelmisel õhtul tavaliste piuksude, mürtsude, kärtsude ja vilede taustal ka üks tõsisem jumakas lastud.
Uusaastahommikul nägime aknast ka tundraoravat, kes ühe puu otsast alla, pisut mööda maad ja siis jälle teise puu otsa üles jooksis. Ta oli, erinevalt meie eestimaistest oravatest, musta paksu karvkattega ja pisut suurem. See orav oli esimesel päeval sõidu ajal nähtud metsiku põhjapõdra (poro) järel teine metsloom, keda ma siin üldse nägin. Ta vaatas pisut, otsekui luuravalt, meid teise puu tüve varjust, hüppas siis maha ja kadus oma teed, enne kui Iljar jõudis oma fotoaparaadile teleobjektiivi ette keerata.
Veel üks suusa-jutt
Otsustasime tol päeval jälle mäele minna. Vaatasin endale juba hommikul kaardi pealt valmis raja, mis oli kõige pikem--1400 meetrit, ning klassifitseeritud kui “lihtne.” Alustasin küll hoopis väga lihtsalt ja (nii füüsiliselt ku ka vaimselt) lamedalt “peremäelt,” kus me kõigepealt nägime vaeva sellega, et veenda Rixit ka kord proovima mäest alla sõita. Kuulnud minu esimese päeva kogemusi, ei tundunudki asi talle enam nii ahvatlevana. Mina olin aga endistviisi täis enesekindlust ja, pärast veel mõningaid üldiselt õnnestunud laskumisi vanalt tuttavalt viimaselt viiendikult, otsustasin võtta riski.
Sõitsingi liftiga üles, mööda oma senisest stardipaigast, vastu tundmatusele. Sõit tundus kuidagi pikk ja aeglane. Lifti tugipostide otsas olevate laternate valguskumad kadusid üles mäe tipule laskunud uttu. Mida kõrgemale lift mind viis, seda rohkem hakkas tuul minu higisele nahale külmalt peale käima. Selline laskudes higiseks ajamise ja tõustes külmetamise pidev vaheldumine ei ole tervisele vist mitte kasulik ja siin oleksid eriti vajalikud tuule- ja veekindlad riided. Hakkasin mõtlema selle peale, et mäesuusatamises kulutatakse enamus aeg üldse mitte laskumiele endale. Liftijärjekorras seismine ja liftiga üles sõitmine võtavad kokku vist umbes viis kuni kümme korda nii palju aega kui alla laskumine. Tulevikus, kui õpitakse gravitatsioonijõuga manipuleerima, võiks ju olla alla laskuva raja kõrval veel teine, üles “laskuv” rada, mis on saavutatud gravitatsioonijõu suuna muutmise teel. Kui seda mööda laskuda, siis on täpselt sama tunne mis alla laskumiselgi. Ja üldse võiks niimoodi üles ja alla laskuvate paralleelsete radade asemel olla üks terviklik ring. Sellist rada saaks siis ehitda igale poole, isegi sinna, kus mägesid ei olegi. Samuti ei ole mäesuusarada siis enam piiratud mäe pikkusega. Miks mitte ei võiks siis olla näiteks taliolümpiamängud Tallinnas, kus superslaalom sõidetakse Otepää 57 kilomeetri pikkusel rajal, mis lookleb üle ja ümber Otepää väikeste küngaste?
Niimoodi mõeldes jõudsin lõpuks mäetippu. Seal tundus olevat pime ja kõle. Tipus oli tuul päris tugev. Mitmesse mäekülge laskusid tipust erinevad rajad. Nende äärtes olevate lampide valguskumad kadusid alla uttu. Rahvast siin palju ei olnudki. Julgelt alustasin oma esimest pikka laskumist, aga kukkusin jälle vähemalt kolm korda. Rada oli kord järsem, kord laugjam. Just vahetult enne raja lõppu oli päris pikk vähemalt 45-kraadine järsak. Kord olid raja ääres üles aetud lumevallid, nii et sinna sattudes olnuks sealt lihtne alla tagasi pöörata, teine kord jälle puud, nii et sinna sattudes teatud juhtudel enam tagasiteed ei oleks olnud. Kord oli rajal mingi jääklibu, kus oli püsti jäämisega tõsiselt tegemist.
Otsustasin aga siiski mitte alla anda ja jätkata kuni ka selle raja puhtalt ilma ühegi kukkumiseta läbin. Laskusin mõnede kukkumistega teise ja kolmandagi korra, kuni ma just sellel viimasel järsakul kukkusin nii hullusti, et vasak pöial liigesest hetkeks väljas käis ja kohe hullusti valutama hakkas. Õnneks ei takistanud see esialgu selles käes oleva suusakepiga opereerimist ja ma jätkasin laskumist ka pärast vigastust, nagu tõsine sportlane kunagi. On olemas teooria, et spordi tegemise ajal väljastab aju rohkem endorfiine -- looduslikke valuvaigisteid, nii et vigastused spordis esmapilgul ei tundugi nii tõsised. Mäletan seda oma psühholoogiaõpikust. Sealsamas õpikus oli ka näide, et 1989. aastal Ohio State University meeskonna korvpallur Jay Burson murdis mängu ajal kaela ... ja jätkas mängu. Ka mina tajusin alles hiljem kodus oma vigastuse tõsidust--pöialt ei saanud üldse liigutada. Nüüd, kuid hiljem, kui ma seda siin kirjutan, annab see mul ikka veel selgelt tunda. Kokkuvõttes sel päeval ma oma eesmärki ei saavutanud. Ei suutnud teha puhast laskumist ilma ühegi kukkumiseta. Parimaks tulemuseks jäi ühe kukkumisega laskumine. Aga ma tõotasin endale, et ma lähen sinna veel ükskord tagasi ja puhta laskumise ma sellel rajal ükskord kindlasti teen ja pealegi rohkem kui ühe.
Õhtul voodis sain ainult kõhuli veel vaevalt magada--nii hullusti valutasid mõlemad puusad, neile mõlemale oli vähemalt kuus korda kukutud. Järgmisel päeval ei olnud ma enam võimeline mäele minema. Kui teised mäele läksid, võtsime meie Rixiga hoopis murdmaasuusad ja sõitsime rahulikult paarkümmend kilomeetrit klassikalises stiilis. See osutus isegi seni parimaks looduse vaatlemise võimaluseks. Nägin näiteks väikesi puid, mis olid nii tihedalt lumega kaetud, et paistsid üleni valged. Neil polnud näha mitte ühtegi tumedat kohta. Selline pilt on ilmselt kerge tuisu ja vaevumärgatava jäite pikaajaline töö. Rahvast oli rajal vähe, vahel võis rahulikult seisma jääda ja ümbrust vaadelda. Ainult oleksin pidanud oma murdmaasuusad kaasa võtma. Sellega oleksin mitukümmend marka kokku hoidnud.
Kojumineku-jutt
Lõpuks saabus kätte aeg lahkuda. Panime asjad kokku ja viisime oma bussi. See meie buss oli ülimalt hästi vastu pidanud--ligi 1000 kilomeetrit järjest, praktiliselt vahet pidamata. Vastu õhtut asusime sama pikale tagasiteele, et hommikuks Helsinkisse jõuda. Jätsin mõttes hüvasti meie armsa mökkiga. Jätsin mõttes hüvasti ka selle mäega, kus ma päevad tagasi oma esimese tõelise mäesuusakogemuse olin saanud. Veel kaua paistsid metsa kohal ta tuled, mis aina kaugenesid ja kaugenesid. Lõpuks oli neist järel vaid õrn oraanzikas kuma, mis aina tuhmus ja tuhmus, kuni kadus lõplikult metsa taha. Ees oli inimtühi pimedus ning ikka seesama tundrale iseloomulik vaikus ja rahu. Öösel siin eriti keegi ei liikunud. Umbes kord tunni aja jooksul tuli mõni auto vastu või paistis metsa vahel mõni tuluke.
Järgmise päeva hommikul olime juba Lõuna-Soomes. Siin laiusid kõrged ja lopsakad okasmetsad ja kodused raagus lehtpuud--ei olnud enam jälgegi tundra kiduratest puudest. Ennelõunaks olime Helsinkis. Õhtul tuli veel neli tundi laevas loksuda, kus eriti midagi teha ei olnud. Lõpuks aga jõudsimegi koju Tallinasse. Lapimaast oli järele jäänud vaid ilus mälestus, soov seda maad rohkem tundma õppida ja sinna tagasi minna niipea kui võimalik.
