Orissaare-Muhu Öine XDream

Sume suveõhtu, vaikne ja soe. Väike Orissaare linn elab oma vaikset rahulikku elu. Ühes kohvikus peetakse sünnipäeva. Laua taga istuvad pidulikes riietes inimesed, daamid-härrad ja lapsed. Selle avatud uksest kostub suveõhtusse jutukõminat ja laulu. Aga seegi on üsna tasane.

Äkki ilmvad linna mitusada värvilises liibuvas riietuses, numbritega ja kiivritega klouni, kes askeldavad jalgrataste ja seljakottide kallal. Nende liigutused on kiired, täpsed ja läbimõeldud ning seljakottidest tuleb neil välja igasugu veidraid asju.

See on XDreami-rahvas. Kell kümme käib kooli staadionil üks kõvem pauk ja klounid teevad kõik ühekorraga rulluiskudel sealt üsna ruttu minekut. Alanud on ACE XDream-i 2011 kolmas, Orissaare öine pikk etapp.

Natuke kiiret uisutamist ümber linna ning siis pöörduvad klounid kolmekaupa kesklinna tagasi. Nad võtavad kiirustades uisud jalast, istuvad kanuudesse ja ragistavad nendega õhtuhämaruses läbi roostiku Väikese Väina vetele. Lesta traalima? Säinast?? Ei, siiski neid oranzi-valgekirjuid riidest kaste otsima, mis on kaldaroostikku ja saarekestele ära peidetud. Aga miks nad neid just pimedas otsima peavad?

K6ps on ka seal klounide seas. K6psu paatkonnal edeneb esialgu sõit üsna hästi. Aga ainult esialgu. Üldiselt võib arvata, et kui satud ööpimeduses paadiga keset karjamaad ning veel ei tea ka täpselt kus oled, siis oled üsna täbaras olukorras. Aga täpselt nii juhtus, kui me lootsime lõigata otse üle roosaarekeste ja suundusime eelnevate klounkondade poolt neisse rajatud tunnelisse. No pole viga, vaatame kaarti ja kompassi, mõtleme natuke, siis ragistame mingis suunas edasi. Surume kanuu elektrikarjuse alt läbi, ise ronime sellest üle ja olemegi jälle madalas vees. Kanuu küll takerdub algul hundinuiadesse kinni, aga pole viga - ronime põlvini vette ja lükkame takka. Peagi jõuame taaskord mustavasse vabasse vette.

Nüüd on juba täitsa pime. Vee peal paistavad mitmed tuled: eelnevate paatkondade pealambid (neid on mitmeid variante: led-e, ksenoone, ka üks vilkuvate roheliste tulukestega - ikka klounide värk), auto tuled eemal Väikese Väina tammil, ehk ka mõni kauge majakas. Sinna tammi poole me suundumegi, täpsemalt selle Muhu-poolsesse otsa. Tassime paadi üle tammi, istume ratastele ja kaome kuhugi metsade vahele Muhu mustavasse öhe.

Kihutame öistel radadel. Oksad peksavad vastu kiivrit, peaaegu ka vastu nägu. K6psu pealamp sisaldab ainult ühte led-i. See on piisav, et uurida kaarti, aga mitte päris piisav, et näha kõiki ees olevaid lohke ja kive piisavalt kaugelt. MÜRTS!! Oh pärgel, oligi mingi suurem kivi. Lendan ratta pealt nii kiiresti minema et rattakinga tallast jääb pool pedaali külge. Aiaiaiai - puus ja pöial valutavad. Aga, noh, pole viga, pulmadeks (ei, oot, need olid juba ära. 8 aastat tagasi. Küll see aeg ikka läheb ruttu.. Ah, enivei, ükskord ikka) paraneb ära, lähme edasi.

Kord lõpeb rada keset tumedat metsa. Siis ei aita muud kui kompassi järgi suund kätte, rattad õlale ja raginal minema. Siin peab varsti teine tee vastu tulema. No aga ei tule.. Keset pimedat metsa - vana maja. Ei ühtki tulukest, ei ühtki hingelist. Nagu muinasjutus.. Kahju et seda muinasjutulist tunnet ainult viivu tunda jõuab - teisel pool maja leiti kaardi järgi tee üles.

Hakkab koitma uus päev. Juba läheb valgeks. Kord jalgsi, kord ratastel ragistame kadastikes, metsateedel, mingis vanas paekaevanduses, mingi vana raketibaasi varemetel ja šahtides. Und nagu miskipärast ei olegi.

Päike on juba kõrgel kui järsku kaart näitab pikemat teekonda üle vee Kõinastu laiule. Ilma paatideta. Sinna suundub läbi vee kahlates terve rida kloune. Ega's midagi, hakkame meiegi astuma. Vesi ei ole kusagil sügavam kui pisut üle põlve. Mõned klounid püüavad rattaga sõita ning jõuavad ka üsna kaugele.

Saareke elab oma vaikset elu. Tuul, lained, päike. Kadakad ja kivid, sekka suuremaid metsatukki. Nende vahel mõni üksik maja. Ilus, vaikne, romantiline koht suvitamiseks. Kui just mõni lärmakas grupp läbi ei käi, mida aeg-ajalt pidavat juhtuma. Nii väidab üks kohalik mees, kes meile vastu juhtub. Noh, meie, klounid, ehk ei ole kõige tüütum seltskond. Pealegi, me jookseme saare mõne hetkega läbi ja kaome läbi vee tuldud teed tagasi.

Jätnud rattad keset Väikese Väina tammi, algab teine korralikum kahlamine: tammi keskelt Orissaare suunas. Algul on vesi pisut sügavam, isegi rinnuni. Siis aga hakkavad vastu tulema esimesed roosaared ning siin on vesi juba madalam. Keset ühte roosaart leian lõpuks selle, mida ammu juba kartsin leida - korraliku suure haamri. Päris ehtsa kuvalda. Suurima ja raskeima mida ma eales kohanud olen. (Need tänapäevased, mida ehituskaupade poes müüakse, on selle kõrval poisikesed). See haagib end mulle kaela ning teeb edasiliikumise peaaegu võimatuks. Vaevalt suudan jalgu tõsta, rääkimata käimisest või jooksmisest. Pole millelegi toetuda, pole kellelegi loota. Siiski - seiklusspordis on alati loota oma tiimikaaslastele. Nad turgutavad mind pisut magusate geelidega ja jookidega ning lasevad tempo alla. See aitab. Tasapisi läheb enesetunne paremaks. Ja sinna Saaremaa serva, otse Orissaare külje alla kuhugi roostikku see haamer minust maha jääb. Ma ei mäleta kas enne või peale Orissaare tee ületust. Kel huvi, mingu otsigu üles.

Pärastlõunal, kui oleme juba oma 14 tundi järjest teel olnud, jõuame tagasi Orissaare linna. Lõpp on juba käegakatsutavalt lähedal. Siiski ootavad meid enne päris lõppu ees veel mõningad katsumused. Esimene neist on kuulitõuge kooli staadionil. Kolme peale kokku tuleb ületada Eesti rekord. See õnnestub, aga mitte ka just liiga suure varuga. Järgneb Orissaare linnaekskursioon - tutvumine omal valikul linna kuuest vaatamisväärsusest neljaga: sadam, kesklinna piirkond, vana veetorn, elektrijaam. Lõpuks veel kohustuslik värisevate kätega turnimine puude otsa riputatud palkidel. Nüüd, NÜÜD on - tänu taevale - kõik see läbi. Võib rahulikult visata seljakoti seljast, lesida staadionimurul ja nautida sooja seljankat koos teiste klounide ja muude asjapulkadega. Isegi algav vihmasadu ei häiri.

Tulemuseks läheb kirja A-rajal 48-s koht 69-st lõpetanust, mis on JIT-Teami pika ajaloo jooksul vist üks kõrgeimaid kohti. Aeg 14:50:56, trahviaeg mõnede vahelejäetud punktide eest 3:45:00. Hullult hea tunne et SELLE ära tegime.

Tagasiteel võtame Muhust, legendaarsest Koguva külast, Vanatoa talust peale Triinu, Mia ja Pia. Tänu ühele heale inimesele avaneb võimalus seal teha ka väike uinak, pista midagi magusat põske ning oma käega katsuda ehitatavat "uisku" e. Muhu laeva.

Sealsamas koduste kadakate vahel istub endiselt Juhan Smuul. Igaveseks kivissse raiutud, lind õlal ja prillid ninal, vaatab ta mõtlikult merele. Värvilistes riietes klounide kiire tegevus ei paku talle justkui mingit huvi. Võibolla see on nii väike hetk igavikus, et ta ei pane seda tähelegi.

Kuidas k6ps XDreami hooaja avas

Seekordne XDreami etapp oli mitmeti eriline (milline neist ei oleks). Esteks, ta oli kõvasti kaldu rulluisu- ja kanuu poole. Teiseks, ta tõi k6psu üsna kodustele radadele, sealhulgas ka rajale, mis k6psu enda majast mööda läks.

Niisiis, kohe peale stardipauku ja mõningat jooksmist läks lahti meeletu rulluisuralli Saku-Kasemetsa-Kiisa-Kurtna radadel. See rada kasutati ära peaaegu täielikult, st. uisutada sai nõrkemiseni. Seekord olid korraldajad teinud ka kõik, et rulluiskudel orienteeriumine, mis tavaliselt on üsna lihtne kuna rada on ju ees, oleks võimalikult keeruline. Esteks, orienteeruda tuli rallilegendi, mitte kaardi järgi. A la "125 meetri pärast pööra vasakule majadevahelisele teele" (kusjuures sinna läks kolm majadevahelist teed järjest - loe nüüd täpselt meetreid et Sa ikka õigele satud) jne. Teiseks, iga liige orienteerus individuaalselt oma rada ja igaühel olid oma punktid võtta (mis enamasti paistid tee peale välja, ahvatledes ka neid liikmeid, tes tegelikult ei peaks neid punkte võtma, ning hullutades nende päid mõtetega, et "äkki ma ei ole õigesti arvestanud, äkki ma ikka peaks selle punkti ka võtma"). k6psu, kes oli seekord oma tuttaval kodurajal, sellised trikid endast välja ei viinud ning ta sooritas tolle osa eeskujulikult, jõudes oma tiimist esimesena Vembu-Tembumaa parklasse, kus sai alustada kaardipuzzle kokkupanemise ülesandega.

Siin on k6psu tiim parasjagu k6psu majast mööda uisutamas.

Puzzle-kaart korralikult kokku liimitud ning ette võetud, sai vahetusalasse tagasi uisutatud ning asutud ratastele. Rattarajad viisid Männiku karjääride piirkonda. Seal sai õigepea asuda kanuudesse ning kulutada nendes kühveldamisega (ja nende tõstmisega ühest järvekesest järgmisse) suurem osa päevast.

Peale kanuud aeti rahvas Männiku rappa, kus tuli üsna väheste orientiiride abil (palju neid rabas ikka on - ükskõik kuhu vaatad, igal pool on maastik ühesugune) leida üles kaks punkti. Selles kohas JIT-Team feilis - läksime suunaga pisut valesti, kulutasime palju aega punktide otsimisele ja endi asukoha kindlaks tegemisele ning lõpuks tulime ikka metsast välja tühjade kätega, st. punkte leidmata.

Järgnes väike jooks, liivakottidest torni ehitamine, trossraudteel karjääri ületamine, veel pisut rattasõitu ja finishis JIT-Team oligi. Tulemuseks oli üsna tavapärane, või ehk pisut tagasihoidlikuvõitugi 76. koht 93-st lõpetanust (meeste arvestuses 61. 68-st) ajaga 9:26:25 ja trahviajaga 2:15:00. Eks need rabas kaotatud punktid ja kulutatud aeg said siin määravaks. Aga JIT-Team ei ole tulemuse peale kunagi XDreami-mängu mänginud. Peaasi on ikka, et saaks ennast natuke liigutada, oleks lõbus ja põnev, avastaks midagi uut nii endas kui looduses jne.

Jan-i nägemus samast üritusest on SIIN, samas ka teekond kaardil.

Kuidas k6ps 10 tundi XDreami rajal ära sisustas

Tänavune XDream-i avaetapp sai maha peetud Ardu-kandis -- sealsamas, kus kunagi 5 aastat tagasigi. K6psu JIT-Team asus stardijoonele meestevõistkonnana, kus lisaks Jan-ile tuli kolmandaks liikmeks k6psu töökaaslane Juhan. Tundus, et tiim on tugevam kui kunagi varem. Lisaks oli meeles suhteliselt edukas esinemime eelmisel aastal kevadisel etapil. Seega asus k6ps võistlusse täis optimismi, nagu alati.

Tugevamaks oli muutunud aga ka korraldus ning raskemaks rada. Rajal sai ka endaarust pingutatud rohkem kui tavaliselt. Aga pingutusele vaatamata jäi JIT-Team-il ikka 5 punkti võtmata ning tuldi napilt kontrollaja sisse.

Stardipauk anti lühikesele rattaetapile. See lõppes kusagil metsa vahele moodustatud vahetusalas, kust tuli edasi minna jala. Seejuures pidi tiim kolmeks hargnema. Igaüks läks omi punkte võtma. Kuna k6ps ei ole orienteeruja, siis valis ta sellised punktid, kus on rohkem jooksmist kui nuputamist. Igaks juhuks võttis k6ps küll pisukese mõtlemisaja ja pani endale kaardil asjad paika (meenutades eelmise aasta arutut tormamist endateda punkti poole, mis päädis avastusega, et olen ikka täitsa metsa pannud. Tule tagasi, rahune maha, uuri kaarti ja MÕTLE natuke, siis mine uuesti). Aga seekord sai k6ps need kaks punkti naks ja naks võetud, tänu enesele asja eelnvalt selgeks tegemisele.

Edasi jätkus jalgsietapp juba kolmekesi ja valikorienteerumise vormis. Siis jälle ratastele. Rattaetapi ajal oli nuputamise lisaülesanne, kus kaks metallkonksu tuli omavahel lahti ühendada. K6ps rabas kohe sellised konksud, mille kohta talle meenus, et oli lapsepõlves sellistega mänginud ja suutnud edukalt lahti haakida. Aga ka Jan sai asjale pihta ning sooritas selle ülesande hetkega. Etappide vaheaegu vaadates tundub, et sellel "etapil" oli JIT-Team üks kiiremaid. Oleks vaid ratta-, jooksu- ja kanuuetappidel ka nii..

Peagi ootas JIT-Teami eest järgmine vahetusala. Seal tuli läbida takistusrada, nagu sageli XDream-idel, ning seejärel suunduti pikemale jalgsietapile, kus tuli oma äranägemise järgi valida 7-st punktist 5. Too jalgsietapp oli tõenäoliselt kogu ürituse raskeim osa. See kulges tihedas ja künklikus metsas. Künkad olid küllaltki järsud ja kõrged ning neid oli päris tihedalt koos. Jan suutis sellises maastikus ikkegi nii head orienteerumistööd teha, et JIT-Team raginal läbi padriku ronides ikkagi enam-vähem kõik vajalikud punktid üles leids ning olulisi vigu ei teinud. K6psul oli selleks ajaks orienteerumisjärg juba ammu kadunud.

Padrikust välja jõudnud, läks kohe rattaralliks. Nüüd olid k6psul juba jalad töntsivõitu, aga sellele vaatamata oli padrikust välja jõudes ja ratta selga istudes hea vabastav tunne ning k6ps andis koos teistega minna nii kuis jaksas. Peale väikese ringiga samasse kohta jõudmist, kus äsja oli oldud, hakkas k6ps mõtlema, et äkki on selliseid asju veel ja äkki annab neid vältida, proovides eelnevalt legendi järgi kaardil järge vedada. Punktid olid ju ka legendis kirjas. Aga minek oli nii hea, et k6ps ei jõudnud sel teemal rohkem arutleda, vaid kihutas edasi. Eks kui pea ei võta, siis pea ikka jalad võtma (aga varsti ei tahtnud jalad ka enam niiväga võtta). Igatahes pärast selgus, et sinna läks üksjagu aega kaduma ja kaadril järje ajamine ning taoliste ringide vältimine oli edukas strateedia nii mitmelgi kaasvõistkonnal.

Rattarallile lisaks tuli rattaga veel võtta paar punkti valikorienteerumisega. Siis suuntuti starti tagasi. Seal tuli sooritada posti otsa väikesele platvormile ronimine ja sealt trapetshüpe. K6ps sai selle edukalt tehtud. Ees ootasid kanuud.

Juba päevapeale oli tuul märgatavalt tõusnud. Kui JIT-Team kanuude juurde jõudis, olid Paunküla veeholdlal saartest tuulepoolsel alal vahused laineharjad. Seal piirkonnas oli ka neli punkti, kuhu ei soovitatud enam minna -- vaikse vee jaoks mõeldud kanuu võib lainetusega kergesti vett täis või ümber minna. Kuna aega polnud ka enam palju järel, siis otsustaski JIT-Team need neli vahele jätta.

K6psule on alati meeldinud kanuuga navigeerida sellistel järvedel ja jõgedel, kus on mitmesuguse suuruse ja kujuga saarekesi, milledelt on tore punkte otsida. Nii oli ka seekord. Loomulikult oli k6ps ka jälle see, kes istus kanuus keskel ning jooksis saartele punkte võtma.

Teine teema, millega saab sellistel "keerulisematel" ja põnevamatel veekogudel kohati mõningast edu saavutada, on kanuu kusagilt üle tassimine. Nii sai toimitud näiteks eelmisel aastal Paide tehisjärve piirkonnas. Ka sel korral oli selliseid kohti.

Päris kanuuetapi lõppu jäi veel üks väike lisaülesanne ühel suuremal saarel: vee ületus trossidel ja sellele järgnev mälu järgi orienteerumine. Veeületuse sooritas Jan. Mälu järgi orienteerumisel oli juba jaks üsna otsakorral, et tuli paljalt tahtejõuga järjekordsel künklikul ja võsasel maastikul edasi liikuda. Seal jäi JIT-Teamil ka veel üks punkt võtmata. Lõpuks veel kõva kühveldamine võistluskeskuse lähistele kaldale tagasi, vibulaskmine ja finishisse.

JIT-Team sai ajaks kirja 10:06:03, mis koos kolmetunnise trahviga andis tulemustes üldarvestuses 78. koha. Pole just kõige hullem, kuigi sai loodetud paremat. Aga umbes paarkümmend tiimi jäi veel tahapoole.

Siinkohal veel mõned andmed nii Suunto-st kui k6psu enda peast:

• Eesmärk: kontrollaja jooksul rada läbida, hoida pidevat mõõdukat tempot


• Eesmärgi täituvus: peaaegu aga mitte päris


• Teravaimad elamused rajal: seekord eriti ei olnud -- kui siis ainult lainetusega kanuutamine


• Üldine tunne: rahuldav


• Pulss (keskm./maks.): 142/190


• Keskmine liikumiskiirus (GPSi järgi, arvestades ka pause ning asjaolu, et k6ps jooksis kanuuetapil saartel punktide järele): 7,9 km/h.


• Kogu läbitud vahemaa (kehtivad samad märkused mis eelmise punkti juures): 79,9 km.

Kuidas k6ps 2009 Winter XDreamil osales

K6ps oli varem otsustanud, et ta seekord Winter XDreamile ei lähe vaid teeb selle asemel hoopis üldkehalist ettevalmistust nädalavahetustel suuskade või käimiskeppidega, olenevalt lumeoludest. Miskipärast hakkasid võistluse lähenedes aga hoopis teistsugused tunded tekkima. Jan leidis ka kolmanda tiimiliikme, kelleks oli Reet, üks vägagi asjalik naisterahvas, ja oligi asi otsustatud. Niisiis, k6psu jaoks kolmandat korda Winter Xdreamile, jällegi segavõistkonnana.

Seekord suusad ka kaasa. Selline otsus sündis pärast mõningast olustiku ja ilmaennustuse uurimist ning arupidamist. Nimelt lubati Kurtna järvistus iga järve ääres punkte ja starti Pannjärve keskusest -- viimasest aga saab alguse ka Alutaguse suusamaratoni rada, mis nendesamade järvede vahel lookleb. Reet orgunnis igaks juhuks räätsad ka kaasa, kui tuleb pehmem ilm ja otsustame siiski mööda soid otse panna.

Võistluspäeva varahommikune ilm oli aga kõike muud kui pehme. Taevas oli selge, õhk ei liikunud, termomeeter näitas -20 kraadi !!! Ega's midagi, kihiline riietus selga, suusad kaasa ja pajehhali. Päevapeale ilm õnneks väheke pehmenes ning riietus osutus optimaalseks -- pidevalt mõõdukalt liigutades ei olnud ei külm ega palav.

Stardis jättis k6psu tiim suusad ja räätsad vahetusalasse ning startis jalgsi. Siin on näha k6psu enne starti midagi askeldamas (Autor: Tarmo Haud):

Minut enne starti kaarti haarates ja sellele esimese pilgu heites selguski, et suusk on õige asi, maratonirada ilusasti kaardil ja paljud punktid sellest mõnesaja meetri kaugusel. Jan arvas siiski, et paar stardile suhteliselt lähedast punkti, kuhu juurde pääsemiseks tuleks palju võsas ragistada, võiks jalgsi enne ära võtta. Panime siis jooksu ja ragistasime võsas ära. Osad tiimid, kes kohe alguses suuskadega starditsid, ragistasid seal võsas ka ikka suuskadega ära. Siin pildil on Jan, Reet ja k6ps veel jalgsi suundumas ühte esimestest punktidest (Autor: Tarmo Haud):

Siis aga pandi suusad alla ja mööda rada minema järgmiste järvede poole. Kiirused läksid päris suureks ja k6psul kadus orenteerumisjärg ruttu ära, Reedal aga õnnestus esimesel korralikumal laskumisel üsna valusasti kukkuda, peale mida ta edaspidised vähegi kahtlased laskumised igaks juhuks suusad käes võttis. Peab ütlema et ega k6psulgi see suusatamine kohe alguses välja ei tulnud, oli ju kõps viimati suusatanud üleelmisel talvel. Seega panigi k6ps, vaevalt stardialast välja pääsenud, esimeses kurvis kohe külili ja lõhkus kaardi. Ega seda kaarti olnudki suusatamise ajal lihtne näpus hoida, aga kuidagi sai ta mitu korda kokku voldituna pöidla ja suusakepi vahele surutud. Kogenud suusaorienteerujad kasutasid spetsiaalset rinnale kinnitatavat kaardialust.

Üldiselt möödus kogu võistlus selliselt, et vahepeal suusatati mööda rada, siis ragistati mõnisada meetrit võsas, suusad käes, siis võeti kusagilt järve äärest punkt ning anti mööda järvepinda uisusammul minna. Kõik punktid olid väga lihtsasti leitavad, sageli olid need juba kaugelt näha.

Peab aga ütlema, et lisaks sai paaril korral natuke nalja ka. Ei ole ju ükski XDream möödunud ilma vähemalt pisut nalja saamata. Esimene kord oli, kui k6psu tiim suundus võtma Vasavere veehaarde ääres olevat punkti. See oli seal küllaltki järsu nõlva all. K6ps esimesena julgelt nõlvale peale lendas, nagu ikka, aga libises selili ja pani alla järve poole, nagu ikka. Punkt sai kõigil ilusasti võetud ja kuidagimoodi neljakäpukil üles tagasi ka saadud aga selle liulaskmise käigus lõhkus k6ps oma SI-pulga randmepaela. Selle peale väänasid korraldajad tunnise ajatrahvi otsa. Uskusid küll, et tegemist oli õnnestuse ja mitte tahtliku reeglite rikkumisega, kuid reegel on reegel. Soovitasid järgmine kord käituda nii, nagu esimese otsa tiimid pidavat käituma -- SI-pael tugevalt ümber randme ja isegi teipi igaks juhuks peale, eriti külmemates oludes.

Teine vürtsikam koht oli Särgjärve suunduva jõe ületus ühel umbes 20 cm-se diameetriga raudtorul kaksiratsi istudes, suusad seljas, ja käte abil end vaikselt mööda seda toru edasi ukerdades (ja lootes-palvetades, et mõni suusk alla jõkke ei kuku ja et ise ka alla ei kuku). Too jõgi oli üsna kiire vooluga ja seetõttu jäävaba. Liiklus mööda toda toru oli ka üsna tihe - meil tuli vastassuunas saabuv tiim enne ära oodata kui saime ise liikuma hakata. Mingid sisemised rinnalihased, mis tegid tolle toru peal ukerdamisel tööd, olid ka ainsad, mis k6psul järgmisel hommikul pisut kangevõitu olid. Reet aga ei riskinud mööda toru ronimisega vaid läks üle pisut eemal mööda langenud puid, kasutades suusakeppe tugedena. Pääses kuivalt temagi.

Lisaülesandeks oli sõit "tuubiga" ehk sellise täispuhutud suure auto sisekummi taolise esemega mäest alla, teatevõistluse vormis. See tehtud, suusatati veel mõningaste jõuvarude arvelt ühte lähemasse punkti ja peale seda, juba hämaruse saabudes finishisse, ilusasti kontrollaja sees. Siin on näha, kuidas k6ps jt. finisheerivad :

Ilus üritus oli. Tunne oli hea ja tiimi koostöövaim oli tugev. Pulsiinfot ei saanud, kuna k6psu pulsivöö vajus miskipärast külmaga alla (k6ps leidis selle pärast kodus riideid vahetades kusagil altpoolt naba) ja rajal ei hakanud seda üles tagasi sikutama, selleks oleks pidanud kõik need kihid riideid maha koorima. Tulemuseks saime kirja 29 punkti 44-st ja üldarvestuses 140. koht 166-st lõpetanud tiimist, aga nagu öeldud, tulemust tegema ei mindud.

Üht asja pani k6ps tollel üritusel veel tähele: nimelt erakordselt palju oli ainult naistest koosnevaid tiime. Kui aasta-paar tagasi oli eesti seiklusspordis veel olukord säärane, et kui kellelgi õnnestus naiste tiim kokku panna ja vähemalt mingi jupp rajast läbida, siis oli poodiumikoht peaaegu kindel. Seekord aga oli rajal mõõtu võtmas tervelt 21 naistetiimi, esimene neist tulemustes aukartustärataval 16. kohal!

Tänavusest Winter XDreamist on veel kirjutanud Jan, Kaja Pino, kindlasti paljud teisedki.

XDreami mudane ja vesine sprint Paides

Seekordne XDreami etapp oli üsna eriline. Nimelt oli mitu päeva järjest kallanud vihma ja korraldajate hoiatus, et veetase on kohati kaelani, ei olnud üldse liialdus. Tavapärane XDreami etapp piirdub keskeltläbi paaril korral mudas käimisega. Rinnuni vees tuleb käia umbes igal kolmandal etapil. Seekord tuli aga suurem osa jalgsietapist läbida kohati põlvini ulatuvas mudas, paaril-kolmel korral tuli käia kaelani laukas, lugematuid kordi tuli käia põlvini kuni kõhuni jões ning takkatipuks tuli ujudes ületada Paide tehisjärv. Uuenduslik oli liikumine soos ning punktide otsimine laugaste ja älvete vahel. Järgnev väike väljavõte kaardist peaks ise enda eest rääkima:

Seal sai ühe punkti juurest teise juurde liikumisel harrastatud ka soo-kaugushüpet. See ala sarnaneb üldjoontes tavalisele kaugushüppele, kui on siiski mõningaid erinevusi:

• esiteks, hoovõturada on liiga lühike ja pehme


• teiseks, äratõukepakk on oletuslik ja võib ka üldse olematu olla. Kui liiga vara tõukad, siis ei hüppa vastaskaldale välja ning oled kaelani soos. Kui liiga hilja tõukad, oled tõukehetkel juba kaelani soos. Hüpe soost välja reeglina ebaõnnestub.


• kolmadnaks, maandumiskoha sügavus pole ette teada. Heal juhul üle põlve sisse ei vaju. Kehvemal juhul oled ikka kaelani sees.

Jan on oma blogis kirjutanud sellest ettevõtmisest korraliku kokkuvõtte, kuhu k6psul pole enam midagi targemat lisada --> http://jan007.blogspot.com/2008/08/2408-xdream-paides.html