Tänavune XDream-i avaetapp sai maha peetud Ardu-kandis -- sealsamas, kus kunagi 5 aastat tagasigi. K6psu JIT-Team asus stardijoonele meestevõistkonnana, kus lisaks Jan-ile tuli kolmandaks liikmeks k6psu töökaaslane Juhan. Tundus, et tiim on tugevam kui kunagi varem. Lisaks oli meeles suhteliselt edukas esinemime eelmisel aastal kevadisel etapil. Seega asus k6ps võistlusse täis optimismi, nagu alati.
Tugevamaks oli muutunud aga ka korraldus ning raskemaks rada. Rajal sai ka endaarust pingutatud rohkem kui tavaliselt. Aga pingutusele vaatamata jäi JIT-Team-il ikka 5 punkti võtmata ning tuldi napilt kontrollaja sisse.
Stardipauk anti lühikesele rattaetapile. See lõppes kusagil metsa vahele moodustatud vahetusalas, kust tuli edasi minna jala. Seejuures pidi tiim kolmeks hargnema. Igaüks läks omi punkte võtma. Kuna k6ps ei ole orienteeruja, siis valis ta sellised punktid, kus on rohkem jooksmist kui nuputamist. Igaks juhuks võttis k6ps küll pisukese mõtlemisaja ja pani endale kaardil asjad paika (meenutades eelmise aasta arutut tormamist endateda punkti poole, mis päädis avastusega, et olen ikka täitsa metsa pannud. Tule tagasi, rahune maha, uuri kaarti ja MÕTLE natuke, siis mine uuesti). Aga seekord sai k6ps need kaks punkti naks ja naks võetud, tänu enesele asja eelnvalt selgeks tegemisele.
Edasi jätkus jalgsietapp juba kolmekesi ja valikorienteerumise vormis. Siis jälle ratastele. Rattaetapi ajal oli nuputamise lisaülesanne, kus kaks metallkonksu tuli omavahel lahti ühendada. K6ps rabas kohe sellised konksud, mille kohta talle meenus, et oli lapsepõlves sellistega mänginud ja suutnud edukalt lahti haakida. Aga ka Jan sai asjale pihta ning sooritas selle ülesande hetkega. Etappide vaheaegu vaadates tundub, et sellel "etapil" oli JIT-Team üks kiiremaid. Oleks vaid ratta-, jooksu- ja kanuuetappidel ka nii..
Peagi ootas JIT-Teami eest järgmine vahetusala. Seal tuli läbida takistusrada, nagu sageli XDream-idel, ning seejärel suunduti pikemale jalgsietapile, kus tuli oma äranägemise järgi valida 7-st punktist 5. Too jalgsietapp oli tõenäoliselt kogu ürituse raskeim osa. See kulges tihedas ja künklikus metsas. Künkad olid küllaltki järsud ja kõrged ning neid oli päris tihedalt koos. Jan suutis sellises maastikus ikkegi nii head orienteerumistööd teha, et JIT-Team raginal läbi padriku ronides ikkagi enam-vähem kõik vajalikud punktid üles leids ning olulisi vigu ei teinud. K6psul oli selleks ajaks orienteerumisjärg juba ammu kadunud.
Padrikust välja jõudnud, läks kohe rattaralliks. Nüüd olid k6psul juba jalad töntsivõitu, aga sellele vaatamata oli padrikust välja jõudes ja ratta selga istudes hea vabastav tunne ning k6ps andis koos teistega minna nii kuis jaksas. Peale väikese ringiga samasse kohta jõudmist, kus äsja oli oldud, hakkas k6ps mõtlema, et äkki on selliseid asju veel ja äkki annab neid vältida, proovides eelnevalt legendi järgi kaardil järge vedada. Punktid olid ju ka legendis kirjas. Aga minek oli nii hea, et k6ps ei jõudnud sel teemal rohkem arutleda, vaid kihutas edasi. Eks kui pea ei võta, siis pea ikka jalad võtma (aga varsti ei tahtnud jalad ka enam niiväga võtta). Igatahes pärast selgus, et sinna läks üksjagu aega kaduma ja kaadril järje ajamine ning taoliste ringide vältimine oli edukas strateedia nii mitmelgi kaasvõistkonnal.
Rattarallile lisaks tuli rattaga veel võtta paar punkti valikorienteerumisega. Siis suuntuti starti tagasi. Seal tuli sooritada posti otsa väikesele platvormile ronimine ja sealt trapetshüpe. K6ps sai selle edukalt tehtud. Ees ootasid kanuud.
Juba päevapeale oli tuul märgatavalt tõusnud. Kui JIT-Team kanuude juurde jõudis, olid Paunküla veeholdlal saartest tuulepoolsel alal vahused laineharjad. Seal piirkonnas oli ka neli punkti, kuhu ei soovitatud enam minna -- vaikse vee jaoks mõeldud kanuu võib lainetusega kergesti vett täis või ümber minna. Kuna aega polnud ka enam palju järel, siis otsustaski JIT-Team need neli vahele jätta.
K6psule on alati meeldinud kanuuga navigeerida sellistel järvedel ja jõgedel, kus on mitmesuguse suuruse ja kujuga saarekesi, milledelt on tore punkte otsida. Nii oli ka seekord. Loomulikult oli k6ps ka jälle see, kes istus kanuus keskel ning jooksis saartele punkte võtma.
Teine teema, millega saab sellistel "keerulisematel" ja põnevamatel veekogudel kohati mõningast edu saavutada, on kanuu kusagilt üle tassimine. Nii sai toimitud näiteks eelmisel aastal Paide tehisjärve piirkonnas. Ka sel korral oli selliseid kohti.
Päris kanuuetapi lõppu jäi veel üks väike lisaülesanne ühel suuremal saarel: vee ületus trossidel ja sellele järgnev mälu järgi orienteerumine. Veeületuse sooritas Jan. Mälu järgi orienteerumisel oli juba jaks üsna otsakorral, et tuli paljalt tahtejõuga järjekordsel künklikul ja võsasel maastikul edasi liikuda. Seal jäi JIT-Teamil ka veel üks punkt võtmata. Lõpuks veel kõva kühveldamine võistluskeskuse lähistele kaldale tagasi, vibulaskmine ja finishisse.
JIT-Team sai ajaks kirja 10:06:03, mis koos kolmetunnise trahviga andis tulemustes üldarvestuses 78. koha. Pole just kõige hullem, kuigi sai loodetud paremat. Aga umbes paarkümmend tiimi jäi veel tahapoole.
Siinkohal veel mõned andmed nii Suunto-st kui k6psu enda peast:
- Eesmärk: kontrollaja jooksul rada läbida, hoida pidevat mõõdukat tempot
- Eesmärgi täituvus: peaaegu aga mitte päris
- Teravaimad elamused rajal: seekord eriti ei olnud -- kui siis ainult lainetusega kanuutamine
- Üldine tunne: rahuldav
- Pulss (keskm./maks.): 142/190
- Keskmine liikumiskiirus (GPSi järgi, arvestades ka pause ning asjaolu, et k6ps jooksis kanuuetapil saartel punktide järele): 7,9 km/h.
- Kogu läbitud vahemaa (kehtivad samad märkused mis eelmise punkti juures): 79,9 km.
No comments:
Post a Comment