Alguse-jutt
Matka idee olevat Jarmol, Reinul ja teistel tekkinud juba kunagi talvel Tehnikaülikooli ühiselamus, nagu ikka tekib ühiselamutes pidevalt väga mitmesguseid ideed. Mõned neist on lausa pööranud uue lehekülje Eesti või siis maailma majanduse, poliitika, tehnoloogia vms. ajaloo raamatus. Pärast idee sündimist hakkas Jarmol tõsine organiseerimis- ja juhtimistöö. See kestis kogu suve ja selle tulemusena me ühel augustihommikul seisimegi, rattad käekõrval ja seljakotid paksult kõiksugu enda arvates vajalikke asju täis, Mustamäel Rademari rattapoe ees. Varsti tuligi buss, kahe teljega järelkäru järel, ning rõõmsate ja ootusärevatena asusime rattaid lammutama, et need sinna kärusse pakkida.
Ei kujutanud me siis veel ette, et kolm nädalat hiljem hallil pärastlõunal siinsamas väsinute ja kõhnadena oma rattaid samamoodi, ainult ühe teljega kärust, välja võtame ja kokku paneme.
Ja siis algas teekond: Tallinn - Pärnu - Ikla - Läti - Leedu - Poola.
Poola-jutt
Poola tundus olevat teinud tormilise majandusliku arengu sellest ajast, mil ma teda umbes aasta tagasi viimati külastasin. Ei olnud ta enam nii must maa. Kunagised räpased, ilma usteta ja auguga põrandas, käimlad olid enamasti asendunud korralike tualettidega, mille eest nüüd küll 50 krossi taheti. Arvukad salakaubana toodud sigarette ja illegaalselt kopeeritud kassette müüvad putkad, furgoonidesse tehtud baarid ja kuurialused autoremonditöökojad olid enamasti, isegi maakohtades, asendunud soliidsete suurte äridega, mis rahvusvaheliselt tuntud kaubamärke esindasid. Papist, paberist ja plekist isemaalitud reklaamisildid olid asendunud suurte värviliste valgustatud ja trükitud plakatitega.
Ühes Poola linnas nimega Poznan tegime esimese suurema peatuse. Linnas oli eriti märgata arengut majanduses ja aeglase, kuid järjekindla muutue algust inimeste mõtteviisis.
Linnas olid tänavad korralikult puhastatud ja rõdud kaunistatud värviliste lillekorvidega. Kirikud ja nende ümbrused olid uhkelt ja silmatorkavalt ehitud. See tulenes küll ilmselt juba igivanast ja sügavasti juurdunud Katoliku usu traditsioonidest. Inimesed käisid juba euroopalikumalt riides ja ka tänavapildis võis näha ikka veel domineerivate väikeste Poola FIAT-ide kõrval päris palju uusi autosid.
Rikkamad inimesed olid endale ehitanud uued majad. Oli nii väiksemaid tagasihoidlikke maju kui ka suuremaid losse, mille välisukse kohal ilutses valge ingli kuju. Peale kommertsi ja usu muid elupõhimõtteid nagu näha ei olnudki. Ilmselt on Poola rahval veel ees silmitsi seismine sellest tormilisest kommertstegevuse arengust tulenevate tõsiste ökoloogiliste ja sotsiaalsete probleemidega. Näiteks tuleb lahendada juba kõige lihtsam ülesanne--korjata metsst ära peamiselt looduses aeglaselt lagunevatest plastikmaterjalidest koosnevad prahihunnikud. Neid on nagu meilgi tekitanud mõni pohhuist on oma prügikasti tühjendamisega.
Poolasse jäime esimeseks ööks ka ööbima. Leidsime ühe ilusa järve ja selle kõrval telkimiseks piisavalt suure platsi. Järves sain sel märjal ja külmal suvel esimest ja viimast korda looduses ujuda. Vesi oli soe ja tundus suhteliselt puhas olevat. Ka pesakond päris julgeid kühmnokk-luiki istus kalda ääres või siis ujus koos meiega.
Telgis oli pärast mitmekümnetunnist bussis istumist ja pärast ujumist ennast mõnus sirutada. Magamiskotis oli soe ja uni tuli kiiresti. Seda jätkus aga niikauaks, kuni Peep (Mait) mind ja Reinu kella kahe ajal öösel välja kutsus ja valvesse pani. Lubas ise telki sisse tulla, kui me viie minuti jooksul välja ei tule. Varsti me siis valvasimegi rattaid, kuni kella neljani. Oli varem otsustatud, et käru niimoodi vahetustega Poolas valvatakse. Kartsime ikka veel, et keegi võib kurja teha. Poolas on väidetavalt aastaid tagasi ikka aeg-ajalt turistidele kurja tehtud. Seekord aga seda kellelgi plaanis ei olnud. Seisime kahekesi ööpimeduses, vaikuses ja rahus. Taevas oli selge. Särasid tähed ja järve kohal paistis täiskuu. Oli täielik tuulevaikus, nii et kuu peegelpilt järvepinnalt oli täpselt sama selge kui kuu ise. Aeg-ajalt võis näha augustikuule omast tähtede liikumist. Mõni lasi hetkega heleda jutina üle taeva, mõni teine jälle liikus vaikselt ja aeglaselt, samal ajal aina väiksemaks ja väiksemaks muutudes. Ei tea, kas ta eemaldus Maast või hoopis põles ära. Harva oli kuulda ka õrna oksa praksumist. Kord hakkas üks lind isegi mõneks ajaks metsas häälitsema.
Olime Reinuga mõlemad napisõnalised. Aja surnukslöömiseks vahtisime tähti ja tegime kükke. Peale viiesaja küki tegemist ei tahtnud jalad küll hetkel enam sõna kuulata, aga sellest sai peatselt üle. Kui idataevas juba heledamaks hakkas minema ja järve kohale tihe valge udu kerkis, ajasime kogu laagri maast lahti, panime telgid kokku, sõime ja jätkasime sõitu.
Saksamaa-jutt ja Amsterdami-jutt
Ida ja Lääne vahel laiutava ja tormiliselt areneva Poola selja taha jätnud, jõudis meie seltskond Saksamaale. See tundus olevat vähe muutunud. Samad sirged ja laiad kiirteed, samad autod, samad linnakesed, sama endaga rahul olev rahvas--kõik üldjoontes sama. Saksamaal, nagu paljudes teisteski nii-öelda arenenud riikides, on vist väga igav elada--mitte midagi ei juhtu, riik ja ametiühingud teevad kõik ette-taha ära, iga sammu eest tuleb maksta, praktiliselt puudub võimalus minna omapead kuhugi metsa kolama. Uutest asjadest hakkas silma ainult paar tuulejõujaama siin ja seal kiirtee ääres. Laisalt pöörlesid kauguses nõrga tuule käes nende suured valged tiivikud suurte valgete postide otsas. Sakslased mõtlevad juba ammu ökoloogilise majandamise ja loodussõbraliku eluviisi peale. Prügi sorteerimine eri kastidesse on neil vana leiutis. Uuemal ajal on nad hakatud tegelema selliste kallite ja tõsiste, aga esialgu ebakindlate projektidega nagu tuule- ja päikeseenergia. Kui Eestis pöörlesid sajandite eest küngaste otsas võimsad tuulikud ja ajasid ringi suuri raskeid veskikive, miks siis ei võiks tänapäeval panna nende asemele suhteliselt kerged tuulejõujaamad loodussõbralikuma majandamise nimel? Tahkurannal on sellega juba edukalt algust tehtud. Üldiselt aga ei ole Eesti inimesed vist veel selleks valmis, et tuua suurt ohvrit praegu õrna lootuse eest puhtamale tulevikule.
Saksamaal peatust ei tehtud. Jätkasime hoopis Hollandi suunas. Turismibussidele kehtib Euroopas teatavasti selline reegel, et kui ollakse 16 tundi sõitnud, siis peab vähemalt 8 tundi puhkama. Sellised 8-tunnised puhkusi saab siis edukalt ära kasutada mõne linnaga tutvumiseks. Amsterdam oligi meil esimene selline linn. Kaheksa tundi linnaga tutvumiseks on muidugi pisut vähe. Parimal juhul saab linnast mingi üldpildi ja mingi idee, et mida siis vaadata, kui teist korda pikemaks ajaks tagasi tulla.
Amsterdam on suur ja vana linn. Seal oli väga palju erinevaid inimesi: nahavärviga päris valgest kuni päris mustani kõikides vahepealsetes toonides ja pooltoonides, kõikvõimalike rahvuste, sugude, rasside, vanuste, etnilistesse ja muudesse gruppidesse kuuluvuste, kõikvõimalike elupõhimõtete ja intelligentsuse tasemetega. Enamus tundis ennast vabalt: kes käis niisama ringi ja tegi pilti, kes istus maas ja mängis pilli, kes jutustas elavalt ja valjult oma kaaslastega, kes joonistas asfaldile, kes lasi oma suure laia vana Ameerika lahtise autoga kummivilinal minna, kes vaatas kust aga saab kellegi hetkeks hooletusse jäetud koti ära näpata, kes püüdis mingi meetodiga turistidelt pisut raha välja meelitada jne.
Silma hakkas tohutu kanalite süsteem, millest enamus oli ehitatud juba 17. sajandil, ehk siis kaevatud käsitsi. Sellega oli muidugi hirmus töö ära tehtud. Üks nendest arvukatest veeteedest, mis mööda linna igasse suunda jooksid, pidi ilmselt olema ka esialgne Amsteri jõgi, aga seda ei olnud ilma kaardita võimalik kanalitest eristada. Päeval päikese käes oli näha kanalites vaikselt voolav roheline vesi. Selles ujus ja hulpis tühje pudeleid, kilekotte, õllepurke, jäätise- ja shokolaadipabereid ning muud rämpsu. Ilmselt oli juba aegade algusest peale sinna kui kõige kättesaadavamasse ja odavamasse kohta, kuhu kunagi keegi vaatama ei lähe, loobitud kõikvõimalikke jäätmeid ja võibolla peidetud ka muud. Ei tea, millal keegi nende kanalite põhju viimati uuris. Ühes kanalis ujus rahulikult tuttpütt koos ühe pojaga. Nad liikusid kergelt ja vaikselt, vana ees, noor järel, mööda hulpivast keskelt mõlki vajutatud Coca-cola purgist ja kadusid oma teed. Nii et mingi elu pidi seal ikka käima.
Õhtul maksin mõned kuldnad ja läksin turistidele mõeldud linna tutvustavale laevaekskursioonile. Sellistest linnadest, mille keskosas on kas mingi suur jõgi või kanalite süsteem, näiteks nagu Amsterdam, Pariis ja London, saabki kõige parema lühiülevaate veelt. Enamasti on ju tähtsamad vaatamisväärsused jõe ääres. Amsterdamis aga eriti tähtsaid linna sümboleid, nagu Pariisis on Eiffeli torn ja Londonis Big Ben, ei olnud. Olid ainult mõned kanalid, mis pikalt läbi linna ulatusid ja üksteisega ristusid. Kanalitel oli lõpmatu arv sildu. Neid oli seal vanu ja uusi, kaarjaid ja kandilisi, autodele, trammidele ja jalakäijatele. Kui õhtul pimedaks läks, siis süüdati sillakaarte kohal lampide read. Need andsid päris hea valgusefekti. Ühes kohas oli isegi korraga üksteise taga näha seitsme silla valguskaared.
Lisaks kanalite süsteemile oli teine asi, mis Amsterdamile omapärane tundus olevat, tava paigaldada iga maja katuse alla tali, et sellega saaks väljast asju üles vinnata. See olevat juba vana traditsoon, mida kasutatavat tänapäevalgi.
Kolmas asi oli mingi eriline jalgrattakultuur. Jalgrattaid oli Amsterdamis palju. Kõik need olid aga vähemalt 10 - 50 aastat vanad, mõned veelgi vanemad. Nad olid primitiivsed, ilma käikudeta, aja jooksul mitu korda musta värviga üle värvitud, roostes, kõverad, kriuksuvad ja kolisevad. Nendega sõitsid aga väga soliidsed inimesed. Lukustatud olid nad aedade, postide ja sillapiirete külge hästi jämedast ja kindlast trossist lukkudega, mida oleks väga raske lahti muukida või läbi lõigata. Ei tea, kas seal siis nii palju rattaid varastatakse, et igaüks püüdis ühelt poolt väga vana ja väärtusetuna näiva ratta ja teiselt poole uue ja tugeva lukuga (mis võis maksta rattast päris mitu korda rohkem) kõigile nädata, et tema ratast lihtsalt ei ole mõtet üritada varastada? Erinevalt sellest on Eestis enamus rattad tehnika viimane sõna ja lukustatud kergete ja odavate trosslukkudega, mida tõenäoliselt keskpäraste plekikääridega päris lihtsalt läbi lõikab.
Londoni-jutt
Õhtupimeduses jätsime Amsterdamiga hüvasti. Jätkasime sõitu Prantsusmaa ja La Manche´i väina poole, kuhu jõudsime järgmiseks hommikuks. Siin, enne Eurotunnelisse sisenemist, oli isegi mingi passikontroll, erinevalt teistest riigipiiridest alates Saksamaast. Eurotunnelis on kolm käiku: kas äärmist rongidele ja kolmas, keskmine, abitunnel. Ühes äärmises sõitsid rongid ühtepidi - Inglismaale, teises teistpidi - Prantsusmaale. Meie buss koos käruga mahtus parajati ühte vagunisse.
Selles rongis eriti midagi teha ega näha ei olnud. Sai ainult pisut ümber bussi ringi käia ja end sirutada, kui poole tunni pärast juba oligi rong kohal.
Siin hakkas vasakpoolne liiklus, siin oli palju asju teisiti, lähtuvalt juba vanadest ja suuri rahvahulki hõlmavatest traditsioonidest, mida on ülimalt raske muuta. Kõike seda igivanadel alustel väljakujunenud erilisust võis varsti näha ka Londonis. London on muidugi oma nõu ja jõuga ajaloo jooksul saanud maailma peaaegu et tähtsaimaks keskuseks. Alguse saanud Thamesi jõe ääres, on ta miilide viisi igas suunas ennast laiutanud ja ammu sundinud taanduma võibolla imeilusa looduse, mis on seal temast sadu tuhandeid kordi kauem valitsenud.
Päike paistis läbi kerge pilvevine, kuid ilm Londonis oli hirmus palav. Pärast tavalist rahavahetust ja linna kaardi hankimist alustasin oma ringkäiku sellega, et maksin £12 ja istusin turistidele linnaga lühikeseks tutvumiseks mõeldud kahekordsesse, pealt lahtisese bussi teisele korrusele. Ka kõrvaklapid pisteti pihku ja nendest võis kuulata tutvustavat juttu iga objekti kohta, millest me möödusime. Liiklus oli tihe ja mitmel pool olid ummikud. Siin liikus palju Londonile omaseid kahekorruselisi punaseid busse ja suuri musti taksosid.
Buss sõitis läbi paljude tähtsamate kohtade: parlamendihoone ja Big Ben, sillad, muuseumid, kuningaloss, Harrod’s kaubamaja, tähtsamad tänavad nagu Picadilly Street ja teised, kirikud, Buckinghami palee, Hyde park, jt.
Pärast seda, kui üks ring täis sai, läksin jala edasi. Otsustasin mõningaid asju jalgsi uuesti vaatama minna ja muuseumides käia. Ka Londonis liikus rahvast palju, kuid inimesed olid tunduvalt vaoshoitumad kui Amsterdamis. Igal pool olid Londonile iseloomulikud asjad, nagu punased telefoniputkad, Underground-metroojaamu tähistavad sildid ja üldse igasugused imelikud sildid ning viidad. Näiteks tänavaületuskoha ette oli kirjutatud ka “Look right,” “Look left,” või siis ka “Look both ways” vihjetena sellele, kust poolt võib tänava ületuse ajal auto tulla.
Ka äride siltidel oli kohati pikalt ja põhjalikult kirjeldatud, mis siit saab.
Londonis on ka mitu parki, millest kõige suurem on Hyde park. Seal kasvavad võimsad puud, mille üksikud lehed kas siis juba sügise ootel või lihtsalt pidevast kuivusest ja palavusest kolletama hakkasid, ja muru, mis ka kuidagi kuiv ja kollakas tundus (võibolla ei olnud sealkandis niipalju vihma sadanud kui Eestis). Seal on ka kas tehtud või ise tekkinud tiigid ning ojad. Arvukad tuvid kössitasid väiksemate puude all varjus, otsides kaitset palavuse eest. Väidetavalt pidi seal ka palju oravaid olema, kuid mulle küll ühtegi silma ei hakanud.
Hyde park on koht, kus peale tööpäeva lõppu saab peaaegu kõike teha. Paljud tulid siia jalgpalli, tennist, petangi, golfi või midagi muud mängima ja harjutama, jooksma, suurde välibasseini ujuma, kala püüdma, ratsutama või veel ilmselt üsna mitut spordiala üsna mitmel tasemel tegema. Paljude spordialade harrastamiseks oli isegi väljakud ehitatud. Ainult rattaga sõita ja rulluisutada ei olnud seal miskipärast lubatud, see oli pargi igasse väravasse kirjutatud. Rahulikumad inimesed tulid aga koeraga või ilma jalutama, pingile istuma, lugema, vestlema, armastama, päikest võtma, magama, pilti tegema, piknikut pidama, vms. Lõpuks oli seal ühes nurgas ka vaba mikrofon, kuhu igaüks võis kaaskodanikele rääkida, mis heaks arvas. Üldse on Hyde park väga suur ala ja võimalusi on väga mitmesugusteks tegevusteks. Korda valvasid seal paar ratsapolitseinikku, kes enamasti vaikselt ringi ratsutasid. Hyde pargis lõppes ka minu põgus jalutuskäik Londonis. Astusin bussi ja mõne aja pärast jätkas see sõitu põhja, Shotimaa poole.
Glasgow-jutt ja matka alguse-jutt
Järgmisel hommikul kihutasime mööda kiirteid ikka edasi ja edasi põhja, Glasgow poole. Järsku tundus, et järelkäru käitub imelikult. Selgus, et selle kumm oli purunenud ja koos veljega ära põlenud ning ka assi ots oli kulunud. Hetke seisime nõutuna tee ääres. Siis aga haakisime käru lahti, jätsime mõned inimesed valvama ja läksime ülejäänuga abi otsima. Pärast mõningast keerutamist leidsime päris lähedalt remonditöökoja. Kuna aga hommik oli alles noor, siis ei olnud seal näha ühtki hingelist. Lähedalasuvast majast ajasin pereproua üles (millega too ilmselt mitte eriti rahul ei olnud) ja see seletas pikalt ja laialt meile Shotimaa inglise keeles midagi. See shoti-inglise keel oli aga nii kõver, et esialgu ei saanud minu ameerika-inglise keelega harjunud kõrvad isegi mitte lihtsamatest sidesõnadest aru. Lasksin tal kuus korda seletada, enne kui aru sain, et mehed tulevad kell kaheksa ja et siinmail algab tööpäev täpselt. Ja mehed ei võtnud meid jutule tõesti enne kui täpselt kell kaheksa. Toodi tee äärest käru kohale ja hakati arutama, mida edasi teha. Lõpuks otustati rahvas bussiga Glagow lähistele kämpingusse viia, siis tagasi tulla, rattad bussi panna ja järele tuua ning lõpuks käru korda teha.
Päevapeale jõudsimegi Glasgow’sse. Tegime linnas lühikese peatuse ja läksime siis otsima linna lähedal asuvat kämpingut, kus pidime ennast väiksemateks gruppideks jagama ja oma matkateekonda alustama. Seal pidime ka öö veetma. Õhtul läksin koos Reinu, Kadri, Kertu ja Siimuga uuesti linna peale.
Teised jäid sinnasamasse, pidades bussipileti hinda (£1.10) liiga kalliks. Olid hoopis Venno eestvedamisel mingisse kohalikku kõrtsi läinud ja seal nalja teinud, st. Venno ja Väints omavahel, teised olevat põhiliselt ainult naernud. Pärast ei olevat nad kahetsenud, et nii tegid. Ja meie ka ei kahetsenud, et linna läksime. Algul otsustasime vaadata mõningaid vaatamisväärsusi, põhiliselt hooneid. Kadri orienteerus linnas päris hästi ja teised läksid enam-vähem sinna, kuhu tema arvates tuli minna. Ja üldiselt ta ei eksinud. Nägime vasest tehtud linna skulptuuri, mida sai mingil määral kasutada linna plaanina, suurt ülikooli kompleksi arvukate hoonetega, kirikut, mille kõrval oli mingi vana aiaga piiratud koht, kuhu oli tehtud pealuu kujuga monument, ja kus oli aial silt “DANGER! Keep out!!” Ei osanud me välja mõelda, mis oht seal olla võis, aga näha oli, et paigas olnud keegi ammu käinud - seal kasvas kõrge metsik rohi, milles vedelesid mitmesugue prahi kõrval ka mõned vanad müürikivid.
Keset linna asuval mäel oli vana surnuaed, mis oli kõrge ja paksu kivimüüriga ümbritsetud. Seal oli ümber mäekülje tohutu hulk kivist riste, obeliske, väikesi kambrikesi, monumente ja muid moodustisi. Igaüks neist oli kellelegi pühendatud. Paljud tundusid olevat juba mitu sajandit vanad. Kõige kõrgemal asus kõige suurem kujuga monument. See oli püstitatud John Knox´ile, kes oli XVI. sajandil refomatsiooni juhtimisega seotud usutegelane. See kalmistu tundus olevat linna kõige huvitavam vaatamisväärsus. Paraku hakkas aga juba hämaraks minema ja selle ametlik külastusaeg oli ammu lõppenud ning kõik väravad lukus. Kuid ühe müüri ääres oli juhuslikult redel püsti pandud. Ja kuna meil oli parajasti võibolla elus ainus võimalus seda kalmistut näha, siis otsustasime seda kasutada. Teiselpool aeda ei olnud peale meie ainsatki hingelist. Käisime ja imetlesime neid kiviriste ning muid moodustisi päris tükk aega, vist isegi mitu tundi.
Vahepeal oli juba päris pimedaks läinud ja ümberringi all paistis tuledes linn. Kui asi vaadatud sai, hakkasime väljapääsu otsima. Kõik väravad olid aga lukus. Tekkis pingeline olukord. Peasissekäigu juurde kahe hoone vahel asuva suure värava juurde ei julgenud me minna, sest kui seal ka oleks olnud keegi meid välja laskmas, oleks tal ilmselt tekkinud küsimus, kuidas me sisse saime. Viimases hädas avastasime aiaaugu ja hiilisime üle lillepeenra sellest läbi. Seejärel jäi üle ainult mööda mäekülge alla kõnniteele laskuda ja pingeline moment oligi möödas. Õnneks keegi meid ei märganud. Rõõmsalt sõitsime bussiga kämpingusse tagasi.
Järgmisel hommikul oli tublisti tööd. Buss tuli meie jalgratastega ja need tuli sealt välja võtta, oma jupid üles leida, kokku panna ja proovida, kas sõiduriist veel hästi liigub. Käru oli jälle korras, kuid kahe telje asemel oli sel nüüd vaid üks. Remondi-onud olevat soovinud parandamise eest £1000 . (Selle raha eest oleks Eestis ilmselt juba samasuguse käru saanud osta.) Seepeale võtnud bussijuhid lihtsalt ühe telje ära, ja asi oligi korras.
Kui rattad olid kokku pandud, jagasime kaasavõetud suure hunniku toitu nelja grupi vahel. Iga grupp sai saia, mis varsti hallitama läks, leiba, mannat, riisi, tatart, kala- ja lihakonserve, makarone, küpsist, kommi, rosinaid, võid, halvaad jms. Lõpuks tuli veel asjad sadulakottidesse pakkida, mis võttis ka oma aja. Siis sõime ja umbes lõuna ajal asusimegi lõpuks kauaoodatud teele.
Kogu rahvas, 48 inimest, oli jagatud nelja gruppi, millest igaühes oli 12 liiget. Meie grupi juht oli Kertu, juba pisut kogenud matkaja. Tartu Ülikooli loodusgeograafiatudengina tundis ta ka ümbrust kõige paremini. Siim, kes muidu oma igapäevast leiba teenis ühes Tartu fotolaboris, oli meil rajaleidja. Talle meeldis alati kõige ees sõita. Kui ta alustaski teistest pisut hiljem, siis tuiskas ta alati kõigist mööda ja võttis jälle sisse oma liidripositsiooni. Kadri, olles lõpetanud Tartu Ülikooli meditsiinierialal ja ka sellel erialal töötades, oli grupi arst. Tema tarkustest oli meil nii mõnelgi korral abi. Venno, näitleja kes oli tuntud ka kui Otto-Triin, oli meie grupi vaim ja hing. Tema alati hea tuju ja meisterlikult ettekantud naljad olid väga abiks kõige raskematel hetkedel, millest edaspidi juttu tuleb. Lisaks osutus Venno koos Siimuga heaks lõkkemeistriks. Annika oli Venno abikaasa, kes oma isikupära poolest viimasega täpselt paari sobis. Alar, infotehnoloogiaspetsialist, oli tehnikamees. Ta eelistas sõita rivi lõpus ja kui kellegi ratas tahtis kohendamist, siis tuli ta kohe appi. Lisaks oskas ta veel priimusega ümber käia ja tegi sellel tule üles iga kord, kui tahtsine süüa tegema hakata. Alari sõbranna ja töökaaslane Eve oli samuti oma igapäevases elus infotehnoloogiaspetsialist. Kati oli Tartu Ülikooli psühholoogia-, Kristina keemia- ja Marko (kes sai tuntuks ka “Hugo” nime all) meditsiinitudeng. Lõpuks mina ise püüdsin grupis olla fotograaf ja matkapäeviku pidaja ning sõitin ka enamasti grupi lõpus.
Esimene matkapäev
Suured sadulakotid olid pungil täis ja tegid ratta ning sellega sõitmise üsna raskeks. Kahekesi sai selline kott rattale vinnatud ja pakiraamile kinni seotud. Tagumisse kummi tuli kindlasti 4.0-ine rõhk panna ja sõidul tuli iga hinna eest vältida kõrgeid ja teravaid tänavakive, mida linnas aeg-ajalt ette tuli. Eriti valusad olid mingid Shotimaale omased suvalised moodustised teede alguses, mis pidid tagama selle, et ainult selle sõidukiga sealt üldse läbi saab, milleks antud tee ette on nähtud. Näiteks kui oli tegemist jalgrattateega, siis tuli selle alguses läbi vingerdada mingite postide ja aedade vahelt, kusjuures vahed olid just täpselt nii laiad, et just ainult rattaga sealt läbi mahtus. Näiteks rolleriga poleks enam mahtunud. Ja ei mahtunud ka meie laiade sadulakottidega. Venno hüüdis isegi enne üht sellist tõket eesti keeles kõva häälega: “Shotlased, te olete lollakad!!!” Aga kahekesi ratast tõstes ja nügides saime siiski läbi. Lisaks sadulakotile oli mul veel raske seljakott fototehnikaga, mis üsna varsti kaela peale hakkas. Aga kannatasin ära ja pärast ei kahetsenud. Tegin ligi kümme rulli ilmi täis ja neis sisaldusid mõned üsna väärt kaadrid.
Päris kämpingu lähedal saime soliidsele jalgrattateele ja alustasime seal sõitu tagasi Galsgow poole, et sellest läbi minna. Linnas ekslesime pisut ja tegime tihti peatusi, et kaarti vaadata ja edasist liikumissuunda otsustada. Varsti juhatati meid suurele rattateele, mis viis teisele poole linna. Tee lookles kümnete kilomeetrite viisi küngastest üles ja alla, mööda metsaääri ja mingeid tehasetaguseid, läbi tunnelite ja üle sildade, läbi lehmakarjamaa ning mööda jõe vasakut kallast.
Vändates vaatasin tihti paremale jõele, lootuses seal avastada tükki Shotimaa loodusest. Esialgu, kui jõgi mööda tehasetaguseid ja elektriliinide, torude ning sildade alt voolas, ei olnud seal aga märke elust. Jõkke oli loobitud kõiksugu rämpsu. Seda oli minu arvates rohkem, kui Eesti jõgedes näha võib. Seal oli jäätisepabereid ja õllepurke, toru- ja lauajuppe, kilet, kõikvõimalikke plastmassdetaile, kaubamaja ostukäru ning vana diivan (võibolla arvas keegi, et sellest saab hea parve?).
Kui linnast välja jõudsime, tuli jõele ka rohkem elu sisse. Siin-seal võis ujumas näha üsna tavalisi puhkesulestikus sinikael-parte ja vanu, valgeid ning noori halle kühmnokk-luiki. Ka mõnda üsna tavalist kajakat oli näha. Üldse olid kõik linnud, keda ma nägin, mulle juba Eesti loodusest tuttavad. Vahel arvasin aga kuulvat ka võõraid linnuhääli.
Jõe ääres kasvas igasugu taimi ja ka nendest olid mulle enamus Eesti loodusest tuttav. Oli aga paar sellist, mida enda arvates kodus näinud ei olnud: mingi madal põõsataoline taim peente lehtede ja väikeste mustade kaunviljadega ning mingi suuremate oranzhide kellukataoliste õitega taim. Esimene osutus Shotimaal üsna tavaliseks, teist aga nägin sealsamas jõe ääres ainult ühe korra.
Jões võis ka kalu olla, sest õngitsejaid istus selle ääres päris palju. Üksikud olid isegi spetsiaalses kalamehe kummiülikonnas rinnuni vette läinud. Kalapüük tundus sealmail üldse jalgpalli ja golfi järel populaarsuselt kolmas harrastus olevat.
Olime valinud esimeseks sihtpunktiks Loch Lomond´i, ühe päris soliidse järve, mille äärde jõudsime õhtuks. Minu kilomeetrilugeja näitas, et olime sel päeval ligi 45 km. sõitnud. Järve ääres oli ka väike linnake nimega Balloch, mis oli suur turismikeskus.
Ballochisse otsustasime ööbima jääda. Linnast veidi eemal leidus spetsiaalselt pikniku pidamiseks mõeldud muruplats. See kõlbas ka telkimiseks. Pidevalt oli küll väike kartus, et äkki seal ei tohigi telkida ja meid tullakse ära ajama. See kulmineerus siis, kui politseiauto paar korda mööda sõitis. Kuna tal aga meie juurde asja ei olnud, siis rahunesime ja keerasime pärast makaronipudru söömist magamiskottidesse unele.
Teine matkapäev
Kui eelmisel päeval oli taevas olnud pidevalt hall ja sadas peent uduvihma, siis hommikul hakkas tulema juba tõsisemat vihma. See jätkus kuni lõunani. Siis aga läks taevas pisut huvitavamaks ja päikegi näitas end vahel.
Panime telgid kokku, sõime ja jätkasime oma teed. Linnakese keskel künka otsas oli park ja väike loss. Asusimegi kerget tõusu võtma, et sinna jõuda. Peale ilusa vaate järvele ja mägedele seal midagi huvitavat aga polnud. Hakkasime tuldud teed tagasi laskuma. Enne laskumist tegin Vennole ettepaneku võidu laskuda. Sellest too aga keeldus ja peatselt selgus, et õigesti tegi: aina kasvava kiirusega alla tormates nägin enda ees, kuidas Alari ratas kõikuma lõi, külili viskus ja pärast väikest lohisemist tee äärde pidama jäi. Minu ees viis korda aeglasema kiirusega sõitnud Kristina pidurdas muidugi seepeale järsult ja talle otsasõidu vältimiseks olin sunnitud sama tegema. Märjal asfaldil aga hakkas ratas libisema. Kukkusin vasakule küljele ja lohisesin pisut edasi. Lõpptulemus oli see, et Alaril oli haav peas ja mul vasakus küünarnukis. Minu kiiver, millest tükk väljas, oli ilmselt ennast õigustanud ja peahaava ära hoidnud. Lisaks olid meil veel riided lõhki ja ratas kriimustatud. Minu rattal oli purunenud ka kompuuter, nii et läbitud distantsi ma enam öelda ei osanud. See vahejuhtum andis meile kokkuvõttes hea õppetunni. Hiljem juba hoidsime rangelt kiivreid peas ja tõsistes mägedes oskasime end hoida. Pärast matka kuulsime, et teistes gruppides oli hulleminigi kukutud: ühe sõidukil olid mõlemad rattad ära vahetatud ja üks matkaja oli lausa rongiga linna arsti juurde sõitnud.
Lõunaks jõudsime järgmisse väikesesse linnakesse. Seal tegime Jarmo grupi eeskujul sooja suppi kusagil kangialuses, kuhu vihma ei sadanud. Alaril olid kaasas bensiiniga köetav priimus ja paar potti. Nendega sai kogu matka jooksul päris kiiresti piisavas koguses putru või suppi teha. Kohalikud aina jalutasid kangi alt läbi, vaatasid ja imestasid.
Pärast lõunasööki jätkus sõit mägede poole. Varsti seisime silmitsi esimese raske tõusuga. Aeglaselt, kõige madalama käiguga ning ähkides ja ohkides läks meie kolonn päris visalt üles. Kohati tuli rattaid ka käekõrval üles lükata. Vihm oli järele jäänud ja taevas kohati selgemaks läinud. Peatusime sagedasti. Võtsime riideid seljast vähemaks, sõime rosinaid ja ootasime nõrgemaid tagantpoolt järele. Lõpuks aga tervitaski meid selle künka lame tipp. Seal peatusime pisut ja lasime pilgul ümberringi avanenud Shotimaa mägisel maastikul puhata. Igal pool kasvasid sõnajalad ning madalad jändrikud okaspuud. Näha oli ka mitmeid liike shoti rahvustaimi--ohakaid. Neid oli suuremate ja väiksemate lillakate ja roosakate õitega, rohkem ja vähem teravaokkalisi. Silmapiiril paistsid arvukad künkad, mille tippe varjas kerge valge udu.
Kui kõik olid järele jõudnud, hakkasime teiseltpoolt küngast alla laskuma, aimates, et läbitud tõus ei olnud kaugeltki mitte viimane ja ka mitte kõige raskem meie teel. Laskumine raske rattaga oli igal juhul palju lõbusam kui tõus. Sirge asfalttee kadus ees allapoole. Sellel võis saavutada metsikuid ja eluohtlikke kiirusi, kui pidureid poolenisti peal ei hoidnud. Pärast matka kuulsime, et teisest grupist oli keegi hull proovi mõttes lausa 75-kilomeetrise tunnikiirusega sealt alla tulnud ja õnneks ta ei kukkunud. Nii jõudsime lühikese ajaga alla tagasi ja hakkasime lähenema järgmisele mäele. Ekslesime seal pisut ja lõpuks leidsime jalgrattatee, mis viis Callanderi. Otsustati, et see on enam-vähem õige suund, ja hakatigi rõõmsalt minema.
Algul oli tee päris hea ja lai. Kohati olid sel küll suuremad lombid. Varsti hargnes tee kaheks. Callanderi poole näitava viida juures oli jalgratta märk, millele oli punane kriips diagonaalselt peale tõmmatud. Loomulikult tähendas see, et seda teed mööda rattaga varsti enam minna ei saa, aga loomulikult ei pööranud me sellele asjaolule esialgu suuremat tähelepanu. Kuid oma kõige väiksemates sisemistes ajusoppides aimasime siiski halba.
Esialgu jätkus sama lai ja lõbus tee, aga ainut esialgu. Peagi seisime silmitsi vana tuttava, ainult ettenähtud viisil liikumist võimaldava takistusega. Seekordne takistus lubas liikumist ainult jalgsi. See oli lihtne aiavärav, mille kõrvalt läks trepp üle aia. Venno oli täis erakordset teotahet. Ta arvas, et Suvorovi mehed, kes läbi Alpide läksid, küll selliste moodustiste taha pidama ei oleks jäänud. Tema eeskujul tegid ka teised saatusliku otsuse, et tagasiteed ei ole. Kui me siis asusime neljakesi rattaid järjest üle värava tõstma, ei aimanud me veel, mis meid ees ootab.
Teisel pool aeda läks kitsas, sügav ja käänuline jalgrada. Kui poleks olnud rattaid ja raskeid sadulakotte, siis vettpidavate matkasaabaste ja suusakeppide moodi matkasauadega oleks seal vist jalgsi päris mõnus vantsida olnud. Tee lookles läbi sõnajalatihniku ja mägikanarbiku puhmaste. Mägikanarbik õitses erinevates toonides - punaste, roosade ja oranzhide õitega. Mitmel pool oli väikesi selgeveelisi mägiojakesi, mis kord jooksid teega paralleelselt, kord lõikasid seda ja kord voolasid lausa mööda seda. Teel oli suuremaid kive ning vett ja pori täis auke, muhke ja lohke. Rattaga seal sõita ei olnud võimalik. Seega tuli neid käekõrval nügida.
See oli ränkraske teekond. Tundide ja kilomeetrite viisi nügisime rattaid üles väiksematest tõusudest ja hoidsime neid poriaukudesse külili libisemast. Kust üksi läbi või üle minna ei jaksanud, sealt kangutati ja ragistati kuidagi kahekesi. Esialgu üritasime kõigi nende takistuste vahel leida optimaalset teed, kus ratas ei vajuks aukudesse ja ka endal jalad võimalikult kuivaks ja puhtaks jääksid. Lõpuks aga kadus meil igasugune mõtlemisisu ja punnitasime loomaliku toore jõuga ainult otse ainult sinna, kuhu see õnnetu tee viis. Otsekui mõnitavalt sõid meid mõnuga veel tuhanded imeväikesed kihulased, kes pugesid riiete alla ja panid naha kipitama. Suured mustad liikumatud nälkjataolised limused olid ka teele roninud. Ilmselt paljudele neist sai see tol õhtul saatuslikuks.
Selliseid takistusi, millest tuli rattad üle tõsta, oli veel paar tükki. Ühest ei viitsinud enam üle tõstma hakata ja selle lammutasime maha. Loodan, et tagumised mehed ta pärast küll enam-vähem taastasid. Selle taga oli aga silt: “All unleaded dogs will be shot, by order.” Taamal sõid lambad stoilise rahuga rohtu, nagu poleks maailmas kunagi midagi juhtunud. Olgu ümberringi kasvõi sõda, neile ei oleks sellest ei sooja ega külma.
Õhtu hakkas juba hämaraks minema, kui me ikka veel higiste, märgade, poriste, väsinute ja masendunutena edasi rebisime. Kui ei oleks aeg-ajalt eestpoolt kõlanud Venno julgustavaid hõikeid: “Everybody say “Hooo-oohhh!!!””, “Shotlased, te olete lollakad!!!” ja “Everybody say “Heee-eeihhh!!!””, siis oleks must masendus juba ammu meis võimust võtnud. Lõpuks hakkas eemal paistma järv ja meis süttis lootus varsti selle teekonna lõppu näha. Uue hooga nügisime aina edasi. Ja õnneks oligi kõige viimase ja kõige tigedama tõusu taga õnnistatud suur ja lai kruusatee. Pidime rõõmust peaegu üksteist kallistama hakkama! Nüüd jäi üle ainult leida laagriplats saabuvaks ööks.
Selleks sobis hästi üksildane inimtühi paadimeeste klubi järve ääres. Seal oli väike majake ja selle ümber kõikvõimalike purjekaid ning muid paate. Väravas oli silt: “Sailig Club. New members welcome!” Oli ka üks suurem plats, kuhu me oma laagri üles lõime. Juba pimedas tegime ja sõime sooja putru. Siis keerasime magamiskottidesse. Pärast raskeid vintsutusi tuli pikk ja magus uni.
Kolmas matkapäev
Järgmine hommik oli ilus ja päikesepaisteline. Järve ääres oli mõnusalt niiske. Vesi järves oli puhas ja kõlbas isegi juua. Sel ei olnud mitte mingit ebameeldivat värvitooni, lõhna ega maitset. Selline puhtaveeline järv tundus lausa imena. Eestis ei ole ma sellist kohanud. Pesime oma riideid ja rattaid, sõime ja panime telgid kokku. Meis oli väike kartus, et äkki tulevad paadimehed enne meie lahkumist ja siis peab ehk midagi seletama hakkama. Paadimehi aga enne meie lahkumist ei tulnud, kuigi ilm oli paadiga sõitmiseks peaaegu ideaalne.
Sel päeval loobusime rattateest ja valisime sõiduks hoopis maantee. Maantee lookles mägede ja küngaste vahel kord üles, kord alla. Pidevalt jooksis rattakummide all valge joon. Autojuhid olid seal tunduvalt viisakamad kui Eestis. Nad sõitsid meist mööda vastassuunavööndis, nagu teisest autost. Kui sealt aga keegi vastu tuli, siis jäid nad meie taha passima niikauaks, kuni tee vabanes. Eestis oleks enamus autojuhte aga jalgratturist lihtsalt suure kiirusega lähedalt mööda kihutanud.
Lõuna paiku jõudsime Rob Roy haua juurde Callanderis. Seal olid vana väikese kiriku kivivaremed ja selle ümber pisut kivist hauakive. Need sarnanesid paljuski Glasgow’s mäe otsas nähtule, kuid olid enamasti Glasgow omadest palju vanemad. Istusime maha, tegime suppi ja vestlesime ühe shotlasest jäätisemüüjaga. Käisime ka vana lagunenud kiriku kõrvale ehitatud uues, sama väikses kirikus. Seal oli üks tagumine tuba, mille nimi oli “Friendship room.” Selles toas sai pisut istutud ning Venno tegi jälle nalja, nagu tavaliselt.
Varsti lahkusime Rob Roy haualt ja väntasime mööda maanteed edasi. Peagi tuli väga pikk tõus. Õnneks oli see aga üsna lame ja meil oli tõusu võtmise kogemus juba olemas. Päris mitu head tundi tuli meil jõuga vändata, et umbes jalakäija kiirusega visalt edasi jõuda. Neiud, välja arvatud Kati, kes kogu aeg tublilt ees sõitis, väsisid ikka üsna ära. Võttis minugi päris läbi. Tuli ka tihti peatuda, tagumisi järel oodata ja energiapause teha. Nende nn. “energiapauside” ajal kulus nii mõnigi küpsise-, halvaa-, kommi- või rosinapakk koos veega marjaks ära. Kõike jagati võrdselt, keegi ei jäänud ilma. Kui tõus võetud sai, algas aga veelgi pikem laskumine. Sellel võis rahulikult nagu tsikliga alla sõita ja samas ise vilet lasta. Nii sai väga lühikese ajaga väga pikka maad läbida ja samas ka raskest väntamisest väsinud jalgu puhata.
Jõudsime sel päeval veel jalgsi ühe mäe otsas käia. Jalgsi ronimine oli väntamisele muidugi väga mõnus vaheldus. Kui sadulast maha sai, siis leidsid Siim ja Venno endas veel uut energiat. Nad ronisid vana jämeda kuuse otsa ning tegid seal pisut käo häält ja muid hääli. Mööda mäekülge üles ja hiljem alla tagasi astudes sai ikka palju rohkem ringi vaadata, kui sadulas istudes ja vändates.
Õhtupoole hakkas aga jälle vihma tibama. Kuna tahtsime kõik ennast pesta, siis otsustasime seekord kämpingusse minna. Kämpingu-onu tahtis £5.50 ühe inimese kohta saada ja see tundus nöörimisena. Pealegi pidi dushi all sooja vee eest veel 20 penni maksma. Ei osanud me siis kahjuks veel tingida, mis meid järgmistes kohtades tublisti aitas. Aga pestud kõik said. Sõime oma tavalist kaerahelbe-, riisi- manna- või tatraputru koos konservidega ning uinusime magama. Ei olnud sel õhtul kartust, et meil tuleks kellegagi tegemist teha vales kohas telkimise eest.
Neljas matkapäev
Hommikul ärkasime vihmapiiskade tiheda tärina peale vastu telgikatust. See tõotas halba. Taevas oli ühtlaselt hall. Midagi head sealt tõepoolest sel päeval ei tulnud. Virisesime sellise ilma peale, aga ajasime end siiski püsti ja panime paja tulele, et süüa saaks. Paar punarinda keksisid meie hetkeks unarusse jäänud pudrukausside ümber. Neid oli seal nagu Eestis varblasi, kes ringi keksivad ja vaatavad, kust jälle ivakese noka alla saab. Ja ehk nad meie pudrukaussidest midagi said ka. Üks noor punarind kössitas kuuseoksal ja laskis end päris lähedalt imetleda. See punarind ehk inglise keeles “robin” oli lausa nende rahvuslind.
Terve päev kallas halastamatult paduvihma. Vihm--see on üks tõeline Shotimaa vaatamisväärsus. Kohati kasvas see päris hoovihmaks, kohati jälle taandus pisut, aga vähemalt paduvihmaks võis teda kindlasti alati nimetada. Maa ja õhk olid veest küllastunud. Vett tilkus puude okstelt ja ohakate õienuppudelt, nirises kaljupragudest ja igalt poolt, kust aga sai. Mägede tippudest tormasid alla vahutavad mägiojad. Need said lausvihmast hoogu juurde ja paisusid ning kihutasid veel vihasemalt allapoole. Seal nad ühinesid suuremateks jõgedeks mis voolasid kiiresti edasi järvede ja lõpuks mere poole. Oli ka tõsisemaid koski, mis kaljude vahel võimsalt kohisesid ja vahutasid ning lisaks vihmale veel oma vett meile näkku piserdasid. Mõlemale poole teed oli üksikute küngaste ja puude vahele tekkinud väikesi järvekesi ning lombikesi. Maa oleks nagu üleujutuse läbi elanud.
Sellise ilmaga hakkasid meil isegi veekindlad riided vett läbi laskma. Õige pea olime ihuni märjad ja lõdisesime kerge tuule käes. Märjad riided kleepusid ihu külge ning iga liigutus tundus lõpmata vastik. Mitte kusagil ei olnud sooja kohta, kaitset märja ja külma eest. Jäi üle ainult üks--vänta. Vänta elu eest, et vähekenegi sooja saada. Nii me võitlesimegi maanteel tigeda ilma ning pealetikkuva tülgastusega.
Ja me väntasimegi sel päeval kõige tõenäolisemate oletuste kohaselt ligi 70 kilomeetrit. Ei näinud me mingit huvitavat objekti ega leidnud huvitavat kohta, kuhu minna. Silme ees virvendas pidevalt valge joon märjal asfaldil. Ei saanud isegi lõuna ajal sooja suppi teha, pidime leppima kondenspiima ja viskiga. Olime napisõnalised ja aina väntasime.
Või siis seisime, lõdisesime ja vahtisime enda ette maha. Ainult Venno ja Siim olid väge täis, nagu alati. Nad kargasid teineteise järel ühelt kaljult teisele, kuni jõudsid kõige kõrgemasse tippu. Seal teatas Venno: “Shotimaa esitas mulle väljakutse! Nüüd ma enam ei tagane! Väntan kasvõi öö läbi edasi!”
Saabuvaks ööks otsustasime igal juhul sooja koha leida, maksku mis maksab. Lõpuks leidsimegi ühe “Youth Hosteli”, kus me hinna tublisti alla tingisime ja kus meid sakslaste ning prantslastega ühte suurde tuppa paigutati. Hosteli-tädi lubas isegi meie märjad riided oma kamina ääres ära kuivatada. Need pandi kõik kokku ühte suurde kotti ja viidi tädile. Sellest soojast kohast hoolimata hakkasid tasapisi käima jutud matka katkestamisest ja bussi juurde tagasipöördumisest. Õnneks suutsid tugevamad sellised mõtted maha laita ning varsti jäime magama, lootes järgmiseks päevaks ilusamat ilma.
Viies matkapäev
Üldjoontes ilusam järgmisel päeval tõepoolest tuli. Esialgu küll tibas veel vihma, kuid peatselt läks selgemaks. Päikegi näitas end, algul harva, aga päeva peale ikka sagedamini. See tõstis tublisti meie tuju. Veel enam tõstis aga tuju see, kui hosteli-tädi juurest toodi kott meie kuivade ja soojade riietega. Seepeale ununesid ka matka katkestamise ideed. Värskete, puhanud ja kuivadena istusime sadulatesse ning andsime aga jälle vänta.
Pärast tublit väntamist jõudsime umbes lõuna ajal Fort Williamisse. See oli üks väiksem linnake, mis oli üsna suureks turismikeskuseks kujunenud. Siin, nagu ka eelnevates ja järgnevates väiksemates kohtades, oli palju suveniiripoode. Kõikides nendes poodides müüdi aga enamalt jaolt samu asju: raamatuid Shotimaast, klannidest ja tartaanidest, viskidest, golfist, kalapüügist ja muust, kõikvõimalike Shoti sümbolitega mütse ja särke, punnivinnasid, postkaarte, tasse, golfipalle, igasuguseid suurema ja väiksema praktilise väärtusega riputatavaid, kantavaid, kleebitavaid, joodavaid jms. asju. Poe ühes nurgas seisis silmatorkavalt ka vahukustuti, mille Venno torupilli pähe ära osta kavatses.
Fort Williamisse ei tulnud me mitte asjata: nimelt selle lähistel asub Shotimaa ja tegelikult ka kogu Briti saarte kõrgeim mägi--Ben Nevis. Selle kõrguseks on 1344 meetrit üle merepinna. Meil oli kindel plaan tema tipp vallutada. Kuna aga päev hakkas varsti õhtu poole kiskuma, otsustasime seda alles homme teha. Jätsime rattad ja muud asjad mäe jalamile ning läksime jalgsi linnapeale kolistama ja omastele koju postkaarte kirjutama. Õhtul tulime tagasi ja lõime sealsamas mäejalamil laagri üles. Seal mägede vahel aia ääres lamades ja läbi lehiseokste õhtutaevast vaadates tekkis esmakordselt tõeline matkatunne.
Kuues matkapäev
Sel päeval me telke kokku ei pannud ja rattaid ei puutunud. Pärast hommikusööki seadsime end valmis ja asusimegi jalgsi teele mäetipu poole. Mäkke läks algul üsna hea jalgrada. Jalamil oli ilm päris ilus päikesepaisteline ja rahvast oli ka päris palju. Rada läks kõigepealt üle madalama laia künka ja alles selle taga laiutas Ben Nevise tume sinakas kogu. Tema tipp peitus laia valgesse uttu.
Tee lookles mööda mäekülge siksakiliselt üles. Selle ääres kasvasid laiad lopsakad sõnajalad ja mõned mitte eriti kõrged puud. Rahulikult astudes tõusime aina kõrgemale ja kõrgemale. Mida kõrgemale me tõusime, seda vähem kasvas lopsakaid sõnajalgu ja puid. Need hakkasid asenduma sambla ja mägikanarbikuga. Tee muutus aina kitsamaks, järsemaks ja kivisemaks. Varsti tuli juba igal sammul jälgida, millisele kivile astud. Kivine tee aina jätkus ja tõusis. Siin ja seal voolasid mägiojakesed mööda teed alla või siis lõikusid sellega. Oli ka paar suuremat oja, mille kohin oli juba kaugelt kuulda ja millest olid sillad üle tehtud. Need olid endale aja jooksul korraliku sängi rajanud. Nüüd said nad lisajõudu väiksematest ojakestest, mis neisse mööda sänginõlvu alla voolasid.
Udu, mis oli meil mäe jalamil kõrgel pea kohal, aina lähenes ja lähenes ning varsti tõusime me selle sisse. Sellises udus möödus suurem osa teekonnast. Siin muutus ilm järk-järgult kurjemaks. Päike kadus aina tihenevasse uttu ja õhk täitus peene uduvihmaga. Ka allpool tähelepandamatu tuul muutus ülalpool tugevamaks, külmemaks ja ebameeldivamaks. Tõus jätkus juba mitmendat tundi. Varsti hakkas ka samblaid ja kanarbikupuhmaid harvemaks jääma ning aina rohkem oli ümberringi näha suuremaid ja väiksemaid halle kive. Viimastel tõusudel ei olnud enam mingit elu. Ainut kõle hall ja märg udu ning tohutud kivilademed. Nähtavus oli vähenenud vaid mõne meetrini.
Umbes keskpäevaks jõudsime lõpuks tippu. Mitmes küljes oli näha tõsisemaid kaljusid. Nende taga haigutas tohutu kuristik. Siin keset kivilademeid olid ka mõned mälestus- ja ausambad ning vana observatooriumi varemed. Tuul oli tipus kõige vingem ja kõige külmem, nii et kauaks siia jääda ei tahtnud. Õige pea hakkasimegi tuldud teed laskuma. Nüüd jälgisime juba, kuidas ilm aina meeldivamaks muutub. Vastu õhtut jõudsime alla tagasi. Siin oli endiset päikesepaisteline ja soe. Saabuva öö võtsime vastu samas kohas, kus eelmisegi. Veel kaua istusime väljas ja rääkisime juttu, kuni lõpuks juba hämaras telkidesse pugesime.
Seitsmes matkapäev
Järgmisel hommikul panime oma mustlaslaagri kokku ja alustasime sõitu Fort Augustuse poole. Kohati sadas veidi vihma, kohati jälle paistis veidi päike. Varsti jõudsime Loch Lochy äärde ja meie tee viis mööda selle paremat kallast. Pärastlõunal jõudsime Fort Augustusesse. See asus kitsa kanali ääres, kus lõppes Loch Lochy ja algas kurikuulus Loch Ness.
Loch Ness on väga vana, väga kitsas, väga pikk ja väga sügav järv. Vesi on seal alati külm ja salapärane. Järv on miljoneid aastaid tagasi sündinud kahe kõrvutiasetseva maakooretüki eri suundades nihkumise tagajärjel tekkinud lõhesse. Kuulsaks on ta aga saanud seal väidetavalt elavate järvekoletistega. Juba väga varastest aegadest, kui inimesed üldse midagi jäädvustama hakkasid, on jäädvustatud legende, nähtusi ja kuuldusi mõnest sellisest kollist. Järve ääres asuva Fort Augustuse kloostri mungad olevat neid aegade jooksul palju näinud. Nendest kahtlastest nähtustest on õnnestunud isegi fotosid teha. Ükski foto ei ole aga selline, mille üle ei annaks edukalt vaielda. Tänapäeval on aina keerulisema tehnikaga ja aina põhjalikumalt järve uuritud. Alati on avastatud “midagi kahtlast”, kuid mitte kunagi ei ole midagi tõestatud. Tehnika on aga juba piisavat võimsaks arenenud ja varsti peab tulema Loch Nessi mõistatusele juba sajandeid oodatud lahendus.
Aga meie sealoleku ajal midagi kahtlast küll näha ei olnud. Järv tundus olevat rahulik, isegi sõbralik. Sel päeval me rohkem midagi silmapaistvat ei teinud. Õhtul leidsime linnast veidi väljas jõe ääres puujuurte otsas telkimiskoha. Oli hakanud jälle kergelt vihma tibama, kui me sõime ja magama läksime.
Kaheksas matkapäev
Hommikul sadas korralikumat vihma ja me ei tahtnudki eriti telkidest välja tulla. Õnneks aga jäi varsti vihm järele. Väntasime pisut edasi ja tegime lühkese peatuse suure ja kuulsa Urquhart Castle lossi varemete juures (kuhu me sisse ei läinud--£3.50 taheti selle eest saada). Seejärel otsustasime hommikupooliku veeta järgmises linnakeses nimega Drumnadrochit. Siin oli kõikvõimalikke Loch Nessiga seotud ja turistidele mõeldud atraktsioone. Arvukate poodide kõrval oli veel kino, kus Loch Nessist tutvustavat filmi näidati, ja näitus, kus eksponeeriti kõike, mis Loch Nessil olulisemat toimunud. Näitusel oli pilte, fotosid ja ajaleheväljalõikeid selle kohta, kuidas koletist on otsitud; sellest, kuidas sõjalennuk ilmasõja ajal sinna maandus ja mitukümmend aastat hiljem välja tõsteti ning restaureeriti; sellest, kuidas üks mees otsustas reaktiivpaadiga vee peal kiiruse maailmarekordit saavutada ning seejuures surma sai jne. Seal sai paadiga järvele minna, kuhu me Kadriga läksimegi. Paat oli vana ja räpane. WC-l ei olnud ust ees. Sellisena oli ta aga omamoodi ime, võrreldes suure, kahekorruselise, ilusa, puhta ja valge konkureeriva laevaga. Meie laeva juhtisid kaks vana merekaru: närustes töömeheriietes ja habemetes meest, kes paberossi tõmbasid, päevalilleseemneid sõid ning läbi ragiseva valjuhääldi meile oma teadmisi järve kohta rääkisid. Nad näitasid meile ka järve kaldaid, mis tundusid olevat üsna metsikud. Seal vaheldus kiviklibu mööda kaldaid üles roniva põlismetsaga. Lausa metsloomi oli näha. Kokkuvõttes aga arvan, et jõudsin selle laevareisi käigus heita ainul ühe hetkelise põgusa pilgu Loch Nessi salapärasele loodusele. Järgmine kord, kui sinnakanti satun, võtan binokli ning laenan paadi päris mitmeks tunniks. Nii saab ehk sellesse loodusesse rohkem süveneda. Lisaks lähen võimaluse korral veel jalgsi mööda järve metsikuid kaldaid uitama.
Pärast lõunat jätsime Drumnadrochiti selja taha ja asusime väntama Invernessi poole, mille lähistel pidi ka olema matka lõpp-punkt. Peagi hakkas jälle õhtu kätte jõudma ja jälle oli vaja otsida laagripaik. Venno leidis lõpuks väikese platsi metsa sees järve ääres vana paadisilla juures. Tundus, et sel platsil peremeest ei ole. Kalamehed olid seal päris mitu korda käinud ja isegi lõket teinud. Nüüd julgesime meiegi esimest korda matka jooksul vana matkatraditsiooni kohaselt elavat tuld teha. Juhtumisi leidis sellesama platsi veel Mari grupp, kes meiega seal saabuvaks ööks liitus.
Leitud platsi oli siiani kõige matkaselli-sõbralikum. Igal pool mujal olid ju väravad ees siltidega “PRIVATE! Keep Out!” Üldse võis sealmail telkida ainut selleks ettenähtud kohtades, ehk siis kämpingutes. Kämping on aga tõelise, metsikut loodust ja seiklusi armastava matkaselli jaoks üks hirmus igav koht. Lisaks võetakse seal ainuüksi selle eest, et sinna telgi panna saab, minu arvates põhjendamatult kõrget hinda ning dushi all käimise eest tuleb eraldi maksta. Kõigi maade tõelised matkasellid peaks ühinema ja moodustama rahvusvahelise organisatsiooni, mis nende huvide eest võitleks. Näiteks tuleks mõnel pool teha valitsustes lobby-tööd, et need võtaksid vastu teatud tingimustel telkimist ja lõkketegemist lubavad otsused. Võiks kuidagi tõhustada ka kontaktivõtmist tõeliste matkasellide ja nende maaomanike vahel, kes oma maal teatud tingimustel telkida ja lõket teha lubavad.
See õhtu kujunes aga kõige ilusamaks kogu meie matka jooksul. Taevas oli peaaegu selge. Selles olid vaid üksikud pilved. Loojuv päike värvis need mõneks hetkeks altpoolt punaseks. Varsti hakkas nende vahel särama tumekollane ehatäht Veenus. Tema järel näitasid end peatselt teisedki kauged kutsuvad tähed, kuhu aga inimesed veel ei ulatu. Pidevalt võis kuulata järve kohinat. Lained loksusid laisalt kaldale, nagu nad olid seda järjekindlalt teinud ilmselt palju kauem, kui inimesed on üldse eksisteerinud. Kui neil laintel oleks mälu, siis mäletaksid nad kõige muu kõrval kogu inimkonna lühikest ajalugu, mis on täis armastust ja rõõmu, õitsengut ja tööd, tuld ja hävingut, viha ja verd.
Üheksas matkapäev
Hommik oli sama ilus kui eelmne õhtugi. Olime igal hommikul aina hiljem ja hiljem ärganud ning täna ärkasime hoopis hilja. Mari grupp pani juba pada tulele, kui meie alles telkides põõnasime. Väljast kostis selgelt Väintsi hääl: “Otsi riisi, seakõrv!” Nad olid aga juba ammu lahkunud, kui me hommikusööki sõime, telgid kokku panime ja Invernessi poole oma teed jätkasime.
Tegime väikese peatuse mingis iluaias. Seal oli hekk ja põõsad piinlikult lõigatud neljakandiliseks nagu müür ning muru ühtlaseks ja madalaks nagu jalgpalliväljak. Jõudsin sel päeval kindlale veendumusele, et tõeline loodusesõber ei saa sellisest asjast lugu pidada. Tundub, et paljudel inimestel on siiamaani selline perverssne arvamus, et kõik mis on pealtnäha sümmeetriline ja korrapärane, on ilus. Metsik loodus tundub paljudele korrapäratu ja inetu (või siis ei ole paljude mõistus veel nii kaugele arenenud, et selles korrapära tajuda) ja siis üritatakse seda kodustamiste, lõikamiste, sordiaretuste ja muude selliste haigete tegevustega “korralikuks teha”.
Invernessi jõudsime lõunaks ja hulkusime väheke linna peal. Invernessis lõppes ka meie mitmepäevane teekond Loch Nessi ääres, mis oli alanud Fort Augustuses. Ka Inverness sarnanes väga eelmistele Loch Nessi keskustele, kuid oli tunduvalt suurem. Peatusime keset linna asuval kõrgendikul, kus oli vana loss. Sealt avanes ilus vaade kogu linnale. Päike paistis ning tema sära peegeldus majade katustelt, akendelt, järvelt ja jõelt. Linnas liikus palju turiste ja nagu ikka oli nende jaoks seal palju atraktsioone. Lisaks tavalistele poodidele oli seal ka korralik kunstimuuseum ning tänavanurgal puhus shoti seelikus onu torupilli.
Õhtul hakkasime jällegi laagripaika otsima. Linna lähedale piknikupaigale me laagrisse ei jäänud, sest seal oli kohalik “Ljohha”. Ei jäänud me ka järgmisse muidu enam-vähem sobivasse kohta, sest seal oli kohalik “Goga”. Läksime hoopis edasi, aina kaugemale ja kaugemale linnast. Maastik tundus olevat muutunud tasasemaks. Ei olnud enam ümberringi neid tuttavaid mägesid, mille jalamit mööda kuused üles ronivad ning mille kaljused tipud valgesse uttu peituvad. Ei olnud ka enam mägiojakesi ja jõekesi, kust oleks kristallselget vett saanud. Lõpuks põikasime küla vahele ja kuna paremat kohta ei leidnud, siis hiilisime ümber värava raiesmiku vahele teele, kus oli ilmselt kellegi eramaa. Sõitsime mööda seda raiesmikuteed tüki maad edasi ja leidsime mingi kõva kivise platsi. Telgivai ei tahtnud seal kuidagi maasse minna, kuid lõpuks me telgid siiski üles saime. Lootsime, et maaomanik meid seal ei avasta, või kui avastab, siis väga kurjaks ei saa. Õnneks ta aga meid ei avastanud.
Kümnes matkapäev
Ei avastanud maaomanik meid ka järgmisel hommikul, kui me telgid kokku panime, sõime ja jälle läbi värava välja tagasi hiilisime. Oli alanud meie viimane matkapäev. Meid valdas juba mõnda aega koduigatsus. Kes igatses oma laste järele, kes sauna, prae ja voodi järele, kes oma arvuti järele.
Küla vahelt välja saanud, väntasime mööda maanteed edasi, kuni jõudsimegi matka lõpp-punkti. Selleks oli üks kämping. Esimene grupp oli juba seal ja ülejäänud kaks jõudsid ka mõne aja jooksul. Siis saabus buss. Pesime end, panime rattad kokku ja bussist soojad kuivad riided selga. Magasime siis öö veel telkides ja hommikul vara algas pikk kodutee.
Kodutee-jutt
Kõik tahtsid nüüd kähku koju saada ja sellepärast sõitis buss kiiresti. Peatusime siiski Edinburghis, et seda linna vaadata. Parajasti oli käimas Edniburghi kultuurifestival. Linnast võis seega leida kõikvõimalikke etendusi ja näitusi. Külastasin rahvusgaleriid, portreede galeriid ja ühte fotonäitust. Fotonäituse autor oli kokku kogunud kõigist tuntud Prantsuse revolutsionääri Robespierre’i eraelu käsitlevatest teostest laused, mis puudutasid tema koera Broundt’i. Siis oli ta iga lause kohta asetanud koera nimega kausi vastavasse keskkonda ning teinud pildi. Nii oli valminud omapärane ja asjalik fotojutustus.
Enne lõunat jätsime ka Edinburghi seljataha ning juba õhtuks jõudsime lõunasse La Manche´i väina äärde. Sõitsime juba tuttava rongiga selle alt läbi. Peatuse tegime Prantsuse sadamalinnakeses Calais’s. Seal aga ei toimunud mitte midagi peale jalgrattavõistluse. Ei jäänud muud üle kui pimeduse saabumiseni niisama ringi hulkuda. Kui pimedus oli saabunud ja linna tuled süttinud, ootas meid raekoja ees buss. Öös jätkasime oma teekonda kodu poole.
Järgmisel hommikul vara võttis meid vastu Euroopa pealinn--Brüssel. Algul lihtsalt magasime bussis või kusagil selle ümbruses pargis. Hommikune Brüssel täitus peagi tööle tõttavatest euroametnikest ja muust sedasorti asjaliku väljanägemisega rahvast. Hakkasime siis meiegi liiikuma ja kolasime üsna sihitult linnas ringi. Mõned külastasid ka linnamuuseumi. Muuseum andis mingi pildi Madalmaade ajaloost. Kahjuks olid seal tekstid aga ainult prantsuse ja flaami keeles, nii et täpselt ikka midagi aru ei saanud. Üldiselt võib aga öelda, et ega meil enam eriti ringivaatamise tuju ei olnud, hoopis koju tahtsime.
Peatselt jätkuski kodutee ja enam me suuremaid peatusi ei teinud. Järgmisel päeval olime Poolas. Seal aga leidis aset üks vahejuhtum, mis meie kojusaabumise aja pisut edasi lükkas. Päev hakkas juba õhtusse jõudma, kui me ikka veel mööda sirget teed kodu poole kihutasime. Tee äärest aga alustas kas tagasipööret või lihtsalt sõitu punane Shkoda...ja jäi õnnetuseks meile ette. Bussijuht üritas viimasel hetkel pidurdada ja kõrvale põigata, kuid buss rammis siiski Shkodale hirmsa kolinaga vastu esimest ust, lohistas sõiduki teepeenrale tüki maad maa sisse, kusjuures lõpuks jäi Shkoda kahe puu vahele pidama. Shkoda juht oli kõrval istuvale naisele sülle lennanud. Teda päästis kinnitamata turvavöö. Kadri puhastas ta näo klaasikildudest ja verest. Keegi oli kohe päästeteenistusse helistanud ja kiirabi oli paari minutiga kohal. Igaks juhuks viidi mees haiglasse, kuigi Kadri kinnitas, et tal midagi hullu ei juhtunud. Varsti tuli ka politsei ja siis hakkas tavaline liiklusõnnetuse järgne rutiin. Kõigepealt mõõdeti ja pildistati, siis tõsteti Shkoda välja ja viidi minema. Bussiga läks õnneks kergemini: kui me järelkäru lahti haakisime, tuli see peaaegu omal jõul välja. Järgmisena viidi buss koos meie ja käruga diagnostikasse, kus tehti kindlaks selle tehniline seisukord. Seejärel algas asjaosaliste ja tunnistajate ülekuulamine.
Kokkuvõttes võib aga öelda, et see oli õnnelik õnnetus ja lahenes üllatavalt kiiresti--saime veel samal õhtul tulema. Öösel ületasime piiri ja järgmise päeva pärastlõunal jõudsimegi Eestisse. Saabusime sinnasamasse Rademari poe ette Mustamäel, kust olime juba terve igaviku eest alustanud. Seal sai üksteist kallistatud, hüvasti jäetud ja tõotatud aasta pärast Kreekas põhimõtteliselt kogu asja korrata.
Mina jäin matkaga üldjoontes rahule. Igatahes nüüd ma tean, et tahan edaspidigi rattamatkadel käia. Tean ka, mida ma järgmistel kordadel samamoodi ja mida teisiti teen. Jarmo küll hiljem väitis, et organiseerimise poole pealt kõik, mis nihu minna sai, nihu ka läks. Igal juhul oli matk vajalik ja õige vaheldus igapäevasele põhiliselt kontoris ja koolipingis istumisele. Nii täitus ka minu ammune unistus näha Inglismaad ja Shotimaad.
