Showing posts with label lapsed. Show all posts
Showing posts with label lapsed. Show all posts

Wednesday, September 9, 2020

Kass ja pääsukesed

Selle loo me mõtlesime välja koos Eliisega hommikuti ratastega lasteaeda sõites:

Oli unine hilissuvehommik. Aia taga kõrges rohus paistsid jahedaid kastepiisku täis ämblikuvõrgud. Neid oli nii suuri kui ka väikeseid. Jahedaid kastepiisku olid täis ka mitmed õied sealsamas. Päike polnud enam nii särtsakas kui kevadel või südasuvel. Ta kerkis laisalt, algul justkui haigutades, lastes oma helekollasel valgusel läbi jaheda udu paista.

Vana paks mustakirju kõuts oli kohe hommikul halvas tujus, sest perenaine oli talle andnud mitte tema lemmiksööki, vaid ühte teist - mitte nii lemmikut. Kulm kergelt kortsus, lonkis ta õue ning seadis ennast maja seina äärde esimeste päikesekiirte kätte lesima. Selle aja peale oli udu mõnevõrra taandunud ning päikesevalgus oli muutunud soojemaks ja eredamaks. Perenaine oli pannud endale töökostüümi selga ja kerge mantli peale ning kiirustas nüüd kontsade kõpsudes auto poole, et tööle minna. Kass kergitas selle peale korra pead, tõmbas siis kulmu veelgi rohkem kortsu, keeras ühe esikäpa teise järel laisalt endale rinna alla ja pobises vaikselt omaette: "Noh, ei toonudki mulle midagi paremat!? Mis mõttega sa seal niisama siis ringi käid??"

Soojenev ja helenev päikesevalgus virgutas ka sealsamas eletritraadil tukkuvaid pääsukesi. Pääsukesed olid valmistumas oma elu üheks raskeimaks katsumuseks: lennuks lõunamaale. Selleks olid nad kogunenud suurde parve ning veetnud öö konutades tihedalt üksteise kõrval elektritraadil. Nüüd aga virgutas neid aina soojemalt paistev päike. Kõhud oli neil ka nüüd tühjad. Seega oli tarvis minna putukaid püüdma.

Noored pääsukesed alustasid esimesena sädistamist ja lennuharjutusi. Nad tegid läheduses aina pikemaid tiire, naastes iga mõne aja tagant oma traadile tagasi. Peagi oli udu hajunud ning päev tundus juba päris suve moodi. Noored pääsukesed tegid aina uljamaid lennuringe ning sädistasid aina reipamalt.

"Emme! Issi! Onud! Tädid! Vaadake seda!!" sädistas üks alles sel kevadel munast koorunud pääsuke. Ta sööstis paari tugeva tiivalöögiga nagu kuul taevasse, tegi seal kerge vaevaga paar surmasõlme nagu vigurlendur, siis pikeeris osavasti allapoole, seejuures ühele ja teisele poole kurvitades nagu slaalomisõitja, haaras peaaegu ühel ja samal hetkel õhust kaks kärbest noka vahele, ja lõpuks maandus täpselt traadile tagasi.

Peagi oli terve õhk lendlevaid ja sädistavaid pääsukesi täis. Nad sädistasid läbisegi: "Hakkame juba homme minema!!" "Ei, hakkame juba täna!" "Mina tean kõige paremat teed lõunamaale! Meile koolis õpetati!" "Ei mina tean veel paremat!" "Aga mina suudan kõige kauem järjest lennata!" "Aga mina jaksasin ükskord tükk aega isegi vastu tuult lennata!" "Me läheme Gibraltari väina kaudu, eksole?" "Eii, seal on tormioht liiga suur, me läheme ikka Israeli kaudu!"

"Ise alles noored ja pole kunagi päriselt lõunamaale lennanud, aga näe juba vaidlevad ja kiitlevad," sädistas üks vanem pääsuke traadil istudes. "On alles ninatargad need meie noored jah," nõustus teine sealsamas kõrval. "Nooh, ärge nüüd nii ka hurjutage, eks noorsugu peabki julge pealehakkamisega olema - see viib meie elu edasi," sädistas üks kõige vanematest ja elukogenumatest pääsukestest ülemiselt traadilt.

"No kas te ei võiks lihtsalt VAIT olla!" uratas järsku kass. Nüüd oli ta veelgi halvemas tujus. Ta jätkas omaette pobisedes: "Tüütud säutsuvad sulepallid. Minge jah lõunamaale ja minupoolest jäägegi sinna. Saabki teist lõpuks rahu. Sööks teid ära hea meelega, aga teist poleks mingit kõhutäit kah - ainult mõttetu sulehunnik." "Hehehee, sa ei saaks meid kätte nagunii!", sädistas üks pääsukestest, kes oli kassi pobinat lennul kuulnud, ja teised jätkasid sealsamas läbisegi: "Ükski kass pole kunagi ühtki pääsukest kätte saanud!" "Kassid on nii lollid et ei oska isegi lennata!" "Jaa, ja sa oled ka liiga paks et üldse õhku tõusta!" "Sa lendad sama hästi kui siga!"

Sellise jutu peale kass ainult urises tasakesi ning keeras taas ühe esikäpa teise järel laisalt endale rinna alla.

Wednesday, August 14, 2019

Mõisavare

See oli umbes kümme aastat tagasi. Mia oli alles väike, Pia päris pisike. Ema elas veel ning tervis oli tal veel hea. Oli kevad - minu lemmikaastaaeg. Taevas oli sinine, päike paistis heledalt, pajuurvad olid õide puhkenud. Lund oli ainult natuke järel - suuremate puude all ja metsa ning majavaremete põhjapoolsel küljel. Päikesepoolsel metsaalusel võis näha esimesi sinililli. Elu oli ilus.

Olime jälle tulnud perega oma maadele metsatööd tegema ja kevadet avastama. Mõisahoone hallid kivivaremed seisid nagu ikka metsa ääres ning lõunapäike kuldas need oma kiirtega üle (tegelikkuses on seal hoopis väikese talumaja varemed, millest ainult vundament järel. Aga unenäos oli millegipärast kahekorruseline mõisahäärber, millel seinad veel püsti ja katus osaliselt peal). Parajasti oli kätte jõudnud lõunaaeg. Ema oli keetnud lõkkel pajas suppi ning kutsus kõiki sööma. Me isaga jätsime metsatöö pooleli ja hakkasime astuma varemete poole. Mia mängis sealsamas lõkke ja varemete läheduses ning aitas vahel ema. Triinu oli veidi eemal suure kase varjus ning kiigutas vaikselt vankrit, kus pisike Pia oli just lõunaunele jäänud. Peagi sõime kõik koos maitsvat suppi (välja arvatud muidugi pisike Pia, kes oli saanud rinnapiima ja magas nüüd mõnusasti oma vankris) ja tundsime rõõmu kevadisest värskest õhust, tegusast pühapäevast ning üksteisega koos olemisest.

Kuidagimoodi läks jututeema sellele, kuidas vanaema, kes oli meie mõisas sündinud ja üles kasvanud, oli kord rääkinud, et seal olevat kummitanud (tegelikkuses pole sellist juttu kunagi olnud, aga unenäos oli). Miat hakkas see teema väga huvitama. Ta sõi kiirustades oma supi lõpuni ning sikutas mind varrukast, et ma tuleks majavaresse vaatama, et kus need kummitused siis on. Mäletasin lapsepõlvest seda vanaema juttu kummitustest küll, aga selles jutus eriti detaile polnd. Vanaema polnud maininud, kas ta nägi kummitusi ise või ainult kuulis kelleltki teiselt nende kohta. Samuti ei olnud ta kirjeldanud, et millised need kummitused siis olid ja mida nad tegid. Ega ma isiklikult ei uskunud ka kummitustesse. Pealegi tundus see ilus kevadine keskpäevatund olevat kõige ebasobivam hetk üldse igasuguseks kummitamiseks. Aga läksin koos lapsega majja. Astusime peatrepist üles, kõndisime pisut tolmuses ja risuses avaras koridoris ning suundusime ühte väikesesse tahatuppa, mis oli olnud vanaema lapsepõlvetuba.

Aknaavast sisse paistev päike valgustas tuba. Tema kiirtes hõljusid arvukad väikesed tolmuterad. Põrandalauad olid mädanenud ja osaliselt sisse vajunud. Nurgas vedeles krohvitükkide, mööblijuppide ja muu toasisustuse jäänuste seas üks vana mänguasi. See oli üks imelik mänguasi: pruunist riidest korralikult kokkuõmmeldud ja kaltsujuppe täis topitud linnu keha, millel oli portselanist vanaaegse inimnuku pea. Vanavanaisa, kes seda mõisa 1920-datel ja 30-datel viimati pidas, oli olnud osav rätsep. Ju ta siis ka sellise mänguasja valmis tegi.

Korraga juhtus midagi väga veidrat: see mänguasi pööras oma nukupea minu poole ja lausus vaiksel härdal häälel: "Palun mine üles raamatukogutuppa. Seal on üks pesunöör ja üks vibunöör. Palun tee neist pilti." Lausus ning seejärel oli taas elutu vana tolmune mänguasi, nagu ma teda seal juba lapsepõlvest peale mäletasin olevat.

Jah, me mõlemad Miaga nägime ja kuulsime seda selgelt. Vahetasime pilke. See ei saanud olla mingi meelepete. Mul oli päris kõhe tunne. Mõisa omanikuna ja selle rajajate järeltulijana pidin ma seisma silmitsi kummitustega. Kas nad tahavad mulle midagi öelda? Kas neid vaevab mingi aegade hämarusest lahendamata jäänud müsteerium? Kas on siin mõne esivanemate draama järelkaja? Ma pidin neid kuidagi aitama. Pealegi oli meil Triinuga kindel kavatsus mõis taastada nind sellest endale ja oma lastele kodu luua.

Jahmunud vaikusehetke katkestas Mia, kes haaras mul jälle varrukast ning vedas toast välja, koridori teise otsa, lagunenud treppi mööda üles teisele korrusele ja ümber nurga hämarasse raamatukogutuppa. Tema ei kartnud üldse. Talle tundus see kõik ääretult põnev. Sel hetkel ma tahtsin ka olla viieaastane laps.

Keset raamatukogutoa tolmust ja sissevajunud põrandat lebas väike tuhmunud ja osaliselt lagunenud punakat värvi puust kast. Kasti kaanel vedeles kaks erinevat nööripundart. Kuna muid nööre toas ei paistnud, siis tegin neist pilti (mobiiltelefonid olid sel ajal veel valdavalt nuppudega ja ilma kaamerata, aga mul oli komme metsas alati fotoaparaati kaasas kanda, sest iga hetk võis saada ilusaid looduspilte). Seejärel vahetasime Miaga jälle pilke ja kehitasime õlgu. Miks need nöörid olulised on? Mis ma selle pildiga nüüd edasi teen? Hakkasime juba minekule pöörduma, kui mul tekkis tahtmine korra sinna kasti sisse vaadata. Olin kasti muidugi varem sadu kordi uurinud ja teadsin, et see on tühi. Ka seekord oli kast tühi. Ainult tema põhjale tolmu sisse oli sõrmega kirjutatud: "AITÄH!".

Thursday, March 31, 2011

Väike samurai


Sa maga, maga väikene,
veel alles tõuseb päikene,
on taevas roosakollane.
Kui juba lahkuma ma pean,
ja vaikselt mõõga vööle sean,
veel õrnalt puudutan Su pead.



Kui Sinu eest peaks võitlema,
Su nimel surma minema,
siis hetkegi ei kõhkleks ma.
Kui aga päev saab kingitud,
saab õhtul jälle mängitud,
ja jälle laulan sängi Su.



Me oleme vaid lehed puul,
ka samuraid kel hing on suur,
kui õielehti pillub tuul.
kui liivaterad meres me,
Sa mu väike terake,
mu kirsiõieleheke.



/Mõeldes Jaapanile ja oma lastele./

Friday, March 12, 2010

Kuidas möödus k6psu seitsmes abieluaasta


Kiirelt ja töiselt. Kirglikut.



Kuidas on k6ps suutnud seitse aastat õnnelikult abielus olla?



Vaat sellele küsimusele ei oska k6ps ühest vastust anda. K6ps ainult oletab, et sellega võivad olla seotud järgmised asjaolud:




  • Usaldus ja hooli(tse)mine.

  • Positiivsed üllatused.

  • "Sünkroniseerimine" st. vaimsed-füüsilised-emotsionaalsed tegevused abikaasaga "ühele lainele saamiseks". Näiteks hommikul, kui on ilus ilm ja lapsed veel magavad, terrassil koos kohvitamine, üksteisele hästi lähedal istumine ja südamelt kõige ära rääkimine, mis sinna vahepeal kogunenud on.

  • Naljad ja veidrused.




Meenutuseks ka mõningaid teravamaid elamusi koos veedetud aastatest (neid on kindlasti veel väga palju, aga mõned, mis hetkel meelde tulevad):




  • Kanuuga kummulipanek varakevadises külmas ja kiirevoolulises Valgejões. Sellele järgnev päästeoperatsioon, riiete vahetamine ja teineteise soojendamine jõeäärses roostikus, sõidu jätkamine öösel kuuvalgel ja lauldes, lõkke äärde laagripaika jõudmine (kus teised arvasid, et me oleme juba telgis ja magame).

  • Vahemere liivarand, päikeseloojang, Mozzarella juust, punane vein ja viinamarjad. Lähedus.

  • Aegna saar. Sume suveöö. Seltskond noori tegusaid inimesi rannas lõkke ääres. (Sääski ei ole.). Lõkkevalguse kuma nägudel, Tallinna tulede paiste eemal üle musta veel. Kitarr ja laul. Lähedus ja soojus.

  • Soe ja vaikne suveõhtu, seltskond boheemlasi. Võrdlemisi spontaansed rahvatantsud eheda lõõtspillimuusika saatel Tartu kesklinna tänavail. Mõlemast käest kinni hoides keerleme seltskonna keskel.

  • Tartu kesklinn, Emajõe kallas, kiikuv pink, järjekordne lõppematu vestlus teineteise süles istudes. Lilleline suvekleit ja kõrge kiilkontsaga suvekingad. Linna tulede peegeldus jõelt. Pärast vestluse jätkamine Pierre kohvikus, väike magus trühvlike ja klaas punast veini. Endiselt teineteise süles.

  • Pulmapeo ärevus.

  • Pariisi kesklinnas hotellis toateenindajale vahele jäämine ;)

  • Mia sünd, unetu öö, uus vastutus, uus elustiil.

  • Mõnus vabaõhuetendus Laulasmaa rannas parimate näitlejatega. Jalutuskäik mere ääres ja oma kodust unistamine. Sa astud kontsadelt maha ja kastad varbad vette. Pärast riis mereandidega ja valge vein. Endiselt oma kodust unistamine.

  • Hämar saal, sõbralik õhkkond. Kirglik-sensuaalne bachata tants. Tunnetan hästi lähedalt Sinu keha täis meeletut elujõudu.

  • Pia sünd kodus perekondlikus miljöös.

  • Ühise kodu kujundamine ja sisustamine. Sul on pea täis disainiideid ja silmad põlevad erutusest. Kargad keset ööd teki alt välja, et midagi üles joonistada.

  • Hilissuvine öö, Läänemaa kivine rand, soe seisev õhk, täiskuu ja tähistaevas oma täies hiilguses (ilma ühegi segava maapealse valguseta), vaikselt loksuvad lained.

  • Kaubanduskeskuse avar koridor, kivipõrand. Jalutamine, teineteise embuses ja ühte sammu, mõlemal 10cm kontsad all. Selline mäng, et kes suudab astudes kontsaga kõvemat kõpsu teha.

  • Lõppematud vestlused maailma- ja hingeasjadest. See tunne, mis on, kui saab mõne suurema mure või erutavama elamuse südamelt ära räägitud. Vaidlused, kus kumbki üritab oma seisukohta välja öelda võimalikult haige-naljakal moel, kasutades sõnade mängu ja konnotatsioone ning nautides muid keelekasutuse peenemaid nüansse. Ammendamatu killuvaramu :)

  • Varakedavine laupäevahommik. Oma kodu, oma voodi. Päikesevalguse laigud magamistoa seinal. Rohevintide särtsakas sirin aias. Teki ja padja seest ei saa kuidagi välja. Põimin ennast veelgi rohkem Sinu ümber.




Kindlasti jäi palju toredaid elamusi veel mainimata ning loodetavasti on enamus neist, sh. parimatest parimad, veel ees.



Ah et kuidas k6ps siis tähistas pulma-aastapäeva? Käis koos abikaasaga Latiino-temaatilisel kruiisil Stockholmi. Seal sai laevas omajagu tantsitud, nii pealaval suures rahvamöllus kui ka spontaanselt kusagil koridoris ilma võimenduseta live Kuuba salsabändi saatel. Seal sai ka H&M-is lastele riideid shopatud. Ja niisama jalutatud, istutud ning juttu räägitud.



Lõpeks neile, kes mingil põhjusel ei usu, et pikemat aega kestev ilus armastus on võimalik mujal kui unes, filmis ja muinasjutus -- on ikka :)

Monday, January 4, 2010

Kuidas k6psul talve ilusaimad päevad möödusid


Viimased paar nädalat on olnud enneolematu fantastiline talv. Nagu muidasjutus! Mia kaevas õues terassi äärde kogunenud lumehunnikusse väikesi käike ja koopaid. Nii olevat närilistel parem talvel käreda pakasega ulualust leida. Üks koobas sai veel selline, millel oli mitu väljapääsu: kaks külje peal ja üks ülal. Nii olevat närilistel huvitavam ja lõbusam.

Monday, November 30, 2009

Kuidas k6ps ja Mia olid pokud


Eile läks k6ps lastega Pokumaale. Triinu jäi üksi Tartusse oma ema juurde, kasutamaks head võimalust segamatult oma doktoritööd edasi kirjutada. Ott tuli ka kaasa, seega oli k6ps lausa kolme lapsega.



Võromaa suurte hämarate laante vahel sadas kerget vihma. Lund ei olnud, külm ka eriti ei olnud. Puud olid raagus. Valget aega vähevõitu. Metsaalune oli kaetud märgade ühtlaselt tumepruunide lehtedega nii, et kohati kadus rada nende alla ära.



Aga kaks matkarada tegi k6ps selliselt lastega läbi -- matkamängu raja ning väikese taimeõpperaja.





Matkamängurajal olid suured lapsed tublid. Seal tuli otsida looduslikke objekte, mis mõningase fantaasia rakendamisel paistavad kui kamm, sipelgate kaarsild, krokodill, harf jne. Ott luges samme ja koos Miaga leidsid nad üsna kerge vaevaga üles otsitavad objektid ning nende juures olevad puupakud, mille sisse oli kirjutatud sammude arv järgmise objektini ning selle kirjeldus. Pia aga väsis varsti metsa all tatsamisest ning k6ps tõstis ta oma seljakott-matkatooli. Seal oli ta omadega üsna rahul. Päris pokusid k6ps ja lapsed aga ei silmanud. Ainult selliseid pisikesi ja kollaseid oli näha. Ju nad siis olid läinud külma, märja ja pimeda eest mõneks ajaks kuhugi hubasemasse kohta.



Pärast, pimeduse saabudes, astus k6ps lastega läbi ka Pokumaa külastuskeskusest. Omapärase kujundusega naturaalses puumajas oli hubane ja mõnus olla. Seal sai panna selga pokukostüümi ning seejärel võtta ette majas väike ringkäik. Ott miskipärast ei tahtnud pokukostüümi ja Pia suurust ei olnud saadaval, seega olid seekord pokud ainult k6ps ja Mia.






K6ps avastas, et poku, st. mätas, ei ole tegelikult väga lihtne olla -- peakate on raskevõitu ja "juuksed" kupuvad silmadele ette tulema nagu kardinad. Aga eks see on ainult inimestel nii. Pokudel endil näis poku olla olevat vägagi lihtne ja lõbus.



Kõigepealt juhatati keldrisse, kus oli välja pandud näitus Edgar Valteri loomingust. Seal oli nii kunstniku kujundatud raamatud (küll oli palju lasteraamatuid, enamus nendest k6psle oma lapsepõlvest tuttavad ning paljud Mialegi juba unejutuks ära loetud) ja suuri illustratsioone kui ka kunstnikust endast tehtud fotosid ja skulptuure. Silma ei hakanud aga ühtki ajakirja "Pikker" numbrit, mille veergudelt k6ps mäletab Edgar Valteri karikatuure 1980-test aastatest.



Eriti meeldisid k6psule aga Edgar Valteri maalid. Need oli kuidagi sellistes mõnusates naturaalsetes toonides, nii et neid oli väga hea vaadata. Kolm last aga k6psul kaua maalikunsti nautida muidugi ei lasknud -- tuli suunduda hoopis läbi madala käigu üles mängu- ja meisterdamise tuppa.



Seal sai Mia jälle korralikult tegeleda oma praeguse aja meelistegevusega -- meisterdamise ja joonistamisega.






Pia jälle enda omaga -- ringi hängimise, igasuguste asjade korduvalt läbi uurimise ja järgi proovimise, ning kõikide inimestega suhtlemisega.






Pakuti ka väga häid iseküpsetatud piparkooke -- esimesi sel jõuluhooajal. Pia sõi piparkoogil ilma pikemalt mõtlemata glasuuri pealt ära ning andis ülejäänu k6psule.

Wednesday, September 2, 2009

Kuidas Lotte muusikal oli


Hästi vahva!



Kui teised lapsed tõusid vaata et püsti ja kilkasid vaimustusest, siis Mia istus liikumatult paigal, suu lahti ja pilk lavale fokuseeritud. Pärast aga, niipea kui k6ps, Triinu ja Mia etenduselt koju tagasi jõudsid, sulgus ta oma tuppa, teatas et rangelt ei või teda nüüd üldse segada, ning mängis omaette oma maailmas läbi kõik selle etenduse temaatikad.



Lisaks Miale on ka k6psust saanud Lotte fänn. K6psule meeldiks niiväga elada päris-maailma asemel Lotte maailmas. Seal on elutempo rahulikum, aega huvitavaid asju tähele panna (tegelikult ei tea ka -- enne leiutajate võistlust rügas ikka Oskar kõvasti tööd teha nii et polnud aega söömagi tulla), seal on palju hoolivust. Seal ei ole keegi oma olemuselt paha -- isegi kui keegi tundub paha, tuleb alati lõpuks välja, et tegelikult oli temalgi mingi probleem, mida ta lahendada püüdis ja teda tuleb aidata, siis saab üheskoos probleemist jagu ja kõik on jälle sõbrad.

Kuidas k6ps Soomes käis ja ühte omapärasesse kohta sattus


Marja-Liisa on k6psu ema Hille vana sõbranna Soomes. Ta elab aga mitte Helsinkis, vaid ühes väikeses külas nimega Putikko, mis asub ühe väikese linnakese nimega Punkaharju lähedal, Lõuna-Savo maakonnas. Mitmel põhjusel otsustasid k6ps koos perega ning Hille käia paariks päevaks seal teda külastamas.



Teekond Helsinkist sinna oli päris pikk, oma 400 km. Lapsed olid väga tüdinud autos istumisest ja kippusid sõidu lõpupoole virisema. Seepeale hakkas k6ps kahtlema ka oma plaanis sõita järgmisel või ülejärgmisel aastal lastega autoga Saksamaa kaudu Taani Legolandi-kanti.



Putikko oli üks õige omapärane koht. Peaaegu mitte ükski soomlane, kellega k6ps on sellest rääkinud, ei tea seda kohta.



Teed ja tänavad on perfektselt siledad, kõik on korralikult aiaga ümbritsetud ja tähistatud. Aiad on piinlikult korras. Lilled õitsevad, muru on niidetud. Mitte midagi ei ole kusagil lohakil ega pooleli. Isegi pisikesed detailid, nagu näiteks postkastid, on terved, puhtad ja säravad ning seisavad sirgelt.



Aga peaaegu mitte ÜHTKI inimest ei ole kusagil näha ega kuulda. Kõik on vaikne. Ei laste kilkeid, ei täiskasvanute juttu, ei ole näha kedagi aias tööd tegemas ega tänaval koeraga jalutamas. Ainult ühest aknast kostab tasast jutukõminat ning kaugemalt järvelt üksiku paadimootori põrinat.



Hääbuv küla. Lapsi ega noori ei ela siin peaaegu üldse. Paar mälestusmärki (üks "aasta küla" tiitliga kusagilt 1990-te algusest, teine Teise Maailmasõja päevilt) räägivad küla kuulsusrikkast ajaloost. Vana raudteejaama taga kõrgel suurte puude vahel on mingi kotkapesa-taoline onn, millel katuseks suur avatud raamatu kuju - kunstiteos.






Peamine tööandja -- saeveski -- on tegevuse lõpetanud rohkem kui kümme aastat tagasi. Ümbruskonnas tegutsenud neljast poest on kõik suletud. Ainult juuksur ja keraamikaäri töötavad -- kui neile helistada ja aeg kokku leppida. Raudtee läheb külast mööda, kuid rongid seal enam ei peatu juba üle kümne aasta. Raudteejaama mälestab vanale rööpapaarile tõstetud punane velodresiin.






Laste mänguväljakulgi on muru ilusasti niidetud ning kiiged-karusellid-liumäed-liivakastid korras, kuid ämblikuvõrke täis. Näib, et sealt pole laste kilkeid ammu kostnud. Kui Mia ja Pia seal mängisid, siis tulid mõned kohalikud sellist imeasja lausa vaatama.






Õhtul võtsid k6ps ja tema kaasalsed ette jalutuskäigu järve äärde.






Jalgrada lookleb läbi kaljuse metsa järve ääres. Raudteelt keerab ära üks vana lisaharu, osaliselt juba üles võetud, viib jalgraja kõrval järve äärde ja lõpeb mingi vana sildkraana-taolise konstruktsiooni varemetega. Keset seda raudteed, st. kahe rööpa vahel, kasvab ligi 30 cm-jämeduse tüvega kasepuu -- ilmselt pole sedagi raudteed ikka päris ammu kasutatud :)






Saime kokku kahe kohaliku vanema naisterahvaga, kes tulid järve äärselt kaljult pikniku pidamast - endise kooli endised õpetajad. Nendelt saime teada, et too kraana ning raudtee on seotud palgiparvetamisga, mida sealkandis viimati harrastati oma 50 aastat tagasi. Need naisterahvad rääkisid muudki huvitavat sellest paigast.



Vaat niisugune koht on siin maamuna pääl olemas. K6psule avaldas muljet see vaikus, nostalgia ja mõningane nukruski, mida seal võis kogeda.

Monday, July 27, 2009

Kuidas Tõetobu Tata Taani reisi maha magas


Mia on juba suur tüdruk. Korraldab ise oma toas asju, tal on oma sõbrad, järgmisel aastal läheb kooli. Juba läheb ka esimest korda ilma oma vanemateta reisile -- Legolandi ja Kopenhaagenisse, koos Kristjani ja tema emaga.



Aga vahetevahel tahab Mia veel tita ka olla. Eks talle tundub see pisut ebaõiglane, kui Piat nunnutatakse tita moodi, tema aga peab suur ja tark olema, ise kõike oskama ja teda nunnutatakse hoopis suure lapse moodi. Siis ta hakkab "titat mängima", matkides Pia hääletooni, kõneviisi jms. Triinule see eriti ei meeldi ja kui Mia kaua aega titat mängib, siis lõpuks saab ta tavaliselt Triinu käest riielda.



Mial ja Pial on muuhulgas üks väike pehme mänguasi -- suht muheda olemisega kollane jõehobu. Sellega mängis Mia reisile mineku päeva hommikul titat, nimetades seda Pia hääletooni ja kõneviisi matkivalt "tõetobu tata"-ks. Mia kavatses Tõetobu Tata kah Taanimaale kaasa võtta, et too tahtvat ka Legolandi näha. Viimaste asjade pakkimise käigus aga kadus Tata kuhugi ära ning Mia oli natuke kurb.



Samal õhtul leidis Triinu ta külaliste toa voodist teki alt. Oli teine sinna magama läinud ja magaski Taani reisi maha. Aga tal endal polnud sellest nagu eriti miskit. Mial polnud ka lõpuks eriti hullu, et Tata maha jäi. Aga väga vahva reis oli olnud.

Kuidas Mia kuueseks sai ja aardeid jahtis


Mia sai kuueaastaseks ja seda sai loomulikut pisut tähistatud. Kuna naabri-Mial oli ka samal ajal sünnipäev, siis otsustati seekord korraldada kahe aia peale ühine pidu.



Lapsi oli oma kümmekond. Tüdrukud möllasid põhiliselt õues kummimadratsiga ja batuudil ning kiusasid seejuures naabri-Mia suurt venda.






Poisid ja Mia aga ei võtnud sellest möllust eriti osa. Nemad mängisid samal ajal hoopis toas rahulikumaid mänge ning vaatasid filmi Jääaeg.



K6ps korraldas lastele ka väikese mägu -- aaretejahi. Ta peitis salaja kahte aeda erinevatesse kohtadesse neli "aaret", milleks olid kommi- ja küpsisekarbid fooliumisse pakituna. Seejärel joonistas ta suure kaardi, kus peal kaks aeda koos hoonete asukohtadega ning olulisemad äratuntavamad objektid, nagu näiteks tammepuud, mänguväljak, batuut, Mia südamekujuline peenar, naabri koer koos oma kuudiga jne. Siinkohal k6ps kahtles, kas 6-7-aastased oskavad sellist kaarti reaalsusega kokku viia. Oskasid. Iga kord jooksid kohe enam-vähem õigesse kohta, aga ei leidnud aardeid ka liiga kergesti üles.







Nii et see mäng õnnestus suurepäraselt. K6ps kahetseb ainult, et ta nii vähe neid aardeid tegi (4 tk) ja et ta aarete asukohad punase markeriga suurelt kaardile joonistas. Oleks võinud mingid värvilised märgid peale panna, siis oleks saanud suure vaevaga valmis joonistatud kaarti edaspidi korduvkasutada. Siin on väljavõte kaardist. Punased ristkülikud tähistavad hooneid, hariliku pliiatsiga on joonistatud aedades asuvad objektid, punased ristid tähistavad aarete asukohti. Pildil on ainult u. 1/3 kaardist ja kahjuks peab pisut pingutama, et harilikuga joonistatut näha. Aga sellise kaardi reaalsusega kokku viimisega said 6-7-aastased ilusasti hakkama. Klõpsa pildile, et suuremalt näha.






Loomulikult ei puudunud suvisest sünnipäevast ka küpsisetort maasikatega:




Monday, June 29, 2009

Kuidas k6ps käis vana head FIX-i kuulamas


Kõps on alati mäletanud lapsepõlveaegseid ansambli Fix hitte, mida tol ajal (1980-te esimene pool ja keskpaik) ikka raadios aeg-ajalt võis kuulata: tsirkus, jaanipäev, pardike ja mooniõis, vana pildiraam jpt. K6ps oli arvanud, et see bänd on ammu ajaloohõlma vajunud -- kuni ükskord hiljuti avastas ta Fix-i kontserttuuri kuulutuse. Nii et bänd tegutseb! Ja selgus, et veel küllaltki originaalses koosseisus. "Säärast asja peab minema vaatama-kuulama", otsustas k6ps.



Triinu oli kohe krapsti valmis kaasa tulema ning vanaema Hille oli nõus sel ajal lastega tegelema. Nii saigi ette võetud minek Viimsisse restorani Savoy ette, kuhu oli lava üles säätud. Natuke sai ka oma välimusga vallatusi tehtud: k6ps pani valged teksapüksid jalga, heleda särgi selga (ülemine nööp lahti), punase lipsu väheke lõdvalt kaela, tumehalli pintsaku peale, mõned märgid ka rinda (üks roosaka kirjaga "Rohkem nalja!", teine Tartu Jooksumaratoni kuldmärk 10 korra osalemise eest) ning beezikad küllaltki kõrge kontsaga puukotad jalga. Triinu pani valge kleidi selga, eest ülalt vaskse prossiga kinni, pruuni pika eest nööpidega kampsuni peale, punaste mummudega rätiku pähe ning valged sokid ja pruunid platvormtallaga ja väga kõrge kontsaga sandaalid jalga.



Õhtu oli ilus. Päike paistis, taevas oli selge. Kontsert oli mõnus. FIX laulis kõik vanad hitid ette. Rahvast oli aga lavaesisel muruplatsil vähevõitu. Ei tea kas pani masuaegne mõtteviis mitmeid piletirahast loobuma, oli palju alternatiivseid kultuuriüritusi või olid kõik juba Fix-i tuuril varem käinud (Viimsi oli tuuri viimane kontsert)? Kaasa elati ka üsna tagasihoidlikult. Aga elati. Võibolla paljud elasid sisemiselt kaasa. Alles lõpu eel hakkas rahvas vaikselt püsti tõusma ja elavamalt keksima. Toimus ka mõningane liikumine lava ette selleks ajaks, kui lisalugu tulema pidi. Väljapakutud "tsirkuse" või "jaanipäeva" kordamise asemel valiti aga lisalooks miskipärast hoopis rahulik "tõuse üles ja läheme ära", nii et oodatud suurem lõputrall jäi seekord olemata. Aga ikkagi -- hea kontsert oli. Meeldiv tõdeda, et see punt tegutseb endiselt ning on järjekindlalt teinud paganama head eesti muusikat.



Kojuminekul premeeris see päev veel k6psu ja Triinut ilusa päikeseloojanguga täpselt sel hetkel, kui k6ps ja Triinu Pirita teed mööda liikusid. Seda sai küll ainult autoaknast imetletud, aga siiski -- paganama hea ajastus. Oleks olnud loogiline teha väike päikeseloojangu-jalutuskäik käsikäes seal mere ääres, aga lapsed ootasid pikisilmi emmet-issit koju ning ei olnud nõus muidu magama minema.

Tuesday, May 12, 2009

Kuidas k6psul (ja teistel) tänavune Tartu Jooksumaraton läks


Nagu viimastel aastatel tavaks, algas k6psu Tartu Jooksumaratoni nädalavahetus juba laupäeval - tillujooksudega. Seekord oli too laupäevane osa väga eriline - nimelt Triinu ja Pia tulid ka kaasa. Algavas vihmasajus tatsas Pia esimest korda kõige noorema vanuseklassi jooksumaratoni raja läbi, valdavalt omal jalal. Aeg-ajalt kaldus küll rajalt kõrvale, kui teda seal miski objekt huvitama hakkas, aga lõpuks jõudis ikka koos Triinuga õnnelikult finishisse (Foto: Tartu Maraton)




Seal sai oma esimese medali -- ilusa kuldse ja rohelise paelaga. Terve õhtu ta kodus mängis sellega -- pani kaela, võttis jälle ära, proovis hambaga jne.



Miaga koos 850m. joostes sai aga k6ps juba selja märjaks. Miat tuli põhiliselt juhendada selles osas, et ta alustaks rahulikult ja jookseks ühtlase tempoga. See ka õnnestus ja Mia jooksis tublisti kogu distantsi läbi ilma tempot järsult muutmata.



K6psu enda jooks oli siis järgmisel päeval algusega Otepäält, nagu ikka. Seekord oli k6ps stardis juba 11-ndat (järjestikkust) korda. Jooksutrenni ei olnud k6ps eelnevalt eriti teinud. Samuti ei olnud k6ps veel sel hooajal alustanud intensiivsemate lõigutrenidega ning olude sunnil jäi vahele ka kevadine Cooperi test. (Vabandused-vabandused. Aga tegelikult ka, pere- ja majainimestel ON PALJU VÄHEM aega enda jaoks kui teistel.) Küll aga oli all enam-vähem ok põhivastupidavus peamiselt rattaga tehtud mahutrenni näol ning paari nädala tagune kümnetunnine XDreami A-rada. Seega k6psul eriti kõrgeid eesmärke ei olnud. Eesmärgiks oli rahulikus tempos (pulss alla 175) läbi joosta ning nelikürituseks jooksus enam-vähem viisakas tulemus kirja saada, et hiljem keskenduda rattaaladele.



Võib öelda, et need eesmärgid sai täidetud. Üldse oli sel jooksul enesetunne väga hea, isegi üllatavalt hea. K6ps ei mäleta, et varem oleks jooksumaratonil viimastel kilomeetritel nii normaalne enesetunne olnud. Võibolla oleks pidanud isegi rohkem pingutama? Või oli asi selles, et ilm ei olnud seekord, erinevalt enamikust varasematest kordadest, liiga palav? Päike aga siiski paistis ja vähemalt ühes teeninduspunktis olid märjad käsnad igaks juhuks väljas. (Üks jooksja haaras esimeselt laualt kohe topsi vett ja valas endale pähe, mispeale laua taga olnud teenindaja ütles: "käsnad on viimasel laual", mispeale keegi jooksjate seast omakorda hüüdis: "Käsna-Kalle Kantpüks -- viimane laud!").



Teine hetk, mis sellest jooksust meelde jäi, oli see, kui k6ps oma traditsioonilisel võimsal finishisirge-spurdil möödus ühest heleda peaga naisterahvast, kellega sai suur osa jooksust enam-vähem samas grupis koos joostud. Sel hetkel turgatas k6psule miskipärast pähe, et äkki oleks viisakas daam enne üle finishijoone lasta. Polnud aega pikalt mõelda, nii k6ps ka tegi -- peatus hetkeks enne finishijoont ja astus alles daami järel sellest üle. Tuleb välja, et k6ps on ikka natuke pullimees ka :)



Aga tulemustest siis:


  • Aeg: 2:01,39

  • Koht (üld/vanuseklass): 715/257

  • Pulss (keskm./maks.): 169/195

  • Keskm. kiirus: 11,8 km/h

  • Ilm: päikesepaisteline aga tuuline

  • Rada: suhteliselt kuiv

  • Söök-jook: igas punktis üks PowerBar jook + raja keskel üks Nutrend Enduro geel

  • Tunne: väga hea




Siin on ka graafikud ja andmed Suunto-st. Hea on vaadata ühtlast pisut tõusvas joones pulsigraafikut. Kiiruse kõikumine lõpuosas on tõenäoliselt tingitud GPSi häiretest suurte puude vahel.





Lõpuks veel viimase kolme aasta graafikute võrdlus. 2007 aasta jooksu alguse kõrgem pulss ei olnud mitte suuremast pingutusest vaid kehvemast tervisest. Nagu näha, on selle kõrgema pulsi korral kiirus ikka sama mis järgnevatel aastatel. Samuti oli 2007 rada alguses ja eriti lõpus pisut erinev kui 2008 ja 2009.



Saturday, May 2, 2009

Kuidas Pia aastaseks sai


Esimene mai oli k6psu juures seekord eriti suur pidupäev -- lisaks töörahva pühale sai siis ka Pia aastaseks. Pia on seega juba suur ja tubli tüdruk, ei ole enam tita. Sööb juba peaaegu kõike, räägib elavalt juttu (millest eriti keegi aru ei saa, v.a. üksikud sõnad), käib vabalt ringi nii toas kui õues (hiljuti tegi oma esimese ringi õues ümber maja), oskab mitmesuguseid keerulisemaid tegevusi (näiteks sahtleid ja kappe avada, klaverit mängida, trepist üles minna, madala tabureti peale püsti ronida, kraani lahti keerata ning vanni massaazifunktsiooni käivitada, jne..) ja on muidu ka üks vahva ja rõõmus laps. Kindlaid sõnu on tal juba mitmeid. Näiteks "Mia", "gli-gli" (kalli-kalli), "lijja" (tähedab nii lille kui lindu), "kapp" (seda tuleb öelda hästi kavala näoga ja möriseval toonil ning see tähendab "kappadi-kappadi", st. kellegi seljas ratsutamist või üldiselt müramist), "kii-kaa" (kiikumine), jne.



Sünnipäeva puhul tellisid k6ps ja Triinu suure kiisu pildiga kohupiimatordi, ostsid 25 heeliumiga täidetud õhupalli (kusjuures neid oli küllaltki huvitav autosse pakkida), tegid ise kartulisalatit ja grillisid väikesi vorstikesi ning kutsusid külla mitmed sõbrad ja tuttavad, peamiselt lastega. Heeliumipallidega sai hõlpsasti all suures toas luua lastepärase peomeeleolu: tuli nad lihtsalt mööda tuba laiali jaotada ning lasta neil lae alla tõusta. See oli üks väga tore õhtu -- maja oli lapsi täis (kellest kõige noorem peaks paari nädala pärast sündima, kõige vanem aga 6-7 aastane). Nad kilkasid ja mängisid nii all toas õhupallidega, üleval Mia mänguasjadega, kui ka õues mänguväljakul. Muuhulgas prooviti näiteks ära kui palju õhupalle on vaja, et keskmise suurusega paberist kinkekott (Käsna-Kalle Kantpüksi pildiga) maast lahti tõsta -- pisut üle kümne. Aga ka täiskasvanud said omavahel mõnusasti vestelda.



Siin paar pilti ka sünnipäevalapsest (autor: Agnes Taro)





Monday, September 1, 2008

Pia on juba neljakuune


Täna, 1. septembril A.D. 2008 sai Pia neljakuuseks. Ta on tänaseks omandanud juba järgmised oskused:

  • Kõhult selili ja vastupdi keeramine, mõlemale poole. Seda ta oskas vist juba kuu aega tagasi.

  • "Nganassaani keeles rääkimine", st. koogamine st. vaiksel häälel kõnelemine kasutades väljendeid nagu näiteks "nguu", "ngõngg", "ngähh", "nguku" jms. Seda ta oskas ka juba mitu kuud tagasi. Kui tal jutustamise ajal millegi suhtes rahulolematus kasvab, siis hakkab jutu sisse aina rohkem tulema "ä"-häälikuid.

  • "Kruttimine", st. ühe koha peal põrandal kõhuli olles oma orientatsiooni muutmine 360 kraadi ulatuses.

  • "Kiremine" ja "kraaksumine", st. teravate heledate häälitsuste tegemine, mis sisaldad perioodiliselt "r"-häälikut. See oskus tekkis mõnevõrra hiljem kui "nganassaani keeles rääkimine".

  • Naeratamine, kui teda kõnetada. Seda oskas Pia ka juba paar kuud tagasi.

  • Laginal naermine mingisuguste tegevuste peale. Näiteks kui talle üks teatud pehme jõehobu aeglaselt näo lähedale tuua ja siis kiiresti minema viia.

  • Esemete haaramine kahe käe vahele ning nende suhu suunamine "lätsutamise" e. suuga nende omaduste kindlaks tegemise eesmärgil. Just huvitaval kombel kahe käe vahel haaramine. Ühe käega mingit käeulatuses olevat eset haarata tal veel päris hästi ei õnnestu. Aga selle triki peaks ta ka lähiajal selgeks saama.

  • Ja veel palju muud.


Saturday, May 24, 2008

Pia sündis volbriööl


Oli volbriõhtu. K6ps koos Triinu ja Miaga polnud õieti jõudnud veel uude koju korralikult sisse kolidagi kui sellele teisel lapsel Triinu kõhus kitsaks läks ja ta otsustas sealt välja tulla. Pealegi olid Triinu ja k6ps just saanud uue pereliikme vastuvõtmiseks enam-vähem kõik valmis: uus maja pisut sisse elatud, tuba soe, söögitegemise võimalused ja minimaalne mööbel olemas, vann töökorras. Kandelina ja ripphäll kah soetatud ning Mia aegadest ära pakitud vastsündinute riided välja otsitud. lisaks tekkis k6psul töö-asjades õige väike hingetõmbehetk. Just sellel õhtul voodis lesides rääkis Triinu lapsele, et kui ta väga tahab, siis nüüd võiks juba sündida. Seda ei tulnud mitu korda öelda.



Kell 23:00 sai k6psu ja Triinu uus madrats sisse õnnistatud sellega, et sinna tulid looteveed -- puhtad ja selged. Triinu tundis ennast suurepäraselt ja viskas veel naljagi. K6ps oli lõpetanud just Miale unejutu lugemise ja mõtles magama minna, aga nüüd tuli panna uuesti riidesse ja hakata ettevalmistusi tegema. Kõigepealt tuli helistada tuttavale ämmaemandale, kes on kodusünnituse temaatikaga kursis. Vannitoa aknale tuli papitükk ette panna (sest tellitud kardinalahendus polnud veel kohale jõudnud), vann tuli sobiva temperatuuriga vett täis lasta ja sinna pisut meresoola baasil tehtud vannisoola puistada, kolimiskastidest tuli üles otsida CD-mängija, kõlarid, kõik vajalikud juhtmed ja Bachatamania plaat (tantsimine pidi valusid leevendama ning sünnitegevusele kaasa aitama ja k6ps arvas, et bachatat võiks saada selliselt vannis tantsida), tuli süüdata mõned küünlad, tuli teha nõmmliiva- ja raudrohuteed ning lõpuks tuli tuua teravad käärid nabanööri lõikamiseks ja pisut viina nende desinfitseerimiseks.



Aga jõudis k6ps ainult kõlariteni. Siis hakkas Triinu juba häält tegema ning ta tuli vanni aidata. Tee ning kääridega tegeles Triinu ema Mirjam, kes oli igaks juhuks mõneks ajaks k6psu juurde elama kolinud. Juhtmed, plaat ja küünlad aga jäidki valmis panemata ja nagu hiljem selgus, polnud ka väga vaja. Mia, kes oli juba oma voodis vaikseks jäänud, sööstis nagu nool säravail silmil vannituppa otse sündmuste keskele, niipea kui sai teada et nüüd hakkab midagi huvitavat toimuma. Ta oli ka igal pool esimene ja seletas pikalt ja laialt mis nüüd tuleb ja mida teha (ta oli enne näinud filme sünnnitustest ning ka k6psu ja Triinuga paaril korral perekooli loengul kaasas käinud).



Vannis sai k6ps Triinut masseerida umbes kolmel-neljal korral. Võbolla isegi viiel. Siis aga hakkas üks pisike peanupp järsku paistma -- see oli sündmus, mida k6ps arvas toimuvat alles paari-kolme-nelja tunni pärast. k6ps helistas nüüd uuesti ämmaemandale, kes oli alles poolel teel. Aga ega see peanupp ei oodanud, juba liikus edasi ja juba libises tervenisti välja ilus terve tütarlaps, kergelt nagu kala läbi vee, otse k6psu käte vahele samal ajal kui k6ps telefoni õlaga vastu kõrva surus ning ämmaemandaga rääkida püüdis. Mia ja Mirjam vaatasid sealsamas vanni ääres kõike pealt. Triinu nägu läks hetkega selgeks. Ta võttis lapse oma käte vahele, tõstis ta õrnalt veest välja, võttis oma rinnale ning hakkas talle tervituseks rääkima pikka juttu kudrutaval toonil. k6ps tundis ka sel hetkel, et vist on kõik enam-vähem hästi. Laps tegi vaikselt silmad lahti, aga häält ei hakanud tegema, ainult nohises tasa Triinule vastu. Selleks ajaks oli juba maikuu esimene päev ette tiksunud. Sünniajaks loeti 1. mai 2008 kell 0:03.



Poole tunni pärast saabus ämmaemand ja umbes samal ajal sündis ka platsenta. Nüüd polnud enam põhjust vanni jääda. k6ps aitas Triinu koos uue lapsega voodisse ning Mia, kes tundis ennast jälle väsinuna, ka oma voodisse. Laps osutus küllaltki rahulikuks. Ta magas tol ööl vaikselt Triinu kaisus ja limpsis aeg-ajalt mõnuga rinnast magusat ternespiima. See kiir-vettesünnitus oli nii sujuv, et ta justkui poleks aru saanudki, et on sündinud. Selline nägi siis laps välja oma sündimise päeval peale riidesse panemist:






Neli päeva hiljem tuli minna paariks tunniks Keskhaiglasse sisse, kus arstid ema ja lapse üle vaatasid ning sünnitõendi andsid. Alles seal tegi laps esimest korda kõva kisa, kui talle vaktsiini tehti.



Aga nimeks sai lapsuke lõpuks Pia Pauliina Tänavsuu. K6psule hakkas tunduma, et see vettesünnitus on tõesti nii lihtne ja sujuv nagu räägitakse. Ime et keegi on üldse nõus kuival maal sünnitama :) Aga et mis me platsentaga tegime -- lootekesta tõmbasime sünnieelsel õhtul külaliste poolt tühjaks söödud salatikarbi ümber ja panime kamina peale kuivama. Sellest saab lapsele trumm. Nabanööri lõikasime kaheks, tõmbasime jupid sirgeks ja panime samuti kuivama. Neist saavad trummipulgad. Platsenta enda aga kolmeks päevaks ahju kuivama. Selle pidi saama siis peeneks jahvatada ning sellest homoöpaatilist ravimit teha.



Aga sellel pildil on Pia juba paarinädalane: