Marja-Liisa on k6psu ema Hille vana sõbranna Soomes. Ta elab aga mitte Helsinkis, vaid ühes väikeses külas nimega Putikko, mis asub ühe väikese linnakese nimega Punkaharju lähedal, Lõuna-Savo maakonnas. Mitmel põhjusel otsustasid k6ps koos perega ning Hille käia paariks päevaks seal teda külastamas.
Teekond Helsinkist sinna oli päris pikk, oma 400 km. Lapsed olid väga tüdinud autos istumisest ja kippusid sõidu lõpupoole virisema. Seepeale hakkas k6ps kahtlema ka oma plaanis sõita järgmisel või ülejärgmisel aastal lastega autoga Saksamaa kaudu Taani Legolandi-kanti.
Putikko oli üks õige omapärane koht. Peaaegu mitte ükski soomlane, kellega k6ps on sellest rääkinud, ei tea seda kohta.
Teed ja tänavad on perfektselt siledad, kõik on korralikult aiaga ümbritsetud ja tähistatud. Aiad on piinlikult korras. Lilled õitsevad, muru on niidetud. Mitte midagi ei ole kusagil lohakil ega pooleli. Isegi pisikesed detailid, nagu näiteks postkastid, on terved, puhtad ja säravad ning seisavad sirgelt.
Aga peaaegu mitte ÜHTKI inimest ei ole kusagil näha ega kuulda. Kõik on vaikne. Ei laste kilkeid, ei täiskasvanute juttu, ei ole näha kedagi aias tööd tegemas ega tänaval koeraga jalutamas. Ainult ühest aknast kostab tasast jutukõminat ning kaugemalt järvelt üksiku paadimootori põrinat.
Hääbuv küla. Lapsi ega noori ei ela siin peaaegu üldse. Paar mälestusmärki (üks "aasta küla" tiitliga kusagilt 1990-te algusest, teine Teise Maailmasõja päevilt) räägivad küla kuulsusrikkast ajaloost. Vana raudteejaama taga kõrgel suurte puude vahel on mingi kotkapesa-taoline onn, millel katuseks suur avatud raamatu kuju - kunstiteos.
Peamine tööandja -- saeveski -- on tegevuse lõpetanud rohkem kui kümme aastat tagasi. Ümbruskonnas tegutsenud neljast poest on kõik suletud. Ainult juuksur ja keraamikaäri töötavad -- kui neile helistada ja aeg kokku leppida. Raudtee läheb külast mööda, kuid rongid seal enam ei peatu juba üle kümne aasta. Raudteejaama mälestab vanale rööpapaarile tõstetud punane velodresiin.
Laste mänguväljakulgi on muru ilusasti niidetud ning kiiged-karusellid-liumäed-liivakastid korras, kuid ämblikuvõrke täis. Näib, et sealt pole laste kilkeid ammu kostnud. Kui Mia ja Pia seal mängisid, siis tulid mõned kohalikud sellist imeasja lausa vaatama.
Õhtul võtsid k6ps ja tema kaasalsed ette jalutuskäigu järve äärde.
Jalgrada lookleb läbi kaljuse metsa järve ääres. Raudteelt keerab ära üks vana lisaharu, osaliselt juba üles võetud, viib jalgraja kõrval järve äärde ja lõpeb mingi vana sildkraana-taolise konstruktsiooni varemetega. Keset seda raudteed, st. kahe rööpa vahel, kasvab ligi 30 cm-jämeduse tüvega kasepuu -- ilmselt pole sedagi raudteed ikka päris ammu kasutatud :)
Saime kokku kahe kohaliku vanema naisterahvaga, kes tulid järve äärselt kaljult pikniku pidamast - endise kooli endised õpetajad. Nendelt saime teada, et too kraana ning raudtee on seotud palgiparvetamisga, mida sealkandis viimati harrastati oma 50 aastat tagasi. Need naisterahvad rääkisid muudki huvitavat sellest paigast.
Vaat niisugune koht on siin maamuna pääl olemas. K6psule avaldas muljet see vaikus, nostalgia ja mõningane nukruski, mida seal võis kogeda.
No comments:
Post a Comment