Thursday, February 25, 2010

Kuidas tunneb k6ps ennast eestlasena?


Nii ja naa.



Eesti keel on k6psul emakeel ja see keel meeldib talle väga. Ainult eesti keeles on miskipärast võimalik väljendada oma kõige peenemaid ja keerulisemaid tundeid, ajada ääretult lolli juttu, panna piiramatult sürrealistlikke ja haigeid kilde, nautida keerulistes vaidlustes keele peente nüansside ja konnotatsioonide koosmängu. Inglise keelt räägib k6ps ka täiesti vabalt ja soravalt, aga sääraseid intellektuaalseid ja emotsionaalseid elamusi ei suuda inglise keel ikkagi pakkuda. Huvitav kas see ongi vahe emakeele ja mitte-emakeele vahel või ongi eesti keel selleks kuidagimoodi parem? Teisalt jälle näiteks mingi keerulise kõrgtehnoloogilise lahenduse kirjeldamine on inglise keeles oluliselt konkreetsem ja arusaadavam kui eesti keeles.



Teiseks meeldib k6psule väga eesti loodus ja kliima. On kõike -- kuuma, külma, kuiva, märga. Aastaajad on igaüks oma nägu. Ka aastad ise pole vennad. K6ps pole selline tüüp, kes siinset kliimat kiruks ja palmide alla peesitama kipuks. On ka palju ilusaid kohti: Läänemaa madalad roostikud ja lahesopid ning linnud, Saaremaa -- peaaegu igal sammul on midagi huvitavat, põhjaranniku muljetavaldav pank, Soomaa viies aastaaeg, vanad põlispuud, värvikirevad loopealsed, jõed ja järved, sood ja rabad, saared ja laiud. On palju selliseid kohti, kuhu k6ps ei julgegi minna (millest osad on ka looduskaitsealade sihtkaitsevööndid, kuhu ei tohigi ilma eriloata minna), kartes oma jälgi sinna jätta ning sellega selle koha puutumatust rikkuda. Ometi on k6ps oma mõtetes vahel nendeski kohtades ja on rõõmus, et need on olemas. Noh, mägesd ja korallriffe siin just ei ole, aga eks neid on jälle mujal :)



Samas ei ole Eesti kui niisugune k6psu mõttemaailmas üldse olulsel kohal. K6ps on väga poliitika- ja kultuurikauge inimene ning ajaloost ei jaga ta ka mitte mõhkugi, aga rahvusriigi idee ning etniliste gruppide ületähtsustamine (veel hullem -- vastandamine) tundub k6psule mõttetu: pea kõik olulised probleemid ja eluvaldkonnad on oma olemuselt globaalsed ning erineva etnilise taustaga inimesed on oma olemuselt rohkem sarnased kui erinevad. Igaühel on õigus elada seal, kus ta soovib, ning muuta võimaluste piires seda kohta enda jaoks paremaks, seejuures kahjustamata kellegi teise selliseid õigusi. Mingite ajaloosündmuste erinev interpretatsioon kahe etnilise grupi liikmete poolt ei ole OLULINE PROBLEEM, sellega saab elada. Olulised probleemid on ülerahvastatus, nälg, hoolimatus, nakkushaigused, vägivald, pikaajalised pöördumatud keskkonnakahjustused jne.



Ühesõnaga: k6psule meeldib Eesti maa ja keel, aga mitte rahvusriik, ning k6ps tunneb ennast palju rohkem maailmakodaniku kui eestlasena.

Kuidas k6ps juubelilaulupeol osales, sel suusatajate omal


Tänavune juubelimaraton tähistas 50 aasta möödumist esimesest Tartu Maratonist. 50 aastat on juba seda meie-kandi rahvaspordi tippsündmust korraldatud (mitte küll igal aastal pole see ilmaolude sunnil õnnestunud). Keset kõige ilusamt talve (nojah, värske lume tõttu oli rada pisut pehmevõitu, aga nädal varem olevat olnud tõenäoliselt läbi aegade kõige parem maratonirada). 6500 osalejat (ja tahtjaid oli veel, kes pidid kahjuks "ukse" taha jääma kuna lihtsalt KÕIK "kohad" olid täis).



K6psule oli see ka see juubel - kümnes stardi- (ja finishi-) kord. Seega teenis k6ps välja järjekordse ilusa kuldse märgi. Nüüd on ainult rattaralli oma puudu, aga selle peaks ka juba kevadel saama, kui kõik läheb ootuspäraselt (nojah, rulluisumaratoni oma on kah puudu, aga selle väljateenimiseks läheb veel pisut rohkem aega :)).



Ettevalmistus, nagu ikka viimastel aastatel (ja hoolimata peaaegu ideaalsest talvest) olematu. K6ps on nüüd ju ka koolipoiss ning arvukas naispere vajab tähelepanu, seega ei tulnud regulaarsest suusatamisest tänavusel hooajal jälle mitte midagi välja. Õnneks aga harjutas k6ps mõned korrad ka klassikat ilma suusajäljeta lihtsalt lumisel Kiisa - Kasemetsa - Saku kergliiklusteel. Seal sai kehvema suusajälje tunde kah kätte ja üldiselt selline harjutus enne maratoni tundus olevat hea mõte -- maratonil sõidetakse isegi väga hea suusajälg tuhandete suusatajate poolt üsna ebaühtlaseks ning, nagu öeldud, oli värskelt sadanud pehmet lund.



Määrimisest kah pisut. See teema (suuskade määrimine siis) on k6psu arvates üks tüütu teema. Parem kui suuski poleks üldse vaja määrida -- libisevad (ja peavad) igasuguse lumega enam-vähem hästi. Aga sihukesi suuski pole vist veel leiutatud. Seega tuleb ajapikku määrete ja määrimisvahendite peale kulutada märkimisväärne hulk raha ning määrimise (õppimise) peale märkimisväärne hulk aega. Ja ikka läheb umbes pooltel juhtudel midagi vähemalt pisut valesti. Oleks võinud ju ka proffidele teha anda, aga kõik ajad olid juba kinni. Seekord sattus siis määrimistulemus selline, et suusk pidas väga hästi, libisemine polnud aga kiita. Pikkadel laugjamatel tõusudel oli k6ps tegija ning rühkis massist ettepoole, laskumistel jälle vajus mass k6psust ettepoole. Tundub, et pehmema raja korral tuleb pidamisala veelgi lühendada -- pehmem lumi tuleb juba rajapõhjast ammu enne vastu kui kõva põhja korral. Või on seal veel mingi muu nipp.



Aga muidu oli enesetunne üllatavalt hea. Tulemuse üle ei saa kah viriseda - veel väiksema treeninguga kui eelmisel aastal ja kinnise suusaga mitte eriti palju üle kuue tunni. Nüüd aga andmed Suunto-st:



Friday, February 5, 2010

Meenutusi minevikust: Aastavahetus Lapimaal 1997-98


K6psul on vahetevahel kihk miskit hingelt ära sada ja kirjasõnaks vormida. Sestap on k6ps aegade jooksul (ajaveebi-eelsel ajastul) igasuguseid muljetusi ja mõtisklusi kirja pannud. Need asjad vedelevad k6psul vanades päevikutes või vanadel kõvaketastel-plaatidel. Nüüd tuli k6ps mõttele aeg-ajalt mõni neist avaldada siinses blogis rubiigi "Meenutusi minevikust" all. Algust teemegi ühe reisipevikuga, mille k6ps kirjutas oma reisist Lapimaale sõprade seltsis 1998-99 aastavahetuse paiku. Siin ta siis on, originaalis, st. muutmata kujul. Selle jutu juurde kuuluvad fotod on k6psul arhiivis filmilinil ja veel digitaliseerimata (ehk jõuab kunagi pensionipõlves ka sellega tegeleda :))



*****************



Üldine jutt



Minu arvates oma väikese seltskonnaga ja omapead reisimine on üks kõige ideaalsemaid reisimise viise. Seda eriti siis, kui minnakse loodusesse ja kui eesmärgiks on mingi konkreetne tegevus. See tegevus võib parimal juhul olla mõni spordiala või näiteks matkamine. Just selline reis on väga hea võimalus, võibolla üks parimaid üldse, oma reisikaaslasi põhjalikumalt tundma õppida. Tuleb seal ju ette raskemaid hetki ja ootamatuid vajadusi kus on tarvis kaaslaste abi. Samuti tuleb koos lahendada probleeme ning otsustada näiteks kuhu ja kuidas edasi minna. Sellist viisi peab kindlasti eelistama paketina reisibüroost ostetud võõra seltskonna ja reisijuhiga käimisele mööda turistide seas populaarseid kohti linnas, mugavas hotellis ööbimisele ja niisama läbustamisele.



Virmaliste-jutt



Esimest korda elus tundrasse teisele poole polaarjoont minnes oli mul õrn lootus näha virmalisi. Kahjuks pidi see lootus aga luhtuma. Seda põhjamaa looduse imet, millele on antud mitmeid seletusi, aga ühtki neist ei peeta veel lõplikult kindlaks ja õigeks, oleksin väga tahtnud oma silmaga näha. Kas ei olnud piisavalt külm (temperatuur oli ju enamasti -10 kraadi lähedal) või ei olnud taevas päris selge, või hoopis ei olnud päike veel piisavalt aktiivne (kuigi just enne seda reisi lugesin, et päike on saavutamas oma aktiivsuse kõrgperioodi ja on tulemas parim aeg virmaliste vaatluseks). Ainus, mida virmaliste kohta päris kindlasti teatakse ongi see, et nad sagenevad Päikese aktiivsuse kõrgperioodidega. Mitte midagi virmaliste taolist aga seekord Lapimaal näha ei olnud ja nendest ei olnud isegi juttu ega kuuldusi. Ainus koht, kus ma virmalistest midagi nägin, oli kohaliku poekese väikeses nurgas oleva väikese postkontori vaateaknal postkaartidel. Nii jäi mul looduses nägemata see põhjamaade rahvaste mütoloogias ülistatud salapärane looduseime.



Mökki-jutt



See “mökki,” mida me üürisime, oli üle ka kõige julgemate ootuste. Puude keskel väike lumine palkmaja, mõnus, hubane ja soe. Iga päev sai korralikult puhata, ise süüa teha, saunas käia jne. Olgugi, et see maja oli ehitatud ainult ajutiseks elamiseks, kui mõneks päevaks suusatama tullakse, oli ta palju “intelligentsem” kui näiteks valdava enamuse eestimaalaste alatised kodud. Kasutada oli saun, soojendusega põrand, mikrolaineahi, tolmuimeja, külmkapp, riiete kuivatamise kapp, nõudepesumasin, temperatuuri reguleerimise võimalus igas toas eraldi, valguse suuna ja tugevuse reguleeritavus elutoas, tulekahju andur jms. Lisaks oli veel kaks kütmisreziimi: üks selleks puhuks, kui inimesed on sees ja teine selleks puhuks, kui ei ole. Kui inimesi sees ei ole, siis ei pea ju mõttetult kütma, kütte võis lülitada poole võimsuse peale. Nii hoitakse kokku energiat, mille eest tuleb maksta ja mille tootmiseks kas rohkem või vähem tuleb loodust saastada.



Puudu oli ainult veel horisondile suunatud päikeseenergia paneelid maja katusel, maa sisesoojuse pump ja neid kõike eelpool loetletud komponente haldav tõeline kodu infosüsteem. Võiks ju olla selline intelligentne maja, mida saab igat moodi programmeerida. Maja tunneb iga inimene ära lõhna ja silma vikerkesta järgi juba eemalt. Kui äratuntav isik on peremehe poolt usaldatavate isikute andmebaasi kantud, siis avab maja tema ees oma välisukse, mängib maha tema isikliku kutsungi ja ulatab talle riidepuu. Külaline paneb siis üleriided puule ja puu tõmmatakse üles pööningule, kus ka teisi riideid hoitakse. Kui külaline majas ringi liigub, käib ta enda valitud tugevuse ja tooniga valgus temaga pidevalt kaasas, nii et talle jääb mulje nagu põleks tuli igas toas. Tegelikult on see ainult seal, kus ta parajasti asub. Samuti mängib taustaks täpselt seesama muusika, mida ta viimati mängima pani. Kui ta siseneb tuppa, süttib selles toas tuli või tumeneb aken, et saavutada tema soovitav valguse tugevus ja toon. Sama juhtub temperatuuri, õhuniiskusega ja veel mõne parameetriga. Kõiki neid parameetreid saab alati ka inimkeele abil teatud käsklusi andes muuta. Käskudega saab palju muudki teha. Näiteks telekast teatud programmi käima panna, kellelegi helistada, sauna valitud ajaks ja valitud temperatuurile sooja panna, kella küsida, valgust suunata, kohvi- ja pesumasinat juhtida jne. Järgmine samm oleks juba see, et kogu see info oleks ülemaailmses majade andmebaasis ja iga maja, kuhu ta usaldusväärse isikuna ka ei siseneks, võtaks tema isiklikud parameetrid.



Kui sellise maja nägemiseks tuleb veel kümme aastat rahulikult elada (kui just Bill Gates’i taoline mees ei ole), siis ühes asjas igatahes veendusin ma päris kindlasti--sellist oma väikeses majas metsa ääres elamist tuleb iga hinna eest ja igal juhul eelistada mistahes kujul linnas elamisele. Maal on ju vaikus, rahu, värske õhk, taimed, loomad, loomulik valgus, loomulik pimedus, palju ruumi jne. Maal saab panna tähele, kuidas paistab päike, paistab kuu ja säravad kauguses kutsuvad tähed, puhub tuul, sajab vihma, sajab lund, lendavad pilved, vahelduvad öö ja päev, vahelduvad aastaajad jne. Linnas neid eriti tähele ei pane. Ainult maal saab olla tõeliselt iseenda peremees.



Suusa-jutt



Tõeline mäesuusatamine esimest korda elus oli küll omaette märkimist vääriv kogemus. Õnneks alustasin lühikest laskumist mäe viimaselt viiendikult. Kui ma hulljulgelt ja pikemalt mõtlemata Hembole järele laskusin ja kui kiirus juba kasvama hakkas, aimasin kohe, et asi on palju raskem, kui olin varem arvanud. Olin varem arvanud, et laskumine on üks laisa inimese spordiala--lased aga mäest alla ja samal ajal võid rahulikult vilet lasta. Minu elu esimene laskumine lükkas aga totaalselt ümber igasugused sellised arvamused. Higised riided õhtul ja lihaste ning liigeste valu järgmisel hommikul tallasid need arvamused veel lõplikult jalge alla. Õnneks olin tulnud veel selle peale, et vaadata laskumiseks sobiv aeg parajasti siis, kui kedagi teist ülaltpoolt tulemas ei olnud. Esimene pööramiskatse ei õnnestunud absoluutselt mitte ja kokkuvõttes kukkusin sellel lühikesel laskumisel kolm korda. Kuid tõusin aga jälle üles ja jätkasin lolli visadusega. Alla jõudes oli ka tükk tegemist, et õigel ajal pidama saada ja ennast ilusasti järjekorda seada.



Esimest korda elus suusaliftiga pisut ülespoole oma endisesse stardipaika tagasi jõudnud keerasin kõrvale ning läksin ikka veel sama julguse ja lolli visadusega oma teisele laskumisele. Seekord olin aga enda arvates targem: püüdsin jalgu kramplikult ühes asendis hoida, et suusad kogu aeg paralleelselt jookseksid. Ei taibanud aga seda, et nii ei saa üldse pööramist proovidagi. Ja nii tuiskasingi otsejoones järsakust alla. Kiirus aina kasvas ja kasvas. Varsti vuhisesin eespool laskuvast Soome neiust mööda kõige suurema kiirusega, mis ma oma elus suuskadel üldse saavutanud olen, ikka veel jalgu kramplikult paigal hoides. Nii lähenesin peadpööritaval kiirusel raja lõpu poole, kus oli reas liftijärjekorda ootav rahvas ning tagapool palkaed ja mets. Kohe selgus, et ma pean mõne sajandiksekundi jooksul midagi ette võtma, sest väljavaated läbi rahva ja palkaia metsa kihutamise järel terveks ja puhtaks poisiks jääda olid üsna nigelad. Pikemalt mõtlemata viskasin ennast lihtsalt külili ja võtsin ülimalt vastumeelselt vastu Maa poolt täie gravitatsioonijõuga antud löögi. Tulenevalt meie masside ülisuurest erinevusest olin kannatajaks pooleks loomulikult mina, Maad ei pannud see löök isegi nohisema ka mitte, veel vähem mõmisema. Kui siis lumetolmu pilv oli laiali hajunud, ajasin end vaevaliselt püsti. Puistasin lume kinnastest, mütsist ja krae vahelt välja ning raputasin ta maha ka pükstelt ja jopelt. Siis lonkasin kahele poole laiali lennanud suuskade ja keppide järele.



Pärast neid mäe viimaselt viiendikult tehtud totaalselt ebaõnnestunud katseid hakkasin nagu juba kuidagi aimama, kuidas võiks pööramine käia. Iga järgneva laskumisega õppisin jälle midagi juurde, proovisin midagi uut. Varsti suutsin, küll üle kahe noa tera, aga siiski, teha sellise laskumise kus ma lõpuni püsti jäin ja olin selle peale täpselt sama rõõmus nagu lapsepõlves esimese jalgratta või Lego saamise üle. Nii laskusin sealt veel ja veel, kuni otsustasin järgmise taseme võtta--senisest stardipaigast pisut kõgemalt startida. Ja aina suuremaks muutus minu rõõm, kui sealt laskumine mul kohe esimest korda enam-vähem korralikut välja tuli.



Peale mäepileti kehtivusaja lõppemist meie bussis koju sõites olin juba peaaegu endaga rahul ja jõudsin kindlale veendumusele, et proovin järgmisel päeval ka päris mäe tipust alla tulla. Mõtlesin, kas tasuks üldse selle alaga tõsisemalt tegelema hakata. Ühest küljest tegelen ma juba niigi ilmselt liiga paljude asjadega. Mäesuusatamine nõuaks veel lisaks aega, raha ja tähelepanu. Teisest küljest aga, kuna minu üks peaeesmärgist on ma vaimu ja keha mitmekülgne ja põhjalik arendamine (ja eeskujuks Leonardo da Vinci), arendab see päris hästi just julgust ning enesekontrolli suurtel kiirustel ja ohtlikes olukordades. Seega oleks ta hea kaaslane teistele aladele, mida ma harrastan: jooksu, rattasõitu, jõusaali ja murdmaasuusatamist, mis arendavad jõudu ja vastupidavust; ujumist, mis arendab hingamist ja paljude lihaste koostööd; tennist, mis arendab kiirust ja osavust jõu rakendamisel ning vaimset duelli vastasega; golfi, mis arendab koordinatsiooni, kontsentratsiooni ja vaimset võitlust iseendaga; bridzi, mis aredab kontsentreeritud mõtlemist ja mälu. Tõenäoliselt saavutaksin mäesuusatamises rahuldava taseme suhteliselt lühikese ajaga (võrreldes näiteks golfiga). Tuleks ju ainult nii teoorias kui ka praktikas algkursused läbi teha (millest oleks iga minust targem inimene tegelikult alustanudki) ja siis aeg-ajalt kusagil mägedes sõitmas käia, ideaalsel juhul sarnasel viisil, nagu me siin praegu oleme. Tõelist fänni, nagu ma golfi jaoks olen, mäesusatamise jaoks minust aga ilmselt ei saa.



Saani-jutt



Järgmisel päeval, vana aasta viimasel päeval, otsustasime minna mootorsaanidega sõitma. Olgugi et kolmetunnine safari maksis päris palju, jäi igaüks sellega rahule. Saaniga opereerimine osutus lihtsamaks, kui algul ette kujutada võis. Sealmail on saanindus väga kõrgele arenenud. Saan on seal paljude inimeste kohalikuks transpordivahendiks. Sain teada, et saan läheb päris kiiresti edasi -- isegi kuni 150 km/h ja seega saab sellega, vastupidiselt minu varasemale ettekujutusele, ka pikemaid sõite teha. Saane oli sõitmas näha igasuguseid ja igal pool. Tegutses mitmeid saanilaentus- ja -teeninduspunkte. Saanide jaoks olid isegi omad kindlad teed ja liiklusmärgidki. Metsas oli näiteks üks raske lõik, kus kiirusepiirang oli 30 km/h. Kõige sagedasem märk oli aga teiba otsas puust punane rist. Selle tähenduseks oletasin ma nii ohtliku kurve, silla, kitsa puude vahe või mille iganes, mis võis ohtu tähendada. Meie kohalikust teejuhist saanispetsialisti sõnul eksisteerivat seal isegi saanipolitsei.



Saaniga sõitmine ei olnud aga üldse nii sujuv kui auto või mootorrattaga. Tee oli täis suuremaid ja väiksemaid kahele poole kaldeid, künkaid ja mättaid ning rohkem või vähem järsemaid kurve. Metsas oli lausa iga meetri peal muhke, lohke ja kurve, mis tuli kõik läbi töötada. Pidevalt pidi jälgima, et kurvist välja ei lenda, puid ei riiva või ümber ei lähe. Saanile mõjus ka tavaline inertsijõud pisut teisiti kui autole. Saaniga on väga raske külglibisemist tekitada. Suure kiiruse pealt järsult pöörates on tõenäoline hoopis ümber minna. Saani juhtimise puhul on oluline ka omaenda kehaga kallutamine. Ühelt poolt kehaga osavasti kallutades ja teiselt poolt osavasti juhtides on siiski võimalik külglibisemist saavutada, nagu meie teejuht näitas. Kui ma aga ise seda proovisin, siis käisin hoopis külili ja lõhkusin sellega oma fotoaparaadi objektiivi (kust niikuinii mitte ükski pilt välja ei tulnud, nagu pärast selgus).



Lootsin saaniga sõites näha pisut põhjalikumalt Lapimaa loodust, aga see eriti ei õnnestunud. Selle asemel, et ringi vaadata, tuli hoopis pidevalt jälgida, et puusse ei sõida, ümber ei lähe ja kaaslastest liiga kaugele maha ei jää. Kohe läks ka pimedaks ja ega loodusest muud ei näinudki kui saani esitule kunstlikku valgusse jäävat tühist osa, seda ka ainult vilksamisi. Ei saanud ka tunda looduse lõhnu. Nende asemel tungis kiivri alla ainult mingi nõrk bensiinihais. Veel vähem võisin kuulda looduse hääli. Nende asemel kuulsin hoopis pidevalt läbi kiivri summutava toime saani mootori müra. Vahepeatuse käigus metsaonni juures sain alles pisut näha, kuulda ja tunda. Oli juba hämarduma hakanud. Läksin korraks üksikust metsaonnist pisut eemale paksu lume sisse kitsaste tundrakuuuskede alla. Seal valitses jäine vaikus. Tuul ei puhunud, ükski lind ega loom ei häälitsenud. Kuulda võis ainult oma vereringet ning eemal lõkke praksumist ja kaaslaste tasast jutukõminat. Saanispets oli metsaonnis vahepeal tule üles teinud ja võttis seljakotist vorste küpsetamiseks ning teed keetmiseks. Mõne aja pärast saimegi juba kerget kehakinnitust. Pärast seda peatust aga läksime pimedas täpselt samamoodi tuldud teed tagasi.



Aga ka saanisõiduga kui uue kogemusega jäin kokkuvõttes rahule. Veendusin küll, et loodust niimoodi vaadelda ei saa. Äärmisel juhul on küll võimalik saada mingi ülevaade vahelduvatest üldpiltidest. Ja peab ütlema, et need pildid tundusid tõesti vahelduvat. Mets ei koosnenud ainult ühesugustest pikkadest kitastest tundrakuuskedest ja tundramändidest ning jändrikest tundrakaskedest. Kord sõitsime üle järve (Pyhäjärvi), mida ma algul suureks lagendikuks pidasin, kord sõitsime läbi madalate noorte mändidega kaetud lagendiku, kord tundus mets ühes kohas punakaspruuniks ja pisut madalamaks muutuvat. Nii et midagi ikka nägi ka. Looduse tõsiseks vaatlemiseks tuleks aga minna üksi, vaikselt ja jalgsi ning võtta kaasa binokkel ja suurendusklaas detailseks vaatamiseks, paber ja pliiats märkmete tegemiseks ning joonistamiseks. Eelkõige tuleks aga sihtkoha loodust enne reisi algust kodus põhjalikult kirjandusest uurida, et teaks, mida üldse vaatama minna. Selle viimase põhimõtte vastu ma teinekord enam eksida ei tohi.



Aastavahetuse-jutt



Aastavahetus möödus seal kuidagi nii, et see mulle muljet ei avaldanudki. Mäel oli olnud üks suur show ja lumelaudurite võistlus, millele me hiljaks jäime. Ainus show moodi asi, mida me seal lõpuks veel nägime, oli see, kuidas üks mees tegi rooliga mägikelguga umbes 50 - 70 - meetrise hüppe sealt, kust teised olid varem lumelaudadega hüpanud. Mäel oli hõiskav ja muidu -- nii kõikvõimalike vahenditega kui ka ilma -- kõikvõimalikke hääli tegev seltskond poolpurjus soomlasi. Paljud neist üritasid kas kõige kõvema või kõige imelikuma häälega või siis hoopis kuidagi muudmoodi teiste seas silma paista. Suusakeskuse hotellis asusid ka vähemalt kaks tantsusaali, üks noortele ja teine vanematele inimestele. Veel oli restorane ning muid söögi- ja istumise paiku jms. Imelikul kombel aga tundusid kõik need tegevused eesmärgitud ega kutsunud eriti. Üldiselt ka teised mu kaaslased näisid arvavad enam-vähem samuti.



Kui siis 1997. aasta aeg lõpuks igaveseks täis sai, hakati nii mäe alt kui mäe pealt juba natuke tõsisemat ilutulestikku tegema, st. sellist, mida päris igaühele just teha ei anta. Aga ka see ei avaldanud üldse muljet. Ühesõnaga, üritati kõigest väest kisa, kära ja müraga juba igivana traditsiooni kohaselt pahasid vaime terveks saabuvaks aastaks eemale peletada. Kõik see kukkus aga nii ilmetult välja, et kui mina oleksin üks tõsimeelne paha vaim, siis poleks see kõik mind ausalt öeldes isegi köhima pannud, veel vähem häirinud.



Kallistasime üksteist, soovisime parimat uueks aastaks ja läksime koju magama. Kokkuvõttes võib ka tagatjärele öelda, et aastavahetuse tähistamine oli selle reisi üks ebaolulisemaid osasid.



Uusaastahommiku-jutt



“Läheb aga jälle edasi...” ütles Rixi 1998. aasta esimesel hommikul voodist tõustes. Ja elu läheb tõesti kõigest hoolimata aina edasi, meie mõistes uuel aastal uue hooga. Ainult kalendris esineb ju aastavahetuse kontseptsioon, mida inimesed tähistavad. Looduses seda ei ole. Looduses ei ole järske üleminekud. Loodus käib tasa ja targu, aga kindlalt ja vankumatult, oma ringi. Vahelduvad kevad, suvi, sügis ja talv; elusloodus sünnib, kasvab, õitseb, viljub, sureb, saab mullaks ja sünnib uuesti, niikaua kui eksisteerib planeet Maa (võibolla kauemgi ?!?). Ainult nende perioodide vahelised üleminekud ei ole järsud vaid on sujuvad.



Väljas hakkas juba valgeks minema, kuigi päris valgeks ei läinud siin üldse. Oli täielik vaikus, millesse inimesed mõtlesid juurde uusaastahommiku pühaduse. Polnud märgata ühtegi liikumist, ainult vaevu-vaevu märgatavalt sadas peent jäidet. Liikumatult seisid kitsad ja kidurad tundrakuused. Nende kohal silmapiiril oli muidu hallikasvalges taevas ka selge punane triip, mis andis märku tõusvast päikesest. Päike aga siinkandis sellel aastaajal silmapiirist eriti kõrgemale ei tõusegi. Ja ka täna ei ilmunud ta nähtavale, vaid jäi sellesama hallikasvalge vine taha. Seda looduse harmooniat häiris ainult vastasmaja kõrval lumel olev suur tumekollane laik. Sealt oli ilmselt eelmisel õhtul tavaliste piuksude, mürtsude, kärtsude ja vilede taustal ka üks tõsisem jumakas lastud.



Uusaastahommikul nägime aknast ka tundraoravat, kes ühe puu otsast alla, pisut mööda maad ja siis jälle teise puu otsa üles jooksis. Ta oli, erinevalt meie eestimaistest oravatest, musta paksu karvkattega ja pisut suurem. See orav oli esimesel päeval sõidu ajal nähtud metsiku põhjapõdra (poro) järel teine metsloom, keda ma siin üldse nägin. Ta vaatas pisut, otsekui luuravalt, meid teise puu tüve varjust, hüppas siis maha ja kadus oma teed, enne kui Iljar jõudis oma fotoaparaadile teleobjektiivi ette keerata.



Veel üks suusa-jutt



Otsustasime tol päeval jälle mäele minna. Vaatasin endale juba hommikul kaardi pealt valmis raja, mis oli kõige pikem--1400 meetrit, ning klassifitseeritud kui “lihtne.” Alustasin küll hoopis väga lihtsalt ja (nii füüsiliselt ku ka vaimselt) lamedalt “peremäelt,” kus me kõigepealt nägime vaeva sellega, et veenda Rixit ka kord proovima mäest alla sõita. Kuulnud minu esimese päeva kogemusi, ei tundunudki asi talle enam nii ahvatlevana. Mina olin aga endistviisi täis enesekindlust ja, pärast veel mõningaid üldiselt õnnestunud laskumisi vanalt tuttavalt viimaselt viiendikult, otsustasin võtta riski.



Sõitsingi liftiga üles, mööda oma senisest stardipaigast, vastu tundmatusele. Sõit tundus kuidagi pikk ja aeglane. Lifti tugipostide otsas olevate laternate valguskumad kadusid üles mäe tipule laskunud uttu. Mida kõrgemale lift mind viis, seda rohkem hakkas tuul minu higisele nahale külmalt peale käima. Selline laskudes higiseks ajamise ja tõustes külmetamise pidev vaheldumine ei ole tervisele vist mitte kasulik ja siin oleksid eriti vajalikud tuule- ja veekindlad riided. Hakkasin mõtlema selle peale, et mäesuusatamises kulutatakse enamus aeg üldse mitte laskumiele endale. Liftijärjekorras seismine ja liftiga üles sõitmine võtavad kokku vist umbes viis kuni kümme korda nii palju aega kui alla laskumine. Tulevikus, kui õpitakse gravitatsioonijõuga manipuleerima, võiks ju olla alla laskuva raja kõrval veel teine, üles “laskuv” rada, mis on saavutatud gravitatsioonijõu suuna muutmise teel. Kui seda mööda laskuda, siis on täpselt sama tunne mis alla laskumiselgi. Ja üldse võiks niimoodi üles ja alla laskuvate paralleelsete radade asemel olla üks terviklik ring. Sellist rada saaks siis ehitda igale poole, isegi sinna, kus mägesid ei olegi. Samuti ei ole mäesuusarada siis enam piiratud mäe pikkusega. Miks mitte ei võiks siis olla näiteks taliolümpiamängud Tallinnas, kus superslaalom sõidetakse Otepää 57 kilomeetri pikkusel rajal, mis lookleb üle ja ümber Otepää väikeste küngaste?



Niimoodi mõeldes jõudsin lõpuks mäetippu. Seal tundus olevat pime ja kõle. Tipus oli tuul päris tugev. Mitmesse mäekülge laskusid tipust erinevad rajad. Nende äärtes olevate lampide valguskumad kadusid alla uttu. Rahvast siin palju ei olnudki. Julgelt alustasin oma esimest pikka laskumist, aga kukkusin jälle vähemalt kolm korda. Rada oli kord järsem, kord laugjam. Just vahetult enne raja lõppu oli päris pikk vähemalt 45-kraadine järsak. Kord olid raja ääres üles aetud lumevallid, nii et sinna sattudes olnuks sealt lihtne alla tagasi pöörata, teine kord jälle puud, nii et sinna sattudes teatud juhtudel enam tagasiteed ei oleks olnud. Kord oli rajal mingi jääklibu, kus oli püsti jäämisega tõsiselt tegemist.



Otsustasin aga siiski mitte alla anda ja jätkata kuni ka selle raja puhtalt ilma ühegi kukkumiseta läbin. Laskusin mõnede kukkumistega teise ja kolmandagi korra, kuni ma just sellel viimasel järsakul kukkusin nii hullusti, et vasak pöial liigesest hetkeks väljas käis ja kohe hullusti valutama hakkas. Õnneks ei takistanud see esialgu selles käes oleva suusakepiga opereerimist ja ma jätkasin laskumist ka pärast vigastust, nagu tõsine sportlane kunagi. On olemas teooria, et spordi tegemise ajal väljastab aju rohkem endorfiine -- looduslikke valuvaigisteid, nii et vigastused spordis esmapilgul ei tundugi nii tõsised. Mäletan seda oma psühholoogiaõpikust. Sealsamas õpikus oli ka näide, et 1989. aastal Ohio State University meeskonna korvpallur Jay Burson murdis mängu ajal kaela ... ja jätkas mängu. Ka mina tajusin alles hiljem kodus oma vigastuse tõsidust--pöialt ei saanud üldse liigutada. Nüüd, kuid hiljem, kui ma seda siin kirjutan, annab see mul ikka veel selgelt tunda. Kokkuvõttes sel päeval ma oma eesmärki ei saavutanud. Ei suutnud teha puhast laskumist ilma ühegi kukkumiseta. Parimaks tulemuseks jäi ühe kukkumisega laskumine. Aga ma tõotasin endale, et ma lähen sinna veel ükskord tagasi ja puhta laskumise ma sellel rajal ükskord kindlasti teen ja pealegi rohkem kui ühe.



Õhtul voodis sain ainult kõhuli veel vaevalt magada--nii hullusti valutasid mõlemad puusad, neile mõlemale oli vähemalt kuus korda kukutud. Järgmisel päeval ei olnud ma enam võimeline mäele minema. Kui teised mäele läksid, võtsime meie Rixiga hoopis murdmaasuusad ja sõitsime rahulikult paarkümmend kilomeetrit klassikalises stiilis. See osutus isegi seni parimaks looduse vaatlemise võimaluseks. Nägin näiteks väikesi puid, mis olid nii tihedalt lumega kaetud, et paistsid üleni valged. Neil polnud näha mitte ühtegi tumedat kohta. Selline pilt on ilmselt kerge tuisu ja vaevumärgatava jäite pikaajaline töö. Rahvast oli rajal vähe, vahel võis rahulikult seisma jääda ja ümbrust vaadelda. Ainult oleksin pidanud oma murdmaasuusad kaasa võtma. Sellega oleksin mitukümmend marka kokku hoidnud.



Kojumineku-jutt



Lõpuks saabus kätte aeg lahkuda. Panime asjad kokku ja viisime oma bussi. See meie buss oli ülimalt hästi vastu pidanud--ligi 1000 kilomeetrit järjest, praktiliselt vahet pidamata. Vastu õhtut asusime sama pikale tagasiteele, et hommikuks Helsinkisse jõuda. Jätsin mõttes hüvasti meie armsa mökkiga. Jätsin mõttes hüvasti ka selle mäega, kus ma päevad tagasi oma esimese tõelise mäesuusakogemuse olin saanud. Veel kaua paistsid metsa kohal ta tuled, mis aina kaugenesid ja kaugenesid. Lõpuks oli neist järel vaid õrn oraanzikas kuma, mis aina tuhmus ja tuhmus, kuni kadus lõplikult metsa taha. Ees oli inimtühi pimedus ning ikka seesama tundrale iseloomulik vaikus ja rahu. Öösel siin eriti keegi ei liikunud. Umbes kord tunni aja jooksul tuli mõni auto vastu või paistis metsa vahel mõni tuluke.



Järgmise päeva hommikul olime juba Lõuna-Soomes. Siin laiusid kõrged ja lopsakad okasmetsad ja kodused raagus lehtpuud--ei olnud enam jälgegi tundra kiduratest puudest. Ennelõunaks olime Helsinkis. Õhtul tuli veel neli tundi laevas loksuda, kus eriti midagi teha ei olnud. Lõpuks aga jõudsimegi koju Tallinasse. Lapimaast oli järele jäänud vaid ilus mälestus, soov seda maad rohkem tundma õppida ja sinna tagasi minna niipea kui võimalik.

Wednesday, February 3, 2010

Mida k6ps esimesel semestril koolis õppis


Nii, esimene semester koolis läbi, aeg teha väike kokkuvõte.



Üldiselt on ikka väga raske koolis käia pere ja töö kõrvalt ja k6psul on tükk tegemist, et enamik võetud koolikohustusi täita ning mitte saada eksmatrikuleeritud akadeemilise edasijõudmatuse tõttu. Samuti tuli hoida ranget reziimi selles osas, et lastele ja abikaasale peab alati aega olema, see on tähtsam kui kool. Seega -- kooliajal ei mingit diivanil lesimist, teleka vaatamist (seda k6ps nagunii ei tee), teatris ja tantsimas käimst, ega sporditegemist (sellest on küll üsna raske loobuda ja Tartu Rattamaratoni tegi k6ps siiski läbi. Regulaarsed treeningud on aga semestri ja sessi ajal tühistatud).



Aga k6ps võttis niisiis esimesel semestril järgmisi aineid, ning õppis neis järgmist uut ja huvitavat:



  • Software Economics (Tarkvaraökonoomika)

    • Tarkvara enda "mõõtmise" temaatikaga oli k6ps varem üldiselt kursis. Täiendavat infot sai k6ps küll Function Point Analysis-e teemal, millest tal varem ainult üsna ähmane ettekujutus oli.

    • Tarkvara-arendusprojekti "mõõtmise" metoodika oli k6psu jaoks rohkem uus. Eriti jäi meelde COCOMO-nimeline meetod, mis püüab tarkvara kirjutamiseks kuluvat aega ja resurssi heuristika baasil ennustada, kui on teada loodava süsteemi Function Point analüüsi tulemus või eeldatav koodiridade arv ning mitmed muud asjaolud. See tundus andvat küllaltki realistlikke tulemusi. Kui ta ainult töötaks ka tänapäeva suurte infosüsteemide areduses, kus rakendus tuleb luua läbi mitmete kooseksisteerivate arhitektuuride, standardite, raamistike ja liideste, ning koodi kirjutamine ei ole üldse põhiline tegevus..




  • Systems Modeling (Süsteemide modeleerimine)

    • See oli k6psu lemmikaine esimesel semestril :)

    • Traditsioonilise UML-iga modeleerimise osas ei avastanud k6ps midagi uut.

    • Suhteliselt huvitav lähenemine oli Story-Driven Modeling (kasutuslugudel põhinev modeleerimine). See käib selliselt, et nõuded pannakse kirja mitte üldistatud ja selgelt piiritletud kasutusjuhtudega (Use Case) vaid spetsiifilisemate ja mitte nii piiritletud kasutuslugudena (User Story). Edasi ei modeleerita nende põhjal mitte kohe abstraktseid kontseptsioone (Concept) ega klasse, vaid konkreetseid objekte ja nende vahelisi seoseid. Selliselt tekib terve hulk objektidiagramme -- iga kasutusloo iga sammu kohta üks -- mis näitavad objekte ja nende vahelisi seoseid igal sammul ning erinevad teineteisest ainult suhteliselt väikeste muudatuste poolest. Nüüd alles hakatakase klasse modeleerima (neid saaks ka juba automaatselt tuletada, kui on piisavalt hea objektimudel). Selline lähenemine tundus k6psu traditsioonilise objektorienteeritud metoodikaga treenitud mõistusele algul harjumatu, aga tegelikult päris huvitav ja arvatavasti teatud laadi süsteemide puhul paremaid tulemusi andev. Kui ainult seda lähenemist toetavaid tööriistu ka oleks..

    • Petri Net-id (sh. Colored Petri Net-id, millesse k6ps eriti süvenes) -- täiesti uus kontseptsioon k6psu jaoks. Aga teatud liiki süsteemide puhul hea ja mugav modeleerimisvahend. Mis peamine - võimaldab simuleerida küllaltki keerulisi protsesse.

    • Process Mining oli ka k6psu jaoks uus teema.

    • Selle aine sooritas k6ps uhkelt hindele "B", ehk "väga hea" :)




  • Software Quality and Standards (Tarkvara kvaliteet ja standardid)

    • Seda ainet võttis k6ps Tallinna Tehnikaülikoolis.

    • Siin ei olnud k6psule eriti midagi uut. Küll aga said olemasolevad teadmised põhjalikult korrastatud, meelde tuletatud ning määratletud kindlate standardite ja muude klassifikaatorite alla.

    • Aine jäi sooritamata, kuna ei k6ps ei suutnud kohustusi tähtaegadeks täita. K6ps loodab järgnevatel semestritel siiski soorituse kirja saada.




  • Requirements Engineering (Nõuetehaldus)

    • Seda ainet võttis k6ps samuti Tallinna Tehnikaülikoolis.

    • Siin ei olnud samuti k6psule eriti midagi uut ja olemasolevad teadmised said põhjalikult korratud ja korrastatud.

    • Aine jäi esialgu napilt sooritamata, kuna k6ps esitas eksamitöö absoluutselt viimasel hetkel või veel mõni hetk peale seda. K6ps loodab aga järgnevatel semestritel selleski aines soorituse kirja saada.







Aga miks siis k6ps teeb endale elu nii raskeks ja üritab töö ja pere kõrvalt koolis ka käia? Mitmel põhjusel:


  • Esiteks, k6ps on teatud mõttes rahutu hing. Ta ei saa eriti pikalt paigal olla (kuigi mingites asjades on k6ps jälle hämmastavalt järjekindel). Ta uurib ning katsetab igasuguseid uusi ja huvitavaid asju, topib oma nina mitmele poole, teda on lihtne saada millestki erilisest vaimustuma ning midagi erilist ette võtma.

  • Teiseks, k6psule tundub, et see tarkvara-arenduse maailm (kus k6ps igapäevaselt toimetab), kisub kohati arenema umbes sinnakanti, kuhu ehituski on arenenud: tehakse võimalikult hea ja põhjalik disain, allhangitakse teostus võimalikult odavalt, rakendatakse standardeid ning järelevalvet. Pole enam eriti nii, et antakse suhteliselt üldiselt määratletud ülesanne meistri kätte, kes sellele käsitsi ilusa ja hea lahenduse valmis nokitseb. Seega ei tee paha õppida "kõrgemaid" distsipliine, mis sisaldavad endas rohkem "inimlikke" oskusi (suhtlemine, abstraktne tunnetus, stiilitaju, empaatia) -- saada ehitajast disaineriks, ärianalüütikuks, konsultandiks või õpetajaks. Või vähemalt järelvalvajaks :) Lõppudelõpuks teeb edusamme ka mudelipõhine arendus (Model-Based Development), kus ideaalis pole üldse "ehitajaid" vaja -- "valmis" süsteem genereeritakse piisavalt heast disainist automaatselt. Ehitajad kipuvad elama hästi ainult buumi ajal.

  • Kolmandaks, ega tööd saa õppimise ajal katki jätta -- pere tahab ülalpidamist ja eluasemelaen maksmist.


K6ps on erakordselt tänulik oma pere ning lähedaste inimeste toetusele, mis ainsana teeb sellise koolis käimise võimalikuks.