Wednesday, September 2, 2009

Kuidas k6psust sai üle pikema aja jälle koolipoiss


Just nimelt see tänavu sügisel juhtuski: k6psust sai jälle koolipoiss üle pikema aja. Sedakorda tundis k6ps hinges Tartu Vaimu vastupandamatut kutset, kui sattus suvel lugema SEDA LEHTE. Sinna kandideerides sattuski k6ps jälle koolipinki, valides oma erialaks Enterprise Software Engineering, mis üldiselt iseloomustab üsna täpselt seda, millega k6ps oma igapäevast leiba teenib. Kuigi k6ps on seda praktiseerinud juba oma 15 aastat, oli ta siiski suhteliselt veendunud, et õpib midagi juurde või vähemalt korrastab olemasolevaid teadmisi. Eks see edaspidi selgub, kas on ka nii.



K6ps oli veel nii tubli poiss, et käis ka avaaktusel, oma grupi kokkutulekul ning Matemaatika-Informaatikainstituuti tutvustaval infopäeval. Nendelt üritustelt sai ta teada mitmesuguseid huvitavai asju, nagu näiteks:


  • et on sattunud mõnusasse väikesesse rahvusvahelisse ja nooruslikku seltskonda. Siin on rahvast Eestist, Venemaalt, Ukrainast, Türgist, Inglismaalt, Guatemalast ja Mehhikost

  • et üldse liigub Tartu Ülikoolis üllatavalt palju rahvusvahelist seltskonda, nii tudengite kui õppejõudude seas

  • et eesti tudengitel olevat "halb" komme kooli kõrvalt töötada. See iseloomustas kõiki meie grupi eesti tudengeid, aga mitte ühtegi mujalt pärit tudengit. Ja k6ps on siin eriti kehv eksemplar -- peab veel koolile ja tööle lisaks perekonda ka :)

  • et teaduskonda sisse astunud bakalaureusetundegitel soovitatakse mitte võtta matemaatikaga seotud aineid teistest teaduskondadest -- see võivat kahjustada nende alles välja arenevat matemaatilist mõtlemist

  • et Tartu Ülikooli keldris on olemas LEGO robotite tuba

  • et Tartu Ülikooli arvutimuuseumis on väga huvitavaid eksponaate, aga pole seni ühtki PalmOS-süsteemiga pihuarvutit (seepeale annetas k6ps sinna oma vana täiesti töökorras Handspring Visor Platinum-i koos kogu aegade jooksul kokkukogunenud lisavarustusega)




K6ps ootab nüüd huviga õppetöö käimaminemist.

Kuidas Lotte muusikal oli


Hästi vahva!



Kui teised lapsed tõusid vaata et püsti ja kilkasid vaimustusest, siis Mia istus liikumatult paigal, suu lahti ja pilk lavale fokuseeritud. Pärast aga, niipea kui k6ps, Triinu ja Mia etenduselt koju tagasi jõudsid, sulgus ta oma tuppa, teatas et rangelt ei või teda nüüd üldse segada, ning mängis omaette oma maailmas läbi kõik selle etenduse temaatikad.



Lisaks Miale on ka k6psust saanud Lotte fänn. K6psule meeldiks niiväga elada päris-maailma asemel Lotte maailmas. Seal on elutempo rahulikum, aega huvitavaid asju tähele panna (tegelikult ei tea ka -- enne leiutajate võistlust rügas ikka Oskar kõvasti tööd teha nii et polnud aega söömagi tulla), seal on palju hoolivust. Seal ei ole keegi oma olemuselt paha -- isegi kui keegi tundub paha, tuleb alati lõpuks välja, et tegelikult oli temalgi mingi probleem, mida ta lahendada püüdis ja teda tuleb aidata, siis saab üheskoos probleemist jagu ja kõik on jälle sõbrad.

Kuidas k6ps Aerobike-l meeskonnasõitu proovis


K6psul tekkis siin koos Black Pole poistega idee, et teeks Aerobike.ee-l ühe grupisõidu ka. See teostus viimasel etapil Kohila-Hageri-Kohila lõigul.



Päris põnev sõit oli. Kuna teised meeskonnakaaslased olid k6psust pisut tugevamad, siis polnud mahti mõelda sellele, kas jaksab vändata või mitte, vaid tuli 100% keskenduda grupi kiiruse hoidmisele, tuules sõitmisele ning vahetuse kiirele ja täpsele sooritamisele.



Kui jätta kõrvale väike äpardus kohe stardis, mille tõttu kõps teistest algul hetke maha jäi, sujusid vahetused tõepoolest üllatavalt hästi. Tundus, et sellele aitas palju kaasa asjaolu, et Rainer iga kord hüüdis, kui arvas, et võiks vahetada -- ja tegi seda piisavalt tihti, aga mitte ka liiga tihti.



Igatahes, selle meeskonnaga teeks niimoodi veelgi. Tabelis saadi 73. koht keskmise kiirusega 38,05 km/h, mis on ikka tunduvalt rohkem kui k6ps üksinda suudaks välja panna oma praeguse taseme juures. Siin pildil on meie finish: Rainer ees, Rait teisena, k6ps viimasena pole aga pildile enam mahtunud :)




Illustratsiooniks tabelid ja graafikud ka:



Kuidas k6ps Soomes käis ja ühte omapärasesse kohta sattus


Marja-Liisa on k6psu ema Hille vana sõbranna Soomes. Ta elab aga mitte Helsinkis, vaid ühes väikeses külas nimega Putikko, mis asub ühe väikese linnakese nimega Punkaharju lähedal, Lõuna-Savo maakonnas. Mitmel põhjusel otsustasid k6ps koos perega ning Hille käia paariks päevaks seal teda külastamas.



Teekond Helsinkist sinna oli päris pikk, oma 400 km. Lapsed olid väga tüdinud autos istumisest ja kippusid sõidu lõpupoole virisema. Seepeale hakkas k6ps kahtlema ka oma plaanis sõita järgmisel või ülejärgmisel aastal lastega autoga Saksamaa kaudu Taani Legolandi-kanti.



Putikko oli üks õige omapärane koht. Peaaegu mitte ükski soomlane, kellega k6ps on sellest rääkinud, ei tea seda kohta.



Teed ja tänavad on perfektselt siledad, kõik on korralikult aiaga ümbritsetud ja tähistatud. Aiad on piinlikult korras. Lilled õitsevad, muru on niidetud. Mitte midagi ei ole kusagil lohakil ega pooleli. Isegi pisikesed detailid, nagu näiteks postkastid, on terved, puhtad ja säravad ning seisavad sirgelt.



Aga peaaegu mitte ÜHTKI inimest ei ole kusagil näha ega kuulda. Kõik on vaikne. Ei laste kilkeid, ei täiskasvanute juttu, ei ole näha kedagi aias tööd tegemas ega tänaval koeraga jalutamas. Ainult ühest aknast kostab tasast jutukõminat ning kaugemalt järvelt üksiku paadimootori põrinat.



Hääbuv küla. Lapsi ega noori ei ela siin peaaegu üldse. Paar mälestusmärki (üks "aasta küla" tiitliga kusagilt 1990-te algusest, teine Teise Maailmasõja päevilt) räägivad küla kuulsusrikkast ajaloost. Vana raudteejaama taga kõrgel suurte puude vahel on mingi kotkapesa-taoline onn, millel katuseks suur avatud raamatu kuju - kunstiteos.






Peamine tööandja -- saeveski -- on tegevuse lõpetanud rohkem kui kümme aastat tagasi. Ümbruskonnas tegutsenud neljast poest on kõik suletud. Ainult juuksur ja keraamikaäri töötavad -- kui neile helistada ja aeg kokku leppida. Raudtee läheb külast mööda, kuid rongid seal enam ei peatu juba üle kümne aasta. Raudteejaama mälestab vanale rööpapaarile tõstetud punane velodresiin.






Laste mänguväljakulgi on muru ilusasti niidetud ning kiiged-karusellid-liumäed-liivakastid korras, kuid ämblikuvõrke täis. Näib, et sealt pole laste kilkeid ammu kostnud. Kui Mia ja Pia seal mängisid, siis tulid mõned kohalikud sellist imeasja lausa vaatama.






Õhtul võtsid k6ps ja tema kaasalsed ette jalutuskäigu järve äärde.






Jalgrada lookleb läbi kaljuse metsa järve ääres. Raudteelt keerab ära üks vana lisaharu, osaliselt juba üles võetud, viib jalgraja kõrval järve äärde ja lõpeb mingi vana sildkraana-taolise konstruktsiooni varemetega. Keset seda raudteed, st. kahe rööpa vahel, kasvab ligi 30 cm-jämeduse tüvega kasepuu -- ilmselt pole sedagi raudteed ikka päris ammu kasutatud :)






Saime kokku kahe kohaliku vanema naisterahvaga, kes tulid järve äärselt kaljult pikniku pidamast - endise kooli endised õpetajad. Nendelt saime teada, et too kraana ning raudtee on seotud palgiparvetamisga, mida sealkandis viimati harrastati oma 50 aastat tagasi. Need naisterahvad rääkisid muudki huvitavat sellest paigast.



Vaat niisugune koht on siin maamuna pääl olemas. K6psule avaldas muljet see vaikus, nostalgia ja mõningane nukruski, mida seal võis kogeda.