Friday, August 2, 2024

Kass ja pääsukesed, 2. osa

See lugu läks tegelikult edasi niiviisi:

Siis aga avanes uks ning õue jooksis koer. Ta hakkas asjalikult aias ringi nuuskima, püüdes leida mõnda uut lõhna tuttavates kohtades, nagu tavaliselt. Algul ei pööranud kass talle mitte mingit tähelepanu, nagu tavaliselt. Korraga aga tõstis ta pea ning hõikas: "Koer! KOER! Tule siia." "Mis? Kas sa tahad minuga mängida? Päriselt ka või??" oli koer üllatunud, kui kassi juurde sörkis. "Jah." turtsatas kass. "Too puuriidast üks halg."

Koer aimas, et nüüd hakkab midagi huvitavat juhtuma, ning tormas galopeerides ja kõrvade lehvides eemale puuriida poole. Peagi oli ta tagasi, puuhalg hambus. "Pane see siia maha.", õpetas kass. "Trepile lähemale. Veel natuke. Just. Nüüd keera seda otsa natuke maja poole. Ei, teist otsa. Just. Nii. Veel natuke. Korras. Las jääb maha." Koer, olles teinud nagu kass õpetas, jäi nüüd erutunult saba liputades ja keel suust väljas ootama, mis edasi saab. "Nüüd mine too see lauajupp, mis kuuri seina ääres vedeleb", jätkas kass, endiselt samal kohal lesides. Koer galopeeris lauajupile järele. Tal läks pisut aega, et seda korralikult hammaste vahele saada, aga peagi oli ta sellega tagasi. Kass asetas jälle ühe esikäpa teise järel laisalt endale rinna alla ja jätkas koera õpetamist: "Pane see risti puuhalule peale. Keskele. Jah, nii. Tubli." Koer tegi nagu kästud ja oli kiitmise üle isegi päris uhke.

Nüüd tõusis kass püsti. Ta uuris lauajuppi mõtlikult. Seejärel astus ta lauajupi sellele otsale, mis oli vastu maad, vaatas koerale päris tõsise näoga otsa, ja ütles veidi vaiksemal toonil: "Kuula nüüd hoolega. Roni trepi peale. Jah, just sinna, kõige kõrgemale. Nii. Kui ma märku annan, siis hüppa kõigi nelja käpaga lauajupi õhus olevale otsale. Said aru?" Koer noogutas.

Siis võttis kass sisse sellise asendi, nagu hakkaks saaki varitsema, ning sihtis pilguga otse ees lendlevaid ja sädistavaid pääsukesi. Pääsukesed olid selleks ajaks kassi sootuks unustanud. Nad olid ametis putukate õhust püüdmisega ning tähtsate lõunamaale lendamisega seotud küsimuste arutamisega. "Nüüd!", sisistas kass viimaks. Ja koer hüppas. Ta hüppas täpselt nii nagu kass oli õpetanud: kõigi nelja käpaga lauajupi õhus olevale otsale.

Kuna koer oli palju suurem ja raskem kui kass, siis paiskus kass lauajupi teiselt otsalt hooga üles. Väljasirutatud käppadega vehkides vuhises ta läbi õhu. "Kass lendab!", kriiskas üks pääsukestest. Ega kass muidugi ühtki pääsukest kätte ei saanud, see on selge. Teatavasti on pääsukesed lindude maailmas ühed kõige kiiremad ja osavamad lendajad. Isegi kullid ei saa neid tavaliselt kätte, rääkimata lendavatest kassidest. Aga siiski - üks parajasti lennul olnud pääsuke pidi küll peaaegu kassiga kokku põrkama. Ta laskis ehmatusega oma püütud putukad noka vahelt lahti ning suutis alles viimasesl hetkel kassist mööda põigata.

Teine asi, mis on täiesti selge, on see, et ega katapuldist lendu lastud kass kuigi kaua õhus ei püsi. See on siiligeli selge, rääkimata kassist, koerast või pääsukesest. Seega võttiski kass hetke pärast suuna maa poole tagasi. Võiks ju arvata, et nüüd sai kass kukkumisel kõvasti haiget. Aga ei saanud, sest teatavasti maanduvad kassid alati käppadele - isegi siis kui nad on vanad paksud karvased kõutsid. Peagi vantsis kass tagasi oma endisele kohale maja seina ääres sooja päikese käes, võttis sisse endise asendi, ning asetas endistviisi ühe esikäpa teise järel laisalt endale rinna alla. Aga tuju oli tal nüüd päris hea.

Wednesday, September 9, 2020

Kass ja pääsukesed

Selle loo me mõtlesime välja koos Eliisega hommikuti ratastega lasteaeda sõites:

Oli unine hilissuvehommik. Aia taga kõrges rohus paistsid jahedaid kastepiisku täis ämblikuvõrgud. Neid oli nii suuri kui ka väikeseid. Jahedaid kastepiisku olid täis ka mitmed õied sealsamas. Päike polnud enam nii särtsakas kui kevadel või südasuvel. Ta kerkis laisalt, algul justkui haigutades, lastes oma helekollasel valgusel läbi jaheda udu paista.

Vana paks mustakirju kõuts oli kohe hommikul halvas tujus, sest perenaine oli talle andnud mitte tema lemmiksööki, vaid ühte teist - mitte nii lemmikut. Kulm kergelt kortsus, lonkis ta õue ning seadis ennast maja seina äärde esimeste päikesekiirte kätte lesima. Selle aja peale oli udu mõnevõrra taandunud ning päikesevalgus oli muutunud soojemaks ja eredamaks. Perenaine oli pannud endale töökostüümi selga ja kerge mantli peale ning kiirustas nüüd kontsade kõpsudes auto poole, et tööle minna. Kass kergitas selle peale korra pead, tõmbas siis kulmu veelgi rohkem kortsu, keeras ühe esikäpa teise järel laisalt endale rinna alla ja pobises vaikselt omaette: "Noh, ei toonudki mulle midagi paremat!? Mis mõttega sa seal niisama siis ringi käid??"

Soojenev ja helenev päikesevalgus virgutas ka sealsamas eletritraadil tukkuvaid pääsukesi. Pääsukesed olid valmistumas oma elu üheks raskeimaks katsumuseks: lennuks lõunamaale. Selleks olid nad kogunenud suurde parve ning veetnud öö konutades tihedalt üksteise kõrval elektritraadil. Nüüd aga virgutas neid aina soojemalt paistev päike. Kõhud oli neil ka nüüd tühjad. Seega oli tarvis minna putukaid püüdma.

Noored pääsukesed alustasid esimesena sädistamist ja lennuharjutusi. Nad tegid läheduses aina pikemaid tiire, naastes iga mõne aja tagant oma traadile tagasi. Peagi oli udu hajunud ning päev tundus juba päris suve moodi. Noored pääsukesed tegid aina uljamaid lennuringe ning sädistasid aina reipamalt.

"Emme! Issi! Onud! Tädid! Vaadake seda!!" sädistas üks alles sel kevadel munast koorunud pääsuke. Ta sööstis paari tugeva tiivalöögiga nagu kuul taevasse, tegi seal kerge vaevaga paar surmasõlme nagu vigurlendur, siis pikeeris osavasti allapoole, seejuures ühele ja teisele poole kurvitades nagu slaalomisõitja, haaras peaaegu ühel ja samal hetkel õhust kaks kärbest noka vahele, ja lõpuks maandus täpselt traadile tagasi.

Peagi oli terve õhk lendlevaid ja sädistavaid pääsukesi täis. Nad sädistasid läbisegi: "Hakkame juba homme minema!!" "Ei, hakkame juba täna!" "Mina tean kõige paremat teed lõunamaale! Meile koolis õpetati!" "Ei mina tean veel paremat!" "Aga mina suudan kõige kauem järjest lennata!" "Aga mina jaksasin ükskord tükk aega isegi vastu tuult lennata!" "Me läheme Gibraltari väina kaudu, eksole?" "Eii, seal on tormioht liiga suur, me läheme ikka Israeli kaudu!"

"Ise alles noored ja pole kunagi päriselt lõunamaale lennanud, aga näe juba vaidlevad ja kiitlevad," sädistas üks vanem pääsuke traadil istudes. "On alles ninatargad need meie noored jah," nõustus teine sealsamas kõrval. "Nooh, ärge nüüd nii ka hurjutage, eks noorsugu peabki julge pealehakkamisega olema - see viib meie elu edasi," sädistas üks kõige vanematest ja elukogenumatest pääsukestest ülemiselt traadilt.

"No kas te ei võiks lihtsalt VAIT olla!" uratas järsku kass. Nüüd oli ta veelgi halvemas tujus. Ta jätkas omaette pobisedes: "Tüütud säutsuvad sulepallid. Minge jah lõunamaale ja minupoolest jäägegi sinna. Saabki teist lõpuks rahu. Sööks teid ära hea meelega, aga teist poleks mingit kõhutäit kah - ainult mõttetu sulehunnik." "Hehehee, sa ei saaks meid kätte nagunii!", sädistas üks pääsukestest, kes oli kassi pobinat lennul kuulnud, ja teised jätkasid sealsamas läbisegi: "Ükski kass pole kunagi ühtki pääsukest kätte saanud!" "Kassid on nii lollid et ei oska isegi lennata!" "Jaa, ja sa oled ka liiga paks et üldse õhku tõusta!" "Sa lendad sama hästi kui siga!"

Sellise jutu peale kass ainult urises tasakesi ning keeras taas ühe esikäpa teise järel laisalt endale rinna alla.

Wednesday, August 14, 2019

Mõisavare

See oli umbes kümme aastat tagasi. Mia oli alles väike, Pia päris pisike. Ema elas veel ning tervis oli tal veel hea. Oli kevad - minu lemmikaastaaeg. Taevas oli sinine, päike paistis heledalt, pajuurvad olid õide puhkenud. Lund oli ainult natuke järel - suuremate puude all ja metsa ning majavaremete põhjapoolsel küljel. Päikesepoolsel metsaalusel võis näha esimesi sinililli. Elu oli ilus.

Olime jälle tulnud perega oma maadele metsatööd tegema ja kevadet avastama. Mõisahoone hallid kivivaremed seisid nagu ikka metsa ääres ning lõunapäike kuldas need oma kiirtega üle (tegelikkuses on seal hoopis väikese talumaja varemed, millest ainult vundament järel. Aga unenäos oli millegipärast kahekorruseline mõisahäärber, millel seinad veel püsti ja katus osaliselt peal). Parajasti oli kätte jõudnud lõunaaeg. Ema oli keetnud lõkkel pajas suppi ning kutsus kõiki sööma. Me isaga jätsime metsatöö pooleli ja hakkasime astuma varemete poole. Mia mängis sealsamas lõkke ja varemete läheduses ning aitas vahel ema. Triinu oli veidi eemal suure kase varjus ning kiigutas vaikselt vankrit, kus pisike Pia oli just lõunaunele jäänud. Peagi sõime kõik koos maitsvat suppi (välja arvatud muidugi pisike Pia, kes oli saanud rinnapiima ja magas nüüd mõnusasti oma vankris) ja tundsime rõõmu kevadisest värskest õhust, tegusast pühapäevast ning üksteisega koos olemisest.

Kuidagimoodi läks jututeema sellele, kuidas vanaema, kes oli meie mõisas sündinud ja üles kasvanud, oli kord rääkinud, et seal olevat kummitanud (tegelikkuses pole sellist juttu kunagi olnud, aga unenäos oli). Miat hakkas see teema väga huvitama. Ta sõi kiirustades oma supi lõpuni ning sikutas mind varrukast, et ma tuleks majavaresse vaatama, et kus need kummitused siis on. Mäletasin lapsepõlvest seda vanaema juttu kummitustest küll, aga selles jutus eriti detaile polnd. Vanaema polnud maininud, kas ta nägi kummitusi ise või ainult kuulis kelleltki teiselt nende kohta. Samuti ei olnud ta kirjeldanud, et millised need kummitused siis olid ja mida nad tegid. Ega ma isiklikult ei uskunud ka kummitustesse. Pealegi tundus see ilus kevadine keskpäevatund olevat kõige ebasobivam hetk üldse igasuguseks kummitamiseks. Aga läksin koos lapsega majja. Astusime peatrepist üles, kõndisime pisut tolmuses ja risuses avaras koridoris ning suundusime ühte väikesesse tahatuppa, mis oli olnud vanaema lapsepõlvetuba.

Aknaavast sisse paistev päike valgustas tuba. Tema kiirtes hõljusid arvukad väikesed tolmuterad. Põrandalauad olid mädanenud ja osaliselt sisse vajunud. Nurgas vedeles krohvitükkide, mööblijuppide ja muu toasisustuse jäänuste seas üks vana mänguasi. See oli üks imelik mänguasi: pruunist riidest korralikult kokkuõmmeldud ja kaltsujuppe täis topitud linnu keha, millel oli portselanist vanaaegse inimnuku pea. Vanavanaisa, kes seda mõisa 1920-datel ja 30-datel viimati pidas, oli olnud osav rätsep. Ju ta siis ka sellise mänguasja valmis tegi.

Korraga juhtus midagi väga veidrat: see mänguasi pööras oma nukupea minu poole ja lausus vaiksel härdal häälel: "Palun mine üles raamatukogutuppa. Seal on üks pesunöör ja üks vibunöör. Palun tee neist pilti." Lausus ning seejärel oli taas elutu vana tolmune mänguasi, nagu ma teda seal juba lapsepõlvest peale mäletasin olevat.

Jah, me mõlemad Miaga nägime ja kuulsime seda selgelt. Vahetasime pilke. See ei saanud olla mingi meelepete. Mul oli päris kõhe tunne. Mõisa omanikuna ja selle rajajate järeltulijana pidin ma seisma silmitsi kummitustega. Kas nad tahavad mulle midagi öelda? Kas neid vaevab mingi aegade hämarusest lahendamata jäänud müsteerium? Kas on siin mõne esivanemate draama järelkaja? Ma pidin neid kuidagi aitama. Pealegi oli meil Triinuga kindel kavatsus mõis taastada nind sellest endale ja oma lastele kodu luua.

Jahmunud vaikusehetke katkestas Mia, kes haaras mul jälle varrukast ning vedas toast välja, koridori teise otsa, lagunenud treppi mööda üles teisele korrusele ja ümber nurga hämarasse raamatukogutuppa. Tema ei kartnud üldse. Talle tundus see kõik ääretult põnev. Sel hetkel ma tahtsin ka olla viieaastane laps.

Keset raamatukogutoa tolmust ja sissevajunud põrandat lebas väike tuhmunud ja osaliselt lagunenud punakat värvi puust kast. Kasti kaanel vedeles kaks erinevat nööripundart. Kuna muid nööre toas ei paistnud, siis tegin neist pilti (mobiiltelefonid olid sel ajal veel valdavalt nuppudega ja ilma kaamerata, aga mul oli komme metsas alati fotoaparaati kaasas kanda, sest iga hetk võis saada ilusaid looduspilte). Seejärel vahetasime Miaga jälle pilke ja kehitasime õlgu. Miks need nöörid olulised on? Mis ma selle pildiga nüüd edasi teen? Hakkasime juba minekule pöörduma, kui mul tekkis tahtmine korra sinna kasti sisse vaadata. Olin kasti muidugi varem sadu kordi uurinud ja teadsin, et see on tühi. Ka seekord oli kast tühi. Ainult tema põhjale tolmu sisse oli sõrmega kirjutatud: "AITÄH!".

Sunday, April 30, 2017

Kevadõhtu

Jälle üks päevake õhtasse veeret'
ja läinud ta ongi - korra vaid peeret'.
Täna ei viitsinud midagi teha -
ei vinnata harki, ei kratsida reha.
(Võind laotada sõnnikut, riisuda kulu -
tea, kas olnuks sest erilist tulu.)
Nüüd musträstas kuusikus õhtast veel jaurab
ja pliidi peal õnneks miskit veel aurab.
Oh läheks veel õue ja nuusutaks eha?
Ah, las jääb. Parem kinnitan keha.

/kodus, aprill 2015/

Meenutusi minevikust: jõuluõhtu

Laternate vihus keerleb
valgeid helbeid langeb teele
seal, kus Sinu särav kodu,
seal, kus seisan, tume kogu.
Seal, kus Sinu loos vist praegu
on rõõmu, õnne, ehk ka naeru.
"Miks seisad seal sa, tume kogu?
Miks ei leia teed sa koju?
Miks ei saa osa jõuluimest?
Miks on sul ainult külm ja pime?
Miks ei ole hinges rahu?
Miks kõik ei südamele mahu?"
Ma tahaks olla nagu Sina
särada ja olla kena,
armastada, endast anda.
Tahaks kus'gil kaugel randa
et me käsikäes võiks joosta.
Tahaks olla Sinu loos ma.
Oh elanuks Sa teises ajas
või hästi kaugel suures majas
või oleks kõik see möödas ammu,
siis ma ehk õnnerada sammuks.
Oh oleksin ma juba vana,
siis oleksin ehk jõuluvana.
/Janale, dets. 1998, hiljem muudetud/

Monday, September 12, 2016

Meenutusi minevikust: Pariis

Daam sinises, kingakonts nii pikk
seal astub, sigar peenike kui tikk.
Sillal sõitmas on metroo,
ning peatub punane Renault.
Siin kirju sagin, boulangerie,
istun, mõtlen: "Oleksid Sa siin.."

Kui oleksid Sa siin ja kui must hooliks,
siis me ehk praegu saia nooliks
või hoopis maitseks veinisõõmu
ja tunneks sellest kõigest rõõmu.
Me Louvrie's vaikselt kõnniks ringi,
moetänavatel vaatleks kingi,
käiks käsikäes Montmartre'il ära,
meil silmis oleks sama sära.

Ja õhtul Seine'i jõel või kaldal
vaid korraks Sinu juukseid valgeid
tuules minu põsel liiguks
või siis ainult väik'seks viivuks
ma tunneks Sinu ihu lõhna.
Siis tummalt südamest ma õhkaks.

Nüüd hoian pihus, tornist tulles,
üht killukest Pariisi Sulle
ja panen põue - seal kus süda -
ja mõtlen Sulle öelda seda,
kui Sind kord veel näen, kui julgen,
et tõin selle kingiks Sulle.
Ja kui ei näe, ei julge öelda,
siis las aastad läh'vad mööda,
siis las mälestuseks mulle
jääb see killuke Pariisi Sulle.

/Maretile, Pariisis 1997 kevadel, kirja panud ja viimistletud hiljem./

Wednesday, September 2, 2015

Jätk eelmisele unenäole

Püüan sellele loole nüüd juba ilmsi jätku kirjutada

*********

Maja poole tagasi hiilides mõistsin, et Kaliliga pole tänapäeval midagi teha. Seega enne, kui hakkasin jõudma lagendikule, mille teises servas paistis talu, peitsin Kalili kõrgemale kuuse otsa tihedate okste sisse ning jätsin koha erinevate märkide järgi meelde. Eemaldasin igaks juhuks salve ning peitsin selle eraldi ühe lähedal asuva puu juurte alla. Mõtlesin, et kui see kõik on läbi siis saadan Kaitseliidule teate.

Ettevaatlikult vaatasin puude vahelt üle lagendiku. Kõrreliste ja noorte kuuskede vahelt paistis eemal kaugel lagendiku teises otsa minu sinine Nissan, mis seisis puukuuri taga. Mingit suuremat liikumist polnud talu juures märgata, aga ma olin alles liiga kaugel, et seda lõplikult otsustada.  Igatahes tuli nüüd olla väga ettevaatlik, sest HALi "silmad" võisid olla igal pool. Kas HAL võis siiapoole "vaadata"?  Oletasin, HALil võib olla lagendikule suunatud liikumisandurid, mis tunnevad ära suurema liikumise. Tavaline liikumisandur peaks "nägema" liikumist alles mõne meetri pealt ning ta peaks olema seina peal nähtaval kohal. Seega kui mul õnnestuks märkamatult hiilida autost umbes paarikümne meetri kaugusele, siis peaks mu Pebble nutikell võtma Bluetooth LE ühenduse autos asuva telefoniga, mispeale ma saan Carwings-i edasiarenduse abil öelda autole, et ta aktiveeruks ja sõidaks talust eemale metsa vahele, kus ma saaksin autosse tulla. Seda aga üsna kindlasti märgatakse. HAL võib liikumist tuvastada ka videokaamerate ja pildianalüüsi abil. Sellega avastaks ta liikumise ammu enne kui ma autole piisavalt lähedale jõuaks. Võibolla on HAL isegi mind ja meid kõiki pidevalt filminud ning deep learning algoritmide abil endale selgeks teinud nii, et ta mitte ainult ei märka liikumist vaid tunneb mind ka ära. Selle vastu aitaks, kui ma maskeeriksin ennast näiteks väikeseks kuuseks. Kuna vahepeal oli tõusnud ka tuul, mis kõigutas aastaid niitmata lagendikul kasvavaid kõrrepuhmaid ja üksikuid noori kuuski, siis oletasin, et väikese kuusena lagendikul vähehaaval liikudes jään ma isegi pildi muutuseid analüüsivale algoritmile märkamatuks. Veel võis HAL kasutada ümbruse jälgimisel soojuskaamerat. Hakkasin just mõtlema, et selle vastu polegi mul õieti midagi teha, kui märkasin lagendikul rahulikult söövat lambakarja, kes oli umbes minu ja auto vahel. Nüüd võis oletada, et minu soojuspilt on sarnane lamba omaga ja võin seega jääda märkamatuks - kui just HAL ei rakenda väga keerulist stream processing algoritmi, mis tuvastab, et üks lammas liigub väga ebatavaliselt või et kuusel on millegipärast soojaverelise termopilt. Aga selle riski ma hindasin suhteliselt väikeseks.  Niisiis, ennast üleni kuuseoksi täis toppinud ja nende vahelt piiludes asusin kükakil asendis kakerdama lagendiku poole, aeg-ajalt peatudes.  Peab ütlema, et on pehmelt öeldes väga ebamugav, kui sul on põue, püksid, varrukad ja kraevahe paksult teravaid kuuseoksi täis topitud ning sa pead selliselt kükkis liikuma puhmasel pinnasel mitusada meetrit, aga hetkel tundus see probleem väheoluline ning ülimalt kõrgenenud adrenaliinitaseme juures ei pannud ma toda ebamugavust eriti tähele.

Hakkasin juba lammasteni jõudma kui märkasin järsku ehmatusega küljelt minu poole jooksvat koera - todasama, kes mind talust põgenedes taga ajanud oli. Nüüd oli mul vesi ahjus - koera ma oma kuusemaskeeringuga juba kindlasti ei peta. Kahetsesin juba, et ma relva kaasa ei võtnud. Oleksin saanud seda vähemalt enesekaitseks kasutada. Viimases hädas haarasin maast ühe paraja suurusega kivi pihku. Koer lähenes. Asjaliku galopiga jooksis ta minu ja lammaste vahelt mööda, minust oma kolme-nelja meetri kauguselt. Kas ta ei märganudki mind?? Kuidas on võimalik, et sellise lõhnatajuga elukas mind nüüd ei märganud? Märkas küll. Jooksu pealt ilma eriliselt pead pööramata vaatas ta mulle vandeseltslasliku naeratusega sügavalt silma.  Mulle näis, et ta isegi pilgutas oma paremat silma. Ja jooksis edasi, nagu poleks mind olnudki, nagu tal oleks hoopis vaja rutiinselt lambad üle vaadata ja siis tagasi koju sörkida.

Monday, August 31, 2015

Tänaöine unenägu

Sõitsime mingi seltskonnaga puhkama kuhugi Vooremaa metsade vahele ühte ilusasse suurde turismitalusse. Ei mäleta täpselt, kes seal seltskonnas oli, aga meid oli oma kuus ja peresid kaasas polnud. Talu oli tõesti uhke: vana palkmaja koos rehealusega, ilus aed ja kõrvalhooned, kõik autentselt taastatud. Peremees kurtis, et küttepuud ei pidavat tänavu üldse kuivama. Millegipärast ma teadsin, et mingi keerulise ja vähetuntud füüsikaseaduste kombinatsiooni kohaselt peaksid puud kuivama kiiresti, kui need päevaks kinnisesse autosse laduda. Seega kuna oli päikesepaisteline päev ja me pidime veel sinna mitmeks päevaks jääma, siis ladusime koos peremehega minu Nissan LEAFi salongi laeni küttepuid täis.

Millaskil peale seda tekkis meie seltskonnal peremehega mingi suhteliselt mõttetu väike vaidlus, mille peale kogu talu juhtiv pahatahtlik superarvuti HAL otsustas meie seltskonna vangi võtta. Muidu oli HAL siiani tegelenud uste ja akende, valguse, kütte jms. juhtimisega ning toateenindusega. Piisas ütlemisest "HAL, palun alanda minu toa temperatuuri 17 kraadinin ning hommikul kel 6 tõsta uuesti 19 kraadini" või siis: "HAL, palun too mulle väike pudel gaasiga mineraalvett ning lisa see toa arvele" ja oligi tehtud. Nüüd aga sirutusid seintest ja väljas asuvatest esemetest kiirelt välja robotkäed, mis haarasid meist igaühe kinni. Minul ainult õnnestus esikunurgast minupoole liikunud robotkäe eest juhuslikult väga napilt välisuksest välja hüpata.

Tormasin puu najal seisva jalgrattani, hüppasin sadulasse ning kihutasin sellega väravast välja mööda kruusateed talust eemale metsa vahele. Peremees sajatas midagi, koer jooksis lõrinal mulle järele. Kuna mulle tundus, et peremees asus mind autoga jälitama, siis põikasin esimesel võimalusel teelt kõrvale single-trackile ehk jalgrajale. Koer klähvis endiselt kannul ning oli üsna lähedal. Ühel hetkel aga muutus koer ootamatult sõbralikuks ja rahulikus. Peremeest autoga ei olnud ka näha ega kuulda. Kuna mulle tundus, et olen nüüd HAL-i mõjuulatusest väljas, siis jäin hingeldades seisma ning tulin rattalt maha. Koer oli kuhugi läinud.

Jalutasin ratast lükates ja hingeldades jalgrada mööda edasi ning mõtlesin, et mis ma nüüd peale hakkan. Mul polnud ei telefoni ega kaarti. Mul polnud mitte midagi kasulikku kaasas peale ratta. Teadsin ennast olevat suurematest asustatud punktidest vähemalt päeva teekonna kaugusel juhul kui ma väldin suuremaid teid (uskusin ikka, et peremees asus mind autoga otsima).

Selliselt arutledes sattusin kogemata tühjale Kaitseliidu polügonile ning leidsin maast täiesti juhuslikult ühe Kalili koos padruneid täis salvega. Esialgu arvasin, et see teeb mu olukorra lihtsamaks. Mõtlesin, et hiilin tagasi ja ähvardan peremeest, et ta vangid vabaks annaks. Siis aga hakkas mulle tunduma, et peremehe käitumine oli olnud tegelikult kuidagi imelik. Ta meenutas mulle natuke dr. Snauti Stanislav Lem-i romaanis "Solaris" sel korral, kui peategelane esimest korda Snaudiga rääkima tuli. Snaut käitus siis äärmiselt ettevaatlikult, kuna ta ei teadnud kas temaga räägib päris inimene või tollel planeedil elanud imeorganismi loodu. Seega võis peremees ise ka olla oma HALi ori ning sunnitud sellega koos elama. Võibolla tegi ta ainut HALi ees näo, et hakkab mind taga ajama? Äkki oli peremees tegelikult minu poolel? Miks koer kodust väljaspool veidral kombel meelt muutis? Lisaks ma ei teadnud täpselt HALi võimekust ja ulatust, sest kõik sensorid ja aktuaatorid olid korralikult maja seintesse ja muudesse esemetesse peidetud püüdmaks säilitada talu ajaloolist ilmet. HAL võis mind ammu enne märgata kui ma majani jõuaksin ning teha vangidega mida iganes. Ja lõpuks ma ei teadnud üldse, kus asub HAL-i "aju", et seda rünnata. Seega otsustasin, et see ei ole ka hea plaan. Aga teisest küljest tundsin ma väga puudust mingist kriitilisest esemest, mis asus talus minu küttepuid täis laotud autos. Ma ei teadnud, mis ese see on, aga teadsin, et see on kogu olukorra lahenduse võti. Samuti ei saanud ma ilmuda kuhugi asulasse ja paaniliselt küsida luba helistamiseks.  Koos automaadiga oleks mind ilmselt kohe kinni võetud ja keelatud relva omamises süüdistatud, ilma selleta aga lihsalt mitte usutud. Võibolla oleks koos politseiga talusse kohale sõitnud ja peremees oleks lihtsalt head nägu teinud nagu oleks kõik korras. Niisiis, keerasin tagasi lootuses, et mõtlen midagi välja ja jõuan märkamatult autoni.

Ei saanudki teada millega see lugu lõppes, sest hommik jõudis enne kätte.

Sunday, December 29, 2013

K6ps's Ultimate Smartphone Test

I'm writing this in English, in case it interests any smartphone developers worldwide.

The Test

This is the test i intend to put all my current and future handsets through:

  1. I enter my car, switch on the car.
    1. The handset should switch to "car mode". Only unlocking the handset (insert security code, mazelock, fingerprint scan, face recognition, etc.) plus at most one additional simple movement (tap a button, touch an NFC tag, etc.) should be required to switch it to car mode.
    2. When going to car mode, the handset should:
      1. Switch to ringing mode, if it was silent before
      2. Connect to external audio system, if/when it is available (such as Bluetooth headset or car built-in audio)
      3. Launch my favorite music player, if/when external audio system is available and it is stereo (i.e. not if only mono Bluetooth headset is available)
      4. Launch my favorite navigation system and bring it to foreground. The navigation system should show traffic information, e.g. traffic jams, problems on road, police, etc. (such as Waze)
      5. Not go to sleep mode and darken the screen (unless battery is getting emptier than a particular treshold),
  2. I navigate to an address in my calendar entry, address book entry, or a web site.
    1. It should start navigation in my favorite navigation app
    2. Copy and paste of address is the most complicated task that should be needed.
    3. If both a headset and car audio system are active, the navigation voice messages should only come to the headset.
  3. I switch on the car audio player
    1. The handset should resume playing music where it left off last time.
    2. If navigation app is in foreground, the music player should stay in background.
    3. Controlling the music should not require me to take my eyes off the traffic/road (if the car has external music controls (e.g. play, stop, previous, next, volume up, volume down buttons on wheel), the handset should be controllable by these).
    4. If both a headset and car audio system are active, the music should play only in the car audio system.
  4. Navigation (voice) message comes while music is playing.
    1. The handset should smoothly pause or mute the music before the voice message.
    2. It should smoothly resume the music after the voice message.
  5. Incoming call comes while music is playing and navigation is active
    1. The handset should display caller name (if it is in my phonebook) or number on screen with minimal disturbance of the navigation screen
    2. It should smoothly pause or mute the music and start ringing.
  6. I answer incoming call
    1. Answering incoming call should not require me to take my eyes off the road (E.g. it should be automatic, push of a button on headset, push of a button on steering wheel, etc.)
    2. If music was playing, it should be smoothly paused or muted.
    3. If navigation app is in foreground, it should stay in foreground. Only a minimal visual indicator of an active call is allowed.
    4. If both headset and car audio system are active, the call should only be in headset.
    5. If i turn off the headset while call is active, the call should switch from headset to car audio system.
  7. I initiate outgoing call
    1. Initiating outgoing call should not require me to take my eyes off the road (E.g. it should be a push of a button on headset or on steering wheel and voice dialing that resolves contact names also in Estonian)
    2. If music was playing, it should be smoothly paused or muted.
    3. If navigation app is in foreground, it should stay in foreground. Only a minimal visual indicator of an active call is allowed.
    4. If both headset and car audio system are active, the call should only be in headset.
    5. If i turn off the headset while call is active, the call should switch from headset to car audio system.

Some Results

Nokia N9/SailfishOS

The SailfishOS was very recently ported to N9 and it has many issues so far. So i feel it is not time yet to start the test. However, i've installed SailfishOS to my N9 and have played with it a bit.

Nokia N9/MeeGo + ProfileMatic + QuazarMX + Waze unofficial Qt port

Works pretty well, except:

  • Fails completely on the "outgoing calls" section, because it has no built-in voice recognition. There are a few third-party voice command apps, but all of them rely on the Google Voice service, which has no Estonian language support. There is zero chances than any of such apps correctly resolve and Estonian name to a phonebok entry.
  • The Waze port is very raw and has several issues. Also, it is very unlikely that it will be ever updated for N9.
  • Not possible to launch navigation with Waze from address book or calendar entry. Can't copy/paste addresses from some places either, e.g. from an e-mail message body (with the built-in MeeGo e-mail app).

Nokia 5230/Symbian S60

Works surprisingly well. It (the S60) is the only platform so far that i have seen to pass the "outgoing call" test. Some issues:

  • I did not find any app for S60 that switches profiles automatically on certain conditions. However, switching them manually was very straightforward.
  • I did not have any interactive navigation app, but the built-in Nokia Maps was fairly good too.

Others

I have played a little with iPhone 4s and a few Android devices, but i have not systematically performed this test with these. However, i'd expect Android and iOS devices to succeed on everything else (because of multitude of apps available) but fail on the "outgoing calls" section (because of no Estonian language voice support). I have never played with any handheld device of Windows Phone, Blackberry, the newer versions of Symbian, and others.

Sunday, December 22, 2013

Üks umbes aasta tagune unenägu (ja selle hilisem mõningane ilukirjanduslik edasiarendus)

See sai Facebook-is juba kunagi avaldatud, aga igaks juhuks kirjutan ühes tükis siia ka. Tegemist on niisiis ühest umbes aasta tagasi nähtud unenäost edasi arendatud ilukirjandusliku eksperimendikesega.

*********

Õhtuks jõuan muistse kaitserajatise varemete juurde. See on selline nagu neid siinkandis ikka leidub: kollakatest kividest, mitte kuigi suur, liiva täis tuisanud. Kivivare varjust avastan väikese puust onni. Seegi näib ammu maha jäetud olevat. Vast on mõned rändurid enne mind selle siia ehitanud. Otsustan esimese öö siin onnis veeta. Igaks juhuks lükkan onni sisse ka oma päevinäinud mopeedi ning loobun tule tegemisest: kindral oli mind hoiatanud et kuigi piirkond on rahulik ning kohalikud elanikud üldiselt siirad ja lahked, esineb siiski Islami ekstremismi ja viha lääne inimeste vastu.

Enne päikeseloojangut võtan seljakotist videokaamera ja asun varemeid lähemalt uurima. Jalutan tiiru ümber varemete. Seisatan. Toetun hetkeks müürile. Edasi aga hakkab juhtuma kummalisi asju. Kivi, millele toetusin, avaneb. Tema esipaneel kukub eest ära. Selle all on näha müüri sees väike ümar plekist laegas. Mõtlen: "See on nüüd küll pime juhus." ja avan ettevaatlikult laeka.

Laegas on täis väikesi kujukesi. Ühest küljest meenutavad nad selliseid, nagu võib leida poest ostetud shokolaadi-üllatusmunade seest, teisest küljest aga mingeid ebamääraseid arhailisi Budda kujukesi. Kõik nad tunduvad kullast olevat. Igaüks veel eri tooni: mõni on oranzikas, mõni päris hõbevalge, mõni kergelt rohekas. Võtan ühe pihku. See on punakat tooni. Ühtepidi vaadatuna oleks nagu väike rõõmus delfiin. Teistpidi vaadatuna aga Budda mis Budda.

Järsku märkan silmanurgast, et minust vaid kümnekonna sammu kaugusel istub kivihunnikul vana halli habemega beduiin. Ta istub rahulikult, nagu ei läheks talle minu tegevus eriti korda. Tema kehaehitus on kõhna ning tema päevitunud nahk kortsuline. Kuidas on võimalik et ma aarde uurimisse süvenenult tema tulekut ei märganud? Polnud siin ju ühtki hingelist ning kõrbe ja mäestiku piiril looklev teerada paistis mõlemale poole kuni silmapiirini täiesti tühi. Äkki on ta mingi idamaine võlur, kes suudab eikusagilt välja ilmuda? Mida ta minust tahab? Ehmatust varjata püüdes tervitan teda pisut kohmetult oma sisseharjutatud Araabia tervitusega. Ta vastab rahulikult omapoolse tervitusega ning jätkab seal istumist, nagu ei oleks selles mitte midagi erilist et seina seest võib leida kuldaardeid. Mina aga ei suuda rahulikuks jääda.

Tean et nüüd tuleb mingi sekeldus. Käed ja jalad hakkavad värisema. Mõtted tormavad välkkiirelt läbi pea: Kas päästsin nüüd dzinni valla nagu vanas Araabia muinasjutus? Kas on see mingi eriti kavalat seatud lõks püüdmaks lihtsameelseid, uudishimulikke ja kasuahneid lääne inimesi? (Mul ei olnud mingitki kavatsust midagi sellest aardest salamahti omastada. Ei, selline inimene ma kindlasti ei ole. Oleksin ilmselt filminud aardest mõned kaadrid, seejärel laeka endisele kohale tagasi pannud, kivi hoolikalt sulgenud ning edaspidi sellest vaikinud, välja arvatud ehk kõige-kõige usaldusväärsematele inimestele nagu Joukko, C.-J., Celine, toimetaja, kindral ja minu abikaasa. Küll aga oleks mind saanud süüdistada uudishimus. Uudishimu on see, mis mind laegast avama pani. Uudishimu tõi mind üldse sellesse maailmanurka, kaugele kodust. Uudishimu aitas mul valida selle elukutse. Võib julgelt väita, et uudishimu on juhtinud olulist osa sammudest minu senisel eluteel.) Tunnen mingit jõuetut piiratust ja lootusetut nõrkust. Tahaks maha langeda ning anda vanale mehele mõista, et ta võib teha minuga mida heaks arvab, olen selle ilmselt ära teeninud. Samas sunnib miski mind rahulikuks jääma. Äkki on see ikkagi juhus? Äkki ta ei tahagi minust midagi? Paneks külma rahuga aarde seina tagasi, kinnitaks kivi nii nagu oli, puhuks vanamehega väärikalt natuke juttu (kuigi mu Araabia keel on vahepeal üsna rooste läinud ning siinset kohalikku dialekti peetakse mitte kuigi kergeks), jagaks temaga oma seesamisaiad ja külma hirsipudru kui soovib, keeraks onni magama ja loodaks et ärkan hommikul puhanuna samas kohas, võtan seljakoti selga, istun mopeedile ning jõuan kuhugi oaasi veel enne keskpäevast kuumust?

Vanake aga istub edasi. Loojuva päikese viimased kiired valgustavad tema tumedaid silmi.

Wednesday, December 11, 2013

2013-ndast aastast ja kirjutamisest

Mõtlesin juba, et täiesti lootusetu on kunagi jõuda siia veel midagi kirjutada oma väikekodanliku elustiili juures. See elustiil on täis tegemisi abikaasa ja lastega, eluaseme ja koduloomade eest hoolitsemist, karjääritegemist, püüdlust enda ja oma lähedaste tulevikku kindlustada, ehk ka killuke püüdlust olla ühiskondlikult aktiivne, ning veel üks killuke konstruktiivset looderdamist. Aga ometi juhtub aeg-ajalt asju, mis kohe tahavad kirja pandud saada. Ehk nagu Karupoeg Puhh ütleb luuletuste kohta: "Lase aga tulla mis tulla tahab. See on kõige parem viis luuletusi kirjutada." Näiteks käesoleval 2013-ndamal aastal oleks kirjutada:

  • sellest, kuidas Mia on juba suureks lapseks saanud ning teeb iseseisvalt päris keerulisi asju, samuti kuidas Pia on ka vahepeal suureks saanud
  • sellest, kuidas k6ps ja Triinu käisid Horvaatias-Sloveenias ning veel mõnedest reisidest ja reisikestest mis k6psu pere on tänavu ette võtnud
  • sellest, kuidas on olnud esimene aasta ja 25000 kilomeetrit elektriautoga
  • sellest, kuidas on tänapäeval Nokia N9-t kasutada
  • sellest, millised on olnud k6psu pühapäevasportlikud saavutused viimasel hooajal
  • sellest, kuidas k6psu pere vahepeal kohe kümnekonna liikme võrra täienes - nimelt isenditega liikidest paracheirodon innesi ja corydoras aeneus ning nende isendite elust ja tegemistest
  • ja ka mõningatest tarkvara-arendusega seonduvatest filosooflistest küsimustest, mis k6psule on peamurdmist pakkunud
Aga elame-näeme ja vaatame kas õnnestub siia veel kirjutada.

Tuesday, April 10, 2012

Prioriteet 4-5 ideed


Järgnevalt loetleks mõningaid madala prioriteediga ideid, st. mida ma teeksin kui mul oleks peaaegu piiramatult vaba aega ning ka mõõdukalt vaba raha.


  • Taastaks vana-vanavanemate saja-aastase raadio puukasti ning ehitaks sinna sisse multimeedia-arvuti, mille ühendaks koduse audio-videosüstemiga. Muusika kuulamiseks, fotode ja videote vaatamiseks jms.

  • Installiks oma tööarvutisse op. süsteemiks FreeBSD ja prooviks kas sellega saab oma igapäevast tööd edukalt teha.

  • Läheks üle Dvorak-i klaviatuurile.

  • Skänniks korralikult kõik oma vanad negatiivid ja slaidid. Teeks neist albumid.

  • Teeks sedasama ema-isa vanade (alates 1950-dates) filmidega.

  • Vaataks taevatähti. Selleks valiks vaikse selge öö (parem varakevadel, kui sääski ei ole) ning koha, kus ei ole ühtki segavat maapealset valgust lähedal. Lesiks lihtsalt tundide viisi maas ja vaataks taevatähti.

  • Pildistaks aastaaegu. Teeks ühtedest ja samadest vaadetest pilti neljal aastaajal. Või isegi igal kuul.

  • Valmistaks endale ise kingad. Või vähemalt disainiks ise ja laseks käsitööna valmistada. Mingid eriti ägedad, mida kusagilt mujalt ei saa. Avaks koostöös mõne kingavalmistajaga oma väikese kingaäri, kus kliendid saavad valida disaini ja lasta käsitööna teha. Kõik disainid oleks unisex ja saadaval misiganes suurustes.

  • Ehitaks vanavanaisa talu maadele metsa serva onni. Sinna jääks aeg-ajalt ööseks. Kuulaks ööhääli, pildistaks vara hommikul päikesetõusu, vaatleks linde jne.

  • Teostaks mitmed oma matkaideed.

  • Teeks oma vedelema jäänud vanadest arvuti- ja muu eletroonikakomponentidest kunstiteose, kruvides need üksteis kõrvale ja peale suurele vineeritahvlile.

  • Pildistaks kõiki neid Tartu maanteel bussipeatuste seintele, Tallinnas Järvel plankudele ja ka mujale kellegi poolt joonistatud valgeid Riotminke (või kes iganes need on). Teeks nendest fotoseeria või kollaazi.

  • Teeks mõne 1980-dest pärit Polaroid kaameraga igasuguseid pilte ja vaataks mis välja tuleb.

  • Teeks sama 1950-dest päris Ljubitel-iga.

  • Loeks läbi oma vanad matka- ja muud päevikud. Digitaliseeriks parimad palad neist ja kirjutaks blogisse. Eriti tahaks digitaliseerida ja viimistleda oma 2000-aasta Kaukaasia mägimatka päevikut.

  • Loeks iga kuu kaanest kaaneni läbi National Geographic ajakirja. Üldse loeks vist lõputult igasuguseid asju.

  • Käiks regulaarselt Argentiina tango ja/või Salsa trennides. Põhjuseta ei puuduks ka üheltki suuremalt ürituselt ega kogenud välisõpetaja/-artisti osalusega laagrist.

  • Õpiks korralikumalt ära vene keele.

  • Õpiks igasugu huvitavaid aineid MIT OpenCourseWare kaudu.

  • Osaleks mõnes vabavaraprojektis.

  • Teeks regulaarselt kolm korda nädalas ratta-, jooksu- ja rulluisutrenni.

  • Reisiks Kanadasee, Islandile, Mongooliasse, San Marinosse, Austriasse, Portugali, Kuubasse, Tansaaniasse, USAsse jne.

  • Püüaks realiseerida mõnda oma IT arenduse ideed, luues oma startup-firma ning energiliselt seda arendades. Või siis panustaks mõne sõbra sarnasesse ettevõtmisse, millesse on usku.

  • Ostaks mõne vanema ja mitte väga suure ega äkilise mootorratta, näiteks Pannonia või Honda CB-750, sõidaks sellega ning remondiks seda ise, püüdes hoida seda võimalikult originaalsena.


Samas on nii hea et mul seda aega pole, sest see aeg kulub enamasti kõik kõrge prioriteediga valdkondadele:

  • Naised (täpsemalt: abikaasa ja tütred)

  • Erialane töö ja karjäär (tarkvara-arendus)

  • Kodu (maja ja aia korrashoid ning arendus)


Ma olen vist väga õnnelik inimene, et mul on olemas need kolm valdkonda, ma saan nendega tegeleda ning mul läheb nendest üldiselt hästi.

Matkaideed


Kevad tuleb täiega ja sai siin mingitel aegadel mitmetele seltsimeestele/-naistele suure suuga lubatud oma vanadest päevikutest mõningaid matkaideid otsida. Siin on kiire läbikammimise tulemus, erinevate raskusastmetega, ainult Eesti piiresse jäävatest, pisut parandatud-muudetud tänapäevaste teadmistega:


  1. Mõne aastatetaguse roheliste rattaretke marsruudi võimalikult lähedane kordamine oma väiksema seltskonnaga. Eriti tahaks korrata 1999 Tartumaa ja 2001 Lahemaa marsruuti. Kaardid koos teekonna ja vaatamisväärsustega on säilinud. Boonus: tee pilte samadest kohtadest kus siis tegid. Kestvus: 2-2,5 päeva, raskuskategooria: 2a-2b, olenevalt ilmast.

  2. Kombineeritud kajakk-jalgsi-kajakk matk Naissaarele. Kajakkidega Põhja-Tallinnast Naissaarele, seal läbida jalgsi kõik kolm matkarada. Looduskeskuse, tsaariaegse betoonkindluse ja maa-aluste käikude ning miinimuuseumi külastus võiks ka sees olla. Boonus: ehk saab kitsarööpalise suslaga või dresiinaga saarel pisut ringi sõita. Ööbimine looduskeskuse kämpingumajades või telgiga rannal. Kestvus: 1-2 päeva, raskuskategooria 1b-3a, olenevalt lainekõrgusest.

  3. Jalgsi Tallinnast Tartusse, võimalikult sirget joont pidi. Kestvus 2-2,5 päeva, raskuskategooria 5a-5b. Boonus: liikumine ilma pikemate peatusteta, k.a. öösel. Siis on vist juba 7a :)

  4. Kevadise suurvee-aegne kanuumatk mööda põlde-metsi-heinamaid. Sobib hea suurveega aastatel ja seda tuleb teha täpselt õigel ajal. Soomaal saab mõnel aastal juba jaanuaris algust teha. Loobu või Valgejõe ümbruses pole teinekord veel aprilliski hilja. 1-2 päeva, 1b-2a.

  5. Suusamatk Emajõe suursoo peal. Sobib kui soo on külmunud, lund piisavalt ning väljaspool liikumiskeelu aega. 1-2 päeva. 2b-3a. Boonus: teeks väikse tripi mööda Peipsit ka kuhugipoole. Bonus 2: teeks korralikult vanakooli-moodi: ahi, kühvel ja saag seljas kaasa, õhtuks igloo püsti jne.

  6. Rattamatk Peipsi järve põhjakaldal: Illuka-Vasknarva-Kuremäe kant. 1-2 päeva. 1b-2a. Boonus: päev Narvas vaatamisväärsustega tutvumiseks.

  7. Jalgsimatk Vastseliina – Piusa valdavalt jõe äärt pidi. Boonus: Piusa koopad. 1 päev, 1b-2a.

  8. Kombineeritud matk Riisipere-Vormsi-Riisipere ratas-praam-ratas-praam-ratas. 3 päeva, 3a-3b. Riisipere-Haapsalu mööda raudteetammi. Boonus: praami asemel kajakk aga siis on juba 4+ päeva ja 5a-5b ja tahab varustusealasid ja support tiimi.

  9. Rattamatk Setomaale. Marsruut tuleks veel välja mõelda.

  10. Üks uus idee: rulluisumatk Ülemiste – Järvevana tee (kui see ükskord valmis saab) – Järve – Männiku (seal on üks kehva lõik Tallinna piiril) – Männiku tee (uus kergliiklusrada) – Saku –Kasemetsa – Kiisa – Kurtna (vanem kergliiklkustee). 0,5-1 päeva. Boonus: Kurtna mootorrattamuuseum.

Tuesday, April 3, 2012

Teisipäev


Teisipäev see on väga tore päev.
Kõik siis toimib justkui võluväel.
Teisipäev on minu lemmikpäev.
Kõik siis korda läheb, küll Sa näed.



Tegelikult on miskipärast just nii, et teisipäeva hommikud on meie peres kõige sinisemad. Järgnevalt loetelu asjadest, mis kipuvad just teisipäeva hommikuti kõige suurema tõenäosusega juhtuma (ja enamasti mitmekaupa korraga, andes tervikefekti, mis on suurem kui selle komponentide summa):


  • padja-teki külgetõmbejõud on selgelt kõige suurem

  • lapsed ei taha ennast pesta ja ise riidesse panna

  • keegi lastest on vankumatult veendunud, et tahab selga panna midagi, mis ei sobi üldse kokku algava päeva tegemistega

  • sooja vett ei ole sest (puitgraanul-) küttesüsteem on öösel mingi vea tõttu ennast välja lülitanud või minimaalsesse reziimi lülitanud

  • viis minutit enne kodust väljaminekut avastatakse, et midagi oli veel vaja tänaseks ära teha

  • hommikune koosolek või esimene vastuvõtt tööjuures on tavapärasest pool tundi varem

  • nõudepesumasin ja/või põrandapesurobot on öösel mingi vea tõttu jätnud töö pooleli ja/või nõud/põranda mustaks

  • kassid on öösel maja peal pahandust teinud

  • Triinu algavaks päevaks planeeritud riietumiskontseptsiooni kõige olulisem komponent on must/kadunud/kortsus

  • jne..




Huvitav miks just teisipäev..? Esmaspäevadel pole nagu miskit hullu. Kolmapäevadel jne. pole ka väga viga. Teisipäev ei ole mitte kellelgi kõige raskem töö/kooli/lasteaia/trenni/jms päev. Aga ikkagi on teisipäevade sinisus üsna selgelt tunnetatav ning nii on see olnud üsna stabiilselt pikema aja jooksul.



Aga vähemalt on meil otsustatud, et teisipäevad on ka kommipäevad, st. siis tuuakse õhtul komme koju ja süüakse need kõik koos ära. Muudel päevadel kommisöömist võimaluse korral välditakse.

Tuesday, March 27, 2012

Le Grand Bateau


Jazz käib meil aastaringi: on Jõulujazz, siis on Talvejazz, siis tuleb juba Jazzkaar jne. Need kõik on k6psu hinnangul ühed enamasti väga mõnusad asjad.



Talvejazzi raames ning tähistamaks oma 9-ndat pulma-aastapäeva käisid k6ps ja Triinu kahekesi KUMU auditooriumis kuulamas-vaatamas Belgia bändi Le Grand Bateau. See oli ka enamasti väga mõnus asi, õigemini täpselt seda ta oligi.



Tegemist oli šansoonidega, kuhu sisse tipitud mitmesuguseid elemente: särtsakaid ladina rütme, keerulisi trummisoolosid, kahekesi klaveri taga kiiret klimberdamist, isegi midagi rock-i taolist. Tütarlaps laulis maheda häälega, onud mängisid instrumente ja tegid ka laval pisut nalja.



Üks mõneti veider instrument oli neil ka: pool akordioni, millelt oli lõõts eemaldatud. Selle asemele oli ehitatud tagumine sein. Keset seina oli auk. August tuli välja voolik. Onu võttis vooliku teise otsa suhu ja puhus sisse-välja, nagu lõõts normaalsel juhul teeb. Kätega mängis samal ajal klahvidel. On ikka leidlikke..

Thursday, September 29, 2011

K6ps kui talent kingade kollektsioneerimise valdkonnas


Webmedia suvepäevad 2011 olid talendijahi ning loomingulisuse stiilis. Seal sai osaleda Brasiilia ja Aafrika trummide, laulu ning tantsu töötubades. Lõpuks sai neist kõigist poolspontaanselt kokku pandud üks kollektiivne loomingulisuse kompott, kus iga grupil oli oma osa. Sai ka välja näidatud oma loomingulisust T-särgi disainimisel. Nagu ikka, esines Webmedia tantsugrupp ehk Dance BU oma teemakohase etteastega, mida täiendas videoinstallatsioon. Kõike seda me oskame ise teha. Ja palju muudki. Oi kui palju ja kui hästi oskame :) (Vähemalt selline mulje on jäänud).



Aga selle ürituse raames oli avatud ka talentide stend ning Webmedia tüdrukud palusid k6psu kirjutada sinna oma kingade kollektsioneerimise kirest. K6ps siis kirjutas. Kirjutas nõnnaviisi:



You may have seen a MAN walking around in Webmedia office on HIGH HEELS and may have wandered "what the heck..." - that's me :) Shoes are my passion.



Maybe i have that gene which often activates on women and extremely rarely on men. Maybe it is just a common misperception that only women are interested in shoes and and men are not while in reality men are equally interested (there is a research made that supports this theory). Anyways, i have always liked fancy shoes since i was a kid. I have always wanted my shoes to be uncommon and perfect, for as long as i remember. This passion got into a totally new level about five years ago when i discovered men's high-heeled shoes. It was clear that i HAD to get this pair IMMEDIATELY. So i paid quite a lot for it (it was a top designer brand) and from the very first moment i put my feet in, i knew for sure that i'm hopelessly addicted to heels. Novadays i have several pairs of heels and i'm wearing them almost daily. This is my unique style. But besides heels, i of course have lots of other fancy shoes.



My shoe collection is not very big - just about 30 pairs. Each pair is very emotional. Each pair has an extraordinary feature. Each pair has accumulated some particular memories and feelings that always come to my mind again when i put on that pair. In fact, i have only one pair of ordinary shoes: plain black classical men's oxfords by Ecco (just in case i need to go to some funeral or anything like that) and i like that pair too. A few pairs are quite tricky to walk and require skill and confidence. The oldest pair is from 1975 and still has a lot of fun left. The highest heels are 14,5 cm. There are boots, sandals, sneakers, oxfords, loafers, clogs, even flip-flops. There are several different colors. There are a few very expensive shoes. There are the Webmedia's custom-painted white Swedish wood clogs. There are platform shoes, a few of them feature so high platforms that it is dangerous to walk on uneven terrain or drive a car wearing them. There are the Chuck Taylor's sneakers with extra high denim tops. There are blue suede shoes that always remind the the famous Elvis Presley's and Mark Cohn's songs. There are the Vibram FiveFinger toe shoes - the future of adventure sports. There are cowboy-style rainboots that make me smile even under heavy rain. I am constantly in search of new pairs to add to my collection, but unfortunately (or fortunately?) nice extraordinary men's shoes are extremely rarely offered, especially in Estonia. I have purchased most of my collection from some freaky internet stores or from boutiques in some big fashion centers of the world. Especially i'm looking for styles that defy the common strict limits on men's shoes, by designers who can think outside the box. My favorite designers are Jeffrey Campbell, Rick Owens, Natasha Marrow, Acne, Gianni Barbato, Rad Hourani, John Fluevog, and of course Christian Louboutin. I do have a few pairs of women's shoes and i have no problem wearing them. I even have a couple of similar pairs that my wife has, in my size, and we enjoy going out wearing them together. Having my shoes taylor-made and designing shoes myself are something i still have to try.



I like this hobby for several reasons:


  • It does not take much extra time. Shoes is a good hobby for people like me who are very much committed to family, home, and career, and therefore do not have enough time for the more time-consuming hobbies. You can enjoy wearing nice shoes while doing many everyday activities such as work at the office, lecture in a university, shop in a supermarket, attend the kids' school and kindergarden events, have a dinner with your friends, have a night out with your spouse.


  • When you wear fancy shoes, it is harder to be sad, angry, careless, unfriendly, boring, or pessimistic (this is a problem when you need to give time estimates for software development tasks). It is easier to smile, joke, care, get interesting ideas, have fun.


  • Shoes are good investment (i believe). They do take a lot of money, but not so much as many other hobbies. In this hobby, you normally don't consume anything away while having fun. If you have many carefully selected pairs of shoes and maintain them well, they wear out very slowly and break very unlikely. If some style goes totally out of fashion, it will most likely be in again after ten years or so, and start to gain vintage value. Thus, your collection grows over time, which means the value for the money spent grows rather than shrinks.


  • Nice shoes make you more attractive and tend to motivate staying healthy.




So i recommend this hobby to everybody. Life is too short to wear only ordinary shoes. Finally, a word of warning: wearing fancy shoes is highly addictive and attracts special attention of people of the opposite gender (yes, guys take a note on that: this works well for men too) :)

Monday, August 1, 2011

Orissaare-Muhu Öine XDream


Sume suveõhtu, vaikne ja soe. Väike Orissaare linn elab oma vaikset rahulikku elu. Ühes kohvikus peetakse sünnipäeva. Laua taga istuvad pidulikes riietes inimesed, daamid-härrad ja lapsed. Selle avatud uksest kostub suveõhtusse jutukõminat ja laulu. Aga seegi on üsna tasane.



Äkki ilmvad linna mitusada värvilises liibuvas riietuses, numbritega ja kiivritega klouni, kes askeldavad jalgrataste ja seljakottide kallal. Nende liigutused on kiired, täpsed ja läbimõeldud ning seljakottidest tuleb neil välja igasugu veidraid asju.



See on XDreami-rahvas. Kell kümme käib kooli staadionil üks kõvem pauk ja klounid teevad kõik ühekorraga rulluiskudel sealt üsna ruttu minekut. Alanud on ACE XDream-i 2011 kolmas, Orissaare öine pikk etapp.



Natuke kiiret uisutamist ümber linna ning siis pöörduvad klounid kolmekaupa kesklinna tagasi. Nad võtavad kiirustades uisud jalast, istuvad kanuudesse ja ragistavad nendega õhtuhämaruses läbi roostiku Väikese Väina vetele. Lesta traalima? Säinast?? Ei, siiski neid oranzi-valgekirjuid riidest kaste otsima, mis on kaldaroostikku ja saarekestele ära peidetud. Aga miks nad neid just pimedas otsima peavad?



K6ps on ka seal klounide seas. K6psu paatkonnal edeneb esialgu sõit üsna hästi. Aga ainult esialgu. Üldiselt võib arvata, et kui satud ööpimeduses paadiga keset karjamaad ning veel ei tea ka täpselt kus oled, siis oled üsna täbaras olukorras. Aga täpselt nii juhtus, kui me lootsime lõigata otse üle roosaarekeste ja suundusime eelnevate klounkondade poolt neisse rajatud tunnelisse. No pole viga, vaatame kaarti ja kompassi, mõtleme natuke, siis ragistame mingis suunas edasi. Surume kanuu elektrikarjuse alt läbi, ise ronime sellest üle ja olemegi jälle madalas vees. Kanuu küll takerdub algul hundinuiadesse kinni, aga pole viga - ronime põlvini vette ja lükkame takka. Peagi jõuame taaskord mustavasse vabasse vette.



Nüüd on juba täitsa pime. Vee peal paistavad mitmed tuled: eelnevate paatkondade pealambid (neid on mitmeid variante: led-e, ksenoone, ka üks vilkuvate roheliste tulukestega - ikka klounide värk), auto tuled eemal Väikese Väina tammil, ehk ka mõni kauge majakas. Sinna tammi poole me suundumegi, täpsemalt selle Muhu-poolsesse otsa. Tassime paadi üle tammi, istume ratastele ja kaome kuhugi metsade vahele Muhu mustavasse öhe.



Kihutame öistel radadel. Oksad peksavad vastu kiivrit, peaaegu ka vastu nägu. K6psu pealamp sisaldab ainult ühte led-i. See on piisav, et uurida kaarti, aga mitte päris piisav, et näha kõiki ees olevaid lohke ja kive piisavalt kaugelt. MÜRTS!! Oh pärgel, oligi mingi suurem kivi. Lendan ratta pealt nii kiiresti minema et rattakinga tallast jääb pool pedaali külge. Aiaiaiai - puus ja pöial valutavad. Aga, noh, pole viga, pulmadeks (ei, oot, need olid juba ära. 8 aastat tagasi. Küll see aeg ikka läheb ruttu.. Ah, enivei, ükskord ikka) paraneb ära, lähme edasi.



Kord lõpeb rada keset tumedat metsa. Siis ei aita muud kui kompassi järgi suund kätte, rattad õlale ja raginal minema. Siin peab varsti teine tee vastu tulema. No aga ei tule.. Keset pimedat metsa - vana maja. Ei ühtki tulukest, ei ühtki hingelist. Nagu muinasjutus.. Kahju et seda muinasjutulist tunnet ainult viivu tunda jõuab - teisel pool maja leiti kaardi järgi tee üles.



Hakkab koitma uus päev. Juba läheb valgeks. Kord jalgsi, kord ratastel ragistame kadastikes, metsateedel, mingis vanas paekaevanduses, mingi vana raketibaasi varemetel ja šahtides. Und nagu miskipärast ei olegi.



Päike on juba kõrgel kui järsku kaart näitab pikemat teekonda üle vee Kõinastu laiule. Ilma paatideta. Sinna suundub läbi vee kahlates terve rida kloune. Ega's midagi, hakkame meiegi astuma. Vesi ei ole kusagil sügavam kui pisut üle põlve. Mõned klounid püüavad rattaga sõita ning jõuavad ka üsna kaugele.



Saareke elab oma vaikset elu. Tuul, lained, päike. Kadakad ja kivid, sekka suuremaid metsatukki. Nende vahel mõni üksik maja. Ilus, vaikne, romantiline koht suvitamiseks. Kui just mõni lärmakas grupp läbi ei käi, mida aeg-ajalt pidavat juhtuma. Nii väidab üks kohalik mees, kes meile vastu juhtub. Noh, meie, klounid, ehk ei ole kõige tüütum seltskond. Pealegi, me jookseme saare mõne hetkega läbi ja kaome läbi vee tuldud teed tagasi.



Jätnud rattad keset Väikese Väina tammi, algab teine korralikum kahlamine: tammi keskelt Orissaare suunas. Algul on vesi pisut sügavam, isegi rinnuni. Siis aga hakkavad vastu tulema esimesed roosaared ning siin on vesi juba madalam. Keset ühte roosaart leian lõpuks selle, mida ammu juba kartsin leida - korraliku suure haamri. Päris ehtsa kuvalda. Suurima ja raskeima mida ma eales kohanud olen. (Need tänapäevased, mida ehituskaupade poes müüakse, on selle kõrval poisikesed). See haagib end mulle kaela ning teeb edasiliikumise peaaegu võimatuks. Vaevalt suudan jalgu tõsta, rääkimata käimisest või jooksmisest. Pole millelegi toetuda, pole kellelegi loota. Siiski - seiklusspordis on alati loota oma tiimikaaslastele. Nad turgutavad mind pisut magusate geelidega ja jookidega ning lasevad tempo alla. See aitab. Tasapisi läheb enesetunne paremaks. Ja sinna Saaremaa serva, otse Orissaare külje alla kuhugi roostikku see haamer minust maha jääb. Ma ei mäleta kas enne või peale Orissaare tee ületust. Kel huvi, mingu otsigu üles.



Pärastlõunal, kui oleme juba oma 14 tundi järjest teel olnud, jõuame tagasi Orissaare linna. Lõpp on juba käegakatsutavalt lähedal. Siiski ootavad meid enne päris lõppu ees veel mõningad katsumused. Esimene neist on kuulitõuge kooli staadionil. Kolme peale kokku tuleb ületada Eesti rekord. See õnnestub, aga mitte ka just liiga suure varuga. Järgneb Orissaare linnaekskursioon - tutvumine omal valikul linna kuuest vaatamisväärsusest neljaga: sadam, kesklinna piirkond, vana veetorn, elektrijaam. Lõpuks veel kohustuslik värisevate kätega turnimine puude otsa riputatud palkidel. Nüüd, NÜÜD on - tänu taevale - kõik see läbi. Võib rahulikult visata seljakoti seljast, lesida staadionimurul ja nautida sooja seljankat koos teiste klounide ja muude asjapulkadega. Isegi algav vihmasadu ei häiri.



Tulemuseks läheb kirja A-rajal 48-s koht 69-st lõpetanust, mis on JIT-Teami pika ajaloo jooksul vist üks kõrgeimaid kohti. Aeg 14:50:56, trahviaeg mõnede vahelejäetud punktide eest 3:45:00. Hullult hea tunne et SELLE ära tegime.



Tagasiteel võtame Muhust, legendaarsest Koguva külast, Vanatoa talust peale Triinu, Mia ja Pia. Tänu ühele heale inimesele avaneb võimalus seal teha ka väike uinak, pista midagi magusat põske ning oma käega katsuda ehitatavat "uisku" e. Muhu laeva.


Sealsamas koduste kadakate vahel istub endiselt Juhan Smuul. Igaveseks kivissse raiutud, lind õlal ja prillid ninal, vaatab ta mõtlikult merele. Värvilistes riietes klounide kiire tegevus ei paku talle justkui mingit huvi. Võibolla see on nii väike hetk igavikus, et ta ei pane seda tähelegi.

Friday, July 29, 2011

Viljandi Folk 2011


Jälle käidud. Jälle kahekesi. Jälle neljap-reede. Viljandi ikka selline nagu alati: möllu ja rahvast täis lõunamaine suurlinn :)



Seekordsed teravamad elamused ja uued avastused:



  • Kristiina Ehina ja Sofia Joonsi hiiu kandle lugu. Seda elamust me seedisime kahekesi pingil lesides ja värskeid vaarikaid süües mitu tundi, jättes järgneva kontserdi vahele.

  • Tants Joaquin Diaz-i merenge-rütmide saatel.

  • Tuleb välja, et kontrabassi saab mängida ka ise samal ajal ringi kareldes.

  • Hedningarna.



Järgmisel aastal jälle.

Monday, July 18, 2011

Kahekesi Pedassaarel


Tänavusest juulikuisest puhkusest õnnestus k6psul veeta mõni päev kahekesi koos Triinuga. Lapsed olid neil päevil vanaemade juures. Sellise harukordse võimaluse peale ei teadnudki algul mida ette võtta. Tekkis tunne, et nüüd tuleb kõik korraga ära teha, alates niisama vedelemisest kuni maailma parandamiseni.



Viimaks aga küpses suhteliselt eluterve plaan:


  1. Läheme Valkla randa.

  2. Sööme selles forellipüügi-kohas midagi enam-vähem head.

  3. Peesitame pisut rannas.

  4. Vastu õhtut teeme päikeseloojangu-kajakimatka ümber Pedassaare.

  5. Jääme ööseks kahekesi saarele.

  6. Hommikul tuleme tagasi.


Mõeldud-tehtud. Magamiskotid, mõned riided ja veel üht-teist kaasa ning minema. Peesitamisega oli nii ja naa: päike küll paistis mõnusasti, aga tuul oli pisut liiga külm, nii et päris õiget rannamõnu seekord ei olnud.



Kajakimatka osas aitas meid Reimann Retked. Matkajuht tuletas meelde kajakisõidu põhitõdesid, tutvustas meile Pedassaare ja ümbruskonna väiksemate saarekeste loodust ja ajalugu ning lubas jääda omapead ööseks saarele. Sõime pisut kodust kaasatoodud porgandipirukat, tõmbasime paadi kaldale, panime telgi üles. Matkajuht läks oma kajakiga tagasi Valklasse.



Õhtu oli ilus, kuigi pisut jahedavõitu. Päikeseloojangul värvus taevas kõige kaunimatesse loojanguvärvidesse. Kuna taevas oli suuremaid pilvi, siis olid esindatud ka tumedamad ja lillakad toonid. Lesisime rannaliival magamiskottides, üksteisele hästi lähedal ning nautisime seda vaatemängu.



Päike kadus silmapiiri taha ning punased-oranžid-kollased-roosad toonid hääbusid tasapisi tumesinisteks, hallideks, mustadeks. Pilvede vahelt tuli nähtavale suur kollane kuu. Merepind läikis tema paistel. Polnud tuuleõhkugi. Jahedusest hoolimata võtsime end paljaks ning tegime värskendava supluse kuuvalgel. Siis aga pugesime telki sooja magamiskotti teineteise kaissu.



Hommik tervitas meid kerge vihmasabinaga. Taevas oli üleni hall, meri lainetas. Udu varjas silmapiiri, mere ja taeva piiri. Vastaskallast polnud üldse näha. Ainult mõned mustad kogud - lähemalasuvad suuremad kivid - paistsid udus. Meie ööseks välja kuivama riputatud riided olid veel märjemad kui õhtul. Matkajuht saabus meile kokkulepitud ajal vastu - ühele seni udus kiviks peetud objektile tekkisid järsku aerud külge.



Valkla randa tagasi sõites oli lainetus kohati päris märkimisväärne. Siiski jõudsime ilma äpardusteta ja mitme vahva elamuse võrra rikkamana kohale.

Wednesday, May 25, 2011

Tartu Jooksumaraton 2011


Läks, nagu ikka, nii nagu alati :) Ettevalmistus umbes sama mis alati, aeg umbes kahe tunni kanti nagu alati. Ilm oli soe ja päikesepaisteline nagu alati. Samad probleemid ka mis alati. Isegi seda kildu: "Käsna-Kalle Kantpüks - viimane laud!" korrati, nagu eelmisel aastal :)



Hm.. Prooviks järgmisel aastal midagi uut. Kostüümi? Vibram FiveFinger papusid? Või siis hoopis paremat ettevalmistust..?