See sai Facebook-is juba kunagi avaldatud, aga igaks juhuks kirjutan ühes tükis siia ka. Tegemist on niisiis ühest umbes aasta tagasi nähtud unenäost edasi arendatud ilukirjandusliku eksperimendikesega.
*********
Õhtuks jõuan muistse kaitserajatise varemete juurde. See on selline nagu neid siinkandis ikka leidub: kollakatest kividest, mitte kuigi suur, liiva täis tuisanud. Kivivare varjust avastan väikese puust onni. Seegi näib ammu maha jäetud olevat. Vast on mõned rändurid enne mind selle siia ehitanud. Otsustan esimese öö siin onnis veeta. Igaks juhuks lükkan onni sisse ka oma päevinäinud mopeedi ning loobun tule tegemisest: kindral oli mind hoiatanud et kuigi piirkond on rahulik ning kohalikud elanikud üldiselt siirad ja lahked, esineb siiski Islami ekstremismi ja viha lääne inimeste vastu.
Enne päikeseloojangut võtan seljakotist videokaamera ja asun varemeid lähemalt uurima. Jalutan tiiru ümber varemete. Seisatan. Toetun hetkeks müürile. Edasi aga hakkab juhtuma kummalisi asju. Kivi, millele toetusin, avaneb. Tema esipaneel kukub eest ära. Selle all on näha müüri sees väike ümar plekist laegas. Mõtlen: "See on nüüd küll pime juhus." ja avan ettevaatlikult laeka.
Laegas on täis väikesi kujukesi. Ühest küljest meenutavad nad selliseid, nagu võib leida poest ostetud shokolaadi-üllatusmunade seest, teisest küljest aga mingeid ebamääraseid arhailisi Budda kujukesi. Kõik nad tunduvad kullast olevat. Igaüks veel eri tooni: mõni on oranzikas, mõni päris hõbevalge, mõni kergelt rohekas. Võtan ühe pihku. See on punakat tooni. Ühtepidi vaadatuna oleks nagu väike rõõmus delfiin. Teistpidi vaadatuna aga Budda mis Budda.
Järsku märkan silmanurgast, et minust vaid kümnekonna sammu kaugusel istub kivihunnikul vana halli habemega beduiin. Ta istub rahulikult, nagu ei läheks talle minu tegevus eriti korda. Tema kehaehitus on kõhna ning tema päevitunud nahk kortsuline. Kuidas on võimalik et ma aarde uurimisse süvenenult tema tulekut ei märganud? Polnud siin ju ühtki hingelist ning kõrbe ja mäestiku piiril looklev teerada paistis mõlemale poole kuni silmapiirini täiesti tühi. Äkki on ta mingi idamaine võlur, kes suudab eikusagilt välja ilmuda? Mida ta minust tahab? Ehmatust varjata püüdes tervitan teda pisut kohmetult oma sisseharjutatud Araabia tervitusega. Ta vastab rahulikult omapoolse tervitusega ning jätkab seal istumist, nagu ei oleks selles mitte midagi erilist et seina seest võib leida kuldaardeid. Mina aga ei suuda rahulikuks jääda.
Tean et nüüd tuleb mingi sekeldus. Käed ja jalad hakkavad värisema. Mõtted tormavad välkkiirelt läbi pea: Kas päästsin nüüd dzinni valla nagu vanas Araabia muinasjutus? Kas on see mingi eriti kavalat seatud lõks püüdmaks lihtsameelseid, uudishimulikke ja kasuahneid lääne inimesi? (Mul ei olnud mingitki kavatsust midagi sellest aardest salamahti omastada. Ei, selline inimene ma kindlasti ei ole. Oleksin ilmselt filminud aardest mõned kaadrid, seejärel laeka endisele kohale tagasi pannud, kivi hoolikalt sulgenud ning edaspidi sellest vaikinud, välja arvatud ehk kõige-kõige usaldusväärsematele inimestele nagu Joukko, C.-J., Celine, toimetaja, kindral ja minu abikaasa. Küll aga oleks mind saanud süüdistada uudishimus. Uudishimu on see, mis mind laegast avama pani. Uudishimu tõi mind üldse sellesse maailmanurka, kaugele kodust. Uudishimu aitas mul valida selle elukutse. Võib julgelt väita, et uudishimu on juhtinud olulist osa sammudest minu senisel eluteel.) Tunnen mingit jõuetut piiratust ja lootusetut nõrkust. Tahaks maha langeda ning anda vanale mehele mõista, et ta võib teha minuga mida heaks arvab, olen selle ilmselt ära teeninud. Samas sunnib miski mind rahulikuks jääma. Äkki on see ikkagi juhus? Äkki ta ei tahagi minust midagi? Paneks külma rahuga aarde seina tagasi, kinnitaks kivi nii nagu oli, puhuks vanamehega väärikalt natuke juttu (kuigi mu Araabia keel on vahepeal üsna rooste läinud ning siinset kohalikku dialekti peetakse mitte kuigi kergeks), jagaks temaga oma seesamisaiad ja külma hirsipudru kui soovib, keeraks onni magama ja loodaks et ärkan hommikul puhanuna samas kohas, võtan seljakoti selga, istun mopeedile ning jõuan kuhugi oaasi veel enne keskpäevast kuumust?
Vanake aga istub edasi. Loojuva päikese viimased kiired valgustavad tema tumedaid silmi.
No comments:
Post a Comment