Sõitsime mingi seltskonnaga puhkama kuhugi Vooremaa metsade vahele ühte ilusasse suurde turismitalusse. Ei mäleta täpselt, kes seal seltskonnas oli, aga meid oli oma kuus ja peresid kaasas polnud. Talu oli tõesti uhke: vana palkmaja koos rehealusega, ilus aed ja kõrvalhooned, kõik autentselt taastatud. Peremees kurtis, et küttepuud ei pidavat tänavu üldse kuivama. Millegipärast ma teadsin, et mingi keerulise ja vähetuntud füüsikaseaduste kombinatsiooni kohaselt peaksid puud kuivama kiiresti, kui need päevaks kinnisesse autosse laduda. Seega kuna oli päikesepaisteline päev ja me pidime veel sinna mitmeks päevaks jääma, siis ladusime koos peremehega minu Nissan LEAFi salongi laeni küttepuid täis.
Millaskil peale seda tekkis meie seltskonnal peremehega mingi suhteliselt mõttetu väike vaidlus, mille peale kogu talu juhtiv pahatahtlik superarvuti HAL otsustas meie seltskonna vangi võtta. Muidu oli HAL siiani tegelenud uste ja akende, valguse, kütte jms. juhtimisega ning toateenindusega. Piisas ütlemisest "HAL, palun alanda minu toa temperatuuri 17 kraadinin ning hommikul kel 6 tõsta uuesti 19 kraadini" või siis: "HAL, palun too mulle väike pudel gaasiga mineraalvett ning lisa see toa arvele" ja oligi tehtud. Nüüd aga sirutusid seintest ja väljas asuvatest esemetest kiirelt välja robotkäed, mis haarasid meist igaühe kinni. Minul ainult õnnestus esikunurgast minupoole liikunud robotkäe eest juhuslikult väga napilt välisuksest välja hüpata.
Tormasin puu najal seisva jalgrattani, hüppasin sadulasse ning kihutasin sellega väravast välja mööda kruusateed talust eemale metsa vahele. Peremees sajatas midagi, koer jooksis lõrinal mulle järele. Kuna mulle tundus, et peremees asus mind autoga jälitama, siis põikasin esimesel võimalusel teelt kõrvale single-trackile ehk jalgrajale. Koer klähvis endiselt kannul ning oli üsna lähedal. Ühel hetkel aga muutus koer ootamatult sõbralikuks ja rahulikus. Peremeest autoga ei olnud ka näha ega kuulda. Kuna mulle tundus, et olen nüüd HAL-i mõjuulatusest väljas, siis jäin hingeldades seisma ning tulin rattalt maha. Koer oli kuhugi läinud.
Jalutasin ratast lükates ja hingeldades jalgrada mööda edasi ning mõtlesin, et mis ma nüüd peale hakkan. Mul polnud ei telefoni ega kaarti. Mul polnud mitte midagi kasulikku kaasas peale ratta. Teadsin ennast olevat suurematest asustatud punktidest vähemalt päeva teekonna kaugusel juhul kui ma väldin suuremaid teid (uskusin ikka, et peremees asus mind autoga otsima).
Selliselt arutledes sattusin kogemata tühjale Kaitseliidu polügonile ning leidsin maast täiesti juhuslikult ühe Kalili koos padruneid täis salvega. Esialgu arvasin, et see teeb mu olukorra lihtsamaks. Mõtlesin, et hiilin tagasi ja ähvardan peremeest, et ta vangid vabaks annaks. Siis aga hakkas mulle tunduma, et peremehe käitumine oli olnud tegelikult kuidagi imelik. Ta meenutas mulle natuke dr. Snauti Stanislav Lem-i romaanis "Solaris" sel korral, kui peategelane esimest korda Snaudiga rääkima tuli. Snaut käitus siis äärmiselt ettevaatlikult, kuna ta ei teadnud kas temaga räägib päris inimene või tollel planeedil elanud imeorganismi loodu. Seega võis peremees ise ka olla oma HALi ori ning sunnitud sellega koos elama. Võibolla tegi ta ainut HALi ees näo, et hakkab mind taga ajama? Äkki oli peremees tegelikult minu poolel? Miks koer kodust väljaspool veidral kombel meelt muutis? Lisaks ma ei teadnud täpselt HALi võimekust ja ulatust, sest kõik sensorid ja aktuaatorid olid korralikult maja seintesse ja muudesse esemetesse peidetud püüdmaks säilitada talu ajaloolist ilmet. HAL võis mind ammu enne märgata kui ma majani jõuaksin ning teha vangidega mida iganes. Ja lõpuks ma ei teadnud üldse, kus asub HAL-i "aju", et seda rünnata. Seega otsustasin, et see ei ole ka hea plaan. Aga teisest küljest tundsin ma väga puudust mingist kriitilisest esemest, mis asus talus minu küttepuid täis laotud autos. Ma ei teadnud, mis ese see on, aga teadsin, et see on kogu olukorra lahenduse võti. Samuti ei saanud ma ilmuda kuhugi asulasse ja paaniliselt küsida luba helistamiseks. Koos automaadiga oleks mind ilmselt kohe kinni võetud ja keelatud relva omamises süüdistatud, ilma selleta aga lihsalt mitte usutud. Võibolla oleks koos politseiga talusse kohale sõitnud ja peremees oleks lihtsalt head nägu teinud nagu oleks kõik korras. Niisiis, keerasin tagasi lootuses, et mõtlen midagi välja ja jõuan märkamatult autoni.
Ei saanudki teada millega see lugu lõppes, sest hommik jõudis enne kätte.
No comments:
Post a Comment