XDream-i avaetapp Kloogal

Hoolimata sellest, et k6psul on viimasel ajal palju tegemist seoses uue kodu soetamisega ja pere suurenemisega, õnnestus siiski varastada terve pühapäev ja käia sellisel toredal üritusel nagu XDream-i avaetapp Kloogal. Võistkonnaks oli tradistiooniline JIT-Team segavõistkonnana. Segajaks oli seekord varem tundmatu Kersti, kes osutus üsna kangeks naisterahvaks -- hoidis pidevalt parajalt korralikku tempot üleval ning ei lasknud hetkegi hinge tõmmata, rääkimata puhkamisest ja viilimisest :) Tänu sellele saavutas JIT-Team oma viimase viie aasta parima tulemuse.

Stardipauk anti Klooga asulas. Seepeale suundusid rahvamassid kohe järve äärde ja kanuudesse, mis on üsna ebatavaline algus. Kersti rabas kohe ühe paadi ära, lükkasime selle vette, võtsime mõlad kätte ja kukkusime koos teistega vehkima nii kuis jaksasime. Kersti ees, k6ps keskel ja Jan taga. Vesi läks paadisolijate pingutustest sogaseks, aga paatide edasiliikumise kiirus jäi tagasihoidlikuks. Üle 5 km/h ei saanud kuidagi kätte. Justkui mingi vee-elukas hoiaks paati kinni ja peaks peenikest naeru. Või oli asi selles, et mitusada paatides vehkijat kangutasid korraga põhjast nii palju muda lahti, et vesi läks tunduvalt paksemaks? ;-) Igatahes kalad ja muud järveelukad sellest kindlasti hästi ei arvanud.

Seekord valiti k6ps selleks, kes kanuuetapil punkte võtmas käima pidi. Esimene punkt asus stardipaigast kõige kaugemal. Selle lähedal randunud kargas k6ps paadist välja ja pani mööda pehmet metsaalust jooksu punkti oletatava asukoha poole. Hoolimata sellest, et k6psul polnud kordagi elus õnnestunud ühelgi seiklusspordiüritusel kuiva jalaga pääsega, oli k6ps ikkagi optimist ja püüdis joostes märgi kohti vältida. Punkti kätte saamisel aga vajus k6ps kõrkjate vahel kõhuni mudasesse vette. Käes! Tehtud! Järgnes jooks tagasi paati, aga mitte enam kõige kuivemat vaid kõige otsemat teed.

Selliselt võttis k6ps veel mitu punkti. Mõned kaldal, mõned keset järve roostikus, üks kaldal vana mõisahoone varemeis. Ja siis kanuu alguskohta tagasi, paat kaldale, päästevestid seljast ning peale põgusat kaardi uurimist metsa poole jooksu. Oli alanud jalgsietapp, millest suure osa moodustas ragistamine mööda kõrgepingeliini alust kohati vesist raiesmikku. K6ps leidis sealt ühed päikeseprillid, mille vastu hiljem kaotatud/leitud asjade rubriigis keegi huvi ei ilmutanud. Edasi veel mõned punktid vana sõjaväeosa varemeis ning lõpuks tagasi Kloogale, rataste vahetusalasse.

Selle aja peale oli JIT-Team-is välja kujunenud selgepiiriline rollide jaotus: Kersti tegi tempot, Jan orienteerus, k6psule jäid aga kõik ülejäänud rollid, millest olulisim oli möla genereerimine :-) Aga ka eelpoolmainitud kanuuetapil punktide võtmine polnud mitte vähem tähtis roll. Kuna Jan meil ainsana orienteerus (Kerstil polnud orienteerumises kogemusi ja k6psul töötab mõistus selleks liiga aeglaselt), siis avastas k6ps alles tüki aja pärast, et parasjagu on tegemist rattaralliga, kus tuli sõita vahemaade ja tingmärkide järgi, mitte lihtsalt orienteerumisega. Tõele au andes tuleb öelda, et Jan tegi oma tööd laitmatult -- JIT-Team pääses seekord (vist) ilma ühegi orienteerumisveata. Aga XDreami tavaetapist pikematel üritustel on juba tähtis, et vähemalt kaks tiimiliiget orienteeruvad, parandades üksteise vigu kui väsimus hakkab kallale kippuma.

Rattaralli sisaldas ka kaht lisaülesannet: objektide kauguse hindamine ning sõjaväe harjutusväljakul takistusriba läbimine. Kauguse hindamisel anti eksimisel trahviminuteid, mis tuli ära istuda enne, kui võis edasi liikuda. Siin pääses JIT-Team nulliga, nagu ka Vahuri Inglid, kes sellest teadmisest parajasti rõõmsalt kilkama hakkasid. Takistusriba asus Paldiski külje all ja seal tuli igasugustest kõrgustest üle ronida ja alt läbi pugeda, mis viis pulsi üsna kõrgele.

Ralli lõppes Paldiski linnas. Seal pandi alla uisud ning käidi ära poolsaare tipus. Paraku oli hommikuses asjade pakkimise tuhinas ununenud maha Jani uisud. Janil jäi seetõttu poolsaare tipu punkt võtmata ning ta läks jalgsi otse rulluisu lõpupunkti, mis asus poolel teel poolsaare tipust tagasi. Selle eest sai JIT-Team 15 minutit trahvi. Varustusega tegelemine on ikka oluline osa seiklusspordist. Kuna erinevaid liikumisviise on mitu ja vastavalt ka varustust, siis pole selles valdkonnas üldse raske vigu teha. K6ps ja Jan olid seni harjunud ka rattaetapil rattapüksid ja rattakingad jalga panema, aga seekord hakkas k6psule tunduma, et see pole kuigi tark tegu. Sest esiteks võtab riiete ja jalanõude vahetamine aega (ja pole mõtet ka illusioone luua sellega, et paned mõnusad kuivad riided selga -- need saavad kohe jälle märjaks) ja teiseks on rattaetapi vahel enamasti lisaülesandeid või isegi jalgsietappe, mida on rattakingadega pehmelt öeldes üsna sant läbida. Täpselt nii juhtus ka seekord, kus rulluisuetapi lõppedes suunduti pankapidi alla mere äärde coastaleering-etapile (enne oli öeldud, et rulluisuetapile jooksusussid kaasa, k6psul ja Janil aga olid need jäänud Kloogale ratta vahetusalasse). Sestap tuli panga alune retk mööda kiviklibu võtta ette rattakingades. Siin kippusid k6ps ja Jan Kerstist maha jääma. Aga tehtud sai seegi. Järgmisel korral katsetab k6ps kogu raja läbimist ainult tossudega ja samade pükstega. Selleks tuleb rattale korvidega platvormpedaalid külge keerata.

Selliselt liikusid Kersti, Jan ja k6ps Paldiski poole tagasi. Enne sadamat roniti pangast üles. Edasi tuli võtta mitu punkti kindluse varemetes, korra veel ronida pangast alla ja üles tagasi ning lõpuks jälle kesklinna, kus ootasid rattad. Viimane rattaetapp kulges valdavalt rannajoone lähedalt ning viis lõpuks Kloogale tagasi, kus oli finish. Maastik oli siin vägagi vahedusrikas ja huvitav, võimaldades ka otse lõikamise lootuses lootusetult panga alusesse tihnikusse kahe vana okastraataia vahele tupikusse sattumist, pehmes liivas ja kiviklibus ratta lükkamist jms. :-)

See rattaetapp sisaldas tervelt kolme lisaülesannet: tornist laskumine, rannas leiduvatest kividest 111 cm. kõrguse torni ehitamine ning kirvevise. Torni ehitamine rannas on mõnus tegevus, kui seda teha päev otsa rannas vedelemise käigus igavuse peletamiseks. Aga kui seda tuleb teha aja peale, siis on teine asi. Igatahes kukkus see k6psu tiimil paar korda enne kokku, kui vaevu-vaevu püsima jäi. Kavalamad võrukaelad olid siin toonud kaugemalt varemetest neli-viis tellist ning neist torni üles ladunud. Kirveviskel tabasid Jan ja k6ps kolmel katsel ilusasti märklauda, aga kahjuks mitte kirve teraga, mistõttu kirves märklauda pidama ei tahtnud jääda. Sestap tuli läbida trahviring, kus sai suurtest kividest kokku aetud vallist mitmeid kordi üle ronida. Peale seda aga oli finish juba kiviviske kaugusel.

JIT-Team sai lõpuprotokollis kirja segavõistkondade arvestuses 21. koha ajaga 8:48:30. Kaotus võitjale umbes kolm ja pool tundi. Läbitud kilometraazi ei oska täpselt välja tuua, kuna k6psu kiiruse- ja distantsianduri patareid lõppesid millaskil peale rulluisuetappi. K6psu arvates oli see rada ka üks kõige huvitavamatest seiklusspordi radadest Eestis viimase viie aasta jooksul. Tiimi rollide jaotus oli edukas ja koostöö sujus hästi. Tundub, et just tempo tegija rollist on k6psu tiimis seni üldiselt puudus olnud. Igatahes läheks k6ps edaspidi sama tiimiga iga kell luurele ning juba ootabki põnevusega XDreami järgmist etappi. Peab ainult ise lisaks mölagenereerimisele veel varu-orenteeruja rolli ära õppima.

Ainult ühegi pildi peale seekord JIT-Team teadaolevalt ei sattunud.

Mia teooriaid ja kilde, 3. osa

Mia on vahepeal vanemaks ja targemaks saanud ning täiustunud on ka tema teooria inimeste emotsioonide kohta. Enam ei ole ainult must ja punane pall. Nüüd on ka näiteks kollane pall, mis põrkab siis, kui on naerutuju, ja sinine pall, mis põrkab siis, kui oled unine.

Winter XDream 2008

K6ps käis koos JIT-Teamiga (k6ps, Jan, Liinu) hooaja alustuseks Winter XDream-il. Otsustati jalgsi liikumise kasuks. Kuna spetsiaalselt selleks ürituseks ette valmistunud polnud keegi k6psu tiimist, siis otsustati üsna rahulikult võtta. K6ps oli viimasel ajal peamiselt rattaga sõitnud, sestap polnud jooksuettevalmistus kuigi hea. Niisiis, võtti k6ps igaks juhuks kaasa ka matkakepid ja pani jooksutossude asemel jalga matkasaapad. Päris paljud tiimid olid tulnud ratastega, mis võis olla käesoleval aastal võrdlemisi edukas strateegia.

Ilm oli pehmemapoolne ja lumine, aga lumekatte paksust polnud siiski eriti olla. Kohati paistis päike, kohati kiskus sajule. Võistluse keskpaiku viskas korra kõvema lumesahmaka nii, et punkti kontaktauk tuli enne sõrmega lumest tühjaks urgitseda kui sai SI-pulga sisse pista. Siin on meie tiim ühe punkti juures:

Pilti tegi Jan ning siin saab näha veel tema tehtud pilte sellest üritusest. Jan-i kirjutatud jutt ka siin.

Punktid asusid rajal enam-vähem ilusasti ringis ja nad oleks võinud ka ilusasti ringis võtta, kui poleks olnud üht asjaolu: nimelt osad punktid olid joonega ühendatud ja need tuli võtta üksteise järel, st. vahepeal ei tohtinud muid punkte võtta. Selliseid jooni oli kaks tükki keset kaarti üle soo üksteisega risti tõmmatud ja see tegi võistluse märksa põnevamaks. Ühe sellise punktipaari otsustaski k6psu tiim jätta võtmata.

Lisaülesandeks oli mäkketõus ja laskumine vanade valgete Rootsi sõjaväe puusuuskadega, kusjuures tõusul tuli läbida veel takistusriba, mäe järsemas ülaosas ei olnud üldse lund ning kinnisõidetud lumel libisesid need suusad külgsuunas peaaegu sama hästi kui otsesuunas. K6ps siis tatsas mööda kruusasegust mullast mäenõlva üles, tegi ettenähtud tiiru ümber mäe tipus oleva vaatetorni ning hakkas nõlva järsemast lumikatteta osast külg ees alla ronima. Seal, kus lumikate algas, laskus enamik võistlejaid kas istuli ja käte abiga või siis ainult ühel suusal ning teise jalaga suunda ja kiirust korrigeerides (määrustiku järgi pidi vähemalt üks suusk alati jalas olema). K6ps aga tuiskas, nagu ikka, täie hooga ja täiel häälel alla, jalad laiali ja keel ripakil. Kohtunikele otsasõidu vältimiseks (tuletame meelde, et suusad libisesid külgsuunas ka hästi ning seega polnud eriti juhitavad) viskas k6ps end lõpuks hoo pealt külili ja sellega enam-vähem sõit lõppeski. Jäi üle veel uus tõus jalgsi samasse mäkke, vaatetorni otsa ronimine, seal viimase punkti võtmine ning alla ja finishisse.

Kokkuvõttes saavutas k6ps oma tiimiga üldarvestuses 121. koha 187-st, segavõistkondade arvestuses 39. koha 75-st, mis pole üldse hirmus paha tulemus. Aga peaasi oli see, et sellest üritusest sai k6ps järjekordselt hea elamuse. Tänud korraldajaile selle eest.

Äramärkimist väärib veel asjaolu, et too sõjaväesuuskadel turnimine ongi seni jäänud k6psu ainsaks suusatamiskatseks käesoleval pea olematu suusailmaga talvel. Isegi Tartu Maratoni avatud rajast otsustas k6ps seekord (üle päris mitme aasta) loobuda. Kui maraton ise toimub, siis selle püüab k6ps kuidagi läbi nühkida, et oleks lootust Nelikürituses tulemus kirja saada. Muidu aga on k6ps otsustanud sel hooajal suusatamise unustada ja selle asemel hoopis rattasõidule panustada. Kui just ime ei juhtu ja tõeline tali pikemaks ajaks pauguga taevast maa peale ei tule.

Tenerife, 2. osa

Niisiis olid k6ps ja tema naised ennast ilusasti hotellis sisse seadnud ja kaks päeva oma noorest elust maha maganud ja vedelenud ning sihitu jutuga sisutanud. Ei, see ei ole kahetsevalt öeldud. Viimastel aastatel tundub k6psule, et magamine ja laisklemine ei ole mitte kasutu aeg inimese elust, vaid kvaliteetaeg veedetud iseenda ja oma kõige lähedasemate inimestega. Selliselt hakkas k6ps mõtlema siis, kui oli juba lisaks tööinimesele saanud pereinimeseks ning üritas lisaks kooli ära lõpetada ja ka mõne harrastusega vahel tegeleda.

Aga kolmandal päeval, peale hommikupoole-öist korralikumat vihmasadu (mis olevat sealkandis üsna harv nähtus), tuli ka päike püsivamalt välja ja ilm muutus soojemaks. Üldiselt olevat kliima seal ideaalne aktiivsete väliharrastustega tegelemiseks -- millal iganes sa välja lähed, on enam-vähem garanteeritud sobiv ilm. Nii vee- kui maapealseks tegevuseks. Aastaringi on soe ja päikesepaisteline. Ainult novembri-detsebrikuus olla pisut jahedam ja seega ka hotellides ja randades inimesi hulka vähem. See oli just see aeg, mille k6ps ja Triinu omale välja valisid. Ja õigesti tegid: see "pisut jahedam" tähendas, et õhutemperatuur oli u. 24 kraadi. Kui päike väljas oli (ja enamasti oli) siis sai vabalt päevitada. Atlandi Ookean oli umbes sama soe kui Eestis meri siis, kui on juulikuus nädal aega järjest üle 30-kraadi sooja olnud.

Sellel päeval läksid k6ps, Mia ja Triinu mere randa jalutama ning ennast korra vette kastma. Playa de las Americas sisaldas mitut randa. Mõned suuremad ja elavamad, mõned jälle väiksemad ja rahulikumad. Ühte sellist väiksemat randa eraldas kõrvalolevast suuremast rannast kaljunukk, mida mööda läks kahte randa ühendav väike jalgrada. Mia, kes on muidu üsna osav ronija, avastas tol päeval enda jaoks kaljude võlud (ja ka ohud). Algul ronis ta väiksematele musta värvi vulkaanilise päritoluga (nagu kogu selle saare kivimistik on) kividele, mis rannaliivas turritasid. Edaspidi aga aina suurematele, kuni lõpuks otsustas ta jalgraja alguses pisut lõigata ja pani kümmekond meetrit ligi 45-kraadisest kallakust üles enne, kui lapsevanemad (kes samal hetkel tegelesid keskendunult endale sandaalide jalga putitamisega) olukorrast aru said. See kallak muutus lõpupoole väheke järsemaks ning Mial läks seal ronimine raskeks. Kõige kehvemal juhul oleks ta võinud seal sama teed ka alla veereda, kui poleks jõudnud üks onu ülalt raja pealt vastu tulla ja Miale käe ulatada enne, kui k6ps jõudis üles tormata.

Teine pisut ohtlikum moment leidis aset ülal juba keset rada olles, kui k6ps üritas õitsvate viigikaktuste vahelt kaameraga teistest ette joosta, et nende tulekut filmida. Nimelt sellel jooksul k6ps libastus ning käis käpuli, aga õnneks sai ruttu pidama. Ka kaamera pääses põrutuste ning kriimudeta. Jalgrajalt tulnud jõudsid k6ps, Triinu ja Mia õnnelikult suuremasse randa ning edaspidi enam kaljude lähedusse ei kippunud. Ainult vaatasid eemalt, kuidas mäslevad Atlandi lained alt vastu kaljuseina laksasid nii, et vesi vahutas ja pritsis kõrgele üles.

Samas ei lõppenud sellega Mia ekstreemsuselamuste proov. Ta vedas k6psu ja Triinu sihikindlalt rannas ülesseatud batuutide juurde, millel suuremad lapsed benji-hüppe kummidega kinnitatuna kilgete saatel vastu sinist lõunamaa taevast hüppasid. Peagi rippus Mia ka seal kummide otsas ning sooritas oma esimesi hüppeid kõhna tõmmunahkse kohaliku poisi juhendamisel. Päikeseloojangul proovis Mia lisaks ära veel kõik kohaliku rannaäärse mänguväljaku ronimisvõlud.

Samal ajal sai Triinu juhuslikult rannas kokku oma täditütrega. Väike maailm, midagi pole öelda.

Tenerife

K6ps käis paar nädalat tagasi puhkusereisil -- Tenerifel ja koos perega. See oli mitmes mõttes eriline reis, sest k6ps ei olnudki varem soojemas kohas käinud. K6ps on seni üldiselt käinud ikka suviti Eestist külmemates kohtades (Norra, Kaukaasia jms.), talvel veel külmemates (Lapimaa) ning olnud seejuures üsna aktiivne (rattamatk, suusatamine, mägironimine jms.). Samuti sai seekord võetud eesmärgiks mitte niivõrd aktiivne puhkus kui hoopis perega koos olemine. Lisaks mõtles k6ps ära proovida, et kuidas siis on pensionäri kombel paketireisiga reisida, elada heas hotellis kus kõik hinna sees, ning tavalise turistina, kaamera õlal ja plätud jalas, organiseeritud ekskursioonidel mööda vaatamisväärsusi ja suveniiripoode käia.

Oli igati tublisti üle ootuste. Eesmärk sai täidetud, sai perega kvaliteetselt koos oldud nii, et kuhugi pole kiiret. Esimesed kaks päeva k6ps koos perega lihtsalt magas ja oleskles, vestles ja vedeles. Hotellist kaugemale neil päevil ei saanudki. Aga polnud ka eriline probleem, sest hotell oli ise juba suur ja seal oli üksjagu teha. Hotelliks oli Melia Jardines del Teide, mis asus Playa de Las Americas-nimelise puhkekuurordi ääremail rahulikumas ja luksuslikumas piirkonnas. Vähemalt ümberkaudsete hotellide, restoranide ja kaubanduskeskuse (kus müüdi peamiselt kalleid riided a la Prada ja Escada ning veel kallimaid ehteid jms.) järgi võis nii arvata.

See hotell kujutas endast mäeküljele rajatud päris suurt kompleksi, kus tagumises kõige kõrgemas ääres oli ehitatud poolkaares neljakorruseline hoone. Seal asus vastuvõtt, restoran, vaatetorn ning enamik tube. Hoone ees oli bassein. Selles hoones, kõige ülemisel korrusel, sattus olema ka k6psu tuba. Selline vaade avanes esimesel õhtul toa aknast basseinile:



Basseini selle eest algas mööda mäekülge alla valguv aeg koos tohutu kaootilise treppide ja sildade rägastikuga. Tolle aia territooriumil oli ka veel hulk tube mäekülge sisse ehitatud. Päris all treppide-sildaderägastikuga aia lõpus oli teine suurem bassein, eraldi lastebassein, jõusaaliruum, juuksur, massaaz, lastetuba, teine väike söögikoht, palju päevitustoole jms. Juba hotellist ülevaate saamine võttis k6psul ja Mial tükka aega aega. Triinu sai samal ajal veel pisut magada.

Mõned sõbrad olid k6psule enne soovitanud, et pole mõtet sellist paketti võtta, kus kõik söögid hinnas. Et leidub hulgaliselt erinevaid söögikohti, kus süüa ja hinnad ei ole kõrged, ja ühes ja samas kohas söömine iga kord muutub tüütuks, kui samad söögid kohu aeg. Aga ei olnud samad. Õhtusöök oli igal õhtul mingi maailma piirkonna-temaatiline ning valik oli alati suur. Kõige enam maitsesid k6psule kohalikud traditsioonilised koorega keedetud soolased kartulid.

See tuleb ilmselt pikk jutt ja jätkub varsti. Seniks saab näha Triinu tehtud fotosi k6psu veebialbumis. Sedakorda k6ps pilte ei teinud, tegi filmi. Kui Triinu oma uue MacBook-i kätte saab, siis saab hakata videot töötlema..

Ratas talveks rullidele?

Eile tegi k6ps väikse katse - laenas sõbralt rullikud, pani rattale siledad maanteekummid alla ning pani ratta magamistoas rullidele et proovida, mis tunne on. Rullikud ise olid sellised, kus taga kaks ja ees üks rull ning ratas jookseb nende peal vabalt. Tegemist oli siis sellise asjandusega:

Tagumistest rullidest üks oli rihmaga ühenduses ka esimese rulliga ning pani tolle abil esiratta samuti pöörlema. Muidu poleks saanud ju püsti seista.

Algul oligi k6psul tükk tegemist, et see asjandus käima saada. Esimene rull ei tahtnud kuidagi pöörlema hakata. Selgus, et asi selles, et esikumm oli pisut pehmevõitu. Pumpas siis k6ps kummi päris kõvaks ja ennäe -- hakkas tööle. Terve pere kogunes k6psu tegemisi uudistama. Nad seadsid endid mugavalt toolidele-diivanitele sisse ja vaatasid huviga seda järjekordset imeasja, mis k6ps oli koju tassinud.

Esimesed kümme minutit väntamist ei julgenud k6ps käega seinast lahti lasta. Siis hakkas aga tasakaal vaikselt tulema. Lõpuks veeres k6ps täitsa vabalt. Ainult joogi võtmiseks ja asendi kohendamiseks tuli siiski igaks juhuks seisma jääda.

Rullidel väntamine mõjus eriti hästi väntamistehnikale. Kuna väntamisel rakendatava jõu vähendamisel mingis vändatsükli osas hakkavad rullid ka kohe seisma jääma, siis oli eriti hästi tunda, kui tsükkel ei olnud ühtlane. Aga ühtlane vändatsükkel pidavat olema igale endast lugupidavale jalgratturile normiks. Teine asi oli see, et kuna tasakaalu hoidmisega oli ka tegemist ning seda sai kõige paremini teha ühtlaselt vändates, siis see pukk lausa sundis pidevalt keskenduma korralikult väntamisele.

Selliselt väntas k6ps seal tund aega. Pukis väntamine oli küll üsna nüri tegevus, minutid läksid kole aeglaselt. Rattaga tund aega metsas uhades tundub, et pole veel eriti sõitnud, pukil olles aga tundub, et on enam kui küllalt. Põrand juba higist märg ka. Eksperimendi väärikaks lõpetuseks, kui juba jalad pisut väsinud olid, kukkus k6ps veel keset tuba külili ka. Kui selle osa oleks ära jätnud, siis oleks kokkuvõttes see esimene proov rullidel ikkagi puudulikuks jäänud.

Nüüd mõtleb k6ps, et kuna tuleval hooajal plaanis rohkem rattasõidule keskenduda, siis peaks selle asjanduse ikka omale ära ka ostma. Mitte küll ÜKE ega mahutreeninguteks, vaid just väntamistehnika jaoks.

Veel Mia kilde

Mia vaatab viimasel ajal mõnikord Pipi Pikksuka filmi. Seal on üks koht, kus Pipi seletab, kuidas ta õhtuti magama läheb: "Ma ütlen endale algul ilusasti: "Pipi, sa lähed nüüd kohe magama!". Kui see ei aita, siis ütlen kurjalt. Kui see ka ei aita, siis tuleb keretäis." Mia, kes on kasvatatud tänapäevaste humaansete kasvatuspõhimõtete alusel, pole kunagi keretäit saanud ega tea, mis asi see on. K6ps küsib Mia käest: "Kas sa tead mis asi see keretäis on?" Mia: "See on kui tuleb terve auto täis inimesi ja nad panevad Pipi magama."

K6ps ja Mia (tol ajal umbes kaheaastane) sõidavad linnas autoga ja jäävad raudteeületuskoha taha esimesena pidama. Mia: "Onud panid siia selle kõva nööri, et rogid ei tuleks autode teele".

K6ps ja Mia (tol ajal umbes kahe ja poole aastane) tulevad koos lasteaiast. Üks orav lidub mööda männitüve üles ja seejärel ronib puu võras ringi. Mia: "Ma panen siia oravale hoiatuse, et ta alla ei kukuks."

K6ps, Triinu ja Mia arutavad, et mis oleks, kui ostaks lapsele maal kasutamiseks täispuhutava basseini, aga seal kohapeal pole kusagilt eriti vett võtta (k6ps pole veel hakanud maale kaevu ehitama). Mia: "Aga ostame täispuhutava vee ka."