Mõisavare

See oli umbes kümme aastat tagasi. Mia oli alles väike, Pia päris pisike. Ema elas veel ning tervis oli tal veel hea. Oli kevad - minu lemmikaastaaeg. Taevas oli sinine, päike paistis heledalt, pajuurvad olid õide puhkenud. Lund oli ainult natuke järel - suuremate puude all ja metsa ning majavaremete põhjapoolsel küljel. Päikesepoolsel metsaalusel võis näha esimesi sinililli. Elu oli ilus.

Olime jälle tulnud perega oma maadele metsatööd tegema ja kevadet avastama. Mõisahoone hallid kivivaremed seisid nagu ikka metsa ääres ning lõunapäike kuldas need oma kiirtega üle (tegelikkuses on seal hoopis väikese talumaja varemed, millest ainult vundament järel. Aga unenäos oli millegipärast kahekorruseline mõisahäärber, millel seinad veel püsti ja katus osaliselt peal). Parajasti oli kätte jõudnud lõunaaeg. Ema oli keetnud lõkkel pajas suppi ning kutsus kõiki sööma. Me isaga jätsime metsatöö pooleli ja hakkasime astuma varemete poole. Mia mängis sealsamas lõkke ja varemete läheduses ning aitas vahel ema. Triinu oli veidi eemal suure kase varjus ning kiigutas vaikselt vankrit, kus pisike Pia oli just lõunaunele jäänud. Peagi sõime kõik koos maitsvat suppi (välja arvatud muidugi pisike Pia, kes oli saanud rinnapiima ja magas nüüd mõnusasti oma vankris) ja tundsime rõõmu kevadisest värskest õhust, tegusast pühapäevast ning üksteisega koos olemisest.

Kuidagimoodi läks jututeema sellele, kuidas vanaema, kes oli meie mõisas sündinud ja üles kasvanud, oli kord rääkinud, et seal olevat kummitanud (tegelikkuses pole sellist juttu kunagi olnud, aga unenäos oli). Miat hakkas see teema väga huvitama. Ta sõi kiirustades oma supi lõpuni ning sikutas mind varrukast, et ma tuleks majavaresse vaatama, et kus need kummitused siis on. Mäletasin lapsepõlvest seda vanaema juttu kummitustest küll, aga selles jutus eriti detaile polnd. Vanaema polnud maininud, kas ta nägi kummitusi ise või ainult kuulis kelleltki teiselt nende kohta. Samuti ei olnud ta kirjeldanud, et millised need kummitused siis olid ja mida nad tegid. Ega ma isiklikult ei uskunud ka kummitustesse. Pealegi tundus see ilus kevadine keskpäevatund olevat kõige ebasobivam hetk üldse igasuguseks kummitamiseks. Aga läksin koos lapsega majja. Astusime peatrepist üles, kõndisime pisut tolmuses ja risuses avaras koridoris ning suundusime ühte väikesesse tahatuppa, mis oli olnud vanaema lapsepõlvetuba.

Aknaavast sisse paistev päike valgustas tuba. Tema kiirtes hõljusid arvukad väikesed tolmuterad. Põrandalauad olid mädanenud ja osaliselt sisse vajunud. Nurgas vedeles krohvitükkide, mööblijuppide ja muu toasisustuse jäänuste seas üks vana mänguasi. See oli üks imelik mänguasi: pruunist riidest korralikult kokkuõmmeldud ja kaltsujuppe täis topitud linnu keha, millel oli portselanist vanaaegse inimnuku pea. Vanavanaisa, kes seda mõisa 1920-datel ja 30-datel viimati pidas, oli olnud osav rätsep. Ju ta siis ka sellise mänguasja valmis tegi.

Korraga juhtus midagi väga veidrat: see mänguasi pööras oma nukupea minu poole ja lausus vaiksel härdal häälel: "Palun mine üles raamatukogutuppa. Seal on üks pesunöör ja üks vibunöör. Palun tee neist pilti." Lausus ning seejärel oli taas elutu vana tolmune mänguasi, nagu ma teda seal juba lapsepõlvest peale mäletasin olevat.

Jah, me mõlemad Miaga nägime ja kuulsime seda selgelt. Vahetasime pilke. See ei saanud olla mingi meelepete. Mul oli päris kõhe tunne. Mõisa omanikuna ja selle rajajate järeltulijana pidin ma seisma silmitsi kummitustega. Kas nad tahavad mulle midagi öelda? Kas neid vaevab mingi aegade hämarusest lahendamata jäänud müsteerium? Kas on siin mõne esivanemate draama järelkaja? Ma pidin neid kuidagi aitama. Pealegi oli meil Triinuga kindel kavatsus mõis taastada nind sellest endale ja oma lastele kodu luua.

Jahmunud vaikusehetke katkestas Mia, kes haaras mul jälle varrukast ning vedas toast välja, koridori teise otsa, lagunenud treppi mööda üles teisele korrusele ja ümber nurga hämarasse raamatukogutuppa. Tema ei kartnud üldse. Talle tundus see kõik ääretult põnev. Sel hetkel ma tahtsin ka olla viieaastane laps.

Keset raamatukogutoa tolmust ja sissevajunud põrandat lebas väike tuhmunud ja osaliselt lagunenud punakat värvi puust kast. Kasti kaanel vedeles kaks erinevat nööripundart. Kuna muid nööre toas ei paistnud, siis tegin neist pilti (mobiiltelefonid olid sel ajal veel valdavalt nuppudega ja ilma kaamerata, aga mul oli komme metsas alati fotoaparaati kaasas kanda, sest iga hetk võis saada ilusaid looduspilte). Seejärel vahetasime Miaga jälle pilke ja kehitasime õlgu. Miks need nöörid olulised on? Mis ma selle pildiga nüüd edasi teen? Hakkasime juba minekule pöörduma, kui mul tekkis tahtmine korra sinna kasti sisse vaadata. Olin kasti muidugi varem sadu kordi uurinud ja teadsin, et see on tühi. Ka seekord oli kast tühi. Ainult tema põhjale tolmu sisse oli sõrmega kirjutatud: "AITÄH!".