Daam sinises, kingakonts nii pikk
seal astub, sigar peenike kui tikk.
Sillal sõitmas on metroo,
ning peatub punane Renault.
Siin kirju sagin, boulangerie,
istun, mõtlen: "Oleksid Sa siin.."
Kui oleksid Sa siin ja kui must hooliks,
siis me ehk praegu saia nooliks
või hoopis maitseks veinisõõmu
ja tunneks sellest kõigest rõõmu.
Me Louvrie's vaikselt kõnniks ringi,
moetänavatel vaatleks kingi,
käiks käsikäes Montmartre'il ära,
meil silmis oleks sama sära.
Ja õhtul Seine'i jõel või kaldal
vaid korraks Sinu juukseid valgeid
tuules minu põsel liiguks
või siis ainult väik'seks viivuks
ma tunneks Sinu ihu lõhna.
Siis tummalt südamest ma õhkaks.
Nüüd hoian pihus, tornist tulles,
üht killukest Pariisi Sulle
ja panen põue - seal kus süda -
ja mõtlen Sulle öelda seda,
kui Sind kord veel näen, kui julgen,
et tõin selle kingiks Sulle.
Ja kui ei näe, ei julge öelda,
siis las aastad läh'vad mööda,
siis las mälestuseks mulle
jääb see killuke Pariisi Sulle.
/Maretile, Pariisis 1997 kevadel, kirja panud ja viimistletud hiljem./
No comments:
Post a Comment