Monday, August 1, 2011

Orissaare-Muhu Öine XDream


Sume suveõhtu, vaikne ja soe. Väike Orissaare linn elab oma vaikset rahulikku elu. Ühes kohvikus peetakse sünnipäeva. Laua taga istuvad pidulikes riietes inimesed, daamid-härrad ja lapsed. Selle avatud uksest kostub suveõhtusse jutukõminat ja laulu. Aga seegi on üsna tasane.



Äkki ilmvad linna mitusada värvilises liibuvas riietuses, numbritega ja kiivritega klouni, kes askeldavad jalgrataste ja seljakottide kallal. Nende liigutused on kiired, täpsed ja läbimõeldud ning seljakottidest tuleb neil välja igasugu veidraid asju.



See on XDreami-rahvas. Kell kümme käib kooli staadionil üks kõvem pauk ja klounid teevad kõik ühekorraga rulluiskudel sealt üsna ruttu minekut. Alanud on ACE XDream-i 2011 kolmas, Orissaare öine pikk etapp.



Natuke kiiret uisutamist ümber linna ning siis pöörduvad klounid kolmekaupa kesklinna tagasi. Nad võtavad kiirustades uisud jalast, istuvad kanuudesse ja ragistavad nendega õhtuhämaruses läbi roostiku Väikese Väina vetele. Lesta traalima? Säinast?? Ei, siiski neid oranzi-valgekirjuid riidest kaste otsima, mis on kaldaroostikku ja saarekestele ära peidetud. Aga miks nad neid just pimedas otsima peavad?



K6ps on ka seal klounide seas. K6psu paatkonnal edeneb esialgu sõit üsna hästi. Aga ainult esialgu. Üldiselt võib arvata, et kui satud ööpimeduses paadiga keset karjamaad ning veel ei tea ka täpselt kus oled, siis oled üsna täbaras olukorras. Aga täpselt nii juhtus, kui me lootsime lõigata otse üle roosaarekeste ja suundusime eelnevate klounkondade poolt neisse rajatud tunnelisse. No pole viga, vaatame kaarti ja kompassi, mõtleme natuke, siis ragistame mingis suunas edasi. Surume kanuu elektrikarjuse alt läbi, ise ronime sellest üle ja olemegi jälle madalas vees. Kanuu küll takerdub algul hundinuiadesse kinni, aga pole viga - ronime põlvini vette ja lükkame takka. Peagi jõuame taaskord mustavasse vabasse vette.



Nüüd on juba täitsa pime. Vee peal paistavad mitmed tuled: eelnevate paatkondade pealambid (neid on mitmeid variante: led-e, ksenoone, ka üks vilkuvate roheliste tulukestega - ikka klounide värk), auto tuled eemal Väikese Väina tammil, ehk ka mõni kauge majakas. Sinna tammi poole me suundumegi, täpsemalt selle Muhu-poolsesse otsa. Tassime paadi üle tammi, istume ratastele ja kaome kuhugi metsade vahele Muhu mustavasse öhe.



Kihutame öistel radadel. Oksad peksavad vastu kiivrit, peaaegu ka vastu nägu. K6psu pealamp sisaldab ainult ühte led-i. See on piisav, et uurida kaarti, aga mitte päris piisav, et näha kõiki ees olevaid lohke ja kive piisavalt kaugelt. MÜRTS!! Oh pärgel, oligi mingi suurem kivi. Lendan ratta pealt nii kiiresti minema et rattakinga tallast jääb pool pedaali külge. Aiaiaiai - puus ja pöial valutavad. Aga, noh, pole viga, pulmadeks (ei, oot, need olid juba ära. 8 aastat tagasi. Küll see aeg ikka läheb ruttu.. Ah, enivei, ükskord ikka) paraneb ära, lähme edasi.



Kord lõpeb rada keset tumedat metsa. Siis ei aita muud kui kompassi järgi suund kätte, rattad õlale ja raginal minema. Siin peab varsti teine tee vastu tulema. No aga ei tule.. Keset pimedat metsa - vana maja. Ei ühtki tulukest, ei ühtki hingelist. Nagu muinasjutus.. Kahju et seda muinasjutulist tunnet ainult viivu tunda jõuab - teisel pool maja leiti kaardi järgi tee üles.



Hakkab koitma uus päev. Juba läheb valgeks. Kord jalgsi, kord ratastel ragistame kadastikes, metsateedel, mingis vanas paekaevanduses, mingi vana raketibaasi varemetel ja šahtides. Und nagu miskipärast ei olegi.



Päike on juba kõrgel kui järsku kaart näitab pikemat teekonda üle vee Kõinastu laiule. Ilma paatideta. Sinna suundub läbi vee kahlates terve rida kloune. Ega's midagi, hakkame meiegi astuma. Vesi ei ole kusagil sügavam kui pisut üle põlve. Mõned klounid püüavad rattaga sõita ning jõuavad ka üsna kaugele.



Saareke elab oma vaikset elu. Tuul, lained, päike. Kadakad ja kivid, sekka suuremaid metsatukki. Nende vahel mõni üksik maja. Ilus, vaikne, romantiline koht suvitamiseks. Kui just mõni lärmakas grupp läbi ei käi, mida aeg-ajalt pidavat juhtuma. Nii väidab üks kohalik mees, kes meile vastu juhtub. Noh, meie, klounid, ehk ei ole kõige tüütum seltskond. Pealegi, me jookseme saare mõne hetkega läbi ja kaome läbi vee tuldud teed tagasi.



Jätnud rattad keset Väikese Väina tammi, algab teine korralikum kahlamine: tammi keskelt Orissaare suunas. Algul on vesi pisut sügavam, isegi rinnuni. Siis aga hakkavad vastu tulema esimesed roosaared ning siin on vesi juba madalam. Keset ühte roosaart leian lõpuks selle, mida ammu juba kartsin leida - korraliku suure haamri. Päris ehtsa kuvalda. Suurima ja raskeima mida ma eales kohanud olen. (Need tänapäevased, mida ehituskaupade poes müüakse, on selle kõrval poisikesed). See haagib end mulle kaela ning teeb edasiliikumise peaaegu võimatuks. Vaevalt suudan jalgu tõsta, rääkimata käimisest või jooksmisest. Pole millelegi toetuda, pole kellelegi loota. Siiski - seiklusspordis on alati loota oma tiimikaaslastele. Nad turgutavad mind pisut magusate geelidega ja jookidega ning lasevad tempo alla. See aitab. Tasapisi läheb enesetunne paremaks. Ja sinna Saaremaa serva, otse Orissaare külje alla kuhugi roostikku see haamer minust maha jääb. Ma ei mäleta kas enne või peale Orissaare tee ületust. Kel huvi, mingu otsigu üles.



Pärastlõunal, kui oleme juba oma 14 tundi järjest teel olnud, jõuame tagasi Orissaare linna. Lõpp on juba käegakatsutavalt lähedal. Siiski ootavad meid enne päris lõppu ees veel mõningad katsumused. Esimene neist on kuulitõuge kooli staadionil. Kolme peale kokku tuleb ületada Eesti rekord. See õnnestub, aga mitte ka just liiga suure varuga. Järgneb Orissaare linnaekskursioon - tutvumine omal valikul linna kuuest vaatamisväärsusest neljaga: sadam, kesklinna piirkond, vana veetorn, elektrijaam. Lõpuks veel kohustuslik värisevate kätega turnimine puude otsa riputatud palkidel. Nüüd, NÜÜD on - tänu taevale - kõik see läbi. Võib rahulikult visata seljakoti seljast, lesida staadionimurul ja nautida sooja seljankat koos teiste klounide ja muude asjapulkadega. Isegi algav vihmasadu ei häiri.



Tulemuseks läheb kirja A-rajal 48-s koht 69-st lõpetanust, mis on JIT-Teami pika ajaloo jooksul vist üks kõrgeimaid kohti. Aeg 14:50:56, trahviaeg mõnede vahelejäetud punktide eest 3:45:00. Hullult hea tunne et SELLE ära tegime.



Tagasiteel võtame Muhust, legendaarsest Koguva külast, Vanatoa talust peale Triinu, Mia ja Pia. Tänu ühele heale inimesele avaneb võimalus seal teha ka väike uinak, pista midagi magusat põske ning oma käega katsuda ehitatavat "uisku" e. Muhu laeva.


Sealsamas koduste kadakate vahel istub endiselt Juhan Smuul. Igaveseks kivissse raiutud, lind õlal ja prillid ninal, vaatab ta mõtlikult merele. Värvilistes riietes klounide kiire tegevus ei paku talle justkui mingit huvi. Võibolla see on nii väike hetk igavikus, et ta ei pane seda tähelegi.