Sa maga, maga väikene,
veel alles tõuseb päikene,
on taevas roosakollane.
Kui juba lahkuma ma pean,
ja vaikselt mõõga vööle sean,
veel õrnalt puudutan Su pead.
Kui Sinu eest peaks võitlema,
Su nimel surma minema,
siis hetkegi ei kõhkleks ma.
Kui aga päev saab kingitud,
saab õhtul jälle mängitud,
ja jälle laulan sängi Su.
Me oleme vaid lehed puul,
ka samuraid kel hing on suur,
kui õielehti pillub tuul.
kui liivaterad meres me,
Sa mu väike terake,
mu kirsiõieleheke.
/Mõeldes Jaapanile ja oma lastele./
No comments:
Post a Comment