Tuesday, April 28, 2009

Kuidas k6ps 10 tundi XDreami rajal ära sisustas


Tänavune XDream-i avaetapp sai maha peetud Ardu-kandis -- sealsamas, kus kunagi 5 aastat tagasigi. K6psu JIT-Team asus stardijoonele meestevõistkonnana, kus lisaks Jan-ile tuli kolmandaks liikmeks k6psu töökaaslane Juhan. Tundus, et tiim on tugevam kui kunagi varem. Lisaks oli meeles suhteliselt edukas esinemime eelmisel aastal kevadisel etapil. Seega asus k6ps võistlusse täis optimismi, nagu alati.



Tugevamaks oli muutunud aga ka korraldus ning raskemaks rada. Rajal sai ka endaarust pingutatud rohkem kui tavaliselt. Aga pingutusele vaatamata jäi JIT-Team-il ikka 5 punkti võtmata ning tuldi napilt kontrollaja sisse.



Stardipauk anti lühikesele rattaetapile. See lõppes kusagil metsa vahele moodustatud vahetusalas, kust tuli edasi minna jala. Seejuures pidi tiim kolmeks hargnema. Igaüks läks omi punkte võtma. Kuna k6ps ei ole orienteeruja, siis valis ta sellised punktid, kus on rohkem jooksmist kui nuputamist. Igaks juhuks võttis k6ps küll pisukese mõtlemisaja ja pani endale kaardil asjad paika (meenutades eelmise aasta arutut tormamist endateda punkti poole, mis päädis avastusega, et olen ikka täitsa metsa pannud. Tule tagasi, rahune maha, uuri kaarti ja MÕTLE natuke, siis mine uuesti). Aga seekord sai k6ps need kaks punkti naks ja naks võetud, tänu enesele asja eelnvalt selgeks tegemisele.



Edasi jätkus jalgsietapp juba kolmekesi ja valikorienteerumise vormis. Siis jälle ratastele. Rattaetapi ajal oli nuputamise lisaülesanne, kus kaks metallkonksu tuli omavahel lahti ühendada. K6ps rabas kohe sellised konksud, mille kohta talle meenus, et oli lapsepõlves sellistega mänginud ja suutnud edukalt lahti haakida. Aga ka Jan sai asjale pihta ning sooritas selle ülesande hetkega. Etappide vaheaegu vaadates tundub, et sellel "etapil" oli JIT-Team üks kiiremaid. Oleks vaid ratta-, jooksu- ja kanuuetappidel ka nii..



Peagi ootas JIT-Teami eest järgmine vahetusala. Seal tuli läbida takistusrada, nagu sageli XDream-idel, ning seejärel suunduti pikemale jalgsietapile, kus tuli oma äranägemise järgi valida 7-st punktist 5. Too jalgsietapp oli tõenäoliselt kogu ürituse raskeim osa. See kulges tihedas ja künklikus metsas. Künkad olid küllaltki järsud ja kõrged ning neid oli päris tihedalt koos. Jan suutis sellises maastikus ikkegi nii head orienteerumistööd teha, et JIT-Team raginal läbi padriku ronides ikkagi enam-vähem kõik vajalikud punktid üles leids ning olulisi vigu ei teinud. K6psul oli selleks ajaks orienteerumisjärg juba ammu kadunud.



Padrikust välja jõudnud, läks kohe rattaralliks. Nüüd olid k6psul juba jalad töntsivõitu, aga sellele vaatamata oli padrikust välja jõudes ja ratta selga istudes hea vabastav tunne ning k6ps andis koos teistega minna nii kuis jaksas. Peale väikese ringiga samasse kohta jõudmist, kus äsja oli oldud, hakkas k6ps mõtlema, et äkki on selliseid asju veel ja äkki annab neid vältida, proovides eelnevalt legendi järgi kaardil järge vedada. Punktid olid ju ka legendis kirjas. Aga minek oli nii hea, et k6ps ei jõudnud sel teemal rohkem arutleda, vaid kihutas edasi. Eks kui pea ei võta, siis pea ikka jalad võtma (aga varsti ei tahtnud jalad ka enam niiväga võtta). Igatahes pärast selgus, et sinna läks üksjagu aega kaduma ja kaadril järje ajamine ning taoliste ringide vältimine oli edukas strateedia nii mitmelgi kaasvõistkonnal.



Rattarallile lisaks tuli rattaga veel võtta paar punkti valikorienteerumisega. Siis suuntuti starti tagasi. Seal tuli sooritada posti otsa väikesele platvormile ronimine ja sealt trapetshüpe. K6ps sai selle edukalt tehtud. Ees ootasid kanuud.



Juba päevapeale oli tuul märgatavalt tõusnud. Kui JIT-Team kanuude juurde jõudis, olid Paunküla veeholdlal saartest tuulepoolsel alal vahused laineharjad. Seal piirkonnas oli ka neli punkti, kuhu ei soovitatud enam minna -- vaikse vee jaoks mõeldud kanuu võib lainetusega kergesti vett täis või ümber minna. Kuna aega polnud ka enam palju järel, siis otsustaski JIT-Team need neli vahele jätta.



K6psule on alati meeldinud kanuuga navigeerida sellistel järvedel ja jõgedel, kus on mitmesuguse suuruse ja kujuga saarekesi, milledelt on tore punkte otsida. Nii oli ka seekord. Loomulikult oli k6ps ka jälle see, kes istus kanuus keskel ning jooksis saartele punkte võtma.



Teine teema, millega saab sellistel "keerulisematel" ja põnevamatel veekogudel kohati mõningast edu saavutada, on kanuu kusagilt üle tassimine. Nii sai toimitud näiteks eelmisel aastal Paide tehisjärve piirkonnas. Ka sel korral oli selliseid kohti.



Päris kanuuetapi lõppu jäi veel üks väike lisaülesanne ühel suuremal saarel: vee ületus trossidel ja sellele järgnev mälu järgi orienteerumine. Veeületuse sooritas Jan. Mälu järgi orienteerumisel oli juba jaks üsna otsakorral, et tuli paljalt tahtejõuga järjekordsel künklikul ja võsasel maastikul edasi liikuda. Seal jäi JIT-Teamil ka veel üks punkt võtmata. Lõpuks veel kõva kühveldamine võistluskeskuse lähistele kaldale tagasi, vibulaskmine ja finishisse.



JIT-Team sai ajaks kirja 10:06:03, mis koos kolmetunnise trahviga andis tulemustes üldarvestuses 78. koha. Pole just kõige hullem, kuigi sai loodetud paremat. Aga umbes paarkümmend tiimi jäi veel tahapoole.



Siinkohal veel mõned andmed nii Suunto-st kui k6psu enda peast:


  • Eesmärk: kontrollaja jooksul rada läbida, hoida pidevat mõõdukat tempot

  • Eesmärgi täituvus: peaaegu aga mitte päris

  • Teravaimad elamused rajal: seekord eriti ei olnud -- kui siis ainult lainetusega kanuutamine

  • Üldine tunne: rahuldav

  • Pulss (keskm./maks.): 142/190

  • Keskmine liikumiskiirus (GPSi järgi, arvestades ka pause ning asjaolu, et k6ps jooksis kanuuetapil saartel punktide järele): 7,9 km/h.

  • Kogu läbitud vahemaa (kehtivad samad märkused mis eelmise punkti juures): 79,9 km.


Saturday, April 18, 2009

Kuidas tänavu kevad k6psule tuli


Kevad tuli ühel päeval üsna järsku ja ootamatult, nagu ikka (sellele mõeldes meenub k6psule alati lapsepõlveaegne Priit Pärna raamat "Tagurpidiantsla", kus oli üks koht koos illustratsiooniga, kus onu seletas Antsule, et looduses on kõik üleminekud järsud). Sellel päeval lihtsalt päike paistis soojalt, õhus oli seda seletamatut kevade lõhna, linnud laulsid hoopis teisiti kui muidu, k6psu maja juurest sõitis mööda esimene rattur maanteerattaga ning rulluisurada tundus esimest korda kuiv olevat. Edasi juhtus kõik loetud päevadega: lumehunnikud vähenesid märgatava kiirusega, aeda tekkis tumedaid laike, igahommikusele tihaste ja rohevintide koorile lisandusid kuldnokad, õhtuti hakkas punarinda taamalt metsast kuulda olema, sai talvesaapad koju jätta ja kingadega välja minna, võis rattalt naelkummi maha võtta jne. Musträhn ka juba kohendas oma pesa vana saare otsas, nii et naabrite terrass oli laaste täis.



1. aprillil tundus rulluisurada juba nii kuiv, et k6ps tegi selleaastase esimese väikese rulluisutuuri: 2 ringi Kiisa -> Kasemetsa -> Saku ja tagasi. Täiesti sõidetav, ainult paaris kohas oli veel liiga palju liiva talvest järele jäänud. Nagu ikka varakevadel, vaatab talv vahel tagasi. Nii ka tol päeval: hakkas sadama lund just siis, kui k6ps oli rulluiskudega kodust kõige kaugemas punktis. Aga rulluisurajale siiski eriti midagi ei kogunenud ja sõidu võis rahulikult lõpetada.



Tänavu kevadel tabas k6psu küllaltki tugeva hoobiga üks uus teema -- aiandus. Kui eelmisel aastal keskendusid k6ps ja Triinu oma uues kodus põhiliselt sisustusele, siis seekord sai otsustatud aed käsile võtta. Triinul tekkis meeletu hasart aianduse suhtes. Särasilmil rääkis ta sellest, et me hakkame lehti riisuma, siis tellime mulda ja veame selle mitmesse kohta laiali, teeme peenrad ja kasvatame seda ja teist, käime aianduspoes ja hangime terve hulga asju, tasandame maa ja külvame muru jne. Ega's midagi, tuli peale hakata (k6ps püüab alati hea abielumees olla ja Triinut toetada kõigis tema unistustes, kirgedes, soovides ja ettevõtmistes niipalju kui vähegi saab, kuigi ise suur aiandusfanaatik ei ole). Kõige tüütum töö oli lehtede koristamine. Viie võimsa tammehiiglase poolt mitme aasta jooksul tekitatav lehekogus on ikka muljetavaldav. Küll täitsid k6ps ja Triinu nendega madalaid kohti aias, küll toppisid kottidesse selleks et hiljem heki istutamisel veel aiaäärsetesse kohtadesse aukude täiteks panna, küll sai ka lõkkesse pandud, aga ikka tundus, et neid on veel kõik kohad täis. Selle peale kulus päris mitu päeva. Mia oli ka tubli ja aitas riisumisel pisut kaasa. Rohkem meeldis talle aga aiakäruga mulla vedamine, sest siis sai ise ka kärusse ronida. Ka Pia, kes on juba 11-kuune ning hiljuti käima hakanud, tegi sel ajal oma esimesed sammud õues. K6psule tuli veel mõte Pia jalgrattatool mururulli külge paigaldada, et saaks temagi rullimise toredast tööst osa võtta. Seda aga polnud vaja, sest Pia on aktiivne laps ja tahab ise aias ringi käia, mulda ja kivikesi suhu proovida jne. See oli talle uus ja täiesti põnev maailm.



Kevad, eriti varakevad, ongi k6psu lemmikaastaaeg. Mitmel põhjusel:


  • siis on huvitav jälgida looduses päevadega toimuvaid muutusi tärkamise suunas

  • siis pole ei liiga külm ega liiga palav

  • siis saab juba palju õues olla, aga pole veel lopsakat taimestikku ega tüütuid putukaid

  • siis on linnulaul kõige aktiivsem ja mitmekesisem

  • siis on küllaltki tihe sporditegemise aeg - XDream, rattakolmapäevakute algus, Tartu Jooksumaraton jne.

  • siis on kodust välja minemisel võimalike jalanõude valik kõige suurem

  • jne.