Kuidas k6ps Aerobike-l kahte uut asja koges (ühte head ja teist halba)

Aerobike.ee karikasarja järjekordne etapp. Kohila-Kernu tee. Taevas kahtlaselt pilvine aga siiski kuiv ja kohati päikesepaisteline. Zipp-id alla, eraldistardilenks peale tagasi (Tartu Rattaralliks oli see tulnud maha keerata, kuna grupisõidus ei tohiks eraldistardilenksu kasutada), pajehhali. Start 10 km. kaugusel kodust - paras soojendusdistants (tegelikult isegi lühikesevõitu).

K6ps startis väga rahulikult. Olles juba eraldistardilenksu pulgad pihku haaranud ning aerodünaamilise sõiduasendi sisse võtnud, märkas k6ps raja kõrval fotograafi ning püüdis talle lehvitada (edev mees nagu ta on). Siin pildil on see toimumas (Autor: Aerobike.ee):

See oleks aga peaaegu lõppenud maokaga ja eraldistardis maoka panemine hetk peale starti edevuse tõttu oleks juba küllaltki häbiväärne manööver. Õnneks suutis k6ps seda siiski vältida ning muutus kohe ka ettevaatlikumaks. Ettevaatlikus sundis k6psu ka algul tempot tagasi hoidma ja võimalikult sujuvalt sõitma.

Lagedale jõudnud, tundus, et tuul eriti tugev ei ole. Polnud ka rajal olulisi tõuse-laskumisi. Seega püüdis k6ps sujuvalt ja järk-järgult tempot tõsta. Peale tagasipööret hakkas õige vaikselt lähenema ees sõitev eelmine startija. Loomulikult oli vaja ta kätte saada ning k6ps tõstis veel vaikselt tempot. Nüüd oli juba päris hea minek. Kui veel oma 5 km. oli sõita, siis saigi k6ps eessõitja kätte ning möödus temast suure kaarega. Viimane kilomeeter. K6ps tundis juba jalgades seda endast kõige välja panemise tunnet. Veel natuke... Juba finishikoridor paistab (Autor: Aerobike.ee):

Ja siis järsku -- vasak sääremari muutub nagu telliskiviks, ei liigu enam üldse ning teeb k6psule pehmelt öeldes üsna ebaugavat valu. See vist ongi kramp. Esimest korda elus.. Aga õnneks oli finishini jäänud ainult loetud meetrid ning k6ps kihutas selle tundega üle finishijoone. Ning hakkas kohe kiiruga jalga lõdvestama ja mudima. See oli siis see halb uus asi, mida k6ps koges. Mõningase rahuliku jahutussõidu käigus kramp siiski kadus.

Head asja sai k6ps teada järgmisel päeval oma postkasti vaadates -- saadetud tulemustes on kirjas k6psu keskmiseks kiiruseks 36,06 km/h. Seega sai juba poole hooaja peal täidetud käesoleva hooaja üks väikseid eesmärke -- ületada eraldistardis individuaalsõidus 20 km pikkusel rajal 36 km/h piir. Pole paha. Edasi võib hakata juba 37-t püüdma. Lisaks ka väljavõte kellast (seekord unustas k6ps kiirusanduri sisse lülitamata, seega kiiruse- ja distantsiinfo on väga umbkaudne):

Kuidas k6ps järjekordse Tartu Rattaralli ära tegi

Kui k6ps hommikul koos Jan-iga Tartust ämma juurest stardipaiga poole veeres, tõotas tulla erakordselt palav ilm. Päike oli juba horisondi kohalt tublisti kõrgemale kerkinud. Taevas oli üleni sinine - ei ühtegi pilve. Linna vahel oli juba hakanud sagima napis riietuses inimesi. See oli käesoleva aasta esimene tõeliselt palav päev.

Juba üheksandat aastas astus k6ps tol hommikul niisiis Tartu Rattaralli 125km. distantsi starti. Teist aastat maanteerattaga. Stardis oli nii palju rahvast, et korduvalt pidi kogu seltskond suruma ennast tihedalt ettepoole, et tahapoole veel startijaid ära mahuks.

Seekord tegi k6ps kohe alguses mõningast tempot, et kiirematesse gruppidesse saada. Aga siiski ettevaatlikult, pidurihoobe pihus hoides ja gruppide vasakusse serva hoides, kartes tõsisemat kukkumist. Ega sellest pidurihoovade pihus hoidmisest tegelikult vist palju kasu pole -- maanteeratta kummid on nii peenikesed, kõvad ja siledad, et vähegi kõvemal pidurdamisel libised nagunii suvalises suunas ja oled peagi ikka pikali.

Aga nõndaviisi sattus k6ps üsna suurde gruppi ning sõitis tolle grupiga koos peaaegu terve tee koos. Ikka kogu aeg näpud pidurihoobade lähedal, pea kuklas ja silmad ülespidi jälgimaks pingsalt ning pidevalt, mida eespool sõitev rahvas kavatseb ja teeb. Selliselt suures grupis keskendudes ei pannud k6ps tähele isegi kilomeetrisilte ega tuult. Siin on paar pilti k6psust (autor: Tarmo Haud). Esimesel pildil on k6ps kenasti esiplaanil lehvitamas, teisel pildil grupi vasakus servas kollase kiivri ja sinise särgiga ratturi taga.

Tänu taevale (või kellele iganes) ei juhtunud k6psul ka seekord ühtki äpardust. Küll aga nägi k6ps rajal mõningate kaasvõistlejate äpardusi. Mitte küll veriseid kukkumisi, aga siiski äpardusi. Esimene juhtus millaskil enne Otepää lähistele jõudmist, kui suur grupp venis pikaks ning k6ps sattus selle üsna eesotsa. Seal lõhkes ühel veloclubbers.ee särgiga kaasvõistlejal heleda plaksuga kumm. Teine juhtus mõnda aega hiljem peale pööret "sporditeelt" paremale tagasi, Pühajärve äärde suunduva laskumise alguses. Seal ei tulnud k6psu ees sõitev rattur suuremal kiirusel kurvi läbimisega toime, pidurdas külglibisemisse ning kukkumise vältimiseks pani raginal ja vandumise saatel otse metsa. Loodetavasti ei juhtunud midagi tõsisemat. K6ps sattus kah seal korraks külglibisemisse, kuid suutis siiski püsida püsti ning jääda rajale.

Ei saanud k6ps seekord ka haamrihoiatust ega tundunud sadul ebamugav. Sai ainult päikesepõletuse kätele ja jalgadele. Ainult eelviimases teeninduspunktis k6ps korraks peatus ning igaks juhuks venitas lihaseid, aga seda ka pigem profülaktika mõttes. Alles viimasel viiel kilomeetril, st. finishisirgel, tekkis tahtmine korra jalg sirgeks lasta ja k6ps jäigi seal ühest grupist maha, kuid pingutas lõpuni. Sõit oli suure tõenäosusega k6psul läbi aegade parim Tartu Rattaralli.

Lisaks, nagu ikka, mõned lühiandmed ja väljavõte Suunto-st:

• Aeg: 4:05:59


• Koht (üld/vanuseklass): 1090/358


• Tunne: hea


• Ilm: kuiv, päikesepaisteline, suhteliselt tuulevaikne, palav (27 kraadi)


• Rada: täiesti kuiv, küllaltki pikad lõigud aga värskelt pinnatud ja krobelised

Kuidas k6ps tänavu Aerobike.ee temposõidusarja alustas

Aerobike.ee temposõidu karikasari 2009 hakkas tegelikult pihta juba aprilli lõpus. Aga tookord ei õnnestunud k6psul sinna minna. Sestap alustas k6ps oma tänavust temposõiduhooaega II. etapil. Ta keeras esimest korda uued kõrge süsinikpöiaga temposõidujooksud maanteerattale alla ning ronis starti Vana-Pärnu maanteele (Foto: Aerobike.ee):

Kohe stardist algas aga probleem: esijooks käis piduriklotsi vastu. Kodust starti sõites seda ei olnud. K6ps üritas siis piduriga mängida ning kaalus ka katkestamist, aga varsti probleem siiski lakkas. Küll aga kaotas k6ps selle nikerdamisega üisut kiirust ja aega.

Rada oli oma tõusude, laskumiste ja looklemistega küllaltki vaheldusrikas ning k6ps tegi seal, mis suutis. Üllataval kombel oli minek esimese korra kohta üsnagi hea. Kas oli asi korralikus kolmveerandtunnises soojendussõidus kodust Haruteeni, uutes areodünaamilistes ja kergetes jooksudes, või hoopis eelmise aasta kogemustes? Või kõiges selles kokku? Igatahes tuli keskmine kiirus 34,24 km/h samasse kanti kus on eelmise aasta paremad keskmised kiirused hoolimata eelpoolmainitud äpardusest.

Suunto väljavõte ka:

Kuidas k6psul (ja teistel) tänavune Tartu Jooksumaraton läks

Nagu viimastel aastatel tavaks, algas k6psu Tartu Jooksumaratoni nädalavahetus juba laupäeval - tillujooksudega. Seekord oli too laupäevane osa väga eriline - nimelt Triinu ja Pia tulid ka kaasa. Algavas vihmasajus tatsas Pia esimest korda kõige noorema vanuseklassi jooksumaratoni raja läbi, valdavalt omal jalal. Aeg-ajalt kaldus küll rajalt kõrvale, kui teda seal miski objekt huvitama hakkas, aga lõpuks jõudis ikka koos Triinuga õnnelikult finishisse (Foto: Tartu Maraton)

Seal sai oma esimese medali -- ilusa kuldse ja rohelise paelaga. Terve õhtu ta kodus mängis sellega -- pani kaela, võttis jälle ära, proovis hambaga jne.

Miaga koos 850m. joostes sai aga k6ps juba selja märjaks. Miat tuli põhiliselt juhendada selles osas, et ta alustaks rahulikult ja jookseks ühtlase tempoga. See ka õnnestus ja Mia jooksis tublisti kogu distantsi läbi ilma tempot järsult muutmata.

K6psu enda jooks oli siis järgmisel päeval algusega Otepäält, nagu ikka. Seekord oli k6ps stardis juba 11-ndat (järjestikkust) korda. Jooksutrenni ei olnud k6ps eelnevalt eriti teinud. Samuti ei olnud k6ps veel sel hooajal alustanud intensiivsemate lõigutrenidega ning olude sunnil jäi vahele ka kevadine Cooperi test. (Vabandused-vabandused. Aga tegelikult ka, pere- ja majainimestel ON PALJU VÄHEM aega enda jaoks kui teistel.) Küll aga oli all enam-vähem ok põhivastupidavus peamiselt rattaga tehtud mahutrenni näol ning paari nädala tagune kümnetunnine XDreami A-rada. Seega k6psul eriti kõrgeid eesmärke ei olnud. Eesmärgiks oli rahulikus tempos (pulss alla 175) läbi joosta ning nelikürituseks jooksus enam-vähem viisakas tulemus kirja saada, et hiljem keskenduda rattaaladele.

Võib öelda, et need eesmärgid sai täidetud. Üldse oli sel jooksul enesetunne väga hea, isegi üllatavalt hea. K6ps ei mäleta, et varem oleks jooksumaratonil viimastel kilomeetritel nii normaalne enesetunne olnud. Võibolla oleks pidanud isegi rohkem pingutama? Või oli asi selles, et ilm ei olnud seekord, erinevalt enamikust varasematest kordadest, liiga palav? Päike aga siiski paistis ja vähemalt ühes teeninduspunktis olid märjad käsnad igaks juhuks väljas. (Üks jooksja haaras esimeselt laualt kohe topsi vett ja valas endale pähe, mispeale laua taga olnud teenindaja ütles: "käsnad on viimasel laual", mispeale keegi jooksjate seast omakorda hüüdis: "Käsna-Kalle Kantpüks -- viimane laud!").

Teine hetk, mis sellest jooksust meelde jäi, oli see, kui k6ps oma traditsioonilisel võimsal finishisirge-spurdil möödus ühest heleda peaga naisterahvast, kellega sai suur osa jooksust enam-vähem samas grupis koos joostud. Sel hetkel turgatas k6psule miskipärast pähe, et äkki oleks viisakas daam enne üle finishijoone lasta. Polnud aega pikalt mõelda, nii k6ps ka tegi -- peatus hetkeks enne finishijoont ja astus alles daami järel sellest üle. Tuleb välja, et k6ps on ikka natuke pullimees ka :)

Aga tulemustest siis:

• Aeg: 2:01,39


• Koht (üld/vanuseklass): 715/257


• Pulss (keskm./maks.): 169/195


• Keskm. kiirus: 11,8 km/h


• Ilm: päikesepaisteline aga tuuline


• Rada: suhteliselt kuiv


• Söök-jook: igas punktis üks PowerBar jook + raja keskel üks Nutrend Enduro geel


• Tunne: väga hea

Siin on ka graafikud ja andmed Suunto-st. Hea on vaadata ühtlast pisut tõusvas joones pulsigraafikut. Kiiruse kõikumine lõpuosas on tõenäoliselt tingitud GPSi häiretest suurte puude vahel.

Lõpuks veel viimase kolme aasta graafikute võrdlus. 2007 aasta jooksu alguse kõrgem pulss ei olnud mitte suuremast pingutusest vaid kehvemast tervisest. Nagu näha, on selle kõrgema pulsi korral kiirus ikka sama mis järgnevatel aastatel. Samuti oli 2007 rada alguses ja eriti lõpus pisut erinev kui 2008 ja 2009.

Kuidas Pia aastaseks sai

Esimene mai oli k6psu juures seekord eriti suur pidupäev -- lisaks töörahva pühale sai siis ka Pia aastaseks. Pia on seega juba suur ja tubli tüdruk, ei ole enam tita. Sööb juba peaaegu kõike, räägib elavalt juttu (millest eriti keegi aru ei saa, v.a. üksikud sõnad), käib vabalt ringi nii toas kui õues (hiljuti tegi oma esimese ringi õues ümber maja), oskab mitmesuguseid keerulisemaid tegevusi (näiteks sahtleid ja kappe avada, klaverit mängida, trepist üles minna, madala tabureti peale püsti ronida, kraani lahti keerata ning vanni massaazifunktsiooni käivitada, jne..) ja on muidu ka üks vahva ja rõõmus laps. Kindlaid sõnu on tal juba mitmeid. Näiteks "Mia", "gli-gli" (kalli-kalli), "lijja" (tähedab nii lille kui lindu), "kapp" (seda tuleb öelda hästi kavala näoga ja möriseval toonil ning see tähendab "kappadi-kappadi", st. kellegi seljas ratsutamist või üldiselt müramist), "kii-kaa" (kiikumine), jne.

Sünnipäeva puhul tellisid k6ps ja Triinu suure kiisu pildiga kohupiimatordi, ostsid 25 heeliumiga täidetud õhupalli (kusjuures neid oli küllaltki huvitav autosse pakkida), tegid ise kartulisalatit ja grillisid väikesi vorstikesi ning kutsusid külla mitmed sõbrad ja tuttavad, peamiselt lastega. Heeliumipallidega sai hõlpsasti all suures toas luua lastepärase peomeeleolu: tuli nad lihtsalt mööda tuba laiali jaotada ning lasta neil lae alla tõusta. See oli üks väga tore õhtu -- maja oli lapsi täis (kellest kõige noorem peaks paari nädala pärast sündima, kõige vanem aga 6-7 aastane). Nad kilkasid ja mängisid nii all toas õhupallidega, üleval Mia mänguasjadega, kui ka õues mänguväljakul. Muuhulgas prooviti näiteks ära kui palju õhupalle on vaja, et keskmise suurusega paberist kinkekott (Käsna-Kalle Kantpüksi pildiga) maast lahti tõsta -- pisut üle kümne. Aga ka täiskasvanud said omavahel mõnusasti vestelda.

Siin paar pilti ka sünnipäevalapsest (autor: Agnes Taro)

Kuidas k6ps 10 tundi XDreami rajal ära sisustas

Tänavune XDream-i avaetapp sai maha peetud Ardu-kandis -- sealsamas, kus kunagi 5 aastat tagasigi. K6psu JIT-Team asus stardijoonele meestevõistkonnana, kus lisaks Jan-ile tuli kolmandaks liikmeks k6psu töökaaslane Juhan. Tundus, et tiim on tugevam kui kunagi varem. Lisaks oli meeles suhteliselt edukas esinemime eelmisel aastal kevadisel etapil. Seega asus k6ps võistlusse täis optimismi, nagu alati.

Tugevamaks oli muutunud aga ka korraldus ning raskemaks rada. Rajal sai ka endaarust pingutatud rohkem kui tavaliselt. Aga pingutusele vaatamata jäi JIT-Team-il ikka 5 punkti võtmata ning tuldi napilt kontrollaja sisse.

Stardipauk anti lühikesele rattaetapile. See lõppes kusagil metsa vahele moodustatud vahetusalas, kust tuli edasi minna jala. Seejuures pidi tiim kolmeks hargnema. Igaüks läks omi punkte võtma. Kuna k6ps ei ole orienteeruja, siis valis ta sellised punktid, kus on rohkem jooksmist kui nuputamist. Igaks juhuks võttis k6ps küll pisukese mõtlemisaja ja pani endale kaardil asjad paika (meenutades eelmise aasta arutut tormamist endateda punkti poole, mis päädis avastusega, et olen ikka täitsa metsa pannud. Tule tagasi, rahune maha, uuri kaarti ja MÕTLE natuke, siis mine uuesti). Aga seekord sai k6ps need kaks punkti naks ja naks võetud, tänu enesele asja eelnvalt selgeks tegemisele.

Edasi jätkus jalgsietapp juba kolmekesi ja valikorienteerumise vormis. Siis jälle ratastele. Rattaetapi ajal oli nuputamise lisaülesanne, kus kaks metallkonksu tuli omavahel lahti ühendada. K6ps rabas kohe sellised konksud, mille kohta talle meenus, et oli lapsepõlves sellistega mänginud ja suutnud edukalt lahti haakida. Aga ka Jan sai asjale pihta ning sooritas selle ülesande hetkega. Etappide vaheaegu vaadates tundub, et sellel "etapil" oli JIT-Team üks kiiremaid. Oleks vaid ratta-, jooksu- ja kanuuetappidel ka nii..

Peagi ootas JIT-Teami eest järgmine vahetusala. Seal tuli läbida takistusrada, nagu sageli XDream-idel, ning seejärel suunduti pikemale jalgsietapile, kus tuli oma äranägemise järgi valida 7-st punktist 5. Too jalgsietapp oli tõenäoliselt kogu ürituse raskeim osa. See kulges tihedas ja künklikus metsas. Künkad olid küllaltki järsud ja kõrged ning neid oli päris tihedalt koos. Jan suutis sellises maastikus ikkegi nii head orienteerumistööd teha, et JIT-Team raginal läbi padriku ronides ikkagi enam-vähem kõik vajalikud punktid üles leids ning olulisi vigu ei teinud. K6psul oli selleks ajaks orienteerumisjärg juba ammu kadunud.

Padrikust välja jõudnud, läks kohe rattaralliks. Nüüd olid k6psul juba jalad töntsivõitu, aga sellele vaatamata oli padrikust välja jõudes ja ratta selga istudes hea vabastav tunne ning k6ps andis koos teistega minna nii kuis jaksas. Peale väikese ringiga samasse kohta jõudmist, kus äsja oli oldud, hakkas k6ps mõtlema, et äkki on selliseid asju veel ja äkki annab neid vältida, proovides eelnevalt legendi järgi kaardil järge vedada. Punktid olid ju ka legendis kirjas. Aga minek oli nii hea, et k6ps ei jõudnud sel teemal rohkem arutleda, vaid kihutas edasi. Eks kui pea ei võta, siis pea ikka jalad võtma (aga varsti ei tahtnud jalad ka enam niiväga võtta). Igatahes pärast selgus, et sinna läks üksjagu aega kaduma ja kaadril järje ajamine ning taoliste ringide vältimine oli edukas strateedia nii mitmelgi kaasvõistkonnal.

Rattarallile lisaks tuli rattaga veel võtta paar punkti valikorienteerumisega. Siis suuntuti starti tagasi. Seal tuli sooritada posti otsa väikesele platvormile ronimine ja sealt trapetshüpe. K6ps sai selle edukalt tehtud. Ees ootasid kanuud.

Juba päevapeale oli tuul märgatavalt tõusnud. Kui JIT-Team kanuude juurde jõudis, olid Paunküla veeholdlal saartest tuulepoolsel alal vahused laineharjad. Seal piirkonnas oli ka neli punkti, kuhu ei soovitatud enam minna -- vaikse vee jaoks mõeldud kanuu võib lainetusega kergesti vett täis või ümber minna. Kuna aega polnud ka enam palju järel, siis otsustaski JIT-Team need neli vahele jätta.

K6psule on alati meeldinud kanuuga navigeerida sellistel järvedel ja jõgedel, kus on mitmesuguse suuruse ja kujuga saarekesi, milledelt on tore punkte otsida. Nii oli ka seekord. Loomulikult oli k6ps ka jälle see, kes istus kanuus keskel ning jooksis saartele punkte võtma.

Teine teema, millega saab sellistel "keerulisematel" ja põnevamatel veekogudel kohati mõningast edu saavutada, on kanuu kusagilt üle tassimine. Nii sai toimitud näiteks eelmisel aastal Paide tehisjärve piirkonnas. Ka sel korral oli selliseid kohti.

Päris kanuuetapi lõppu jäi veel üks väike lisaülesanne ühel suuremal saarel: vee ületus trossidel ja sellele järgnev mälu järgi orienteerumine. Veeületuse sooritas Jan. Mälu järgi orienteerumisel oli juba jaks üsna otsakorral, et tuli paljalt tahtejõuga järjekordsel künklikul ja võsasel maastikul edasi liikuda. Seal jäi JIT-Teamil ka veel üks punkt võtmata. Lõpuks veel kõva kühveldamine võistluskeskuse lähistele kaldale tagasi, vibulaskmine ja finishisse.

JIT-Team sai ajaks kirja 10:06:03, mis koos kolmetunnise trahviga andis tulemustes üldarvestuses 78. koha. Pole just kõige hullem, kuigi sai loodetud paremat. Aga umbes paarkümmend tiimi jäi veel tahapoole.

Siinkohal veel mõned andmed nii Suunto-st kui k6psu enda peast:

• Eesmärk: kontrollaja jooksul rada läbida, hoida pidevat mõõdukat tempot


• Eesmärgi täituvus: peaaegu aga mitte päris


• Teravaimad elamused rajal: seekord eriti ei olnud -- kui siis ainult lainetusega kanuutamine


• Üldine tunne: rahuldav


• Pulss (keskm./maks.): 142/190


• Keskmine liikumiskiirus (GPSi järgi, arvestades ka pause ning asjaolu, et k6ps jooksis kanuuetapil saartel punktide järele): 7,9 km/h.


• Kogu läbitud vahemaa (kehtivad samad märkused mis eelmise punkti juures): 79,9 km.

Kuidas tänavu kevad k6psule tuli

Kevad tuli ühel päeval üsna järsku ja ootamatult, nagu ikka (sellele mõeldes meenub k6psule alati lapsepõlveaegne Priit Pärna raamat "Tagurpidiantsla", kus oli üks koht koos illustratsiooniga, kus onu seletas Antsule, et looduses on kõik üleminekud järsud). Sellel päeval lihtsalt päike paistis soojalt, õhus oli seda seletamatut kevade lõhna, linnud laulsid hoopis teisiti kui muidu, k6psu maja juurest sõitis mööda esimene rattur maanteerattaga ning rulluisurada tundus esimest korda kuiv olevat. Edasi juhtus kõik loetud päevadega: lumehunnikud vähenesid märgatava kiirusega, aeda tekkis tumedaid laike, igahommikusele tihaste ja rohevintide koorile lisandusid kuldnokad, õhtuti hakkas punarinda taamalt metsast kuulda olema, sai talvesaapad koju jätta ja kingadega välja minna, võis rattalt naelkummi maha võtta jne. Musträhn ka juba kohendas oma pesa vana saare otsas, nii et naabrite terrass oli laaste täis.

1. aprillil tundus rulluisurada juba nii kuiv, et k6ps tegi selleaastase esimese väikese rulluisutuuri: 2 ringi Kiisa -> Kasemetsa -> Saku ja tagasi. Täiesti sõidetav, ainult paaris kohas oli veel liiga palju liiva talvest järele jäänud. Nagu ikka varakevadel, vaatab talv vahel tagasi. Nii ka tol päeval: hakkas sadama lund just siis, kui k6ps oli rulluiskudega kodust kõige kaugemas punktis. Aga rulluisurajale siiski eriti midagi ei kogunenud ja sõidu võis rahulikult lõpetada.

Tänavu kevadel tabas k6psu küllaltki tugeva hoobiga üks uus teema -- aiandus. Kui eelmisel aastal keskendusid k6ps ja Triinu oma uues kodus põhiliselt sisustusele, siis seekord sai otsustatud aed käsile võtta. Triinul tekkis meeletu hasart aianduse suhtes. Särasilmil rääkis ta sellest, et me hakkame lehti riisuma, siis tellime mulda ja veame selle mitmesse kohta laiali, teeme peenrad ja kasvatame seda ja teist, käime aianduspoes ja hangime terve hulga asju, tasandame maa ja külvame muru jne. Ega's midagi, tuli peale hakata (k6ps püüab alati hea abielumees olla ja Triinut toetada kõigis tema unistustes, kirgedes, soovides ja ettevõtmistes niipalju kui vähegi saab, kuigi ise suur aiandusfanaatik ei ole). Kõige tüütum töö oli lehtede koristamine. Viie võimsa tammehiiglase poolt mitme aasta jooksul tekitatav lehekogus on ikka muljetavaldav. Küll täitsid k6ps ja Triinu nendega madalaid kohti aias, küll toppisid kottidesse selleks et hiljem heki istutamisel veel aiaäärsetesse kohtadesse aukude täiteks panna, küll sai ka lõkkesse pandud, aga ikka tundus, et neid on veel kõik kohad täis. Selle peale kulus päris mitu päeva. Mia oli ka tubli ja aitas riisumisel pisut kaasa. Rohkem meeldis talle aga aiakäruga mulla vedamine, sest siis sai ise ka kärusse ronida. Ka Pia, kes on juba 11-kuune ning hiljuti käima hakanud, tegi sel ajal oma esimesed sammud õues. K6psule tuli veel mõte Pia jalgrattatool mururulli külge paigaldada, et saaks temagi rullimise toredast tööst osa võtta. Seda aga polnud vaja, sest Pia on aktiivne laps ja tahab ise aias ringi käia, mulda ja kivikesi suhu proovida jne. See oli talle uus ja täiesti põnev maailm.

Kevad, eriti varakevad, ongi k6psu lemmikaastaaeg. Mitmel põhjusel:

• siis on huvitav jälgida looduses päevadega toimuvaid muutusi tärkamise suunas


• siis pole ei liiga külm ega liiga palav


• siis saab juba palju õues olla, aga pole veel lopsakat taimestikku ega tüütuid putukaid


• siis on linnulaul kõige aktiivsem ja mitmekesisem


• siis on küllaltki tihe sporditegemise aeg - XDream, rattakolmapäevakute algus, Tartu Jooksumaraton jne.


• siis on kodust välja minemisel võimalike jalanõude valik kõige suurem


• jne.