Teisipäev

Teisipäev see on väga tore päev.
Kõik siis toimib justkui võluväel.
Teisipäev on minu lemmikpäev.
Kõik siis korda läheb, küll Sa näed.

Tegelikult on miskipärast just nii, et teisipäeva hommikud on meie peres kõige sinisemad. Järgnevalt loetelu asjadest, mis kipuvad just teisipäeva hommikuti kõige suurema tõenäosusega juhtuma (ja enamasti mitmekaupa korraga, andes tervikefekti, mis on suurem kui selle komponentide summa):

• padja-teki külgetõmbejõud on selgelt kõige suurem


• lapsed ei taha ennast pesta ja ise riidesse panna


• keegi lastest on vankumatult veendunud, et tahab selga panna midagi, mis ei sobi üldse kokku algava päeva tegemistega


• sooja vett ei ole sest (puitgraanul-) küttesüsteem on öösel mingi vea tõttu ennast välja lülitanud või minimaalsesse reziimi lülitanud


• viis minutit enne kodust väljaminekut avastatakse, et midagi oli veel vaja tänaseks ära teha


• hommikune koosolek või esimene vastuvõtt tööjuures on tavapärasest pool tundi varem


• nõudepesumasin ja/või põrandapesurobot on öösel mingi vea tõttu jätnud töö pooleli ja/või nõud/põranda mustaks


• kassid on öösel maja peal pahandust teinud


• Triinu algavaks päevaks planeeritud riietumiskontseptsiooni kõige olulisem komponent on must/kadunud/kortsus


• jne..

Huvitav miks just teisipäev..? Esmaspäevadel pole nagu miskit hullu. Kolmapäevadel jne. pole ka väga viga. Teisipäev ei ole mitte kellelgi kõige raskem töö/kooli/lasteaia/trenni/jms päev. Aga ikkagi on teisipäevade sinisus üsna selgelt tunnetatav ning nii on see olnud üsna stabiilselt pikema aja jooksul.

Aga vähemalt on meil otsustatud, et teisipäevad on ka kommipäevad, st. siis tuuakse õhtul komme koju ja süüakse need kõik koos ära. Muudel päevadel kommisöömist võimaluse korral välditakse.

Le Grand Bateau

Jazz käib meil aastaringi: on Jõulujazz, siis on Talvejazz, siis tuleb juba Jazzkaar jne. Need kõik on k6psu hinnangul ühed enamasti väga mõnusad asjad.

Talvejazzi raames ning tähistamaks oma 9-ndat pulma-aastapäeva käisid k6ps ja Triinu kahekesi KUMU auditooriumis kuulamas-vaatamas Belgia bändi Le Grand Bateau. See oli ka enamasti väga mõnus asi, õigemini täpselt seda ta oligi.

Tegemist oli šansoonidega, kuhu sisse tipitud mitmesuguseid elemente: särtsakaid ladina rütme, keerulisi trummisoolosid, kahekesi klaveri taga kiiret klimberdamist, isegi midagi rock-i taolist. Tütarlaps laulis maheda häälega, onud mängisid instrumente ja tegid ka laval pisut nalja.

Üks mõneti veider instrument oli neil ka: pool akordioni, millelt oli lõõts eemaldatud. Selle asemele oli ehitatud tagumine sein. Keset seina oli auk. August tuli välja voolik. Onu võttis vooliku teise otsa suhu ja puhus sisse-välja, nagu lõõts normaalsel juhul teeb. Kätega mängis samal ajal klahvidel. On ikka leidlikke..

K6ps kui talent kingade kollektsioneerimise valdkonnas

Webmedia suvepäevad 2011 olid talendijahi ning loomingulisuse stiilis. Seal sai osaleda Brasiilia ja Aafrika trummide, laulu ning tantsu töötubades. Lõpuks sai neist kõigist poolspontaanselt kokku pandud üks kollektiivne loomingulisuse kompott, kus iga grupil oli oma osa. Sai ka välja näidatud oma loomingulisust T-särgi disainimisel. Nagu ikka, esines Webmedia tantsugrupp ehk Dance BU oma teemakohase etteastega, mida täiendas videoinstallatsioon. Kõike seda me oskame ise teha. Ja palju muudki. Oi kui palju ja kui hästi oskame :) (Vähemalt selline mulje on jäänud).

Aga selle ürituse raames oli avatud ka talentide stend ning Webmedia tüdrukud palusid k6psu kirjutada sinna oma kingade kollektsioneerimise kirest. K6ps siis kirjutas. Kirjutas nõnnaviisi:

You may have seen a MAN walking around in Webmedia office on HIGH HEELS and may have wandered "what the heck..." - that's me :) Shoes are my passion.

Maybe i have that gene which often activates on women and extremely rarely on men. Maybe it is just a common misperception that only women are interested in shoes and and men are not while in reality men are equally interested (there is a research made that supports this theory). Anyways, i have always liked fancy shoes since i was a kid. I have always wanted my shoes to be uncommon and perfect, for as long as i remember. This passion got into a totally new level about five years ago when i discovered men's high-heeled shoes. It was clear that i HAD to get this pair IMMEDIATELY. So i paid quite a lot for it (it was a top designer brand) and from the very first moment i put my feet in, i knew for sure that i'm hopelessly addicted to heels. Novadays i have several pairs of heels and i'm wearing them almost daily. This is my unique style. But besides heels, i of course have lots of other fancy shoes.

My shoe collection is not very big - just about 30 pairs. Each pair is very emotional. Each pair has an extraordinary feature. Each pair has accumulated some particular memories and feelings that always come to my mind again when i put on that pair. In fact, i have only one pair of ordinary shoes: plain black classical men's oxfords by Ecco (just in case i need to go to some funeral or anything like that) and i like that pair too. A few pairs are quite tricky to walk and require skill and confidence. The oldest pair is from 1975 and still has a lot of fun left. The highest heels are 14,5 cm. There are boots, sandals, sneakers, oxfords, loafers, clogs, even flip-flops. There are several different colors. There are a few very expensive shoes. There are the Webmedia's custom-painted white Swedish wood clogs. There are platform shoes, a few of them feature so high platforms that it is dangerous to walk on uneven terrain or drive a car wearing them. There are the Chuck Taylor's sneakers with extra high denim tops. There are blue suede shoes that always remind the the famous Elvis Presley's and Mark Cohn's songs. There are the Vibram FiveFinger toe shoes - the future of adventure sports. There are cowboy-style rainboots that make me smile even under heavy rain. I am constantly in search of new pairs to add to my collection, but unfortunately (or fortunately?) nice extraordinary men's shoes are extremely rarely offered, especially in Estonia. I have purchased most of my collection from some freaky internet stores or from boutiques in some big fashion centers of the world. Especially i'm looking for styles that defy the common strict limits on men's shoes, by designers who can think outside the box. My favorite designers are Jeffrey Campbell, Rick Owens, Natasha Marrow, Acne, Gianni Barbato, Rad Hourani, John Fluevog, and of course Christian Louboutin. I do have a few pairs of women's shoes and i have no problem wearing them. I even have a couple of similar pairs that my wife has, in my size, and we enjoy going out wearing them together. Having my shoes taylor-made and designing shoes myself are something i still have to try.

I like this hobby for several reasons:

• It does not take much extra time. Shoes is a good hobby for people like me who are very much committed to family, home, and career, and therefore do not have enough time for the more time-consuming hobbies. You can enjoy wearing nice shoes while doing many everyday activities such as work at the office, lecture in a university, shop in a supermarket, attend the kids' school and kindergarden events, have a dinner with your friends, have a night out with your spouse.
  


• 
  When you wear fancy shoes, it is harder to be sad, angry, careless, unfriendly, boring, or pessimistic (this is a problem when you need to give time estimates for software development tasks). It is easier to smile, joke, care, get interesting ideas, have fun.
  


• 
  Shoes are good investment (i believe). They do take a lot of money, but not so much as many other hobbies. In this hobby, you normally don't consume anything away while having fun. If you have many carefully selected pairs of shoes and maintain them well, they wear out very slowly and break very unlikely. If some style goes totally out of fashion, it will most likely be in again after ten years or so, and start to gain vintage value. Thus, your collection grows over time, which means the value for the money spent grows rather than shrinks.
  


• 
  Nice shoes make you more attractive and tend to motivate staying healthy.
  

So i recommend this hobby to everybody. Life is too short to wear only ordinary shoes. Finally, a word of warning: wearing fancy shoes is highly addictive and attracts special attention of people of the opposite gender (yes, guys take a note on that: this works well for men too) :)

Orissaare-Muhu Öine XDream

Sume suveõhtu, vaikne ja soe. Väike Orissaare linn elab oma vaikset rahulikku elu. Ühes kohvikus peetakse sünnipäeva. Laua taga istuvad pidulikes riietes inimesed, daamid-härrad ja lapsed. Selle avatud uksest kostub suveõhtusse jutukõminat ja laulu. Aga seegi on üsna tasane.

Äkki ilmvad linna mitusada värvilises liibuvas riietuses, numbritega ja kiivritega klouni, kes askeldavad jalgrataste ja seljakottide kallal. Nende liigutused on kiired, täpsed ja läbimõeldud ning seljakottidest tuleb neil välja igasugu veidraid asju.

See on XDreami-rahvas. Kell kümme käib kooli staadionil üks kõvem pauk ja klounid teevad kõik ühekorraga rulluiskudel sealt üsna ruttu minekut. Alanud on ACE XDream-i 2011 kolmas, Orissaare öine pikk etapp.

Natuke kiiret uisutamist ümber linna ning siis pöörduvad klounid kolmekaupa kesklinna tagasi. Nad võtavad kiirustades uisud jalast, istuvad kanuudesse ja ragistavad nendega õhtuhämaruses läbi roostiku Väikese Väina vetele. Lesta traalima? Säinast?? Ei, siiski neid oranzi-valgekirjuid riidest kaste otsima, mis on kaldaroostikku ja saarekestele ära peidetud. Aga miks nad neid just pimedas otsima peavad?

K6ps on ka seal klounide seas. K6psu paatkonnal edeneb esialgu sõit üsna hästi. Aga ainult esialgu. Üldiselt võib arvata, et kui satud ööpimeduses paadiga keset karjamaad ning veel ei tea ka täpselt kus oled, siis oled üsna täbaras olukorras. Aga täpselt nii juhtus, kui me lootsime lõigata otse üle roosaarekeste ja suundusime eelnevate klounkondade poolt neisse rajatud tunnelisse. No pole viga, vaatame kaarti ja kompassi, mõtleme natuke, siis ragistame mingis suunas edasi. Surume kanuu elektrikarjuse alt läbi, ise ronime sellest üle ja olemegi jälle madalas vees. Kanuu küll takerdub algul hundinuiadesse kinni, aga pole viga - ronime põlvini vette ja lükkame takka. Peagi jõuame taaskord mustavasse vabasse vette.

Nüüd on juba täitsa pime. Vee peal paistavad mitmed tuled: eelnevate paatkondade pealambid (neid on mitmeid variante: led-e, ksenoone, ka üks vilkuvate roheliste tulukestega - ikka klounide värk), auto tuled eemal Väikese Väina tammil, ehk ka mõni kauge majakas. Sinna tammi poole me suundumegi, täpsemalt selle Muhu-poolsesse otsa. Tassime paadi üle tammi, istume ratastele ja kaome kuhugi metsade vahele Muhu mustavasse öhe.

Kihutame öistel radadel. Oksad peksavad vastu kiivrit, peaaegu ka vastu nägu. K6psu pealamp sisaldab ainult ühte led-i. See on piisav, et uurida kaarti, aga mitte päris piisav, et näha kõiki ees olevaid lohke ja kive piisavalt kaugelt. MÜRTS!! Oh pärgel, oligi mingi suurem kivi. Lendan ratta pealt nii kiiresti minema et rattakinga tallast jääb pool pedaali külge. Aiaiaiai - puus ja pöial valutavad. Aga, noh, pole viga, pulmadeks (ei, oot, need olid juba ära. 8 aastat tagasi. Küll see aeg ikka läheb ruttu.. Ah, enivei, ükskord ikka) paraneb ära, lähme edasi.

Kord lõpeb rada keset tumedat metsa. Siis ei aita muud kui kompassi järgi suund kätte, rattad õlale ja raginal minema. Siin peab varsti teine tee vastu tulema. No aga ei tule.. Keset pimedat metsa - vana maja. Ei ühtki tulukest, ei ühtki hingelist. Nagu muinasjutus.. Kahju et seda muinasjutulist tunnet ainult viivu tunda jõuab - teisel pool maja leiti kaardi järgi tee üles.

Hakkab koitma uus päev. Juba läheb valgeks. Kord jalgsi, kord ratastel ragistame kadastikes, metsateedel, mingis vanas paekaevanduses, mingi vana raketibaasi varemetel ja šahtides. Und nagu miskipärast ei olegi.

Päike on juba kõrgel kui järsku kaart näitab pikemat teekonda üle vee Kõinastu laiule. Ilma paatideta. Sinna suundub läbi vee kahlates terve rida kloune. Ega's midagi, hakkame meiegi astuma. Vesi ei ole kusagil sügavam kui pisut üle põlve. Mõned klounid püüavad rattaga sõita ning jõuavad ka üsna kaugele.

Saareke elab oma vaikset elu. Tuul, lained, päike. Kadakad ja kivid, sekka suuremaid metsatukki. Nende vahel mõni üksik maja. Ilus, vaikne, romantiline koht suvitamiseks. Kui just mõni lärmakas grupp läbi ei käi, mida aeg-ajalt pidavat juhtuma. Nii väidab üks kohalik mees, kes meile vastu juhtub. Noh, meie, klounid, ehk ei ole kõige tüütum seltskond. Pealegi, me jookseme saare mõne hetkega läbi ja kaome läbi vee tuldud teed tagasi.

Jätnud rattad keset Väikese Väina tammi, algab teine korralikum kahlamine: tammi keskelt Orissaare suunas. Algul on vesi pisut sügavam, isegi rinnuni. Siis aga hakkavad vastu tulema esimesed roosaared ning siin on vesi juba madalam. Keset ühte roosaart leian lõpuks selle, mida ammu juba kartsin leida - korraliku suure haamri. Päris ehtsa kuvalda. Suurima ja raskeima mida ma eales kohanud olen. (Need tänapäevased, mida ehituskaupade poes müüakse, on selle kõrval poisikesed). See haagib end mulle kaela ning teeb edasiliikumise peaaegu võimatuks. Vaevalt suudan jalgu tõsta, rääkimata käimisest või jooksmisest. Pole millelegi toetuda, pole kellelegi loota. Siiski - seiklusspordis on alati loota oma tiimikaaslastele. Nad turgutavad mind pisut magusate geelidega ja jookidega ning lasevad tempo alla. See aitab. Tasapisi läheb enesetunne paremaks. Ja sinna Saaremaa serva, otse Orissaare külje alla kuhugi roostikku see haamer minust maha jääb. Ma ei mäleta kas enne või peale Orissaare tee ületust. Kel huvi, mingu otsigu üles.

Pärastlõunal, kui oleme juba oma 14 tundi järjest teel olnud, jõuame tagasi Orissaare linna. Lõpp on juba käegakatsutavalt lähedal. Siiski ootavad meid enne päris lõppu ees veel mõningad katsumused. Esimene neist on kuulitõuge kooli staadionil. Kolme peale kokku tuleb ületada Eesti rekord. See õnnestub, aga mitte ka just liiga suure varuga. Järgneb Orissaare linnaekskursioon - tutvumine omal valikul linna kuuest vaatamisväärsusest neljaga: sadam, kesklinna piirkond, vana veetorn, elektrijaam. Lõpuks veel kohustuslik värisevate kätega turnimine puude otsa riputatud palkidel. Nüüd, NÜÜD on - tänu taevale - kõik see läbi. Võib rahulikult visata seljakoti seljast, lesida staadionimurul ja nautida sooja seljankat koos teiste klounide ja muude asjapulkadega. Isegi algav vihmasadu ei häiri.

Tulemuseks läheb kirja A-rajal 48-s koht 69-st lõpetanust, mis on JIT-Teami pika ajaloo jooksul vist üks kõrgeimaid kohti. Aeg 14:50:56, trahviaeg mõnede vahelejäetud punktide eest 3:45:00. Hullult hea tunne et SELLE ära tegime.

Tagasiteel võtame Muhust, legendaarsest Koguva külast, Vanatoa talust peale Triinu, Mia ja Pia. Tänu ühele heale inimesele avaneb võimalus seal teha ka väike uinak, pista midagi magusat põske ning oma käega katsuda ehitatavat "uisku" e. Muhu laeva.

Sealsamas koduste kadakate vahel istub endiselt Juhan Smuul. Igaveseks kivissse raiutud, lind õlal ja prillid ninal, vaatab ta mõtlikult merele. Värvilistes riietes klounide kiire tegevus ei paku talle justkui mingit huvi. Võibolla see on nii väike hetk igavikus, et ta ei pane seda tähelegi.

Viljandi Folk 2011

Jälle käidud. Jälle kahekesi. Jälle neljap-reede. Viljandi ikka selline nagu alati: möllu ja rahvast täis lõunamaine suurlinn :)

Seekordsed teravamad elamused ja uued avastused:

• Kristiina Ehina ja Sofia Joonsi hiiu kandle lugu. Seda elamust me seedisime kahekesi pingil lesides ja värskeid vaarikaid süües mitu tundi, jättes järgneva kontserdi vahele.


• Tants Joaquin Diaz-i merenge-rütmide saatel.


• Tuleb välja, et kontrabassi saab mängida ka ise samal ajal ringi kareldes.


• Hedningarna.

Järgmisel aastal jälle.

Kahekesi Pedassaarel

Tänavusest juulikuisest puhkusest õnnestus k6psul veeta mõni päev kahekesi koos Triinuga. Lapsed olid neil päevil vanaemade juures. Sellise harukordse võimaluse peale ei teadnudki algul mida ette võtta. Tekkis tunne, et nüüd tuleb kõik korraga ära teha, alates niisama vedelemisest kuni maailma parandamiseni.

Viimaks aga küpses suhteliselt eluterve plaan:

1. Läheme Valkla randa.


2. Sööme selles forellipüügi-kohas midagi enam-vähem head.


3. Peesitame pisut rannas.


4. Vastu õhtut teeme päikeseloojangu-kajakimatka ümber Pedassaare.


5. Jääme ööseks kahekesi saarele.


6. Hommikul tuleme tagasi.

Mõeldud-tehtud. Magamiskotid, mõned riided ja veel üht-teist kaasa ning minema. Peesitamisega oli nii ja naa: päike küll paistis mõnusasti, aga tuul oli pisut liiga külm, nii et päris õiget rannamõnu seekord ei olnud.

Kajakimatka osas aitas meid Reimann Retked. Matkajuht tuletas meelde kajakisõidu põhitõdesid, tutvustas meile Pedassaare ja ümbruskonna väiksemate saarekeste loodust ja ajalugu ning lubas jääda omapead ööseks saarele. Sõime pisut kodust kaasatoodud porgandipirukat, tõmbasime paadi kaldale, panime telgi üles. Matkajuht läks oma kajakiga tagasi Valklasse.

Õhtu oli ilus, kuigi pisut jahedavõitu. Päikeseloojangul värvus taevas kõige kaunimatesse loojanguvärvidesse. Kuna taevas oli suuremaid pilvi, siis olid esindatud ka tumedamad ja lillakad toonid. Lesisime rannaliival magamiskottides, üksteisele hästi lähedal ning nautisime seda vaatemängu.

Päike kadus silmapiiri taha ning punased-oranžid-kollased-roosad toonid hääbusid tasapisi tumesinisteks, hallideks, mustadeks. Pilvede vahelt tuli nähtavale suur kollane kuu. Merepind läikis tema paistel. Polnud tuuleõhkugi. Jahedusest hoolimata võtsime end paljaks ning tegime värskendava supluse kuuvalgel. Siis aga pugesime telki sooja magamiskotti teineteise kaissu.

Hommik tervitas meid kerge vihmasabinaga. Taevas oli üleni hall, meri lainetas. Udu varjas silmapiiri, mere ja taeva piiri. Vastaskallast polnud üldse näha. Ainult mõned mustad kogud - lähemalasuvad suuremad kivid - paistsid udus. Meie ööseks välja kuivama riputatud riided olid veel märjemad kui õhtul. Matkajuht saabus meile kokkulepitud ajal vastu - ühele seni udus kiviks peetud objektile tekkisid järsku aerud külge.

Valkla randa tagasi sõites oli lainetus kohati päris märkimisväärne. Siiski jõudsime ilma äpardusteta ja mitme vahva elamuse võrra rikkamana kohale.

Tartu Jooksumaraton 2011

Läks, nagu ikka, nii nagu alati :) Ettevalmistus umbes sama mis alati, aeg umbes kahe tunni kanti nagu alati. Ilm oli soe ja päikesepaisteline nagu alati. Samad probleemid ka mis alati. Isegi seda kildu: "Käsna-Kalle Kantpüks - viimane laud!" korrati, nagu eelmisel aastal :)

Hm.. Prooviks järgmisel aastal midagi uut. Kostüümi? Vibram FiveFinger papusid? Või siis hoopis paremat ettevalmistust..?