Kuidas k6ps 10 tundi XDreami rajal ära sisustas

Tänavune XDream-i avaetapp sai maha peetud Ardu-kandis -- sealsamas, kus kunagi 5 aastat tagasigi. K6psu JIT-Team asus stardijoonele meestevõistkonnana, kus lisaks Jan-ile tuli kolmandaks liikmeks k6psu töökaaslane Juhan. Tundus, et tiim on tugevam kui kunagi varem. Lisaks oli meeles suhteliselt edukas esinemime eelmisel aastal kevadisel etapil. Seega asus k6ps võistlusse täis optimismi, nagu alati.

Tugevamaks oli muutunud aga ka korraldus ning raskemaks rada. Rajal sai ka endaarust pingutatud rohkem kui tavaliselt. Aga pingutusele vaatamata jäi JIT-Team-il ikka 5 punkti võtmata ning tuldi napilt kontrollaja sisse.

Stardipauk anti lühikesele rattaetapile. See lõppes kusagil metsa vahele moodustatud vahetusalas, kust tuli edasi minna jala. Seejuures pidi tiim kolmeks hargnema. Igaüks läks omi punkte võtma. Kuna k6ps ei ole orienteeruja, siis valis ta sellised punktid, kus on rohkem jooksmist kui nuputamist. Igaks juhuks võttis k6ps küll pisukese mõtlemisaja ja pani endale kaardil asjad paika (meenutades eelmise aasta arutut tormamist endateda punkti poole, mis päädis avastusega, et olen ikka täitsa metsa pannud. Tule tagasi, rahune maha, uuri kaarti ja MÕTLE natuke, siis mine uuesti). Aga seekord sai k6ps need kaks punkti naks ja naks võetud, tänu enesele asja eelnvalt selgeks tegemisele.

Edasi jätkus jalgsietapp juba kolmekesi ja valikorienteerumise vormis. Siis jälle ratastele. Rattaetapi ajal oli nuputamise lisaülesanne, kus kaks metallkonksu tuli omavahel lahti ühendada. K6ps rabas kohe sellised konksud, mille kohta talle meenus, et oli lapsepõlves sellistega mänginud ja suutnud edukalt lahti haakida. Aga ka Jan sai asjale pihta ning sooritas selle ülesande hetkega. Etappide vaheaegu vaadates tundub, et sellel "etapil" oli JIT-Team üks kiiremaid. Oleks vaid ratta-, jooksu- ja kanuuetappidel ka nii..

Peagi ootas JIT-Teami eest järgmine vahetusala. Seal tuli läbida takistusrada, nagu sageli XDream-idel, ning seejärel suunduti pikemale jalgsietapile, kus tuli oma äranägemise järgi valida 7-st punktist 5. Too jalgsietapp oli tõenäoliselt kogu ürituse raskeim osa. See kulges tihedas ja künklikus metsas. Künkad olid küllaltki järsud ja kõrged ning neid oli päris tihedalt koos. Jan suutis sellises maastikus ikkegi nii head orienteerumistööd teha, et JIT-Team raginal läbi padriku ronides ikkagi enam-vähem kõik vajalikud punktid üles leids ning olulisi vigu ei teinud. K6psul oli selleks ajaks orienteerumisjärg juba ammu kadunud.

Padrikust välja jõudnud, läks kohe rattaralliks. Nüüd olid k6psul juba jalad töntsivõitu, aga sellele vaatamata oli padrikust välja jõudes ja ratta selga istudes hea vabastav tunne ning k6ps andis koos teistega minna nii kuis jaksas. Peale väikese ringiga samasse kohta jõudmist, kus äsja oli oldud, hakkas k6ps mõtlema, et äkki on selliseid asju veel ja äkki annab neid vältida, proovides eelnevalt legendi järgi kaardil järge vedada. Punktid olid ju ka legendis kirjas. Aga minek oli nii hea, et k6ps ei jõudnud sel teemal rohkem arutleda, vaid kihutas edasi. Eks kui pea ei võta, siis pea ikka jalad võtma (aga varsti ei tahtnud jalad ka enam niiväga võtta). Igatahes pärast selgus, et sinna läks üksjagu aega kaduma ja kaadril järje ajamine ning taoliste ringide vältimine oli edukas strateedia nii mitmelgi kaasvõistkonnal.

Rattarallile lisaks tuli rattaga veel võtta paar punkti valikorienteerumisega. Siis suuntuti starti tagasi. Seal tuli sooritada posti otsa väikesele platvormile ronimine ja sealt trapetshüpe. K6ps sai selle edukalt tehtud. Ees ootasid kanuud.

Juba päevapeale oli tuul märgatavalt tõusnud. Kui JIT-Team kanuude juurde jõudis, olid Paunküla veeholdlal saartest tuulepoolsel alal vahused laineharjad. Seal piirkonnas oli ka neli punkti, kuhu ei soovitatud enam minna -- vaikse vee jaoks mõeldud kanuu võib lainetusega kergesti vett täis või ümber minna. Kuna aega polnud ka enam palju järel, siis otsustaski JIT-Team need neli vahele jätta.

K6psule on alati meeldinud kanuuga navigeerida sellistel järvedel ja jõgedel, kus on mitmesuguse suuruse ja kujuga saarekesi, milledelt on tore punkte otsida. Nii oli ka seekord. Loomulikult oli k6ps ka jälle see, kes istus kanuus keskel ning jooksis saartele punkte võtma.

Teine teema, millega saab sellistel "keerulisematel" ja põnevamatel veekogudel kohati mõningast edu saavutada, on kanuu kusagilt üle tassimine. Nii sai toimitud näiteks eelmisel aastal Paide tehisjärve piirkonnas. Ka sel korral oli selliseid kohti.

Päris kanuuetapi lõppu jäi veel üks väike lisaülesanne ühel suuremal saarel: vee ületus trossidel ja sellele järgnev mälu järgi orienteerumine. Veeületuse sooritas Jan. Mälu järgi orienteerumisel oli juba jaks üsna otsakorral, et tuli paljalt tahtejõuga järjekordsel künklikul ja võsasel maastikul edasi liikuda. Seal jäi JIT-Teamil ka veel üks punkt võtmata. Lõpuks veel kõva kühveldamine võistluskeskuse lähistele kaldale tagasi, vibulaskmine ja finishisse.

JIT-Team sai ajaks kirja 10:06:03, mis koos kolmetunnise trahviga andis tulemustes üldarvestuses 78. koha. Pole just kõige hullem, kuigi sai loodetud paremat. Aga umbes paarkümmend tiimi jäi veel tahapoole.

Siinkohal veel mõned andmed nii Suunto-st kui k6psu enda peast:

• Eesmärk: kontrollaja jooksul rada läbida, hoida pidevat mõõdukat tempot


• Eesmärgi täituvus: peaaegu aga mitte päris


• Teravaimad elamused rajal: seekord eriti ei olnud -- kui siis ainult lainetusega kanuutamine


• Üldine tunne: rahuldav


• Pulss (keskm./maks.): 142/190


• Keskmine liikumiskiirus (GPSi järgi, arvestades ka pause ning asjaolu, et k6ps jooksis kanuuetapil saartel punktide järele): 7,9 km/h.


• Kogu läbitud vahemaa (kehtivad samad märkused mis eelmise punkti juures): 79,9 km.

Kuidas tänavu kevad k6psule tuli

Kevad tuli ühel päeval üsna järsku ja ootamatult, nagu ikka (sellele mõeldes meenub k6psule alati lapsepõlveaegne Priit Pärna raamat "Tagurpidiantsla", kus oli üks koht koos illustratsiooniga, kus onu seletas Antsule, et looduses on kõik üleminekud järsud). Sellel päeval lihtsalt päike paistis soojalt, õhus oli seda seletamatut kevade lõhna, linnud laulsid hoopis teisiti kui muidu, k6psu maja juurest sõitis mööda esimene rattur maanteerattaga ning rulluisurada tundus esimest korda kuiv olevat. Edasi juhtus kõik loetud päevadega: lumehunnikud vähenesid märgatava kiirusega, aeda tekkis tumedaid laike, igahommikusele tihaste ja rohevintide koorile lisandusid kuldnokad, õhtuti hakkas punarinda taamalt metsast kuulda olema, sai talvesaapad koju jätta ja kingadega välja minna, võis rattalt naelkummi maha võtta jne. Musträhn ka juba kohendas oma pesa vana saare otsas, nii et naabrite terrass oli laaste täis.

1. aprillil tundus rulluisurada juba nii kuiv, et k6ps tegi selleaastase esimese väikese rulluisutuuri: 2 ringi Kiisa -> Kasemetsa -> Saku ja tagasi. Täiesti sõidetav, ainult paaris kohas oli veel liiga palju liiva talvest järele jäänud. Nagu ikka varakevadel, vaatab talv vahel tagasi. Nii ka tol päeval: hakkas sadama lund just siis, kui k6ps oli rulluiskudega kodust kõige kaugemas punktis. Aga rulluisurajale siiski eriti midagi ei kogunenud ja sõidu võis rahulikult lõpetada.

Tänavu kevadel tabas k6psu küllaltki tugeva hoobiga üks uus teema -- aiandus. Kui eelmisel aastal keskendusid k6ps ja Triinu oma uues kodus põhiliselt sisustusele, siis seekord sai otsustatud aed käsile võtta. Triinul tekkis meeletu hasart aianduse suhtes. Särasilmil rääkis ta sellest, et me hakkame lehti riisuma, siis tellime mulda ja veame selle mitmesse kohta laiali, teeme peenrad ja kasvatame seda ja teist, käime aianduspoes ja hangime terve hulga asju, tasandame maa ja külvame muru jne. Ega's midagi, tuli peale hakata (k6ps püüab alati hea abielumees olla ja Triinut toetada kõigis tema unistustes, kirgedes, soovides ja ettevõtmistes niipalju kui vähegi saab, kuigi ise suur aiandusfanaatik ei ole). Kõige tüütum töö oli lehtede koristamine. Viie võimsa tammehiiglase poolt mitme aasta jooksul tekitatav lehekogus on ikka muljetavaldav. Küll täitsid k6ps ja Triinu nendega madalaid kohti aias, küll toppisid kottidesse selleks et hiljem heki istutamisel veel aiaäärsetesse kohtadesse aukude täiteks panna, küll sai ka lõkkesse pandud, aga ikka tundus, et neid on veel kõik kohad täis. Selle peale kulus päris mitu päeva. Mia oli ka tubli ja aitas riisumisel pisut kaasa. Rohkem meeldis talle aga aiakäruga mulla vedamine, sest siis sai ise ka kärusse ronida. Ka Pia, kes on juba 11-kuune ning hiljuti käima hakanud, tegi sel ajal oma esimesed sammud õues. K6psule tuli veel mõte Pia jalgrattatool mururulli külge paigaldada, et saaks temagi rullimise toredast tööst osa võtta. Seda aga polnud vaja, sest Pia on aktiivne laps ja tahab ise aias ringi käia, mulda ja kivikesi suhu proovida jne. See oli talle uus ja täiesti põnev maailm.

Kevad, eriti varakevad, ongi k6psu lemmikaastaaeg. Mitmel põhjusel:

• siis on huvitav jälgida looduses päevadega toimuvaid muutusi tärkamise suunas


• siis pole ei liiga külm ega liiga palav


• siis saab juba palju õues olla, aga pole veel lopsakat taimestikku ega tüütuid putukaid


• siis on linnulaul kõige aktiivsem ja mitmekesisem


• siis on küllaltki tihe sporditegemise aeg - XDream, rattakolmapäevakute algus, Tartu Jooksumaraton jne.


• siis on kodust välja minemisel võimalike jalanõude valik kõige suurem


• jne.

Kuidas k6ps ja Triinu käisid (salsa)tantsuõhtul

Peale ligi kaheaastast pausi suutsid k6ps ja Triinu paar nädalat tagasi ennast lõpuks nii palju kokku võtta ja ära organiseerida et jälle tantsutrenni minna. Tantsudeks olid, nagu ikka, ladina-ameerika rahvalikud tantsud: Salsa, Bachata, Cha-cha jms. Trennikohaks seekord CorazonSalsa ja õpetajaks Pj. K6psule seal trennis väga meeldib. Pj on tore õpetaja, hinge ja südamega asja juures. Grupp on ka mõnusalt väike. Esialgu trenni minnes tekkinud ärevusest oli seal igatahes lihtne üle saada. Viimasel paaril korral on aga olnud meeste ülekaal (tavaliselt olevat tantsutrennides ikka naiste ülekaal), nii et naised -- tulge trenni :)

Peale kolme-nelja trenniskäiku ja mõningast takkautsitamist Pj ning teiste trennikaaslaste poolt, samuti k6psu ja Triinu kuuenda pulma-aastapäeva lähenedes, otsustasid k6ps ja Triinu julguse kokku võtta ning minna pühapäeva õhtul Clazz-i salsaõhtule. Vanaema Hille oli selleks puhuks lahkesti nõus tulema lastega tegelema.

Vanalinn oli pühapäeva õhtuselt inimtühi. Ainult võibolla paar inimest ja paar autot liikus ringi. Niguliste kiriku kõrval oleval tuledes uisuplatsil tiirutas üksik pühapäevaõhtune uisutaja. Ühestki uksest ega aknast ei kostnud seltskondlikke hääli. Aga Clazz-i uks oli sõbralikult avatud ja sealt kostis. Seal oli rahvast omajagu.

Esimese ehmatusega ei osanud k6ps ja Triinu muud peale hakata kui ainult inimesi vahtida -- nii erinevad olid need inimesed neist, keda k6ps ja Triinu muidu viimasel ajal harjunud nägema. Seal oli küllaltki rahvusvaheline seltskond. Oli kuulda inglisekeelset juttu, oli näha üht mustanahalist meesterahvast ja ühe naisterahvast, oli ka lõunamaiste näojoontega tüdrukuid ja muidu latiino-stiili riietatud tumedajuukselisi noori naisterahvaid. DJ keerutas plaate kuumade ladina-ameerika rütmidega ning k6ps vedas lõpuks Triinu tantsupõrandale. Enamasti lasti salsat, natuke aga ka cha-chat ja bachata-t. Tantsimisest tuli isegi enam-vähem midagi välja, kui keskenduda oma tantsule ja unustada teised ära. Seda oli aga esialgu üsna raske teha, sest ruumi oli vähevõitu ja teised tantsijad tegid vägagi huvitavaid ja särtsakaid salsa-vigureid.

Koju tagasi ja magama sai (pereinimeste kohta) ebaloomulikult hilja -- millaskil peale 24:00 :) Aga igatahes jäid k6ps ja Triinu selle esimese katsetusega üldiselt rahule. K6psule meeldis eriti see, et seal oli suhteliselt hea õhk, inimesed käituseid vägagi viisakalt ning mis peamine -- muusika ei olnud liiga vali. Seega võib öelda, et k6ps tundis ennast seal üsna hästi. Kindlasti üritavad Triinu ja k6ps kunagi sinna tagasi minna, kui võimalus avaneb. Seni aga tuleb trennis käia ja huvitavaid salsa-vigureid juurde õppida :)

Kuidas k6ps 38. Tartu Maratoni läbi sõitis

Möödunud pühapäeval peeti siis maha järjekordne suustajate laulupidu -- 38. Tartu Maraton. Seekord toimus vahelduse mõttes üritus jälle täies pikkuses ja hiilguses. Tegu oli tõelise laulupeoga: rajal oli üle 5000 inimese, palju välismaalasi, igasuguseid suusatajaid alates (tõelisest) Eesti peaminister Andrus Ansip-ist kuni igasuguste kukkede, karude, batman-ide ja Barak Obama-deni välja. Esikaksiku ja peaaegu terve esikümne täitnud norralased panid eestlastele ilusasti särgid püksi ja tõmbasid nokatsid silmini (esimene kodumaa mees oli alles 14-dal kohal), näidates et Norra on jälle Eesti murdmaasuusamaade tipust pisut allapoole tõuganud. Aga see selleks, tippsport k6psu eriti ei köida ning üldiselt ei ole k6ps ka eriline Eesti (või misiganes muu maa) fänn.

K6psu tulemus oli selline:

• Eesmärk: ühtlaselt rahulikult läbi sõita, pikem põhivastupidavustrenn kirja saada.


• Eesmärgi täitmine: enam-vähem, pulss oli ainult natuke liiga kõrge.


• Mitmendat korda k6ps maratonil: 9


• Aeg: 5:24:22


• Koht: 2280


• Koht oma vanuseklassis: 661


• Pulss (keskm./maks.): 164/184


• Rada: enam-vähem ok, suusajälg kohati värske lume tõttu liiga pehme ja lund vähevõitu aga siiski päris korralik põhi all, mättaid-kive-mutimullahunnikuid väljas ei olnud


• Suusk: ikka 10 a. vana Visu Force Classic


• Libisemine: keskpärane, kehvem värskemal lumel (vanadest nõuka-aegsetest värvilistest pulkadest kollane krundiks alla, 3 kihti SWIX-i -1 - -4 roosa määre)


• Pidamine: väga hea, nagu naelutatud (krundiks SWIX-i roheline kuumalt, peale külmalt 6 kihti Holmenkol-i sinist -2 - -6 värske lume pidamismääret)


• Ilm: ok, kerge miinuskraad, tuult märkimisväärselt polnud, värske lumi


• Tunne: hea


• Söök-jook: igas TPs PowerBar jook + midagi veel (banaan, rosinakukkel, mustikasupp, puljong või hapukurk) + üks Nutrend-i geel.


• Sõbrad, kellele k6ps kaotas: Jan (5:04:46/1891 - esimene kord nende 9 maratoniaasta jooksul kui k6ps Jan-ile kaotas), Rainer (3:58:01/461 - siin pole midagi rääkida; mees kurtis veel, et peale Palut oli kahju hakanud et nii tore maraton nii ruttu otsa saab.), Rait (4:49:50/1534), Argo (4:52:20/1587)


• Sõbrad, keda k6ps seekord võitis: Janno (5:34:05/2453)

Tehnika, mis aeg-ajalt võistlustel nöögib (õigemini tavaliselt on k6ps sellistel juhtudel ise midagi valesti teinud või ära unustanud), töötas seekord suurepäraselt. Siin ka väljavõte Suunto graafikutest. Vahepunktid on ametlikud TPd. Klõpsa pildile, et suuremalt näha.

Siin ka üks pilt sellest, kuidas k6ps gruppi Palu TPsse veab (autor: sportfoto.ee):

Siin on aga k6ps finishile lähenemas (Autor: Liane Unt):

Kuidas rähnid k6psul külas käivad

Ükskord talve alguses pani k6ps tähele, et tema maja ees olevaist vanadest tammepuudest kõige esimese alla on miskipärast paar kuusekäbi sattunud. Mida aeg edasi, seda rohkem neid sinna tekkis. Praeguseks on terve tamme alune korralike kuusekäbisid täis. No kuidas saavad tamme alla kuusekäbid kukkuda?? Seletus lihtne -- üks rähn-poiss oli sinna tamme otsa omale sepikoja teinud. Tegemist tõenäoliselt suur-kirjurähni liiki kuuluva isendiga. Toob eemalt kuusikust hea lopsaka käbi, lendab tamme otsa alati samasse kohta, pistab käbi mingisse lõhesse kinni, tuuseldab läbi, viskab alla ja lendab uut otsima (keegi kusagil väitis, et enne toovat uue, siis üritavat vana alla visata selliselt, et samal ajal uus ka alla ei kuku, aga sellist käitumist pole k6ps tähele pannud).

Eila omiku aga, kui k6ps õue astus, kostus üle terve küla vali "kjõõks kjõõks kjõõks" või midagi sellist. K6ps vahtis siis ringi ja avastas naabrimehe saare otsas suure nõgikikka e. musträhni.

Vaat selliseid tegelasi võib kohata k6psu majapidamise lähistel, lisaks söögimaja külastavatele tihastele ja puukoristajatele.

Kuidas k6ps käis Tartu Maratoni rada katsumas

Eile käis k6ps koos Black Pole rahvaga Tartu Maratoni rada katsumas. See tähedab, et k6ps pani juba teist nädalavahetust peale kaheaastast pausi suusad alla. Plaan oli suusatamist jälle meelde tuletada, Paluni välja sõita, madalal pulsil pikem põhivastupidavustrenn kirja saada ning maratonirajaga tutvus teha.

Ilm oli sulavõitu ja rajapõhi märjavõitu ning muti- või kelleiganesmullahunnikuid oli kohati raja põhjast väljas, eriti raja algusepoole. Õhutermomeeter näitas +2 kraadi. Seega läks pidamiseks alla +2 - +10 märja lume kliister. Pidama aga hakkas see alles siis, kui k6ps rajal teisel kilomeetril seda veel teise kihi ka peale pani. Tahtis küll hoolikat tõuget saada, aga pidas. Isegi jäistes kohtades pidas, ja vaata et pareminigi kui lumisema põhjaga suusajäljes.

Libisemine seevastu polnud kiita. K6ps pidi laugjamatel laskumistel ka kõigest jõust keppidele suruma, et suusad natukenegi edasi läheksid ja keha kippus suuskades ette minema, olles harjunud, et suusad peaksid kohe järele tulema. (Olgu mainitud veel asjaolu, et k6ps hommikul sisse magas pärast eelmise õhtu kõva sauna, ja kui sõbard juba aia taga ootasid, ei jõudnud k6ps enam libisemismääret suusa alla panna :)). Õnneks paistis, et kellelgi teisel eriti paremini ka ei libise.

Aga see keppidega kõvasti surumine päädis loomulikult sellega, et k6ps ühe kepi pooleks surus umbes raja viiendal kilomeetril, enne kiiremat laskumist Hobustemäe poole. Niisiis suusatas k6ps ühe kepiga starti tagasi, sealt jooksis Otepää Hawaii Express-i poodi ja ostis uued suusakepid ning seejärel jooksis taas suusastaadionile ja startis uuesti. Uute keppidega oli tore sõita küll (need said natuke õigema pikkusega) aga sõbrad olid juba liiga kaugel ees ning k6psul polnud mõtet enam Paluni sõita -- sõbrad oleks pidanud teda seal siis päris kaua ootama, et jälle kõik koos autoga Otepääle tagasi sõita. Seega otsustas k6ps hoopis Otepää-kandis püsida, sõitis veel paar korda Hobustemäeni ja tagasi ning tegi väikese tiiru Tehvandil mingil kaugemale ulatuval ringil, kus ta aga eriti kaugele ei jõudnud sest sõbrad hakkasid juba tagasi jõudma.

Kilomeetreid kogunes selliselt u. 40-ringis, aga täpselt ei tea, sest k6psu kiirusanduri patareid said loomulikult üsna alguses kohe tühjaks. Pärast väike pesemine ja söök Tehvandi suusakeskuses ning koju tagasi. Täna k6psul jalad valutavad ka pisut. Ega see suusatamine nii lihte olegi. Aga nädala pärast on juba 38. Tartu Maraton, kus k6ps ka kirjas on, vist juba 12-ndat korda kui arvestada ka neid kordi, mil sõit on hapude lumeolude tõttu ära jäänud. Plaanis on jällegi rahulikus tempos vastu pidada ja ajast mitte eriti hoolida, sest mis sa seal ikka kihutad kui enne maratoni vaevalt paar korda suuska proovinud oled :)

Kuidas k6ps 2009 Winter XDreamil osales

K6ps oli varem otsustanud, et ta seekord Winter XDreamile ei lähe vaid teeb selle asemel hoopis üldkehalist ettevalmistust nädalavahetustel suuskade või käimiskeppidega, olenevalt lumeoludest. Miskipärast hakkasid võistluse lähenedes aga hoopis teistsugused tunded tekkima. Jan leidis ka kolmanda tiimiliikme, kelleks oli Reet, üks vägagi asjalik naisterahvas, ja oligi asi otsustatud. Niisiis, k6psu jaoks kolmandat korda Winter Xdreamile, jällegi segavõistkonnana.

Seekord suusad ka kaasa. Selline otsus sündis pärast mõningast olustiku ja ilmaennustuse uurimist ning arupidamist. Nimelt lubati Kurtna järvistus iga järve ääres punkte ja starti Pannjärve keskusest -- viimasest aga saab alguse ka Alutaguse suusamaratoni rada, mis nendesamade järvede vahel lookleb. Reet orgunnis igaks juhuks räätsad ka kaasa, kui tuleb pehmem ilm ja otsustame siiski mööda soid otse panna.

Võistluspäeva varahommikune ilm oli aga kõike muud kui pehme. Taevas oli selge, õhk ei liikunud, termomeeter näitas -20 kraadi !!! Ega's midagi, kihiline riietus selga, suusad kaasa ja pajehhali. Päevapeale ilm õnneks väheke pehmenes ning riietus osutus optimaalseks -- pidevalt mõõdukalt liigutades ei olnud ei külm ega palav.

Stardis jättis k6psu tiim suusad ja räätsad vahetusalasse ning startis jalgsi. Siin on näha k6psu enne starti midagi askeldamas (Autor: Tarmo Haud):

Minut enne starti kaarti haarates ja sellele esimese pilgu heites selguski, et suusk on õige asi, maratonirada ilusasti kaardil ja paljud punktid sellest mõnesaja meetri kaugusel. Jan arvas siiski, et paar stardile suhteliselt lähedast punkti, kuhu juurde pääsemiseks tuleks palju võsas ragistada, võiks jalgsi enne ära võtta. Panime siis jooksu ja ragistasime võsas ära. Osad tiimid, kes kohe alguses suuskadega starditsid, ragistasid seal võsas ka ikka suuskadega ära. Siin pildil on Jan, Reet ja k6ps veel jalgsi suundumas ühte esimestest punktidest (Autor: Tarmo Haud):

Siis aga pandi suusad alla ja mööda rada minema järgmiste järvede poole. Kiirused läksid päris suureks ja k6psul kadus orenteerumisjärg ruttu ära, Reedal aga õnnestus esimesel korralikumal laskumisel üsna valusasti kukkuda, peale mida ta edaspidised vähegi kahtlased laskumised igaks juhuks suusad käes võttis. Peab ütlema et ega k6psulgi see suusatamine kohe alguses välja ei tulnud, oli ju kõps viimati suusatanud üleelmisel talvel. Seega panigi k6ps, vaevalt stardialast välja pääsenud, esimeses kurvis kohe külili ja lõhkus kaardi. Ega seda kaarti olnudki suusatamise ajal lihtne näpus hoida, aga kuidagi sai ta mitu korda kokku voldituna pöidla ja suusakepi vahele surutud. Kogenud suusaorienteerujad kasutasid spetsiaalset rinnale kinnitatavat kaardialust.

Üldiselt möödus kogu võistlus selliselt, et vahepeal suusatati mööda rada, siis ragistati mõnisada meetrit võsas, suusad käes, siis võeti kusagilt järve äärest punkt ning anti mööda järvepinda uisusammul minna. Kõik punktid olid väga lihtsasti leitavad, sageli olid need juba kaugelt näha.

Peab aga ütlema, et lisaks sai paaril korral natuke nalja ka. Ei ole ju ükski XDream möödunud ilma vähemalt pisut nalja saamata. Esimene kord oli, kui k6psu tiim suundus võtma Vasavere veehaarde ääres olevat punkti. See oli seal küllaltki järsu nõlva all. K6ps esimesena julgelt nõlvale peale lendas, nagu ikka, aga libises selili ja pani alla järve poole, nagu ikka. Punkt sai kõigil ilusasti võetud ja kuidagimoodi neljakäpukil üles tagasi ka saadud aga selle liulaskmise käigus lõhkus k6ps oma SI-pulga randmepaela. Selle peale väänasid korraldajad tunnise ajatrahvi otsa. Uskusid küll, et tegemist oli õnnestuse ja mitte tahtliku reeglite rikkumisega, kuid reegel on reegel. Soovitasid järgmine kord käituda nii, nagu esimese otsa tiimid pidavat käituma -- SI-pael tugevalt ümber randme ja isegi teipi igaks juhuks peale, eriti külmemates oludes.

Teine vürtsikam koht oli Särgjärve suunduva jõe ületus ühel umbes 20 cm-se diameetriga raudtorul kaksiratsi istudes, suusad seljas, ja käte abil end vaikselt mööda seda toru edasi ukerdades (ja lootes-palvetades, et mõni suusk alla jõkke ei kuku ja et ise ka alla ei kuku). Too jõgi oli üsna kiire vooluga ja seetõttu jäävaba. Liiklus mööda toda toru oli ka üsna tihe - meil tuli vastassuunas saabuv tiim enne ära oodata kui saime ise liikuma hakata. Mingid sisemised rinnalihased, mis tegid tolle toru peal ukerdamisel tööd, olid ka ainsad, mis k6psul järgmisel hommikul pisut kangevõitu olid. Reet aga ei riskinud mööda toru ronimisega vaid läks üle pisut eemal mööda langenud puid, kasutades suusakeppe tugedena. Pääses kuivalt temagi.

Lisaülesandeks oli sõit "tuubiga" ehk sellise täispuhutud suure auto sisekummi taolise esemega mäest alla, teatevõistluse vormis. See tehtud, suusatati veel mõningaste jõuvarude arvelt ühte lähemasse punkti ja peale seda, juba hämaruse saabudes finishisse, ilusasti kontrollaja sees. Siin on näha, kuidas k6ps jt. finisheerivad :

Ilus üritus oli. Tunne oli hea ja tiimi koostöövaim oli tugev. Pulsiinfot ei saanud, kuna k6psu pulsivöö vajus miskipärast külmaga alla (k6ps leidis selle pärast kodus riideid vahetades kusagil altpoolt naba) ja rajal ei hakanud seda üles tagasi sikutama, selleks oleks pidanud kõik need kihid riideid maha koorima. Tulemuseks saime kirja 29 punkti 44-st ja üldarvestuses 140. koht 166-st lõpetanud tiimist, aga nagu öeldud, tulemust tegema ei mindud.

Üht asja pani k6ps tollel üritusel veel tähele: nimelt erakordselt palju oli ainult naistest koosnevaid tiime. Kui aasta-paar tagasi oli eesti seiklusspordis veel olukord säärane, et kui kellelgi õnnestus naiste tiim kokku panna ja vähemalt mingi jupp rajast läbida, siis oli poodiumikoht peaaegu kindel. Seekord aga oli rajal mõõtu võtmas tervelt 21 naistetiimi, esimene neist tulemustes aukartustärataval 16. kohal!

Tänavusest Winter XDreamist on veel kirjutanud Jan, Kaja Pino, kindlasti paljud teisedki.