Üks umbes aasta tagune unenägu (ja selle hilisem mõningane ilukirjanduslik edasiarendus)

See sai Facebook-is juba kunagi avaldatud, aga igaks juhuks kirjutan ühes tükis siia ka. Tegemist on niisiis ühest umbes aasta tagasi nähtud unenäost edasi arendatud ilukirjandusliku eksperimendikesega.

*********

Õhtuks jõuan muistse kaitserajatise varemete juurde. See on selline nagu neid siinkandis ikka leidub: kollakatest kividest, mitte kuigi suur, liiva täis tuisanud. Kivivare varjust avastan väikese puust onni. Seegi näib ammu maha jäetud olevat. Vast on mõned rändurid enne mind selle siia ehitanud. Otsustan esimese öö siin onnis veeta. Igaks juhuks lükkan onni sisse ka oma päevinäinud mopeedi ning loobun tule tegemisest: kindral oli mind hoiatanud et kuigi piirkond on rahulik ning kohalikud elanikud üldiselt siirad ja lahked, esineb siiski Islami ekstremismi ja viha lääne inimeste vastu.

Enne päikeseloojangut võtan seljakotist videokaamera ja asun varemeid lähemalt uurima. Jalutan tiiru ümber varemete. Seisatan. Toetun hetkeks müürile. Edasi aga hakkab juhtuma kummalisi asju. Kivi, millele toetusin, avaneb. Tema esipaneel kukub eest ära. Selle all on näha müüri sees väike ümar plekist laegas. Mõtlen: "See on nüüd küll pime juhus." ja avan ettevaatlikult laeka.

Laegas on täis väikesi kujukesi. Ühest küljest meenutavad nad selliseid, nagu võib leida poest ostetud shokolaadi-üllatusmunade seest, teisest küljest aga mingeid ebamääraseid arhailisi Budda kujukesi. Kõik nad tunduvad kullast olevat. Igaüks veel eri tooni: mõni on oranzikas, mõni päris hõbevalge, mõni kergelt rohekas. Võtan ühe pihku. See on punakat tooni. Ühtepidi vaadatuna oleks nagu väike rõõmus delfiin. Teistpidi vaadatuna aga Budda mis Budda.

Järsku märkan silmanurgast, et minust vaid kümnekonna sammu kaugusel istub kivihunnikul vana halli habemega beduiin. Ta istub rahulikult, nagu ei läheks talle minu tegevus eriti korda. Tema kehaehitus on kõhna ning tema päevitunud nahk kortsuline. Kuidas on võimalik et ma aarde uurimisse süvenenult tema tulekut ei märganud? Polnud siin ju ühtki hingelist ning kõrbe ja mäestiku piiril looklev teerada paistis mõlemale poole kuni silmapiirini täiesti tühi. Äkki on ta mingi idamaine võlur, kes suudab eikusagilt välja ilmuda? Mida ta minust tahab? Ehmatust varjata püüdes tervitan teda pisut kohmetult oma sisseharjutatud Araabia tervitusega. Ta vastab rahulikult omapoolse tervitusega ning jätkab seal istumist, nagu ei oleks selles mitte midagi erilist et seina seest võib leida kuldaardeid. Mina aga ei suuda rahulikuks jääda.

Tean et nüüd tuleb mingi sekeldus. Käed ja jalad hakkavad värisema. Mõtted tormavad välkkiirelt läbi pea: Kas päästsin nüüd dzinni valla nagu vanas Araabia muinasjutus? Kas on see mingi eriti kavalat seatud lõks püüdmaks lihtsameelseid, uudishimulikke ja kasuahneid lääne inimesi? (Mul ei olnud mingitki kavatsust midagi sellest aardest salamahti omastada. Ei, selline inimene ma kindlasti ei ole. Oleksin ilmselt filminud aardest mõned kaadrid, seejärel laeka endisele kohale tagasi pannud, kivi hoolikalt sulgenud ning edaspidi sellest vaikinud, välja arvatud ehk kõige-kõige usaldusväärsematele inimestele nagu Joukko, C.-J., Celine, toimetaja, kindral ja minu abikaasa. Küll aga oleks mind saanud süüdistada uudishimus. Uudishimu on see, mis mind laegast avama pani. Uudishimu tõi mind üldse sellesse maailmanurka, kaugele kodust. Uudishimu aitas mul valida selle elukutse. Võib julgelt väita, et uudishimu on juhtinud olulist osa sammudest minu senisel eluteel.) Tunnen mingit jõuetut piiratust ja lootusetut nõrkust. Tahaks maha langeda ning anda vanale mehele mõista, et ta võib teha minuga mida heaks arvab, olen selle ilmselt ära teeninud. Samas sunnib miski mind rahulikuks jääma. Äkki on see ikkagi juhus? Äkki ta ei tahagi minust midagi? Paneks külma rahuga aarde seina tagasi, kinnitaks kivi nii nagu oli, puhuks vanamehega väärikalt natuke juttu (kuigi mu Araabia keel on vahepeal üsna rooste läinud ning siinset kohalikku dialekti peetakse mitte kuigi kergeks), jagaks temaga oma seesamisaiad ja külma hirsipudru kui soovib, keeraks onni magama ja loodaks et ärkan hommikul puhanuna samas kohas, võtan seljakoti selga, istun mopeedile ning jõuan kuhugi oaasi veel enne keskpäevast kuumust?

Vanake aga istub edasi. Loojuva päikese viimased kiired valgustavad tema tumedaid silmi.

2013-ndast aastast ja kirjutamisest

Mõtlesin juba, et täiesti lootusetu on kunagi jõuda siia veel midagi kirjutada oma väikekodanliku elustiili juures. See elustiil on täis tegemisi abikaasa ja lastega, eluaseme ja koduloomade eest hoolitsemist, karjääritegemist, püüdlust enda ja oma lähedaste tulevikku kindlustada, ehk ka killuke püüdlust olla ühiskondlikult aktiivne, ning veel üks killuke konstruktiivset looderdamist. Aga ometi juhtub aeg-ajalt asju, mis kohe tahavad kirja pandud saada. Ehk nagu Karupoeg Puhh ütleb luuletuste kohta: "Lase aga tulla mis tulla tahab. See on kõige parem viis luuletusi kirjutada." Näiteks käesoleval 2013-ndamal aastal oleks kirjutada:

• sellest, kuidas Mia on juba suureks lapseks saanud ning teeb iseseisvalt päris keerulisi asju, samuti kuidas Pia on ka vahepeal suureks saanud
• sellest, kuidas k6ps ja Triinu käisid Horvaatias-Sloveenias ning veel mõnedest reisidest ja reisikestest mis k6psu pere on tänavu ette võtnud
• sellest, kuidas on olnud esimene aasta ja 25000 kilomeetrit elektriautoga
• sellest, kuidas on tänapäeval Nokia N9-t kasutada
• sellest, millised on olnud k6psu pühapäevasportlikud saavutused viimasel hooajal
• sellest, kuidas k6psu pere vahepeal kohe kümnekonna liikme võrra täienes - nimelt isenditega liikidest paracheirodon innesi ja corydoras aeneus ning nende isendite elust ja tegemistest
• ja ka mõningatest tarkvara-arendusega seonduvatest filosooflistest küsimustest, mis k6psule on peamurdmist pakkunud

Aga elame-näeme ja vaatame kas õnnestub siia veel kirjutada.

Prioriteet 4-5 ideed

Järgnevalt loetleks mõningaid madala prioriteediga ideid, st. mida ma teeksin kui mul oleks peaaegu piiramatult vaba aega ning ka mõõdukalt vaba raha.

• Taastaks vana-vanavanemate saja-aastase raadio puukasti ning ehitaks sinna sisse multimeedia-arvuti, mille ühendaks koduse audio-videosüstemiga. Muusika kuulamiseks, fotode ja videote vaatamiseks jms.


• Installiks oma tööarvutisse op. süsteemiks FreeBSD ja prooviks kas sellega saab oma igapäevast tööd edukalt teha.


• Läheks üle Dvorak-i klaviatuurile.


• Skänniks korralikult kõik oma vanad negatiivid ja slaidid. Teeks neist albumid.


• Teeks sedasama ema-isa vanade (alates 1950-dates) filmidega.


• Vaataks taevatähti. Selleks valiks vaikse selge öö (parem varakevadel, kui sääski ei ole) ning koha, kus ei ole ühtki segavat maapealset valgust lähedal. Lesiks lihtsalt tundide viisi maas ja vaataks taevatähti.


• Pildistaks aastaaegu. Teeks ühtedest ja samadest vaadetest pilti neljal aastaajal. Või isegi igal kuul.


• Valmistaks endale ise kingad. Või vähemalt disainiks ise ja laseks käsitööna valmistada. Mingid eriti ägedad, mida kusagilt mujalt ei saa. Avaks koostöös mõne kingavalmistajaga oma väikese kingaäri, kus kliendid saavad valida disaini ja lasta käsitööna teha. Kõik disainid oleks unisex ja saadaval misiganes suurustes.


• Ehitaks vanavanaisa talu maadele metsa serva onni. Sinna jääks aeg-ajalt ööseks. Kuulaks ööhääli, pildistaks vara hommikul päikesetõusu, vaatleks linde jne.


• Teostaks mitmed oma matkaideed.


• Teeks oma vedelema jäänud vanadest arvuti- ja muu eletroonikakomponentidest kunstiteose, kruvides need üksteis kõrvale ja peale suurele vineeritahvlile.


• Pildistaks kõiki neid Tartu maanteel bussipeatuste seintele, Tallinnas Järvel plankudele ja ka mujale kellegi poolt joonistatud valgeid Riotminke (või kes iganes need on). Teeks nendest fotoseeria või kollaazi.


• Teeks mõne 1980-dest pärit Polaroid kaameraga igasuguseid pilte ja vaataks mis välja tuleb.


• Teeks sama 1950-dest päris Ljubitel-iga.


• Loeks läbi oma vanad matka- ja muud päevikud. Digitaliseeriks parimad palad neist ja kirjutaks blogisse. Eriti tahaks digitaliseerida ja viimistleda oma 2000-aasta Kaukaasia mägimatka päevikut.


• Loeks iga kuu kaanest kaaneni läbi National Geographic ajakirja. Üldse loeks vist lõputult igasuguseid asju.


• Käiks regulaarselt Argentiina tango ja/või Salsa trennides. Põhjuseta ei puuduks ka üheltki suuremalt ürituselt ega kogenud välisõpetaja/-artisti osalusega laagrist.


• Õpiks korralikumalt ära vene keele.


• Õpiks igasugu huvitavaid aineid MIT OpenCourseWare kaudu.


• Osaleks mõnes vabavaraprojektis.


• Teeks regulaarselt kolm korda nädalas ratta-, jooksu- ja rulluisutrenni.


• Reisiks Kanadasee, Islandile, Mongooliasse, San Marinosse, Austriasse, Portugali, Kuubasse, Tansaaniasse, USAsse jne.


• Püüaks realiseerida mõnda oma IT arenduse ideed, luues oma startup-firma ning energiliselt seda arendades. Või siis panustaks mõne sõbra sarnasesse ettevõtmisse, millesse on usku.


• Ostaks mõne vanema ja mitte väga suure ega äkilise mootorratta, näiteks Pannonia või Honda CB-750, sõidaks sellega ning remondiks seda ise, püüdes hoida seda võimalikult originaalsena.

Samas on nii hea et mul seda aega pole, sest see aeg kulub enamasti kõik kõrge prioriteediga valdkondadele:

• Naised (täpsemalt: abikaasa ja tütred)


• Erialane töö ja karjäär (tarkvara-arendus)


• Kodu (maja ja aia korrashoid ning arendus)

Ma olen vist väga õnnelik inimene, et mul on olemas need kolm valdkonda, ma saan nendega tegeleda ning mul läheb nendest üldiselt hästi.

Matkaideed

Kevad tuleb täiega ja sai siin mingitel aegadel mitmetele seltsimeestele/-naistele suure suuga lubatud oma vanadest päevikutest mõningaid matkaideid otsida. Siin on kiire läbikammimise tulemus, erinevate raskusastmetega, ainult Eesti piiresse jäävatest, pisut parandatud-muudetud tänapäevaste teadmistega:

1. Mõne aastatetaguse roheliste rattaretke marsruudi võimalikult lähedane kordamine oma väiksema seltskonnaga. Eriti tahaks korrata 1999 Tartumaa ja 2001 Lahemaa marsruuti. Kaardid koos teekonna ja vaatamisväärsustega on säilinud. Boonus: tee pilte samadest kohtadest kus siis tegid. Kestvus: 2-2,5 päeva, raskuskategooria: 2a-2b, olenevalt ilmast.


2. Kombineeritud kajakk-jalgsi-kajakk matk Naissaarele. Kajakkidega Põhja-Tallinnast Naissaarele, seal läbida jalgsi kõik kolm matkarada. Looduskeskuse, tsaariaegse betoonkindluse ja maa-aluste käikude ning miinimuuseumi külastus võiks ka sees olla. Boonus: ehk saab kitsarööpalise suslaga või dresiinaga saarel pisut ringi sõita. Ööbimine looduskeskuse kämpingumajades või telgiga rannal. Kestvus: 1-2 päeva, raskuskategooria 1b-3a, olenevalt lainekõrgusest.


3. Jalgsi Tallinnast Tartusse, võimalikult sirget joont pidi. Kestvus 2-2,5 päeva, raskuskategooria 5a-5b. Boonus: liikumine ilma pikemate peatusteta, k.a. öösel. Siis on vist juba 7a :)


4. Kevadise suurvee-aegne kanuumatk mööda põlde-metsi-heinamaid. Sobib hea suurveega aastatel ja seda tuleb teha täpselt õigel ajal. Soomaal saab mõnel aastal juba jaanuaris algust teha. Loobu või Valgejõe ümbruses pole teinekord veel aprilliski hilja. 1-2 päeva, 1b-2a.


5. Suusamatk Emajõe suursoo peal. Sobib kui soo on külmunud, lund piisavalt ning väljaspool liikumiskeelu aega. 1-2 päeva. 2b-3a. Boonus: teeks väikse tripi mööda Peipsit ka kuhugipoole. Bonus 2: teeks korralikult vanakooli-moodi: ahi, kühvel ja saag seljas kaasa, õhtuks igloo püsti jne.


6. Rattamatk Peipsi järve põhjakaldal: Illuka-Vasknarva-Kuremäe kant. 1-2 päeva. 1b-2a. Boonus: päev Narvas vaatamisväärsustega tutvumiseks.


7. Jalgsimatk Vastseliina – Piusa valdavalt jõe äärt pidi. Boonus: Piusa koopad. 1 päev, 1b-2a.


8. Kombineeritud matk Riisipere-Vormsi-Riisipere ratas-praam-ratas-praam-ratas. 3 päeva, 3a-3b. Riisipere-Haapsalu mööda raudteetammi. Boonus: praami asemel kajakk aga siis on juba 4+ päeva ja 5a-5b ja tahab varustusealasid ja support tiimi.


9. Rattamatk Setomaale. Marsruut tuleks veel välja mõelda.


10. Üks uus idee: rulluisumatk Ülemiste – Järvevana tee (kui see ükskord valmis saab) – Järve – Männiku (seal on üks kehva lõik Tallinna piiril) – Männiku tee (uus kergliiklusrada) – Saku –Kasemetsa – Kiisa – Kurtna (vanem kergliiklkustee). 0,5-1 päeva. Boonus: Kurtna mootorrattamuuseum.

Teisipäev

Teisipäev see on väga tore päev.
Kõik siis toimib justkui võluväel.
Teisipäev on minu lemmikpäev.
Kõik siis korda läheb, küll Sa näed.

Tegelikult on miskipärast just nii, et teisipäeva hommikud on meie peres kõige sinisemad. Järgnevalt loetelu asjadest, mis kipuvad just teisipäeva hommikuti kõige suurema tõenäosusega juhtuma (ja enamasti mitmekaupa korraga, andes tervikefekti, mis on suurem kui selle komponentide summa):

• padja-teki külgetõmbejõud on selgelt kõige suurem


• lapsed ei taha ennast pesta ja ise riidesse panna


• keegi lastest on vankumatult veendunud, et tahab selga panna midagi, mis ei sobi üldse kokku algava päeva tegemistega


• sooja vett ei ole sest (puitgraanul-) küttesüsteem on öösel mingi vea tõttu ennast välja lülitanud või minimaalsesse reziimi lülitanud


• viis minutit enne kodust väljaminekut avastatakse, et midagi oli veel vaja tänaseks ära teha


• hommikune koosolek või esimene vastuvõtt tööjuures on tavapärasest pool tundi varem


• nõudepesumasin ja/või põrandapesurobot on öösel mingi vea tõttu jätnud töö pooleli ja/või nõud/põranda mustaks


• kassid on öösel maja peal pahandust teinud


• Triinu algavaks päevaks planeeritud riietumiskontseptsiooni kõige olulisem komponent on must/kadunud/kortsus


• jne..

Huvitav miks just teisipäev..? Esmaspäevadel pole nagu miskit hullu. Kolmapäevadel jne. pole ka väga viga. Teisipäev ei ole mitte kellelgi kõige raskem töö/kooli/lasteaia/trenni/jms päev. Aga ikkagi on teisipäevade sinisus üsna selgelt tunnetatav ning nii on see olnud üsna stabiilselt pikema aja jooksul.

Aga vähemalt on meil otsustatud, et teisipäevad on ka kommipäevad, st. siis tuuakse õhtul komme koju ja süüakse need kõik koos ära. Muudel päevadel kommisöömist võimaluse korral välditakse.

Le Grand Bateau

Jazz käib meil aastaringi: on Jõulujazz, siis on Talvejazz, siis tuleb juba Jazzkaar jne. Need kõik on k6psu hinnangul ühed enamasti väga mõnusad asjad.

Talvejazzi raames ning tähistamaks oma 9-ndat pulma-aastapäeva käisid k6ps ja Triinu kahekesi KUMU auditooriumis kuulamas-vaatamas Belgia bändi Le Grand Bateau. See oli ka enamasti väga mõnus asi, õigemini täpselt seda ta oligi.

Tegemist oli šansoonidega, kuhu sisse tipitud mitmesuguseid elemente: särtsakaid ladina rütme, keerulisi trummisoolosid, kahekesi klaveri taga kiiret klimberdamist, isegi midagi rock-i taolist. Tütarlaps laulis maheda häälega, onud mängisid instrumente ja tegid ka laval pisut nalja.

Üks mõneti veider instrument oli neil ka: pool akordioni, millelt oli lõõts eemaldatud. Selle asemele oli ehitatud tagumine sein. Keset seina oli auk. August tuli välja voolik. Onu võttis vooliku teise otsa suhu ja puhus sisse-välja, nagu lõõts normaalsel juhul teeb. Kätega mängis samal ajal klahvidel. On ikka leidlikke..

K6ps kui talent kingade kollektsioneerimise valdkonnas

Webmedia suvepäevad 2011 olid talendijahi ning loomingulisuse stiilis. Seal sai osaleda Brasiilia ja Aafrika trummide, laulu ning tantsu töötubades. Lõpuks sai neist kõigist poolspontaanselt kokku pandud üks kollektiivne loomingulisuse kompott, kus iga grupil oli oma osa. Sai ka välja näidatud oma loomingulisust T-särgi disainimisel. Nagu ikka, esines Webmedia tantsugrupp ehk Dance BU oma teemakohase etteastega, mida täiendas videoinstallatsioon. Kõike seda me oskame ise teha. Ja palju muudki. Oi kui palju ja kui hästi oskame :) (Vähemalt selline mulje on jäänud).

Aga selle ürituse raames oli avatud ka talentide stend ning Webmedia tüdrukud palusid k6psu kirjutada sinna oma kingade kollektsioneerimise kirest. K6ps siis kirjutas. Kirjutas nõnnaviisi:

You may have seen a MAN walking around in Webmedia office on HIGH HEELS and may have wandered "what the heck..." - that's me :) Shoes are my passion.

Maybe i have that gene which often activates on women and extremely rarely on men. Maybe it is just a common misperception that only women are interested in shoes and and men are not while in reality men are equally interested (there is a research made that supports this theory). Anyways, i have always liked fancy shoes since i was a kid. I have always wanted my shoes to be uncommon and perfect, for as long as i remember. This passion got into a totally new level about five years ago when i discovered men's high-heeled shoes. It was clear that i HAD to get this pair IMMEDIATELY. So i paid quite a lot for it (it was a top designer brand) and from the very first moment i put my feet in, i knew for sure that i'm hopelessly addicted to heels. Novadays i have several pairs of heels and i'm wearing them almost daily. This is my unique style. But besides heels, i of course have lots of other fancy shoes.

My shoe collection is not very big - just about 30 pairs. Each pair is very emotional. Each pair has an extraordinary feature. Each pair has accumulated some particular memories and feelings that always come to my mind again when i put on that pair. In fact, i have only one pair of ordinary shoes: plain black classical men's oxfords by Ecco (just in case i need to go to some funeral or anything like that) and i like that pair too. A few pairs are quite tricky to walk and require skill and confidence. The oldest pair is from 1975 and still has a lot of fun left. The highest heels are 14,5 cm. There are boots, sandals, sneakers, oxfords, loafers, clogs, even flip-flops. There are several different colors. There are a few very expensive shoes. There are the Webmedia's custom-painted white Swedish wood clogs. There are platform shoes, a few of them feature so high platforms that it is dangerous to walk on uneven terrain or drive a car wearing them. There are the Chuck Taylor's sneakers with extra high denim tops. There are blue suede shoes that always remind the the famous Elvis Presley's and Mark Cohn's songs. There are the Vibram FiveFinger toe shoes - the future of adventure sports. There are cowboy-style rainboots that make me smile even under heavy rain. I am constantly in search of new pairs to add to my collection, but unfortunately (or fortunately?) nice extraordinary men's shoes are extremely rarely offered, especially in Estonia. I have purchased most of my collection from some freaky internet stores or from boutiques in some big fashion centers of the world. Especially i'm looking for styles that defy the common strict limits on men's shoes, by designers who can think outside the box. My favorite designers are Jeffrey Campbell, Rick Owens, Natasha Marrow, Acne, Gianni Barbato, Rad Hourani, John Fluevog, and of course Christian Louboutin. I do have a few pairs of women's shoes and i have no problem wearing them. I even have a couple of similar pairs that my wife has, in my size, and we enjoy going out wearing them together. Having my shoes taylor-made and designing shoes myself are something i still have to try.

I like this hobby for several reasons:

• It does not take much extra time. Shoes is a good hobby for people like me who are very much committed to family, home, and career, and therefore do not have enough time for the more time-consuming hobbies. You can enjoy wearing nice shoes while doing many everyday activities such as work at the office, lecture in a university, shop in a supermarket, attend the kids' school and kindergarden events, have a dinner with your friends, have a night out with your spouse.
  


• 
  When you wear fancy shoes, it is harder to be sad, angry, careless, unfriendly, boring, or pessimistic (this is a problem when you need to give time estimates for software development tasks). It is easier to smile, joke, care, get interesting ideas, have fun.
  


• 
  Shoes are good investment (i believe). They do take a lot of money, but not so much as many other hobbies. In this hobby, you normally don't consume anything away while having fun. If you have many carefully selected pairs of shoes and maintain them well, they wear out very slowly and break very unlikely. If some style goes totally out of fashion, it will most likely be in again after ten years or so, and start to gain vintage value. Thus, your collection grows over time, which means the value for the money spent grows rather than shrinks.
  


• 
  Nice shoes make you more attractive and tend to motivate staying healthy.
  

So i recommend this hobby to everybody. Life is too short to wear only ordinary shoes. Finally, a word of warning: wearing fancy shoes is highly addictive and attracts special attention of people of the opposite gender (yes, guys take a note on that: this works well for men too) :)