Kass ja pääsukesed, 2. osa

See lugu läks tegelikult edasi niiviisi:

Siis aga avanes uks ning õue jooksis koer. Ta hakkas asjalikult aias ringi nuuskima, püüdes leida mõnda uut lõhna tuttavates kohtades, nagu tavaliselt. Algul ei pööranud kass talle mitte mingit tähelepanu, nagu tavaliselt. Korraga aga tõstis ta pea ning hõikas: "Koer! KOER! Tule siia." "Mis? Kas sa tahad minuga mängida? Päriselt ka või??" oli koer üllatunud, kui kassi juurde sörkis. "Jah." turtsatas kass. "Too puuriidast üks halg."

Koer aimas, et nüüd hakkab midagi huvitavat juhtuma, ning tormas galopeerides ja kõrvade lehvides eemale puuriida poole. Peagi oli ta tagasi, puuhalg hambus. "Pane see siia maha.", õpetas kass. "Trepile lähemale. Veel natuke. Just. Nüüd keera seda otsa natuke maja poole. Ei, teist otsa. Just. Nii. Veel natuke. Korras. Las jääb maha." Koer, olles teinud nagu kass õpetas, jäi nüüd erutunult saba liputades ja keel suust väljas ootama, mis edasi saab. "Nüüd mine too see lauajupp, mis kuuri seina ääres vedeleb", jätkas kass, endiselt samal kohal lesides. Koer galopeeris lauajupile järele. Tal läks pisut aega, et seda korralikult hammaste vahele saada, aga peagi oli ta sellega tagasi. Kass asetas jälle ühe esikäpa teise järel laisalt endale rinna alla ja jätkas koera õpetamist: "Pane see risti puuhalule peale. Keskele. Jah, nii. Tubli." Koer tegi nagu kästud ja oli kiitmise üle isegi päris uhke.

Nüüd tõusis kass püsti. Ta uuris lauajuppi mõtlikult. Seejärel astus ta lauajupi sellele otsale, mis oli vastu maad, vaatas koerale päris tõsise näoga otsa, ja ütles veidi vaiksemal toonil: "Kuula nüüd hoolega. Roni trepi peale. Jah, just sinna, kõige kõrgemale. Nii. Kui ma märku annan, siis hüppa kõigi nelja käpaga lauajupi õhus olevale otsale. Said aru?" Koer noogutas.

Siis võttis kass sisse sellise asendi, nagu hakkaks saaki varitsema, ning sihtis pilguga otse ees lendlevaid ja sädistavaid pääsukesi. Pääsukesed olid selleks ajaks kassi sootuks unustanud. Nad olid ametis putukate õhust püüdmisega ning tähtsate lõunamaale lendamisega seotud küsimuste arutamisega. "Nüüd!", sisistas kass viimaks. Ja koer hüppas. Ta hüppas täpselt nii nagu kass oli õpetanud: kõigi nelja käpaga lauajupi õhus olevale otsale.

Kuna koer oli palju suurem ja raskem kui kass, siis paiskus kass lauajupi teiselt otsalt hooga üles. Väljasirutatud käppadega vehkides vuhises ta läbi õhu. "Kass lendab!", kriiskas üks pääsukestest. Ega kass muidugi ühtki pääsukest kätte ei saanud, see on selge. Teatavasti on pääsukesed lindude maailmas ühed kõige kiiremad ja osavamad lendajad. Isegi kullid ei saa neid tavaliselt kätte, rääkimata lendavatest kassidest. Aga siiski - üks parajasti lennul olnud pääsuke pidi küll peaaegu kassiga kokku põrkama. Ta laskis ehmatusega oma püütud putukad noka vahelt lahti ning suutis alles viimasesl hetkel kassist mööda põigata.

Teine asi, mis on täiesti selge, on see, et ega katapuldist lendu lastud kass kuigi kaua õhus ei püsi. See on siiligeli selge, rääkimata kassist, koerast või pääsukesest. Seega võttiski kass hetke pärast suuna maa poole tagasi. Võiks ju arvata, et nüüd sai kass kukkumisel kõvasti haiget. Aga ei saanud, sest teatavasti maanduvad kassid alati käppadele - isegi siis kui nad on vanad paksud karvased kõutsid. Peagi vantsis kass tagasi oma endisele kohale maja seina ääres sooja päikese käes, võttis sisse endise asendi, ning asetas endistviisi ühe esikäpa teise järel laisalt endale rinna alla. Aga tuju oli tal nüüd päris hea.

Kass ja pääsukesed

Selle loo me mõtlesime välja koos Eliisega hommikuti ratastega lasteaeda sõites:

Oli unine hilissuvehommik. Aia taga kõrges rohus paistsid jahedaid kastepiisku täis ämblikuvõrgud. Neid oli nii suuri kui ka väikeseid. Jahedaid kastepiisku olid täis ka mitmed õied sealsamas. Päike polnud enam nii särtsakas kui kevadel või südasuvel. Ta kerkis laisalt, algul justkui haigutades, lastes oma helekollasel valgusel läbi jaheda udu paista.

Vana paks mustakirju kõuts oli kohe hommikul halvas tujus, sest perenaine oli talle andnud mitte tema lemmiksööki, vaid ühte teist - mitte nii lemmikut. Kulm kergelt kortsus, lonkis ta õue ning seadis ennast maja seina äärde esimeste päikesekiirte kätte lesima. Selle aja peale oli udu mõnevõrra taandunud ning päikesevalgus oli muutunud soojemaks ja eredamaks. Perenaine oli pannud endale töökostüümi selga ja kerge mantli peale ning kiirustas nüüd kontsade kõpsudes auto poole, et tööle minna. Kass kergitas selle peale korra pead, tõmbas siis kulmu veelgi rohkem kortsu, keeras ühe esikäpa teise järel laisalt endale rinna alla ja pobises vaikselt omaette: "Noh, ei toonudki mulle midagi paremat!? Mis mõttega sa seal niisama siis ringi käid??"

Soojenev ja helenev päikesevalgus virgutas ka sealsamas eletritraadil tukkuvaid pääsukesi. Pääsukesed olid valmistumas oma elu üheks raskeimaks katsumuseks: lennuks lõunamaale. Selleks olid nad kogunenud suurde parve ning veetnud öö konutades tihedalt üksteise kõrval elektritraadil. Nüüd aga virgutas neid aina soojemalt paistev päike. Kõhud oli neil ka nüüd tühjad. Seega oli tarvis minna putukaid püüdma.

Noored pääsukesed alustasid esimesena sädistamist ja lennuharjutusi. Nad tegid läheduses aina pikemaid tiire, naastes iga mõne aja tagant oma traadile tagasi. Peagi oli udu hajunud ning päev tundus juba päris suve moodi. Noored pääsukesed tegid aina uljamaid lennuringe ning sädistasid aina reipamalt.

"Emme! Issi! Onud! Tädid! Vaadake seda!!" sädistas üks alles sel kevadel munast koorunud pääsuke. Ta sööstis paari tugeva tiivalöögiga nagu kuul taevasse, tegi seal kerge vaevaga paar surmasõlme nagu vigurlendur, siis pikeeris osavasti allapoole, seejuures ühele ja teisele poole kurvitades nagu slaalomisõitja, haaras peaaegu ühel ja samal hetkel õhust kaks kärbest noka vahele, ja lõpuks maandus täpselt traadile tagasi.

Peagi oli terve õhk lendlevaid ja sädistavaid pääsukesi täis. Nad sädistasid läbisegi: "Hakkame juba homme minema!!" "Ei, hakkame juba täna!" "Mina tean kõige paremat teed lõunamaale! Meile koolis õpetati!" "Ei mina tean veel paremat!" "Aga mina suudan kõige kauem järjest lennata!" "Aga mina jaksasin ükskord tükk aega isegi vastu tuult lennata!" "Me läheme Gibraltari väina kaudu, eksole?" "Eii, seal on tormioht liiga suur, me läheme ikka Israeli kaudu!"

"Ise alles noored ja pole kunagi päriselt lõunamaale lennanud, aga näe juba vaidlevad ja kiitlevad," sädistas üks vanem pääsuke traadil istudes. "On alles ninatargad need meie noored jah," nõustus teine sealsamas kõrval. "Nooh, ärge nüüd nii ka hurjutage, eks noorsugu peabki julge pealehakkamisega olema - see viib meie elu edasi," sädistas üks kõige vanematest ja elukogenumatest pääsukestest ülemiselt traadilt.

"No kas te ei võiks lihtsalt VAIT olla!" uratas järsku kass. Nüüd oli ta veelgi halvemas tujus. Ta jätkas omaette pobisedes: "Tüütud säutsuvad sulepallid. Minge jah lõunamaale ja minupoolest jäägegi sinna. Saabki teist lõpuks rahu. Sööks teid ära hea meelega, aga teist poleks mingit kõhutäit kah - ainult mõttetu sulehunnik." "Hehehee, sa ei saaks meid kätte nagunii!", sädistas üks pääsukestest, kes oli kassi pobinat lennul kuulnud, ja teised jätkasid sealsamas läbisegi: "Ükski kass pole kunagi ühtki pääsukest kätte saanud!" "Kassid on nii lollid et ei oska isegi lennata!" "Jaa, ja sa oled ka liiga paks et üldse õhku tõusta!" "Sa lendad sama hästi kui siga!"

Sellise jutu peale kass ainult urises tasakesi ning keeras taas ühe esikäpa teise järel laisalt endale rinna alla.

Mõisavare

See oli umbes kümme aastat tagasi. Mia oli alles väike, Pia päris pisike. Ema elas veel ning tervis oli tal veel hea. Oli kevad - minu lemmikaastaaeg. Taevas oli sinine, päike paistis heledalt, pajuurvad olid õide puhkenud. Lund oli ainult natuke järel - suuremate puude all ja metsa ning majavaremete põhjapoolsel küljel. Päikesepoolsel metsaalusel võis näha esimesi sinililli. Elu oli ilus.

Olime jälle tulnud perega oma maadele metsatööd tegema ja kevadet avastama. Mõisahoone hallid kivivaremed seisid nagu ikka metsa ääres ning lõunapäike kuldas need oma kiirtega üle (tegelikkuses on seal hoopis väikese talumaja varemed, millest ainult vundament järel. Aga unenäos oli millegipärast kahekorruseline mõisahäärber, millel seinad veel püsti ja katus osaliselt peal). Parajasti oli kätte jõudnud lõunaaeg. Ema oli keetnud lõkkel pajas suppi ning kutsus kõiki sööma. Me isaga jätsime metsatöö pooleli ja hakkasime astuma varemete poole. Mia mängis sealsamas lõkke ja varemete läheduses ning aitas vahel ema. Triinu oli veidi eemal suure kase varjus ning kiigutas vaikselt vankrit, kus pisike Pia oli just lõunaunele jäänud. Peagi sõime kõik koos maitsvat suppi (välja arvatud muidugi pisike Pia, kes oli saanud rinnapiima ja magas nüüd mõnusasti oma vankris) ja tundsime rõõmu kevadisest värskest õhust, tegusast pühapäevast ning üksteisega koos olemisest.

Kuidagimoodi läks jututeema sellele, kuidas vanaema, kes oli meie mõisas sündinud ja üles kasvanud, oli kord rääkinud, et seal olevat kummitanud (tegelikkuses pole sellist juttu kunagi olnud, aga unenäos oli). Miat hakkas see teema väga huvitama. Ta sõi kiirustades oma supi lõpuni ning sikutas mind varrukast, et ma tuleks majavaresse vaatama, et kus need kummitused siis on. Mäletasin lapsepõlvest seda vanaema juttu kummitustest küll, aga selles jutus eriti detaile polnd. Vanaema polnud maininud, kas ta nägi kummitusi ise või ainult kuulis kelleltki teiselt nende kohta. Samuti ei olnud ta kirjeldanud, et millised need kummitused siis olid ja mida nad tegid. Ega ma isiklikult ei uskunud ka kummitustesse. Pealegi tundus see ilus kevadine keskpäevatund olevat kõige ebasobivam hetk üldse igasuguseks kummitamiseks. Aga läksin koos lapsega majja. Astusime peatrepist üles, kõndisime pisut tolmuses ja risuses avaras koridoris ning suundusime ühte väikesesse tahatuppa, mis oli olnud vanaema lapsepõlvetuba.

Aknaavast sisse paistev päike valgustas tuba. Tema kiirtes hõljusid arvukad väikesed tolmuterad. Põrandalauad olid mädanenud ja osaliselt sisse vajunud. Nurgas vedeles krohvitükkide, mööblijuppide ja muu toasisustuse jäänuste seas üks vana mänguasi. See oli üks imelik mänguasi: pruunist riidest korralikult kokkuõmmeldud ja kaltsujuppe täis topitud linnu keha, millel oli portselanist vanaaegse inimnuku pea. Vanavanaisa, kes seda mõisa 1920-datel ja 30-datel viimati pidas, oli olnud osav rätsep. Ju ta siis ka sellise mänguasja valmis tegi.

Korraga juhtus midagi väga veidrat: see mänguasi pööras oma nukupea minu poole ja lausus vaiksel härdal häälel: "Palun mine üles raamatukogutuppa. Seal on üks pesunöör ja üks vibunöör. Palun tee neist pilti." Lausus ning seejärel oli taas elutu vana tolmune mänguasi, nagu ma teda seal juba lapsepõlvest peale mäletasin olevat.

Jah, me mõlemad Miaga nägime ja kuulsime seda selgelt. Vahetasime pilke. See ei saanud olla mingi meelepete. Mul oli päris kõhe tunne. Mõisa omanikuna ja selle rajajate järeltulijana pidin ma seisma silmitsi kummitustega. Kas nad tahavad mulle midagi öelda? Kas neid vaevab mingi aegade hämarusest lahendamata jäänud müsteerium? Kas on siin mõne esivanemate draama järelkaja? Ma pidin neid kuidagi aitama. Pealegi oli meil Triinuga kindel kavatsus mõis taastada nind sellest endale ja oma lastele kodu luua.

Jahmunud vaikusehetke katkestas Mia, kes haaras mul jälle varrukast ning vedas toast välja, koridori teise otsa, lagunenud treppi mööda üles teisele korrusele ja ümber nurga hämarasse raamatukogutuppa. Tema ei kartnud üldse. Talle tundus see kõik ääretult põnev. Sel hetkel ma tahtsin ka olla viieaastane laps.

Keset raamatukogutoa tolmust ja sissevajunud põrandat lebas väike tuhmunud ja osaliselt lagunenud punakat värvi puust kast. Kasti kaanel vedeles kaks erinevat nööripundart. Kuna muid nööre toas ei paistnud, siis tegin neist pilti (mobiiltelefonid olid sel ajal veel valdavalt nuppudega ja ilma kaamerata, aga mul oli komme metsas alati fotoaparaati kaasas kanda, sest iga hetk võis saada ilusaid looduspilte). Seejärel vahetasime Miaga jälle pilke ja kehitasime õlgu. Miks need nöörid olulised on? Mis ma selle pildiga nüüd edasi teen? Hakkasime juba minekule pöörduma, kui mul tekkis tahtmine korra sinna kasti sisse vaadata. Olin kasti muidugi varem sadu kordi uurinud ja teadsin, et see on tühi. Ka seekord oli kast tühi. Ainult tema põhjale tolmu sisse oli sõrmega kirjutatud: "AITÄH!".

Kevadõhtu

Jälle üks päevake õhtasse veeret'
ja läinud ta ongi - korra vaid peeret'.
Täna ei viitsinud midagi teha -
ei vinnata harki, ei kratsida reha.
(Võind laotada sõnnikut, riisuda kulu -
tea, kas olnuks sest erilist tulu.)
Nüüd musträstas kuusikus õhtast veel jaurab
ja pliidi peal õnneks miskit veel aurab.
Oh läheks veel õue ja nuusutaks eha?
Ah, las jääb. Parem kinnitan keha.

/kodus, aprill 2015/

Meenutusi minevikust: jõuluõhtu

Laternate vihus keerleb
valgeid helbeid langeb teele
seal, kus Sinu särav kodu,
seal, kus seisan, tume kogu.
Seal, kus Sinu loos vist praegu
on rõõmu, õnne, ehk ka naeru.

"Miks seisad seal sa, tume kogu?
Miks ei leia teed sa koju?
Miks ei saa osa jõuluimest?
Miks on sul ainult külm ja pime?
Miks ei ole hinges rahu?
Miks kõik ei südamele mahu?"

Ma tahaks olla nagu Sina
särada ja olla kena,
armastada, endast anda.
Tahaks kus'gil kaugel randa
et me käsikäes võiks joosta.
Tahaks olla Sinu loos ma.

Oh elanuks Sa teises ajas
või hästi kaugel suures majas
või oleks kõik see möödas ammu,
siis ma ehk õnnerada sammuks.
Oh oleksin ma juba vana,
siis oleksin ehk jõuluvana.

/Janale, dets. 1998, hiljem muudetud/

Meenutusi minevikust: Pariis

Daam sinises, kingakonts nii pikk
seal astub, sigar peenike kui tikk.
Sillal sõitmas on metroo,
ning peatub punane Renault.
Siin kirju sagin, boulangerie,
istun, mõtlen: "Oleksid Sa siin.."

Kui oleksid Sa siin ja kui must hooliks,
siis me ehk praegu saia nooliks
või hoopis maitseks veinisõõmu
ja tunneks sellest kõigest rõõmu.
Me Louvrie's vaikselt kõnniks ringi,
moetänavatel vaatleks kingi,
käiks käsikäes Montmartre'il ära,
meil silmis oleks sama sära.

Ja õhtul Seine'i jõel või kaldal
vaid korraks Sinu juukseid valgeid
tuules minu põsel liiguks
või siis ainult väik'seks viivuks
ma tunneks Sinu ihu lõhna.
Siis tummalt südamest ma õhkaks.

Nüüd hoian pihus, tornist tulles,
üht killukest Pariisi Sulle
ja panen põue - seal kus süda -
ja mõtlen Sulle öelda seda,
kui Sind kord veel näen, kui julgen,
et tõin selle kingiks Sulle.
Ja kui ei näe, ei julge öelda,
siis las aastad läh'vad mööda,
siis las mälestuseks mulle
jääb see killuke Pariisi Sulle.

/Maretile, Pariisis 1997 kevadel, kirja panud ja viimistletud hiljem./

Jätk eelmisele unenäole

Püüan sellele loole nüüd juba ilmsi jätku kirjutada

*********

Maja poole tagasi hiilides mõistsin, et Kaliliga pole tänapäeval midagi teha. Seega enne, kui hakkasin jõudma lagendikule, mille teises servas paistis talu, peitsin Kalili kõrgemale kuuse otsa tihedate okste sisse ning jätsin koha erinevate märkide järgi meelde. Eemaldasin igaks juhuks salve ning peitsin selle eraldi ühe lähedal asuva puu juurte alla. Mõtlesin, et kui see kõik on läbi siis saadan Kaitseliidule teate.

Ettevaatlikult vaatasin puude vahelt üle lagendiku. Kõrreliste ja noorte kuuskede vahelt paistis eemal kaugel lagendiku teises otsa minu sinine Nissan, mis seisis puukuuri taga. Mingit suuremat liikumist polnud talu juures märgata, aga ma olin alles liiga kaugel, et seda lõplikult otsustada.  Igatahes tuli nüüd olla väga ettevaatlik, sest HALi "silmad" võisid olla igal pool. Kas HAL võis siiapoole "vaadata"?  Oletasin, HALil võib olla lagendikule suunatud liikumisandurid, mis tunnevad ära suurema liikumise. Tavaline liikumisandur peaks "nägema" liikumist alles mõne meetri pealt ning ta peaks olema seina peal nähtaval kohal. Seega kui mul õnnestuks märkamatult hiilida autost umbes paarikümne meetri kaugusele, siis peaks mu Pebble nutikell võtma Bluetooth LE ühenduse autos asuva telefoniga, mispeale ma saan Carwings-i edasiarenduse abil öelda autole, et ta aktiveeruks ja sõidaks talust eemale metsa vahele, kus ma saaksin autosse tulla. Seda aga üsna kindlasti märgatakse. HAL võib liikumist tuvastada ka videokaamerate ja pildianalüüsi abil. Sellega avastaks ta liikumise ammu enne kui ma autole piisavalt lähedale jõuaks. Võibolla on HAL isegi mind ja meid kõiki pidevalt filminud ning deep learning algoritmide abil endale selgeks teinud nii, et ta mitte ainult ei märka liikumist vaid tunneb mind ka ära. Selle vastu aitaks, kui ma maskeeriksin ennast näiteks väikeseks kuuseks. Kuna vahepeal oli tõusnud ka tuul, mis kõigutas aastaid niitmata lagendikul kasvavaid kõrrepuhmaid ja üksikuid noori kuuski, siis oletasin, et väikese kuusena lagendikul vähehaaval liikudes jään ma isegi pildi muutuseid analüüsivale algoritmile märkamatuks. Veel võis HAL kasutada ümbruse jälgimisel soojuskaamerat. Hakkasin just mõtlema, et selle vastu polegi mul õieti midagi teha, kui märkasin lagendikul rahulikult söövat lambakarja, kes oli umbes minu ja auto vahel. Nüüd võis oletada, et minu soojuspilt on sarnane lamba omaga ja võin seega jääda märkamatuks - kui just HAL ei rakenda väga keerulist stream processing algoritmi, mis tuvastab, et üks lammas liigub väga ebatavaliselt või et kuusel on millegipärast soojaverelise termopilt. Aga selle riski ma hindasin suhteliselt väikeseks.  Niisiis, ennast üleni kuuseoksi täis toppinud ja nende vahelt piiludes asusin kükakil asendis kakerdama lagendiku poole, aeg-ajalt peatudes.  Peab ütlema, et on pehmelt öeldes väga ebamugav, kui sul on põue, püksid, varrukad ja kraevahe paksult teravaid kuuseoksi täis topitud ning sa pead selliselt kükkis liikuma puhmasel pinnasel mitusada meetrit, aga hetkel tundus see probleem väheoluline ning ülimalt kõrgenenud adrenaliinitaseme juures ei pannud ma toda ebamugavust eriti tähele.

Hakkasin juba lammasteni jõudma kui märkasin järsku ehmatusega küljelt minu poole jooksvat koera - todasama, kes mind talust põgenedes taga ajanud oli. Nüüd oli mul vesi ahjus - koera ma oma kuusemaskeeringuga juba kindlasti ei peta. Kahetsesin juba, et ma relva kaasa ei võtnud. Oleksin saanud seda vähemalt enesekaitseks kasutada. Viimases hädas haarasin maast ühe paraja suurusega kivi pihku. Koer lähenes. Asjaliku galopiga jooksis ta minu ja lammaste vahelt mööda, minust oma kolme-nelja meetri kauguselt. Kas ta ei märganudki mind?? Kuidas on võimalik, et sellise lõhnatajuga elukas mind nüüd ei märganud? Märkas küll. Jooksu pealt ilma eriliselt pead pööramata vaatas ta mulle vandeseltslasliku naeratusega sügavalt silma.  Mulle näis, et ta isegi pilgutas oma paremat silma. Ja jooksis edasi, nagu poleks mind olnudki, nagu tal oleks hoopis vaja rutiinselt lambad üle vaadata ja siis tagasi koju sörkida.