Tuesday, January 29, 2008

Winter XDream 2008


K6ps käis koos JIT-Teamiga (k6ps, Jan, Liinu) hooaja alustuseks Winter XDream-il. Otsustati jalgsi liikumise kasuks. Kuna spetsiaalselt selleks ürituseks ette valmistunud polnud keegi k6psu tiimist, siis otsustati üsna rahulikult võtta. K6ps oli viimasel ajal peamiselt rattaga sõitnud, sestap polnud jooksuettevalmistus kuigi hea. Niisiis, võtti k6ps igaks juhuks kaasa ka matkakepid ja pani jooksutossude asemel jalga matkasaapad. Päris paljud tiimid olid tulnud ratastega, mis võis olla käesoleval aastal võrdlemisi edukas strateegia.



Ilm oli pehmemapoolne ja lumine, aga lumekatte paksust polnud siiski eriti olla. Kohati paistis päike, kohati kiskus sajule. Võistluse keskpaiku viskas korra kõvema lumesahmaka nii, et punkti kontaktauk tuli enne sõrmega lumest tühjaks urgitseda kui sai SI-pulga sisse pista. Siin on meie tiim ühe punkti juures:




Pilti tegi Jan ning siin saab näha veel tema tehtud pilte sellest üritusest. Jan-i kirjutatud jutt ka siin.



Punktid asusid rajal enam-vähem ilusasti ringis ja nad oleks võinud ka ilusasti ringis võtta, kui poleks olnud üht asjaolu: nimelt osad punktid olid joonega ühendatud ja need tuli võtta üksteise järel, st. vahepeal ei tohtinud muid punkte võtta. Selliseid jooni oli kaks tükki keset kaarti üle soo üksteisega risti tõmmatud ja see tegi võistluse märksa põnevamaks. Ühe sellise punktipaari otsustaski k6psu tiim jätta võtmata.



Lisaülesandeks oli mäkketõus ja laskumine vanade valgete Rootsi sõjaväe puusuuskadega, kusjuures tõusul tuli läbida veel takistusriba, mäe järsemas ülaosas ei olnud üldse lund ning kinnisõidetud lumel libisesid need suusad külgsuunas peaaegu sama hästi kui otsesuunas. K6ps siis tatsas mööda kruusasegust mullast mäenõlva üles, tegi ettenähtud tiiru ümber mäe tipus oleva vaatetorni ning hakkas nõlva järsemast lumikatteta osast külg ees alla ronima. Seal, kus lumikate algas, laskus enamik võistlejaid kas istuli ja käte abiga või siis ainult ühel suusal ning teise jalaga suunda ja kiirust korrigeerides (määrustiku järgi pidi vähemalt üks suusk alati jalas olema). K6ps aga tuiskas, nagu ikka, täie hooga ja täiel häälel alla, jalad laiali ja keel ripakil. Kohtunikele otsasõidu vältimiseks (tuletame meelde, et suusad libisesid külgsuunas ka hästi ning seega polnud eriti juhitavad) viskas k6ps end lõpuks hoo pealt külili ja sellega enam-vähem sõit lõppeski. Jäi üle veel uus tõus jalgsi samasse mäkke, vaatetorni otsa ronimine, seal viimase punkti võtmine ning alla ja finishisse.



Kokkuvõttes saavutas k6ps oma tiimiga üldarvestuses 121. koha 187-st, segavõistkondade arvestuses 39. koha 75-st, mis pole üldse hirmus paha tulemus. Aga peaasi oli see, et sellest üritusest sai k6ps järjekordselt hea elamuse. Tänud korraldajaile selle eest.



Äramärkimist väärib veel asjaolu, et too sõjaväesuuskadel turnimine ongi seni jäänud k6psu ainsaks suusatamiskatseks käesoleval pea olematu suusailmaga talvel. Isegi Tartu Maratoni avatud rajast otsustas k6ps seekord (üle päris mitme aasta) loobuda. Kui maraton ise toimub, siis selle püüab k6ps kuidagi läbi nühkida, et oleks lootust Nelikürituses tulemus kirja saada. Muidu aga on k6ps otsustanud sel hooajal suusatamise unustada ja selle asemel hoopis rattasõidule panustada. Kui just ime ei juhtu ja tõeline tali pikemaks ajaks pauguga taevast maa peale ei tule.

Monday, December 24, 2007

Tenerife, 2. osa


Niisiis olid k6ps ja tema naised ennast ilusasti hotellis sisse seadnud ja kaks päeva oma noorest elust maha maganud ja vedelenud ning sihitu jutuga sisutanud. Ei, see ei ole kahetsevalt öeldud. Viimastel aastatel tundub k6psule, et magamine ja laisklemine ei ole mitte kasutu aeg inimese elust, vaid kvaliteetaeg veedetud iseenda ja oma kõige lähedasemate inimestega. Selliselt hakkas k6ps mõtlema siis, kui oli juba lisaks tööinimesele saanud pereinimeseks ning üritas lisaks kooli ära lõpetada ja ka mõne harrastusega vahel tegeleda.



Aga kolmandal päeval, peale hommikupoole-öist korralikumat vihmasadu (mis olevat sealkandis üsna harv nähtus), tuli ka päike püsivamalt välja ja ilm muutus soojemaks. Üldiselt olevat kliima seal ideaalne aktiivsete väliharrastustega tegelemiseks -- millal iganes sa välja lähed, on enam-vähem garanteeritud sobiv ilm. Nii vee- kui maapealseks tegevuseks. Aastaringi on soe ja päikesepaisteline. Ainult novembri-detsebrikuus olla pisut jahedam ja seega ka hotellides ja randades inimesi hulka vähem. See oli just see aeg, mille k6ps ja Triinu omale välja valisid. Ja õigesti tegid: see "pisut jahedam" tähendas, et õhutemperatuur oli u. 24 kraadi. Kui päike väljas oli (ja enamasti oli) siis sai vabalt päevitada. Atlandi Ookean oli umbes sama soe kui Eestis meri siis, kui on juulikuus nädal aega järjest üle 30-kraadi sooja olnud.



Sellel päeval läksid k6ps, Mia ja Triinu mere randa jalutama ning ennast korra vette kastma. Playa de las Americas sisaldas mitut randa. Mõned suuremad ja elavamad, mõned jälle väiksemad ja rahulikumad. Ühte sellist väiksemat randa eraldas kõrvalolevast suuremast rannast kaljunukk, mida mööda läks kahte randa ühendav väike jalgrada. Mia, kes on muidu üsna osav ronija, avastas tol päeval enda jaoks kaljude võlud (ja ka ohud). Algul ronis ta väiksematele musta värvi vulkaanilise päritoluga (nagu kogu selle saare kivimistik on) kividele, mis rannaliivas turritasid. Edaspidi aga aina suurematele, kuni lõpuks otsustas ta jalgraja alguses pisut lõigata ja pani kümmekond meetrit ligi 45-kraadisest kallakust üles enne, kui lapsevanemad (kes samal hetkel tegelesid keskendunult endale sandaalide jalga putitamisega) olukorrast aru said. See kallak muutus lõpupoole väheke järsemaks ning Mial läks seal ronimine raskeks. Kõige kehvemal juhul oleks ta võinud seal sama teed ka alla veereda, kui poleks jõudnud üks onu ülalt raja pealt vastu tulla ja Miale käe ulatada enne, kui k6ps jõudis üles tormata.



Teine pisut ohtlikum moment leidis aset ülal juba keset rada olles, kui k6ps üritas õitsvate viigikaktuste vahelt kaameraga teistest ette joosta, et nende tulekut filmida. Nimelt sellel jooksul k6ps libastus ning käis käpuli, aga õnneks sai ruttu pidama. Ka kaamera pääses põrutuste ning kriimudeta. Jalgrajalt tulnud jõudsid k6ps, Triinu ja Mia õnnelikult suuremasse randa ning edaspidi enam kaljude lähedusse ei kippunud. Ainult vaatasid eemalt, kuidas mäslevad Atlandi lained alt vastu kaljuseina laksasid nii, et vesi vahutas ja pritsis kõrgele üles.






Samas ei lõppenud sellega Mia ekstreemsuselamuste proov. Ta vedas k6psu ja Triinu sihikindlalt rannas ülesseatud batuutide juurde, millel suuremad lapsed benji-hüppe kummidega kinnitatuna kilgete saatel vastu sinist lõunamaa taevast hüppasid. Peagi rippus Mia ka seal kummide otsas ning sooritas oma esimesi hüppeid kõhna tõmmunahkse kohaliku poisi juhendamisel. Päikeseloojangul proovis Mia lisaks ära veel kõik kohaliku rannaäärse mänguväljaku ronimisvõlud.






Samal ajal sai Triinu juhuslikult rannas kokku oma täditütrega. Väike maailm, midagi pole öelda.

Monday, December 10, 2007

Tenerife


K6ps käis paar nädalat tagasi puhkusereisil -- Tenerifel ja koos perega. See oli mitmes mõttes eriline reis, sest k6ps ei olnudki varem soojemas kohas käinud. K6ps on seni üldiselt käinud ikka suviti Eestist külmemates kohtades (Norra, Kaukaasia jms.), talvel veel külmemates (Lapimaa) ning olnud seejuures üsna aktiivne (rattamatk, suusatamine, mägironimine jms.). Samuti sai seekord võetud eesmärgiks mitte niivõrd aktiivne puhkus kui hoopis perega koos olemine. Lisaks mõtles k6ps ära proovida, et kuidas siis on pensionäri kombel paketireisiga reisida, elada heas hotellis kus kõik hinna sees, ning tavalise turistina, kaamera õlal ja plätud jalas, organiseeritud ekskursioonidel mööda vaatamisväärsusi ja suveniiripoode käia.



Oli igati tublisti üle ootuste. Eesmärk sai täidetud, sai perega kvaliteetselt koos oldud nii, et kuhugi pole kiiret. Esimesed kaks päeva k6ps koos perega lihtsalt magas ja oleskles, vestles ja vedeles. Hotellist kaugemale neil päevil ei saanudki. Aga polnud ka eriline probleem, sest hotell oli ise juba suur ja seal oli üksjagu teha. Hotelliks oli Melia Jardines del Teide, mis asus Playa de Las Americas-nimelise puhkekuurordi ääremail rahulikumas ja luksuslikumas piirkonnas. Vähemalt ümberkaudsete hotellide, restoranide ja kaubanduskeskuse (kus müüdi peamiselt kalleid riided a la Prada ja Escada ning veel kallimaid ehteid jms.) järgi võis nii arvata.



See hotell kujutas endast mäeküljele rajatud päris suurt kompleksi, kus tagumises kõige kõrgemas ääres oli ehitatud poolkaares neljakorruseline hoone. Seal asus vastuvõtt, restoran, vaatetorn ning enamik tube. Hoone ees oli bassein. Selles hoones, kõige ülemisel korrusel, sattus olema ka k6psu tuba. Selline vaade avanes esimesel õhtul toa aknast basseinile:



Basseini selle eest algas mööda mäekülge alla valguv aeg koos tohutu kaootilise treppide ja sildade rägastikuga. Tolle aia territooriumil oli ka veel hulk tube mäekülge sisse ehitatud. Päris all treppide-sildaderägastikuga aia lõpus oli teine suurem bassein, eraldi lastebassein, jõusaaliruum, juuksur, massaaz, lastetuba, teine väike söögikoht, palju päevitustoole jms. Juba hotellist ülevaate saamine võttis k6psul ja Mial tükka aega aega. Triinu sai samal ajal veel pisut magada.



Mõned sõbrad olid k6psule enne soovitanud, et pole mõtet sellist paketti võtta, kus kõik söögid hinnas. Et leidub hulgaliselt erinevaid söögikohti, kus süüa ja hinnad ei ole kõrged, ja ühes ja samas kohas söömine iga kord muutub tüütuks, kui samad söögid kohu aeg. Aga ei olnud samad. Õhtusöök oli igal õhtul mingi maailma piirkonna-temaatiline ning valik oli alati suur. Kõige enam maitsesid k6psule kohalikud traditsioonilised koorega keedetud soolased kartulid.



See tuleb ilmselt pikk jutt ja jätkub varsti. Seniks saab näha Triinu tehtud fotosi k6psu veebialbumis. Sedakorda k6ps pilte ei teinud, tegi filmi. Kui Triinu oma uue MacBook-i kätte saab, siis saab hakata videot töötlema..

Monday, November 19, 2007

Ratas talveks rullidele?


Eile tegi k6ps väikse katse - laenas sõbralt rullikud, pani rattale siledad maanteekummid alla ning pani ratta magamistoas rullidele et proovida, mis tunne on. Rullikud ise olid sellised, kus taga kaks ja ees üks rull ning ratas jookseb nende peal vabalt. Tegemist oli siis sellise asjandusega:

Tagumistest rullidest üks oli rihmaga ühenduses ka esimese rulliga ning pani tolle abil esiratta samuti pöörlema. Muidu poleks saanud ju püsti seista.



Algul oligi k6psul tükk tegemist, et see asjandus käima saada. Esimene rull ei tahtnud kuidagi pöörlema hakata. Selgus, et asi selles, et esikumm oli pisut pehmevõitu. Pumpas siis k6ps kummi päris kõvaks ja ennäe -- hakkas tööle. Terve pere kogunes k6psu tegemisi uudistama. Nad seadsid endid mugavalt toolidele-diivanitele sisse ja vaatasid huviga seda järjekordset imeasja, mis k6ps oli koju tassinud.



Esimesed kümme minutit väntamist ei julgenud k6ps käega seinast lahti lasta. Siis hakkas aga tasakaal vaikselt tulema. Lõpuks veeres k6ps täitsa vabalt. Ainult joogi võtmiseks ja asendi kohendamiseks tuli siiski igaks juhuks seisma jääda.



Rullidel väntamine mõjus eriti hästi väntamistehnikale. Kuna väntamisel rakendatava jõu vähendamisel mingis vändatsükli osas hakkavad rullid ka kohe seisma jääma, siis oli eriti hästi tunda, kui tsükkel ei olnud ühtlane. Aga ühtlane vändatsükkel pidavat olema igale endast lugupidavale jalgratturile normiks. Teine asi oli see, et kuna tasakaalu hoidmisega oli ka tegemist ning seda sai kõige paremini teha ühtlaselt vändates, siis see pukk lausa sundis pidevalt keskenduma korralikult väntamisele.



Selliselt väntas k6ps seal tund aega. Pukis väntamine oli küll üsna nüri tegevus, minutid läksid kole aeglaselt. Rattaga tund aega metsas uhades tundub, et pole veel eriti sõitnud, pukil olles aga tundub, et on enam kui küllalt. Põrand juba higist märg ka. Eksperimendi väärikaks lõpetuseks, kui juba jalad pisut väsinud olid, kukkus k6ps veel keset tuba külili ka. Kui selle osa oleks ära jätnud, siis oleks kokkuvõttes see esimene proov rullidel ikkagi puudulikuks jäänud.



Nüüd mõtleb k6ps, et kuna tuleval hooajal plaanis rohkem rattasõidule keskenduda, siis peaks selle asjanduse ikka omale ära ka ostma. Mitte küll ÜKE ega mahutreeninguteks, vaid just väntamistehnika jaoks.

Thursday, November 15, 2007

Veel Mia kilde


Mia vaatab viimasel ajal mõnikord Pipi Pikksuka filmi. Seal on üks koht, kus Pipi seletab, kuidas ta õhtuti magama läheb: "Ma ütlen endale algul ilusasti: "Pipi, sa lähed nüüd kohe magama!". Kui see ei aita, siis ütlen kurjalt. Kui see ka ei aita, siis tuleb keretäis." Mia, kes on kasvatatud tänapäevaste humaansete kasvatuspõhimõtete alusel, pole kunagi keretäit saanud ega tea, mis asi see on. K6ps küsib Mia käest: "Kas sa tead mis asi see keretäis on?" Mia: "See on kui tuleb terve auto täis inimesi ja nad panevad Pipi magama."



K6ps ja Mia (tol ajal umbes kaheaastane) sõidavad linnas autoga ja jäävad raudteeületuskoha taha esimesena pidama. Mia: "Onud panid siia selle kõva nööri, et rogid ei tuleks autode teele".



K6ps ja Mia (tol ajal umbes kahe ja poole aastane) tulevad koos lasteaiast. Üks orav lidub mööda männitüve üles ja seejärel ronib puu võras ringi. Mia: "Ma panen siia oravale hoiatuse, et ta alla ei kukuks."



K6ps, Triinu ja Mia arutavad, et mis oleks, kui ostaks lapsele maal kasutamiseks täispuhutava basseini, aga seal kohapeal pole kusagilt eriti vett võtta (k6ps pole veel hakanud maale kaevu ehitama). Mia: "Aga ostame täispuhutava vee ka."

Sunday, October 28, 2007

Mia kilde ja teooriaid


Mial on oma teooria selle kohta, kuidas inimestel on hea või paha tuju. Inimese pea sees on kaks palli: üks roosa, teine must. Kui roosa pall põrkab, siis on inimesel hea tuju, kui must pall põrkab siis on paha tuju. Kuidas saada roosat palli põrkama? Üks võimalus on see, et lõigata peasse väike auk ja panna selle kaudu roosa pall põrkama (täiskasvanud nimetavad seda "neurokirurgia"). Aga see pole eriti hea variant. Teine variant on teha midagi huvitavat või rääkida midagi ilusat. Aga seal on "põrketädid" ka, nemad panevad ka vahel oma äranägemise järgi mõne palli põrkama.



Kord sõidame kusagilt koos koju ja Mia hakkab rääkima, et kõige halvema maitsega söök olevat "võsatordi vastik". Küsime, et kuidas võsatordi vastikut tehakse ja millest see koosneb. See koosnevat veest, lehesodist, mullast ja vahtraninadest.



Mia on osalenud sel aastal kõigil Tartu Maratoni lasteüritustel: suusamaraton, jooksumaraton, rattaralli, rattamaraton. Mingil ajal rääkis Mia mitmel päeval täiesti veendunult, et toimus ka Tartu Kiigemaraton, aga meie olime sel ajal haiged ning ei saanud minna.



Triinu püüab tuba koristada ja on veidi pahur, et kõik asjad on laiali. Samas Mia aga on heas tujus, rebib WC-paberirullist paberijuppe, jookseb neid lehvitades ja laiali loopides mööda tube ringi ning kiidab: "Need on minu imelikud uimed!"

Sunday, September 30, 2007

XDream Mooste


XDream-i sarja tänavune viimane osavõistlus sai maha peetud Moostes Põlvamaal. K6ps oma tiimiga startis ka seekord A-rajale. Kuna Juss oli läinud pikemaks ajaks Inglismaale õppima, siis sai seekord võetud kolmandaks tiimikaaslaseks Liinu ja meie JIT-Team esines jälle segatiimina. Ilm oli mõnus, päike näitas ennast terve päeva, puud olid ilusates sügisvärvides, kõigil oli tuju hea.



Võistlus algas Mooste mõisa lähedalt pargist rulluisuetapiga. Selle sõitsime üsna rahulikult koos. Oleks isegi võinud rohkem tempot anda, sest see oli lihtne etapp: tuli sõita mööda maanteed edasi, võtta punkt, ja pöörduda tagasi algusesse. Üks tiim rakendas rulluisuetapil sellist tehnikat, et kaks meest sõitsid ees kõrvuti, tegid tempot ja hoidsid kumbki käes nööri, mille otsas taga keskel veeres kolmas meeskonnaliige, kes ise tempot ei teinud vaid vaatas kaarti. See on päris hea tehnika juhuks, kui näiteks üks võistkonnakaaslane on palju nõrgem uisutaja kui teised. Samuti oleks sellest palju abi, kui rulluisuetapp oleks keerulisem ja seal tuleks mitmeid punkte otsida. Siis saaks selliselt sõidu ajal kaarti süveneda ilma aega kaotamata ega kartmata kuhugi vastu sõita.



Rulluisuetapp lõppes paarisaja meetri väga konarliku asfaldiga ning seejärel saabuti tagasi võistluskeskusse rattaalasse. Kähku uisud jalast, rattavarustus kaasa ja esimesele rattaetapile. Liinul oli rattasõidus vähe kogemusi, sestap me Jan-iga ei saanud eriti tulist tempot teha. Siin oleks ka puksiirköiest abi olnud, nagu siin ühes Sleepmonster-i artiklis kirjutatakse. Sellega oleks me oluliselt aega võitnud, sest Jan on üsna tugev rattasõitja.



Rattaetapi vahel oli jalgsi valik-joonorienteerumine. Kõigepealt tuli valida viiest erinevast joonest üks. Valisime sellise, mis oli maastikul lihtsamini järgitav, kuid pikem. Siis sai kaardi ning võis asuda teele. Üles tuli leida kõik joonel asuvad punktid. Kuna Liinu oli hea orienteeruja, siis selle läbijooksmisega meil erilisi probleeme polnud. Korra ainult tekkis kahtlus, kas me pole mitte õigelt teelt kõrval kaldunud. Ja jalad sai märjaks ka. Seiklusspordiüritustel saavad 100% alati vähemalt jalad märjaks. Pole mõtet unistadagi, et kuivalt pääsed. Raskematel juhtudel, nagu näiteks viimasel Ferrino 36h-l, kus k6ps kevadel käis, tuleb koguni kõhuni vette ronida. Või siis riietes mitusada meetrit ujuda, nagu suvel XDreami öisel etapil, mille ka k6ps sel aastal läbi tegi.



Järgnenud teine rattaetapp viis meid Põlva lähedale Mammaste Tervisespordikeskuse suusaradadele.





Seal me tegime mitu orienteerumisviga, millega kaotasime taas aega. Kuid avastasime, et need paistavad väga korralikud suusarajad olevat. Sinna on hiljuti tehtud valgustus ja tähistused. Tõusud ja laskumised on ka päris muljetavaldavad. Nii et talvel tasub sinna suuska proovima minna.



See osa rattasõidust lõppes kusagil päikesepaisteliste põldude vahel, kust algas jooks kanuu alguspunkti Ahja jõe äärde. Kanuusõit toimus Ahja laiemas osas peale veskitammi. Algul tuli sõita vastuvoolu kuni tammini välja kahelt poolt jõge punkte otsides. Punktid asusid päris põnevates kohtades: üks rippus kusagil kaldasopis jõe kohal puu otsas, üks asus liivapaljandis olevas koopas, üks keset kõrkjasaart jne. Tammini jõudnud tuli pöörata tagasi ning sõita allavoolu alguspunkti tagasi.



Edasi hakkas päike juba õhtusse keerama ning meil kästi sõita otse finishisse. Seega jäid vahele viimane jalgsietapp, viimased rattapunktid ja lõpu lisaülesanded. Sellest viimasest oli pisut kahju, sest need on alati päris põnevad ülesanded, aga polnud miskit parata, tuleb teinekord rohkem trenni teha.



K6psu tiim saavutas lõpuprotokollis 67. koha, olles segatiimidest 15-s. Sarja üldarvestusse läks JIT-Team kaks korda, kuna ühel etapil olime osalenud meeste-, kahel segatiimina -- oleks kõigil osalenud segatiimina, siis oleks hulka kõrgema koha saanud. Aga 80-s koht 110-st (segatiimidest 18-s 25-st) pole ka teab mis katastrofaalne tulemus.



Seiklussport on kompleksne ala, kus edu sõltub paljudest teguritest: vastupidavus ja liikumistehnika erinevatel kestvusaladel, kiire orienteerumisoskus, tiimi koostöö, strateegia ja taktika valik, varustuse optimeeritus ja kiire käsitlemise oskus jne. Lisaks trennile tuleb suur osa sellest kogemusega ja senise kogemusega on k6ps selles mõttes rahul, et igalt seiklusspordiürituselt oleks justkui midagi uut õppinud. Seega vaatab k6ps uuele hooajale üsna optimistlikult vastu.