Niisiis olid k6ps ja tema naised ennast ilusasti hotellis sisse seadnud ja kaks päeva oma noorest elust maha maganud ja vedelenud ning sihitu jutuga sisutanud. Ei, see ei ole kahetsevalt öeldud. Viimastel aastatel tundub k6psule, et magamine ja laisklemine ei ole mitte kasutu aeg inimese elust, vaid kvaliteetaeg veedetud iseenda ja oma kõige lähedasemate inimestega. Selliselt hakkas k6ps mõtlema siis, kui oli juba lisaks tööinimesele saanud pereinimeseks ning üritas lisaks kooli ära lõpetada ja ka mõne harrastusega vahel tegeleda.
Aga kolmandal päeval, peale hommikupoole-öist korralikumat vihmasadu (mis olevat sealkandis üsna harv nähtus), tuli ka päike püsivamalt välja ja ilm muutus soojemaks. Üldiselt olevat kliima seal ideaalne aktiivsete väliharrastustega tegelemiseks -- millal iganes sa välja lähed, on enam-vähem garanteeritud sobiv ilm. Nii vee- kui maapealseks tegevuseks. Aastaringi on soe ja päikesepaisteline. Ainult novembri-detsebrikuus olla pisut jahedam ja seega ka hotellides ja randades inimesi hulka vähem. See oli just see aeg, mille k6ps ja Triinu omale välja valisid. Ja õigesti tegid: see "pisut jahedam" tähendas, et õhutemperatuur oli u. 24 kraadi. Kui päike väljas oli (ja enamasti oli) siis sai vabalt päevitada. Atlandi Ookean oli umbes sama soe kui Eestis meri siis, kui on juulikuus nädal aega järjest üle 30-kraadi sooja olnud.
Sellel päeval läksid k6ps, Mia ja Triinu mere randa jalutama ning ennast korra vette kastma. Playa de las Americas sisaldas mitut randa. Mõned suuremad ja elavamad, mõned jälle väiksemad ja rahulikumad. Ühte sellist väiksemat randa eraldas kõrvalolevast suuremast rannast kaljunukk, mida mööda läks kahte randa ühendav väike jalgrada. Mia, kes on muidu üsna osav ronija, avastas tol päeval enda jaoks kaljude võlud (ja ka ohud). Algul ronis ta väiksematele musta värvi vulkaanilise päritoluga (nagu kogu selle saare kivimistik on) kividele, mis rannaliivas turritasid. Edaspidi aga aina suurematele, kuni lõpuks otsustas ta jalgraja alguses pisut lõigata ja pani kümmekond meetrit ligi 45-kraadisest kallakust üles enne, kui lapsevanemad (kes samal hetkel tegelesid keskendunult endale sandaalide jalga putitamisega) olukorrast aru said. See kallak muutus lõpupoole väheke järsemaks ning Mial läks seal ronimine raskeks. Kõige kehvemal juhul oleks ta võinud seal sama teed ka alla veereda, kui poleks jõudnud üks onu ülalt raja pealt vastu tulla ja Miale käe ulatada enne, kui k6ps jõudis üles tormata.
Teine pisut ohtlikum moment leidis aset ülal juba keset rada olles, kui k6ps üritas õitsvate viigikaktuste vahelt kaameraga teistest ette joosta, et nende tulekut filmida. Nimelt sellel jooksul k6ps libastus ning käis käpuli, aga õnneks sai ruttu pidama. Ka kaamera pääses põrutuste ning kriimudeta. Jalgrajalt tulnud jõudsid k6ps, Triinu ja Mia õnnelikult suuremasse randa ning edaspidi enam kaljude lähedusse ei kippunud. Ainult vaatasid eemalt, kuidas mäslevad Atlandi lained alt vastu kaljuseina laksasid nii, et vesi vahutas ja pritsis kõrgele üles.
Samas ei lõppenud sellega Mia ekstreemsuselamuste proov. Ta vedas k6psu ja Triinu sihikindlalt rannas ülesseatud batuutide juurde, millel suuremad lapsed benji-hüppe kummidega kinnitatuna kilgete saatel vastu sinist lõunamaa taevast hüppasid. Peagi rippus Mia ka seal kummide otsas ning sooritas oma esimesi hüppeid kõhna tõmmunahkse kohaliku poisi juhendamisel. Päikeseloojangul proovis Mia lisaks ära veel kõik kohaliku rannaäärse mänguväljaku ronimisvõlud.
Samal ajal sai Triinu juhuslikult rannas kokku oma täditütrega. Väike maailm, midagi pole öelda.
No comments:
Post a Comment