See lugu läks tegelikult edasi niiviisi:
Siis aga avanes uks ning õue jooksis koer. Ta hakkas asjalikult aias ringi nuuskima, püüdes leida mõnda uut lõhna tuttavates kohtades, nagu tavaliselt. Algul ei pööranud kass talle mitte mingit tähelepanu, nagu tavaliselt. Korraga aga tõstis ta pea ning hõikas: "Koer! KOER! Tule siia." "Mis? Kas sa tahad minuga mängida? Päriselt ka või??" oli koer üllatunud, kui kassi juurde sörkis. "Jah." turtsatas kass. "Too puuriidast üks halg."
Koer aimas, et nüüd hakkab midagi huvitavat juhtuma, ning tormas galopeerides ja kõrvade lehvides eemale puuriida poole. Peagi oli ta tagasi, puuhalg hambus. "Pane see siia maha.", õpetas kass. "Trepile lähemale. Veel natuke. Just. Nüüd keera seda otsa natuke maja poole. Ei, teist otsa. Just. Nii. Veel natuke. Korras. Las jääb maha." Koer, olles teinud nagu kass õpetas, jäi nüüd erutunult saba liputades ja keel suust väljas ootama, mis edasi saab. "Nüüd mine too see lauajupp, mis kuuri seina ääres vedeleb", jätkas kass, endiselt samal kohal lesides. Koer galopeeris lauajupile järele. Tal läks pisut aega, et seda korralikult hammaste vahele saada, aga peagi oli ta sellega tagasi. Kass asetas jälle ühe esikäpa teise järel laisalt endale rinna alla ja jätkas koera õpetamist: "Pane see risti puuhalule peale. Keskele. Jah, nii. Tubli." Koer tegi nagu kästud ja oli kiitmise üle isegi päris uhke.
Nüüd tõusis kass püsti. Ta uuris lauajuppi mõtlikult. Seejärel astus ta lauajupi sellele otsale, mis oli vastu maad, vaatas koerale päris tõsise näoga otsa, ja ütles veidi vaiksemal toonil: "Kuula nüüd hoolega. Roni trepi peale. Jah, just sinna, kõige kõrgemale. Nii. Kui ma märku annan, siis hüppa kõigi nelja käpaga lauajupi õhus olevale otsale. Said aru?" Koer noogutas.
Siis võttis kass sisse sellise asendi, nagu hakkaks saaki varitsema, ning sihtis pilguga otse ees lendlevaid ja sädistavaid pääsukesi. Pääsukesed olid selleks ajaks kassi sootuks unustanud. Nad olid ametis putukate õhust püüdmisega ning tähtsate lõunamaale lendamisega seotud küsimuste arutamisega. "Nüüd!", sisistas kass viimaks. Ja koer hüppas. Ta hüppas täpselt nii nagu kass oli õpetanud: kõigi nelja käpaga lauajupi õhus olevale otsale.
Kuna koer oli palju suurem ja raskem kui kass, siis paiskus kass lauajupi teiselt otsalt hooga üles. Väljasirutatud käppadega vehkides vuhises ta läbi õhu. "Kass lendab!", kriiskas üks pääsukestest. Ega kass muidugi ühtki pääsukest kätte ei saanud, see on selge. Teatavasti on pääsukesed lindude maailmas ühed kõige kiiremad ja osavamad lendajad. Isegi kullid ei saa neid tavaliselt kätte, rääkimata lendavatest kassidest. Aga siiski - üks parajasti lennul olnud pääsuke pidi küll peaaegu kassiga kokku põrkama. Ta laskis ehmatusega oma püütud putukad noka vahelt lahti ning suutis alles viimasesl hetkel kassist mööda põigata.
Teine asi, mis on täiesti selge, on see, et ega katapuldist lendu lastud kass kuigi kaua õhus ei püsi. See on siiligeli selge, rääkimata kassist, koerast või pääsukesest. Seega võttiski kass hetke pärast suuna maa poole tagasi. Võiks ju arvata, et nüüd sai kass kukkumisel kõvasti haiget. Aga ei saanud, sest teatavasti maanduvad kassid alati käppadele - isegi siis kui nad on vanad paksud karvased kõutsid. Peagi vantsis kass tagasi oma endisele kohale maja seina ääres sooja päikese käes, võttis sisse endise asendi, ning asetas endistviisi ühe esikäpa teise järel laisalt endale rinna alla. Aga tuju oli tal nüüd päris hea.
