k6psu blogi

Viljandi Folk 2011

2011-07-29T23:07:00.000-07:00

Jälle käidud. Jälle kahekesi. Jälle neljap-reede. Viljandi ikka selline nagu alati: möllu ja rahvast täis lõunamaine suurlinn :)

Seekordsed teravamad elamused ja uued avastused:

Kristiina Ehina ja Sofia Joonsi hiiu kandle lugu. Seda elamust me seedisime kahekesi pingil lesides ja värskeid vaarikaid süües mitu tundi, jättes järgneva kontserdi vahele.

Tants Joaquin Diaz-i merenge-rütmide saatel.

Tuleb välja, et kontrabassi saab mängida ka ise samal ajal ringi kareldes.

Hedningarna.

Järgmisel aastal jälle.

Meenutusi minevikust: Shotimaa rattamatk, juuli 1998

2011-03-31T10:57:00.000-07:00

Alguse-jutt

Matka idee olevat Jarmol, Reinul ja teistel tekkinud juba kunagi talvel Tehnikaülikooli ühiselamus, nagu ikka tekib ühiselamutes pidevalt väga mitmesguseid ideed. Mõned neist on lausa pööranud uue lehekülje Eesti või siis maailma majanduse, poliitika, tehnoloogia vms. ajaloo raamatus. Pärast idee sündimist hakkas Jarmol tõsine organiseerimis- ja juhtimistöö. See kestis kogu suve ja selle tulemusena me ühel augustihommikul seisimegi, rattad käekõrval ja seljakotid paksult kõiksugu enda arvates vajalikke asju täis, Mustamäel Rademari rattapoe ees. Varsti tuligi buss, kahe teljega järelkäru järel, ning rõõmsate ja ootusärevatena asusime rattaid lammutama, et need sinna kärusse pakkida.

Ei kujutanud me siis veel ette, et kolm nädalat hiljem hallil pärastlõunal siinsamas väsinute ja kõhnadena oma rattaid samamoodi, ainult ühe teljega kärust, välja võtame ja kokku paneme.

Ja siis algas teekond: Tallinn - Pärnu - Ikla - Läti - Leedu - Poola.

Poola-jutt

Poola tundus olevat teinud tormilise majandusliku arengu sellest ajast, mil ma teda umbes aasta tagasi viimati külastasin. Ei olnud ta enam nii must maa. Kunagised räpased, ilma usteta ja auguga põrandas, käimlad olid enamasti asendunud korralike tualettidega, mille eest nüüd küll 50 krossi taheti. Arvukad salakaubana toodud sigarette ja illegaalselt kopeeritud kassette müüvad putkad, furgoonidesse tehtud baarid ja kuurialused autoremonditöökojad olid enamasti, isegi maakohtades, asendunud soliidsete suurte äridega, mis rahvusvaheliselt tuntud kaubamärke esindasid. Papist, paberist ja plekist isemaalitud reklaamisildid olid asendunud suurte värviliste valgustatud ja trükitud plakatitega.

Ühes Poola linnas nimega Poznan tegime esimese suurema peatuse. Linnas oli eriti märgata arengut majanduses ja aeglase, kuid järjekindla muutue algust inimeste mõtteviisis.

Linnas olid tänavad korralikult puhastatud ja rõdud kaunistatud värviliste lillekorvidega. Kirikud ja nende ümbrused olid uhkelt ja silmatorkavalt ehitud. See tulenes küll ilmselt juba igivanast ja sügavasti juurdunud Katoliku usu traditsioonidest. Inimesed käisid juba euroopalikumalt riides ja ka tänavapildis võis näha ikka veel domineerivate väikeste Poola FIAT-ide kõrval päris palju uusi autosid.

Rikkamad inimesed olid endale ehitanud uued majad. Oli nii väiksemaid tagasihoidlikke maju kui ka suuremaid losse, mille välisukse kohal ilutses valge ingli kuju. Peale kommertsi ja usu muid elupõhimõtteid nagu näha ei olnudki. Ilmselt on Poola rahval veel ees silmitsi seismine sellest tormilisest kommertstegevuse arengust tulenevate tõsiste ökoloogiliste ja sotsiaalsete probleemidega. Näiteks tuleb lahendada juba kõige lihtsam ülesanne--korjata metsst ära peamiselt looduses aeglaselt lagunevatest plastikmaterjalidest koosnevad prahihunnikud. Neid on nagu meilgi tekitanud mõni pohhuist on oma prügikasti tühjendamisega.

Poolasse jäime esimeseks ööks ka ööbima. Leidsime ühe ilusa järve ja selle kõrval telkimiseks piisavalt suure platsi. Järves sain sel märjal ja külmal suvel esimest ja viimast korda looduses ujuda. Vesi oli soe ja tundus suhteliselt puhas olevat. Ka pesakond päris julgeid kühmnokk-luiki istus kalda ääres või siis ujus koos meiega.

Telgis oli pärast mitmekümnetunnist bussis istumist ja pärast ujumist ennast mõnus sirutada. Magamiskotis oli soe ja uni tuli kiiresti. Seda jätkus aga niikauaks, kuni Peep (Mait) mind ja Reinu kella kahe ajal öösel välja kutsus ja valvesse pani. Lubas ise telki sisse tulla, kui me viie minuti jooksul välja ei tule. Varsti me siis valvasimegi rattaid, kuni kella neljani. Oli varem otsustatud, et käru niimoodi vahetustega Poolas valvatakse. Kartsime ikka veel, et keegi võib kurja teha. Poolas on väidetavalt aastaid tagasi ikka aeg-ajalt turistidele kurja tehtud. Seekord aga seda kellelgi plaanis ei olnud. Seisime kahekesi ööpimeduses, vaikuses ja rahus. Taevas oli selge. Särasid tähed ja järve kohal paistis täiskuu. Oli täielik tuulevaikus, nii et kuu peegelpilt järvepinnalt oli täpselt sama selge kui kuu ise. Aeg-ajalt võis näha augustikuule omast tähtede liikumist. Mõni lasi hetkega heleda jutina üle taeva, mõni teine jälle liikus vaikselt ja aeglaselt, samal ajal aina väiksemaks ja väiksemaks muutudes. Ei tea, kas ta eemaldus Maast või hoopis põles ära. Harva oli kuulda ka õrna oksa praksumist. Kord hakkas üks lind isegi mõneks ajaks metsas häälitsema.

Olime Reinuga mõlemad napisõnalised. Aja surnukslöömiseks vahtisime tähti ja tegime kükke. Peale viiesaja küki tegemist ei tahtnud jalad küll hetkel enam sõna kuulata, aga sellest sai peatselt üle. Kui idataevas juba heledamaks hakkas minema ja järve kohale tihe valge udu kerkis, ajasime kogu laagri maast lahti, panime telgid kokku, sõime ja jätkasime sõitu.

Saksamaa-jutt ja Amsterdami-jutt

Ida ja Lääne vahel laiutava ja tormiliselt areneva Poola selja taha jätnud, jõudis meie seltskond Saksamaale. See tundus olevat vähe muutunud. Samad sirged ja laiad kiirteed, samad autod, samad linnakesed, sama endaga rahul olev rahvas--kõik üldjoontes sama. Saksamaal, nagu paljudes teisteski nii-öelda arenenud riikides, on vist väga igav elada--mitte midagi ei juhtu, riik ja ametiühingud teevad kõik ette-taha ära, iga sammu eest tuleb maksta, praktiliselt puudub võimalus minna omapead kuhugi metsa kolama. Uutest asjadest hakkas silma ainult paar tuulejõujaama siin ja seal kiirtee ääres. Laisalt pöörlesid kauguses nõrga tuule käes nende suured valged tiivikud suurte valgete postide otsas. Sakslased mõtlevad juba ammu ökoloogilise majandamise ja loodussõbraliku eluviisi peale. Prügi sorteerimine eri kastidesse on neil vana leiutis. Uuemal ajal on nad hakatud tegelema selliste kallite ja tõsiste, aga esialgu ebakindlate projektidega nagu tuule- ja päikeseenergia. Kui Eestis pöörlesid sajandite eest küngaste otsas võimsad tuulikud ja ajasid ringi suuri raskeid veskikive, miks siis ei võiks tänapäeval panna nende asemele suhteliselt kerged tuulejõujaamad loodussõbralikuma majandamise nimel? Tahkurannal on sellega juba edukalt algust tehtud. Üldiselt aga ei ole Eesti inimesed vist veel selleks valmis, et tuua suurt ohvrit praegu õrna lootuse eest puhtamale tulevikule.

Saksamaal peatust ei tehtud. Jätkasime hoopis Hollandi suunas. Turismibussidele kehtib Euroopas teatavasti selline reegel, et kui ollakse 16 tundi sõitnud, siis peab vähemalt 8 tundi puhkama. Sellised 8-tunnised puhkusi saab siis edukalt ära kasutada mõne linnaga tutvumiseks. Amsterdam oligi meil esimene selline linn. Kaheksa tundi linnaga tutvumiseks on muidugi pisut vähe. Parimal juhul saab linnast mingi üldpildi ja mingi idee, et mida siis vaadata, kui teist korda pikemaks ajaks tagasi tulla.

Amsterdam on suur ja vana linn. Seal oli väga palju erinevaid inimesi: nahavärviga päris valgest kuni päris mustani kõikides vahepealsetes toonides ja pooltoonides, kõikvõimalike rahvuste, sugude, rasside, vanuste, etnilistesse ja muudesse gruppidesse kuuluvuste, kõikvõimalike elupõhimõtete ja intelligentsuse tasemetega. Enamus tundis ennast vabalt: kes käis niisama ringi ja tegi pilti, kes istus maas ja mängis pilli, kes jutustas elavalt ja valjult oma kaaslastega, kes joonistas asfaldile, kes lasi oma suure laia vana Ameerika lahtise autoga kummivilinal minna, kes vaatas kust aga saab kellegi hetkeks hooletusse jäetud koti ära näpata, kes püüdis mingi meetodiga turistidelt pisut raha välja meelitada jne.

Silma hakkas tohutu kanalite süsteem, millest enamus oli ehitatud juba 17. sajandil, ehk siis kaevatud käsitsi. Sellega oli muidugi hirmus töö ära tehtud. Üks nendest arvukatest veeteedest, mis mööda linna igasse suunda jooksid, pidi ilmselt olema ka esialgne Amsteri jõgi, aga seda ei olnud ilma kaardita võimalik kanalitest eristada. Päeval päikese käes oli näha kanalites vaikselt voolav roheline vesi. Selles ujus ja hulpis tühje pudeleid, kilekotte, õllepurke, jäätise- ja shokolaadipabereid ning muud rämpsu. Ilmselt oli juba aegade algusest peale sinna kui kõige kättesaadavamasse ja odavamasse kohta, kuhu kunagi keegi vaatama ei lähe, loobitud kõikvõimalikke jäätmeid ja võibolla peidetud ka muud. Ei tea, millal keegi nende kanalite põhju viimati uuris. Ühes kanalis ujus rahulikult tuttpütt koos ühe pojaga. Nad liikusid kergelt ja vaikselt, vana ees, noor järel, mööda hulpivast keskelt mõlki vajutatud Coca-cola purgist ja kadusid oma teed. Nii et mingi elu pidi seal ikka käima.

Õhtul maksin mõned kuldnad ja läksin turistidele mõeldud linna tutvustavale laevaekskursioonile. Sellistest linnadest, mille keskosas on kas mingi suur jõgi või kanalite süsteem, näiteks nagu Amsterdam, Pariis ja London, saabki kõige parema lühiülevaate veelt. Enamasti on ju tähtsamad vaatamisväärsused jõe ääres. Amsterdamis aga eriti tähtsaid linna sümboleid, nagu Pariisis on Eiffeli torn ja Londonis Big Ben, ei olnud. Olid ainult mõned kanalid, mis pikalt läbi linna ulatusid ja üksteisega ristusid. Kanalitel oli lõpmatu arv sildu. Neid oli seal vanu ja uusi, kaarjaid ja kandilisi, autodele, trammidele ja jalakäijatele. Kui õhtul pimedaks läks, siis süüdati sillakaarte kohal lampide read. Need andsid päris hea valgusefekti. Ühes kohas oli isegi korraga üksteise taga näha seitsme silla valguskaared.

Lisaks kanalite süsteemile oli teine asi, mis Amsterdamile omapärane tundus olevat, tava paigaldada iga maja katuse alla tali, et sellega saaks väljast asju üles vinnata. See olevat juba vana traditsoon, mida kasutatavat tänapäevalgi.

Kolmas asi oli mingi eriline jalgrattakultuur. Jalgrattaid oli Amsterdamis palju. Kõik need olid aga vähemalt 10 - 50 aastat vanad, mõned veelgi vanemad. Nad olid primitiivsed, ilma käikudeta, aja jooksul mitu korda musta värviga üle värvitud, roostes, kõverad, kriuksuvad ja kolisevad. Nendega sõitsid aga väga soliidsed inimesed. Lukustatud olid nad aedade, postide ja sillapiirete külge hästi jämedast ja kindlast trossist lukkudega, mida oleks väga raske lahti muukida või läbi lõigata. Ei tea, kas seal siis nii palju rattaid varastatakse, et igaüks püüdis ühelt poolt väga vana ja väärtusetuna näiva ratta ja teiselt poole uue ja tugeva lukuga (mis võis maksta rattast päris mitu korda rohkem) kõigile nädata, et tema ratast lihtsalt ei ole mõtet üritada varastada? Erinevalt sellest on Eestis enamus rattad tehnika viimane sõna ja lukustatud kergete ja odavate trosslukkudega, mida tõenäoliselt keskpäraste plekikääridega päris lihtsalt läbi lõikab.

Londoni-jutt

Õhtupimeduses jätsime Amsterdamiga hüvasti. Jätkasime sõitu Prantsusmaa ja La Manche´i väina poole, kuhu jõudsime järgmiseks hommikuks. Siin, enne Eurotunnelisse sisenemist, oli isegi mingi passikontroll, erinevalt teistest riigipiiridest alates Saksamaast. Eurotunnelis on kolm käiku: kas äärmist rongidele ja kolmas, keskmine, abitunnel. Ühes äärmises sõitsid rongid ühtepidi - Inglismaale, teises teistpidi - Prantsusmaale. Meie buss koos käruga mahtus parajati ühte vagunisse.

Selles rongis eriti midagi teha ega näha ei olnud. Sai ainult pisut ümber bussi ringi käia ja end sirutada, kui poole tunni pärast juba oligi rong kohal.

Siin hakkas vasakpoolne liiklus, siin oli palju asju teisiti, lähtuvalt juba vanadest ja suuri rahvahulki hõlmavatest traditsioonidest, mida on ülimalt raske muuta. Kõike seda igivanadel alustel väljakujunenud erilisust võis varsti näha ka Londonis. London on muidugi oma nõu ja jõuga ajaloo jooksul saanud maailma peaaegu et tähtsaimaks keskuseks. Alguse saanud Thamesi jõe ääres, on ta miilide viisi igas suunas ennast laiutanud ja ammu sundinud taanduma võibolla imeilusa looduse, mis on seal temast sadu tuhandeid kordi kauem valitsenud.

Päike paistis läbi kerge pilvevine, kuid ilm Londonis oli hirmus palav. Pärast tavalist rahavahetust ja linna kaardi hankimist alustasin oma ringkäiku sellega, et maksin £12 ja istusin turistidele linnaga lühikeseks tutvumiseks mõeldud kahekordsesse, pealt lahtisese bussi teisele korrusele. Ka kõrvaklapid pisteti pihku ja nendest võis kuulata tutvustavat juttu iga objekti kohta, millest me möödusime. Liiklus oli tihe ja mitmel pool olid ummikud. Siin liikus palju Londonile omaseid kahekorruselisi punaseid busse ja suuri musti taksosid.

Buss sõitis läbi paljude tähtsamate kohtade: parlamendihoone ja Big Ben, sillad, muuseumid, kuningaloss, Harrod’s kaubamaja, tähtsamad tänavad nagu Picadilly Street ja teised, kirikud, Buckinghami palee, Hyde park, jt.

Pärast seda, kui üks ring täis sai, läksin jala edasi. Otsustasin mõningaid asju jalgsi uuesti vaatama minna ja muuseumides käia. Ka Londonis liikus rahvast palju, kuid inimesed olid tunduvalt vaoshoitumad kui Amsterdamis. Igal pool olid Londonile iseloomulikud asjad, nagu punased telefoniputkad, Underground-metroojaamu tähistavad sildid ja üldse igasugused imelikud sildid ning viidad. Näiteks tänavaületuskoha ette oli kirjutatud ka “Look right,” “Look left,” või siis ka “Look both ways” vihjetena sellele, kust poolt võib tänava ületuse ajal auto tulla.

Ka äride siltidel oli kohati pikalt ja põhjalikult kirjeldatud, mis siit saab.

Londonis on ka mitu parki, millest kõige suurem on Hyde park. Seal kasvavad võimsad puud, mille üksikud lehed kas siis juba sügise ootel või lihtsalt pidevast kuivusest ja palavusest kolletama hakkasid, ja muru, mis ka kuidagi kuiv ja kollakas tundus (võibolla ei olnud sealkandis niipalju vihma sadanud kui Eestis). Seal on ka kas tehtud või ise tekkinud tiigid ning ojad. Arvukad tuvid kössitasid väiksemate puude all varjus, otsides kaitset palavuse eest. Väidetavalt pidi seal ka palju oravaid olema, kuid mulle küll ühtegi silma ei hakanud.

Hyde park on koht, kus peale tööpäeva lõppu saab peaaegu kõike teha. Paljud tulid siia jalgpalli, tennist, petangi, golfi või midagi muud mängima ja harjutama, jooksma, suurde välibasseini ujuma, kala püüdma, ratsutama või veel ilmselt üsna mitut spordiala üsna mitmel tasemel tegema. Paljude spordialade harrastamiseks oli isegi väljakud ehitatud. Ainult rattaga sõita ja rulluisutada ei olnud seal miskipärast lubatud, see oli pargi igasse väravasse kirjutatud. Rahulikumad inimesed tulid aga koeraga või ilma jalutama, pingile istuma, lugema, vestlema, armastama, päikest võtma, magama, pilti tegema, piknikut pidama, vms. Lõpuks oli seal ühes nurgas ka vaba mikrofon, kuhu igaüks võis kaaskodanikele rääkida, mis heaks arvas. Üldse on Hyde park väga suur ala ja võimalusi on väga mitmesugusteks tegevusteks. Korda valvasid seal paar ratsapolitseinikku, kes enamasti vaikselt ringi ratsutasid. Hyde pargis lõppes ka minu põgus jalutuskäik Londonis. Astusin bussi ja mõne aja pärast jätkas see sõitu põhja, Shotimaa poole.

Glasgow-jutt ja matka alguse-jutt

Järgmisel hommikul kihutasime mööda kiirteid ikka edasi ja edasi põhja, Glasgow poole. Järsku tundus, et järelkäru käitub imelikult. Selgus, et selle kumm oli purunenud ja koos veljega ära põlenud ning ka assi ots oli kulunud. Hetke seisime nõutuna tee ääres. Siis aga haakisime käru lahti, jätsime mõned inimesed valvama ja läksime ülejäänuga abi otsima. Pärast mõningast keerutamist leidsime päris lähedalt remonditöökoja. Kuna aga hommik oli alles noor, siis ei olnud seal näha ühtki hingelist. Lähedalasuvast majast ajasin pereproua üles (millega too ilmselt mitte eriti rahul ei olnud) ja see seletas pikalt ja laialt meile Shotimaa inglise keeles midagi. See shoti-inglise keel oli aga nii kõver, et esialgu ei saanud minu ameerika-inglise keelega harjunud kõrvad isegi mitte lihtsamatest sidesõnadest aru. Lasksin tal kuus korda seletada, enne kui aru sain, et mehed tulevad kell kaheksa ja et siinmail algab tööpäev täpselt. Ja mehed ei võtnud meid jutule tõesti enne kui täpselt kell kaheksa. Toodi tee äärest käru kohale ja hakati arutama, mida edasi teha. Lõpuks otustati rahvas bussiga Glagow lähistele kämpingusse viia, siis tagasi tulla, rattad bussi panna ja järele tuua ning lõpuks käru korda teha.

Päevapeale jõudsimegi Glasgow’sse. Tegime linnas lühikese peatuse ja läksime siis otsima linna lähedal asuvat kämpingut, kus pidime ennast väiksemateks gruppideks jagama ja oma matkateekonda alustama. Seal pidime ka öö veetma. Õhtul läksin koos Reinu, Kadri, Kertu ja Siimuga uuesti linna peale.

Teised jäid sinnasamasse, pidades bussipileti hinda (£1.10) liiga kalliks. Olid hoopis Venno eestvedamisel mingisse kohalikku kõrtsi läinud ja seal nalja teinud, st. Venno ja Väints omavahel, teised olevat põhiliselt ainult naernud. Pärast ei olevat nad kahetsenud, et nii tegid. Ja meie ka ei kahetsenud, et linna läksime. Algul otsustasime vaadata mõningaid vaatamisväärsusi, põhiliselt hooneid. Kadri orienteerus linnas päris hästi ja teised läksid enam-vähem sinna, kuhu tema arvates tuli minna. Ja üldiselt ta ei eksinud. Nägime vasest tehtud linna skulptuuri, mida sai mingil määral kasutada linna plaanina, suurt ülikooli kompleksi arvukate hoonetega, kirikut, mille kõrval oli mingi vana aiaga piiratud koht, kuhu oli tehtud pealuu kujuga monument, ja kus oli aial silt “DANGER! Keep out!!” Ei osanud me välja mõelda, mis oht seal olla võis, aga näha oli, et paigas olnud keegi ammu käinud - seal kasvas kõrge metsik rohi, milles vedelesid mitmesugue prahi kõrval ka mõned vanad müürikivid.

Keset linna asuval mäel oli vana surnuaed, mis oli kõrge ja paksu kivimüüriga ümbritsetud. Seal oli ümber mäekülje tohutu hulk kivist riste, obeliske, väikesi kambrikesi, monumente ja muid moodustisi. Igaüks neist oli kellelegi pühendatud. Paljud tundusid olevat juba mitu sajandit vanad. Kõige kõrgemal asus kõige suurem kujuga monument. See oli püstitatud John Knox´ile, kes oli XVI. sajandil refomatsiooni juhtimisega seotud usutegelane. See kalmistu tundus olevat linna kõige huvitavam vaatamisväärsus. Paraku hakkas aga juba hämaraks minema ja selle ametlik külastusaeg oli ammu lõppenud ning kõik väravad lukus. Kuid ühe müüri ääres oli juhuslikult redel püsti pandud. Ja kuna meil oli parajasti võibolla elus ainus võimalus seda kalmistut näha, siis otsustasime seda kasutada. Teiselpool aeda ei olnud peale meie ainsatki hingelist. Käisime ja imetlesime neid kiviriste ning muid moodustisi päris tükk aega, vist isegi mitu tundi.

Vahepeal oli juba päris pimedaks läinud ja ümberringi all paistis tuledes linn. Kui asi vaadatud sai, hakkasime väljapääsu otsima. Kõik väravad olid aga lukus. Tekkis pingeline olukord. Peasissekäigu juurde kahe hoone vahel asuva suure värava juurde ei julgenud me minna, sest kui seal ka oleks olnud keegi meid välja laskmas, oleks tal ilmselt tekkinud küsimus, kuidas me sisse saime. Viimases hädas avastasime aiaaugu ja hiilisime üle lillepeenra sellest läbi. Seejärel jäi üle ainult mööda mäekülge alla kõnniteele laskuda ja pingeline moment oligi möödas. Õnneks keegi meid ei märganud. Rõõmsalt sõitsime bussiga kämpingusse tagasi.

Järgmisel hommikul oli tublisti tööd. Buss tuli meie jalgratastega ja need tuli sealt välja võtta, oma jupid üles leida, kokku panna ja proovida, kas sõiduriist veel hästi liigub. Käru oli jälle korras, kuid kahe telje asemel oli sel nüüd vaid üks. Remondi-onud olevat soovinud parandamise eest £1000 . (Selle raha eest oleks Eestis ilmselt juba samasuguse käru saanud osta.) Seepeale võtnud bussijuhid lihtsalt ühe telje ära, ja asi oligi korras.

Kui rattad olid kokku pandud, jagasime kaasavõetud suure hunniku toitu nelja grupi vahel. Iga grupp sai saia, mis varsti hallitama läks, leiba, mannat, riisi, tatart, kala- ja lihakonserve, makarone, küpsist, kommi, rosinaid, võid, halvaad jms. Lõpuks tuli veel asjad sadulakottidesse pakkida, mis võttis ka oma aja. Siis sõime ja umbes lõuna ajal asusimegi lõpuks kauaoodatud teele.

Kogu rahvas, 48 inimest, oli jagatud nelja gruppi, millest igaühes oli 12 liiget. Meie grupi juht oli Kertu, juba pisut kogenud matkaja. Tartu Ülikooli loodusgeograafiatudengina tundis ta ka ümbrust kõige paremini. Siim, kes muidu oma igapäevast leiba teenis ühes Tartu fotolaboris, oli meil rajaleidja. Talle meeldis alati kõige ees sõita. Kui ta alustaski teistest pisut hiljem, siis tuiskas ta alati kõigist mööda ja võttis jälle sisse oma liidripositsiooni. Kadri, olles lõpetanud Tartu Ülikooli meditsiinierialal ja ka sellel erialal töötades, oli grupi arst. Tema tarkustest oli meil nii mõnelgi korral abi. Venno, näitleja kes oli tuntud ka kui Otto-Triin, oli meie grupi vaim ja hing. Tema alati hea tuju ja meisterlikult ettekantud naljad olid väga abiks kõige raskematel hetkedel, millest edaspidi juttu tuleb. Lisaks osutus Venno koos Siimuga heaks lõkkemeistriks. Annika oli Venno abikaasa, kes oma isikupära poolest viimasega täpselt paari sobis. Alar, infotehnoloogiaspetsialist, oli tehnikamees. Ta eelistas sõita rivi lõpus ja kui kellegi ratas tahtis kohendamist, siis tuli ta kohe appi. Lisaks oskas ta veel priimusega ümber käia ja tegi sellel tule üles iga kord, kui tahtsine süüa tegema hakata. Alari sõbranna ja töökaaslane Eve oli samuti oma igapäevases elus infotehnoloogiaspetsialist. Kati oli Tartu Ülikooli psühholoogia-, Kristina keemia- ja Marko (kes sai tuntuks ka “Hugo” nime all) meditsiinitudeng. Lõpuks mina ise püüdsin grupis olla fotograaf ja matkapäeviku pidaja ning sõitin ka enamasti grupi lõpus.

Esimene matkapäev

Suured sadulakotid olid pungil täis ja tegid ratta ning sellega sõitmise üsna raskeks. Kahekesi sai selline kott rattale vinnatud ja pakiraamile kinni seotud. Tagumisse kummi tuli kindlasti 4.0-ine rõhk panna ja sõidul tuli iga hinna eest vältida kõrgeid ja teravaid tänavakive, mida linnas aeg-ajalt ette tuli. Eriti valusad olid mingid Shotimaale omased suvalised moodustised teede alguses, mis pidid tagama selle, et ainult selle sõidukiga sealt üldse läbi saab, milleks antud tee ette on nähtud. Näiteks kui oli tegemist jalgrattateega, siis tuli selle alguses läbi vingerdada mingite postide ja aedade vahelt, kusjuures vahed olid just täpselt nii laiad, et just ainult rattaga sealt läbi mahtus. Näiteks rolleriga poleks enam mahtunud. Ja ei mahtunud ka meie laiade sadulakottidega. Venno hüüdis isegi enne üht sellist tõket eesti keeles kõva häälega: “Shotlased, te olete lollakad!!!” Aga kahekesi ratast tõstes ja nügides saime siiski läbi. Lisaks sadulakotile oli mul veel raske seljakott fototehnikaga, mis üsna varsti kaela peale hakkas. Aga kannatasin ära ja pärast ei kahetsenud. Tegin ligi kümme rulli ilmi täis ja neis sisaldusid mõned üsna väärt kaadrid.

Päris kämpingu lähedal saime soliidsele jalgrattateele ja alustasime seal sõitu tagasi Galsgow poole, et sellest läbi minna. Linnas ekslesime pisut ja tegime tihti peatusi, et kaarti vaadata ja edasist liikumissuunda otsustada. Varsti juhatati meid suurele rattateele, mis viis teisele poole linna. Tee lookles kümnete kilomeetrite viisi küngastest üles ja alla, mööda metsaääri ja mingeid tehasetaguseid, läbi tunnelite ja üle sildade, läbi lehmakarjamaa ning mööda jõe vasakut kallast.

Vändates vaatasin tihti paremale jõele, lootuses seal avastada tükki Shotimaa loodusest. Esialgu, kui jõgi mööda tehasetaguseid ja elektriliinide, torude ning sildade alt voolas, ei olnud seal aga märke elust. Jõkke oli loobitud kõiksugu rämpsu. Seda oli minu arvates rohkem, kui Eesti jõgedes näha võib. Seal oli jäätisepabereid ja õllepurke, toru- ja lauajuppe, kilet, kõikvõimalikke plastmassdetaile, kaubamaja ostukäru ning vana diivan (võibolla arvas keegi, et sellest saab hea parve?).

Kui linnast välja jõudsime, tuli jõele ka rohkem elu sisse. Siin-seal võis ujumas näha üsna tavalisi puhkesulestikus sinikael-parte ja vanu, valgeid ning noori halle kühmnokk-luiki. Ka mõnda üsna tavalist kajakat oli näha. Üldse olid kõik linnud, keda ma nägin, mulle juba Eesti loodusest tuttavad. Vahel arvasin aga kuulvat ka võõraid linnuhääli.

Jõe ääres kasvas igasugu taimi ja ka nendest olid mulle enamus Eesti loodusest tuttav. Oli aga paar sellist, mida enda arvates kodus näinud ei olnud: mingi madal põõsataoline taim peente lehtede ja väikeste mustade kaunviljadega ning mingi suuremate oranzhide kellukataoliste õitega taim. Esimene osutus Shotimaal üsna tavaliseks, teist aga nägin sealsamas jõe ääres ainult ühe korra.

Jões võis ka kalu olla, sest õngitsejaid istus selle ääres päris palju. Üksikud olid isegi spetsiaalses kalamehe kummiülikonnas rinnuni vette läinud. Kalapüük tundus sealmail üldse jalgpalli ja golfi järel populaarsuselt kolmas harrastus olevat.

Olime valinud esimeseks sihtpunktiks Loch Lomond´i, ühe päris soliidse järve, mille äärde jõudsime õhtuks. Minu kilomeetrilugeja näitas, et olime sel päeval ligi 45 km. sõitnud. Järve ääres oli ka väike linnake nimega Balloch, mis oli suur turismikeskus.

Ballochisse otsustasime ööbima jääda. Linnast veidi eemal leidus spetsiaalselt pikniku pidamiseks mõeldud muruplats. See kõlbas ka telkimiseks. Pidevalt oli küll väike kartus, et äkki seal ei tohigi telkida ja meid tullakse ära ajama. See kulmineerus siis, kui politseiauto paar korda mööda sõitis. Kuna tal aga meie juurde asja ei olnud, siis rahunesime ja keerasime pärast makaronipudru söömist magamiskottidesse unele.

Teine matkapäev

Kui eelmisel päeval oli taevas olnud pidevalt hall ja sadas peent uduvihma, siis hommikul hakkas tulema juba tõsisemat vihma. See jätkus kuni lõunani. Siis aga läks taevas pisut huvitavamaks ja päikegi näitas end vahel.

Panime telgid kokku, sõime ja jätkasime oma teed. Linnakese keskel künka otsas oli park ja väike loss. Asusimegi kerget tõusu võtma, et sinna jõuda. Peale ilusa vaate järvele ja mägedele seal midagi huvitavat aga polnud. Hakkasime tuldud teed tagasi laskuma. Enne laskumist tegin Vennole ettepaneku võidu laskuda. Sellest too aga keeldus ja peatselt selgus, et õigesti tegi: aina kasvava kiirusega alla tormates nägin enda ees, kuidas Alari ratas kõikuma lõi, külili viskus ja pärast väikest lohisemist tee äärde pidama jäi. Minu ees viis korda aeglasema kiirusega sõitnud Kristina pidurdas muidugi seepeale järsult ja talle otsasõidu vältimiseks olin sunnitud sama tegema. Märjal asfaldil aga hakkas ratas libisema. Kukkusin vasakule küljele ja lohisesin pisut edasi. Lõpptulemus oli see, et Alaril oli haav peas ja mul vasakus küünarnukis. Minu kiiver, millest tükk väljas, oli ilmselt ennast õigustanud ja peahaava ära hoidnud. Lisaks olid meil veel riided lõhki ja ratas kriimustatud. Minu rattal oli purunenud ka kompuuter, nii et läbitud distantsi ma enam öelda ei osanud. See vahejuhtum andis meile kokkuvõttes hea õppetunni. Hiljem juba hoidsime rangelt kiivreid peas ja tõsistes mägedes oskasime end hoida. Pärast matka kuulsime, et teistes gruppides oli hulleminigi kukutud: ühe sõidukil olid mõlemad rattad ära vahetatud ja üks matkaja oli lausa rongiga linna arsti juurde sõitnud.

Lõunaks jõudsime järgmisse väikesesse linnakesse. Seal tegime Jarmo grupi eeskujul sooja suppi kusagil kangialuses, kuhu vihma ei sadanud. Alaril olid kaasas bensiiniga köetav priimus ja paar potti. Nendega sai kogu matka jooksul päris kiiresti piisavas koguses putru või suppi teha. Kohalikud aina jalutasid kangi alt läbi, vaatasid ja imestasid.

Pärast lõunasööki jätkus sõit mägede poole. Varsti seisime silmitsi esimese raske tõusuga. Aeglaselt, kõige madalama käiguga ning ähkides ja ohkides läks meie kolonn päris visalt üles. Kohati tuli rattaid ka käekõrval üles lükata. Vihm oli järele jäänud ja taevas kohati selgemaks läinud. Peatusime sagedasti. Võtsime riideid seljast vähemaks, sõime rosinaid ja ootasime nõrgemaid tagantpoolt järele. Lõpuks aga tervitaski meid selle künka lame tipp. Seal peatusime pisut ja lasime pilgul ümberringi avanenud Shotimaa mägisel maastikul puhata. Igal pool kasvasid sõnajalad ning madalad jändrikud okaspuud. Näha oli ka mitmeid liike shoti rahvustaimi--ohakaid. Neid oli suuremate ja väiksemate lillakate ja roosakate õitega, rohkem ja vähem teravaokkalisi. Silmapiiril paistsid arvukad künkad, mille tippe varjas kerge valge udu.

Kui kõik olid järele jõudnud, hakkasime teiseltpoolt küngast alla laskuma, aimates, et läbitud tõus ei olnud kaugeltki mitte viimane ja ka mitte kõige raskem meie teel. Laskumine raske rattaga oli igal juhul palju lõbusam kui tõus. Sirge asfalttee kadus ees allapoole. Sellel võis saavutada metsikuid ja eluohtlikke kiirusi, kui pidureid poolenisti peal ei hoidnud. Pärast matka kuulsime, et teisest grupist oli keegi hull proovi mõttes lausa 75-kilomeetrise tunnikiirusega sealt alla tulnud ja õnneks ta ei kukkunud. Nii jõudsime lühikese ajaga alla tagasi ja hakkasime lähenema järgmisele mäele. Ekslesime seal pisut ja lõpuks leidsime jalgrattatee, mis viis Callanderi. Otsustati, et see on enam-vähem õige suund, ja hakatigi rõõmsalt minema.

Algul oli tee päris hea ja lai. Kohati olid sel küll suuremad lombid. Varsti hargnes tee kaheks. Callanderi poole näitava viida juures oli jalgratta märk, millele oli punane kriips diagonaalselt peale tõmmatud. Loomulikult tähendas see, et seda teed mööda rattaga varsti enam minna ei saa, aga loomulikult ei pööranud me sellele asjaolule esialgu suuremat tähelepanu. Kuid oma kõige väiksemates sisemistes ajusoppides aimasime siiski halba.

Esialgu jätkus sama lai ja lõbus tee, aga ainut esialgu. Peagi seisime silmitsi vana tuttava, ainult ettenähtud viisil liikumist võimaldava takistusega. Seekordne takistus lubas liikumist ainult jalgsi. See oli lihtne aiavärav, mille kõrvalt läks trepp üle aia. Venno oli täis erakordset teotahet. Ta arvas, et Suvorovi mehed, kes läbi Alpide läksid, küll selliste moodustiste taha pidama ei oleks jäänud. Tema eeskujul tegid ka teised saatusliku otsuse, et tagasiteed ei ole. Kui me siis asusime neljakesi rattaid järjest üle värava tõstma, ei aimanud me veel, mis meid ees ootab.

Teisel pool aeda läks kitsas, sügav ja käänuline jalgrada. Kui poleks olnud rattaid ja raskeid sadulakotte, siis vettpidavate matkasaabaste ja suusakeppide moodi matkasauadega oleks seal vist jalgsi päris mõnus vantsida olnud. Tee lookles läbi sõnajalatihniku ja mägikanarbiku puhmaste. Mägikanarbik õitses erinevates toonides - punaste, roosade ja oranzhide õitega. Mitmel pool oli väikesi selgeveelisi mägiojakesi, mis kord jooksid teega paralleelselt, kord lõikasid seda ja kord voolasid lausa mööda seda. Teel oli suuremaid kive ning vett ja pori täis auke, muhke ja lohke. Rattaga seal sõita ei olnud võimalik. Seega tuli neid käekõrval nügida.

See oli ränkraske teekond. Tundide ja kilomeetrite viisi nügisime rattaid üles väiksematest tõusudest ja hoidsime neid poriaukudesse külili libisemast. Kust üksi läbi või üle minna ei jaksanud, sealt kangutati ja ragistati kuidagi kahekesi. Esialgu üritasime kõigi nende takistuste vahel leida optimaalset teed, kus ratas ei vajuks aukudesse ja ka endal jalad võimalikult kuivaks ja puhtaks jääksid. Lõpuks aga kadus meil igasugune mõtlemisisu ja punnitasime loomaliku toore jõuga ainult otse ainult sinna, kuhu see õnnetu tee viis. Otsekui mõnitavalt sõid meid mõnuga veel tuhanded imeväikesed kihulased, kes pugesid riiete alla ja panid naha kipitama. Suured mustad liikumatud nälkjataolised limused olid ka teele roninud. Ilmselt paljudele neist sai see tol õhtul saatuslikuks.

Selliseid takistusi, millest tuli rattad üle tõsta, oli veel paar tükki. Ühest ei viitsinud enam üle tõstma hakata ja selle lammutasime maha. Loodan, et tagumised mehed ta pärast küll enam-vähem taastasid. Selle taga oli aga silt: “All unleaded dogs will be shot, by order.” Taamal sõid lambad stoilise rahuga rohtu, nagu poleks maailmas kunagi midagi juhtunud. Olgu ümberringi kasvõi sõda, neile ei oleks sellest ei sooja ega külma.

Õhtu hakkas juba hämaraks minema, kui me ikka veel higiste, märgade, poriste, väsinute ja masendunutena edasi rebisime. Kui ei oleks aeg-ajalt eestpoolt kõlanud Venno julgustavaid hõikeid: “Everybody say “Hooo-oohhh!!!””, “Shotlased, te olete lollakad!!!” ja “Everybody say “Heee-eeihhh!!!””, siis oleks must masendus juba ammu meis võimust võtnud. Lõpuks hakkas eemal paistma järv ja meis süttis lootus varsti selle teekonna lõppu näha. Uue hooga nügisime aina edasi. Ja õnneks oligi kõige viimase ja kõige tigedama tõusu taga õnnistatud suur ja lai kruusatee. Pidime rõõmust peaegu üksteist kallistama hakkama! Nüüd jäi üle ainult leida laagriplats saabuvaks ööks.

Selleks sobis hästi üksildane inimtühi paadimeeste klubi järve ääres. Seal oli väike majake ja selle ümber kõikvõimalike purjekaid ning muid paate. Väravas oli silt: “Sailig Club. New members welcome!” Oli ka üks suurem plats, kuhu me oma laagri üles lõime. Juba pimedas tegime ja sõime sooja putru. Siis keerasime magamiskottidesse. Pärast raskeid vintsutusi tuli pikk ja magus uni.

Kolmas matkapäev

Järgmine hommik oli ilus ja päikesepaisteline. Järve ääres oli mõnusalt niiske. Vesi järves oli puhas ja kõlbas isegi juua. Sel ei olnud mitte mingit ebameeldivat värvitooni, lõhna ega maitset. Selline puhtaveeline järv tundus lausa imena. Eestis ei ole ma sellist kohanud. Pesime oma riideid ja rattaid, sõime ja panime telgid kokku. Meis oli väike kartus, et äkki tulevad paadimehed enne meie lahkumist ja siis peab ehk midagi seletama hakkama. Paadimehi aga enne meie lahkumist ei tulnud, kuigi ilm oli paadiga sõitmiseks peaaegu ideaalne.

Sel päeval loobusime rattateest ja valisime sõiduks hoopis maantee. Maantee lookles mägede ja küngaste vahel kord üles, kord alla. Pidevalt jooksis rattakummide all valge joon. Autojuhid olid seal tunduvalt viisakamad kui Eestis. Nad sõitsid meist mööda vastassuunavööndis, nagu teisest autost. Kui sealt aga keegi vastu tuli, siis jäid nad meie taha passima niikauaks, kuni tee vabanes. Eestis oleks enamus autojuhte aga jalgratturist lihtsalt suure kiirusega lähedalt mööda kihutanud.

Lõuna paiku jõudsime Rob Roy haua juurde Callanderis. Seal olid vana väikese kiriku kivivaremed ja selle ümber pisut kivist hauakive. Need sarnanesid paljuski Glasgow’s mäe otsas nähtule, kuid olid enamasti Glasgow omadest palju vanemad. Istusime maha, tegime suppi ja vestlesime ühe shotlasest jäätisemüüjaga. Käisime ka vana lagunenud kiriku kõrvale ehitatud uues, sama väikses kirikus. Seal oli üks tagumine tuba, mille nimi oli “Friendship room.” Selles toas sai pisut istutud ning Venno tegi jälle nalja, nagu tavaliselt.

Varsti lahkusime Rob Roy haualt ja väntasime mööda maanteed edasi. Peagi tuli väga pikk tõus. Õnneks oli see aga üsna lame ja meil oli tõusu võtmise kogemus juba olemas. Päris mitu head tundi tuli meil jõuga vändata, et umbes jalakäija kiirusega visalt edasi jõuda. Neiud, välja arvatud Kati, kes kogu aeg tublilt ees sõitis, väsisid ikka üsna ära. Võttis minugi päris läbi. Tuli ka tihti peatuda, tagumisi järel oodata ja energiapause teha. Nende nn. “energiapauside” ajal kulus nii mõnigi küpsise-, halvaa-, kommi- või rosinapakk koos veega marjaks ära. Kõike jagati võrdselt, keegi ei jäänud ilma. Kui tõus võetud sai, algas aga veelgi pikem laskumine. Sellel võis rahulikult nagu tsikliga alla sõita ja samas ise vilet lasta. Nii sai väga lühikese ajaga väga pikka maad läbida ja samas ka raskest väntamisest väsinud jalgu puhata.

Jõudsime sel päeval veel jalgsi ühe mäe otsas käia. Jalgsi ronimine oli väntamisele muidugi väga mõnus vaheldus. Kui sadulast maha sai, siis leidsid Siim ja Venno endas veel uut energiat. Nad ronisid vana jämeda kuuse otsa ning tegid seal pisut käo häält ja muid hääli. Mööda mäekülge üles ja hiljem alla tagasi astudes sai ikka palju rohkem ringi vaadata, kui sadulas istudes ja vändates.

Õhtupoole hakkas aga jälle vihma tibama. Kuna tahtsime kõik ennast pesta, siis otsustasime seekord kämpingusse minna. Kämpingu-onu tahtis £5.50 ühe inimese kohta saada ja see tundus nöörimisena. Pealegi pidi dushi all sooja vee eest veel 20 penni maksma. Ei osanud me siis kahjuks veel tingida, mis meid järgmistes kohtades tublisti aitas. Aga pestud kõik said. Sõime oma tavalist kaerahelbe-, riisi- manna- või tatraputru koos konservidega ning uinusime magama. Ei olnud sel õhtul kartust, et meil tuleks kellegagi tegemist teha vales kohas telkimise eest.

Neljas matkapäev

Hommikul ärkasime vihmapiiskade tiheda tärina peale vastu telgikatust. See tõotas halba. Taevas oli ühtlaselt hall. Midagi head sealt tõepoolest sel päeval ei tulnud. Virisesime sellise ilma peale, aga ajasime end siiski püsti ja panime paja tulele, et süüa saaks. Paar punarinda keksisid meie hetkeks unarusse jäänud pudrukausside ümber. Neid oli seal nagu Eestis varblasi, kes ringi keksivad ja vaatavad, kust jälle ivakese noka alla saab. Ja ehk nad meie pudrukaussidest midagi said ka. Üks noor punarind kössitas kuuseoksal ja laskis end päris lähedalt imetleda. See punarind ehk inglise keeles “robin” oli lausa nende rahvuslind.

Terve päev kallas halastamatult paduvihma. Vihm--see on üks tõeline Shotimaa vaatamisväärsus. Kohati kasvas see päris hoovihmaks, kohati jälle taandus pisut, aga vähemalt paduvihmaks võis teda kindlasti alati nimetada. Maa ja õhk olid veest küllastunud. Vett tilkus puude okstelt ja ohakate õienuppudelt, nirises kaljupragudest ja igalt poolt, kust aga sai. Mägede tippudest tormasid alla vahutavad mägiojad. Need said lausvihmast hoogu juurde ja paisusid ning kihutasid veel vihasemalt allapoole. Seal nad ühinesid suuremateks jõgedeks mis voolasid kiiresti edasi järvede ja lõpuks mere poole. Oli ka tõsisemaid koski, mis kaljude vahel võimsalt kohisesid ja vahutasid ning lisaks vihmale veel oma vett meile näkku piserdasid. Mõlemale poole teed oli üksikute küngaste ja puude vahele tekkinud väikesi järvekesi ning lombikesi. Maa oleks nagu üleujutuse läbi elanud.

Sellise ilmaga hakkasid meil isegi veekindlad riided vett läbi laskma. Õige pea olime ihuni märjad ja lõdisesime kerge tuule käes. Märjad riided kleepusid ihu külge ning iga liigutus tundus lõpmata vastik. Mitte kusagil ei olnud sooja kohta, kaitset märja ja külma eest. Jäi üle ainult üks--vänta. Vänta elu eest, et vähekenegi sooja saada. Nii me võitlesimegi maanteel tigeda ilma ning pealetikkuva tülgastusega.

Ja me väntasimegi sel päeval kõige tõenäolisemate oletuste kohaselt ligi 70 kilomeetrit. Ei näinud me mingit huvitavat objekti ega leidnud huvitavat kohta, kuhu minna. Silme ees virvendas pidevalt valge joon märjal asfaldil. Ei saanud isegi lõuna ajal sooja suppi teha, pidime leppima kondenspiima ja viskiga. Olime napisõnalised ja aina väntasime.

Või siis seisime, lõdisesime ja vahtisime enda ette maha. Ainult Venno ja Siim olid väge täis, nagu alati. Nad kargasid teineteise järel ühelt kaljult teisele, kuni jõudsid kõige kõrgemasse tippu. Seal teatas Venno: “Shotimaa esitas mulle väljakutse! Nüüd ma enam ei tagane! Väntan kasvõi öö läbi edasi!”

Saabuvaks ööks otsustasime igal juhul sooja koha leida, maksku mis maksab. Lõpuks leidsimegi ühe “Youth Hosteli”, kus me hinna tublisti alla tingisime ja kus meid sakslaste ning prantslastega ühte suurde tuppa paigutati. Hosteli-tädi lubas isegi meie märjad riided oma kamina ääres ära kuivatada. Need pandi kõik kokku ühte suurde kotti ja viidi tädile. Sellest soojast kohast hoolimata hakkasid tasapisi käima jutud matka katkestamisest ja bussi juurde tagasipöördumisest. Õnneks suutsid tugevamad sellised mõtted maha laita ning varsti jäime magama, lootes järgmiseks päevaks ilusamat ilma.

Viies matkapäev

Üldjoontes ilusam järgmisel päeval tõepoolest tuli. Esialgu küll tibas veel vihma, kuid peatselt läks selgemaks. Päikegi näitas end, algul harva, aga päeva peale ikka sagedamini. See tõstis tublisti meie tuju. Veel enam tõstis aga tuju see, kui hosteli-tädi juurest toodi kott meie kuivade ja soojade riietega. Seepeale ununesid ka matka katkestamise ideed. Värskete, puhanud ja kuivadena istusime sadulatesse ning andsime aga jälle vänta.

Pärast tublit väntamist jõudsime umbes lõuna ajal Fort Williamisse. See oli üks väiksem linnake, mis oli üsna suureks turismikeskuseks kujunenud. Siin, nagu ka eelnevates ja järgnevates väiksemates kohtades, oli palju suveniiripoode. Kõikides nendes poodides müüdi aga enamalt jaolt samu asju: raamatuid Shotimaast, klannidest ja tartaanidest, viskidest, golfist, kalapüügist ja muust, kõikvõimalike Shoti sümbolitega mütse ja särke, punnivinnasid, postkaarte, tasse, golfipalle, igasuguseid suurema ja väiksema praktilise väärtusega riputatavaid, kantavaid, kleebitavaid, joodavaid jms. asju. Poe ühes nurgas seisis silmatorkavalt ka vahukustuti, mille Venno torupilli pähe ära osta kavatses.

Fort Williamisse ei tulnud me mitte asjata: nimelt selle lähistel asub Shotimaa ja tegelikult ka kogu Briti saarte kõrgeim mägi--Ben Nevis. Selle kõrguseks on 1344 meetrit üle merepinna. Meil oli kindel plaan tema tipp vallutada. Kuna aga päev hakkas varsti õhtu poole kiskuma, otsustasime seda alles homme teha. Jätsime rattad ja muud asjad mäe jalamile ning läksime jalgsi linnapeale kolistama ja omastele koju postkaarte kirjutama. Õhtul tulime tagasi ja lõime sealsamas mäejalamil laagri üles. Seal mägede vahel aia ääres lamades ja läbi lehiseokste õhtutaevast vaadates tekkis esmakordselt tõeline matkatunne.

Kuues matkapäev

Sel päeval me telke kokku ei pannud ja rattaid ei puutunud. Pärast hommikusööki seadsime end valmis ja asusimegi jalgsi teele mäetipu poole. Mäkke läks algul üsna hea jalgrada. Jalamil oli ilm päris ilus päikesepaisteline ja rahvast oli ka päris palju. Rada läks kõigepealt üle madalama laia künka ja alles selle taga laiutas Ben Nevise tume sinakas kogu. Tema tipp peitus laia valgesse uttu.

Tee lookles mööda mäekülge siksakiliselt üles. Selle ääres kasvasid laiad lopsakad sõnajalad ja mõned mitte eriti kõrged puud. Rahulikult astudes tõusime aina kõrgemale ja kõrgemale. Mida kõrgemale me tõusime, seda vähem kasvas lopsakaid sõnajalgu ja puid. Need hakkasid asenduma sambla ja mägikanarbikuga. Tee muutus aina kitsamaks, järsemaks ja kivisemaks. Varsti tuli juba igal sammul jälgida, millisele kivile astud. Kivine tee aina jätkus ja tõusis. Siin ja seal voolasid mägiojakesed mööda teed alla või siis lõikusid sellega. Oli ka paar suuremat oja, mille kohin oli juba kaugelt kuulda ja millest olid sillad üle tehtud. Need olid endale aja jooksul korraliku sängi rajanud. Nüüd said nad lisajõudu väiksematest ojakestest, mis neisse mööda sänginõlvu alla voolasid.

Udu, mis oli meil mäe jalamil kõrgel pea kohal, aina lähenes ja lähenes ning varsti tõusime me selle sisse. Sellises udus möödus suurem osa teekonnast. Siin muutus ilm järk-järgult kurjemaks. Päike kadus aina tihenevasse uttu ja õhk täitus peene uduvihmaga. Ka allpool tähelepandamatu tuul muutus ülalpool tugevamaks, külmemaks ja ebameeldivamaks. Tõus jätkus juba mitmendat tundi. Varsti hakkas ka samblaid ja kanarbikupuhmaid harvemaks jääma ning aina rohkem oli ümberringi näha suuremaid ja väiksemaid halle kive. Viimastel tõusudel ei olnud enam mingit elu. Ainut kõle hall ja märg udu ning tohutud kivilademed. Nähtavus oli vähenenud vaid mõne meetrini.

Umbes keskpäevaks jõudsime lõpuks tippu. Mitmes küljes oli näha tõsisemaid kaljusid. Nende taga haigutas tohutu kuristik. Siin keset kivilademeid olid ka mõned mälestus- ja ausambad ning vana observatooriumi varemed. Tuul oli tipus kõige vingem ja kõige külmem, nii et kauaks siia jääda ei tahtnud. Õige pea hakkasimegi tuldud teed laskuma. Nüüd jälgisime juba, kuidas ilm aina meeldivamaks muutub. Vastu õhtut jõudsime alla tagasi. Siin oli endiset päikesepaisteline ja soe. Saabuva öö võtsime vastu samas kohas, kus eelmisegi. Veel kaua istusime väljas ja rääkisime juttu, kuni lõpuks juba hämaras telkidesse pugesime.

Seitsmes matkapäev

Järgmisel hommikul panime oma mustlaslaagri kokku ja alustasime sõitu Fort Augustuse poole. Kohati sadas veidi vihma, kohati jälle paistis veidi päike. Varsti jõudsime Loch Lochy äärde ja meie tee viis mööda selle paremat kallast. Pärastlõunal jõudsime Fort Augustusesse. See asus kitsa kanali ääres, kus lõppes Loch Lochy ja algas kurikuulus Loch Ness.

Loch Ness on väga vana, väga kitsas, väga pikk ja väga sügav järv. Vesi on seal alati külm ja salapärane. Järv on miljoneid aastaid tagasi sündinud kahe kõrvutiasetseva maakooretüki eri suundades nihkumise tagajärjel tekkinud lõhesse. Kuulsaks on ta aga saanud seal väidetavalt elavate järvekoletistega. Juba väga varastest aegadest, kui inimesed üldse midagi jäädvustama hakkasid, on jäädvustatud legende, nähtusi ja kuuldusi mõnest sellisest kollist. Järve ääres asuva Fort Augustuse kloostri mungad olevat neid aegade jooksul palju näinud. Nendest kahtlastest nähtustest on õnnestunud isegi fotosid teha. Ükski foto ei ole aga selline, mille üle ei annaks edukalt vaielda. Tänapäeval on aina keerulisema tehnikaga ja aina põhjalikumalt järve uuritud. Alati on avastatud “midagi kahtlast”, kuid mitte kunagi ei ole midagi tõestatud. Tehnika on aga juba piisavat võimsaks arenenud ja varsti peab tulema Loch Nessi mõistatusele juba sajandeid oodatud lahendus.

Aga meie sealoleku ajal midagi kahtlast küll näha ei olnud. Järv tundus olevat rahulik, isegi sõbralik. Sel päeval me rohkem midagi silmapaistvat ei teinud. Õhtul leidsime linnast veidi väljas jõe ääres puujuurte otsas telkimiskoha. Oli hakanud jälle kergelt vihma tibama, kui me sõime ja magama läksime.

Kaheksas matkapäev

Hommikul sadas korralikumat vihma ja me ei tahtnudki eriti telkidest välja tulla. Õnneks aga jäi varsti vihm järele. Väntasime pisut edasi ja tegime lühkese peatuse suure ja kuulsa Urquhart Castle lossi varemete juures (kuhu me sisse ei läinud--£3.50 taheti selle eest saada). Seejärel otsustasime hommikupooliku veeta järgmises linnakeses nimega Drumnadrochit. Siin oli kõikvõimalikke Loch Nessiga seotud ja turistidele mõeldud atraktsioone. Arvukate poodide kõrval oli veel kino, kus Loch Nessist tutvustavat filmi näidati, ja näitus, kus eksponeeriti kõike, mis Loch Nessil olulisemat toimunud. Näitusel oli pilte, fotosid ja ajaleheväljalõikeid selle kohta, kuidas koletist on otsitud; sellest, kuidas sõjalennuk ilmasõja ajal sinna maandus ja mitukümmend aastat hiljem välja tõsteti ning restaureeriti; sellest, kuidas üks mees otsustas reaktiivpaadiga vee peal kiiruse maailmarekordit saavutada ning seejuures surma sai jne. Seal sai paadiga järvele minna, kuhu me Kadriga läksimegi. Paat oli vana ja räpane. WC-l ei olnud ust ees. Sellisena oli ta aga omamoodi ime, võrreldes suure, kahekorruselise, ilusa, puhta ja valge konkureeriva laevaga. Meie laeva juhtisid kaks vana merekaru: närustes töömeheriietes ja habemetes meest, kes paberossi tõmbasid, päevalilleseemneid sõid ning läbi ragiseva valjuhääldi meile oma teadmisi järve kohta rääkisid. Nad näitasid meile ka järve kaldaid, mis tundusid olevat üsna metsikud. Seal vaheldus kiviklibu mööda kaldaid üles roniva põlismetsaga. Lausa metsloomi oli näha. Kokkuvõttes aga arvan, et jõudsin selle laevareisi käigus heita ainul ühe hetkelise põgusa pilgu Loch Nessi salapärasele loodusele. Järgmine kord, kui sinnakanti satun, võtan binokli ning laenan paadi päris mitmeks tunniks. Nii saab ehk sellesse loodusesse rohkem süveneda. Lisaks lähen võimaluse korral veel jalgsi mööda järve metsikuid kaldaid uitama.

Pärast lõunat jätsime Drumnadrochiti selja taha ja asusime väntama Invernessi poole, mille lähistel pidi ka olema matka lõpp-punkt. Peagi hakkas jälle õhtu kätte jõudma ja jälle oli vaja otsida laagripaik. Venno leidis lõpuks väikese platsi metsa sees järve ääres vana paadisilla juures. Tundus, et sel platsil peremeest ei ole. Kalamehed olid seal päris mitu korda käinud ja isegi lõket teinud. Nüüd julgesime meiegi esimest korda matka jooksul vana matkatraditsiooni kohaselt elavat tuld teha. Juhtumisi leidis sellesama platsi veel Mari grupp, kes meiega seal saabuvaks ööks liitus.

Leitud platsi oli siiani kõige matkaselli-sõbralikum. Igal pool mujal olid ju väravad ees siltidega “PRIVATE! Keep Out!” Üldse võis sealmail telkida ainut selleks ettenähtud kohtades, ehk siis kämpingutes. Kämping on aga tõelise, metsikut loodust ja seiklusi armastava matkaselli jaoks üks hirmus igav koht. Lisaks võetakse seal ainuüksi selle eest, et sinna telgi panna saab, minu arvates põhjendamatult kõrget hinda ning dushi all käimise eest tuleb eraldi maksta. Kõigi maade tõelised matkasellid peaks ühinema ja moodustama rahvusvahelise organisatsiooni, mis nende huvide eest võitleks. Näiteks tuleks mõnel pool teha valitsustes lobby-tööd, et need võtaksid vastu teatud tingimustel telkimist ja lõkketegemist lubavad otsused. Võiks kuidagi tõhustada ka kontaktivõtmist tõeliste matkasellide ja nende maaomanike vahel, kes oma maal teatud tingimustel telkida ja lõket teha lubavad.

See õhtu kujunes aga kõige ilusamaks kogu meie matka jooksul. Taevas oli peaaegu selge. Selles olid vaid üksikud pilved. Loojuv päike värvis need mõneks hetkeks altpoolt punaseks. Varsti hakkas nende vahel särama tumekollane ehatäht Veenus. Tema järel näitasid end peatselt teisedki kauged kutsuvad tähed, kuhu aga inimesed veel ei ulatu. Pidevalt võis kuulata järve kohinat. Lained loksusid laisalt kaldale, nagu nad olid seda järjekindlalt teinud ilmselt palju kauem, kui inimesed on üldse eksisteerinud. Kui neil laintel oleks mälu, siis mäletaksid nad kõige muu kõrval kogu inimkonna lühikest ajalugu, mis on täis armastust ja rõõmu, õitsengut ja tööd, tuld ja hävingut, viha ja verd.

Üheksas matkapäev

Hommik oli sama ilus kui eelmne õhtugi. Olime igal hommikul aina hiljem ja hiljem ärganud ning täna ärkasime hoopis hilja. Mari grupp pani juba pada tulele, kui meie alles telkides põõnasime. Väljast kostis selgelt Väintsi hääl: “Otsi riisi, seakõrv!” Nad olid aga juba ammu lahkunud, kui me hommikusööki sõime, telgid kokku panime ja Invernessi poole oma teed jätkasime.

Tegime väikese peatuse mingis iluaias. Seal oli hekk ja põõsad piinlikult lõigatud neljakandiliseks nagu müür ning muru ühtlaseks ja madalaks nagu jalgpalliväljak. Jõudsin sel päeval kindlale veendumusele, et tõeline loodusesõber ei saa sellisest asjast lugu pidada. Tundub, et paljudel inimestel on siiamaani selline perverssne arvamus, et kõik mis on pealtnäha sümmeetriline ja korrapärane, on ilus. Metsik loodus tundub paljudele korrapäratu ja inetu (või siis ei ole paljude mõistus veel nii kaugele arenenud, et selles korrapära tajuda) ja siis üritatakse seda kodustamiste, lõikamiste, sordiaretuste ja muude selliste haigete tegevustega “korralikuks teha”.

Invernessi jõudsime lõunaks ja hulkusime väheke linna peal. Invernessis lõppes ka meie mitmepäevane teekond Loch Nessi ääres, mis oli alanud Fort Augustuses. Ka Inverness sarnanes väga eelmistele Loch Nessi keskustele, kuid oli tunduvalt suurem. Peatusime keset linna asuval kõrgendikul, kus oli vana loss. Sealt avanes ilus vaade kogu linnale. Päike paistis ning tema sära peegeldus majade katustelt, akendelt, järvelt ja jõelt. Linnas liikus palju turiste ja nagu ikka oli nende jaoks seal palju atraktsioone. Lisaks tavalistele poodidele oli seal ka korralik kunstimuuseum ning tänavanurgal puhus shoti seelikus onu torupilli.

Õhtul hakkasime jällegi laagripaika otsima. Linna lähedale piknikupaigale me laagrisse ei jäänud, sest seal oli kohalik “Ljohha”. Ei jäänud me ka järgmisse muidu enam-vähem sobivasse kohta, sest seal oli kohalik “Goga”. Läksime hoopis edasi, aina kaugemale ja kaugemale linnast. Maastik tundus olevat muutunud tasasemaks. Ei olnud enam ümberringi neid tuttavaid mägesid, mille jalamit mööda kuused üles ronivad ning mille kaljused tipud valgesse uttu peituvad. Ei olnud ka enam mägiojakesi ja jõekesi, kust oleks kristallselget vett saanud. Lõpuks põikasime küla vahele ja kuna paremat kohta ei leidnud, siis hiilisime ümber värava raiesmiku vahele teele, kus oli ilmselt kellegi eramaa. Sõitsime mööda seda raiesmikuteed tüki maad edasi ja leidsime mingi kõva kivise platsi. Telgivai ei tahtnud seal kuidagi maasse minna, kuid lõpuks me telgid siiski üles saime. Lootsime, et maaomanik meid seal ei avasta, või kui avastab, siis väga kurjaks ei saa. Õnneks ta aga meid ei avastanud.

Kümnes matkapäev

Ei avastanud maaomanik meid ka järgmisel hommikul, kui me telgid kokku panime, sõime ja jälle läbi värava välja tagasi hiilisime. Oli alanud meie viimane matkapäev. Meid valdas juba mõnda aega koduigatsus. Kes igatses oma laste järele, kes sauna, prae ja voodi järele, kes oma arvuti järele.

Küla vahelt välja saanud, väntasime mööda maanteed edasi, kuni jõudsimegi matka lõpp-punkti. Selleks oli üks kämping. Esimene grupp oli juba seal ja ülejäänud kaks jõudsid ka mõne aja jooksul. Siis saabus buss. Pesime end, panime rattad kokku ja bussist soojad kuivad riided selga. Magasime siis öö veel telkides ja hommikul vara algas pikk kodutee.

Kodutee-jutt

Kõik tahtsid nüüd kähku koju saada ja sellepärast sõitis buss kiiresti. Peatusime siiski Edinburghis, et seda linna vaadata. Parajasti oli käimas Edniburghi kultuurifestival. Linnast võis seega leida kõikvõimalikke etendusi ja näitusi. Külastasin rahvusgaleriid, portreede galeriid ja ühte fotonäitust. Fotonäituse autor oli kokku kogunud kõigist tuntud Prantsuse revolutsionääri Robespierre’i eraelu käsitlevatest teostest laused, mis puudutasid tema koera Broundt’i. Siis oli ta iga lause kohta asetanud koera nimega kausi vastavasse keskkonda ning teinud pildi. Nii oli valminud omapärane ja asjalik fotojutustus.

Enne lõunat jätsime ka Edinburghi seljataha ning juba õhtuks jõudsime lõunasse La Manche´i väina äärde. Sõitsime juba tuttava rongiga selle alt läbi. Peatuse tegime Prantsuse sadamalinnakeses Calais’s. Seal aga ei toimunud mitte midagi peale jalgrattavõistluse. Ei jäänud muud üle kui pimeduse saabumiseni niisama ringi hulkuda. Kui pimedus oli saabunud ja linna tuled süttinud, ootas meid raekoja ees buss. Öös jätkasime oma teekonda kodu poole.

Järgmisel hommikul vara võttis meid vastu Euroopa pealinn--Brüssel. Algul lihtsalt magasime bussis või kusagil selle ümbruses pargis. Hommikune Brüssel täitus peagi tööle tõttavatest euroametnikest ja muust sedasorti asjaliku väljanägemisega rahvast. Hakkasime siis meiegi liiikuma ja kolasime üsna sihitult linnas ringi. Mõned külastasid ka linnamuuseumi. Muuseum andis mingi pildi Madalmaade ajaloost. Kahjuks olid seal tekstid aga ainult prantsuse ja flaami keeles, nii et täpselt ikka midagi aru ei saanud. Üldiselt võib aga öelda, et ega meil enam eriti ringivaatamise tuju ei olnud, hoopis koju tahtsime.

Peatselt jätkuski kodutee ja enam me suuremaid peatusi ei teinud. Järgmisel päeval olime Poolas. Seal aga leidis aset üks vahejuhtum, mis meie kojusaabumise aja pisut edasi lükkas. Päev hakkas juba õhtusse jõudma, kui me ikka veel mööda sirget teed kodu poole kihutasime. Tee äärest aga alustas kas tagasipööret või lihtsalt sõitu punane Shkoda...ja jäi õnnetuseks meile ette. Bussijuht üritas viimasel hetkel pidurdada ja kõrvale põigata, kuid buss rammis siiski Shkodale hirmsa kolinaga vastu esimest ust, lohistas sõiduki teepeenrale tüki maad maa sisse, kusjuures lõpuks jäi Shkoda kahe puu vahele pidama. Shkoda juht oli kõrval istuvale naisele sülle lennanud. Teda päästis kinnitamata turvavöö. Kadri puhastas ta näo klaasikildudest ja verest. Keegi oli kohe päästeteenistusse helistanud ja kiirabi oli paari minutiga kohal. Igaks juhuks viidi mees haiglasse, kuigi Kadri kinnitas, et tal midagi hullu ei juhtunud. Varsti tuli ka politsei ja siis hakkas tavaline liiklusõnnetuse järgne rutiin. Kõigepealt mõõdeti ja pildistati, siis tõsteti Shkoda välja ja viidi minema. Bussiga läks õnneks kergemini: kui me järelkäru lahti haakisime, tuli see peaaegu omal jõul välja. Järgmisena viidi buss koos meie ja käruga diagnostikasse, kus tehti kindlaks selle tehniline seisukord. Seejärel algas asjaosaliste ja tunnistajate ülekuulamine.

Kokkuvõttes võib aga öelda, et see oli õnnelik õnnetus ja lahenes üllatavalt kiiresti--saime veel samal õhtul tulema. Öösel ületasime piiri ja järgmise päeva pärastlõunal jõudsimegi Eestisse. Saabusime sinnasamasse Rademari poe ette Mustamäel, kust olime juba terve igaviku eest alustanud. Seal sai üksteist kallistatud, hüvasti jäetud ja tõotatud aasta pärast Kreekas põhimõtteliselt kogu asja korrata.

Mina jäin matkaga üldjoontes rahule. Igatahes nüüd ma tean, et tahan edaspidigi rattamatkadel käia. Tean ka, mida ma järgmistel kordadel samamoodi ja mida teisiti teen. Jarmo küll hiljem väitis, et organiseerimise poole pealt kõik, mis nihu minna sai, nihu ka läks. Igal juhul oli matk vajalik ja õige vaheldus igapäevasele põhiliselt kontoris ja koolipingis istumisele. Nii täitus ka minu ammune unistus näha Inglismaad ja Shotimaad.

Väike samurai

2011-03-31T10:19:00.000-07:00

Sa maga, maga väikene,
veel alles tõuseb päikene,
on taevas roosakollane.
Kui juba lahkuma ma pean,
ja vaikselt mõõga vööle sean,
veel õrnalt puudutan Su pead.

Kui Sinu eest peaks võitlema,
Su nimel surma minema,
siis hetkegi ei kõhkleks ma.
Kui aga päev saab kingitud,
saab õhtul jälle mängitud,
ja jälle laulan sängi Su.

Me oleme vaid lehed puul,
ka samuraid kel hing on suur,
kui õielehti pillub tuul.
kui liivaterad meres me,
Sa mu väike terake,
mu kirsiõieleheke.

/Mõeldes Jaapanile ja oma lastele./

Paus

2011-03-31T10:05:00.000-07:00

Vahepeal pole k6ps miskipärast siia kirjutanud. Aga kirjutada olnuks paljust, näiteks:

Ühest väga mudasest ja raskest Tartu Rattamaratonist, kus k6ps muuhulgas ka korralikult üle lenksu käis.

Ühest väikesest mustast kassist nimega Casparella (aka. "Kassu"), kellest on saanud k6psu pere viies liige.

Ühest lumekoobastikust (mis juba mitu kuud k6psu aias püsib) ja ühest iglust (mis mõne päeva pärast kokku kukkus).

Ühest jõuluõhtust, mis k6psu pool sai peetud küünla- ja kaminavalgel ilma elektrita (mis oli üks mõnus õhtu, aga mitte ei olnud mõnus selle õhtu ettevalmistamine, mis käis ka ilma elektrita).

Ühest Winter XDream-ist, mis JIT-Teami jälle originaalkoosseisus kokku tõi ning mille käigus Jan astus oma suusa pooleks.

Ühest Tartu (suusa)Maratonist, mis leidis aset ligi 20-kraadises pakases.

Ühest aastast uues töökohas ja sellest kõigest, mida k6ps seal õppinud on.

Aga olgu pääle, k6ps läheb nüüd kirjutistega edasi.

Raju nädalavahetus ilusa muusika, õllefestivali, rulluisumaratoni ja tormiga

2010-08-11T23:04:00.000-07:00

Nädalavahetus algas juba reedel poolest päevast. Mia ja Pia jäid tädi Estriga Tartusse, k6ps ja Triinu läksid Leigo järvemuusikale.

Leigolt jäi meelde tolmune tee, mõnus lesimine üksteise kaisus murul, põhupakid, väike tants põhusel sillal, meeletu tulemäng. Juhan Viidingu tekstid olid oma vanast ajast teada-tuntud head. Ei, tegelikult täiesti geniaalsed. Nende muusikaline esitus polnud seejuures väga oluline, kuigi see oli ka kenasti kuulatav. Peamine oli ikka tekst ise. Edasi tuli tolle õhtu tippelamus (k6psu jaoks) - Sergei Manukjan ja Avicenna. Järgnevad etteasted - Uno Loobi laulud ning Tõnis Mägi -- enam midagi üllatavat ei pakkunud. Tõnis Mägi esinemisest oli märkimisväärne siiski tema tütre Lydia ilus puhas lauluhääl.

Publikule istumiseks toodud põhupakkidest lagunesid mõned pisut laiali ning pakkusid piiritut lõbu lastele. Säravail silmil ja kilgete saatel pidasid nad põhusõda, matsid üksteist põhu alla, toppisid teineteisele põhku põue jne. K6psu noorusajal oli põhupakk tavaline objekt (nendest oli tore näiteks lauda lakas mitmekorruselisi labürinte ja onne ehitada), tänapäeva lastele aga vist üsna eriline.

Pärastlõunane palavus pöördus Leigol pikapeale öiseks jaheduseks. Järvel ja taamal küngastel tehti esinemiste ajal meeletut tulevärki - lõkked, värvilised prozektorid jne. Mitu inimest tegid mitu head tundi pingsalt tööd selleks, et katta järv ühtlaselt küünaldega. Vastaspoolel, st. taevas, süttisid samal ajal arvukad tähed. Jah, oli ühtviisi ilus vaatepilt küll -- aga teisalt ainult selge tähistaevas ilma ühegi maapealse valgusallikata on k6psu arvates ilusam.

Tartusse tagasi jõudsid k6ps ja Triinu peale südaööd. Ees ootas järgmine seiklusterohke päev - laupäev, Schlagerfest-i (st. Webmedia suvepäevade) esimene päev Tartumaa Tervisespordikeskuses Elva külje all. Sinna läksid k6ps, Triinu, Mia ja Pia kõik koos. Sedamööda, kuidas päike kõrgemale taevasse kerkis, tõusis ka kuumus ja muutus peagi üsna väljakannatamatuks. Õhus oli 33 kraadi sooja ning ei tuuleõhkugi. Algselt planeeritud saksapäraste kleitide asemel said tüdrukud selga hoopis päevitusriided ning pähe niiskeks tehtud pearätikud. Sellises riietuses oli aga mõnus plärtsutada ja rulluda asfaldiplatsil veel järele jäänud lompides.

Ümberringi võis näha põlvpükstes, traksides ja sulgkaabuga härrasmehi kel käes suured õllekannud (praktiliseks osutus neist selline puust kaanega vanakooli variant, millel sai pöidlavajutusega joomise hetkeks kaane üles tõsta -- herilased ei lähe sisse) ning põlvikuis, pisut puhevil kleitides ja põlledega daame. Helitehnika telgist kostsid Saksa shlaagrid, sekka pisut joodeldamist. Sai lõputult süüa ja juua, lastele olid omad tegevused, avatud olid töötoad - korvipunumine, õllekannu põletamine, joodeldamine, vorsti valmistamine, saksa keel. Mia oli korvipunumises meister - tegi ise algusest lõpuni valmis oma pisikese korvi ning kandis seda edaspidi uhkelt endaga peaaegu igal pool kaasas.

Ei puudunud ka tõsisem sport - täpselt Tartu Maratoni (sh. ka Tartu Jooksumaratoni ning Rattamaratoni) finishi kohas olid võrkpalliplatsid, kus peeti maha tõsine vollevõistlus. Sealt võis peale mängu näha kindlal sammul järve suunas eemaldumas higist läikivate paljaste ülakehadega mängijaid.

Vastu õhtut algas suure telgi piirkonnas SELLINE tants, trall ja möll, millesarnast k6ps vist polnud kunagi varem kogenud. Kuna Mia ja Pia kippusid ära väsima, siis otsustas k6psu pere siiski suuremast möllust mitte osa võtta ning hoopis magama minna. Magamiseks valis k6ps telgi. Majades oli ruumi vähevõitu ning orgkomitee lubas seetõttu kõigile telkijatele pai teha. Mia tahtis ka väga telgis magada, see tundus talle põnev.

Telkimine osutus aga üsna halvaks otsuseks. Esiteks, metsade vahel seisis päevane kuum õhk paigal ja jahtus üsna aeglaselt, mistõttu telgis oli kuni päris kottpimedani lõunamaiselt ropult palav. Teiseks, telkimisala asus suurele möllule liiga lähedal ja vali energiline muusika ei soosinud uinumist. Nii et uni tuli kõigil väga visalt ja rahutult. Lõpuks siiski muutus ka k6psul rahutu uinumispüüe rahutuks unenäoks.

Olin Kristjani pool. Kristjanil on naine ja kolm toredat last ning üsna suur maja, aga naist ja lapsi polnud parajasti kodus. Kristjan hoiab oma mootorratast osadeks lahti võetuna mööda elumaja laiali. See on üks täiesti loomulik mootorratta hoidmise viis, selles ei kahtle keegi. Kristjanil oli aga tõsine probleem -- mootorratta RAAM oli kadunud. KÕIK ülejäänud jupid leidsime maja pealt üles, iga viimase kui seibi. Aga raami ei kusagil. Ega meil polnudki kavas mootorratast kokku ehitama hakata (kuigi see olnuks käkitegu - on ju olemas korralikud build skriptid koos automaatsete testidega). Küll aga tuli veenduda, et kõik komponendid on alles. Vahest ei olegi raam majas? Ei, raam PEAB majas olema, teatas Kristjan resoluutselt. Ma ei saanud tema hääletoonist ja sõnastusest päris täpselt aru kas see on pigem normatiivne nõue või tõenduspõhine fakt, aga mul polnud ka põhjust selles kahelda. Niisiis, otsisime edasi. Õigepea hakkas mulle tunduma, et sellisest otsimisest pole kasu. On vaja süstemaatilisemat ja metoodilisemat lähenemist. Hakkasin pingsalt mõtlema. Raam on mootorratta kõige suurem osa ja on ainult piiratud hulk kohti majas, kus ta üldse saab märkamatult peidus olla. Kui õige teeks majast kolmemõõtmelise lihtsustatud mudeli, mis piisava täpsusega sisaldab kõiki kohti, kuhu raam üldse ära mahtuda saab? Seejärel saaks mudelile külge panna reeglimootori ning analüsaatorprogrammi, mis leiab iga võimaliku koha kohta tõenäosuse, et raam just seal asub. Reeglimootorisse saaks sisestada reeglid a la kuna raam on suhteliselt raske, siis on vähem tõenäoline, et ta on tõstetud kuhugi kõrgele või viidud teisele korrusele. Edasi ei oleks midagi lihtsamat kui järjestada need võimalikud kohad alates kõige tõenäolisemast ning hakata kohti läbi vaatama selles järjekorras. See oleks ilmselgelt kõige vähem aeganõudev otsimise viis. Puuduseks oleks aga asjaolu, et tulemuse kvaliteet on sama hea kui reeglimootorisse sisestatud reeglite kvaliteet, mille alusel tõenäosusi leidma hakatakse. Lisaks - maja mudeli, reeglite ja analüsaatori kirjutamine võtaks küll aega, aga teisalt saaks neid edaspidi korduvkasutada muude analoogsete probleemide lahendamisel.

Sääraset unenäost ehmus k6ps üles, kui Pia üritas poolunes ennast k6psu ja Triinu vahele risti keerata ja seejuures k6psule kannaga silma virutas. Väljas oli juba valge. Õhuvärvides oli näha tõusva päikese oranzikat tooni. Möll telgis käis aga endises hoos: DJ keerutas plaate, rahva seast kostis huilgeid. Alanud oli pühapäev, tolle tegusa nädalavahetuse KOLMAS päev, jälle üks väga palav päev, Tartu Rulluisumaratoni päev.

Peale hommikusööki hakkas kõigile tunduma väga ahvatlev selline plaan, et Triinu lastega läheb terveks päevaks Elvasse järve äärde, k6ps käib vahepeal rulluisumaratonil ära. Tänavune rulluisumaraton saigi sõidetud ropus palavuses (sellest on lähemalt juttu SIIN). Peale maratoni oli mõnus sõita tagasi Elvasse järve äärde ning hüpata jahutavasse vette. Triinul, Mial ja Pial oli ka seal olnud väga mõnus päev.

Koos lastega sulistades hakkas aga k6psule silma, et taevas tõmbub aina tumedamaks ja tumedamaks. Kostis vaikset kõminat, mida k6ps algul kellegi mootorratta käivitamiseks pidas. Järsku hakkas terve ilm pimenema. Kähku pakkisid k6ps ja Triinu asjad kokku ning jooksid koos lastega auto poole. Täpselt autosse istumise hetkel kostis kõuekärgatus ning kusagilt tuli meeletu tuuleiil. Järverannas, kohas, kus veel kümme minutit varem olid inimesed mõnusasti päikest võtnud, lendasid liiv, vesi ja männioksad läbisegi. Inimesed tormasid autodesse, lapsed süles. Autodele langes käbisid, väiksemaid männioksi ja üksikuid jämedaid vihmapiisku. Sel ajal, kui k6psu pere juba Elvast välja Tartu poole keeras, avanesid juba taevaluugid täielikult - virutati sellise lahmaka vihma, et auto klaasipuhastajad ei suutnud sõitmiseks piisavat selget pilti teha.

Tartusse jõudes oli möll läbi. Kõikjal vedeles väikesi ja suuri murdunud oksi. Veerikul, Tulbi tänaval, murdunud suur puu ning kukkunud koos elektriposti ja aiaga risti üle tee. Kusagil olla batuut lennanud aiast kõrgele puu otsa. Väike-Maarja kirikul olla torm tõstnud kupli pealt ning virutanud selle keset kabelit.

Argipäevased XDream-id

2010-08-11T00:19:00.000-07:00

Teisipäev, 27. juuli 2010. Tavaline tööpäev, ainult lapsed ei pea kooli-lasteaeda minema ja naine ei pea tööle minema, sest on puhkus ja suvevaheaeg. See (st. transportimise kohustuse puudumine) andis võimaluse korraldada endale tööleminekuks väike reibastav XDream.

I. etapp (ainus seekord) - maanteeratas.

aeg - 2:13:46

pulss (kesmine/maks.) - 152/180

rada - Kiisa - Hageri - Kernu - Vana-Pärnu mnt. - Pärnu mnt. - Vabaduse pst. - Järve - Järvevana tee - Ülemiste

distants - 60,85 km.

keskmine kiirus - 27,3 km/h

Edasi oli 3 min aega et käia dushi all, vahetada rattariided tööriiete vsstu, rattakingad puukotade vastu ja joosta Scrum-i 15-minutisele päevasele koosolekule. See rattasõit andis mõnusa värskuse ja reipuse terveks päevaks. Kohvi polnud vaja juuagi.

Tagasi koju minekul kah (ainult) maantreerattaetapp, lõvdestussõit:

aeg - 1:24:42

pulss (kesmine/maks.) - 139/160

rada - Ülemiste - Tartu mnt. - Tallinna ringtee - Saku - Kasemetsa - Kiisa

Distantsi ja kiirust ei tea täpselt, kuna GPSi patarei lõppes otsa poolel sõidul.

Kolmapäev, 28. juuli 2010. Jälle samasugune tavaline tööpäev. Seekord kolm etappi:

I. etapp - rulluisutamine.

aeg - 28:47

pulss (kesmine/maks.) - 158/177

rada - Kiisa - Kasemetsa - Saku

distants - 9,00 km.

keskmine kiirus - 18,7 km/h

II. etapp - rong.

aeg - ei mõõtnud

pulss (kesmine/maks.) - ei mõõtnud

rada - Saku - Männiku - Liiva

distants - ei mõõtnud

keskmine kiirus - ei mõõtnud

III. etapp - jooks (uisud seljakotiga seljas).

aeg - 45:07

pulss (kesmine/maks.) - 164/178

rada - Liiva - Järve terviseradade raudteeäärne osa - Järvevana tee äärne väike metsarada - Ülemiste

distants - 7,24 km.

keskmine kiirus - 9,6 km/h.

Tagasi:

I. etapp - jooks (uisud seljakotiga seljas).

aeg - 42:52 (sai pisut kiirustatud et mitte rongist maha jääda)

pulss (kesmine/maks.) - 168/183

rada - Ülemiste - Järvevana tee äärne väike metsarada - Järve terviseradade raudteeäärne osa - Liiva

distants - ei mõõtnud, ilmselt sama mis hommikul

keskmine kiirus - ei mõõtnud

II. etapp - rong.

aeg - ei mõõtnud

pulss (kesmine/maks.) - ei mõõtnud

rada - Liiva - Männiku - Saku

distants - ei mõõtnud

keskmine kiirus - ei mõõtnud

III. etapp - rulluisutamine.

aeg - 30:07

pulss (kesmine/maks.) - 146/164

rada - Kiisa - Kasemetsa - Saku

distants - ei mõõtnud, ilmselt sama mis hommikul

keskmine kiirus - ei mõõtnud

Viljandi Folk

2010-07-26T08:08:00.000-07:00

Selline oli k6psu ja Triinu tänavune Viljandi Pärimusmuusikafestival e. "folk":

Lapsed - jäid koju koos Kristjani ja tädi Kadiga mängima.

Tants - seda sai tehtud nii, et jalapõhjad ümmargused. Nii esinemiste ajal kui tantsu-töötubades.

Vene tants - küllaltki äkiline ja põnev.

Eesti tantsud - ei tahtnud üldse välja tulla. Alles tantsu lõpuks sai põhisammudele enam-vähem pihta. Tahaks kusagil veel proovida.

Iiri tants - sammud on esmapilgul keerulisevõitu aga liikumkine üsnagi põnev ja muusika väga mõnus.

Hispaania tants - omapärane, flamenco-laadne, keskendus peamiselt naistele, meeste osa mõnevõrra tagasihoidlikum.

Vihm - tuli teist aeg-ajalt pisut. Niipalju, et lapsed said Hispaania tantsude ajal tantsupõrandal rulludes kleidid-püksid korralikult märjaks.

Toit - mõistliku sisu ja hinnaga, külaltki mitmekülgne (Pierre kohviku trühvlid ja muud, Tsink Plekk Pang, Setu köögi mulgipuder hapukurgi ja hapukapsaga, suupisteks topsitäis vaarikaid ja mahejuustusnäkid, janu kustutamiseks kääritatud kali, smuutid ning jäätisekokteilid).

Ilgi - kuulatav, aga erilist muljet ei jätnud.

Vägilased - vana tuttav ja hea, kiskus taaskord ketina läbi rahva jooksma.

Mägilased + Vägilased - üks tänavusi tugevamaid muusikaelamusi, juba mitu päeva kummitab ning paneb vabadel hetkedel üritama matkida tolle soniga härrasmehe röökivat häält :)

Nikns Suns - väga raju metal.

Oort - selline ka-üsna-raju-folkrock-kus-mehed-täristavad-kitarre-ja-tüdruk-mängib-sekka-torupilli-viiulit-vilepilli-kannelt-tüüpi bänd.

Michelle O'Brien ja Iiri muusika - üllatavalt mõnus. Seda tahaks veel ja veel kuulata.

Igalemb - siin läks jälle kõvaks tantsuks ja tralliks nii et lava ette kerkis tolmupilv ning Triinu plätud said fataalse hävingu osaliseks.

Ale Möller Band - värvikas kooslus, kah kuulatav.

Pantokraator - edukas 1990-date esimese poole bändi taaselustamine.

Sõbrad-tuttavad - nagu ikka, võis kohata paljusi neist ja paar sõna meeldivalt juttu puhuda.

Moeelamus - Oort-i needitud mulgi kuub.

Külastajate lemmikjalats - kõrge säärega nn. "gladiaatori" sandaal.

Viljandi - Lõunamaine suurlinn :) Öine palavus, tänav tihedalt täis noori inimesi, siin-seal muusika ja elavad vestlused, arvukalt söögikohti, fiesta ja siesta, hämarat nõlva pidi rohtaedade vahel looklev kitsuke tee.

Teatrielamus - purjevarjuteater elava tule ja võimenduseta Svjata Vatra regilaulude saatel, seejuures istudes algavas vihmasajus teineteise embuses paadisillal ning sulistades jalgadega soojas järvevees.

Taevas - ühel pool sähvivad kauged välgud, teisel pool suur oranzikas kuuratas ning paar tähekest.

Puhkus möllust - Taagepera loss, Valgamaa vaikus-pimedus-tühjus. Sekka suur hubane kaheinimesevoodi, privaatne teenindus, väljast roosiaiast puhuv mahe suvetuul ning sirtsude siristamine.

Vaat sedaviisi. Järgmisel aastal jälle.

Kuidas k6ps XDreami hooaja avas

2010-04-29T10:10:00.000-07:00

Seekordne XDreami etapp oli mitmeti eriline (milline neist ei oleks). Esteks, ta oli kõvasti kaldu rulluisu- ja kanuu poole. Teiseks, ta tõi k6psu üsna kodustele radadele, sealhulgas ka rajale, mis k6psu enda majast mööda läks.

Niisiis, kohe peale stardipauku ja mõningat jooksmist läks lahti meeletu rulluisuralli Saku-Kasemetsa-Kiisa-Kurtna radadel. See rada kasutati ära peaaegu täielikult, st. uisutada sai nõrkemiseni. Seekord olid korraldajad teinud ka kõik, et rulluiskudel orienteeriumine, mis tavaliselt on üsna lihtne kuna rada on ju ees, oleks võimalikult keeruline. Esteks, orienteeruda tuli rallilegendi, mitte kaardi järgi. A la "125 meetri pärast pööra vasakule majadevahelisele teele" (kusjuures sinna läks kolm majadevahelist teed järjest - loe nüüd täpselt meetreid et Sa ikka õigele satud) jne. Teiseks, iga liige orienteerus individuaalselt oma rada ja igaühel olid oma punktid võtta (mis enamasti paistid tee peale välja, ahvatledes ka neid liikmeid, tes tegelikult ei peaks neid punkte võtma, ning hullutades nende päid mõtetega, et "äkki ma ei ole õigesti arvestanud, äkki ma ikka peaks selle punkti ka võtma"). k6psu, kes oli seekord oma tuttaval kodurajal, sellised trikid endast välja ei viinud ning ta sooritas tolle osa eeskujulikult, jõudes oma tiimist esimesena Vembu-Tembumaa parklasse, kus sai alustada kaardipuzzle kokkupanemise ülesandega.

Siin on k6psu tiim parasjagu k6psu majast mööda uisutamas.

Puzzle-kaart korralikult kokku liimitud ning ette võetud, sai vahetusalasse tagasi uisutatud ning asutud ratastele. Rattarajad viisid Männiku karjääride piirkonda. Seal sai õigepea asuda kanuudesse ning kulutada nendes kühveldamisega (ja nende tõstmisega ühest järvekesest järgmisse) suurem osa päevast.

Peale kanuud aeti rahvas Männiku rappa, kus tuli üsna väheste orientiiride abil (palju neid rabas ikka on - ükskõik kuhu vaatad, igal pool on maastik ühesugune) leida üles kaks punkti. Selles kohas JIT-Team feilis - läksime suunaga pisut valesti, kulutasime palju aega punktide otsimisele ja endi asukoha kindlaks tegemisele ning lõpuks tulime ikka metsast välja tühjade kätega, st. punkte leidmata.

Järgnes väike jooks, liivakottidest torni ehitamine, trossraudteel karjääri ületamine, veel pisut rattasõitu ja finishis JIT-Team oligi. Tulemuseks oli üsna tavapärane, või ehk pisut tagasihoidlikuvõitugi 76. koht 93-st lõpetanust (meeste arvestuses 61. 68-st) ajaga 9:26:25 ja trahviajaga 2:15:00. Eks need rabas kaotatud punktid ja kulutatud aeg said siin määravaks. Aga JIT-Team ei ole tulemuse peale kunagi XDreami-mängu mänginud. Peaasi on ikka, et saaks ennast natuke liigutada, oleks lõbus ja põnev, avastaks midagi uut nii endas kui looduses jne.

Jan-i nägemus samast üritusest on SIIN, samas ka teekond kaardil.

Kuidas möödus k6psu seitsmes abieluaasta

2010-03-12T11:26:00.001-08:00

Kiirelt ja töiselt. Kirglikut.

Kuidas on k6ps suutnud seitse aastat õnnelikult abielus olla?

Vaat sellele küsimusele ei oska k6ps ühest vastust anda. K6ps ainult oletab, et sellega võivad olla seotud järgmised asjaolud:

Usaldus ja hooli(tse)mine.

Positiivsed üllatused.

"Sünkroniseerimine" st. vaimsed-füüsilised-emotsionaalsed tegevused abikaasaga "ühele lainele saamiseks". Näiteks hommikul, kui on ilus ilm ja lapsed veel magavad, terrassil koos kohvitamine, üksteisele hästi lähedal istumine ja südamelt kõige ära rääkimine, mis sinna vahepeal kogunenud on.

Naljad ja veidrused.

Meenutuseks ka mõningaid teravamaid elamusi koos veedetud aastatest (neid on kindlasti veel väga palju, aga mõned, mis hetkel meelde tulevad):

Kanuuga kummulipanek varakevadises külmas ja kiirevoolulises Valgejões. Sellele järgnev päästeoperatsioon, riiete vahetamine ja teineteise soojendamine jõeäärses roostikus, sõidu jätkamine öösel kuuvalgel ja lauldes, lõkke äärde laagripaika jõudmine (kus teised arvasid, et me oleme juba telgis ja magame).

Vahemere liivarand, päikeseloojang, Mozzarella juust, punane vein ja viinamarjad. Lähedus.

Aegna saar. Sume suveöö. Seltskond noori tegusaid inimesi rannas lõkke ääres. (Sääski ei ole.). Lõkkevalguse kuma nägudel, Tallinna tulede paiste eemal üle musta veel. Kitarr ja laul. Lähedus ja soojus.

Soe ja vaikne suveõhtu, seltskond boheemlasi. Võrdlemisi spontaansed rahvatantsud eheda lõõtspillimuusika saatel Tartu kesklinna tänavail. Mõlemast käest kinni hoides keerleme seltskonna keskel.

Tartu kesklinn, Emajõe kallas, kiikuv pink, järjekordne lõppematu vestlus teineteise süles istudes. Lilleline suvekleit ja kõrge kiilkontsaga suvekingad. Linna tulede peegeldus jõelt. Pärast vestluse jätkamine Pierre kohvikus, väike magus trühvlike ja klaas punast veini. Endiselt teineteise süles.

Pulmapeo ärevus.

Pariisi kesklinnas hotellis toateenindajale vahele jäämine ;)

Mia sünd, unetu öö, uus vastutus, uus elustiil.

Mõnus vabaõhuetendus Laulasmaa rannas parimate näitlejatega. Jalutuskäik mere ääres ja oma kodust unistamine. Sa astud kontsadelt maha ja kastad varbad vette. Pärast riis mereandidega ja valge vein. Endiselt oma kodust unistamine.

Hämar saal, sõbralik õhkkond. Kirglik-sensuaalne bachata tants. Tunnetan hästi lähedalt Sinu keha täis meeletut elujõudu.

Pia sünd kodus perekondlikus miljöös.

Ühise kodu kujundamine ja sisustamine. Sul on pea täis disainiideid ja silmad põlevad erutusest. Kargad keset ööd teki alt välja, et midagi üles joonistada.

Hilissuvine öö, Läänemaa kivine rand, soe seisev õhk, täiskuu ja tähistaevas oma täies hiilguses (ilma ühegi segava maapealse valguseta), vaikselt loksuvad lained.

Kaubanduskeskuse avar koridor, kivipõrand. Jalutamine, teineteise embuses ja ühte sammu, mõlemal 10cm kontsad all. Selline mäng, et kes suudab astudes kontsaga kõvemat kõpsu teha.

Lõppematud vestlused maailma- ja hingeasjadest. See tunne, mis on, kui saab mõne suurema mure või erutavama elamuse südamelt ära räägitud. Vaidlused, kus kumbki üritab oma seisukohta välja öelda võimalikult haige-naljakal moel, kasutades sõnade mängu ja konnotatsioone ning nautides muid keelekasutuse peenemaid nüansse. Ammendamatu killuvaramu :)

Varakedavine laupäevahommik. Oma kodu, oma voodi. Päikesevalguse laigud magamistoa seinal. Rohevintide särtsakas sirin aias. Teki ja padja seest ei saa kuidagi välja. Põimin ennast veelgi rohkem Sinu ümber.

Kindlasti jäi palju toredaid elamusi veel mainimata ning loodetavasti on enamus neist, sh. parimatest parimad, veel ees.

Ah et kuidas k6ps siis tähistas pulma-aastapäeva? Käis koos abikaasaga Latiino-temaatilisel kruiisil Stockholmi. Seal sai laevas omajagu tantsitud, nii pealaval suures rahvamöllus kui ka spontaanselt kusagil koridoris ilma võimenduseta live Kuuba salsabändi saatel. Seal sai ka H&M-is lastele riideid shopatud. Ja niisama jalutatud, istutud ning juttu räägitud.

Lõpeks neile, kes mingil põhjusel ei usu, et pikemat aega kestev ilus armastus on võimalik mujal kui unes, filmis ja muinasjutus -- on ikka :)

Kuidas k6ps töösuhtes poorde tegi

2010-03-04T11:17:00.000-08:00

Statistika järgi olevat abielulahutuse tõenäosus kõige suurem suhte teisel, seitsmendal ja kolmeteistkümnendal-neljateistkümnedal aastal, ning vähenevat oluliselt peale kahekümnendat aastat. Kui k6psu abielusuhe Triinuga käib seitsmendat aastat ja läheb aina paremaks, siis k6psu töösuhe IBM-iga sai paraku läbi paar päeva enne 13-da aasta täitumist.

Kuidas küll on aastad lennanud.. Kui k6ps IBMis alustas Lotus Domino arendajana 1997 aasta märtsikuus, siis oli ta alles poisike -- vaikne nohik, kes võis säravail silmil tundide kaupa arvuti taga istuda ning kes ei julgenud tüdrukutega kohtamas käia. Nüüdseks on aga k6psust saanud keskealine härrasmees :), kel on pere, kodu ja karjäär, aga kes endiselt võib säravail silmil tundide kaupa arvuti taga istuda.

Aga nüüd siis on tormiliselt muutuvates majandusoludes mitmed korralikud ja terve mõistusega juhitavad firmad, sealhulgas ka IBM, vaadanud igaks juhuks üle oma strateegiad ja teinud siin-seal pisemaid muudatusi. Ühe sellisega otsustati ka k6ps suunata tööle välismaale, pakkudes suuri ja huvitavaid projekte suurtes huvitavates kohtades. k6ps aga on ammu mõelnud, et kuis oleks proovida, kas saaks tarkvara-arendusprojekte teha sama hästi (või ehk pareminigi) kasutades kergemaid, kiiremaid ja agiilsemaid metodoloogiaid ja tehnoloogiaid kui seda on IBMi "raskekahurivägi". Lisaks ei tahtnud k6ps siiski pikemalt välismaale minna, kuna tal on siinmail suur ja ilusa aiaga maja, kus teda tavaliselt ootavad koju (teinekord juba poolest päevast :)) kolm särasilmselt eri vanuses naisterahvast. Ja ülikool kah pooleli.

Nüüdsest, st. alates 17. märtsist A.D. 2010, töötab k6ps Webmedia-s Java vanemarendajana. Mõned esmamuljed:

Igav siin ei hakka.

Inimesed on särasilmsed ja sõbralikud.

Küsimusele "kas agiilselt saab sama hästi/paremini" vastasid ülemused juba esimesel päeval ühemõtteliselt ja nagu ühest suust: "jah". Elame-näeme...

Kui IBMis oli k6ps üks nooremaid, siis siin on k6ps üks vanemaid kaastöötajaid.

Tee ja kohvi on tasuta. Kõigile ja piiramatult. Ja mitte pulbrist vaid päris kohviubadest ja piimast. Teeosakonnas on pakkuda laias valikus kõrgekvaliteetset sõelateed. Respekt.

Kuidas tunneb k6ps ennast eestlasena?

2010-02-25T22:31:00.000-08:00

Nii ja naa.

Eesti keel on k6psul emakeel ja see keel meeldib talle väga. Ainult eesti keeles on miskipärast võimalik väljendada oma kõige peenemaid ja keerulisemaid tundeid, ajada ääretult lolli juttu, panna piiramatult sürrealistlikke ja haigeid kilde, nautida keerulistes vaidlustes keele peente nüansside ja konnotatsioonide koosmängu. Inglise keelt räägib k6ps ka täiesti vabalt ja soravalt, aga sääraseid intellektuaalseid ja emotsionaalseid elamusi ei suuda inglise keel ikkagi pakkuda. Huvitav kas see ongi vahe emakeele ja mitte-emakeele vahel või ongi eesti keel selleks kuidagimoodi parem? Teisalt jälle näiteks mingi keerulise kõrgtehnoloogilise lahenduse kirjeldamine on inglise keeles oluliselt konkreetsem ja arusaadavam kui eesti keeles.

Teiseks meeldib k6psule väga eesti loodus ja kliima. On kõike -- kuuma, külma, kuiva, märga. Aastaajad on igaüks oma nägu. Ka aastad ise pole vennad. K6ps pole selline tüüp, kes siinset kliimat kiruks ja palmide alla peesitama kipuks. On ka palju ilusaid kohti: Läänemaa madalad roostikud ja lahesopid ning linnud, Saaremaa -- peaaegu igal sammul on midagi huvitavat, põhjaranniku muljetavaldav pank, Soomaa viies aastaaeg, vanad põlispuud, värvikirevad loopealsed, jõed ja järved, sood ja rabad, saared ja laiud. On palju selliseid kohti, kuhu k6ps ei julgegi minna (millest osad on ka looduskaitsealade sihtkaitsevööndid, kuhu ei tohigi ilma eriloata minna), kartes oma jälgi sinna jätta ning sellega selle koha puutumatust rikkuda. Ometi on k6ps oma mõtetes vahel nendeski kohtades ja on rõõmus, et need on olemas. Noh, mägesd ja korallriffe siin just ei ole, aga eks neid on jälle mujal :)

Samas ei ole Eesti kui niisugune k6psu mõttemaailmas üldse olulsel kohal. K6ps on väga poliitika- ja kultuurikauge inimene ning ajaloost ei jaga ta ka mitte mõhkugi, aga rahvusriigi idee ning etniliste gruppide ületähtsustamine (veel hullem -- vastandamine) tundub k6psule mõttetu: pea kõik olulised probleemid ja eluvaldkonnad on oma olemuselt globaalsed ning erineva etnilise taustaga inimesed on oma olemuselt rohkem sarnased kui erinevad. Igaühel on õigus elada seal, kus ta soovib, ning muuta võimaluste piires seda kohta enda jaoks paremaks, seejuures kahjustamata kellegi teise selliseid õigusi. Mingite ajaloosündmuste erinev interpretatsioon kahe etnilise grupi liikmete poolt ei ole OLULINE PROBLEEM, sellega saab elada. Olulised probleemid on ülerahvastatus, nälg, hoolimatus, nakkushaigused, vägivald, pikaajalised pöördumatud keskkonnakahjustused jne.

Ühesõnaga: k6psule meeldib Eesti maa ja keel, aga mitte rahvusriik, ning k6ps tunneb ennast palju rohkem maailmakodaniku kui eestlasena.

Kuidas k6ps juubelilaulupeol osales, sel suusatajate omal

2010-02-25T22:27:00.000-08:00

Tänavune juubelimaraton tähistas 50 aasta möödumist esimesest Tartu Maratonist. 50 aastat on juba seda meie-kandi rahvaspordi tippsündmust korraldatud (mitte küll igal aastal pole see ilmaolude sunnil õnnestunud). Keset kõige ilusamt talve (nojah, värske lume tõttu oli rada pisut pehmevõitu, aga nädal varem olevat olnud tõenäoliselt läbi aegade kõige parem maratonirada). 6500 osalejat (ja tahtjaid oli veel, kes pidid kahjuks "ukse" taha jääma kuna lihtsalt KÕIK "kohad" olid täis).

K6psule oli see ka see juubel - kümnes stardi- (ja finishi-) kord. Seega teenis k6ps välja järjekordse ilusa kuldse märgi. Nüüd on ainult rattaralli oma puudu, aga selle peaks ka juba kevadel saama, kui kõik läheb ootuspäraselt (nojah, rulluisumaratoni oma on kah puudu, aga selle väljateenimiseks läheb veel pisut rohkem aega :)).

Ettevalmistus, nagu ikka viimastel aastatel (ja hoolimata peaaegu ideaalsest talvest) olematu. K6ps on nüüd ju ka koolipoiss ning arvukas naispere vajab tähelepanu, seega ei tulnud regulaarsest suusatamisest tänavusel hooajal jälle mitte midagi välja. Õnneks aga harjutas k6ps mõned korrad ka klassikat ilma suusajäljeta lihtsalt lumisel Kiisa - Kasemetsa - Saku kergliiklusteel. Seal sai kehvema suusajälje tunde kah kätte ja üldiselt selline harjutus enne maratoni tundus olevat hea mõte -- maratonil sõidetakse isegi väga hea suusajälg tuhandete suusatajate poolt üsna ebaühtlaseks ning, nagu öeldud, oli värskelt sadanud pehmet lund.

Määrimisest kah pisut. See teema (suuskade määrimine siis) on k6psu arvates üks tüütu teema. Parem kui suuski poleks üldse vaja määrida -- libisevad (ja peavad) igasuguse lumega enam-vähem hästi. Aga sihukesi suuski pole vist veel leiutatud. Seega tuleb ajapikku määrete ja määrimisvahendite peale kulutada märkimisväärne hulk raha ning määrimise (õppimise) peale märkimisväärne hulk aega. Ja ikka läheb umbes pooltel juhtudel midagi vähemalt pisut valesti. Oleks võinud ju ka proffidele teha anda, aga kõik ajad olid juba kinni. Seekord sattus siis määrimistulemus selline, et suusk pidas väga hästi, libisemine polnud aga kiita. Pikkadel laugjamatel tõusudel oli k6ps tegija ning rühkis massist ettepoole, laskumistel jälle vajus mass k6psust ettepoole. Tundub, et pehmema raja korral tuleb pidamisala veelgi lühendada -- pehmem lumi tuleb juba rajapõhjast ammu enne vastu kui kõva põhja korral. Või on seal veel mingi muu nipp.

Aga muidu oli enesetunne üllatavalt hea. Tulemuse üle ei saa kah viriseda - veel väiksema treeninguga kui eelmisel aastal ja kinnise suusaga mitte eriti palju üle kuue tunni. Nüüd aga andmed Suunto-st:

Meenutusi minevikust: Aastavahetus Lapimaal 1997-98

2010-02-05T07:49:00.001-08:00

K6psul on vahetevahel kihk miskit hingelt ära sada ja kirjasõnaks vormida. Sestap on k6ps aegade jooksul (ajaveebi-eelsel ajastul) igasuguseid muljetusi ja mõtisklusi kirja pannud. Need asjad vedelevad k6psul vanades päevikutes või vanadel kõvaketastel-plaatidel. Nüüd tuli k6ps mõttele aeg-ajalt mõni neist avaldada siinses blogis rubiigi "Meenutusi minevikust" all. Algust teemegi ühe reisipevikuga, mille k6ps kirjutas oma reisist Lapimaale sõprade seltsis 1998-99 aastavahetuse paiku. Siin ta siis on, originaalis, st. muutmata kujul. Selle jutu juurde kuuluvad fotod on k6psul arhiivis filmilinil ja veel digitaliseerimata (ehk jõuab kunagi pensionipõlves ka sellega tegeleda :))

*****************

Üldine jutt

Minu arvates oma väikese seltskonnaga ja omapead reisimine on üks kõige ideaalsemaid reisimise viise. Seda eriti siis, kui minnakse loodusesse ja kui eesmärgiks on mingi konkreetne tegevus. See tegevus võib parimal juhul olla mõni spordiala või näiteks matkamine. Just selline reis on väga hea võimalus, võibolla üks parimaid üldse, oma reisikaaslasi põhjalikumalt tundma õppida. Tuleb seal ju ette raskemaid hetki ja ootamatuid vajadusi kus on tarvis kaaslaste abi. Samuti tuleb koos lahendada probleeme ning otsustada näiteks kuhu ja kuidas edasi minna. Sellist viisi peab kindlasti eelistama paketina reisibüroost ostetud võõra seltskonna ja reisijuhiga käimisele mööda turistide seas populaarseid kohti linnas, mugavas hotellis ööbimisele ja niisama läbustamisele.

Virmaliste-jutt

Esimest korda elus tundrasse teisele poole polaarjoont minnes oli mul õrn lootus näha virmalisi. Kahjuks pidi see lootus aga luhtuma. Seda põhjamaa looduse imet, millele on antud mitmeid seletusi, aga ühtki neist ei peeta veel lõplikult kindlaks ja õigeks, oleksin väga tahtnud oma silmaga näha. Kas ei olnud piisavalt külm (temperatuur oli ju enamasti -10 kraadi lähedal) või ei olnud taevas päris selge, või hoopis ei olnud päike veel piisavalt aktiivne (kuigi just enne seda reisi lugesin, et päike on saavutamas oma aktiivsuse kõrgperioodi ja on tulemas parim aeg virmaliste vaatluseks). Ainus, mida virmaliste kohta päris kindlasti teatakse ongi see, et nad sagenevad Päikese aktiivsuse kõrgperioodidega. Mitte midagi virmaliste taolist aga seekord Lapimaal näha ei olnud ja nendest ei olnud isegi juttu ega kuuldusi. Ainus koht, kus ma virmalistest midagi nägin, oli kohaliku poekese väikeses nurgas oleva väikese postkontori vaateaknal postkaartidel. Nii jäi mul looduses nägemata see põhjamaade rahvaste mütoloogias ülistatud salapärane looduseime.

Mökki-jutt

See “mökki,” mida me üürisime, oli üle ka kõige julgemate ootuste. Puude keskel väike lumine palkmaja, mõnus, hubane ja soe. Iga päev sai korralikult puhata, ise süüa teha, saunas käia jne. Olgugi, et see maja oli ehitatud ainult ajutiseks elamiseks, kui mõneks päevaks suusatama tullakse, oli ta palju “intelligentsem” kui näiteks valdava enamuse eestimaalaste alatised kodud. Kasutada oli saun, soojendusega põrand, mikrolaineahi, tolmuimeja, külmkapp, riiete kuivatamise kapp, nõudepesumasin, temperatuuri reguleerimise võimalus igas toas eraldi, valguse suuna ja tugevuse reguleeritavus elutoas, tulekahju andur jms. Lisaks oli veel kaks kütmisreziimi: üks selleks puhuks, kui inimesed on sees ja teine selleks puhuks, kui ei ole. Kui inimesi sees ei ole, siis ei pea ju mõttetult kütma, kütte võis lülitada poole võimsuse peale. Nii hoitakse kokku energiat, mille eest tuleb maksta ja mille tootmiseks kas rohkem või vähem tuleb loodust saastada.

Puudu oli ainult veel horisondile suunatud päikeseenergia paneelid maja katusel, maa sisesoojuse pump ja neid kõike eelpool loetletud komponente haldav tõeline kodu infosüsteem. Võiks ju olla selline intelligentne maja, mida saab igat moodi programmeerida. Maja tunneb iga inimene ära lõhna ja silma vikerkesta järgi juba eemalt. Kui äratuntav isik on peremehe poolt usaldatavate isikute andmebaasi kantud, siis avab maja tema ees oma välisukse, mängib maha tema isikliku kutsungi ja ulatab talle riidepuu. Külaline paneb siis üleriided puule ja puu tõmmatakse üles pööningule, kus ka teisi riideid hoitakse. Kui külaline majas ringi liigub, käib ta enda valitud tugevuse ja tooniga valgus temaga pidevalt kaasas, nii et talle jääb mulje nagu põleks tuli igas toas. Tegelikult on see ainult seal, kus ta parajasti asub. Samuti mängib taustaks täpselt seesama muusika, mida ta viimati mängima pani. Kui ta siseneb tuppa, süttib selles toas tuli või tumeneb aken, et saavutada tema soovitav valguse tugevus ja toon. Sama juhtub temperatuuri, õhuniiskusega ja veel mõne parameetriga. Kõiki neid parameetreid saab alati ka inimkeele abil teatud käsklusi andes muuta. Käskudega saab palju muudki teha. Näiteks telekast teatud programmi käima panna, kellelegi helistada, sauna valitud ajaks ja valitud temperatuurile sooja panna, kella küsida, valgust suunata, kohvi- ja pesumasinat juhtida jne. Järgmine samm oleks juba see, et kogu see info oleks ülemaailmses majade andmebaasis ja iga maja, kuhu ta usaldusväärse isikuna ka ei siseneks, võtaks tema isiklikud parameetrid.

Kui sellise maja nägemiseks tuleb veel kümme aastat rahulikult elada (kui just Bill Gates’i taoline mees ei ole), siis ühes asjas igatahes veendusin ma päris kindlasti--sellist oma väikeses majas metsa ääres elamist tuleb iga hinna eest ja igal juhul eelistada mistahes kujul linnas elamisele. Maal on ju vaikus, rahu, värske õhk, taimed, loomad, loomulik valgus, loomulik pimedus, palju ruumi jne. Maal saab panna tähele, kuidas paistab päike, paistab kuu ja säravad kauguses kutsuvad tähed, puhub tuul, sajab vihma, sajab lund, lendavad pilved, vahelduvad öö ja päev, vahelduvad aastaajad jne. Linnas neid eriti tähele ei pane. Ainult maal saab olla tõeliselt iseenda peremees.

Suusa-jutt

Tõeline mäesuusatamine esimest korda elus oli küll omaette märkimist vääriv kogemus. Õnneks alustasin lühikest laskumist mäe viimaselt viiendikult. Kui ma hulljulgelt ja pikemalt mõtlemata Hembole järele laskusin ja kui kiirus juba kasvama hakkas, aimasin kohe, et asi on palju raskem, kui olin varem arvanud. Olin varem arvanud, et laskumine on üks laisa inimese spordiala--lased aga mäest alla ja samal ajal võid rahulikult vilet lasta. Minu elu esimene laskumine lükkas aga totaalselt ümber igasugused sellised arvamused. Higised riided õhtul ja lihaste ning liigeste valu järgmisel hommikul tallasid need arvamused veel lõplikult jalge alla. Õnneks olin tulnud veel selle peale, et vaadata laskumiseks sobiv aeg parajasti siis, kui kedagi teist ülaltpoolt tulemas ei olnud. Esimene pööramiskatse ei õnnestunud absoluutselt mitte ja kokkuvõttes kukkusin sellel lühikesel laskumisel kolm korda. Kuid tõusin aga jälle üles ja jätkasin lolli visadusega. Alla jõudes oli ka tükk tegemist, et õigel ajal pidama saada ja ennast ilusasti järjekorda seada.

Esimest korda elus suusaliftiga pisut ülespoole oma endisesse stardipaika tagasi jõudnud keerasin kõrvale ning läksin ikka veel sama julguse ja lolli visadusega oma teisele laskumisele. Seekord olin aga enda arvates targem: püüdsin jalgu kramplikult ühes asendis hoida, et suusad kogu aeg paralleelselt jookseksid. Ei taibanud aga seda, et nii ei saa üldse pööramist proovidagi. Ja nii tuiskasingi otsejoones järsakust alla. Kiirus aina kasvas ja kasvas. Varsti vuhisesin eespool laskuvast Soome neiust mööda kõige suurema kiirusega, mis ma oma elus suuskadel üldse saavutanud olen, ikka veel jalgu kramplikult paigal hoides. Nii lähenesin peadpööritaval kiirusel raja lõpu poole, kus oli reas liftijärjekorda ootav rahvas ning tagapool palkaed ja mets. Kohe selgus, et ma pean mõne sajandiksekundi jooksul midagi ette võtma, sest väljavaated läbi rahva ja palkaia metsa kihutamise järel terveks ja puhtaks poisiks jääda olid üsna nigelad. Pikemalt mõtlemata viskasin ennast lihtsalt külili ja võtsin ülimalt vastumeelselt vastu Maa poolt täie gravitatsioonijõuga antud löögi. Tulenevalt meie masside ülisuurest erinevusest olin kannatajaks pooleks loomulikult mina, Maad ei pannud see löök isegi nohisema ka mitte, veel vähem mõmisema. Kui siis lumetolmu pilv oli laiali hajunud, ajasin end vaevaliselt püsti. Puistasin lume kinnastest, mütsist ja krae vahelt välja ning raputasin ta maha ka pükstelt ja jopelt. Siis lonkasin kahele poole laiali lennanud suuskade ja keppide järele.

Pärast neid mäe viimaselt viiendikult tehtud totaalselt ebaõnnestunud katseid hakkasin nagu juba kuidagi aimama, kuidas võiks pööramine käia. Iga järgneva laskumisega õppisin jälle midagi juurde, proovisin midagi uut. Varsti suutsin, küll üle kahe noa tera, aga siiski, teha sellise laskumise kus ma lõpuni püsti jäin ja olin selle peale täpselt sama rõõmus nagu lapsepõlves esimese jalgratta või Lego saamise üle. Nii laskusin sealt veel ja veel, kuni otsustasin järgmise taseme võtta--senisest stardipaigast pisut kõgemalt startida. Ja aina suuremaks muutus minu rõõm, kui sealt laskumine mul kohe esimest korda enam-vähem korralikut välja tuli.

Peale mäepileti kehtivusaja lõppemist meie bussis koju sõites olin juba peaaegu endaga rahul ja jõudsin kindlale veendumusele, et proovin järgmisel päeval ka päris mäe tipust alla tulla. Mõtlesin, kas tasuks üldse selle alaga tõsisemalt tegelema hakata. Ühest küljest tegelen ma juba niigi ilmselt liiga paljude asjadega. Mäesuusatamine nõuaks veel lisaks aega, raha ja tähelepanu. Teisest küljest aga, kuna minu üks peaeesmärgist on ma vaimu ja keha mitmekülgne ja põhjalik arendamine (ja eeskujuks Leonardo da Vinci), arendab see päris hästi just julgust ning enesekontrolli suurtel kiirustel ja ohtlikes olukordades. Seega oleks ta hea kaaslane teistele aladele, mida ma harrastan: jooksu, rattasõitu, jõusaali ja murdmaasuusatamist, mis arendavad jõudu ja vastupidavust; ujumist, mis arendab hingamist ja paljude lihaste koostööd; tennist, mis arendab kiirust ja osavust jõu rakendamisel ning vaimset duelli vastasega; golfi, mis arendab koordinatsiooni, kontsentratsiooni ja vaimset võitlust iseendaga; bridzi, mis aredab kontsentreeritud mõtlemist ja mälu. Tõenäoliselt saavutaksin mäesuusatamises rahuldava taseme suhteliselt lühikese ajaga (võrreldes näiteks golfiga). Tuleks ju ainult nii teoorias kui ka praktikas algkursused läbi teha (millest oleks iga minust targem inimene tegelikult alustanudki) ja siis aeg-ajalt kusagil mägedes sõitmas käia, ideaalsel juhul sarnasel viisil, nagu me siin praegu oleme. Tõelist fänni, nagu ma golfi jaoks olen, mäesusatamise jaoks minust aga ilmselt ei saa.

Saani-jutt

Järgmisel päeval, vana aasta viimasel päeval, otsustasime minna mootorsaanidega sõitma. Olgugi et kolmetunnine safari maksis päris palju, jäi igaüks sellega rahule. Saaniga opereerimine osutus lihtsamaks, kui algul ette kujutada võis. Sealmail on saanindus väga kõrgele arenenud. Saan on seal paljude inimeste kohalikuks transpordivahendiks. Sain teada, et saan läheb päris kiiresti edasi -- isegi kuni 150 km/h ja seega saab sellega, vastupidiselt minu varasemale ettekujutusele, ka pikemaid sõite teha. Saane oli sõitmas näha igasuguseid ja igal pool. Tegutses mitmeid saanilaentus- ja -teeninduspunkte. Saanide jaoks olid isegi omad kindlad teed ja liiklusmärgidki. Metsas oli näiteks üks raske lõik, kus kiirusepiirang oli 30 km/h. Kõige sagedasem märk oli aga teiba otsas puust punane rist. Selle tähenduseks oletasin ma nii ohtliku kurve, silla, kitsa puude vahe või mille iganes, mis võis ohtu tähendada. Meie kohalikust teejuhist saanispetsialisti sõnul eksisteerivat seal isegi saanipolitsei.

Saaniga sõitmine ei olnud aga üldse nii sujuv kui auto või mootorrattaga. Tee oli täis suuremaid ja väiksemaid kahele poole kaldeid, künkaid ja mättaid ning rohkem või vähem järsemaid kurve. Metsas oli lausa iga meetri peal muhke, lohke ja kurve, mis tuli kõik läbi töötada. Pidevalt pidi jälgima, et kurvist välja ei lenda, puid ei riiva või ümber ei lähe. Saanile mõjus ka tavaline inertsijõud pisut teisiti kui autole. Saaniga on väga raske külglibisemist tekitada. Suure kiiruse pealt järsult pöörates on tõenäoline hoopis ümber minna. Saani juhtimise puhul on oluline ka omaenda kehaga kallutamine. Ühelt poolt kehaga osavasti kallutades ja teiselt poolt osavasti juhtides on siiski võimalik külglibisemist saavutada, nagu meie teejuht näitas. Kui ma aga ise seda proovisin, siis käisin hoopis külili ja lõhkusin sellega oma fotoaparaadi objektiivi (kust niikuinii mitte ükski pilt välja ei tulnud, nagu pärast selgus).

Lootsin saaniga sõites näha pisut põhjalikumalt Lapimaa loodust, aga see eriti ei õnnestunud. Selle asemel, et ringi vaadata, tuli hoopis pidevalt jälgida, et puusse ei sõida, ümber ei lähe ja kaaslastest liiga kaugele maha ei jää. Kohe läks ka pimedaks ja ega loodusest muud ei näinudki kui saani esitule kunstlikku valgusse jäävat tühist osa, seda ka ainult vilksamisi. Ei saanud ka tunda looduse lõhnu. Nende asemel tungis kiivri alla ainult mingi nõrk bensiinihais. Veel vähem võisin kuulda looduse hääli. Nende asemel kuulsin hoopis pidevalt läbi kiivri summutava toime saani mootori müra. Vahepeatuse käigus metsaonni juures sain alles pisut näha, kuulda ja tunda. Oli juba hämarduma hakanud. Läksin korraks üksikust metsaonnist pisut eemale paksu lume sisse kitsaste tundrakuuuskede alla. Seal valitses jäine vaikus. Tuul ei puhunud, ükski lind ega loom ei häälitsenud. Kuulda võis ainult oma vereringet ning eemal lõkke praksumist ja kaaslaste tasast jutukõminat. Saanispets oli metsaonnis vahepeal tule üles teinud ja võttis seljakotist vorste küpsetamiseks ning teed keetmiseks. Mõne aja pärast saimegi juba kerget kehakinnitust. Pärast seda peatust aga läksime pimedas täpselt samamoodi tuldud teed tagasi.

Aga ka saanisõiduga kui uue kogemusega jäin kokkuvõttes rahule. Veendusin küll, et loodust niimoodi vaadelda ei saa. Äärmisel juhul on küll võimalik saada mingi ülevaade vahelduvatest üldpiltidest. Ja peab ütlema, et need pildid tundusid tõesti vahelduvat. Mets ei koosnenud ainult ühesugustest pikkadest kitastest tundrakuuskedest ja tundramändidest ning jändrikest tundrakaskedest. Kord sõitsime üle järve (Pyhäjärvi), mida ma algul suureks lagendikuks pidasin, kord sõitsime läbi madalate noorte mändidega kaetud lagendiku, kord tundus mets ühes kohas punakaspruuniks ja pisut madalamaks muutuvat. Nii et midagi ikka nägi ka. Looduse tõsiseks vaatlemiseks tuleks aga minna üksi, vaikselt ja jalgsi ning võtta kaasa binokkel ja suurendusklaas detailseks vaatamiseks, paber ja pliiats märkmete tegemiseks ning joonistamiseks. Eelkõige tuleks aga sihtkoha loodust enne reisi algust kodus põhjalikult kirjandusest uurida, et teaks, mida üldse vaatama minna. Selle viimase põhimõtte vastu ma teinekord enam eksida ei tohi.

Aastavahetuse-jutt

Aastavahetus möödus seal kuidagi nii, et see mulle muljet ei avaldanudki. Mäel oli olnud üks suur show ja lumelaudurite võistlus, millele me hiljaks jäime. Ainus show moodi asi, mida me seal lõpuks veel nägime, oli see, kuidas üks mees tegi rooliga mägikelguga umbes 50 - 70 - meetrise hüppe sealt, kust teised olid varem lumelaudadega hüpanud. Mäel oli hõiskav ja muidu -- nii kõikvõimalike vahenditega kui ka ilma -- kõikvõimalikke hääli tegev seltskond poolpurjus soomlasi. Paljud neist üritasid kas kõige kõvema või kõige imelikuma häälega või siis hoopis kuidagi muudmoodi teiste seas silma paista. Suusakeskuse hotellis asusid ka vähemalt kaks tantsusaali, üks noortele ja teine vanematele inimestele. Veel oli restorane ning muid söögi- ja istumise paiku jms. Imelikul kombel aga tundusid kõik need tegevused eesmärgitud ega kutsunud eriti. Üldiselt ka teised mu kaaslased näisid arvavad enam-vähem samuti.

Kui siis 1997. aasta aeg lõpuks igaveseks täis sai, hakati nii mäe alt kui mäe pealt juba natuke tõsisemat ilutulestikku tegema, st. sellist, mida päris igaühele just teha ei anta. Aga ka see ei avaldanud üldse muljet. Ühesõnaga, üritati kõigest väest kisa, kära ja müraga juba igivana traditsiooni kohaselt pahasid vaime terveks saabuvaks aastaks eemale peletada. Kõik see kukkus aga nii ilmetult välja, et kui mina oleksin üks tõsimeelne paha vaim, siis poleks see kõik mind ausalt öeldes isegi köhima pannud, veel vähem häirinud.

Kallistasime üksteist, soovisime parimat uueks aastaks ja läksime koju magama. Kokkuvõttes võib ka tagatjärele öelda, et aastavahetuse tähistamine oli selle reisi üks ebaolulisemaid osasid.

Uusaastahommiku-jutt

“Läheb aga jälle edasi...” ütles Rixi 1998. aasta esimesel hommikul voodist tõustes. Ja elu läheb tõesti kõigest hoolimata aina edasi, meie mõistes uuel aastal uue hooga. Ainult kalendris esineb ju aastavahetuse kontseptsioon, mida inimesed tähistavad. Looduses seda ei ole. Looduses ei ole järske üleminekud. Loodus käib tasa ja targu, aga kindlalt ja vankumatult, oma ringi. Vahelduvad kevad, suvi, sügis ja talv; elusloodus sünnib, kasvab, õitseb, viljub, sureb, saab mullaks ja sünnib uuesti, niikaua kui eksisteerib planeet Maa (võibolla kauemgi ?!?). Ainult nende perioodide vahelised üleminekud ei ole järsud vaid on sujuvad.

Väljas hakkas juba valgeks minema, kuigi päris valgeks ei läinud siin üldse. Oli täielik vaikus, millesse inimesed mõtlesid juurde uusaastahommiku pühaduse. Polnud märgata ühtegi liikumist, ainult vaevu-vaevu märgatavalt sadas peent jäidet. Liikumatult seisid kitsad ja kidurad tundrakuused. Nende kohal silmapiiril oli muidu hallikasvalges taevas ka selge punane triip, mis andis märku tõusvast päikesest. Päike aga siinkandis sellel aastaajal silmapiirist eriti kõrgemale ei tõusegi. Ja ka täna ei ilmunud ta nähtavale, vaid jäi sellesama hallikasvalge vine taha. Seda looduse harmooniat häiris ainult vastasmaja kõrval lumel olev suur tumekollane laik. Sealt oli ilmselt eelmisel õhtul tavaliste piuksude, mürtsude, kärtsude ja vilede taustal ka üks tõsisem jumakas lastud.

Uusaastahommikul nägime aknast ka tundraoravat, kes ühe puu otsast alla, pisut mööda maad ja siis jälle teise puu otsa üles jooksis. Ta oli, erinevalt meie eestimaistest oravatest, musta paksu karvkattega ja pisut suurem. See orav oli esimesel päeval sõidu ajal nähtud metsiku põhjapõdra (poro) järel teine metsloom, keda ma siin üldse nägin. Ta vaatas pisut, otsekui luuravalt, meid teise puu tüve varjust, hüppas siis maha ja kadus oma teed, enne kui Iljar jõudis oma fotoaparaadile teleobjektiivi ette keerata.

Veel üks suusa-jutt

Otsustasime tol päeval jälle mäele minna. Vaatasin endale juba hommikul kaardi pealt valmis raja, mis oli kõige pikem--1400 meetrit, ning klassifitseeritud kui “lihtne.” Alustasin küll hoopis väga lihtsalt ja (nii füüsiliselt ku ka vaimselt) lamedalt “peremäelt,” kus me kõigepealt nägime vaeva sellega, et veenda Rixit ka kord proovima mäest alla sõita. Kuulnud minu esimese päeva kogemusi, ei tundunudki asi talle enam nii ahvatlevana. Mina olin aga endistviisi täis enesekindlust ja, pärast veel mõningaid üldiselt õnnestunud laskumisi vanalt tuttavalt viimaselt viiendikult, otsustasin võtta riski.

Sõitsingi liftiga üles, mööda oma senisest stardipaigast, vastu tundmatusele. Sõit tundus kuidagi pikk ja aeglane. Lifti tugipostide otsas olevate laternate valguskumad kadusid üles mäe tipule laskunud uttu. Mida kõrgemale lift mind viis, seda rohkem hakkas tuul minu higisele nahale külmalt peale käima. Selline laskudes higiseks ajamise ja tõustes külmetamise pidev vaheldumine ei ole tervisele vist mitte kasulik ja siin oleksid eriti vajalikud tuule- ja veekindlad riided. Hakkasin mõtlema selle peale, et mäesuusatamises kulutatakse enamus aeg üldse mitte laskumiele endale. Liftijärjekorras seismine ja liftiga üles sõitmine võtavad kokku vist umbes viis kuni kümme korda nii palju aega kui alla laskumine. Tulevikus, kui õpitakse gravitatsioonijõuga manipuleerima, võiks ju olla alla laskuva raja kõrval veel teine, üles “laskuv” rada, mis on saavutatud gravitatsioonijõu suuna muutmise teel. Kui seda mööda laskuda, siis on täpselt sama tunne mis alla laskumiselgi. Ja üldse võiks niimoodi üles ja alla laskuvate paralleelsete radade asemel olla üks terviklik ring. Sellist rada saaks siis ehitda igale poole, isegi sinna, kus mägesid ei olegi. Samuti ei ole mäesuusarada siis enam piiratud mäe pikkusega. Miks mitte ei võiks siis olla näiteks taliolümpiamängud Tallinnas, kus superslaalom sõidetakse Otepää 57 kilomeetri pikkusel rajal, mis lookleb üle ja ümber Otepää väikeste küngaste?

Niimoodi mõeldes jõudsin lõpuks mäetippu. Seal tundus olevat pime ja kõle. Tipus oli tuul päris tugev. Mitmesse mäekülge laskusid tipust erinevad rajad. Nende äärtes olevate lampide valguskumad kadusid alla uttu. Rahvast siin palju ei olnudki. Julgelt alustasin oma esimest pikka laskumist, aga kukkusin jälle vähemalt kolm korda. Rada oli kord järsem, kord laugjam. Just vahetult enne raja lõppu oli päris pikk vähemalt 45-kraadine järsak. Kord olid raja ääres üles aetud lumevallid, nii et sinna sattudes olnuks sealt lihtne alla tagasi pöörata, teine kord jälle puud, nii et sinna sattudes teatud juhtudel enam tagasiteed ei oleks olnud. Kord oli rajal mingi jääklibu, kus oli püsti jäämisega tõsiselt tegemist.

Otsustasin aga siiski mitte alla anda ja jätkata kuni ka selle raja puhtalt ilma ühegi kukkumiseta läbin. Laskusin mõnede kukkumistega teise ja kolmandagi korra, kuni ma just sellel viimasel järsakul kukkusin nii hullusti, et vasak pöial liigesest hetkeks väljas käis ja kohe hullusti valutama hakkas. Õnneks ei takistanud see esialgu selles käes oleva suusakepiga opereerimist ja ma jätkasin laskumist ka pärast vigastust, nagu tõsine sportlane kunagi. On olemas teooria, et spordi tegemise ajal väljastab aju rohkem endorfiine -- looduslikke valuvaigisteid, nii et vigastused spordis esmapilgul ei tundugi nii tõsised. Mäletan seda oma psühholoogiaõpikust. Sealsamas õpikus oli ka näide, et 1989. aastal Ohio State University meeskonna korvpallur Jay Burson murdis mängu ajal kaela ... ja jätkas mängu. Ka mina tajusin alles hiljem kodus oma vigastuse tõsidust--pöialt ei saanud üldse liigutada. Nüüd, kuid hiljem, kui ma seda siin kirjutan, annab see mul ikka veel selgelt tunda. Kokkuvõttes sel päeval ma oma eesmärki ei saavutanud. Ei suutnud teha puhast laskumist ilma ühegi kukkumiseta. Parimaks tulemuseks jäi ühe kukkumisega laskumine. Aga ma tõotasin endale, et ma lähen sinna veel ükskord tagasi ja puhta laskumise ma sellel rajal ükskord kindlasti teen ja pealegi rohkem kui ühe.

Õhtul voodis sain ainult kõhuli veel vaevalt magada--nii hullusti valutasid mõlemad puusad, neile mõlemale oli vähemalt kuus korda kukutud. Järgmisel päeval ei olnud ma enam võimeline mäele minema. Kui teised mäele läksid, võtsime meie Rixiga hoopis murdmaasuusad ja sõitsime rahulikult paarkümmend kilomeetrit klassikalises stiilis. See osutus isegi seni parimaks looduse vaatlemise võimaluseks. Nägin näiteks väikesi puid, mis olid nii tihedalt lumega kaetud, et paistsid üleni valged. Neil polnud näha mitte ühtegi tumedat kohta. Selline pilt on ilmselt kerge tuisu ja vaevumärgatava jäite pikaajaline töö. Rahvast oli rajal vähe, vahel võis rahulikult seisma jääda ja ümbrust vaadelda. Ainult oleksin pidanud oma murdmaasuusad kaasa võtma. Sellega oleksin mitukümmend marka kokku hoidnud.

Kojumineku-jutt

Lõpuks saabus kätte aeg lahkuda. Panime asjad kokku ja viisime oma bussi. See meie buss oli ülimalt hästi vastu pidanud--ligi 1000 kilomeetrit järjest, praktiliselt vahet pidamata. Vastu õhtut asusime sama pikale tagasiteele, et hommikuks Helsinkisse jõuda. Jätsin mõttes hüvasti meie armsa mökkiga. Jätsin mõttes hüvasti ka selle mäega, kus ma päevad tagasi oma esimese tõelise mäesuusakogemuse olin saanud. Veel kaua paistsid metsa kohal ta tuled, mis aina kaugenesid ja kaugenesid. Lõpuks oli neist järel vaid õrn oraanzikas kuma, mis aina tuhmus ja tuhmus, kuni kadus lõplikult metsa taha. Ees oli inimtühi pimedus ning ikka seesama tundrale iseloomulik vaikus ja rahu. Öösel siin eriti keegi ei liikunud. Umbes kord tunni aja jooksul tuli mõni auto vastu või paistis metsa vahel mõni tuluke.

Järgmise päeva hommikul olime juba Lõuna-Soomes. Siin laiusid kõrged ja lopsakad okasmetsad ja kodused raagus lehtpuud--ei olnud enam jälgegi tundra kiduratest puudest. Ennelõunaks olime Helsinkis. Õhtul tuli veel neli tundi laevas loksuda, kus eriti midagi teha ei olnud. Lõpuks aga jõudsimegi koju Tallinasse. Lapimaast oli järele jäänud vaid ilus mälestus, soov seda maad rohkem tundma õppida ja sinna tagasi minna niipea kui võimalik.

Mida k6ps esimesel semestril koolis õppis

2010-02-03T06:05:00.001-08:00

Nii, esimene semester koolis läbi, aeg teha väike kokkuvõte.

Üldiselt on ikka väga raske koolis käia pere ja töö kõrvalt ja k6psul on tükk tegemist, et enamik võetud koolikohustusi täita ning mitte saada eksmatrikuleeritud akadeemilise edasijõudmatuse tõttu. Samuti tuli hoida ranget reziimi selles osas, et lastele ja abikaasale peab alati aega olema, see on tähtsam kui kool. Seega -- kooliajal ei mingit diivanil lesimist, teleka vaatamist (seda k6ps nagunii ei tee), teatris ja tantsimas käimst, ega sporditegemist (sellest on küll üsna raske loobuda ja Tartu Rattamaratoni tegi k6ps siiski läbi. Regulaarsed treeningud on aga semestri ja sessi ajal tühistatud).

Aga k6ps võttis niisiis esimesel semestril järgmisi aineid, ning õppis neis järgmist uut ja huvitavat:

Software Economics (Tarkvaraökonoomika)
- Tarkvara enda "mõõtmise" temaatikaga oli k6ps varem üldiselt kursis. Täiendavat infot sai k6ps küll Function Point Analysis-e teemal, millest tal varem ainult üsna ähmane ettekujutus oli.
- Tarkvara-arendusprojekti "mõõtmise" metoodika oli k6psu jaoks rohkem uus. Eriti jäi meelde COCOMO-nimeline meetod, mis püüab tarkvara kirjutamiseks kuluvat aega ja resurssi heuristika baasil ennustada, kui on teada loodava süsteemi Function Point analüüsi tulemus või eeldatav koodiridade arv ning mitmed muud asjaolud. See tundus andvat küllaltki realistlikke tulemusi. Kui ta ainult töötaks ka tänapäeva suurte infosüsteemide areduses, kus rakendus tuleb luua läbi mitmete kooseksisteerivate arhitektuuride, standardite, raamistike ja liideste, ning koodi kirjutamine ei ole üldse põhiline tegevus..

Systems Modeling (Süsteemide modeleerimine)
- See oli k6psu lemmikaine esimesel semestril :)
- Traditsioonilise UML-iga modeleerimise osas ei avastanud k6ps midagi uut.
- Suhteliselt huvitav lähenemine oli Story-Driven Modeling (kasutuslugudel põhinev modeleerimine). See käib selliselt, et nõuded pannakse kirja mitte üldistatud ja selgelt piiritletud kasutusjuhtudega (Use Case) vaid spetsiifilisemate ja mitte nii piiritletud kasutuslugudena (User Story). Edasi ei modeleerita nende põhjal mitte kohe abstraktseid kontseptsioone (Concept) ega klasse, vaid konkreetseid objekte ja nende vahelisi seoseid. Selliselt tekib terve hulk objektidiagramme -- iga kasutusloo iga sammu kohta üks -- mis näitavad objekte ja nende vahelisi seoseid igal sammul ning erinevad teineteisest ainult suhteliselt väikeste muudatuste poolest. Nüüd alles hakatakase klasse modeleerima (neid saaks ka juba automaatselt tuletada, kui on piisavalt hea objektimudel). Selline lähenemine tundus k6psu traditsioonilise objektorienteeritud metoodikaga treenitud mõistusele algul harjumatu, aga tegelikult päris huvitav ja arvatavasti teatud laadi süsteemide puhul paremaid tulemusi andev. Kui ainult seda lähenemist toetavaid tööriistu ka oleks..
- Petri Net-id (sh. Colored Petri Net-id, millesse k6ps eriti süvenes) -- täiesti uus kontseptsioon k6psu jaoks. Aga teatud liiki süsteemide puhul hea ja mugav modeleerimisvahend. Mis peamine - võimaldab simuleerida küllaltki keerulisi protsesse.
- Process Mining oli ka k6psu jaoks uus teema.
- Selle aine sooritas k6ps uhkelt hindele "B", ehk "väga hea" :)

Software Quality and Standards (Tarkvara kvaliteet ja standardid)
- Seda ainet võttis k6ps Tallinna Tehnikaülikoolis.
- Siin ei olnud k6psule eriti midagi uut. Küll aga said olemasolevad teadmised põhjalikult korrastatud, meelde tuletatud ning määratletud kindlate standardite ja muude klassifikaatorite alla.
- Aine jäi sooritamata, kuna ei k6ps ei suutnud kohustusi tähtaegadeks täita. K6ps loodab järgnevatel semestritel siiski soorituse kirja saada.

Requirements Engineering (Nõuetehaldus)
- Seda ainet võttis k6ps samuti Tallinna Tehnikaülikoolis.
- Siin ei olnud samuti k6psule eriti midagi uut ja olemasolevad teadmised said põhjalikult korratud ja korrastatud.
- Aine jäi esialgu napilt sooritamata, kuna k6ps esitas eksamitöö absoluutselt viimasel hetkel või veel mõni hetk peale seda. K6ps loodab aga järgnevatel semestritel selleski aines soorituse kirja saada.

Aga miks siis k6ps teeb endale elu nii raskeks ja üritab töö ja pere kõrvalt koolis ka käia? Mitmel põhjusel:

Esiteks, k6ps on teatud mõttes rahutu hing. Ta ei saa eriti pikalt paigal olla (kuigi mingites asjades on k6ps jälle hämmastavalt järjekindel). Ta uurib ning katsetab igasuguseid uusi ja huvitavaid asju, topib oma nina mitmele poole, teda on lihtne saada millestki erilisest vaimustuma ning midagi erilist ette võtma.

Teiseks, k6psule tundub, et see tarkvara-arenduse maailm (kus k6ps igapäevaselt toimetab), kisub kohati arenema umbes sinnakanti, kuhu ehituski on arenenud: tehakse võimalikult hea ja põhjalik disain, allhangitakse teostus võimalikult odavalt, rakendatakse standardeid ning järelevalvet. Pole enam eriti nii, et antakse suhteliselt üldiselt määratletud ülesanne meistri kätte, kes sellele käsitsi ilusa ja hea lahenduse valmis nokitseb. Seega ei tee paha õppida "kõrgemaid" distsipliine, mis sisaldavad endas rohkem "inimlikke" oskusi (suhtlemine, abstraktne tunnetus, stiilitaju, empaatia) -- saada ehitajast disaineriks, ärianalüütikuks, konsultandiks või õpetajaks. Või vähemalt järelvalvajaks :) Lõppudelõpuks teeb edusamme ka mudelipõhine arendus (Model-Based Development), kus ideaalis pole üldse "ehitajaid" vaja -- "valmis" süsteem genereeritakse piisavalt heast disainist automaatselt. Ehitajad kipuvad elama hästi ainult buumi ajal.

Kolmandaks, ega tööd saa õppimise ajal katki jätta -- pere tahab ülalpidamist ja eluasemelaen maksmist.

K6ps on erakordselt tänulik oma pere ning lähedaste inimeste toetusele, mis ainsana teeb sellise koolis käimise võimalikuks.

Üks lahe võrgukoht

2010-01-14T09:13:00.000-08:00

Kindlasti üks lahedaima disainiga võrgukohti, mida k6ps üldse kunagi kohanud on -- Maison Martin Margiela.

Miks k6ps vahetevahel kõrge kontsaga käib

2009-11-30T07:46:00.000-08:00

Oot misasja, kas siis MEESTERAHVAS käib ka KÕRGE KONTSAGA?? Sellist asja küll olemas ei ole.

On olemas. Kõrgetes kontsades ei ole midagi sellist, mis neid põhimõtteliselt ainult naistele võimalikuks teevad. On see olnud meeste seas varemgi trendikas. Aadlimehed käisid küllaltki kõrge kontsaga 17. sajandil. Viimati aga oli selline trend 1970-tel, platformkingade aegu, mil mehedki käisid suurte laiade kontsadega. Üksikud disainerid teevad meestele kõrge kontsaga kingi tänapäevalgi, näiteks:

Yves Saint Laurent-i "Johnny" saapad 6-7cm kontsaga -- on juba paar aastat valikus olnud, pidavat hästi head ja mugavad olema, nendest tuleb igal hooajal uusi variante

John Fluevog-i saapad 6-7cm kontsaga

Ühed hiinakad, 10cm kontsaga, pidavat kah suht head olema

Archie Eyebrows -- terve valik 6cm kontsaga meestekingi ja -saapaid

Rick Owens-ilt viimasel paaril-kolmel hooajal mitu varianti saapaid. Näiteks need 10cm. kiilkontsaga meeste poolsaapad kevad-suvi'2010 kollektsioonist.

Gianni Barbato kevad-suvi'2010 meestekollektsioonis (mis on k6psu arvates muidu ka erakordselt äge) on mõned 6-7 cm. kontsaga mudelid.

Mitmed USA või Mehhiko kauboi-stiilis saabaste disainerid pakuvad 7-8cm. kontsaga variante meestele (see stiil aga k6psule eriti ei istu).

K6ps katsetabki, kas on võimalik ühildada selliseid jalanõusid meheliku riietusega ning hea välja näha. Paistab, et on ikka.

Aga MIKS k6ps käib vahetevahel kõrge kontsaga?

Meeldib. Kõrge kontsaga (üldse eriliste ja moodsate jalanõudega) on paganama äge käia! On selline kiiks, kirg, harrastus, sõltuvus või misiganes. See on vist piisavalt hea põhjus. Miks mõned inimesed sõidavad vahetevahel Ferrari, Bentley või Lotusega, kuigi need on ebapraktilised ja kallid autod? Kingad on tegelikult (võrreldes näiteks tugitoolispordi-, kasiino-, alkoholi-, tubaka-, autodega kihutamise vms. tuntumate kirgedega) päris hea kirg -- jätkusuutlik, mitte eriti ebatervislik, mitte kellelegi kahjulik, odavam kui autod ja mootorrattad jms. ning üldiselt atraktiisemaks tegev.

See aitab k6psul pisut leevendada üht istuvast tööst tulenevat probleemi alaseljas, mis aeg-ajalt ligi hiilib (hoolimata mõningasest sporditegemisest ning massaazist). Siit tuligi k6ps üldse mõttele ise katsetada kõrge kontsaga käimist.

Parandab k6psul rühti ja kõnnakut, aidates vältida kalduvust teha liiga pikki ja lohakaid samme ning lasta selg küüru. Kõrge kontsaga kingad ei luba lohakalt käia.

K6psule üldse ei meeldi see, et pakutavad meestekingad on pea igal pool enam-vähem ühesugused, liiga klassikalised, vaimuvaesed või lihtsalt igavad. Meeste mood oleks nagu surutud küllaltki kitsastesse raamidesse, samas kui naistele on peaaegu kõik "lubatud". Selle vastu avaldab k6ps väikest protesti kõrgete kontsade kandmise läbi.

Ilusatest kingadest leiab mahti rõõmu tunda ka väga kiire elutempo juures, nagu k6psul parasjagu on. Selle harrastusega tegelemiseks ei pea eraldi palju aega varuma. Tööl, koolis, poes, teatris jms. kohtades tuleb ju nagunii vähemalt pisut jalutada.

K6ps usub et "mehe" ja "naise" stereotüüpi ei ole mõtet liiga rangelt võtta -- individuaalsed erinevused inimeste vahel on alati palju olulisemad ja huvitavamad kui soostereotüüpsed erinevused. K6ps usub ka põhimõtteliselt meeste ja naiste võrdsusse. Sestap püüab k6ps panustada kodule, lastele ja paarisuhtele sama palju kui abikaasa ning aitab abikaasal karjääri teha. Sellise neofeministliku maailmavaatega aga ei sobi, et vahvate kingade kandmise lõbu ainult ühele sugupoolele jääb :)

Mida teised inimesed sellest arvavad?

Üldiselt hästi. Mitmed on algul hetkeks mõnevõrra üllatunud, aga hiljem, olles pisut järele mõelnud, leiavad, et see on päris lahe idee, et miks mitte. Eriti tundub see meeldivat (ärksama vaimuga) naistele :) Paar küllaltki moeteadlikku naisterahvast on lausa paduvaimustusse sattunud, et olla äge stiil ja et on Eestiski mehi kes ei karda teistest erineda. Paljud ei arva eriti midagi (või jätavad oma arvamuse endateada). Mitmed küsivad praktilise loomuga küsimusi, et kas on mugav ka, kas auto juhtimisel ei sega, jne. Mõned üksikud aga tunduvad isegi inspiratsiooni saavat, et hakata endalegi rohkem mitteklassikalisi jalanõusi vaatama. Midagi negatiivset pole küll seni keegi vihjanud.

Mees, kes kõrge kontsaga käib, vist päris normis ei ole. Homo või midagi sellist. Mehed ei käi ju kõrge kontsaga.

See on ilmselt umbes sama tark arvamus kui: "Naine, kes kannab miniseelikut, vist päris normis ei ole. Prostituut või midagi sellist." ja "Naised ei sõida ju mootorrattaga ega tegele langevarjuhüpetega". K6ps on muide 100% hetero. Lisaks teab k6ps tervelt KAHTE väga toredat ja ilusat naisterahvast, kes tegelevad mootorrattasõiduga JA langevarjuhüpetega :) Ja homode vastu pole ka k6psul üldse mitte midagi.

Kuskohast k6ps selliseid kingi saab?

Sellega on miskipärast on nii, et kingadisaineritel, -kaupmeestel, moeajakirjanikel ja väljaannetel jne. läheb u. 95% aurust ikka naistekingade peale. Naistel tundub olevat tohutu valik erineva värvi-, lõike-, kontsa kõrguse ja kujuga jne. jalanõusid (kuigi k6ps on kuulnud ka mõnda naist väitvat, et ei leia endale sobivaid kingi). Meestemood oleks justkui valitseva massimeedia ja -tootmise silmis kolmandajärguline. Ägedaid meestekingi, ükskõik kas kontsaga või ilma, trehvab siin ilmas kahjuks (või õnneks) äärmiselt harva. On sellsed variandid:

otsida antiigiäridest näiteks 70-datel-80-datel tehtut -- siis oli meestekingade disain justkui vähem vaimuvaene (või tundub see ainult tagantjärele nii). Näiteks SIIN pakutakse päris lahedaid 70-date platvormkingi (enamasti mitte liiga kõrge platvormiga).

disainida ise ja lasta käsitööna valmistada -- seda varianti pole k6ps veel proovinud, aga mitmed disainiideed on tal küll mõttes.

otsida naistekingade seast — õnneks leiab sealt hoolikal otsimisel ka väga mehelikke kingi - kui muidugi õiget suurust on (ja tavaliselt ei ole).

vaadata midagi tippdisdainerite repertuaarist hinnaga umbes 10000 EEK/paar — ja ka selles seltskonnas on vähe neid, kes midagi mitteklassikalist, erilise kiiksuga ja siiski mehelikku aeg-ajalt teha mõistavad (noodsamad eelpoolmainitud YSL, Owens ja Barbato). K6ige kallimad jalanõud, mis k6ps seni ostnud on, maksid u. 4000 EEK. See on juba selline korraliku "Lexuse" hinnaklass, aga k6ps mõtleb, et korra elus võiks ju ka ühe "Ferrari" osta, näiteks ülikooli lõpetamise puhul. Ja abikaasale ka tema "Ferrari" -- Christian Louboutin -- näiteks doktorantuuri lõpetamise, kümnenda pulma-aastapäeva või kolmanda lapse sünni puhul (kui see peaks kunagi juhtuma) :)

Kuidas siis on, kas on normaalne ja mugav käia?

Üldiselt jah. Üllatavalt ruttu harjub ära. On mugav -- kõps on päris mitu korda tublisti rohkem kui 10 tundi järjest kontsadel olnud, seejuures üksjagu jala käinud ja pole mingeid probleeme. Tõsi küll, kõpsu kingad on laia ümara ninaga ning laia kontsaga. Võibolla terava ninaga ja peenikese tikk-kontsaga (nagu mitmed daamid käivad) oleks hoopis teine asi.

Kas k6psul on muid vahvaid jalanõusid ka peale kontsade?

Absoluutselt: punased ketsid, puukotad, helerohelised Hugo Boss-i plätud, eriti kõrge säärega teksariidest Converse All Stars ketsid, puhasvalged klassikalised meestekingad, Crocks-id jne.

Kas k6psu ülejäänud välimus kingade kõrval liiga tagasihoidlik ei ole?

Aeg-ajalt vist kipub olema jah. Moekad kingad nõuavad, et kogu välimus oleks tasakaalustatult moekas. Sestap kannab k6ps vahel ka muid huvitavaid riideid ja aksessuaare -- musta-valgekirju mantel, vanaisa 1960-dest pärit nahkportfell, tumepunase-tumeroheliseruuduline vihmavari, erilisemad prillid ja päikseprillid jne. Torukübar on veel katsetamata :)

Kuidas k6ps ja Mia olid pokud

2009-11-30T07:45:00.000-08:00

Eile läks k6ps lastega Pokumaale. Triinu jäi üksi Tartusse oma ema juurde, kasutamaks head võimalust segamatult oma doktoritööd edasi kirjutada. Ott tuli ka kaasa, seega oli k6ps lausa kolme lapsega.

Võromaa suurte hämarate laante vahel sadas kerget vihma. Lund ei olnud, külm ka eriti ei olnud. Puud olid raagus. Valget aega vähevõitu. Metsaalune oli kaetud märgade ühtlaselt tumepruunide lehtedega nii, et kohati kadus rada nende alla ära.

Aga kaks matkarada tegi k6ps selliselt lastega läbi -- matkamängu raja ning väikese taimeõpperaja.

Matkamängurajal olid suured lapsed tublid. Seal tuli otsida looduslikke objekte, mis mõningase fantaasia rakendamisel paistavad kui kamm, sipelgate kaarsild, krokodill, harf jne. Ott luges samme ja koos Miaga leidsid nad üsna kerge vaevaga üles otsitavad objektid ning nende juures olevad puupakud, mille sisse oli kirjutatud sammude arv järgmise objektini ning selle kirjeldus. Pia aga väsis varsti metsa all tatsamisest ning k6ps tõstis ta oma seljakott-matkatooli. Seal oli ta omadega üsna rahul. Päris pokusid k6ps ja lapsed aga ei silmanud. Ainult selliseid pisikesi ja kollaseid oli näha. Ju nad siis olid läinud külma, märja ja pimeda eest mõneks ajaks kuhugi hubasemasse kohta.

Pärast, pimeduse saabudes, astus k6ps lastega läbi ka Pokumaa külastuskeskusest. Omapärase kujundusega naturaalses puumajas oli hubane ja mõnus olla. Seal sai panna selga pokukostüümi ning seejärel võtta ette majas väike ringkäik. Ott miskipärast ei tahtnud pokukostüümi ja Pia suurust ei olnud saadaval, seega olid seekord pokud ainult k6ps ja Mia.

K6ps avastas, et poku, st. mätas, ei ole tegelikult väga lihtne olla -- peakate on raskevõitu ja "juuksed" kupuvad silmadele ette tulema nagu kardinad. Aga eks see on ainult inimestel nii. Pokudel endil näis poku olla olevat vägagi lihtne ja lõbus.

Kõigepealt juhatati keldrisse, kus oli välja pandud näitus Edgar Valteri loomingust. Seal oli nii kunstniku kujundatud raamatud (küll oli palju lasteraamatuid, enamus nendest k6psle oma lapsepõlvest tuttavad ning paljud Mialegi juba unejutuks ära loetud) ja suuri illustratsioone kui ka kunstnikust endast tehtud fotosid ja skulptuure. Silma ei hakanud aga ühtki ajakirja "Pikker" numbrit, mille veergudelt k6ps mäletab Edgar Valteri karikatuure 1980-test aastatest.

Eriti meeldisid k6psule aga Edgar Valteri maalid. Need oli kuidagi sellistes mõnusates naturaalsetes toonides, nii et neid oli väga hea vaadata. Kolm last aga k6psul kaua maalikunsti nautida muidugi ei lasknud -- tuli suunduda hoopis läbi madala käigu üles mängu- ja meisterdamise tuppa.

Seal sai Mia jälle korralikult tegeleda oma praeguse aja meelistegevusega -- meisterdamise ja joonistamisega.

Pia jälle enda omaga -- ringi hängimise, igasuguste asjade korduvalt läbi uurimise ja järgi proovimise, ning kõikide inimestega suhtlemisega.

Pakuti ka väga häid iseküpsetatud piparkooke -- esimesi sel jõuluhooajal. Pia sõi piparkoogil ilma pikemalt mõtlemata glasuuri pealt ära ning andis ülejäänu k6psule.

Kuidas k6psust sai üle pikema aja jälle koolipoiss

2009-09-02T05:33:00.002-07:00

Just nimelt see tänavu sügisel juhtuski: k6psust sai jälle koolipoiss üle pikema aja. Sedakorda tundis k6ps hinges Tartu Vaimu vastupandamatut kutset, kui sattus suvel lugema SEDA LEHTE. Sinna kandideerides sattuski k6ps jälle koolipinki, valides oma erialaks Enterprise Software Engineering, mis üldiselt iseloomustab üsna täpselt seda, millega k6ps oma igapäevast leiba teenib. Kuigi k6ps on seda praktiseerinud juba oma 15 aastat, oli ta siiski suhteliselt veendunud, et õpib midagi juurde või vähemalt korrastab olemasolevaid teadmisi. Eks see edaspidi selgub, kas on ka nii.

K6ps oli veel nii tubli poiss, et käis ka avaaktusel, oma grupi kokkutulekul ning Matemaatika-Informaatikainstituuti tutvustaval infopäeval. Nendelt üritustelt sai ta teada mitmesuguseid huvitavai asju, nagu näiteks:

et on sattunud mõnusasse väikesesse rahvusvahelisse ja nooruslikku seltskonda. Siin on rahvast Eestist, Venemaalt, Ukrainast, Türgist, Inglismaalt, Guatemalast ja Mehhikost

et üldse liigub Tartu Ülikoolis üllatavalt palju rahvusvahelist seltskonda, nii tudengite kui õppejõudude seas

et eesti tudengitel olevat "halb" komme kooli kõrvalt töötada. See iseloomustas kõiki meie grupi eesti tudengeid, aga mitte ühtegi mujalt pärit tudengit. Ja k6ps on siin eriti kehv eksemplar -- peab veel koolile ja tööle lisaks perekonda ka :)

et teaduskonda sisse astunud bakalaureusetundegitel soovitatakse mitte võtta matemaatikaga seotud aineid teistest teaduskondadest -- see võivat kahjustada nende alles välja arenevat matemaatilist mõtlemist

et Tartu Ülikooli keldris on olemas LEGO robotite tuba

et Tartu Ülikooli arvutimuuseumis on väga huvitavaid eksponaate, aga pole seni ühtki PalmOS-süsteemiga pihuarvutit (seepeale annetas k6ps sinna oma vana täiesti töökorras Handspring Visor Platinum-i koos kogu aegade jooksul kokkukogunenud lisavarustusega)

K6ps ootab nüüd huviga õppetöö käimaminemist.

Kuidas Lotte muusikal oli

2009-09-02T05:33:00.001-07:00

Hästi vahva!

Kui teised lapsed tõusid vaata et püsti ja kilkasid vaimustusest, siis Mia istus liikumatult paigal, suu lahti ja pilk lavale fokuseeritud. Pärast aga, niipea kui k6ps, Triinu ja Mia etenduselt koju tagasi jõudsid, sulgus ta oma tuppa, teatas et rangelt ei või teda nüüd üldse segada, ning mängis omaette oma maailmas läbi kõik selle etenduse temaatikad.

Lisaks Miale on ka k6psust saanud Lotte fänn. K6psule meeldiks niiväga elada päris-maailma asemel Lotte maailmas. Seal on elutempo rahulikum, aega huvitavaid asju tähele panna (tegelikult ei tea ka -- enne leiutajate võistlust rügas ikka Oskar kõvasti tööd teha nii et polnud aega söömagi tulla), seal on palju hoolivust. Seal ei ole keegi oma olemuselt paha -- isegi kui keegi tundub paha, tuleb alati lõpuks välja, et tegelikult oli temalgi mingi probleem, mida ta lahendada püüdis ja teda tuleb aidata, siis saab üheskoos probleemist jagu ja kõik on jälle sõbrad.

Kuidas k6ps Aerobike-l meeskonnasõitu proovis

2009-09-02T05:32:00.001-07:00

K6psul tekkis siin koos Black Pole poistega idee, et teeks Aerobike.ee-l ühe grupisõidu ka. See teostus viimasel etapil Kohila-Hageri-Kohila lõigul.

Päris põnev sõit oli. Kuna teised meeskonnakaaslased olid k6psust pisut tugevamad, siis polnud mahti mõelda sellele, kas jaksab vändata või mitte, vaid tuli 100% keskenduda grupi kiiruse hoidmisele, tuules sõitmisele ning vahetuse kiirele ja täpsele sooritamisele.

Kui jätta kõrvale väike äpardus kohe stardis, mille tõttu kõps teistest algul hetke maha jäi, sujusid vahetused tõepoolest üllatavalt hästi. Tundus, et sellele aitas palju kaasa asjaolu, et Rainer iga kord hüüdis, kui arvas, et võiks vahetada -- ja tegi seda piisavalt tihti, aga mitte ka liiga tihti.

Igatahes, selle meeskonnaga teeks niimoodi veelgi. Tabelis saadi 73. koht keskmise kiirusega 38,05 km/h, mis on ikka tunduvalt rohkem kui k6ps üksinda suudaks välja panna oma praeguse taseme juures. Siin pildil on meie finish: Rainer ees, Rait teisena, k6ps viimasena pole aga pildile enam mahtunud :)

Illustratsiooniks tabelid ja graafikud ka:

Kuidas k6ps Soomes käis ja ühte omapärasesse kohta sattus

2009-09-02T05:31:00.000-07:00

Marja-Liisa on k6psu ema Hille vana sõbranna Soomes. Ta elab aga mitte Helsinkis, vaid ühes väikeses külas nimega Putikko, mis asub ühe väikese linnakese nimega Punkaharju lähedal, Lõuna-Savo maakonnas. Mitmel põhjusel otsustasid k6ps koos perega ning Hille käia paariks päevaks seal teda külastamas.

Teekond Helsinkist sinna oli päris pikk, oma 400 km. Lapsed olid väga tüdinud autos istumisest ja kippusid sõidu lõpupoole virisema. Seepeale hakkas k6ps kahtlema ka oma plaanis sõita järgmisel või ülejärgmisel aastal lastega autoga Saksamaa kaudu Taani Legolandi-kanti.

Putikko oli üks õige omapärane koht. Peaaegu mitte ükski soomlane, kellega k6ps on sellest rääkinud, ei tea seda kohta.

Teed ja tänavad on perfektselt siledad, kõik on korralikult aiaga ümbritsetud ja tähistatud. Aiad on piinlikult korras. Lilled õitsevad, muru on niidetud. Mitte midagi ei ole kusagil lohakil ega pooleli. Isegi pisikesed detailid, nagu näiteks postkastid, on terved, puhtad ja säravad ning seisavad sirgelt.

Aga peaaegu mitte ÜHTKI inimest ei ole kusagil näha ega kuulda. Kõik on vaikne. Ei laste kilkeid, ei täiskasvanute juttu, ei ole näha kedagi aias tööd tegemas ega tänaval koeraga jalutamas. Ainult ühest aknast kostab tasast jutukõminat ning kaugemalt järvelt üksiku paadimootori põrinat.

Hääbuv küla. Lapsi ega noori ei ela siin peaaegu üldse. Paar mälestusmärki (üks "aasta küla" tiitliga kusagilt 1990-te algusest, teine Teise Maailmasõja päevilt) räägivad küla kuulsusrikkast ajaloost. Vana raudteejaama taga kõrgel suurte puude vahel on mingi kotkapesa-taoline onn, millel katuseks suur avatud raamatu kuju - kunstiteos.

Peamine tööandja -- saeveski -- on tegevuse lõpetanud rohkem kui kümme aastat tagasi. Ümbruskonnas tegutsenud neljast poest on kõik suletud. Ainult juuksur ja keraamikaäri töötavad -- kui neile helistada ja aeg kokku leppida. Raudtee läheb külast mööda, kuid rongid seal enam ei peatu juba üle kümne aasta. Raudteejaama mälestab vanale rööpapaarile tõstetud punane velodresiin.

Laste mänguväljakulgi on muru ilusasti niidetud ning kiiged-karusellid-liumäed-liivakastid korras, kuid ämblikuvõrke täis. Näib, et sealt pole laste kilkeid ammu kostnud. Kui Mia ja Pia seal mängisid, siis tulid mõned kohalikud sellist imeasja lausa vaatama.

Õhtul võtsid k6ps ja tema kaasalsed ette jalutuskäigu järve äärde.

Jalgrada lookleb läbi kaljuse metsa järve ääres. Raudteelt keerab ära üks vana lisaharu, osaliselt juba üles võetud, viib jalgraja kõrval järve äärde ja lõpeb mingi vana sildkraana-taolise konstruktsiooni varemetega. Keset seda raudteed, st. kahe rööpa vahel, kasvab ligi 30 cm-jämeduse tüvega kasepuu -- ilmselt pole sedagi raudteed ikka päris ammu kasutatud :)

Saime kokku kahe kohaliku vanema naisterahvaga, kes tulid järve äärselt kaljult pikniku pidamast - endise kooli endised õpetajad. Nendelt saime teada, et too kraana ning raudtee on seotud palgiparvetamisga, mida sealkandis viimati harrastati oma 50 aastat tagasi. Need naisterahvad rääkisid muudki huvitavat sellest paigast.

Vaat niisugune koht on siin maamuna pääl olemas. K6psule avaldas muljet see vaikus, nostalgia ja mõningane nukruski, mida seal võis kogeda.

Kuidas k6ps tuule ja paduvihma kiuste Aerobike.ee-l rööpasse tagasi sai

2009-08-14T00:56:00.001-07:00

Aerobike.ee järjekordne etapp kutsus k6psu sedakorda Keila-Vasalemma rajale. Seekord tuli Jan, kes juhuslikult Tallinna-kandis oli, ka kaasa -- esimest korda eraldistarti proovima. Ilm oli vahelduva pilvisusega ja kahtlasevõitu -- oli vihmavõimalus. Esialgu oli aga rada kuiv ja korralik.

Jan läks teele pisut enne k6psu. K6ps tegi enne veel ühe väikese soojendusringi. Siis aga lendas peale ja alustas võitlust üsna korraliku TUULEGA. K6ps aina surus ja surus vastu tuult, taevas aga läks aina süngemaks ja süngemaks. Lõpuks, kui tagasipöörde koht juba paistma hakkas, avanesid järsku taevaluugid ja alla tuli päris korralik lahmakas vihma. Peale tagasipööret oli k6ps läbimärg. Asfalt ujus, rattal oli kiiluvesi taga, nähtavus uduste ja vesiste prillide tagant üsna halb. K6ps püüdis iga hinna eest mitte libiseda ja kukkuda, samas aga ka mitte kiiruses eriti järele anda. Selles mõttes oli tagasitee jälle väheke lihtsam, et tuul oli nüüd valdavalt tagant.

Finishipoole jõudes sadu lakkas ja asfalt tundus aina kuivem. Finishis oligi päris kuiv. Sinna see sadu ei jõudnudki. Jan, kes oli raja kaugeimas punktis k6psust mõni minut varem, ei saanud üldse vihma kaela. Vaat mis vingerpussi ilmataat mängis :)

Aga sellele vingerpussile vaatamata polnud tulemus üldse paha -- keskmine kiirus 36,28 km/h. Jan platseerus tabelis täpselt k6psu taha, mis pole esimese korra kohta üldse kehva tulemus. K6ps on täiesti kindel, et tema erilise ratta-ande juures tuleb järgmine kord juba koht k6psust 5-10 kohta eespool, harjutagu k6ps palju tahes.

Aga tabelid-graafikud ka (huvitav mida altimeeter seekord mõtles...?):

Kuidas k6ps Tartu Rulluisumaratonil kahesajaga sibas

2009-08-09T22:02:00.000-07:00

K6psu maja lähedalt läheb mööda (vist praeguse seisuga veel) Eesti parim rulluisurada: Saku -> Kasemetsa -> Kiisa. Astu ainult väravast välja, jaluta pisut, pane uisk alla, ja 7 km ühtlast, enamasti siledat ja laia rada on sinu päralt. Sellele vaatamata suutis k6ps oma praeguse elutempo juures käesoleval hooajal ainult 4 (neli) korda rulluisutamas käia enne Tartu Rulluisumaratoni. Esimene neist neljast oli 1. aprillil ning lõppes algavas lumesajus. Seega läks k6ps Tartu Rulluisumaratonile peamiselt selleks, et lihtsalt kohal olla ja mitte üht aastat vahele jätta. Lisaks suutis k6ps juba TEIST AASTAT JÄRJEST astuda selle reha otsa, et magada maha esimene registreerumisvoor ning siis maksta rohkem ja saada stardikoht tagumises otsas.

Edasi läks aga kõik aina paremaks. K6psul oli jälle terve tee väga hea minek. Positsioon tõusis pidevalt, kuni lõpuks avastas k6ps ennast juba küllaltki tugevas grupis. Seal oli grupisõidudistsipliin juba parem, kiirused k6psu jaoks küllaltki suured ning uiskudel vähemalt 90 mm-sed rattad. Isegi vedada sai k6ps seal grupis mitu korda.

Rulluisutamine on k6psu jaoks selles mõttes huvitav ala, et minek on peaaegu alati hea (isegi väga vähese ettevalmistusega), läheb sõidu käigus aina paremaks ning haamrit miskipärast ei tule kunagi. Ratast seevastu treeni palju tahad, tee iga nädal mõni nelja-viietunnine maraton ja siis veel punnita kiiruslõike või eraldistarti -- ikka rahvaspordivõistlustel koht tabeli viimases neljandikus, haamrid kaelas jne. Võibolla peaks sellele rohkem ja rattale vähem panustama?

Esimest korda elus tundis k6ps seal (enda taseme kohta) tugevas grups vehkides, et varustus on takistuseks. Muidu on ikka alati mees takistuseks, varustus kannataks veel oluliselt kõvemat liikumist. Aga 79mm-ste ratastega andis kõvasti sibada, et grupis püsida. Peab vist peale jõule endale mingid profimad uisud ostma, kui hinnaalandused kõige suuremad on. Meeletut sibamist iseloomustab ka küllaltki aukartustäratav keskmine pulss - 180.

Teise ringi lõpupoole, peale viimast TP-d, pani k6ps veel küllalti kõva puraka ja veeres koos väiksema grupiga teistel eest ära, ise seejuures vedades. Vaat küll SEAL sai ikka sibada! Seal kohas kordas k6ps ka oma viimase kolme aasta pulsirekordit -- 199. Eelmine kord pärineb 2008. Tartu Jooksumaratoni finishispurdist, peale mida k6ps tükk aega lamas maas ja mõtles elu üle järele. Seekord aga oli olemine üllatavalt hea. Alles juba finishikoridoris tekkis selline tunne, et nüüd vist enam ei jõua ning k6ps igaks juhuks loobus plaanist enne finishijoont veel kahest uisutajast mööda tõmmata.

Edasi lühiandmed, graafikud ja statistika:

Tunne: väga hea

Ilm: kuiv, vahelduva pilvisusega, mitte kõige palavam

Rada: kuiv

Jook: oma Nutrend suusapudelis, TP-dest vist ei võtnud üldse jooki.

Uisud: Fila, nelja 79mm rattaga, metallraamiga, kõrge säärega saabastega

Aasta	Distants	Aeg	Kaotus võitjale	Pulss (keskm./ maks.)	Koht/ võistlejaid (üld)	Koht/ võistjelaid (vanuse- klassis)
2009	36 km	1:30:42	0:29:26	180/199	395/763	157/255
2008	36 km	1:33:52	0:31:25	168/190	331/548	125/180
2007	38 km	1:47:11	0:43:51	165/189	310/448	109/145

SIIN ka Jan-i nägemus sellest üritusest, koos mõningate piltidega ka k6psust.

Kuidas k6ps Madonna ära nägi

2009-08-09T22:01:00.000-07:00

Madonna fänn on k6psu peres põhiliselt Triinu. K6ps ise ei tea Madonnast suurt miskit muud, kui et pidavat üks väga suur staar ja seltskonnaajakirjanduse lemmik olema. Aga otsus sai tehtud, et sinna me läheme. Esiteks, k6ps on alati nõus koos Triinuga minema ükskõik kuhu. Teiseks, k6ps tahtis näha, millega tuleb välja staar, kes ei tohiks saada endale lubada mitte midagi keskpärast. Sestap ostis k6ps juba pool aastat varem interneti vahendusel kaks piletit, mis maksid kokku 1890 EEK. See on päris kindlasti kõikide aegade kõige kallim pilet, mille eest k6ps on üldse maksnud (mis ei sisalda toitlustust, transporti, ööbimist vms.).

Lauluväljaku ala oli küllaltki tihedalt rahvast täis. Laulukaare alla oli ehitatud lava, selle ümber püstituatud meeletu heli- ja show tehnika -- arvukad suured kõlarid, ekraanid ja palju muud. Staar sõidutati lavale ning show hakkas pihta. Laval liikusid nii tantsijad kui ka mingid kastid, millele oli kinnitatud ekraanid, mis näitasid osa showst. Ega keset lauluväljaku ala seistes polnud staari ennast eriti näha, detaile sai näha ikkagi vaid ekraanide vahendusel. Show käis, koos väikese vaheajaga, ühe jutiga lõpuni välja. Lisalugu vms. ei tulnud. Igale laulule oli pandud korralik tümakas taha ning laulja hääl oli tehniliselt nii ära timmitud, et see kõlas peaaegu steriilsena ükskõik kus kohas lauluväljaku kandis. Ekraanidel oli pilt piinlikult selge ning värvid nii intensiivsed, et lausa kargasid silma.

Sellise show tegemiseks töötavad tõenäoliselt sajad (kui mitte tuhanded) kõrgepalgaliselt spetsialistid, kes tunnevad peensusteni neid suuri musti kaste seal lavanurgas, tööriistu millega luua näkkukäratavaid animatsioone, neid rohelisi lasereid mis muusika taktis õhku kujundeid joonistavad jne. Turundusosakond teeb kõigepealt põhjaliku uuringu, püüdmaks välja selgitada, milline tümakas täpselt keskmisele inimesele kõige rohkem muljet avaldab ja millised animatsioonid kõige intensiivsemalt näkku käratavad. Muuhulgas ka nende uuringute tulemustest lähtuvalt timmivad need spetsalistid oma töid. Nende töö on tulemuslik, kui neil on õnnestunud luua perfektselt näkkukäratav animatsioon või saavutada steriilselt müravaba ja täpselt õige tümakas, mis ka lavast mitmesaja meetri kaugusel seisval inimesel luud värisema paneb. Seda oskavad ainult parimad oma ala spetsialistid. Lisaks töötab seal kindlasti veel sadu (kui mitte tuhandeid), kes kõike seda planeerivad, juhivad, administreerivad, korraldavad, konsulteerivad ning kõigest sellest (kaasa arvatud planeerimisest, juhtimisest jne) aruandeid genereerivad.

Kokkuvõtteks võib öelda, et mis seal ikka, k6ps nägi sellise meeletu super-hüper-kommerts-show kah ära. Mitmed lood olid tegelikult päris head ja mitmed videoklipid ka. Aga vahetut ehedat elamust eriti ei olnud (võibolla oli seda neil, kes ostsid veel poole kallima pileti ja said sellega päris lava ette?). Seega sai näiteks Viljandi folk k6psu käest tunduvalt kõrgemad punktid kui Madonna. Enam-vähem sama arvas ka Triinu.

Kuidas Tõetobu Tata Taani reisi maha magas

2009-07-27T00:11:00.000-07:00

Mia on juba suur tüdruk. Korraldab ise oma toas asju, tal on oma sõbrad, järgmisel aastal läheb kooli. Juba läheb ka esimest korda ilma oma vanemateta reisile -- Legolandi ja Kopenhaagenisse, koos Kristjani ja tema emaga.

Aga vahetevahel tahab Mia veel tita ka olla. Eks talle tundub see pisut ebaõiglane, kui Piat nunnutatakse tita moodi, tema aga peab suur ja tark olema, ise kõike oskama ja teda nunnutatakse hoopis suure lapse moodi. Siis ta hakkab "titat mängima", matkides Pia hääletooni, kõneviisi jms. Triinule see eriti ei meeldi ja kui Mia kaua aega titat mängib, siis lõpuks saab ta tavaliselt Triinu käest riielda.

Mial ja Pial on muuhulgas üks väike pehme mänguasi -- suht muheda olemisega kollane jõehobu. Sellega mängis Mia reisile mineku päeva hommikul titat, nimetades seda Pia hääletooni ja kõneviisi matkivalt "tõetobu tata"-ks. Mia kavatses Tõetobu Tata kah Taanimaale kaasa võtta, et too tahtvat ka Legolandi näha. Viimaste asjade pakkimise käigus aga kadus Tata kuhugi ära ning Mia oli natuke kurb.

Samal õhtul leidis Triinu ta külaliste toa voodist teki alt. Oli teine sinna magama läinud ja magaski Taani reisi maha. Aga tal endal polnud sellest nagu eriti miskit. Mial polnud ka lõpuks eriti hullu, et Tata maha jäi. Aga väga vahva reis oli olnud.

Kuidas k6ps ja Triinu taaskord Viljandis kultuurielamusi saamas käisid

2009-07-27T00:10:00.000-07:00

Viljandi Folk-ile minemisest on aastaid juttu olnud, aga ometi polnud see seni mitmel põhjusel kättevõtmiseni jõudnud. Selle trendi murdsid k6ps ja Triinu tänavu. Mia oli reisil Legolandis ning Tartu vanaema oli nõus Piaga olema. Seega siis said k6ps ja Triinu võtta suuna Viljandi poole. Seni on k6ps ja Triinu käinud Viljandis kaks korda ning ikka peamiselt kultuurielamusi nautimas. Seda trendi tänavu ei murtud.

Viljandi linn kihas elust. Olgugi, et oli neljapäeva lõunaaeg ning paljud folgilised alles kusagil Tallinnas tööl, oli linn rahvast täis. Paljud olid tulnud lastega. Palju oli näha stiilseid ja huvitava välimusega inimesi. Üritus ise oli ka üllatavalt kultuurne. Isegi suitsetamiseks olid ette nähtud kindlad kohad, seda ei võinud igal pool teha. Ja polnud näha massilist õllejoomist ega ebameeldivat käitumist. "Folkkalkarid" tundusid olevat üldiselt üsna hoolivad inimesed -- või siis oli neljapäeval pidu alles noor ja "tõelised" folkkalkarid polnud veel kohale jõudnud. Või ärganud. On k6ps kuulnud mõnedelt inimestelt ka teistsuguseid muljeid selle ürituse kohta.

Esinejaid nägid k6ps ja Triinu peamiselt suurematel lavadel ning viite:

Lenna Kuurma ja Zetod, kes rahva üsna hästi käima tõmbasid.

Senegali onu ja Rootsi tädi, kes, kuigi kumbki oma välimuse ja pilliga omas kultuuris, kuidagi päris nunnult kokku mängisid ja sobisid.

J. Karjalainen - Soome pillimees, kes mängis bandzol Ameerikasse välja rännanud soomlastega seonduvaid rahvalikke lugusi.

Vägilased ja Tiit Kikas - seal läks mölluks, hakati kätest kinni hoides ketina rahva seas jooksma jne. Triinu vedas k6psu ka ketti kaasa ja k6psul oli seal tükk tegemist, et fotokott jooksu pealt ühe käega kinni panna nii, et pimedas rahva seas ühtki vidinat ära ei kaota. Väike ja kindel seljakott oleks Folgil abiks.

Kaks India onu, kes tegi meditatiivset muusikat ühel indiapärasel keelpillil ning trummidel. Tuli seista lava ees, silmad kinni, ning lasta muusikat endasse.

Üldiselt meeldis see üritus k6psule väga. K6psul hakkas juba kahju, et ta sinna varem sattunud ei ole. Kindlasti üritavad k6ps ja Triinu järgmisel aastal ka minna. Samamoodi esimele päevale, võibolla ka teisele.

Kogu k6psu tehtud folgifotode albumit näeb siit.

Kuidas k6psul Aerobike.ee eraldistart seekord kehvasti läks

2009-07-27T00:09:00.000-07:00

Pärast väikest puhkeperioodi keeras k6ps taas rattad järjekordse Aerobike.ee eraldistardietapi poole. Rajaks oli tuttav Vana-Pärnu mnt.

Seekord aga oli midagi üsna viltu. K6ps alustas küll nii nagu alati, aga juba raja esimesel neljandikul hakkas selguma, et jalad ei taha täna eriti vändata. Edasi läks aina raskemaks ja raskemaks. Pulss vajus alla, tempo samuti. Tagantpoolt startinud läksid aina viuhh ja viuhh k6psust ette.

Võibolla oli põhjus kerges haigusevimmas, võibolla liiga järsus tempo üles kruvimises peale pikemat puhkust (eelmise nädala pikem vastupidavussõit jäi tegemata), võibolla olid lihtsalt põlved väsinud eelmiste päevade tegusast aiatööst ja muust. Või siis see kõik kokku. Aga ka selliseid päevi tuleb ette. Järgnevad pildid iseloomustavad toimunut päris hästi (klõpsa pildile, et suuremalt vaadata):

Kuidas Mia kuueseks sai ja aardeid jahtis

2009-07-27T00:08:00.000-07:00

Mia sai kuueaastaseks ja seda sai loomulikut pisut tähistatud. Kuna naabri-Mial oli ka samal ajal sünnipäev, siis otsustati seekord korraldada kahe aia peale ühine pidu.

Lapsi oli oma kümmekond. Tüdrukud möllasid põhiliselt õues kummimadratsiga ja batuudil ning kiusasid seejuures naabri-Mia suurt venda.

Poisid ja Mia aga ei võtnud sellest möllust eriti osa. Nemad mängisid samal ajal hoopis toas rahulikumaid mänge ning vaatasid filmi Jääaeg.

K6ps korraldas lastele ka väikese mägu -- aaretejahi. Ta peitis salaja kahte aeda erinevatesse kohtadesse neli "aaret", milleks olid kommi- ja küpsisekarbid fooliumisse pakituna. Seejärel joonistas ta suure kaardi, kus peal kaks aeda koos hoonete asukohtadega ning olulisemad äratuntavamad objektid, nagu näiteks tammepuud, mänguväljak, batuut, Mia südamekujuline peenar, naabri koer koos oma kuudiga jne. Siinkohal k6ps kahtles, kas 6-7-aastased oskavad sellist kaarti reaalsusega kokku viia. Oskasid. Iga kord jooksid kohe enam-vähem õigesse kohta, aga ei leidnud aardeid ka liiga kergesti üles.

Nii et see mäng õnnestus suurepäraselt. K6ps kahetseb ainult, et ta nii vähe neid aardeid tegi (4 tk) ja et ta aarete asukohad punase markeriga suurelt kaardile joonistas. Oleks võinud mingid värvilised märgid peale panna, siis oleks saanud suure vaevaga valmis joonistatud kaarti edaspidi korduvkasutada. Siin on väljavõte kaardist. Punased ristkülikud tähistavad hooneid, hariliku pliiatsiga on joonistatud aedades asuvad objektid, punased ristid tähistavad aarete asukohti. Pildil on ainult u. 1/3 kaardist ja kahjuks peab pisut pingutama, et harilikuga joonistatut näha. Aga sellise kaardi reaalsusega kokku viimisega said 6-7-aastased ilusasti hakkama. Klõpsa pildile, et suuremalt näha.

Loomulikult ei puudunud suvisest sünnipäevast ka küpsisetort maasikatega:

Kuidas k6ps käis vana head FIX-i kuulamas

2009-06-29T01:09:00.000-07:00

Kõps on alati mäletanud lapsepõlveaegseid ansambli Fix hitte, mida tol ajal (1980-te esimene pool ja keskpaik) ikka raadios aeg-ajalt võis kuulata: tsirkus, jaanipäev, pardike ja mooniõis, vana pildiraam jpt. K6ps oli arvanud, et see bänd on ammu ajaloohõlma vajunud -- kuni ükskord hiljuti avastas ta Fix-i kontserttuuri kuulutuse. Nii et bänd tegutseb! Ja selgus, et veel küllaltki originaalses koosseisus. "Säärast asja peab minema vaatama-kuulama", otsustas k6ps.

Triinu oli kohe krapsti valmis kaasa tulema ning vanaema Hille oli nõus sel ajal lastega tegelema. Nii saigi ette võetud minek Viimsisse restorani Savoy ette, kuhu oli lava üles säätud. Natuke sai ka oma välimusga vallatusi tehtud: k6ps pani valged teksapüksid jalga, heleda särgi selga (ülemine nööp lahti), punase lipsu väheke lõdvalt kaela, tumehalli pintsaku peale, mõned märgid ka rinda (üks roosaka kirjaga "Rohkem nalja!", teine Tartu Jooksumaratoni kuldmärk 10 korra osalemise eest) ning beezikad küllaltki kõrge kontsaga puukotad jalga. Triinu pani valge kleidi selga, eest ülalt vaskse prossiga kinni, pruuni pika eest nööpidega kampsuni peale, punaste mummudega rätiku pähe ning valged sokid ja pruunid platvormtallaga ja väga kõrge kontsaga sandaalid jalga.

Õhtu oli ilus. Päike paistis, taevas oli selge. Kontsert oli mõnus. FIX laulis kõik vanad hitid ette. Rahvast oli aga lavaesisel muruplatsil vähevõitu. Ei tea kas pani masuaegne mõtteviis mitmeid piletirahast loobuma, oli palju alternatiivseid kultuuriüritusi või olid kõik juba Fix-i tuuril varem käinud (Viimsi oli tuuri viimane kontsert)? Kaasa elati ka üsna tagasihoidlikult. Aga elati. Võibolla paljud elasid sisemiselt kaasa. Alles lõpu eel hakkas rahvas vaikselt püsti tõusma ja elavamalt keksima. Toimus ka mõningane liikumine lava ette selleks ajaks, kui lisalugu tulema pidi. Väljapakutud "tsirkuse" või "jaanipäeva" kordamise asemel valiti aga lisalooks miskipärast hoopis rahulik "tõuse üles ja läheme ära", nii et oodatud suurem lõputrall jäi seekord olemata. Aga ikkagi -- hea kontsert oli. Meeldiv tõdeda, et see punt tegutseb endiselt ning on järjekindlalt teinud paganama head eesti muusikat.

Kojuminekul premeeris see päev veel k6psu ja Triinut ilusa päikeseloojanguga täpselt sel hetkel, kui k6ps ja Triinu Pirita teed mööda liikusid. Seda sai küll ainult autoaknast imetletud, aga siiski -- paganama hea ajastus. Oleks olnud loogiline teha väike päikeseloojangu-jalutuskäik käsikäes seal mere ääres, aga lapsed ootasid pikisilmi emmet-issit koju ning ei olnud nõus muidu magama minema.

Kuidas k6ps Aerobike-l kahte uut asja koges (ühte head ja teist halba)

2009-06-11T02:47:00.001-07:00

Aerobike.ee karikasarja järjekordne etapp. Kohila-Kernu tee. Taevas kahtlaselt pilvine aga siiski kuiv ja kohati päikesepaisteline. Zipp-id alla, eraldistardilenks peale tagasi (Tartu Rattaralliks oli see tulnud maha keerata, kuna grupisõidus ei tohiks eraldistardilenksu kasutada), pajehhali. Start 10 km. kaugusel kodust - paras soojendusdistants (tegelikult isegi lühikesevõitu).

K6ps startis väga rahulikult. Olles juba eraldistardilenksu pulgad pihku haaranud ning aerodünaamilise sõiduasendi sisse võtnud, märkas k6ps raja kõrval fotograafi ning püüdis talle lehvitada (edev mees nagu ta on). Siin pildil on see toimumas (Autor: Aerobike.ee):

See oleks aga peaaegu lõppenud maokaga ja eraldistardis maoka panemine hetk peale starti edevuse tõttu oleks juba küllaltki häbiväärne manööver. Õnneks suutis k6ps seda siiski vältida ning muutus kohe ka ettevaatlikumaks. Ettevaatlikus sundis k6psu ka algul tempot tagasi hoidma ja võimalikult sujuvalt sõitma.

Lagedale jõudnud, tundus, et tuul eriti tugev ei ole. Polnud ka rajal olulisi tõuse-laskumisi. Seega püüdis k6ps sujuvalt ja järk-järgult tempot tõsta. Peale tagasipööret hakkas õige vaikselt lähenema ees sõitev eelmine startija. Loomulikult oli vaja ta kätte saada ning k6ps tõstis veel vaikselt tempot. Nüüd oli juba päris hea minek. Kui veel oma 5 km. oli sõita, siis saigi k6ps eessõitja kätte ning möödus temast suure kaarega. Viimane kilomeeter. K6ps tundis juba jalgades seda endast kõige välja panemise tunnet. Veel natuke... Juba finishikoridor paistab (Autor: Aerobike.ee):

Ja siis järsku -- vasak sääremari muutub nagu telliskiviks, ei liigu enam üldse ning teeb k6psule pehmelt öeldes üsna ebaugavat valu. See vist ongi kramp. Esimest korda elus.. Aga õnneks oli finishini jäänud ainult loetud meetrid ning k6ps kihutas selle tundega üle finishijoone. Ning hakkas kohe kiiruga jalga lõdvestama ja mudima. See oli siis see halb uus asi, mida k6ps koges. Mõningase rahuliku jahutussõidu käigus kramp siiski kadus.

Head asja sai k6ps teada järgmisel päeval oma postkasti vaadates -- saadetud tulemustes on kirjas k6psu keskmiseks kiiruseks 36,06 km/h. Seega sai juba poole hooaja peal täidetud käesoleva hooaja üks väikseid eesmärke -- ületada eraldistardis individuaalsõidus 20 km pikkusel rajal 36 km/h piir. Pole paha. Edasi võib hakata juba 37-t püüdma. Lisaks ka väljavõte kellast (seekord unustas k6ps kiirusanduri sisse lülitamata, seega kiiruse- ja distantsiinfo on väga umbkaudne):

Kuidas k6ps järjekordse Tartu Rattaralli ära tegi

2009-06-01T22:17:00.000-07:00

Kui k6ps hommikul koos Jan-iga Tartust ämma juurest stardipaiga poole veeres, tõotas tulla erakordselt palav ilm. Päike oli juba horisondi kohalt tublisti kõrgemale kerkinud. Taevas oli üleni sinine - ei ühtegi pilve. Linna vahel oli juba hakanud sagima napis riietuses inimesi. See oli käesoleva aasta esimene tõeliselt palav päev.

Juba üheksandat aastas astus k6ps tol hommikul niisiis Tartu Rattaralli 125km. distantsi starti. Teist aastat maanteerattaga. Stardis oli nii palju rahvast, et korduvalt pidi kogu seltskond suruma ennast tihedalt ettepoole, et tahapoole veel startijaid ära mahuks.

Seekord tegi k6ps kohe alguses mõningast tempot, et kiirematesse gruppidesse saada. Aga siiski ettevaatlikult, pidurihoobe pihus hoides ja gruppide vasakusse serva hoides, kartes tõsisemat kukkumist. Ega sellest pidurihoovade pihus hoidmisest tegelikult vist palju kasu pole -- maanteeratta kummid on nii peenikesed, kõvad ja siledad, et vähegi kõvemal pidurdamisel libised nagunii suvalises suunas ja oled peagi ikka pikali.

Aga nõndaviisi sattus k6ps üsna suurde gruppi ning sõitis tolle grupiga koos peaaegu terve tee koos. Ikka kogu aeg näpud pidurihoobade lähedal, pea kuklas ja silmad ülespidi jälgimaks pingsalt ning pidevalt, mida eespool sõitev rahvas kavatseb ja teeb. Selliselt suures grupis keskendudes ei pannud k6ps tähele isegi kilomeetrisilte ega tuult. Siin on paar pilti k6psust (autor: Tarmo Haud). Esimesel pildil on k6ps kenasti esiplaanil lehvitamas, teisel pildil grupi vasakus servas kollase kiivri ja sinise särgiga ratturi taga.

Tänu taevale (või kellele iganes) ei juhtunud k6psul ka seekord ühtki äpardust. Küll aga nägi k6ps rajal mõningate kaasvõistlejate äpardusi. Mitte küll veriseid kukkumisi, aga siiski äpardusi. Esimene juhtus millaskil enne Otepää lähistele jõudmist, kui suur grupp venis pikaks ning k6ps sattus selle üsna eesotsa. Seal lõhkes ühel veloclubbers.ee särgiga kaasvõistlejal heleda plaksuga kumm. Teine juhtus mõnda aega hiljem peale pööret "sporditeelt" paremale tagasi, Pühajärve äärde suunduva laskumise alguses. Seal ei tulnud k6psu ees sõitev rattur suuremal kiirusel kurvi läbimisega toime, pidurdas külglibisemisse ning kukkumise vältimiseks pani raginal ja vandumise saatel otse metsa. Loodetavasti ei juhtunud midagi tõsisemat. K6ps sattus kah seal korraks külglibisemisse, kuid suutis siiski püsida püsti ning jääda rajale.

Ei saanud k6ps seekord ka haamrihoiatust ega tundunud sadul ebamugav. Sai ainult päikesepõletuse kätele ja jalgadele. Ainult eelviimases teeninduspunktis k6ps korraks peatus ning igaks juhuks venitas lihaseid, aga seda ka pigem profülaktika mõttes. Alles viimasel viiel kilomeetril, st. finishisirgel, tekkis tahtmine korra jalg sirgeks lasta ja k6ps jäigi seal ühest grupist maha, kuid pingutas lõpuni. Sõit oli suure tõenäosusega k6psul läbi aegade parim Tartu Rattaralli.

Lisaks, nagu ikka, mõned lühiandmed ja väljavõte Suunto-st:

Aeg: 4:05:59

Koht (üld/vanuseklass): 1090/358

Tunne: hea

Ilm: kuiv, päikesepaisteline, suhteliselt tuulevaikne, palav (27 kraadi)

Rada: täiesti kuiv, küllaltki pikad lõigud aga värskelt pinnatud ja krobelised

Kuidas k6ps tänavu Aerobike.ee temposõidusarja alustas

2009-05-14T01:20:00.000-07:00

Aerobike.ee temposõidu karikasari 2009 hakkas tegelikult pihta juba aprilli lõpus. Aga tookord ei õnnestunud k6psul sinna minna. Sestap alustas k6ps oma tänavust temposõiduhooaega II. etapil. Ta keeras esimest korda uued kõrge süsinikpöiaga temposõidujooksud maanteerattale alla ning ronis starti Vana-Pärnu maanteele (Foto: Aerobike.ee):

Kohe stardist algas aga probleem: esijooks käis piduriklotsi vastu. Kodust starti sõites seda ei olnud. K6ps üritas siis piduriga mängida ning kaalus ka katkestamist, aga varsti probleem siiski lakkas. Küll aga kaotas k6ps selle nikerdamisega üisut kiirust ja aega.

Rada oli oma tõusude, laskumiste ja looklemistega küllaltki vaheldusrikas ning k6ps tegi seal, mis suutis. Üllataval kombel oli minek esimese korra kohta üsnagi hea. Kas oli asi korralikus kolmveerandtunnises soojendussõidus kodust Haruteeni, uutes areodünaamilistes ja kergetes jooksudes, või hoopis eelmise aasta kogemustes? Või kõiges selles kokku? Igatahes tuli keskmine kiirus 34,24 km/h samasse kanti kus on eelmise aasta paremad keskmised kiirused hoolimata eelpoolmainitud äpardusest.

Suunto väljavõte ka:

Kuidas k6psul (ja teistel) tänavune Tartu Jooksumaraton läks

2009-05-12T02:09:00.000-07:00

Nagu viimastel aastatel tavaks, algas k6psu Tartu Jooksumaratoni nädalavahetus juba laupäeval - tillujooksudega. Seekord oli too laupäevane osa väga eriline - nimelt Triinu ja Pia tulid ka kaasa. Algavas vihmasajus tatsas Pia esimest korda kõige noorema vanuseklassi jooksumaratoni raja läbi, valdavalt omal jalal. Aeg-ajalt kaldus küll rajalt kõrvale, kui teda seal miski objekt huvitama hakkas, aga lõpuks jõudis ikka koos Triinuga õnnelikult finishisse (Foto: Tartu Maraton)

Seal sai oma esimese medali -- ilusa kuldse ja rohelise paelaga. Terve õhtu ta kodus mängis sellega -- pani kaela, võttis jälle ära, proovis hambaga jne.

Miaga koos 850m. joostes sai aga k6ps juba selja märjaks. Miat tuli põhiliselt juhendada selles osas, et ta alustaks rahulikult ja jookseks ühtlase tempoga. See ka õnnestus ja Mia jooksis tublisti kogu distantsi läbi ilma tempot järsult muutmata.

K6psu enda jooks oli siis järgmisel päeval algusega Otepäält, nagu ikka. Seekord oli k6ps stardis juba 11-ndat (järjestikkust) korda. Jooksutrenni ei olnud k6ps eelnevalt eriti teinud. Samuti ei olnud k6ps veel sel hooajal alustanud intensiivsemate lõigutrenidega ning olude sunnil jäi vahele ka kevadine Cooperi test. (Vabandused-vabandused. Aga tegelikult ka, pere- ja majainimestel ON PALJU VÄHEM aega enda jaoks kui teistel.) Küll aga oli all enam-vähem ok põhivastupidavus peamiselt rattaga tehtud mahutrenni näol ning paari nädala tagune kümnetunnine XDreami A-rada. Seega k6psul eriti kõrgeid eesmärke ei olnud. Eesmärgiks oli rahulikus tempos (pulss alla 175) läbi joosta ning nelikürituseks jooksus enam-vähem viisakas tulemus kirja saada, et hiljem keskenduda rattaaladele.

Võib öelda, et need eesmärgid sai täidetud. Üldse oli sel jooksul enesetunne väga hea, isegi üllatavalt hea. K6ps ei mäleta, et varem oleks jooksumaratonil viimastel kilomeetritel nii normaalne enesetunne olnud. Võibolla oleks pidanud isegi rohkem pingutama? Või oli asi selles, et ilm ei olnud seekord, erinevalt enamikust varasematest kordadest, liiga palav? Päike aga siiski paistis ja vähemalt ühes teeninduspunktis olid märjad käsnad igaks juhuks väljas. (Üks jooksja haaras esimeselt laualt kohe topsi vett ja valas endale pähe, mispeale laua taga olnud teenindaja ütles: "käsnad on viimasel laual", mispeale keegi jooksjate seast omakorda hüüdis: "Käsna-Kalle Kantpüks -- viimane laud!").

Teine hetk, mis sellest jooksust meelde jäi, oli see, kui k6ps oma traditsioonilisel võimsal finishisirge-spurdil möödus ühest heleda peaga naisterahvast, kellega sai suur osa jooksust enam-vähem samas grupis koos joostud. Sel hetkel turgatas k6psule miskipärast pähe, et äkki oleks viisakas daam enne üle finishijoone lasta. Polnud aega pikalt mõelda, nii k6ps ka tegi -- peatus hetkeks enne finishijoont ja astus alles daami järel sellest üle. Tuleb välja, et k6ps on ikka natuke pullimees ka :)

Aga tulemustest siis:

Aeg: 2:01,39

Koht (üld/vanuseklass): 715/257

Pulss (keskm./maks.): 169/195

Keskm. kiirus: 11,8 km/h

Ilm: päikesepaisteline aga tuuline

Rada: suhteliselt kuiv

Söök-jook: igas punktis üks PowerBar jook + raja keskel üks Nutrend Enduro geel

Tunne: väga hea

Siin on ka graafikud ja andmed Suunto-st. Hea on vaadata ühtlast pisut tõusvas joones pulsigraafikut. Kiiruse kõikumine lõpuosas on tõenäoliselt tingitud GPSi häiretest suurte puude vahel.

Lõpuks veel viimase kolme aasta graafikute võrdlus. 2007 aasta jooksu alguse kõrgem pulss ei olnud mitte suuremast pingutusest vaid kehvemast tervisest. Nagu näha, on selle kõrgema pulsi korral kiirus ikka sama mis järgnevatel aastatel. Samuti oli 2007 rada alguses ja eriti lõpus pisut erinev kui 2008 ja 2009.

Kuidas Pia aastaseks sai

2009-05-02T06:15:00.000-07:00

Esimene mai oli k6psu juures seekord eriti suur pidupäev -- lisaks töörahva pühale sai siis ka Pia aastaseks. Pia on seega juba suur ja tubli tüdruk, ei ole enam tita. Sööb juba peaaegu kõike, räägib elavalt juttu (millest eriti keegi aru ei saa, v.a. üksikud sõnad), käib vabalt ringi nii toas kui õues (hiljuti tegi oma esimese ringi õues ümber maja), oskab mitmesuguseid keerulisemaid tegevusi (näiteks sahtleid ja kappe avada, klaverit mängida, trepist üles minna, madala tabureti peale püsti ronida, kraani lahti keerata ning vanni massaazifunktsiooni käivitada, jne..) ja on muidu ka üks vahva ja rõõmus laps. Kindlaid sõnu on tal juba mitmeid. Näiteks "Mia", "gli-gli" (kalli-kalli), "lijja" (tähedab nii lille kui lindu), "kapp" (seda tuleb öelda hästi kavala näoga ja möriseval toonil ning see tähendab "kappadi-kappadi", st. kellegi seljas ratsutamist või üldiselt müramist), "kii-kaa" (kiikumine), jne.

Sünnipäeva puhul tellisid k6ps ja Triinu suure kiisu pildiga kohupiimatordi, ostsid 25 heeliumiga täidetud õhupalli (kusjuures neid oli küllaltki huvitav autosse pakkida), tegid ise kartulisalatit ja grillisid väikesi vorstikesi ning kutsusid külla mitmed sõbrad ja tuttavad, peamiselt lastega. Heeliumipallidega sai hõlpsasti all suures toas luua lastepärase peomeeleolu: tuli nad lihtsalt mööda tuba laiali jaotada ning lasta neil lae alla tõusta. See oli üks väga tore õhtu -- maja oli lapsi täis (kellest kõige noorem peaks paari nädala pärast sündima, kõige vanem aga 6-7 aastane). Nad kilkasid ja mängisid nii all toas õhupallidega, üleval Mia mänguasjadega, kui ka õues mänguväljakul. Muuhulgas prooviti näiteks ära kui palju õhupalle on vaja, et keskmise suurusega paberist kinkekott (Käsna-Kalle Kantpüksi pildiga) maast lahti tõsta -- pisut üle kümne. Aga ka täiskasvanud said omavahel mõnusasti vestelda.

Siin paar pilti ka sünnipäevalapsest (autor: Agnes Taro)

Kuidas k6ps 10 tundi XDreami rajal ära sisustas

2009-04-28T04:41:00.000-07:00

Tänavune XDream-i avaetapp sai maha peetud Ardu-kandis -- sealsamas, kus kunagi 5 aastat tagasigi. K6psu JIT-Team asus stardijoonele meestevõistkonnana, kus lisaks Jan-ile tuli kolmandaks liikmeks k6psu töökaaslane Juhan. Tundus, et tiim on tugevam kui kunagi varem. Lisaks oli meeles suhteliselt edukas esinemime eelmisel aastal kevadisel etapil. Seega asus k6ps võistlusse täis optimismi, nagu alati.

Tugevamaks oli muutunud aga ka korraldus ning raskemaks rada. Rajal sai ka endaarust pingutatud rohkem kui tavaliselt. Aga pingutusele vaatamata jäi JIT-Team-il ikka 5 punkti võtmata ning tuldi napilt kontrollaja sisse.

Stardipauk anti lühikesele rattaetapile. See lõppes kusagil metsa vahele moodustatud vahetusalas, kust tuli edasi minna jala. Seejuures pidi tiim kolmeks hargnema. Igaüks läks omi punkte võtma. Kuna k6ps ei ole orienteeruja, siis valis ta sellised punktid, kus on rohkem jooksmist kui nuputamist. Igaks juhuks võttis k6ps küll pisukese mõtlemisaja ja pani endale kaardil asjad paika (meenutades eelmise aasta arutut tormamist endateda punkti poole, mis päädis avastusega, et olen ikka täitsa metsa pannud. Tule tagasi, rahune maha, uuri kaarti ja MÕTLE natuke, siis mine uuesti). Aga seekord sai k6ps need kaks punkti naks ja naks võetud, tänu enesele asja eelnvalt selgeks tegemisele.

Edasi jätkus jalgsietapp juba kolmekesi ja valikorienteerumise vormis. Siis jälle ratastele. Rattaetapi ajal oli nuputamise lisaülesanne, kus kaks metallkonksu tuli omavahel lahti ühendada. K6ps rabas kohe sellised konksud, mille kohta talle meenus, et oli lapsepõlves sellistega mänginud ja suutnud edukalt lahti haakida. Aga ka Jan sai asjale pihta ning sooritas selle ülesande hetkega. Etappide vaheaegu vaadates tundub, et sellel "etapil" oli JIT-Team üks kiiremaid. Oleks vaid ratta-, jooksu- ja kanuuetappidel ka nii..

Peagi ootas JIT-Teami eest järgmine vahetusala. Seal tuli läbida takistusrada, nagu sageli XDream-idel, ning seejärel suunduti pikemale jalgsietapile, kus tuli oma äranägemise järgi valida 7-st punktist 5. Too jalgsietapp oli tõenäoliselt kogu ürituse raskeim osa. See kulges tihedas ja künklikus metsas. Künkad olid küllaltki järsud ja kõrged ning neid oli päris tihedalt koos. Jan suutis sellises maastikus ikkegi nii head orienteerumistööd teha, et JIT-Team raginal läbi padriku ronides ikkagi enam-vähem kõik vajalikud punktid üles leids ning olulisi vigu ei teinud. K6psul oli selleks ajaks orienteerumisjärg juba ammu kadunud.

Padrikust välja jõudnud, läks kohe rattaralliks. Nüüd olid k6psul juba jalad töntsivõitu, aga sellele vaatamata oli padrikust välja jõudes ja ratta selga istudes hea vabastav tunne ning k6ps andis koos teistega minna nii kuis jaksas. Peale väikese ringiga samasse kohta jõudmist, kus äsja oli oldud, hakkas k6ps mõtlema, et äkki on selliseid asju veel ja äkki annab neid vältida, proovides eelnevalt legendi järgi kaardil järge vedada. Punktid olid ju ka legendis kirjas. Aga minek oli nii hea, et k6ps ei jõudnud sel teemal rohkem arutleda, vaid kihutas edasi. Eks kui pea ei võta, siis pea ikka jalad võtma (aga varsti ei tahtnud jalad ka enam niiväga võtta). Igatahes pärast selgus, et sinna läks üksjagu aega kaduma ja kaadril järje ajamine ning taoliste ringide vältimine oli edukas strateedia nii mitmelgi kaasvõistkonnal.

Rattarallile lisaks tuli rattaga veel võtta paar punkti valikorienteerumisega. Siis suuntuti starti tagasi. Seal tuli sooritada posti otsa väikesele platvormile ronimine ja sealt trapetshüpe. K6ps sai selle edukalt tehtud. Ees ootasid kanuud.

Juba päevapeale oli tuul märgatavalt tõusnud. Kui JIT-Team kanuude juurde jõudis, olid Paunküla veeholdlal saartest tuulepoolsel alal vahused laineharjad. Seal piirkonnas oli ka neli punkti, kuhu ei soovitatud enam minna -- vaikse vee jaoks mõeldud kanuu võib lainetusega kergesti vett täis või ümber minna. Kuna aega polnud ka enam palju järel, siis otsustaski JIT-Team need neli vahele jätta.

K6psule on alati meeldinud kanuuga navigeerida sellistel järvedel ja jõgedel, kus on mitmesuguse suuruse ja kujuga saarekesi, milledelt on tore punkte otsida. Nii oli ka seekord. Loomulikult oli k6ps ka jälle see, kes istus kanuus keskel ning jooksis saartele punkte võtma.

Teine teema, millega saab sellistel "keerulisematel" ja põnevamatel veekogudel kohati mõningast edu saavutada, on kanuu kusagilt üle tassimine. Nii sai toimitud näiteks eelmisel aastal Paide tehisjärve piirkonnas. Ka sel korral oli selliseid kohti.

Päris kanuuetapi lõppu jäi veel üks väike lisaülesanne ühel suuremal saarel: vee ületus trossidel ja sellele järgnev mälu järgi orienteerumine. Veeületuse sooritas Jan. Mälu järgi orienteerumisel oli juba jaks üsna otsakorral, et tuli paljalt tahtejõuga järjekordsel künklikul ja võsasel maastikul edasi liikuda. Seal jäi JIT-Teamil ka veel üks punkt võtmata. Lõpuks veel kõva kühveldamine võistluskeskuse lähistele kaldale tagasi, vibulaskmine ja finishisse.

JIT-Team sai ajaks kirja 10:06:03, mis koos kolmetunnise trahviga andis tulemustes üldarvestuses 78. koha. Pole just kõige hullem, kuigi sai loodetud paremat. Aga umbes paarkümmend tiimi jäi veel tahapoole.

Siinkohal veel mõned andmed nii Suunto-st kui k6psu enda peast:

Eesmärk: kontrollaja jooksul rada läbida, hoida pidevat mõõdukat tempot

Eesmärgi täituvus: peaaegu aga mitte päris

Teravaimad elamused rajal: seekord eriti ei olnud -- kui siis ainult lainetusega kanuutamine

Üldine tunne: rahuldav

Pulss (keskm./maks.): 142/190

Keskmine liikumiskiirus (GPSi järgi, arvestades ka pause ning asjaolu, et k6ps jooksis kanuuetapil saartel punktide järele): 7,9 km/h.

Kogu läbitud vahemaa (kehtivad samad märkused mis eelmise punkti juures): 79,9 km.

Kuidas tänavu kevad k6psule tuli

2009-04-18T23:36:00.000-07:00

Kevad tuli ühel päeval üsna järsku ja ootamatult, nagu ikka (sellele mõeldes meenub k6psule alati lapsepõlveaegne Priit Pärna raamat "Tagurpidiantsla", kus oli üks koht koos illustratsiooniga, kus onu seletas Antsule, et looduses on kõik üleminekud järsud). Sellel päeval lihtsalt päike paistis soojalt, õhus oli seda seletamatut kevade lõhna, linnud laulsid hoopis teisiti kui muidu, k6psu maja juurest sõitis mööda esimene rattur maanteerattaga ning rulluisurada tundus esimest korda kuiv olevat. Edasi juhtus kõik loetud päevadega: lumehunnikud vähenesid märgatava kiirusega, aeda tekkis tumedaid laike, igahommikusele tihaste ja rohevintide koorile lisandusid kuldnokad, õhtuti hakkas punarinda taamalt metsast kuulda olema, sai talvesaapad koju jätta ja kingadega välja minna, võis rattalt naelkummi maha võtta jne. Musträhn ka juba kohendas oma pesa vana saare otsas, nii et naabrite terrass oli laaste täis.

1. aprillil tundus rulluisurada juba nii kuiv, et k6ps tegi selleaastase esimese väikese rulluisutuuri: 2 ringi Kiisa -> Kasemetsa -> Saku ja tagasi. Täiesti sõidetav, ainult paaris kohas oli veel liiga palju liiva talvest järele jäänud. Nagu ikka varakevadel, vaatab talv vahel tagasi. Nii ka tol päeval: hakkas sadama lund just siis, kui k6ps oli rulluiskudega kodust kõige kaugemas punktis. Aga rulluisurajale siiski eriti midagi ei kogunenud ja sõidu võis rahulikult lõpetada.

Tänavu kevadel tabas k6psu küllaltki tugeva hoobiga üks uus teema -- aiandus. Kui eelmisel aastal keskendusid k6ps ja Triinu oma uues kodus põhiliselt sisustusele, siis seekord sai otsustatud aed käsile võtta. Triinul tekkis meeletu hasart aianduse suhtes. Särasilmil rääkis ta sellest, et me hakkame lehti riisuma, siis tellime mulda ja veame selle mitmesse kohta laiali, teeme peenrad ja kasvatame seda ja teist, käime aianduspoes ja hangime terve hulga asju, tasandame maa ja külvame muru jne. Ega's midagi, tuli peale hakata (k6ps püüab alati hea abielumees olla ja Triinut toetada kõigis tema unistustes, kirgedes, soovides ja ettevõtmistes niipalju kui vähegi saab, kuigi ise suur aiandusfanaatik ei ole). Kõige tüütum töö oli lehtede koristamine. Viie võimsa tammehiiglase poolt mitme aasta jooksul tekitatav lehekogus on ikka muljetavaldav. Küll täitsid k6ps ja Triinu nendega madalaid kohti aias, küll toppisid kottidesse selleks et hiljem heki istutamisel veel aiaäärsetesse kohtadesse aukude täiteks panna, küll sai ka lõkkesse pandud, aga ikka tundus, et neid on veel kõik kohad täis. Selle peale kulus päris mitu päeva. Mia oli ka tubli ja aitas riisumisel pisut kaasa. Rohkem meeldis talle aga aiakäruga mulla vedamine, sest siis sai ise ka kärusse ronida. Ka Pia, kes on juba 11-kuune ning hiljuti käima hakanud, tegi sel ajal oma esimesed sammud õues. K6psule tuli veel mõte Pia jalgrattatool mururulli külge paigaldada, et saaks temagi rullimise toredast tööst osa võtta. Seda aga polnud vaja, sest Pia on aktiivne laps ja tahab ise aias ringi käia, mulda ja kivikesi suhu proovida jne. See oli talle uus ja täiesti põnev maailm.

Kevad, eriti varakevad, ongi k6psu lemmikaastaaeg. Mitmel põhjusel:

siis on huvitav jälgida looduses päevadega toimuvaid muutusi tärkamise suunas

siis pole ei liiga külm ega liiga palav

siis saab juba palju õues olla, aga pole veel lopsakat taimestikku ega tüütuid putukaid

siis on linnulaul kõige aktiivsem ja mitmekesisem

siis on küllaltki tihe sporditegemise aeg - XDream, rattakolmapäevakute algus, Tartu Jooksumaraton jne.

siis on kodust välja minemisel võimalike jalanõude valik kõige suurem

jne.

Kuidas k6ps ja Triinu käisid (salsa)tantsuõhtul

2009-03-05T03:10:00.000-08:00

Peale ligi kaheaastast pausi suutsid k6ps ja Triinu paar nädalat tagasi ennast lõpuks nii palju kokku võtta ja ära organiseerida et jälle tantsutrenni minna. Tantsudeks olid, nagu ikka, ladina-ameerika rahvalikud tantsud: Salsa, Bachata, Cha-cha jms. Trennikohaks seekord CorazonSalsa ja õpetajaks Pj. K6psule seal trennis väga meeldib. Pj on tore õpetaja, hinge ja südamega asja juures. Grupp on ka mõnusalt väike. Esialgu trenni minnes tekkinud ärevusest oli seal igatahes lihtne üle saada. Viimasel paaril korral on aga olnud meeste ülekaal (tavaliselt olevat tantsutrennides ikka naiste ülekaal), nii et naised -- tulge trenni :)

Peale kolme-nelja trenniskäiku ja mõningast takkautsitamist Pj ning teiste trennikaaslaste poolt, samuti k6psu ja Triinu kuuenda pulma-aastapäeva lähenedes, otsustasid k6ps ja Triinu julguse kokku võtta ning minna pühapäeva õhtul Clazz-i salsaõhtule. Vanaema Hille oli selleks puhuks lahkesti nõus tulema lastega tegelema.

Vanalinn oli pühapäeva õhtuselt inimtühi. Ainult võibolla paar inimest ja paar autot liikus ringi. Niguliste kiriku kõrval oleval tuledes uisuplatsil tiirutas üksik pühapäevaõhtune uisutaja. Ühestki uksest ega aknast ei kostnud seltskondlikke hääli. Aga Clazz-i uks oli sõbralikult avatud ja sealt kostis. Seal oli rahvast omajagu.

Esimese ehmatusega ei osanud k6ps ja Triinu muud peale hakata kui ainult inimesi vahtida -- nii erinevad olid need inimesed neist, keda k6ps ja Triinu muidu viimasel ajal harjunud nägema. Seal oli küllaltki rahvusvaheline seltskond. Oli kuulda inglisekeelset juttu, oli näha üht mustanahalist meesterahvast ja ühe naisterahvast, oli ka lõunamaiste näojoontega tüdrukuid ja muidu latiino-stiili riietatud tumedajuukselisi noori naisterahvaid. DJ keerutas plaate kuumade ladina-ameerika rütmidega ning k6ps vedas lõpuks Triinu tantsupõrandale. Enamasti lasti salsat, natuke aga ka cha-chat ja bachata-t. Tantsimisest tuli isegi enam-vähem midagi välja, kui keskenduda oma tantsule ja unustada teised ära. Seda oli aga esialgu üsna raske teha, sest ruumi oli vähevõitu ja teised tantsijad tegid vägagi huvitavaid ja särtsakaid salsa-vigureid.

Koju tagasi ja magama sai (pereinimeste kohta) ebaloomulikult hilja -- millaskil peale 24:00 :) Aga igatahes jäid k6ps ja Triinu selle esimese katsetusega üldiselt rahule. K6psule meeldis eriti see, et seal oli suhteliselt hea õhk, inimesed käituseid vägagi viisakalt ning mis peamine -- muusika ei olnud liiga vali. Seega võib öelda, et k6ps tundis ennast seal üsna hästi. Kindlasti üritavad Triinu ja k6ps kunagi sinna tagasi minna, kui võimalus avaneb. Seni aga tuleb trennis käia ja huvitavaid salsa-vigureid juurde õppida :)

Kuidas k6ps 38. Tartu Maratoni läbi sõitis

2009-02-17T00:43:00.001-08:00

Möödunud pühapäeval peeti siis maha järjekordne suustajate laulupidu -- 38. Tartu Maraton. Seekord toimus vahelduse mõttes üritus jälle täies pikkuses ja hiilguses. Tegu oli tõelise laulupeoga: rajal oli üle 5000 inimese, palju välismaalasi, igasuguseid suusatajaid alates (tõelisest) Eesti peaminister Andrus Ansip-ist kuni igasuguste kukkede, karude, batman-ide ja Barak Obama-deni välja. Esikaksiku ja peaaegu terve esikümne täitnud norralased panid eestlastele ilusasti särgid püksi ja tõmbasid nokatsid silmini (esimene kodumaa mees oli alles 14-dal kohal), näidates et Norra on jälle Eesti murdmaasuusamaade tipust pisut allapoole tõuganud. Aga see selleks, tippsport k6psu eriti ei köida ning üldiselt ei ole k6ps ka eriline Eesti (või misiganes muu maa) fänn.

K6psu tulemus oli selline:

Eesmärk: ühtlaselt rahulikult läbi sõita, pikem põhivastupidavustrenn kirja saada.

Eesmärgi täitmine: enam-vähem, pulss oli ainult natuke liiga kõrge.

Mitmendat korda k6ps maratonil: 9

Aeg: 5:24:22

Koht: 2280

Koht oma vanuseklassis: 661

Pulss (keskm./maks.): 164/184

Rada: enam-vähem ok, suusajälg kohati värske lume tõttu liiga pehme ja lund vähevõitu aga siiski päris korralik põhi all, mättaid-kive-mutimullahunnikuid väljas ei olnud

Suusk: ikka 10 a. vana Visu Force Classic

Libisemine: keskpärane, kehvem värskemal lumel (vanadest nõuka-aegsetest värvilistest pulkadest kollane krundiks alla, 3 kihti SWIX-i -1 - -4 roosa määre)

Pidamine: väga hea, nagu naelutatud (krundiks SWIX-i roheline kuumalt, peale külmalt 6 kihti Holmenkol-i sinist -2 - -6 värske lume pidamismääret)

Ilm: ok, kerge miinuskraad, tuult märkimisväärselt polnud, värske lumi

Tunne: hea

Söök-jook: igas TPs PowerBar jook + midagi veel (banaan, rosinakukkel, mustikasupp, puljong või hapukurk) + üks Nutrend-i geel.

Sõbrad, kellele k6ps kaotas: Jan (5:04:46/1891 - esimene kord nende 9 maratoniaasta jooksul kui k6ps Jan-ile kaotas), Rainer (3:58:01/461 - siin pole midagi rääkida; mees kurtis veel, et peale Palut oli kahju hakanud et nii tore maraton nii ruttu otsa saab.), Rait (4:49:50/1534), Argo (4:52:20/1587)

Sõbrad, keda k6ps seekord võitis: Janno (5:34:05/2453)

Tehnika, mis aeg-ajalt võistlustel nöögib (õigemini tavaliselt on k6ps sellistel juhtudel ise midagi valesti teinud või ära unustanud), töötas seekord suurepäraselt. Siin ka väljavõte Suunto graafikutest. Vahepunktid on ametlikud TPd. Klõpsa pildile, et suuremalt näha.

Siin ka üks pilt sellest, kuidas k6ps gruppi Palu TPsse veab (autor: sportfoto.ee):

Siin on aga k6ps finishile lähenemas (Autor: Liane Unt):

Kuidas rähnid k6psul külas käivad

2009-02-11T04:51:00.000-08:00

Ükskord talve alguses pani k6ps tähele, et tema maja ees olevaist vanadest tammepuudest kõige esimese alla on miskipärast paar kuusekäbi sattunud. Mida aeg edasi, seda rohkem neid sinna tekkis. Praeguseks on terve tamme alune korralike kuusekäbisid täis. No kuidas saavad tamme alla kuusekäbid kukkuda?? Seletus lihtne -- üks rähn-poiss oli sinna tamme otsa omale sepikoja teinud. Tegemist tõenäoliselt suur-kirjurähni liiki kuuluva isendiga. Toob eemalt kuusikust hea lopsaka käbi, lendab tamme otsa alati samasse kohta, pistab käbi mingisse lõhesse kinni, tuuseldab läbi, viskab alla ja lendab uut otsima (keegi kusagil väitis, et enne toovat uue, siis üritavat vana alla visata selliselt, et samal ajal uus ka alla ei kuku, aga sellist käitumist pole k6ps tähele pannud).

Eila omiku aga, kui k6ps õue astus, kostus üle terve küla vali "kjõõks kjõõks kjõõks" või midagi sellist. K6ps vahtis siis ringi ja avastas naabrimehe saare otsas suure nõgikikka e. musträhni.

Vaat selliseid tegelasi võib kohata k6psu majapidamise lähistel, lisaks söögimaja külastavatele tihastele ja puukoristajatele.

Kuidas k6ps käis Tartu Maratoni rada katsumas

2009-02-08T21:57:00.000-08:00

Eile käis k6ps koos Black Pole rahvaga Tartu Maratoni rada katsumas. See tähedab, et k6ps pani juba teist nädalavahetust peale kaheaastast pausi suusad alla. Plaan oli suusatamist jälle meelde tuletada, Paluni välja sõita, madalal pulsil pikem põhivastupidavustrenn kirja saada ning maratonirajaga tutvus teha.

Ilm oli sulavõitu ja rajapõhi märjavõitu ning muti- või kelleiganesmullahunnikuid oli kohati raja põhjast väljas, eriti raja algusepoole. Õhutermomeeter näitas +2 kraadi. Seega läks pidamiseks alla +2 - +10 märja lume kliister. Pidama aga hakkas see alles siis, kui k6ps rajal teisel kilomeetril seda veel teise kihi ka peale pani. Tahtis küll hoolikat tõuget saada, aga pidas. Isegi jäistes kohtades pidas, ja vaata et pareminigi kui lumisema põhjaga suusajäljes.

Libisemine seevastu polnud kiita. K6ps pidi laugjamatel laskumistel ka kõigest jõust keppidele suruma, et suusad natukenegi edasi läheksid ja keha kippus suuskades ette minema, olles harjunud, et suusad peaksid kohe järele tulema. (Olgu mainitud veel asjaolu, et k6ps hommikul sisse magas pärast eelmise õhtu kõva sauna, ja kui sõbard juba aia taga ootasid, ei jõudnud k6ps enam libisemismääret suusa alla panna :)). Õnneks paistis, et kellelgi teisel eriti paremini ka ei libise.

Aga see keppidega kõvasti surumine päädis loomulikult sellega, et k6ps ühe kepi pooleks surus umbes raja viiendal kilomeetril, enne kiiremat laskumist Hobustemäe poole. Niisiis suusatas k6ps ühe kepiga starti tagasi, sealt jooksis Otepää Hawaii Express-i poodi ja ostis uued suusakepid ning seejärel jooksis taas suusastaadionile ja startis uuesti. Uute keppidega oli tore sõita küll (need said natuke õigema pikkusega) aga sõbrad olid juba liiga kaugel ees ning k6psul polnud mõtet enam Paluni sõita -- sõbrad oleks pidanud teda seal siis päris kaua ootama, et jälle kõik koos autoga Otepääle tagasi sõita. Seega otsustas k6ps hoopis Otepää-kandis püsida, sõitis veel paar korda Hobustemäeni ja tagasi ning tegi väikese tiiru Tehvandil mingil kaugemale ulatuval ringil, kus ta aga eriti kaugele ei jõudnud sest sõbrad hakkasid juba tagasi jõudma.

Kilomeetreid kogunes selliselt u. 40-ringis, aga täpselt ei tea, sest k6psu kiirusanduri patareid said loomulikult üsna alguses kohe tühjaks. Pärast väike pesemine ja söök Tehvandi suusakeskuses ning koju tagasi. Täna k6psul jalad valutavad ka pisut. Ega see suusatamine nii lihte olegi. Aga nädala pärast on juba 38. Tartu Maraton, kus k6ps ka kirjas on, vist juba 12-ndat korda kui arvestada ka neid kordi, mil sõit on hapude lumeolude tõttu ära jäänud. Plaanis on jällegi rahulikus tempos vastu pidada ja ajast mitte eriti hoolida, sest mis sa seal ikka kihutad kui enne maratoni vaevalt paar korda suuska proovinud oled :)

Kuidas k6ps 2009 Winter XDreamil osales

2009-02-04T12:08:00.000-08:00

K6ps oli varem otsustanud, et ta seekord Winter XDreamile ei lähe vaid teeb selle asemel hoopis üldkehalist ettevalmistust nädalavahetustel suuskade või käimiskeppidega, olenevalt lumeoludest. Miskipärast hakkasid võistluse lähenedes aga hoopis teistsugused tunded tekkima. Jan leidis ka kolmanda tiimiliikme, kelleks oli Reet, üks vägagi asjalik naisterahvas, ja oligi asi otsustatud. Niisiis, k6psu jaoks kolmandat korda Winter Xdreamile, jällegi segavõistkonnana.

Seekord suusad ka kaasa. Selline otsus sündis pärast mõningast olustiku ja ilmaennustuse uurimist ning arupidamist. Nimelt lubati Kurtna järvistus iga järve ääres punkte ja starti Pannjärve keskusest -- viimasest aga saab alguse ka Alutaguse suusamaratoni rada, mis nendesamade järvede vahel lookleb. Reet orgunnis igaks juhuks räätsad ka kaasa, kui tuleb pehmem ilm ja otsustame siiski mööda soid otse panna.

Võistluspäeva varahommikune ilm oli aga kõike muud kui pehme. Taevas oli selge, õhk ei liikunud, termomeeter näitas -20 kraadi !!! Ega's midagi, kihiline riietus selga, suusad kaasa ja pajehhali. Päevapeale ilm õnneks väheke pehmenes ning riietus osutus optimaalseks -- pidevalt mõõdukalt liigutades ei olnud ei külm ega palav.

Stardis jättis k6psu tiim suusad ja räätsad vahetusalasse ning startis jalgsi. Siin on näha k6psu enne starti midagi askeldamas (Autor: Tarmo Haud):

Minut enne starti kaarti haarates ja sellele esimese pilgu heites selguski, et suusk on õige asi, maratonirada ilusasti kaardil ja paljud punktid sellest mõnesaja meetri kaugusel. Jan arvas siiski, et paar stardile suhteliselt lähedast punkti, kuhu juurde pääsemiseks tuleks palju võsas ragistada, võiks jalgsi enne ära võtta. Panime siis jooksu ja ragistasime võsas ära. Osad tiimid, kes kohe alguses suuskadega starditsid, ragistasid seal võsas ka ikka suuskadega ära. Siin pildil on Jan, Reet ja k6ps veel jalgsi suundumas ühte esimestest punktidest (Autor: Tarmo Haud):

Siis aga pandi suusad alla ja mööda rada minema järgmiste järvede poole. Kiirused läksid päris suureks ja k6psul kadus orenteerumisjärg ruttu ära, Reedal aga õnnestus esimesel korralikumal laskumisel üsna valusasti kukkuda, peale mida ta edaspidised vähegi kahtlased laskumised igaks juhuks suusad käes võttis. Peab ütlema et ega k6psulgi see suusatamine kohe alguses välja ei tulnud, oli ju kõps viimati suusatanud üleelmisel talvel. Seega panigi k6ps, vaevalt stardialast välja pääsenud, esimeses kurvis kohe külili ja lõhkus kaardi. Ega seda kaarti olnudki suusatamise ajal lihtne näpus hoida, aga kuidagi sai ta mitu korda kokku voldituna pöidla ja suusakepi vahele surutud. Kogenud suusaorienteerujad kasutasid spetsiaalset rinnale kinnitatavat kaardialust.

Üldiselt möödus kogu võistlus selliselt, et vahepeal suusatati mööda rada, siis ragistati mõnisada meetrit võsas, suusad käes, siis võeti kusagilt järve äärest punkt ning anti mööda järvepinda uisusammul minna. Kõik punktid olid väga lihtsasti leitavad, sageli olid need juba kaugelt näha.

Peab aga ütlema, et lisaks sai paaril korral natuke nalja ka. Ei ole ju ükski XDream möödunud ilma vähemalt pisut nalja saamata. Esimene kord oli, kui k6psu tiim suundus võtma Vasavere veehaarde ääres olevat punkti. See oli seal küllaltki järsu nõlva all. K6ps esimesena julgelt nõlvale peale lendas, nagu ikka, aga libises selili ja pani alla järve poole, nagu ikka. Punkt sai kõigil ilusasti võetud ja kuidagimoodi neljakäpukil üles tagasi ka saadud aga selle liulaskmise käigus lõhkus k6ps oma SI-pulga randmepaela. Selle peale väänasid korraldajad tunnise ajatrahvi otsa. Uskusid küll, et tegemist oli õnnestuse ja mitte tahtliku reeglite rikkumisega, kuid reegel on reegel. Soovitasid järgmine kord käituda nii, nagu esimese otsa tiimid pidavat käituma -- SI-pael tugevalt ümber randme ja isegi teipi igaks juhuks peale, eriti külmemates oludes.

Teine vürtsikam koht oli Särgjärve suunduva jõe ületus ühel umbes 20 cm-se diameetriga raudtorul kaksiratsi istudes, suusad seljas, ja käte abil end vaikselt mööda seda toru edasi ukerdades (ja lootes-palvetades, et mõni suusk alla jõkke ei kuku ja et ise ka alla ei kuku). Too jõgi oli üsna kiire vooluga ja seetõttu jäävaba. Liiklus mööda toda toru oli ka üsna tihe - meil tuli vastassuunas saabuv tiim enne ära oodata kui saime ise liikuma hakata. Mingid sisemised rinnalihased, mis tegid tolle toru peal ukerdamisel tööd, olid ka ainsad, mis k6psul järgmisel hommikul pisut kangevõitu olid. Reet aga ei riskinud mööda toru ronimisega vaid läks üle pisut eemal mööda langenud puid, kasutades suusakeppe tugedena. Pääses kuivalt temagi.

Lisaülesandeks oli sõit "tuubiga" ehk sellise täispuhutud suure auto sisekummi taolise esemega mäest alla, teatevõistluse vormis. See tehtud, suusatati veel mõningaste jõuvarude arvelt ühte lähemasse punkti ja peale seda, juba hämaruse saabudes finishisse, ilusasti kontrollaja sees. Siin on näha, kuidas k6ps jt. finisheerivad :

Ilus üritus oli. Tunne oli hea ja tiimi koostöövaim oli tugev. Pulsiinfot ei saanud, kuna k6psu pulsivöö vajus miskipärast külmaga alla (k6ps leidis selle pärast kodus riideid vahetades kusagil altpoolt naba) ja rajal ei hakanud seda üles tagasi sikutama, selleks oleks pidanud kõik need kihid riideid maha koorima. Tulemuseks saime kirja 29 punkti 44-st ja üldarvestuses 140. koht 166-st lõpetanud tiimist, aga nagu öeldud, tulemust tegema ei mindud.

Üht asja pani k6ps tollel üritusel veel tähele: nimelt erakordselt palju oli ainult naistest koosnevaid tiime. Kui aasta-paar tagasi oli eesti seiklusspordis veel olukord säärane, et kui kellelgi õnnestus naiste tiim kokku panna ja vähemalt mingi jupp rajast läbida, siis oli poodiumikoht peaaegu kindel. Seekord aga oli rajal mõõtu võtmas tervelt 21 naistetiimi, esimene neist tulemustes aukartustärataval 16. kohal!

Tänavusest Winter XDreamist on veel kirjutanud Jan, Kaja Pino, kindlasti paljud teisedki.

Kadripäev oli k6psu juures pime ja lumine

2008-12-08T23:44:00.000-08:00

Kadrisante seekord k6psul külas ei käinud. Küll aga viskas taevataat vastu kadripäeva järsku väga korraliku talve maha koos autoriteetse saju ja lumetormiga. Elektrile, kes muidu k6psu ja Triinu majas enam-vähem permanentselt resideerub, ei olnud miskipärast taevataadi taoline käitumine üldse mitte meeltmööda ja ta tõmbas lihtsalt uttu. Kohe kolmeks päevaks. Ei tea kas võttis väikese puhkuse järsku suure pauguga alanud Eestimaa karmist talvest ja läks kuhugi soojemasse kohta, või solvus tõsiselt.

Aga igatahes oli maja pime. Algul oli terve asula pime ja kaugelt läheneva auto tuled olid ikka kaua aega enne näha kui auto majast möödus. Mõne tunni pärast aga saabus tänavavalgustus tagasi ning ka teisel pool tänavat olevates majades olid tuled sees. K6psu kvartalis valitses aga ikka pimedus. Tänapäeva majadel on aga see häda, et koos valgusega kaob ka soojus, vesi jm. ning hakkab muidki huvitavaid asju juhtuma. K6psul on majas selline küttesüsteem, et ahju kütab puitgraanul- e. pellet-põleti, mida juhib automaatika. Kui elektrit pole, siis see automaatika muidugi ei juhi mitte kui midagi. Sedasamat ahju saab küll ka tavaliste küttepuudega kütta kui graanulipõleti eest ära võtta ja tavaline ahjuuks ette panna, aga pumbad ikka ei tööta, mis soojaksköetud vee maja radiaatoreisse ja põrandaisse viivad. Peaks sinna varuvariandiga mõnest vanast jalgrattast sellise ajami arendama, millega saab ise vett mööda maja ringi vändata :)

Veeprobleem lahenes õnneks sellega, et naabrimees lubas seda võtta oma kaevust. Tal on seal selline sajanditevanune kaev, millest on veel tänapäevalgi võimalik vett võtta selliselt, et lased aga ämbri keti otsas kaevu sisse, tõmbad välja ja tassid tuppa. K6ps tassis siis mõned ämbritäied. Aga vett soojendada ei olnud ikka mitte millegagi. Oleks võinud ju võtta gaasiga matkapliidi, mis k6psul olemas oli aegadest, kui ta veel tõsine maktamees oli. Aga gaas oli otsas. Ja k6ps ei raatsinud kolm päeva järjest gaasi osta (kuigi see eriti midagi ei maksa), sest parandamatu optimistina uskus ta kogu aeg, et kohe-kohe tuleb elekter tagasi. Eks sellega ole nii -- ostad gaasi, siis ei lähe kunagi vaja. Ei osta gaasi -- läheb kohe vaja. Hakkad aeda kastma -- hakkab vihma sadama. Lükkad aia kastmise edasi -- ei hakka vihma sadama. Aga aia kastmine teadlikult selleks, et hakkaks vihma sadama, ei pidavat ka töötama :)

Ega siis midagi -- k6ps pani veeämbrid käest, tegi kaminasse tule ja Triinu asus pärast korralike süte tekkimist seal süte peal ahjupotiga sooja putru tegema. Järgmisel päeval aga küpsetati seal fooliumis kartulaid. Küll tänas k6ps õnne, mis oli talle maja sisustuse planeerimisel nii palju mõistust andnud, et mitte mingit südamikuga kaminat sisse ehitada vaid ikka korralik Tulikivi Soome laavakivist kaminahi. Küll hinnakirjas peaaegu kõige odavama (ja selle ka soodushinnaga, kusjuures see osutus siiski kõige kallimaks sisustuselemendiks k6psu ja Triinu uues majas) aga ikkagi päris kivist päris ahju, ilusa klaasuksega. Selle mõõduka kütmisega sai majas enam-vähem normaalset sooja hoida kui põhiküttesüsteem juba mitu päeva ei töötanud. Kaminatule valgel on ka hubane ja mõnus istuda kui väljas on pime ja möllab raju. Hubast valgust andsid nendel õhtutel lisaks ka küünlad, mida Triinu mitmesse kohta asetas.

Pikapeale aga kiskus asi tüütuks, eriti Triinul, kes kahe väikese ja pisut tõbise lapsega terved päevad kodus pidi olema (k6ps ise käis vahetevahel tööl ka ja seal ei olnud elekter kuhugi kadunud). Asjale lisas vürtsi veel see, et viimasel päeval tuli paaril-kolmel korral elekter mõneks minutiks tagasi, mida oli piisavalt selleks, et k6psu maja valvesüsteemi akut nii palju laadida, et see suutis järjekordselt häire anda. Ei olnud aga piisavalt palju peaaegu mitte millekski kasulikuks.

Eesti Energia maksis k6psule selle eest ka mõnedsajad kroonid kahjutasu, ilma erilise küsimiseta. Klienditenindajal, sõbralikul onu Uunol, ei jäänud muud üle kui asjad rahulikult ära seletada. Küllap ta oli juba päris kõvasti inimeste käest sõimata ka saanud. Selles mõttes respekt talle ja kogu Eesti Energiale, kes seda kõike taluma pidid. Eriti aga respekt nendele töömeestele, kes tõenäoliselt keset pimedat, tuult ja tormi kusagil alajaamades ja liinidel külmast kangete sõrmedega meeleheitlikult kogu seda lahendust taas tööle saada püüdsid.

Aerobike.ee temposõidusarja kokkuvõte 2008

2008-09-12T03:17:00.000-07:00

Üleeile sai sellele sarjale Hageris punkt pandud. K6ps tegi seal suurepärase sõidu. Ta saavutas esimest korda keskmise kiiruse üle 35 km/h ja koha lõpuprotokollis viimasest veerandist ettepoole :)

Selle etapi näol oli (lisaks ka näiteks Kohila valla meistrivõistlustele) tegemist Black Pole spordiklubi meistrivõistlustega eraldistardis. Too päev lõppes kohale tulnud Black Pole rahvale selletõttu ka k6psu juures IBMi poolt välja pandud auhindade üleandmisega ning saunas käiguga. Sellest üritusest aga lähemalt Black Pole blogis.

Järegnevas tabelis on ära toodud kõik k6psu esinemised Aerobike.ee eraldistardi karikasarja etappidel:

Kuup.	Rada	Dist.	Aeg	Kaotus võitjale	Pulss (keskm./ maks.)	Keskm. kiirus	Koht/ võistle- jaid (üld)	Koht/ võistle- jaid (vanuse- klassis)	Märkus
11.06	Hageri- Kernu mnt.	18 km.	31:20,48	9:36,58	181/189	33,31 km/h	58/70	14/16	Elu esimene eraldi- start
09.07	Söe- terminali tee	9 km.	15:17,14	3:46,67	184/192	34,34 km/h	62/84	23/27	Lühem ja intensiivsem etapp
23.07	Pärnu mnt- Harutee	18 km.	28:39,45	7:14,95	182/189	37,26 km/h	63/79	29/32	Paarissõit
06.08	Paldiski- poolsaare tipp	15 km.	25:59,22	6:43,16	178/185	34,63 km/h	69/80	21/22	Ilma korraliku eel- soojendustea
13.08	Vana- Pärnu mnt.	20 km.	34:51,59	9:38,07	173/182	33,56 km/h	47/56	11/13	Hea eel- soojendus, huvitav looklev rada
03.09	Keila- Vasalemma	18 km.	32:27,61	9:23,47	178/187	34,19 km/h	63/72	17/19	Ilma korraliku eel- soojenduseta
10.09	Hageri- Kernu mnt.	18 km.	29:48,18	7:52,30	180/189	35,03 km/h	45/65	12/17	Erakordselt hea minek

Nüüd siis vastu talve väike puhkeperiood ning peale seda hakkab k6ps vaikselt valmistuma uueks hooajaks. Tahaks 2009 hooajal kogu Aerobike sarja läbi teha ning saavutada vähemalt ühel etapil keskmine kiirus üle 36 km/h.

Pia on juba neljakuune

2008-09-01T04:12:00.000-07:00

Täna, 1. septembril A.D. 2008 sai Pia neljakuuseks. Ta on tänaseks omandanud juba järgmised oskused:

Kõhult selili ja vastupdi keeramine, mõlemale poole. Seda ta oskas vist juba kuu aega tagasi.

"Nganassaani keeles rääkimine", st. koogamine st. vaiksel häälel kõnelemine kasutades väljendeid nagu näiteks "nguu", "ngõngg", "ngähh", "nguku" jms. Seda ta oskas ka juba mitu kuud tagasi. Kui tal jutustamise ajal millegi suhtes rahulolematus kasvab, siis hakkab jutu sisse aina rohkem tulema "ä"-häälikuid.

"Kruttimine", st. ühe koha peal põrandal kõhuli olles oma orientatsiooni muutmine 360 kraadi ulatuses.

"Kiremine" ja "kraaksumine", st. teravate heledate häälitsuste tegemine, mis sisaldad perioodiliselt "r"-häälikut. See oskus tekkis mõnevõrra hiljem kui "nganassaani keeles rääkimine".

Naeratamine, kui teda kõnetada. Seda oskas Pia ka juba paar kuud tagasi.

Laginal naermine mingisuguste tegevuste peale. Näiteks kui talle üks teatud pehme jõehobu aeglaselt näo lähedale tuua ja siis kiiresti minema viia.

Esemete haaramine kahe käe vahele ning nende suhu suunamine "lätsutamise" e. suuga nende omaduste kindlaks tegemise eesmärgil. Just huvitaval kombel kahe käe vahel haaramine. Ühe käega mingit käeulatuses olevat eset haarata tal veel päris hästi ei õnnestu. Aga selle triki peaks ta ka lähiajal selgeks saama.

Ja veel palju muud.

XDreami mudane ja vesine sprint Paides

2008-08-25T23:55:00.000-07:00

Seekordne XDreami etapp oli üsna eriline. Nimelt oli mitu päeva järjest kallanud vihma ja korraldajate hoiatus, et veetase on kohati kaelani, ei olnud üldse liialdus. Tavapärane XDreami etapp piirdub keskeltläbi paaril korral mudas käimisega. Rinnuni vees tuleb käia umbes igal kolmandal etapil. Seekord tuli aga suurem osa jalgsietapist läbida kohati põlvini ulatuvas mudas, paaril-kolmel korral tuli käia kaelani laukas, lugematuid kordi tuli käia põlvini kuni kõhuni jões ning takkatipuks tuli ujudes ületada Paide tehisjärv. Uuenduslik oli liikumine soos ning punktide otsimine laugaste ja älvete vahel. Järgnev väike väljavõte kaardist peaks ise enda eest rääkima:

Seal sai ühe punkti juurest teise juurde liikumisel harrastatud ka soo-kaugushüpet. See ala sarnaneb üldjoontes tavalisele kaugushüppele, kui on siiski mõningaid erinevusi:

esiteks, hoovõturada on liiga lühike ja pehme

teiseks, äratõukepakk on oletuslik ja võib ka üldse olematu olla. Kui liiga vara tõukad, siis ei hüppa vastaskaldale välja ning oled kaelani soos. Kui liiga hilja tõukad, oled tõukehetkel juba kaelani soos. Hüpe soost välja reeglina ebaõnnestub.

kolmadnaks, maandumiskoha sügavus pole ette teada. Heal juhul üle põlve sisse ei vaju. Kehvemal juhul oled ikka kaelani sees.

Jan on oma blogis kirjutanud sellest ettevõtmisest korraliku kokkuvõtte, kuhu k6psul pole enam midagi targemat lisada --> http://jan007.blogspot.com/2008/08/2408-xdream-paides.html

2. Tartu Rulluisumaraton

2008-08-11T02:08:00.000-07:00

Läinud pühapäeval peeti teist korda Eesti suurimat rulluisumaratoni -- Tartu Rulluisumaratoni -- ja teist korda oli k6ps ka stardis. Uisutreeningut oli k6psul usina rattatreeningu kõrvalt küll vähevõitu all, vist ainult 4-5 pikemat otsa. See-eest oli viimastel treeningutel selline tunne, et tehnika ja minek on ikkagi paremad kui eelmisel aastal parimatel sõitudel. Seetõttu olid ootused küllaltki kõrged.

Rajale läks k6ps viimasest stardigrupist. Esimese ringi esimesel poolel aga suutis ta kaasvõistlejatest ettevaatlikult möödudes ning tõusudel rohkem pingutades sõita ennast umbes sinnakanti, kus ta eelmise aasta tulemuse järgi oleks pidanud startima, kui oleks õigel ajal registreerunud. Seejärel leidis k6ps piisava kiirusega grupi, kellega mõnda aega koos rahulikult veereda. Tuul tundus olevat samast kandist kust eelmisel aastal. Esimese ringi kahe TP vahelisel lõigul ja finishilõigul rohkem vastu, vastupidistes suundades lõikudel rohkem tagant.

Esimese ringi lõpupoole (tegelikult juba kahe TP vahelisel vastutuulelõigul) tundis k6ps endas jõu ülejääki ning paugutas grupil eest ära, püüdes kinni mitmeid eespool liikuvaid gruppe ning ka üksikuid sõitjaid. Teise ringi algusepoole kartis k6ps seetõttu, et kulutas sellele paugutamisele peaaegu kogu jõu ära. Siiski tundus olevat jõudu veel ning k6ps sõitis ka teise ringi üsna tublisti, seljatades tõusudel mitmeid võistlejaid ning vedades gruppe. Huvitaval kombel tundub uisutamisel grupi vedamine palju kergem kui maanteerattaga. Siin ka üks ülesvõte grupisõidust. K6ps on siin mustas ülikonnas meesterahva taga varjus, Jan paremal sinises (autor: Klubi Tartu Maraton):

Teise ringi teisel poolel, enne viimast TP-d, kui k6ps oli just hea sõidurütmi kätte saanud ning endiselt veeres väikestest gruppidest ja üksikutest sõitjatest mööda, tuli tagantpoolt järsku üks suurem grupp peale. Seal sõideti ilusasti üksteise tuules, vajaduse korral eessõitjat käega toetades tempo ühtlustamise eesmärgil. K6ps avastas ennast järsku selle suure grupi seest ja õnneks suutis tempot hoida. Esimesed väsimuse märgid ja kerge haamrihoiatus hakkasid aga siiski ennast ilmutama. Joogipunktis suurem grupp lagunes ning k6ps pääses edasi koos viie-kuue kiireima sõitjaga sellest grupist. Finishini oli jäänud veel ainult mõni kilomeeter. Nüüd pani k6ps välja kogu oma jõu ning vedas selle väiksema grupi ilusasti finishisirgele. Seal sai möödutud veel mitmest väsinud sõitjast. Kui finishini oli jäänud alla kilomeetri, siis väike grupp lagunes ja igaüks paugutas omaette nii kuis jaksas. Üle finishijoone veeres k6ps ajaga 1:33:52.5 ja pulsiga kusagil 190-kandis. Andis kiibi ära, võttis medali ja joogipudeli, sõitis finishikoridorist välja ning istus tee äärde maha, sinna kus vabariigi president ning veel uisuriietes presidendi proua ning peaminister omavahel juttu puhusid.

Siinkohal võiks teha jälle väikse kokkuvõtliku tabeli k6psu esinemistest Tartu Rulluisumaratonil läbi aegade:

Aasta	Distants	Aeg	Kaotus võitjale	Pulss (keskm./ maks.)	Koht/ võistlejaid (üld)	Koht/ võistjelaid (vanuse- klassis)	Märkus
2008	36 km	1:33:52	0:31:25	168/190	331/548	125/180
2007	38 km	1:47:11	0:43:51	165/189	310/448	109/145

Lisaks ka andmed Suunto-st (klõpsa pildile, et lähemalt vaadata):

Elu esimesed eraldistardid Aerobike.ee sarjas

2008-06-13T00:15:00.001-07:00

Kui k6ps läinud "talvel" maanteeratta ostis, siis mõtles ta, et kerib sellega ainult talvel rulle ja kevadel pisut mahtu, siis nühib Tartu Rattaralli kuidagimoodi läbi et nelikürituse tulemus kirja saada ning peale seda paneb maanteeratta seisma ja tegeleb jooksu, rulluisutamise ja maastikurattasõiduga edasi. Aga tutkit -- kui uus ratas käes, lumi sulanud, päike paistis ja teeääred olid enam-vähem puhtad, siis hakkasid maanteekilomeetrid muudkui kogunema. Lisaks avastas k6ps velo.clubbers.ee foorumit lehitsedes sellise ala nagu eraldistart. Järgnesid mitmed kõhklused ja kahtlused, aga sport siiski võitis ja k6ps on seni osalenud sarja VI - VIII etappidel, k.a. paarissõidul. Sellest on k6ps kirjutanud Black Pole ajaveebis:

VIII etapp - Pärnu mnt paarissõit

VII etapp - Söeterminali tee eraldistart

VI etapp - Hageri-Kernu tee eraldistart

Eraldistart on k6psule meeldima hakanud. Nüüd mõtleb k6ps juba kiiruse- ja jõulõikude lisamisele treeninguprogrammi ning spets jooksude ja kiivri soetamisele. Aga eks näis kuidas järgmisel hooajal on.

Tartu Rattaralli 2008

2008-05-30T04:42:00.000-07:00

Käesoleva hooaja otsustas k6ps pühendada peamiselt rattasõidule kui enda jaoks nelikürituses kõige nõrgemale alale. Talvel, kui oli näha, et lund ei ole eriti kusagilt tulemas ja Tartu Maratoni seekord jälle ei toimu, otsustas k6ps suusahooaja sootuks vahele jätta (esimest korda üle 15 aasta). Selle asemel ladus k6ps regulaarselt rattaga mudases ja pimedas Harku metsas põhja.

Lisaks oli k6ps teinud olulise täienduse oma spordivarustuse laekasse: ostis peale jõule (suure jõulujärgse allahindlusega eelmise aasta mudelitele) omale esimese päris maanteeratta. Kevadel, kui asfalt kuivama hakkas, võis k6psu sellega aeg-ajalt näha maanteel, peamiselt Pärnu mnt -> Laagri -> Saku -> Kasemetsa -> Kiisa -> Aespa -> Hageri -> Kernu -> Vana-Pärnu mnt. -> Laagri ringil. Kogunenud kilomeetrid jäid küll teistele klubikaaslastele alla (rääkimata velo.clubbers.ee foorumi aktiivsemast liikmeskonnast), kuna samal ajal tuli toime tulla ka märkimisväärselt suurenenud pere ja majapidamisega, aga neid sai siiski oma tuhatkond.

Selliselt asus siis k6ps tänavuse 27. Tartu Rattaralli stardijoonele, esimest korda uue maanteerattaga, need tuhatkond kilomeetrit selja taga ning kindla kavatsusega isiklik rekord lüüa ja vähemalt poole tunniga. Samas kummitas aga hirm sattuda sellistesse gruppidesse, kes on juba natuke kiiremad kui päris tagumise otsa matkaseltskond, kuid kus grupisõiduoskused on veel nõrgad või peaaegu olematud, ning seega suur oht korralikult grupis kukkuda. Kui ikka 40 km/h kiirusel lõuaga asfalti künda samal ajal kui veel kümme meest sul seljas maanduvad, siis vist enam maanteeratta selga istuda ei julge. Seega alustas k6ps rahulikult ning sõitis stardijärgses massis pidurihoovad pihus ja hoidis päris äärde.

Ringteedest läbi, raudteesillast üle ja viimane suurem ristmik selja taha ning ees ootas Tatra org. Tuul oli tagant ning nüüd söandas k6ps hakata omale sobiva tempoga gruppi otsima. Ta pani kiirema käigu ning hakkas üksinda kaugelt tee keskelt mööduma suurematest ja väiksematest gruppidest. Kiirus oli üle 40 km/h ja taganttuulega tundus olevat seda lihtne hoida. Peagi liitus k6psu tempoga üks läikivpunase raamiga rattal soomlane. Selliselt siis kihutasid k6ps ja soomlane, kord üks ees, kord teine, gruppidest kahekesi mööda. Pangodi-kandis tundus, et ei pole mõtet enam selliselt paugutada ning peale traditsioonilist rabarberihaaramist lõõtsapillidega tädide käest veeres k6ps koos suurema grupiga kuni Otepääni. K6psul tekkis tunne, et kui jõuaks sama tempoga lõpuni vedada, siis tuleks aeg juba üsna ulmeline - kuhugi 4:00 kanti. Nii muidugi ei läinud.

Peale Otepää TP-d lagunes grupp väiksemaks. K6ps loksus väiksema kolme-nelja-viieliikmelise grupida vaikselt edasi. Korralik kihutamine enne Otepääd hakkas jalgades vaikselt tunda andma ning k6ps otsustas natuke vaiksemalt sõita. Enne teistkordset Otepääle lähenemist lasi k6ps juba jala sirgeks ning jäi grupist maha. Aedlinna-kandis läks minek juba raskeks. Surnud punkt või haamer tuli aga aedlinna ja kesklinna vahelisel tõusul. Siis tundis k6ps, et enam üldse ei jõua. Lisaks hakkas sadul väga ebamugav tunduma (k6ps ei olnud selle rattaga varem nii pikka otsa sõitnud).

Enne Elvat tuli k6psul eluvaim uuesti sisse, aga sadul oli ikka väga ebamugav. Elva TPs tegi k6ps peatuse, sõi ja jõi ning sirutas ja venitas lihaseid. Edasine oli lõpuni kannatamine. Viimased 10 km. oli jälle raske, aga k6ps surus hambad ristis lühikese maa sõitjatest mööda ja peaaegu lõpuni koos ühe teise väsinud pika maa sõitjaga. Isegi vedas teist tuules vahetevahel. Lõunakeskuse TP kandis aga kiskus teine sõitja eest ära ja k6ps lõpetas üksi omas tempos:

Siin ka andmed ja graafikud Suunto järgi (klõpsa pildile, et lähemalt näha):

Lõpetuseks ka väike ülevaade k6psu esinemisest Tartu Rattarallil viimase kümne aasta jooksul:

Aasta	Distants	Aeg	Kaotus võitjale	Pulss (keskm./ maks.)	Koht/ võistlejaid (üld)	Koht/ võistjelaid (vanuse- klassis)	Märkus
2008	133 km	4:48:29	1:41:17	159/189	1140/1494	417/523	maantee- rattaga, isiklik rekord
2007	126 km	5:49:11	2:59:50	157/184	1419/1445	510/517	rada tavalisest oluliselt erinev
2006	133 km	5:20:32	2:19:54	-/-	1188/1292	471/508
2005	133 km	5:31:47	2:21:36	-/-	903/961	350/376
2004	Ei startinud perekondlikel põhjustel
2003	133 km	5:59:45	2:53:23	-/-	863/913	386/402
2002	Ei startinud haiguse tõttu
2001	136 km	6:27:14	3:06:15	-/-	754/779	357/366
2000	136 km	6:32:56	3:19:58	-/-	624/644	298/307
1999	136 km	6:24:54	3:05:20	-/-	597/642	303/321

Tartu Jooksumaraton 2008

2008-05-30T04:41:00.000-07:00

Tartu Neliküritus (sel aastal paraku jälle tegelikult kolmik) sai avatud paar nädalat tagasi Tartu Jooksumaratoniga. K6ps oli selle ürituse stardis juba kümnendat korda järjest, meenutades vanu aegu, kui k6ps veel poissmees oli ja selle ürituse nimi oli Tartu Sügisjooks ja toimus sügisel (mis võimaldas ka iga-aastase roheliste rattaretke tervenisti läbi teha -- hiljem on k6ps paaril aastal üritanud samal nädalavahetusel mõlemad üritused läbi teha aga sellest pole head nahka tulnud ning k6ps on rattaretkest loobunud).

Ilm oli seekord jällegi üsna palav nagu ta oleks justkui enamasti Jooksumaratoni päeval olnud. Vedelikku kulus seega palju. Kuna k6psul ei olnud sel aastal jooksuettevalmistus eriti tugev (selle vähese aja, mis k6psul on õnnestunud trennile panustada, on k6ps kulutanud peamiselt rattasõidule, mis on k6psul seni nõrgim ala olnud), siis ei olnud erilist tulemust oodata. Enesetunne oli aga siiski suhteliselt hea.

Üsna jooksu algusest kuni lõpuni hakkasid k6psu vaevama kaks probleemi, millega tuli pidevalt tegeleda. Esiteks, pikkadest maanteerattasõitudest oli k6psul kujunenud välja harjumus pead kuklas hoida. Jooksmisel polnud sellest aga vähimatki kasu. Otse vastupidi: kael kippus kangeks jääma. Seega tuli pead teadlikult "normaalasendis" hoida, muidu kiskus vaikselt jälle kuklasse. Teiseks, tulenevalt pisikesest defektist alaseljas kippus raskus pidevalt liiga palju vasakule jalale kanduma. Vasak jalg väsis seega kiiremini ära. Selle vältimiseks tuleb k6psul jooksmisel vastukaaluks hoida ülakeha pisut paremale, et jalad võrdselt koormust saaksid. Seda tuli ka teadlikult hoida, muidu kiskus iseenesest valesti.

Aga jooks sai joostud püsivalt üsnagi hea tundega. Rada oli seekord pisut pikem kui varem ja finishipaik oli traditsioonilisest finishipaigast kaugemale tõstetud. Seda teadis k6ps küll algusest peale, aga ikkagi oli väga harjumatu mitte alustada lõpuspurti seal, kus seda alati on tehtud. Traditsioonilisest finishipaigast tuli edasi joosta veel kilomeetri jagu kuiva pehmet sirget lagipähe paistva päikese käes. Edasi paar käänu puude vahel ja finishikaar ning pealtvaatajate hordid juba paistsid. Nüüd tegi k6ps veel väärika lõpuspurdi. Nimelt avastas ta, et tagant tulev kaasvõistleja kiirendab ja j6uab k6psust ette. Seepeale kiirendas k6ps omakorda, et temast ette jõuda. Siis kiirendas jälle kaasvõistleja ja möödus k6psust. Nüüd oli selge: tuli seierid põhja vajutada ja endast kõik välja panna. Finishijoonest tormaski k6ps üle tollest kaasvõistlejast eespool ning kommentaator juhtis sellele finishiduellile valjuhääldi kaudu tähelepanu. Pärast seda finishit lamas k6ps tükk aega lõõtsutades männipuude all ja mõtles elu üle järele :) Pulsomeeter näitas selliseid numbreid mida juba õige mitu aega polnud nähtud.

Finishipaigas ootasid ees veel mõned pisut ebameeldivad üllatused. Esiteks: sel ajal kui k6ps jooksu lõpetas, oli finishis jagatav jook lõppenud. Teiseks, toitlustamisalas ei pakutud supi kõrvale traditsioonilist morssi ega kohukest :) Ja kolmandaks, diplomi saamiseks tuli trepist üles minna (juhime tähelepanu asjaolule, et enamikule inimestele tundub trepist käimine peale 23 km. jooksmist vähemalt pisut ebamugavana). Seda kompenseeris mõnevõrra Tartu Jooksumaratoni kuldmärk kümmnenda osavõtukorra eest, mis k6psu seal sekretariaadis koos diplomiga ootas. Need olid küll pisiasjad, mis tegelikult k6psu palju ei häirinud, aga mõningat nurinat oli kuulda ka teistelt võistlejatelt ning see asi lõppes sellega, et korraldajail tuli viisakalt vabandada taoliste apsakate pärast.

Ajaks sai k6ps kirja 2:09:39,0, mis jäi tublisti alla isiklikule rekordile, kuid nagu öeldud, oli ka rada tavalisest pikem, tingimused tavalisest raskemad ja treenitus tavalisest väiksem. Väike ajalooline ülevaade k6psu osalemistest Tartu Jooksumaratonidel (pulsiinfo on olemas ainult kahe viimase aasta kohta, 1999-nda aasta Tartu Sügisjooksu andmeid ei õnnestunud leida):

Aasta	Aeg	Kaotus võitjale	Pulss (keskm./ maks.)	Koht/ võistlejaid (üld)	Koht/ võistjelaid (vanuse- klassis)	Märkus
2008	2:09:39	0:51:49	169/196	743/1222	276/425	pisut pikem rada
2007	2:01:22	0:51:42	174/185	760/1150	296/417	hea treenitus, aga kerge haigus
2006	1:52:57	0:41:30	-/-	538/994	224/405	isiklik rekord
2005	1:59:49	0:48:36	-/-	558/823	236/341
2004	2:01:02	0:50:31	-/-	480/720	204/288
2003	1:56:15	0:43:53	-/-	382/642	174/281
2002	2:04:09	0:52:01	-/-	367/506	167/213
2001	2:08:25	0:56:23	-/-	349/408	163/181
2000	2:13:40	1:01:01	-/-	304/330	152/159
1999	Ei ole veel õnnestunud andmeid leida

Pia sündis volbriööl

2008-05-24T09:21:00.000-07:00

Oli volbriõhtu. K6ps koos Triinu ja Miaga polnud õieti jõudnud veel uude koju korralikult sisse kolidagi kui sellele teisel lapsel Triinu kõhus kitsaks läks ja ta otsustas sealt välja tulla. Pealegi olid Triinu ja k6ps just saanud uue pereliikme vastuvõtmiseks enam-vähem kõik valmis: uus maja pisut sisse elatud, tuba soe, söögitegemise võimalused ja minimaalne mööbel olemas, vann töökorras. Kandelina ja ripphäll kah soetatud ning Mia aegadest ära pakitud vastsündinute riided välja otsitud. lisaks tekkis k6psul töö-asjades õige väike hingetõmbehetk. Just sellel õhtul voodis lesides rääkis Triinu lapsele, et kui ta väga tahab, siis nüüd võiks juba sündida. Seda ei tulnud mitu korda öelda.

Kell 23:00 sai k6psu ja Triinu uus madrats sisse õnnistatud sellega, et sinna tulid looteveed -- puhtad ja selged. Triinu tundis ennast suurepäraselt ja viskas veel naljagi. K6ps oli lõpetanud just Miale unejutu lugemise ja mõtles magama minna, aga nüüd tuli panna uuesti riidesse ja hakata ettevalmistusi tegema. Kõigepealt tuli helistada tuttavale ämmaemandale, kes on kodusünnituse temaatikaga kursis. Vannitoa aknale tuli papitükk ette panna (sest tellitud kardinalahendus polnud veel kohale jõudnud), vann tuli sobiva temperatuuriga vett täis lasta ja sinna pisut meresoola baasil tehtud vannisoola puistada, kolimiskastidest tuli üles otsida CD-mängija, kõlarid, kõik vajalikud juhtmed ja Bachatamania plaat (tantsimine pidi valusid leevendama ning sünnitegevusele kaasa aitama ja k6ps arvas, et bachatat võiks saada selliselt vannis tantsida), tuli süüdata mõned küünlad, tuli teha nõmmliiva- ja raudrohuteed ning lõpuks tuli tuua teravad käärid nabanööri lõikamiseks ja pisut viina nende desinfitseerimiseks.

Aga jõudis k6ps ainult kõlariteni. Siis hakkas Triinu juba häält tegema ning ta tuli vanni aidata. Tee ning kääridega tegeles Triinu ema Mirjam, kes oli igaks juhuks mõneks ajaks k6psu juurde elama kolinud. Juhtmed, plaat ja küünlad aga jäidki valmis panemata ja nagu hiljem selgus, polnud ka väga vaja. Mia, kes oli juba oma voodis vaikseks jäänud, sööstis nagu nool säravail silmil vannituppa otse sündmuste keskele, niipea kui sai teada et nüüd hakkab midagi huvitavat toimuma. Ta oli ka igal pool esimene ja seletas pikalt ja laialt mis nüüd tuleb ja mida teha (ta oli enne näinud filme sünnnitustest ning ka k6psu ja Triinuga paaril korral perekooli loengul kaasas käinud).

Vannis sai k6ps Triinut masseerida umbes kolmel-neljal korral. Võbolla isegi viiel. Siis aga hakkas üks pisike peanupp järsku paistma -- see oli sündmus, mida k6ps arvas toimuvat alles paari-kolme-nelja tunni pärast. k6ps helistas nüüd uuesti ämmaemandale, kes oli alles poolel teel. Aga ega see peanupp ei oodanud, juba liikus edasi ja juba libises tervenisti välja ilus terve tütarlaps, kergelt nagu kala läbi vee, otse k6psu käte vahele samal ajal kui k6ps telefoni õlaga vastu kõrva surus ning ämmaemandaga rääkida püüdis. Mia ja Mirjam vaatasid sealsamas vanni ääres kõike pealt. Triinu nägu läks hetkega selgeks. Ta võttis lapse oma käte vahele, tõstis ta õrnalt veest välja, võttis oma rinnale ning hakkas talle tervituseks rääkima pikka juttu kudrutaval toonil. k6ps tundis ka sel hetkel, et vist on kõik enam-vähem hästi. Laps tegi vaikselt silmad lahti, aga häält ei hakanud tegema, ainult nohises tasa Triinule vastu. Selleks ajaks oli juba maikuu esimene päev ette tiksunud. Sünniajaks loeti 1. mai 2008 kell 0:03.

Poole tunni pärast saabus ämmaemand ja umbes samal ajal sündis ka platsenta. Nüüd polnud enam põhjust vanni jääda. k6ps aitas Triinu koos uue lapsega voodisse ning Mia, kes tundis ennast jälle väsinuna, ka oma voodisse. Laps osutus küllaltki rahulikuks. Ta magas tol ööl vaikselt Triinu kaisus ja limpsis aeg-ajalt mõnuga rinnast magusat ternespiima. See kiir-vettesünnitus oli nii sujuv, et ta justkui poleks aru saanudki, et on sündinud. Selline nägi siis laps välja oma sündimise päeval peale riidesse panemist:

Neli päeva hiljem tuli minna paariks tunniks Keskhaiglasse sisse, kus arstid ema ja lapse üle vaatasid ning sünnitõendi andsid. Alles seal tegi laps esimest korda kõva kisa, kui talle vaktsiini tehti.

Aga nimeks sai lapsuke lõpuks Pia Pauliina Tänavsuu. K6psule hakkas tunduma, et see vettesünnitus on tõesti nii lihtne ja sujuv nagu räägitakse. Ime et keegi on üldse nõus kuival maal sünnitama :) Aga et mis me platsentaga tegime -- lootekesta tõmbasime sünnieelsel õhtul külaliste poolt tühjaks söödud salatikarbi ümber ja panime kamina peale kuivama. Sellest saab lapsele trumm. Nabanööri lõikasime kaheks, tõmbasime jupid sirgeks ja panime samuti kuivama. Neist saavad trummipulgad. Platsenta enda aga kolmeks päevaks ahju kuivama. Selle pidi saama siis peeneks jahvatada ning sellest homoöpaatilist ravimit teha.

Aga sellel pildil on Pia juba paarinädalane:

XDream-i avaetapp Kloogal

2008-04-28T09:07:00.000-07:00

Hoolimata sellest, et k6psul on viimasel ajal palju tegemist seoses uue kodu soetamisega ja pere suurenemisega, õnnestus siiski varastada terve pühapäev ja käia sellisel toredal üritusel nagu XDream-i avaetapp Kloogal. Võistkonnaks oli tradistiooniline JIT-Team segavõistkonnana. Segajaks oli seekord varem tundmatu Kersti, kes osutus üsna kangeks naisterahvaks -- hoidis pidevalt parajalt korralikku tempot üleval ning ei lasknud hetkegi hinge tõmmata, rääkimata puhkamisest ja viilimisest :) Tänu sellele saavutas JIT-Team oma viimase viie aasta parima tulemuse.

Stardipauk anti Klooga asulas. Seepeale suundusid rahvamassid kohe järve äärde ja kanuudesse, mis on üsna ebatavaline algus. Kersti rabas kohe ühe paadi ära, lükkasime selle vette, võtsime mõlad kätte ja kukkusime koos teistega vehkima nii kuis jaksasime. Kersti ees, k6ps keskel ja Jan taga. Vesi läks paadisolijate pingutustest sogaseks, aga paatide edasiliikumise kiirus jäi tagasihoidlikuks. Üle 5 km/h ei saanud kuidagi kätte. Justkui mingi vee-elukas hoiaks paati kinni ja peaks peenikest naeru. Või oli asi selles, et mitusada paatides vehkijat kangutasid korraga põhjast nii palju muda lahti, et vesi läks tunduvalt paksemaks? ;-) Igatahes kalad ja muud järveelukad sellest kindlasti hästi ei arvanud.

Seekord valiti k6ps selleks, kes kanuuetapil punkte võtmas käima pidi. Esimene punkt asus stardipaigast kõige kaugemal. Selle lähedal randunud kargas k6ps paadist välja ja pani mööda pehmet metsaalust jooksu punkti oletatava asukoha poole. Hoolimata sellest, et k6psul polnud kordagi elus õnnestunud ühelgi seiklusspordiüritusel kuiva jalaga pääsega, oli k6ps ikkagi optimist ja püüdis joostes märgi kohti vältida. Punkti kätte saamisel aga vajus k6ps kõrkjate vahel kõhuni mudasesse vette. Käes! Tehtud! Järgnes jooks tagasi paati, aga mitte enam kõige kuivemat vaid kõige otsemat teed.

Selliselt võttis k6ps veel mitu punkti. Mõned kaldal, mõned keset järve roostikus, üks kaldal vana mõisahoone varemeis. Ja siis kanuu alguskohta tagasi, paat kaldale, päästevestid seljast ning peale põgusat kaardi uurimist metsa poole jooksu. Oli alanud jalgsietapp, millest suure osa moodustas ragistamine mööda kõrgepingeliini alust kohati vesist raiesmikku. K6ps leidis sealt ühed päikeseprillid, mille vastu hiljem kaotatud/leitud asjade rubriigis keegi huvi ei ilmutanud. Edasi veel mõned punktid vana sõjaväeosa varemeis ning lõpuks tagasi Kloogale, rataste vahetusalasse.

Selle aja peale oli JIT-Team-is välja kujunenud selgepiiriline rollide jaotus: Kersti tegi tempot, Jan orienteerus, k6psule jäid aga kõik ülejäänud rollid, millest olulisim oli möla genereerimine :-) Aga ka eelpoolmainitud kanuuetapil punktide võtmine polnud mitte vähem tähtis roll. Kuna Jan meil ainsana orienteerus (Kerstil polnud orienteerumises kogemusi ja k6psul töötab mõistus selleks liiga aeglaselt), siis avastas k6ps alles tüki aja pärast, et parasjagu on tegemist rattaralliga, kus tuli sõita vahemaade ja tingmärkide järgi, mitte lihtsalt orienteerumisega. Tõele au andes tuleb öelda, et Jan tegi oma tööd laitmatult -- JIT-Team pääses seekord (vist) ilma ühegi orienteerumisveata. Aga XDreami tavaetapist pikematel üritustel on juba tähtis, et vähemalt kaks tiimiliiget orienteeruvad, parandades üksteise vigu kui väsimus hakkab kallale kippuma.

Rattaralli sisaldas ka kaht lisaülesannet: objektide kauguse hindamine ning sõjaväe harjutusväljakul takistusriba läbimine. Kauguse hindamisel anti eksimisel trahviminuteid, mis tuli ära istuda enne, kui võis edasi liikuda. Siin pääses JIT-Team nulliga, nagu ka Vahuri Inglid, kes sellest teadmisest parajasti rõõmsalt kilkama hakkasid. Takistusriba asus Paldiski külje all ja seal tuli igasugustest kõrgustest üle ronida ja alt läbi pugeda, mis viis pulsi üsna kõrgele.

Ralli lõppes Paldiski linnas. Seal pandi alla uisud ning käidi ära poolsaare tipus. Paraku oli hommikuses asjade pakkimise tuhinas ununenud maha Jani uisud. Janil jäi seetõttu poolsaare tipu punkt võtmata ning ta läks jalgsi otse rulluisu lõpupunkti, mis asus poolel teel poolsaare tipust tagasi. Selle eest sai JIT-Team 15 minutit trahvi. Varustusega tegelemine on ikka oluline osa seiklusspordist. Kuna erinevaid liikumisviise on mitu ja vastavalt ka varustust, siis pole selles valdkonnas üldse raske vigu teha. K6ps ja Jan olid seni harjunud ka rattaetapil rattapüksid ja rattakingad jalga panema, aga seekord hakkas k6psule tunduma, et see pole kuigi tark tegu. Sest esiteks võtab riiete ja jalanõude vahetamine aega (ja pole mõtet ka illusioone luua sellega, et paned mõnusad kuivad riided selga -- need saavad kohe jälle märjaks) ja teiseks on rattaetapi vahel enamasti lisaülesandeid või isegi jalgsietappe, mida on rattakingadega pehmelt öeldes üsna sant läbida. Täpselt nii juhtus ka seekord, kus rulluisuetapi lõppedes suunduti pankapidi alla mere äärde coastaleering-etapile (enne oli öeldud, et rulluisuetapile jooksusussid kaasa, k6psul ja Janil aga olid need jäänud Kloogale ratta vahetusalasse). Sestap tuli panga alune retk mööda kiviklibu võtta ette rattakingades. Siin kippusid k6ps ja Jan Kerstist maha jääma. Aga tehtud sai seegi. Järgmisel korral katsetab k6ps kogu raja läbimist ainult tossudega ja samade pükstega. Selleks tuleb rattale korvidega platvormpedaalid külge keerata.

Selliselt liikusid Kersti, Jan ja k6ps Paldiski poole tagasi. Enne sadamat roniti pangast üles. Edasi tuli võtta mitu punkti kindluse varemetes, korra veel ronida pangast alla ja üles tagasi ning lõpuks jälle kesklinna, kus ootasid rattad. Viimane rattaetapp kulges valdavalt rannajoone lähedalt ning viis lõpuks Kloogale tagasi, kus oli finish. Maastik oli siin vägagi vahedusrikas ja huvitav, võimaldades ka otse lõikamise lootuses lootusetult panga alusesse tihnikusse kahe vana okastraataia vahele tupikusse sattumist, pehmes liivas ja kiviklibus ratta lükkamist jms. :-)

See rattaetapp sisaldas tervelt kolme lisaülesannet: tornist laskumine, rannas leiduvatest kividest 111 cm. kõrguse torni ehitamine ning kirvevise. Torni ehitamine rannas on mõnus tegevus, kui seda teha päev otsa rannas vedelemise käigus igavuse peletamiseks. Aga kui seda tuleb teha aja peale, siis on teine asi. Igatahes kukkus see k6psu tiimil paar korda enne kokku, kui vaevu-vaevu püsima jäi. Kavalamad võrukaelad olid siin toonud kaugemalt varemetest neli-viis tellist ning neist torni üles ladunud. Kirveviskel tabasid Jan ja k6ps kolmel katsel ilusasti märklauda, aga kahjuks mitte kirve teraga, mistõttu kirves märklauda pidama ei tahtnud jääda. Sestap tuli läbida trahviring, kus sai suurtest kividest kokku aetud vallist mitmeid kordi üle ronida. Peale seda aga oli finish juba kiviviske kaugusel.

JIT-Team sai lõpuprotokollis kirja segavõistkondade arvestuses 21. koha ajaga 8:48:30. Kaotus võitjale umbes kolm ja pool tundi. Läbitud kilometraazi ei oska täpselt välja tuua, kuna k6psu kiiruse- ja distantsianduri patareid lõppesid millaskil peale rulluisuetappi. K6psu arvates oli see rada ka üks kõige huvitavamatest seiklusspordi radadest Eestis viimase viie aasta jooksul. Tiimi rollide jaotus oli edukas ja koostöö sujus hästi. Tundub, et just tempo tegija rollist on k6psu tiimis seni üldiselt puudus olnud. Igatahes läheks k6ps edaspidi sama tiimiga iga kell luurele ning juba ootabki põnevusega XDreami järgmist etappi. Peab ainult ise lisaks mölagenereerimisele veel varu-orenteeruja rolli ära õppima.

Ainult ühegi pildi peale seekord JIT-Team teadaolevalt ei sattunud.

Mia teooriaid ja kilde, 3. osa

2008-02-07T12:19:00.000-08:00

Mia on vahepeal vanemaks ja targemaks saanud ning täiustunud on ka tema teooria inimeste emotsioonide kohta. Enam ei ole ainult must ja punane pall. Nüüd on ka näiteks kollane pall, mis põrkab siis, kui on naerutuju, ja sinine pall, mis põrkab siis, kui oled unine.

Winter XDream 2008

2008-01-29T01:52:00.000-08:00

K6ps käis koos JIT-Teamiga (k6ps, Jan, Liinu) hooaja alustuseks Winter XDream-il. Otsustati jalgsi liikumise kasuks. Kuna spetsiaalselt selleks ürituseks ette valmistunud polnud keegi k6psu tiimist, siis otsustati üsna rahulikult võtta. K6ps oli viimasel ajal peamiselt rattaga sõitnud, sestap polnud jooksuettevalmistus kuigi hea. Niisiis, võtti k6ps igaks juhuks kaasa ka matkakepid ja pani jooksutossude asemel jalga matkasaapad. Päris paljud tiimid olid tulnud ratastega, mis võis olla käesoleval aastal võrdlemisi edukas strateegia.

Ilm oli pehmemapoolne ja lumine, aga lumekatte paksust polnud siiski eriti olla. Kohati paistis päike, kohati kiskus sajule. Võistluse keskpaiku viskas korra kõvema lumesahmaka nii, et punkti kontaktauk tuli enne sõrmega lumest tühjaks urgitseda kui sai SI-pulga sisse pista. Siin on meie tiim ühe punkti juures:

Pilti tegi Jan ning siin saab näha veel tema tehtud pilte sellest üritusest. Jan-i kirjutatud jutt ka siin.

Punktid asusid rajal enam-vähem ilusasti ringis ja nad oleks võinud ka ilusasti ringis võtta, kui poleks olnud üht asjaolu: nimelt osad punktid olid joonega ühendatud ja need tuli võtta üksteise järel, st. vahepeal ei tohtinud muid punkte võtta. Selliseid jooni oli kaks tükki keset kaarti üle soo üksteisega risti tõmmatud ja see tegi võistluse märksa põnevamaks. Ühe sellise punktipaari otsustaski k6psu tiim jätta võtmata.

Lisaülesandeks oli mäkketõus ja laskumine vanade valgete Rootsi sõjaväe puusuuskadega, kusjuures tõusul tuli läbida veel takistusriba, mäe järsemas ülaosas ei olnud üldse lund ning kinnisõidetud lumel libisesid need suusad külgsuunas peaaegu sama hästi kui otsesuunas. K6ps siis tatsas mööda kruusasegust mullast mäenõlva üles, tegi ettenähtud tiiru ümber mäe tipus oleva vaatetorni ning hakkas nõlva järsemast lumikatteta osast külg ees alla ronima. Seal, kus lumikate algas, laskus enamik võistlejaid kas istuli ja käte abiga või siis ainult ühel suusal ning teise jalaga suunda ja kiirust korrigeerides (määrustiku järgi pidi vähemalt üks suusk alati jalas olema). K6ps aga tuiskas, nagu ikka, täie hooga ja täiel häälel alla, jalad laiali ja keel ripakil. Kohtunikele otsasõidu vältimiseks (tuletame meelde, et suusad libisesid külgsuunas ka hästi ning seega polnud eriti juhitavad) viskas k6ps end lõpuks hoo pealt külili ja sellega enam-vähem sõit lõppeski. Jäi üle veel uus tõus jalgsi samasse mäkke, vaatetorni otsa ronimine, seal viimase punkti võtmine ning alla ja finishisse.

Kokkuvõttes saavutas k6ps oma tiimiga üldarvestuses 121. koha 187-st, segavõistkondade arvestuses 39. koha 75-st, mis pole üldse hirmus paha tulemus. Aga peaasi oli see, et sellest üritusest sai k6ps järjekordselt hea elamuse. Tänud korraldajaile selle eest.

Äramärkimist väärib veel asjaolu, et too sõjaväesuuskadel turnimine ongi seni jäänud k6psu ainsaks suusatamiskatseks käesoleval pea olematu suusailmaga talvel. Isegi Tartu Maratoni avatud rajast otsustas k6ps seekord (üle päris mitme aasta) loobuda. Kui maraton ise toimub, siis selle püüab k6ps kuidagi läbi nühkida, et oleks lootust Nelikürituses tulemus kirja saada. Muidu aga on k6ps otsustanud sel hooajal suusatamise unustada ja selle asemel hoopis rattasõidule panustada. Kui just ime ei juhtu ja tõeline tali pikemaks ajaks pauguga taevast maa peale ei tule.

Tenerife, 2. osa

2007-12-24T11:56:00.000-08:00

Niisiis olid k6ps ja tema naised ennast ilusasti hotellis sisse seadnud ja kaks päeva oma noorest elust maha maganud ja vedelenud ning sihitu jutuga sisutanud. Ei, see ei ole kahetsevalt öeldud. Viimastel aastatel tundub k6psule, et magamine ja laisklemine ei ole mitte kasutu aeg inimese elust, vaid kvaliteetaeg veedetud iseenda ja oma kõige lähedasemate inimestega. Selliselt hakkas k6ps mõtlema siis, kui oli juba lisaks tööinimesele saanud pereinimeseks ning üritas lisaks kooli ära lõpetada ja ka mõne harrastusega vahel tegeleda.

Aga kolmandal päeval, peale hommikupoole-öist korralikumat vihmasadu (mis olevat sealkandis üsna harv nähtus), tuli ka päike püsivamalt välja ja ilm muutus soojemaks. Üldiselt olevat kliima seal ideaalne aktiivsete väliharrastustega tegelemiseks -- millal iganes sa välja lähed, on enam-vähem garanteeritud sobiv ilm. Nii vee- kui maapealseks tegevuseks. Aastaringi on soe ja päikesepaisteline. Ainult novembri-detsebrikuus olla pisut jahedam ja seega ka hotellides ja randades inimesi hulka vähem. See oli just see aeg, mille k6ps ja Triinu omale välja valisid. Ja õigesti tegid: see "pisut jahedam" tähendas, et õhutemperatuur oli u. 24 kraadi. Kui päike väljas oli (ja enamasti oli) siis sai vabalt päevitada. Atlandi Ookean oli umbes sama soe kui Eestis meri siis, kui on juulikuus nädal aega järjest üle 30-kraadi sooja olnud.

Sellel päeval läksid k6ps, Mia ja Triinu mere randa jalutama ning ennast korra vette kastma. Playa de las Americas sisaldas mitut randa. Mõned suuremad ja elavamad, mõned jälle väiksemad ja rahulikumad. Ühte sellist väiksemat randa eraldas kõrvalolevast suuremast rannast kaljunukk, mida mööda läks kahte randa ühendav väike jalgrada. Mia, kes on muidu üsna osav ronija, avastas tol päeval enda jaoks kaljude võlud (ja ka ohud). Algul ronis ta väiksematele musta värvi vulkaanilise päritoluga (nagu kogu selle saare kivimistik on) kividele, mis rannaliivas turritasid. Edaspidi aga aina suurematele, kuni lõpuks otsustas ta jalgraja alguses pisut lõigata ja pani kümmekond meetrit ligi 45-kraadisest kallakust üles enne, kui lapsevanemad (kes samal hetkel tegelesid keskendunult endale sandaalide jalga putitamisega) olukorrast aru said. See kallak muutus lõpupoole väheke järsemaks ning Mial läks seal ronimine raskeks. Kõige kehvemal juhul oleks ta võinud seal sama teed ka alla veereda, kui poleks jõudnud üks onu ülalt raja pealt vastu tulla ja Miale käe ulatada enne, kui k6ps jõudis üles tormata.

Teine pisut ohtlikum moment leidis aset ülal juba keset rada olles, kui k6ps üritas õitsvate viigikaktuste vahelt kaameraga teistest ette joosta, et nende tulekut filmida. Nimelt sellel jooksul k6ps libastus ning käis käpuli, aga õnneks sai ruttu pidama. Ka kaamera pääses põrutuste ning kriimudeta. Jalgrajalt tulnud jõudsid k6ps, Triinu ja Mia õnnelikult suuremasse randa ning edaspidi enam kaljude lähedusse ei kippunud. Ainult vaatasid eemalt, kuidas mäslevad Atlandi lained alt vastu kaljuseina laksasid nii, et vesi vahutas ja pritsis kõrgele üles.

Samas ei lõppenud sellega Mia ekstreemsuselamuste proov. Ta vedas k6psu ja Triinu sihikindlalt rannas ülesseatud batuutide juurde, millel suuremad lapsed benji-hüppe kummidega kinnitatuna kilgete saatel vastu sinist lõunamaa taevast hüppasid. Peagi rippus Mia ka seal kummide otsas ning sooritas oma esimesi hüppeid kõhna tõmmunahkse kohaliku poisi juhendamisel. Päikeseloojangul proovis Mia lisaks ära veel kõik kohaliku rannaäärse mänguväljaku ronimisvõlud.

Samal ajal sai Triinu juhuslikult rannas kokku oma täditütrega. Väike maailm, midagi pole öelda.

Tenerife

2007-12-10T08:12:00.000-08:00

K6ps käis paar nädalat tagasi puhkusereisil -- Tenerifel ja koos perega. See oli mitmes mõttes eriline reis, sest k6ps ei olnudki varem soojemas kohas käinud. K6ps on seni üldiselt käinud ikka suviti Eestist külmemates kohtades (Norra, Kaukaasia jms.), talvel veel külmemates (Lapimaa) ning olnud seejuures üsna aktiivne (rattamatk, suusatamine, mägironimine jms.). Samuti sai seekord võetud eesmärgiks mitte niivõrd aktiivne puhkus kui hoopis perega koos olemine. Lisaks mõtles k6ps ära proovida, et kuidas siis on pensionäri kombel paketireisiga reisida, elada heas hotellis kus kõik hinna sees, ning tavalise turistina, kaamera õlal ja plätud jalas, organiseeritud ekskursioonidel mööda vaatamisväärsusi ja suveniiripoode käia.

Oli igati tublisti üle ootuste. Eesmärk sai täidetud, sai perega kvaliteetselt koos oldud nii, et kuhugi pole kiiret. Esimesed kaks päeva k6ps koos perega lihtsalt magas ja oleskles, vestles ja vedeles. Hotellist kaugemale neil päevil ei saanudki. Aga polnud ka eriline probleem, sest hotell oli ise juba suur ja seal oli üksjagu teha. Hotelliks oli Melia Jardines del Teide, mis asus Playa de Las Americas-nimelise puhkekuurordi ääremail rahulikumas ja luksuslikumas piirkonnas. Vähemalt ümberkaudsete hotellide, restoranide ja kaubanduskeskuse (kus müüdi peamiselt kalleid riided a la Prada ja Escada ning veel kallimaid ehteid jms.) järgi võis nii arvata.

See hotell kujutas endast mäeküljele rajatud päris suurt kompleksi, kus tagumises kõige kõrgemas ääres oli ehitatud poolkaares neljakorruseline hoone. Seal asus vastuvõtt, restoran, vaatetorn ning enamik tube. Hoone ees oli bassein. Selles hoones, kõige ülemisel korrusel, sattus olema ka k6psu tuba. Selline vaade avanes esimesel õhtul toa aknast basseinile:

Basseini selle eest algas mööda mäekülge alla valguv aeg koos tohutu kaootilise treppide ja sildade rägastikuga. Tolle aia territooriumil oli ka veel hulk tube mäekülge sisse ehitatud. Päris all treppide-sildaderägastikuga aia lõpus oli teine suurem bassein, eraldi lastebassein, jõusaaliruum, juuksur, massaaz, lastetuba, teine väike söögikoht, palju päevitustoole jms. Juba hotellist ülevaate saamine võttis k6psul ja Mial tükka aega aega. Triinu sai samal ajal veel pisut magada.

Mõned sõbrad olid k6psule enne soovitanud, et pole mõtet sellist paketti võtta, kus kõik söögid hinnas. Et leidub hulgaliselt erinevaid söögikohti, kus süüa ja hinnad ei ole kõrged, ja ühes ja samas kohas söömine iga kord muutub tüütuks, kui samad söögid kohu aeg. Aga ei olnud samad. Õhtusöök oli igal õhtul mingi maailma piirkonna-temaatiline ning valik oli alati suur. Kõige enam maitsesid k6psule kohalikud traditsioonilised koorega keedetud soolased kartulid.

See tuleb ilmselt pikk jutt ja jätkub varsti. Seniks saab näha Triinu tehtud fotosi k6psu veebialbumis. Sedakorda k6ps pilte ei teinud, tegi filmi. Kui Triinu oma uue MacBook-i kätte saab, siis saab hakata videot töötlema..

Ratas talveks rullidele?

2007-11-19T06:46:00.000-08:00

Eile tegi k6ps väikse katse - laenas sõbralt rullikud, pani rattale siledad maanteekummid alla ning pani ratta magamistoas rullidele et proovida, mis tunne on. Rullikud ise olid sellised, kus taga kaks ja ees üks rull ning ratas jookseb nende peal vabalt. Tegemist oli siis sellise asjandusega:

Tagumistest rullidest üks oli rihmaga ühenduses ka esimese rulliga ning pani tolle abil esiratta samuti pöörlema. Muidu poleks saanud ju püsti seista.

Algul oligi k6psul tükk tegemist, et see asjandus käima saada. Esimene rull ei tahtnud kuidagi pöörlema hakata. Selgus, et asi selles, et esikumm oli pisut pehmevõitu. Pumpas siis k6ps kummi päris kõvaks ja ennäe -- hakkas tööle. Terve pere kogunes k6psu tegemisi uudistama. Nad seadsid endid mugavalt toolidele-diivanitele sisse ja vaatasid huviga seda järjekordset imeasja, mis k6ps oli koju tassinud.

Esimesed kümme minutit väntamist ei julgenud k6ps käega seinast lahti lasta. Siis hakkas aga tasakaal vaikselt tulema. Lõpuks veeres k6ps täitsa vabalt. Ainult joogi võtmiseks ja asendi kohendamiseks tuli siiski igaks juhuks seisma jääda.

Rullidel väntamine mõjus eriti hästi väntamistehnikale. Kuna väntamisel rakendatava jõu vähendamisel mingis vändatsükli osas hakkavad rullid ka kohe seisma jääma, siis oli eriti hästi tunda, kui tsükkel ei olnud ühtlane. Aga ühtlane vändatsükkel pidavat olema igale endast lugupidavale jalgratturile normiks. Teine asi oli see, et kuna tasakaalu hoidmisega oli ka tegemist ning seda sai kõige paremini teha ühtlaselt vändates, siis see pukk lausa sundis pidevalt keskenduma korralikult väntamisele.

Selliselt väntas k6ps seal tund aega. Pukis väntamine oli küll üsna nüri tegevus, minutid läksid kole aeglaselt. Rattaga tund aega metsas uhades tundub, et pole veel eriti sõitnud, pukil olles aga tundub, et on enam kui küllalt. Põrand juba higist märg ka. Eksperimendi väärikaks lõpetuseks, kui juba jalad pisut väsinud olid, kukkus k6ps veel keset tuba külili ka. Kui selle osa oleks ära jätnud, siis oleks kokkuvõttes see esimene proov rullidel ikkagi puudulikuks jäänud.

Nüüd mõtleb k6ps, et kuna tuleval hooajal plaanis rohkem rattasõidule keskenduda, siis peaks selle asjanduse ikka omale ära ka ostma. Mitte küll ÜKE ega mahutreeninguteks, vaid just väntamistehnika jaoks.

Veel Mia kilde

2007-11-15T06:45:00.000-08:00

Mia vaatab viimasel ajal mõnikord Pipi Pikksuka filmi. Seal on üks koht, kus Pipi seletab, kuidas ta õhtuti magama läheb: "Ma ütlen endale algul ilusasti: "Pipi, sa lähed nüüd kohe magama!". Kui see ei aita, siis ütlen kurjalt. Kui see ka ei aita, siis tuleb keretäis." Mia, kes on kasvatatud tänapäevaste humaansete kasvatuspõhimõtete alusel, pole kunagi keretäit saanud ega tea, mis asi see on. K6ps küsib Mia käest: "Kas sa tead mis asi see keretäis on?" Mia: "See on kui tuleb terve auto täis inimesi ja nad panevad Pipi magama."

K6ps ja Mia (tol ajal umbes kaheaastane) sõidavad linnas autoga ja jäävad raudteeületuskoha taha esimesena pidama. Mia: "Onud panid siia selle kõva nööri, et rogid ei tuleks autode teele".

K6ps ja Mia (tol ajal umbes kahe ja poole aastane) tulevad koos lasteaiast. Üks orav lidub mööda männitüve üles ja seejärel ronib puu võras ringi. Mia: "Ma panen siia oravale hoiatuse, et ta alla ei kukuks."

K6ps, Triinu ja Mia arutavad, et mis oleks, kui ostaks lapsele maal kasutamiseks täispuhutava basseini, aga seal kohapeal pole kusagilt eriti vett võtta (k6ps pole veel hakanud maale kaevu ehitama). Mia: "Aga ostame täispuhutava vee ka."

Mia kilde ja teooriaid

2007-10-28T09:11:00.000-07:00

Mial on oma teooria selle kohta, kuidas inimestel on hea või paha tuju. Inimese pea sees on kaks palli: üks roosa, teine must. Kui roosa pall põrkab, siis on inimesel hea tuju, kui must pall põrkab siis on paha tuju. Kuidas saada roosat palli põrkama? Üks võimalus on see, et lõigata peasse väike auk ja panna selle kaudu roosa pall põrkama (täiskasvanud nimetavad seda "neurokirurgia"). Aga see pole eriti hea variant. Teine variant on teha midagi huvitavat või rääkida midagi ilusat. Aga seal on "põrketädid" ka, nemad panevad ka vahel oma äranägemise järgi mõne palli põrkama.

Kord sõidame kusagilt koos koju ja Mia hakkab rääkima, et kõige halvema maitsega söök olevat "võsatordi vastik". Küsime, et kuidas võsatordi vastikut tehakse ja millest see koosneb. See koosnevat veest, lehesodist, mullast ja vahtraninadest.

Mia on osalenud sel aastal kõigil Tartu Maratoni lasteüritustel: suusamaraton, jooksumaraton, rattaralli, rattamaraton. Mingil ajal rääkis Mia mitmel päeval täiesti veendunult, et toimus ka Tartu Kiigemaraton, aga meie olime sel ajal haiged ning ei saanud minna.

Triinu püüab tuba koristada ja on veidi pahur, et kõik asjad on laiali. Samas Mia aga on heas tujus, rebib WC-paberirullist paberijuppe, jookseb neid lehvitades ja laiali loopides mööda tube ringi ning kiidab: "Need on minu imelikud uimed!"

XDream Mooste

2007-09-30T00:42:00.001-07:00

XDream-i sarja tänavune viimane osavõistlus sai maha peetud Moostes Põlvamaal. K6ps oma tiimiga startis ka seekord A-rajale. Kuna Juss oli läinud pikemaks ajaks Inglismaale õppima, siis sai seekord võetud kolmandaks tiimikaaslaseks Liinu ja meie JIT-Team esines jälle segatiimina. Ilm oli mõnus, päike näitas ennast terve päeva, puud olid ilusates sügisvärvides, kõigil oli tuju hea.

Võistlus algas Mooste mõisa lähedalt pargist rulluisuetapiga. Selle sõitsime üsna rahulikult koos. Oleks isegi võinud rohkem tempot anda, sest see oli lihtne etapp: tuli sõita mööda maanteed edasi, võtta punkt, ja pöörduda tagasi algusesse. Üks tiim rakendas rulluisuetapil sellist tehnikat, et kaks meest sõitsid ees kõrvuti, tegid tempot ja hoidsid kumbki käes nööri, mille otsas taga keskel veeres kolmas meeskonnaliige, kes ise tempot ei teinud vaid vaatas kaarti. See on päris hea tehnika juhuks, kui näiteks üks võistkonnakaaslane on palju nõrgem uisutaja kui teised. Samuti oleks sellest palju abi, kui rulluisuetapp oleks keerulisem ja seal tuleks mitmeid punkte otsida. Siis saaks selliselt sõidu ajal kaarti süveneda ilma aega kaotamata ega kartmata kuhugi vastu sõita.

Rulluisuetapp lõppes paarisaja meetri väga konarliku asfaldiga ning seejärel saabuti tagasi võistluskeskusse rattaalasse. Kähku uisud jalast, rattavarustus kaasa ja esimesele rattaetapile. Liinul oli rattasõidus vähe kogemusi, sestap me Jan-iga ei saanud eriti tulist tempot teha. Siin oleks ka puksiirköiest abi olnud, nagu siin ühes Sleepmonster-i artiklis kirjutatakse. Sellega oleks me oluliselt aega võitnud, sest Jan on üsna tugev rattasõitja.

Rattaetapi vahel oli jalgsi valik-joonorienteerumine. Kõigepealt tuli valida viiest erinevast joonest üks. Valisime sellise, mis oli maastikul lihtsamini järgitav, kuid pikem. Siis sai kaardi ning võis asuda teele. Üles tuli leida kõik joonel asuvad punktid. Kuna Liinu oli hea orienteeruja, siis selle läbijooksmisega meil erilisi probleeme polnud. Korra ainult tekkis kahtlus, kas me pole mitte õigelt teelt kõrval kaldunud. Ja jalad sai märjaks ka. Seiklusspordiüritustel saavad 100% alati vähemalt jalad märjaks. Pole mõtet unistadagi, et kuivalt pääsed. Raskematel juhtudel, nagu näiteks viimasel Ferrino 36h-l, kus k6ps kevadel käis, tuleb koguni kõhuni vette ronida. Või siis riietes mitusada meetrit ujuda, nagu suvel XDreami öisel etapil, mille ka k6ps sel aastal läbi tegi.

Järgnenud teine rattaetapp viis meid Põlva lähedale Mammaste Tervisespordikeskuse suusaradadele.

Seal me tegime mitu orienteerumisviga, millega kaotasime taas aega. Kuid avastasime, et need paistavad väga korralikud suusarajad olevat. Sinna on hiljuti tehtud valgustus ja tähistused. Tõusud ja laskumised on ka päris muljetavaldavad. Nii et talvel tasub sinna suuska proovima minna.

See osa rattasõidust lõppes kusagil päikesepaisteliste põldude vahel, kust algas jooks kanuu alguspunkti Ahja jõe äärde. Kanuusõit toimus Ahja laiemas osas peale veskitammi. Algul tuli sõita vastuvoolu kuni tammini välja kahelt poolt jõge punkte otsides. Punktid asusid päris põnevates kohtades: üks rippus kusagil kaldasopis jõe kohal puu otsas, üks asus liivapaljandis olevas koopas, üks keset kõrkjasaart jne. Tammini jõudnud tuli pöörata tagasi ning sõita allavoolu alguspunkti tagasi.

Edasi hakkas päike juba õhtusse keerama ning meil kästi sõita otse finishisse. Seega jäid vahele viimane jalgsietapp, viimased rattapunktid ja lõpu lisaülesanded. Sellest viimasest oli pisut kahju, sest need on alati päris põnevad ülesanded, aga polnud miskit parata, tuleb teinekord rohkem trenni teha.

K6psu tiim saavutas lõpuprotokollis 67. koha, olles segatiimidest 15-s. Sarja üldarvestusse läks JIT-Team kaks korda, kuna ühel etapil olime osalenud meeste-, kahel segatiimina -- oleks kõigil osalenud segatiimina, siis oleks hulka kõrgema koha saanud. Aga 80-s koht 110-st (segatiimidest 18-s 25-st) pole ka teab mis katastrofaalne tulemus.

Seiklussport on kompleksne ala, kus edu sõltub paljudest teguritest: vastupidavus ja liikumistehnika erinevatel kestvusaladel, kiire orienteerumisoskus, tiimi koostöö, strateegia ja taktika valik, varustuse optimeeritus ja kiire käsitlemise oskus jne. Lisaks trennile tuleb suur osa sellest kogemusega ja senise kogemusega on k6ps selles mõttes rahul, et igalt seiklusspordiürituselt oleks justkui midagi uut õppinud. Seega vaatab k6ps uuele hooajale üsna optimistlikult vastu.

Koturnijad Viljandis

2007-09-30T00:31:00.001-07:00

K6ps ja Triinu käisid jälle üle pika aja teatris -- sedakorda taas Viljandis Ugalas. K6ps pole küll mingi eriline teatri asjatundja ega tihe külastaja ning on varem Viljandi teatris käinud ainult ühe korra, aga miskipärast on just see teater k6psule kõige rohkem meeldima hakanud.

Teartihoone ise tundub seal linna kohta ebaproportsionaalset suur: lähed läbi linna, kesklinnas on palju väikseid 3-4 korruselisi maju tihedalt koos, alakorrustel väikesed poekesed jms., siis tuleb pisut tühja maad ja siis kõrgub uhke suur ja lai punane hoone, ümber palju vaba ruumi ja haljastust. Sees soliidsed laiad koridorid täis kultuuri ja pidulikes riietes inimesi ja teatrisaal, mis oma publiku mahutavuse poolest vist ei jää palju alla pealinna suurimatele.

Etenduseks oli komöödia "Koturnijad ehk kui nalja ei saa siis meie ei mängi". See oli selline kerge huumori tükk, kus sai üksjagu naerda. Saal oli küllaltki täis. Kuna tegemist oli selle tüki viimase ettekandega, siis suutsid näitlejad selle kogemuste põhjal ikka väga hästi ette mängida. K6ps ja Triinu istusid üsna ees ning nägid ära ka näoilmed, mis andis etendusest saadud kogemusele palju juurde.

Ka seekord võtsid k6ps ja Triinu Viljandi-külastust rahulikult ning jäid sinna ka ööbima hotelli Grand Hotel Viljandi, mis on üks täitsa hea hotell k6psu arvates. Eriti hea tundus seal hommikusöök, võrreldes paljude teiste hotellidega, kus k6ps oma tööreisidel sageli peatunud on.

Järgmisel hommikul magasid k6ps ja Triinu kaua, sestap jäi jälle sooritamata jalutuskäik Viljandi lossivaremeis. See olla samuti üks ebaproportisonaalselt suur ehitis võrreldes muu linnaga ning viimati käis k6ps seal vist umbes kolmandas klassis klassiekskursiooniga. Aga k6ps kavatseb koos Triinuga Viljandit veelgi külastada, kui mahti saab ja kui midagi potentsiaalselt vahvat teatris näidatakse. Siis tuleb ka lossiretk tõsisemalt käsile võtta.

Tartu Rattamaraton ja Nelikürituse kokkuvõte

2007-09-26T06:55:00.001-07:00

Nädal tagasi käis k6ps järgjekordset Tartu Rattamaratoni sõitmas. Seekord oli tegemist kümnenda juubeliüritusega, k6psu jaoks aga oli see üheksas. Kõige esimesele rattamaratonile 1998-ndal aastal ei õnnestunud k6psul minna. Peale seda on k6ps aga üheksa aastat järjest alati stardis olnud nagu viis kopikat ja alati finishis ka. Kõik need üheksa ratta markeeringuklepsu on ilusasti k6psu rattaraamil reas alles ka. K6ps ei ole vahepeal ratast vahetanud. Õigemini on küll, k6ps on oma ratta vahepeal korduvalt ümber ehitanud ja komponente välja vahetanud, raam on enam-vähem ainus asi, mis on samaks jäänud.

Juubeliürituse rada oli käesolevale aastale kohaselt märg ja mudane, ilm aga vahelduva pilvisusega ja kaunikesti tuuline. Seetõttu oli sõita tunduvalt raskem kui eelmisel aastal kuivaga. Palju oli selliseid kohti, kus tuli mudas nikerdades õige tee leida ja mitte ratta pealt maha astuda. Päris mitmest tõusust läks k6ps ka jala üles, erinevalt eelmisest aastast. Eks k6psu rattavorm oli ka seekord kesisem kui mullu. Raja esimese kolmandikuga sõitis k6ps endal jalad kinni, ehk siis sai haamri, ja peale seda muutus edasiliikumine üsna vaevaliseks, milliseks ta jäi üldiselt lõpuni. Ei aidanud ei venitused, söömine, ega ka kerge puhkus -- kui ikka pole piisavalt rattaga sõitnud, siis ei ole midagi teha.

Tulemus 5:27:56.6 ja 2204. koht räägivad ise enda eest. K6ps kaotas oma eelmise aasta tulemusele (4:43:45.8 ja 2153. koht) oma kolmveerand tunniga. Sellest ehk vast ainult 20 min. oli raskemast rajast tingitud, ülejäänu ilmselt kehvemast vormist. Seda kinnitab asjaolu, et ka mitmed k6psu sõbrad kaotasid oma eelmise aasta tulemusele 20-30 min., kuid enam-vähem säilitasid koha või koguni parandasid seda.

Kogu Tartu Neliküritus jäi k6psul sel hooajal kesiseks - 373. koht 415-st. Suusamaraton läks keerulistes lumeoludes ebaõnnestunud määrimise nahka ja võibolla ka veel nädal varem toimunud avatud raja sõidust (mille k6ps tervenisti läbis) ebapiisava taastumise nahka. Jooksumaratoni erakordselt tagasihoidlik tulemus tuli kas kerge haiguse või/ja mõningase ületreenituse tõttu - k6ps jooksis pikka aega enne jooksumaratoni iga nädal küllaltki pikki distantse.

Aga sekka positiivseid meenutusi ka: esiteks, Mia läbis sel aastal esimest korda edukalt Mini Nelikürituse 3-4 aastaste vanuseklassis ja teda ootab selle eest väike meene. Teiseks, Tartu Rulluisumaratoni tulemusega võis k6ps sel aastal täitsa rahule jääda. K6ps kavatseb rulluisutreeningutega jätkata ning ootab aega, mil neliküritusest saab viisiküritus. Siis proovib k6ps saada kohta esimese 100 seas. Seniks aga tuleb panna oluline rõhk rattatreeningutele, sest paistab, et järgmisel aastal veel viisiküritust ei tehta.

Nüüd siis jääb sel hooajal teha veel viimane XDream nädala pärast Moostes ja võibolla ka pulli pärast üks kergejõustiku kümnevõistlus sõprade ringis. Siis tuleb mõningane puhkus kehalisest aktiivsusest, mille jooksul tuleb seada eesmärgid ja teha plaanid järgmiseks hooajaks.

LEGO klotsidest keerdtrepi tegemine

2007-09-08T02:01:00.000-07:00

K6ps ja Mia avastasid hiljuti, et LEGO DUPLO standardsetest 2x2 ja 2x4 klotsidest saab edukalt keerdtreppi ehitada. Pildid said tehtud Triinu uue Nokia E50 telefoniga ja on seega nats udused, aga konstruktsioonist peaks aru saama. Trepp keerleb kogu aeg ühe ja sama 2x2 posti ümber, aga iga neljas klots on 4x2, siis püsib asi koos.

Uusi fotosi avaldatud

2007-09-06T05:55:00.000-07:00

K6ps on vahepeal viimaste sündmuste piltidega valmis saanud ning need üles riputanud, ikka traditsioonilisse kohta --> http://picasaweb.google.com/tanavst. Sinna on lisandunud näiteks Hiiumaa külastuse, Nõmme seikluspargi ja Leifi sünnipäeva pilte. Piltidega on täiendatud ka nendesamade sündmuste kirjeldusi siin allpool.

1. Tartu Rulluisumaraton

2007-08-28T03:58:00.000-07:00

Esimene Tartu Rulluisumaraton sai siis pühaba maha peetud. K6psu jaoks oli see seitsmes sõit uiskudel üldse elus (eelnenud trennisõidud olid küll suht pikad: enamasti 32 km., üks kord aga koguni 47 km), esimene rulluisuvõistlus ning ka esimene katse suures pundis sõita. Üldmulje oli väga hea. Ilmataat soosis võistlejaid kuiva asfaldiga, kuid käis välja tugeva tuule piki sirglõiku, mida sõideti mõlemas suunas kaks korda. Pika distantsi stardis oli pisut alla 500 osaleja. K6ps startis üsna lõpust, viimasest stardigrupist.

Peale stardijoone ületamist hakkas kohe ümpriski korralik andmine allatuult, allamäge ja massi keskel. Mõnevõrra üllatusena koges k6ps, et uisutamine grupis on hoopis ohutum kui oli seni arvanud ja kui on näiteks maanteerattasõit grupis. Tuleb lihtsalt vaadata, et kellelegi jalgadesse ei vehi. Kui kellestki kitsamas kohas mööduda, siis tuleb anda enne hoog sisse ja veereda ilma sammuta mööda. Pundis saab ka "karusselli" sõita nagu maanteeratturid teevad, kusjuures uisutades tundus see lihtsam ja ohutum. Seal on veel selline nipp, et kui eessõitjale selga hakkad sõitma, paned talle lihtsalt käed selja peale ja läheb rahulikult edasi. Kui k6psule esimene kord selja taga sõitev naisterahvas niiviisi käed puusadele pani, siis k6ps esteks pisut ehmatas ära, et mis pull nüüd on :) Aga peatselt taipas ja hiljem kasutas ise ka edukalt seda võtet. Naisterahvaid oli sellel üritusel muide umbes pooled. Rattarallil näiteks seevastu olla meeste-naiste suhe umbes 5:1. Isegi Triinu arvas juba võistluspäeva hommikul, et äkki tuleks ka lühikest otsa sõitma (ta sai just paar nädalat tagasi uued uisud ja oli juba jõudnud kolm korda koos k6psuga sõitmas käia ka), aga lõpuks ikka ei julgenud ja enam ei saanud registreeruda nagunii. Eks k6ps ise ka seda grupisõitu rattaralli kogemuste põhjal esialgu kartis.

Allatuult ja allamäge läksid kiirused päris suureks, max. 43,5 km/h teisel ringil (esimesel ringil samas kohas 41,2 -- uisutamisel ongi huvitav see, et kui olla 10 km uisutanud, siis mitte ei hakka ära väsima vaid siis alles hakkab jalg lahti minema). Sellise kiirusega polnud k6ps päris kindlasti kunagi varem veerenud. Peale tagasipööret ja TP-d vastutuult ja ülesmäge minnes oli asi muidugi hoopis midagi muud. Siis oli palju abi reas sõitmisest ja karussellist. Kõik üksikud sõitjad tulid k6psu grupile selg ees vastu. Neile pakuti siis lahkest võimalust karusselliga liituda, mida paljud ka tegid. Sedasi sai algul väikesest grupist ajapikku suurem. Esimese ringi vastutuuleosas vedas k6ps seda rida algul päris pikalt ja see oli ikka raske küll. Siin ongi näha, kuidas k6ps, keel vestil, väikest gruppi vastu tuult veab:

Pulss läks üle 180. Samas tuules veereda oli jälle palju kergem ja sai puhata. Selliselt liikus k6ps erinevates karussellipuntides nii esimesel kui teisel ringil vastutuulelõigul. Allatuult aga oli miskipärast nii hea minna, et k6ps pani peale tagasipööret mõlemal ringil kohe paugu ja läks pundist kaugele eest ära.

K6ps kohtas sellel sõidul ka mitmeid sõpru ja tuttavaid, kellest mõnede kohta ta ei teadnudki varem, et nad rulluisutamisega ka tegelevad. Kusjuures näis, et need inimesed vaatavad k6psu ka umbes sama üllatusega pilgus. Esimesel ringil näiteks püüdis k6ps allatuules kinni eelmise grupi, milles veeres rõõmsalt kaasa k6psu vana tuttav John. John jäi k6psust maha teise ringi algul, mil k6ps eriti karmi kiirust arendas ja laskumisel ka eespoolmainitud kiiruserekordiga maha sai. Lisaks temale osales sõidus k6psu sõpradest veel näiteks paar k6psu tiimikaaslast XDream-i JIT-Team-ist. Veeremine oli tõesti hea, olgugi et k6psul olid all 80mm-sed rattad, erinevalt "päris" võistlejaist, kes tavaliselt umbes 90mm-stega sõidavad. K6ps oli kevadel just XDreami jaoks odavad (1500 EEK) uisud ostnud, kuna polnud teada, kas ja kuivõrd ta selle alaga üldse tegelema hakkab. Nüüd mõtleb juba, et ostaks varsti vingemad uisud: metallraamidega ja 90mm-ste ratastega.

Igatahes tagajärjeks sai k6ps aja 1:47, mis andis lõpuprotokollis 310. koha ja mida k6ps peab enda jaoks väga heaks tulemuseks, kuna varem oli arvanud, et alla kahe tunni vaevalt et sõidab. Emotsioonid olid ka positiivsed ja täna on k6psul hea enesetunne (millele vast aitas kaasa ka eilne massaaziskäik). Üldiselt tundub, et uisutamine on selline ala, mis ei võta keha nii läbi kui jooks või kümnevõistlus. Rajal ei näinud k6ps ka mitte ühtki kukkumist ega muud õnnetust (pärast kuulis, et mõni olla ikka olnud ka, aga mitte midagi eriti tõsist). Järgmisel aastal on k6ps kindlalt stardis nagu viis kopikat (kui just midagi tõsist vahele ei tule ja kui selle ürituse korraldamist ikka jätkatakse). Eriti aga, kui neliküritusest saab viisiküritus. Siis on k6psul jälle ehk lootust üldarvestuses esimese saja seas figureerida, mis vahepealsetel aastatel on ammu kadunud seoses rattaürituste suure osakaaluga (loe: k6psu äärmiselt nõrga rattavormiga).

Allpool ka graafikud ja väljavõtted, kus näha, kuidas k6ps seda rada läbis (klõpsa piltidele, et neid suuremalt vaadata). Kiiruse graafikult on näiteks selgelt näha, millised on alla- ja millised vastutuulelõigud ning kus laskumistel on eriti suured kiirused.

IBMi suvepäevad Peipsi ääres ja veesuusatamine

2007-08-27T07:40:00.000-07:00

Nädalavahetusel pidas IBMi Eesti kontor järjekordlselt suvepäevi. K6psu jaoks olid need juba vist rohkem kui kümnendad. Staabiks oli seekord Voore Puhkekeskus. Reedel toimusid traditsiooniliselt ettekanded, arutelud, autasustamised ja uute meeskonnaliikmete tutvustus. Peale seda väikesed murumängud. Need algasid bingoga, kus tuli koguda etteantud loetelu teatud esemetest, mida võis asendada ka mingite muude esemetega ja punkte anti loomingulisuse eest asendamisel ja selle põhjendamisel. Sellele järgnes meeskondlik mitmevõistlus, kus tuli puhuda topsi mööda nööri, mängida maahokit, tõsta 24-kilost sangpommi ning sooritada tasakaaluharjutus kahe väikese palliga kandikul.

Mitmevõistlusele järgnes võrkpall, mis oli eriline. Seda mängiti paarides, kus iga paar hoidis enda vahel froteerätikut, millega tuli palli nii püüda kui ka visata. Käega ei tohtinud palli puudutada, samuti ei võinud pall loomulikult maha kukkuda. Kummalgi pool oli viis seesugust rätikupaari. See osutus suhteliselt geniaalseks seltskondlikuks mänguks -- polnud ei liiga keeruline ega ka liiga igav. Rahvas sai sellega mõningase proovimise järel hakkama ning läks hasardiga kaasa.

Võrkpall mängitud ja õhtusöök söödud, järgnesid filmiõhtu, kohtumine huvitava inimesega ning saun. Saunaks oli seekord suitsusaun, mida meie jaoks oli päev otsa köetud, ning k6ps andis oma kogemuste põhjal sellele hinnangu "väga hea". Kui k6ps koos Rixiga esimestena sauna läksid, oli seal nii kuum, et ei kannatanud jalga lava alumiste laudade peal hoida, rääkimata ülemiste laudade peal istumisest. Samas polnud see kuumus terav ega väljakannatamatu, vaid pigem pehme ja mõnus. Leil oli suitsusaunas ka aeglane, aga see-eest kauakestev ning võttis higi ojadena lahti. Peale sauna oli valida sooja kümblustünni, milles seltskond istus ja õlle kõrvale elavalt Eesti majanduse teemadel arutles, ja jaheda basseini vahel, kuhu osa seltskonda, k6ps kaasa arvatud, õhtupimeduses suundus.

Järgmisel hommikul kallas päris korralikult vihma. Selles sajus sõitsime hanereas Peipsi järve äärde Piirioja puhkekeskuse lähedusse, kust pidime minema järvele vesisuusatama. Sõidu ajal virutas nii kõva sahmaka vihma, et kõps pidi sisse lülitama auto klaasipuhastajate kõige kiirema käigu, mida on seni väga harva ette tulnud. Siiski paistis ees sõitva Ritso ja tema tsikli tume kogu punase tagatulega keskel pisut ähmasevõitu piirjoontega. Kohale jõudma hakates andis vihm pisut järele ja pilt läks piisavalt selgeks, et k6ps nägi kuidas Ritso kurvis tsikli käepidemete tuulekaitsmeist vett välja kallutas :) Ega tal sel sõidul vist eriti mõnus ei olnud. Aga kohale me ilusasti jõudsime ja selleks ajaks sadu enam-vähem lakkas.

Nüüd jäi üle oodata ära paat, mis pidi meid veesuusatama viima. K6ps tõmbas ühena esimestest kalipso selga ja läks järve vett ja põhja uurima. Vesi oli väga soe, kalipsot poleks eriti vaja olnudki. Taevas oli hall kuid vaheldusrikas ja päikest lubav. Tuult peaaegu ei olnud, järve pind oli üsna sile. Põhi oli kohati kivine, kohati liivane. Sügavaks läks aeglaselt: tükk aega andis sumada kuni vesi alles nabani tõusis. Siis aga läks jälle madalamaks ja liivasemaks, jälle sügavamaks ja kivisemaks, jälle madalamaks jne. Vees oli näha ka (arvatavasti) sinivetikat, mis oli juba õitsenud ja pisut vee alla vajunud.

Varsti saabus paat. K6ps kahlas vees koos esimese väikese grupiga paadini.

Ronis siis pardale, pani päästevesti selga ning paat sõitis järvele välja. Grupi mõningasel survel viskas k6ps seal esimesena suusad vette ja hüppas ise järele. Üllatus oli suur, kui k6psul juba esimesel katsel tuli veesuusatamine täitsa välja. Meeled ja lihased olid täiesti pingul, kuid k6ps tõusis ilusasti veest välja suuskadele ning püsis püsti. Varem oli k6ps seda ala proovinud ainult ühe korra ja see oli rohkem kui viis aastat tagasi. Tookord oli lainetus pisut kõrgevõitu ning mitte midagi tarka ei tulnud välja. Nüüd aga k6ps sõitis! Sirgel sõidul hakkas k6ps juba sellist enesekindlust saavutama, et kaalus varianti ühe käega nöörist lahti lasta ja sellega paadisolijaile lehvitada, kuid just siis hakkas paadimees kurvitama. Ühest sellisest kurvist pani k6ps otse, kuid jäi suuskadele ja sõitis hoo pealt edasi kuni vette vajus.

Järgmisel katsel tuli kurvitamine ka enam-vähem välja. K6ps püüdis seejuures midagi mäesuusa-kurvitehnika laadset kasutada, kuid üsna ettevaatlikult, ja see vist enam-vähem töötas. Siis aga lisas paadimees kiirust ja nüüd varsti k6ps kukkus, kusjuures veepind tundus sellise kiiruse pealt juba üllatavalt kõva, umbes nagu voodimadratsile kukuks. Räägitakse, et mingi kiiruse pealt, a la lennukist hüpates, olla veepind lausa nagu betoonsein... Igatahes selle matsuga sai k6ps vist kerge sinika selja peale, nagu ta hiljem õhtul avastas.

Aga proovida said kõik. Mõnel tuli paremini välja, mõnel mitte nii hästi. Margus näiteks sõitis pikalt istuli nii et paadis olev rahvas sai üksjagu naerda. See olevat tema sõnul täiesti mugav asend, ainult et jalgade vahelt pritsivat vett näkku. Lõpuks aga sõidutati meid kogunemiskohaks oleva väikese sauna lähedusse tagasi, kus saatsime teele järgmise grupi ning sumasime ise kaldale.

Seejärel läksime pesema ning grillilt tulevat maitsma.

Lõpeks toimus seal veel selline huvitav intsident, et sauna eesruumis, kus oli pisut saiapuru maha pudenenud ning mõneks ajaks vaikseks jäänud, ilmus välja väike hall hiir, napsas saiapuru ära ja pani sellega toanurka oma auku tagasi. Seda pani tähele Liisu, asetas hiirele uue sööda välja ning jäi ise kaameraga passima. K6ps tuli just saunast kui selle avastas, haaras esimesena ette juhtunud Lauri fotoka ning jäi samuti passima.

Aga head pilti sealt seekord siiski ei saanud.

Suusahooaeg sai niisis avatud :) Tänud kallitele kolleegidele IBMist toreda ürituse korraldamise, selle õnnestumisele kaasa aitamise ning siinsete fotode k6psule kasutata võimaldamise eest (k6ps ise seekord peale hiire muud ei pildistanud, küll aga proovis pisut videomaterjali võtta).

Palmses Siimul ja teistel külas

2007-08-27T05:58:00.000-07:00

Nädal tagasi sai ette võetud järjekordne külaskäik Palmsesse Siimu ja tema vanemate talusse, et lapsed saaksid omavahel mängida ja et saaks veel arvatavasti peatselt lõppema hakkavat suve nautida. Seekordsed tegevused sealmail olid järgmised:

Batuudil hüppamine. Seda sai seekord eriti ohtralt tehtud. Mia ja Siim vedasid korduvalt k6psu endaga batuudile kaasa ning hüppasid seal kõik koos käest kinni sünkroonis väga pikka aega.

Vana talumaja renoveerimise käigus ühe toa põranda lammutamine. K6ps koos Siimu issiga tegid üksjagu tööd. Kõps polnudki väga ammu ehitustööga tegelenud. Kõigepealt võtsid mehed lahti seal toas viimased põrandalauad ning tõstsid need üles laka peale. Seejärel lammutasid vana ahju aluse, kühveldasid välja põranda all soojenduseks olnud saepuru, võtsid ära saepuru all olnud lauad, eemaldasid põranda tugitalad ning lõpuks kaevasid välja suurema osa põranda all vundamendi vahel olnud mullast. Sinna pidavat hiljem liiv pandama, asendatama kõige alumised pisut riknenud seinapalgid ning ehitatama uus põrand tänapäevasemate isolatsioonimaterjalidega. Siim koos naistega, st. Siimu emme, Triinu ja Miaga, olid ka samal ajal tublid ja värvisid kuuri seina.

Grill. Aga mis siis muud, kui ilm veel ilus selge ja suve pole enam teab kui kauaks jäänud?

Saun. Nagu ikka taludes kombeks, korralik maasaun puuküttega. Kui selline variant kusagil seltskonnas juba välja pakutakse, siis k6ps on enam-vähem kindlalt käsi. Pealegi veel töötegemise järel.

Õhtulõke ja tähtede vaatamine. Sauna vahele sai lõkke ääres istutud ja pisut juttu jõmisetud. Kui päris öö oli kätte jõudnud, lõke juba kustuma hakkas ning teised juba magama läinud, siis k6ps veel tükk aega lesis lõkke juures maas ja vaatas tähistaevast. Küll oli ikka palju tähti! Mõned liikuvad tähed ka. K6psu on tähed alati paelunud. Need on mingid müstiliselt kauged ja kättesaamatud asjad, mille üle targad mehed ja naised teoretiseerivad. Ometi igaüks näeb, et nad on olemas, ja saab aru, et seal peab midagi huvitavat toimuma.

Järgmisel päeval koduteele asudes sai veel käidud Viitna järves suplemas ning Viitna kõrtsis söömas. Viimases polnud k6ps kunagi varem käinud. Seal oli päris huvitav sisutus: oherdid, kaelkoogud, koodid kõik seinal ja puha.

Sellest üritusest paraku pilte pole, aga ta jäi muidu meelde kui väga tore üritus. Õnneks peale seda suvi siiski veel ei lõppenud.

Nõmme Seikluspargis

2007-08-16T09:41:00.001-07:00

K6ps, Triinu ja Mia käisid paar päeva tagasi Nõmme Seikluspargi seiklusradadel. Mia oli seal juba vana seikleja -- ta oli paar korda varem koos Triinuga vastvalminud mudilaste rajal käinud. Seekord läks ta rõõmsalt jälle sinna sel ajal, kui Triinu esimest korda suuremate inimeste radade ringile läks.

K6ps siis aitas Mial seigelda. Vahepeal aga tahtis Mia ringi joosta ning k6ps puhus veidi juttu Valdekuga, kes ehitas parajasti mudilaste rajale ilusat kollast aeda ümber. Valdek on k6psu vana tuttav kaljuronimisklubi aegadest ning temaga on k6ps kunagi koos Kaukaasias mägedeski käinud. Nüüd aga tegeleb Valdek omasõnutsi põhiliselt selle seikluspargi arendamisega.

Kui Triinul seigeldud sai, siis läksid nad Miaga sööma ja nüüd oli k6psu kord rajale minna. Esimesed kolm rada olid lihtsad ja need ronis-jooksis-hüppas k6ps üsna kiiresti läbi. Neljas oli juba huvitavam ja viies veel huvitavam. K6psul õnnestus läbi teha ka viienda raja tagumine osa, kus kõige nõudlikumad atraktsioonid on. Esimene tõsisem pähkel oli rida rippuvaid siniseid köisi, millest igaühe otsa oli kinnitatud puust ketas. Nipp oli selles, et kätega köitest kinni hoides tuli järgmine ketas kahe jalaga korraga kinni püüda, et sinna peale seisma jääda. See nõudis juba märkimisväärset jõudu ja osavust. Järgmine pähkel oli kaks rida pikkade köite otsas rippuvaid hobusejalase-taolisi esemeid, mis tuli igal sammul eraldi kinni püüda, samas kui kätega veel eelmise köie otsas kõlkusid.

See nõudis samuti parajalt jõudu ning osavust. Siis veel pikk hüpe ühelt platvomilt teisele, mille k6ps nibin-nabin sooritas, ja pikk lõpulaskumine alla tagumise värava juurde. Sellele minnes tõukas k6ps endale niisuguse hoo sisse, et sadas päris kõva prantsatusega selg ees vastu lõpus olevat sinist võrku, ei suutnud viimasest kinni haarata ning põrkas poolele teele tagasi ja jäi sinna rippuma. Õnneks tuli Triinu appi ja jooksis k6psule uue hoo sisse.

Igatahes järgmine päev andsid mõned käelihased endast märku, nagu oleks mingit uut trenni tehtud. Triinul veel eriti. Ka sellest sündmusest on k6psul fotoalbum üleval -> http://picasaweb.google.com/tanavst/NMmeSeikluspargis2007.

Leifi sünnipäev Varbla lähistel

2007-08-09T10:52:00.000-07:00

K6ps käis koos Triinu ja Miaga Leifi sünnipäeval, juba vist kuuendat aastat järjest või umbes nii. Traditsiooniliselt toimus see jälle Leifi vanemate talus Varbla lähistel Põhja-Pärnumaal. Seltskond, nagu ikka, oli kirju ja huvitav ning tegevused, nagu ikka, olid järgnevad:

õues telgi all rikkaliku söögilaua ääres istumine ning seejuures akadeemilises ja ametlikus kõnepruugis ääretult haigete kildude esitamine

puuküttega saunas käik ning seejuures (suhteliselt vähenõudlikus ja keskkonnasõbralikus) välibasseinis müramine

mere ääres jalutamine ja ujumas käimine

koroona (millest sai seekord valitud eriti raske variant: pimedas ja kergelt niiske lauaga. K6ps andis seal vanamehele esimese tou nii kõvasti, et see kokkupuutel esimese nupuga viimase kaheks pooleks lõi)

petang

kroket

Buratiino nina otsa rõnga püüdmine

võrkpall (seda mängis k6ps seekord ainult lastega)

Leifi spetsiaal: osavusmäng, kus tuli kuuli veeretada mööda rada viimast kallutades selliselt, et kuul rajalt välja ei kuku (sellega õnnestus k6psul lõpuks esimest korda täisring sooritada)

sokimäng, milles tuli otsida soki seest väikesi esemeid ning nendega ennast iseloomustada

Sedakorda aga jäi pererahva lahkel loal k6ps koos oma perega sinna veel mitmeks päevaks. Need päevad osutusid käesoleva aasta seni päikesepaistelisemateks ja soojemateks -- vastandina suhteliselt vihmasele ja jahedale juulikuule. Huvitav oli jälgida, kuidas meri läks iga päevaga aina soojemaks, tuul jäi vaiksemaks, ööd läksid soojemaks ning öine kaste jäi vähemaks. Viimasel ööl ei tekkinud üldse kastet. Pääsukesed, kel oli seal talus nähtavasti igati hea elu, olid juba valdavalt pojad pesast välja saanud ning kogunesid maja taha elektritraadile salkadesse. Neid oli seal esimestel päevadel päris mitukümmend ning nende sädistamist oli terve päev täis. Viimastel päevadel oli neid aga vähemaks jäänud, ju siis olid suuremad salgad juba liikvele läinud.

Naised vedasid k6psu iga päev randa ka, sellest polnud pääsu. Rannas mängis k6ps põhiliselt Miaga või siis pani snorkeldamismaski ette ja läks mere bioloogilist mitmekesisust uurima. See tegevus oli aga kahjuks piiratud keha liigse jahtumisega mingi aja pärast, ujumislestade puudumisega ning maski kerge lekkega. K6ps on ikka rohkem maamees kui meremees ja pole omale korralikku merevarustust hankinud.

Ühel kõige ilusamal õhtul, kui Mia juba magas sügavalt, käisid k6ps ja Triinu veel pimedas mere ääres jalutamas ning tähti vaatamas. Tõusev kuusirp oli algul tumekollane. Taevas oli miljoneid tähti, selgelt oli näha Linnutee vöö. Aeg-ajalt oli augustikuule omaselt näha ka lendavaid tähti. Isegi Saaremaa majakas paistis.

Kogu sellest üritusest tegi k6ps ka mõned pildid, mis on üleval siin.

Esimene kõvem pauk rulluiskudel

2007-07-29T03:07:00.001-07:00

K6ps käis eile jälle rulluiskudega sõitmas. Sedakorda siis seitsmendat korda uiskudel ning teist korda pikem distants -- 32 km. Saku - Kasemetsa - Kiisa rajal. Keskmine kiirus oli 19,3 km/h (juba parem kui eelmine kord samal rajal), pulss enamasti vahemikus 150-175, enesetunne suht hea.

Seekord oli tuul päris tugev ja puhus piki Kasemetsa raudtee-äärset sirget. Sestap oli Kiisa poole minek päris vaevaline, sealtpoolt tulekul aga sai rekordkiirusi arendada. Tuleb välja, et tuul mängib uisutamisel ka päris olulist rolli, peaaegu nagu maanteerattasõidus.

Seekord aga pani k6ps ka maha oma esimese tõsisema nipli rulluiskudel. Nimelt üritas ta suurema kiiruse pealt üle hüpata teele hüpanud rohutirtsust, maandus aga millegipärast põlvili. Tirts ise oli selleks ajaks ammu teisele poole teed minema hüpanud kui k6ps alles asfaldiga kontakti võttis. Temal nähtavasti polnud asjast sooja ega külma. Aga k6ps jättis jälle pisut sõrmenahka asfaldisse, sellest ei osanud k6ps veel hoiduda. Põlvekaitsmed, mis enne olid uued, puhtad ja ilusad, on ka nüüd märgatavalt ära kriibitud ning ühe uisu nina on kriipida saanud. Aga sest pole midagi, peaasi et edasi töötavad.

Kogu loo moraal on aga see, et esiteks: rohutirtsudega ei maksa ikka võistu hüpata, ja teiseks: tuleb ikka kukkumise tehnikat ka õppida. K6ps nüüd mõtlebki, et läheb järgmisel nädalal Rollerblade rulluisukoolitusele.

Hiiumaal esivanemate jalajälgi avastamas

2007-07-22T09:05:00.000-07:00

Jutt, et läheks huvi pärast Hiiumaale ja otsiks oma sealsed sugulased üles, on käinud juba k6psul ja tema emal Hillel vahelduva eduga vist pea kümme aastat. K6ps on nimelt 1/4 hiidlane - k6psu vanaisa tuli sealt mandrile ja ostis talu. Tänavu sai see käik siis lõpuks ette võetud. Eelnevalt sai mõned Hiiumaa sugulased üles otsitud ning tuli välja, et üks neist on isegi väga korraliku sugupuu teinud, kus kuus järjestikust põlvkonda k6psu esiisasid ilusasti kirja pandud. Veel ajas tagasi esialgu pole mindud, sest siis oleks vaja juba spetsialisti, kes kirikuraamatutes hästi orienteeruks ja seal kasutatud kirja lahti shifreerida oskaks. Info aga olevat mingil kujul olemas.

Varem oli k6ps arvanud, et Tänavsuusid on Hiiumaal päris palju, aga tuli välja, et nii palju ei ole ka -- sellel mandri mehel oli miskipärast rohkem järeltulijaid kui tema õdedel-vendadel ning kõigil neil järeltulijail oli omakorda ka vähemalt kaks järeltulijat. Sestap on nüüdseks mandri-Tänavsuusid hulka rohkem. Aga igatahes üks neist Hiiumaa-Tänavsuudest -- kohalik metsamees -- oli lahkesti nõus k6psu ja tema seltskonda seal vastu võtma ning väikese ringreisi korraldama. Niisiis saigi see käik ette võetud seltskonnas Hille, lapsed Mia ja Elizabeth ning k6ps ise. Triinu oleks ka tulnud, aga tal oli samal ajal hoopis Riias teaduskonverents.

See paaripäevane ringreis polnud üldse selline, nagu võiks arvata, et korraldataks keskmisele turistile. Vaatamisväärtustest vaatasime ära ainult Kõpu tuletorni. K6ps ronis koos lastega selle otsa ka ja vaatas Hiiumaad kõrgelt ülevalt.

Käidud sai ka Tahkunas ja Ristnas mere ääres Hiiumaa rannikut uudistamas. Need olid üsnagi erinevad kogemused.

Tahkunas sai käidud esimesel õhtul päikeseloojangut vaatamas. Tol õhtul oli nii kõva tuul, et isegi kajakad pidid jala käima. Nad kogunesid rannas ühte kohta ja kössitasid seal märjal rannaliival. See pidi tähendama, et öösel on tormi oodata. Laine oli muidugi kõrge ning lainehari vahune. Randa tormanud lained olid sinna moodustanud oma paarimeetrise sileda niiske liiva riba, mille tuul oli veel pisut ära ka kuivatanud. Sinna oli lastel tore jälgi teha. Seal asusid nad ka hoolega liivas kaevama.

Kaevati seni, kuni üks eriti kuri laine nii kaugele randa tuli, et lastel jalgadest üle viskas. Sealsamas sai k6ps ise ka jalad märjaks, kui ta lastest pilti teha üritas.

Kui päikese punane ketas oli juba mere taha vajunud, jalutati veel kuival samblasel metsaalusel mööda vana nõukogudeaegset piirivalveteed. Seejärel aga suundusid kõik külla tagasi. Lapsed jäid enam-vähem hetkega magama. Suured aga jõmisesid veel poole ööni juttu Hiiumaast ja Tänavsuude suguvõsa elust-olust ning tegemistest ja kuulasid õues pimedas rukkirääku, kes maja taga rohumaal ebarukkiräägulikult kiiresti ja masinlikult laulis.

Ristnas käisid k6ps ja tema seltskond järgmisel päeval, peale lõunasööki Sõru sadamas ning Kõpu tuletorni kaemist. Sealne rand oli hoopis klibune ja kivine.

Kivid olid enamasti ümaraks uhutud ning palju leidus auguga kive. Sealsamas kõrval paistis ka Paap Kõlari surfikeskus, kus k6ps kunagi aastaid tagasi surfikoolitusel käis ning surfari tunnistusegi sai, aga praktikani pole seni jõudnud.

Esivanemate talu Harju külas Emmastes sai ka kaemas käidud.

Seal olid uued elanikud, kuid need lubasid lahkesti tulla uudistama ja vanu aegu meenutama. K6ps polńud seal talus varem kunagi käinud, sest see sai müüdud juba ammu enne k6psu sündi. Kuid Hille veel mäletas üht-teist.

Viimasel hommikul sai ette võetud hoopis ekstreemsem üritus: mustikal käik. Metsaalune oli mõnus ja mustikaid nii et mustas. K6ps istus paar tundi maas ja korjas oma ämbri täis ainult umbes kolmelt-neljalt ruutmeetrilt. Sellist tegevust polnud k6ps vist oma kümme aastat teinud. Aga see oli päris tore -- sai keskenduda mustikate noppimisele ja see kuidagi puhastas mõistust ja vaimu ning muuuhulgas kaotas täielikult ära turisti tunde. Linnalapsed Mia ja Elizabeth olid ka metsast vaimustatud. Nad korjasid algul tükk aega tublisti mustikaid, siis aga jooksid metsa all ringi, korjasid "karu lätusid" (mingeid pika heleda lehega taimi, mis ühel niiskemal kohal kasvasid), tegid nendest "lõket" (panid ühte hunnikusse koos okstega) ning põgenesid "karu" (vanaema Hille) eest. Lõpuks olla "karu" surnud, sest "takja osakond olla nii teatanud".

Selliselt kulges siis k6psu seekordne Hiiumaa retk. Igatahes hakkas Hiiumaa k6psule nüüd koduselt tunduma küll. Nüüd sööb k6ps pannkooki mustika-toormoosiga ning meenutab Hiiumaad hea sõnaga. Pildid sellest külaskäigust on üles riputatud k6psu veebialbumisse.

Uljas Neitsi ja mereromantika

2007-07-19T06:32:00.000-07:00

Üleeile olid k6ps ja Triinu romantilised. Nimelt õnnestus üle pika aja kahekesi koos teatris käia, õigemini suvist vabaõhuetendust vaatamas. Ega see laste kõrvalt lihtne ole, kuid vanaema Hille oli õnneks nõus lapsed õhtuks enda juurde võtma. Sedakorda oli näitemänguks A. Kivirähki "Uljas Neitsi", mida mängiti Rannamõisa resorti lähedal mere ääres metsa all. Rahvast oli palju. Kõik kohad olid täis, toodi veel pinke juurde ning lõpuks jagati juba suuri musti kilekotte, mille peale sai metsa alla maha istuda. K6ps ja Triinu leidsid koha üsna esirieas, ühel pingil tihedalt koos. Paljud inimesed lootsid ka kohapealt piletit osta, kuid terve pikk saba siiski etendusele enam ei mahtunud ja nendest inimestest oli tõeliselt kahju. Sestap tasub ikka ette broneerida, nagu k6ps Piletilevi kaudu seekord teinud olid. Etendus oli selles mõttes tore, et peaaegu pidevalt sai naerda. Muidugi, ega Kivirähkilt midagi keskpärast ei tule ka, ja näitlejad olid ka head, eesotsas Ita Everiga.

Pärast etendust ei kiirustanud k6ps ja Triinu mitte kohe parkla poole liikuva rahvamassiga ühinema ning hiljem Tallinna poole suunduva lõpmatu autoderivi sisse loksuma, vaid läksid hoopis mere äärde jalutama. Ilm oli äraütlemata mõnus: tuult polnud, taevas oli mitmesuguseid huvitavaid pilveid, õhtune päike oli ühe sellise pilve taga. Õhk polnud ei liiga külm ega liiga palav, vaid oli mõnusalt värske. Triinu võttis kingad jalast ja kastis varbad merre. Vesi olla ka täitsa soe. Osa inimesi ujus ka rannas. Aga selle peale polnud k6ps ega Triinu mitte tulnud, et teatrisse minekuks ujumisasjad ka kaasa võtta. Selle asemel nad hoopis käsikäes jalutasid veepiiril ning unistasid sellest, milline võiks olla nende tulevane oma maja, mis oli üks äraütlemata lahe tegevus.

Pärast koju sõites kuulasid k6ps ja Triinu veel Marko Matvere esituses rahvalikke meremeestelaule ning sõid õhtusöögiks riisi mereandidega, kõrvale valget veini. See oli üks eriliselt mõnus õhtu.

Soomaal raba- ja kanuumatkal lastega

2007-07-16T05:56:00.000-07:00

Triinu ja k6ps on juba ammu tahtunud jälle kanuumatkale minna. Kuna Elizabeth, kelle vanemad Indiasse reisile sõitsid, oli ka sel ajal paar nädalat k6psu ja Triinu laps, siis tekkis mõte mõlemad lapsed (esimest korda) kanuumatkale kaasa võtta. Seega asuski laupäeva lõunapaiku Soomaa poole teele seltskond Triinu, lapsed Elizabeth "Elts" ja Mia "Miuks" ning k6ps ise, kaasas telk, magamiskotid, matkatoit, matkariided ja muu träni, nagu ikka.

Sooma sirgete kaskede ja roheliste kõrkjaväljade vahele jõudnud, keerasid k6ps ja tema kaaslased otsa Riisale Hoolmiku talu poole. Seal pidi pühapäeva hommikul olema kanuumatka algus ja lõpp ning seal pidi ka telkida saama, et hommikul kohe valmis olla. Peremees -- päevitunud ja kortsulise näoga stiilipuhas maainimene -- tuli koeraga jalutades vastu ning juhatas telkimisplatsile. Hoolmiku talu oli selles mõttes ehtne, et see ei olnud välja ehitatud kaasaegseks turismitaluks. See oli umbes selline, nagu ta oli olnud juba aastakümneid. Ainult loomi seal enam ei peetud ning paljud asjad olid pisut käest lastud. Peremees ise oli viimase paari aastakümne sotsiaalmajanduslike muutuste käigus siirdunud põllumajandustegevuselt turismitegevusele -- kolhoosi silokombaini pealt matkajaid vastu võtma ning kanuusid hooldama. Seejuures oli ta oma endise mina suuresti säilitanud. Ühesõnaga: Hoolmiku oli ehtne. See ei olnud silmakirjalik. Sinna, jõe äärde suurte puude alla, panigi k6ps telgi üles.

Noortele nõudlikele linnapreilidele polnud maaelu esialgu just mitte väga meeltmööda. Tõsisteks probleemideks olid näiteks nõgese kõrvetus, putukate ronimine telgikatuse kahe kihi vahel, sääse hammustus, tuule puhumine, päevinäinud hämara kuivkäimla kasutamine. Kõikidel nendel juhtudel tuli muidugi oma pahameelt otsekoheselt ja häälekalt väljendada. Aga peagi harjuti maa-eluga siiski ära.

Samal õhtul otsustasid k6ps ja tema kaaslased minna veel Riisa rabarajale väikesele jalgsiretkele. Suurest puukõverikust väravakaare alt hakkas pihta laudtee, mis lookles soode ja rabade, laugaste ja metsade vahel peaaegu viis kilomeetrit, põigates korraks ka Navesti jõe äärde. Ilm oli suhteliselt soe ja vahelduva pilvisusega, õhtune päike paistis ning puhus tuul. Lapsed olid tublid: vähemalt 3 km. jalutasid omal jalal läbi.

Ainult lõpus vastu õhtut tuli nad kukile võtta. Sellel rajal tegid nad esmatutvust tõelise sooga. Teadetetahvlilt võis taimede ja loomade tutvustuse ning soo külastamise reeglite kõrvalt leida ka Tõnu Õnnepalu mõttetera soo ajatusest ning erilisusest võrreldes linnainimese igapäevamaailmaga. Miuks tabas selle mõtte omal käel ka ära ja sõnastas umbes selliselt: "See vist ei ole päris maailm, huvitav kuidas inimesed siin käia võivad?" K6ps siis püüdis noorele filosoofile selgitada, et see just ongi päris maailm. Triinu täiendas omalt poolt, et soo oli siis ikka siin ja umbes samasugune, kui inimesi ja linnu üldse veel olemas ei olnud. Aga üks väike avastaja sai ikka jala märjaks ka, kui korra kogemata laudteelt kõrvale astus. Selline oli siis laste esmatutvus sooga. "Soo" aga tähendab teatavasti "tüma maa".

Soomaa.com-ist sai eelnevalt valitud järgmiseks päevaks regulaarne kanuumatk Kuusekäära -> Riisa (12 km). Pikemat ei julgenud igaks juhuks võtta, kuna polnud päris teada, kuidas on võimalik lastega niisugust ettevõtmist läbi viia. Hommikul viidi meid bussiga Riisalt Kuusekäärale matka alguspunkti. Seal astusime bussist välja halli taeva alla tuule ja peenikese seenevihma kätte ning meid aidati rohelisse paati. Enne seda aga said lapsed järjekordseid huvitavaid elamusi, nähes lähedalt lehmi, lambaid, hanesid, kukke, küülikuid, posti otsas pesal istuvaid toonekurgi ning lauda katuse alla oma pesadesse sisse-välja lendavaid räästapääsukesi.

Peagi aga libises meie paat rahulikult Raudna jõkke. Triinu istus ees.

Lapsed olid kahekesi keskel ning k6ps oli taga.

Lapsed olid kumbki saanud oma väikese päästevesti ja väikese mõla kah. Viimastega siis püüti kahelt pool küljelt uhada, sudida ja kaevata nii kuis osati ja jaksati, või siis hoiti neid lihtsalt vees paigal, mistõttu oli k6psul roolimehena tükk tegemist, et paat enam-vähem õigel kursil püsiks ja pisut edasi ka liiguks.

Jõgi ise oli rahulik ja lai, olulisi takistusi polnud. Vesiroosid ja vesikupud õitsesid, pääsukesed ja parmud lendasid. Kallastel kasvas valdavalt palju paksu rohelist pilliroogu, sekka mitmesuguseid väiksemaid õisi ning eriskummalise kujuga lehti. Vees kasvas kah kohati omapäraseid taimi. Lähemal silmitsemisel võis näha veepinnast allpool taimevarte taustal väikesi kalu. Nii möödus k6psu paatkond Lemmjõe suudmest, ületas ainsa pisut kärestikulise koha Suuremurru all ning jõudis Karusekosele.

Karusekosel tegi k6psu seltskond väikese peatuse, et külastada jalgsi Kuresoo raba ning vaatetorni. Kõigepealt tuli muidugi möllata värskes heinarõugus

ning uudistada pooleliolevat haabjaehitust. Siis aga seati sammud järjekordsele laudteele. See lookles mööda metsavahet, ületas kuivanud oja ning ronis üles rabarinnakule. Siin oli nüüd jälle maa tüma ja mets õige hõre ning madal. Vaatetornis käidud ja sood ülaltpoolt vaadatud siirdus k6ps koos teistega veel edasi suurema lauka juurde, kus võis ka ujuda. Ujuma aga keegi seekord ei läinud, sest polnud kaasas rätikuid ja ilm polnud kuigi soe. Kunagi aastaid tagasi on aga k6ps ja Triinu koos sõpradega siin ujumas käinud küll. Nüüd aga maitsesid tüdrukud Triinu eeskujul käte vahel puhast pehmet laukavett ning seejärel asusid k6ik tagasiteele paatide juurde.

Nüüd oli taevas huvitavamaks läinud ja ilm pisut soojemaks. Päikegi näitas end, ning k6psu reisiseltskond pidi võtma joped seljast. Tüdrukud olid nüüdseks väsinud ja virisesid pisut, kuid sellest saadi jagu selliselt, et järgmises peatuses pakkus Triinu võimalust võtta kummikud ja sokid jalast, käärida püksisääred üles ning tatsata paljajalu jõemudas. Seda võimalust loomulikult ei jätnud väikesed matkasellid kasutamata ning nende silmad lõid särama kui nad avastasid, et jalaga saab ka muda loopida.

Edasisel sõidul veetsid lapsed aega veel mudaste jalgadega kanuu põhja joonistamise ning tühja pudeliga kahelt poolt parrast vee haaramise ja paati kallamisega. Siis aga löödi laul lahti. Selliselt kulges see seltskond Raudna jõest Halliste jõkke, möödus mõnest lõkkekohast ja turismitalust ning jõudiski Hoolmiku talu juurde tagasi.

Sellega hakkas siis selleks korraks k6psu Soomaa-külaskäik otsa saama. Nüüd tõmbas k6ps kanuu kaldale ja hakkas asju kokku pakkima, samas kui Triinu lastega veel paljajalu jõe ääres mudas mängis, kusjuures mõlemal lapsel õnnestus veel pükstega vette istuda ka ja see oli tore, nagu võis nende õnnelikest nägudest välja lugeda.

Siis aga tuli kuivad riided selga panna ning Soomaaga hüvasti jätta. Kõigile jäi retkest hea mälestus. Mia tahtis kogunisti järgmisel hommikul uuesti kanuumatkale minna. Ja tingimata Soomaale. Välja pakutud Ahja jõe ja aja umbes kuu aja pärast lükkas ta igatahes kategooriliselt tagasi. Miuks ei tahtnud üldse soomaailmast "pärismaailma" tagasi minna. Siis aga jäi koos Eltsiga sügavasse unne ning ärkas alles kodu lähedal.

Selle ürituse pildiablbumit saab vaadata siit. Aga kahe nelja-aastase lapsega saab kanuumatkal käidud küll. Tuleb ainult valida lihtsam ja rahulikum jõgi ning olla tavalisest pisut kannatlikum ja loomingulisem. Siis jäävad kõik matkaga rahule.

Triinu esimene rulluisutamine

2007-07-13T05:02:00.000-07:00

K6ps ja Triinu käisid eile rulluisutamas. Triinul oli see esimene kord elus. A&T Sport-ist laenutasid Triinule uisud ja kaitsmed. Sealse teenindusega võis igati rahule jääda -- aidati kenasti õigete suuruste valimisel, kaitsmete sobitamisel jms. ning anti professionaalset nõu. Siis aga sõitsid k6ps ja Triinu Rocca-al-Mare kooli ette ja panid uisud jalga. Triinul ikka algul kippusid uisud ise sõitma sinna kuhu heaks arvasid (kusjuures tüüpiliselt erinevates suundades), sestap hoidis k6ps tal mõnda aega ilusasti käest kinni ja jooksis kõrval, endal plätud jalas. Kuigi k6ps ise oli ka alles viiendat korda elus uiskudel, püüdis ta muidugi Triinule ohtralt õpetussõnu jagada, mis ABEC Rulluisuklubi kodukalt "Abi ja nõuanded" rubriigist värskelt loetud ja meeles. Aga neid nõuandeid sai nii ohtralt et ühel hetkel kooli eest alla linna poole laskumisel Triinu teatas järsul toonil: "Ära rohkem midagi räägi!" ning kihutas siis, jalad laiali ja silmad punnis, sealt (tegelikult üldse mitte järsust) laskumisest alla. Püsti jäi.

Pärast sõitsid k6ps ja Triinu Kakumäe poole ka. K6ps veeres seekord suht rahulikult, pulss üle 145 ei tõusnudki. Kilomeetreid sai ka väga vähe: ainult 5-6 (võrreldes eelmise nädala Saku-Kasemetsa-Kiisa 32-ga). Üldiselt k6psule tundus see Kakumäe rada kehvem kui Saku-Kasemetsa-Kiisa rada, sest esimene on kitsam ja lühem, seal on liiga palju kanalisatsiooniaugu kaasi (ühtede selliste vahelt läbi manööverdamisel pidi k6ps peaaegu et nipli viskama). Kakumäe rajal on ka liiga palju sellised sõidutee-ületusi kus konarlik asfalt, mis jalad läbi väristab.

Aga Triinu hakkas lõpuks ise veerema küll ja jäi kokkuvõttes üritusega väga rahule. Ta teatas säravail silmil, et tal on kahju kõikidest nendest nädalatest, kuudest ja aastatest, mis ta siiani oma elus on ilma rulluisutamata ära raisanud. Nii et nüüd tuleb Triinule vist ka oma rullid (ja kaitsmed) osta.