Friday, May 30, 2008

Tartu Rattaralli 2008


Käesoleva hooaja otsustas k6ps pühendada peamiselt rattasõidule kui enda jaoks nelikürituses kõige nõrgemale alale. Talvel, kui oli näha, et lund ei ole eriti kusagilt tulemas ja Tartu Maratoni seekord jälle ei toimu, otsustas k6ps suusahooaja sootuks vahele jätta (esimest korda üle 15 aasta). Selle asemel ladus k6ps regulaarselt rattaga mudases ja pimedas Harku metsas põhja.



Lisaks oli k6ps teinud olulise täienduse oma spordivarustuse laekasse: ostis peale jõule (suure jõulujärgse allahindlusega eelmise aasta mudelitele) omale esimese päris maanteeratta. Kevadel, kui asfalt kuivama hakkas, võis k6psu sellega aeg-ajalt näha maanteel, peamiselt Pärnu mnt -> Laagri -> Saku -> Kasemetsa -> Kiisa -> Aespa -> Hageri -> Kernu -> Vana-Pärnu mnt. -> Laagri ringil. Kogunenud kilomeetrid jäid küll teistele klubikaaslastele alla (rääkimata velo.clubbers.ee foorumi aktiivsemast liikmeskonnast), kuna samal ajal tuli toime tulla ka märkimisväärselt suurenenud pere ja majapidamisega, aga neid sai siiski oma tuhatkond.



Selliselt asus siis k6ps tänavuse 27. Tartu Rattaralli stardijoonele, esimest korda uue maanteerattaga, need tuhatkond kilomeetrit selja taga ning kindla kavatsusega isiklik rekord lüüa ja vähemalt poole tunniga. Samas kummitas aga hirm sattuda sellistesse gruppidesse, kes on juba natuke kiiremad kui päris tagumise otsa matkaseltskond, kuid kus grupisõiduoskused on veel nõrgad või peaaegu olematud, ning seega suur oht korralikult grupis kukkuda. Kui ikka 40 km/h kiirusel lõuaga asfalti künda samal ajal kui veel kümme meest sul seljas maanduvad, siis vist enam maanteeratta selga istuda ei julge. Seega alustas k6ps rahulikult ning sõitis stardijärgses massis pidurihoovad pihus ja hoidis päris äärde.



Ringteedest läbi, raudteesillast üle ja viimane suurem ristmik selja taha ning ees ootas Tatra org. Tuul oli tagant ning nüüd söandas k6ps hakata omale sobiva tempoga gruppi otsima. Ta pani kiirema käigu ning hakkas üksinda kaugelt tee keskelt mööduma suurematest ja väiksematest gruppidest. Kiirus oli üle 40 km/h ja taganttuulega tundus olevat seda lihtne hoida. Peagi liitus k6psu tempoga üks läikivpunase raamiga rattal soomlane. Selliselt siis kihutasid k6ps ja soomlane, kord üks ees, kord teine, gruppidest kahekesi mööda. Pangodi-kandis tundus, et ei pole mõtet enam selliselt paugutada ning peale traditsioonilist rabarberihaaramist lõõtsapillidega tädide käest veeres k6ps koos suurema grupiga kuni Otepääni. K6psul tekkis tunne, et kui jõuaks sama tempoga lõpuni vedada, siis tuleks aeg juba üsna ulmeline - kuhugi 4:00 kanti. Nii muidugi ei läinud.



Peale Otepää TP-d lagunes grupp väiksemaks. K6ps loksus väiksema kolme-nelja-viieliikmelise grupida vaikselt edasi. Korralik kihutamine enne Otepääd hakkas jalgades vaikselt tunda andma ning k6ps otsustas natuke vaiksemalt sõita. Enne teistkordset Otepääle lähenemist lasi k6ps juba jala sirgeks ning jäi grupist maha. Aedlinna-kandis läks minek juba raskeks. Surnud punkt või haamer tuli aga aedlinna ja kesklinna vahelisel tõusul. Siis tundis k6ps, et enam üldse ei jõua. Lisaks hakkas sadul väga ebamugav tunduma (k6ps ei olnud selle rattaga varem nii pikka otsa sõitnud).



Enne Elvat tuli k6psul eluvaim uuesti sisse, aga sadul oli ikka väga ebamugav. Elva TPs tegi k6ps peatuse, sõi ja jõi ning sirutas ja venitas lihaseid. Edasine oli lõpuni kannatamine. Viimased 10 km. oli jälle raske, aga k6ps surus hambad ristis lühikese maa sõitjatest mööda ja peaaegu lõpuni koos ühe teise väsinud pika maa sõitjaga. Isegi vedas teist tuules vahetevahel. Lõunakeskuse TP kandis aga kiskus teine sõitja eest ära ja k6ps lõpetas üksi omas tempos:






Siin ka andmed ja graafikud Suunto järgi (klõpsa pildile, et lähemalt näha):









Lõpetuseks ka väike ülevaade k6psu esinemisest Tartu Rattarallil viimase kümne aasta jooksul:






































































































AastaDistantsAegKaotus võitjalePulss (keskm./ maks.)Koht/ võistlejaid (üld)Koht/ võistjelaid (vanuse- klassis)Märkus
2008133 km4:48:291:41:17159/1891140/1494417/523maantee- rattaga, isiklik rekord
2007126 km5:49:112:59:50157/1841419/1445510/517rada tavalisest oluliselt erinev
2006133 km5:20:322:19:54-/-1188/1292471/508
2005133 km5:31:472:21:36-/-903/961350/376
2004Ei startinud perekondlikel põhjustel
2003133 km5:59:452:53:23-/-863/913386/402
2002Ei startinud haiguse tõttu
2001136 km6:27:143:06:15-/-754/779357/366
2000136 km6:32:563:19:58-/-624/644298/307
1999136 km6:24:543:05:20-/-597/642303/321

Tartu Jooksumaraton 2008


Tartu Neliküritus (sel aastal paraku jälle tegelikult kolmik) sai avatud paar nädalat tagasi Tartu Jooksumaratoniga. K6ps oli selle ürituse stardis juba kümnendat korda järjest, meenutades vanu aegu, kui k6ps veel poissmees oli ja selle ürituse nimi oli Tartu Sügisjooks ja toimus sügisel (mis võimaldas ka iga-aastase roheliste rattaretke tervenisti läbi teha -- hiljem on k6ps paaril aastal üritanud samal nädalavahetusel mõlemad üritused läbi teha aga sellest pole head nahka tulnud ning k6ps on rattaretkest loobunud).



Ilm oli seekord jällegi üsna palav nagu ta oleks justkui enamasti Jooksumaratoni päeval olnud. Vedelikku kulus seega palju. Kuna k6psul ei olnud sel aastal jooksuettevalmistus eriti tugev (selle vähese aja, mis k6psul on õnnestunud trennile panustada, on k6ps kulutanud peamiselt rattasõidule, mis on k6psul seni nõrgim ala olnud), siis ei olnud erilist tulemust oodata. Enesetunne oli aga siiski suhteliselt hea.



Üsna jooksu algusest kuni lõpuni hakkasid k6psu vaevama kaks probleemi, millega tuli pidevalt tegeleda. Esiteks, pikkadest maanteerattasõitudest oli k6psul kujunenud välja harjumus pead kuklas hoida. Jooksmisel polnud sellest aga vähimatki kasu. Otse vastupidi: kael kippus kangeks jääma. Seega tuli pead teadlikult "normaalasendis" hoida, muidu kiskus vaikselt jälle kuklasse. Teiseks, tulenevalt pisikesest defektist alaseljas kippus raskus pidevalt liiga palju vasakule jalale kanduma. Vasak jalg väsis seega kiiremini ära. Selle vältimiseks tuleb k6psul jooksmisel vastukaaluks hoida ülakeha pisut paremale, et jalad võrdselt koormust saaksid. Seda tuli ka teadlikult hoida, muidu kiskus iseenesest valesti.



Aga jooks sai joostud püsivalt üsnagi hea tundega. Rada oli seekord pisut pikem kui varem ja finishipaik oli traditsioonilisest finishipaigast kaugemale tõstetud. Seda teadis k6ps küll algusest peale, aga ikkagi oli väga harjumatu mitte alustada lõpuspurti seal, kus seda alati on tehtud. Traditsioonilisest finishipaigast tuli edasi joosta veel kilomeetri jagu kuiva pehmet sirget lagipähe paistva päikese käes. Edasi paar käänu puude vahel ja finishikaar ning pealtvaatajate hordid juba paistsid. Nüüd tegi k6ps veel väärika lõpuspurdi. Nimelt avastas ta, et tagant tulev kaasvõistleja kiirendab ja j6uab k6psust ette. Seepeale kiirendas k6ps omakorda, et temast ette jõuda. Siis kiirendas jälle kaasvõistleja ja möödus k6psust. Nüüd oli selge: tuli seierid põhja vajutada ja endast kõik välja panna. Finishijoonest tormaski k6ps üle tollest kaasvõistlejast eespool ning kommentaator juhtis sellele finishiduellile valjuhääldi kaudu tähelepanu. Pärast seda finishit lamas k6ps tükk aega lõõtsutades männipuude all ja mõtles elu üle järele :) Pulsomeeter näitas selliseid numbreid mida juba õige mitu aega polnud nähtud.



Finishipaigas ootasid ees veel mõned pisut ebameeldivad üllatused. Esiteks: sel ajal kui k6ps jooksu lõpetas, oli finishis jagatav jook lõppenud. Teiseks, toitlustamisalas ei pakutud supi kõrvale traditsioonilist morssi ega kohukest :) Ja kolmandaks, diplomi saamiseks tuli trepist üles minna (juhime tähelepanu asjaolule, et enamikule inimestele tundub trepist käimine peale 23 km. jooksmist vähemalt pisut ebamugavana). Seda kompenseeris mõnevõrra Tartu Jooksumaratoni kuldmärk kümmnenda osavõtukorra eest, mis k6psu seal sekretariaadis koos diplomiga ootas. Need olid küll pisiasjad, mis tegelikult k6psu palju ei häirinud, aga mõningat nurinat oli kuulda ka teistelt võistlejatelt ning see asi lõppes sellega, et korraldajail tuli viisakalt vabandada taoliste apsakate pärast.



Ajaks sai k6ps kirja 2:09:39,0, mis jäi tublisti alla isiklikule rekordile, kuid nagu öeldud, oli ka rada tavalisest pikem, tingimused tavalisest raskemad ja treenitus tavalisest väiksem. Väike ajalooline ülevaade k6psu osalemistest Tartu Jooksumaratonidel (pulsiinfo on olemas ainult kahe viimase aasta kohta, 1999-nda aasta Tartu Sügisjooksu andmeid ei õnnestunud leida):
































































































AastaAegKaotus võitjalePulss (keskm./ maks.)Koht/ võistlejaid (üld)Koht/ võistjelaid (vanuse- klassis)Märkus
20082:09:390:51:49169/196743/1222276/425pisut pikem rada
20072:01:220:51:42174/185760/1150296/417hea treenitus, aga kerge haigus
20061:52:570:41:30-/-538/994224/405isiklik rekord
20051:59:490:48:36-/-558/823236/341
20042:01:020:50:31-/-480/720204/288
20031:56:150:43:53-/-382/642174/281
20022:04:090:52:01-/-367/506167/213
20012:08:250:56:23-/-349/408163/181
20002:13:401:01:01-/-304/330152/159
1999Ei ole veel õnnestunud andmeid leida

Saturday, May 24, 2008

Pia sündis volbriööl


Oli volbriõhtu. K6ps koos Triinu ja Miaga polnud õieti jõudnud veel uude koju korralikult sisse kolidagi kui sellele teisel lapsel Triinu kõhus kitsaks läks ja ta otsustas sealt välja tulla. Pealegi olid Triinu ja k6ps just saanud uue pereliikme vastuvõtmiseks enam-vähem kõik valmis: uus maja pisut sisse elatud, tuba soe, söögitegemise võimalused ja minimaalne mööbel olemas, vann töökorras. Kandelina ja ripphäll kah soetatud ning Mia aegadest ära pakitud vastsündinute riided välja otsitud. lisaks tekkis k6psul töö-asjades õige väike hingetõmbehetk. Just sellel õhtul voodis lesides rääkis Triinu lapsele, et kui ta väga tahab, siis nüüd võiks juba sündida. Seda ei tulnud mitu korda öelda.



Kell 23:00 sai k6psu ja Triinu uus madrats sisse õnnistatud sellega, et sinna tulid looteveed -- puhtad ja selged. Triinu tundis ennast suurepäraselt ja viskas veel naljagi. K6ps oli lõpetanud just Miale unejutu lugemise ja mõtles magama minna, aga nüüd tuli panna uuesti riidesse ja hakata ettevalmistusi tegema. Kõigepealt tuli helistada tuttavale ämmaemandale, kes on kodusünnituse temaatikaga kursis. Vannitoa aknale tuli papitükk ette panna (sest tellitud kardinalahendus polnud veel kohale jõudnud), vann tuli sobiva temperatuuriga vett täis lasta ja sinna pisut meresoola baasil tehtud vannisoola puistada, kolimiskastidest tuli üles otsida CD-mängija, kõlarid, kõik vajalikud juhtmed ja Bachatamania plaat (tantsimine pidi valusid leevendama ning sünnitegevusele kaasa aitama ja k6ps arvas, et bachatat võiks saada selliselt vannis tantsida), tuli süüdata mõned küünlad, tuli teha nõmmliiva- ja raudrohuteed ning lõpuks tuli tuua teravad käärid nabanööri lõikamiseks ja pisut viina nende desinfitseerimiseks.



Aga jõudis k6ps ainult kõlariteni. Siis hakkas Triinu juba häält tegema ning ta tuli vanni aidata. Tee ning kääridega tegeles Triinu ema Mirjam, kes oli igaks juhuks mõneks ajaks k6psu juurde elama kolinud. Juhtmed, plaat ja küünlad aga jäidki valmis panemata ja nagu hiljem selgus, polnud ka väga vaja. Mia, kes oli juba oma voodis vaikseks jäänud, sööstis nagu nool säravail silmil vannituppa otse sündmuste keskele, niipea kui sai teada et nüüd hakkab midagi huvitavat toimuma. Ta oli ka igal pool esimene ja seletas pikalt ja laialt mis nüüd tuleb ja mida teha (ta oli enne näinud filme sünnnitustest ning ka k6psu ja Triinuga paaril korral perekooli loengul kaasas käinud).



Vannis sai k6ps Triinut masseerida umbes kolmel-neljal korral. Võbolla isegi viiel. Siis aga hakkas üks pisike peanupp järsku paistma -- see oli sündmus, mida k6ps arvas toimuvat alles paari-kolme-nelja tunni pärast. k6ps helistas nüüd uuesti ämmaemandale, kes oli alles poolel teel. Aga ega see peanupp ei oodanud, juba liikus edasi ja juba libises tervenisti välja ilus terve tütarlaps, kergelt nagu kala läbi vee, otse k6psu käte vahele samal ajal kui k6ps telefoni õlaga vastu kõrva surus ning ämmaemandaga rääkida püüdis. Mia ja Mirjam vaatasid sealsamas vanni ääres kõike pealt. Triinu nägu läks hetkega selgeks. Ta võttis lapse oma käte vahele, tõstis ta õrnalt veest välja, võttis oma rinnale ning hakkas talle tervituseks rääkima pikka juttu kudrutaval toonil. k6ps tundis ka sel hetkel, et vist on kõik enam-vähem hästi. Laps tegi vaikselt silmad lahti, aga häält ei hakanud tegema, ainult nohises tasa Triinule vastu. Selleks ajaks oli juba maikuu esimene päev ette tiksunud. Sünniajaks loeti 1. mai 2008 kell 0:03.



Poole tunni pärast saabus ämmaemand ja umbes samal ajal sündis ka platsenta. Nüüd polnud enam põhjust vanni jääda. k6ps aitas Triinu koos uue lapsega voodisse ning Mia, kes tundis ennast jälle väsinuna, ka oma voodisse. Laps osutus küllaltki rahulikuks. Ta magas tol ööl vaikselt Triinu kaisus ja limpsis aeg-ajalt mõnuga rinnast magusat ternespiima. See kiir-vettesünnitus oli nii sujuv, et ta justkui poleks aru saanudki, et on sündinud. Selline nägi siis laps välja oma sündimise päeval peale riidesse panemist:






Neli päeva hiljem tuli minna paariks tunniks Keskhaiglasse sisse, kus arstid ema ja lapse üle vaatasid ning sünnitõendi andsid. Alles seal tegi laps esimest korda kõva kisa, kui talle vaktsiini tehti.



Aga nimeks sai lapsuke lõpuks Pia Pauliina Tänavsuu. K6psule hakkas tunduma, et see vettesünnitus on tõesti nii lihtne ja sujuv nagu räägitakse. Ime et keegi on üldse nõus kuival maal sünnitama :) Aga et mis me platsentaga tegime -- lootekesta tõmbasime sünnieelsel õhtul külaliste poolt tühjaks söödud salatikarbi ümber ja panime kamina peale kuivama. Sellest saab lapsele trumm. Nabanööri lõikasime kaheks, tõmbasime jupid sirgeks ja panime samuti kuivama. Neist saavad trummipulgad. Platsenta enda aga kolmeks päevaks ahju kuivama. Selle pidi saama siis peeneks jahvatada ning sellest homoöpaatilist ravimit teha.



Aga sellel pildil on Pia juba paarinädalane: